Aisteetika

pidasin Semiosalongis ettekande "Aisteetika". seda võib ka kuulata, kuid allpool on ta kirjalikul kujul koos näidatud piltidega.

*

AISTEETIKA

ehk Miks maailm ei oleks teatrita parem paik

See jutt pole teaduslik ega teoreetiliselt väga range, pigem tundub ta kohati teatava metafüüsilise kirvetööna. Jutul on neli põhiajendit - mõned Madis Kõivu tekstikohad; Jaan Toomiku purgi-installatsiooni rekonstruktsioon Tartu Kunstimuuseumis 2012. aasta sügisel; Mihkel Kunnuse mõttekäigud afektiivsete kunstide kohta; Jacques Rancière'i ideed kunsti loomuse kohta. Ettekanne seisnebki nende pesade omavahelises suhestamises.

Alustuseks Madis Kõivu essee "Kultuursõna on ülesemiotiseeritud" (ma kahtlustan, et pealkiri on ajalehe poolt pandud, sest tegelikult võiks see olla ka lihtsalt "Kultuursõna on semiotiseeritud"):

"Sõnad, mis liiguvad väljaspool kitsast spetsialiseerimistoru, oma traditsioonilise sügavuse kohal, on haaratavad ja mõistetavad intuitiivselt, on oma traditsioonikihil aktiivsed, st võimelised re-aktiivsuseks. Nende piirid on vabad, koormamata ratsionaalsetest, pindmistest definitsioonidest, sisaldavad endas võimalusi kõikideks mõeldavateks definitsioonideks. Mõeldav tähendab – intuitiivselt lubatud. Sõna on elus niivõrd, kui ta on aktiivne.

Uurijad, kelle "objektiks" on kultuur, ei saa aga võtta kultuursõna "kultuurikontekstis" tema vabas intuitiivses tähenduses, kuigi ainult niiviisi on ta kreatiivne ja tema looming on see, mis "objektina" uurimiseks antud.

Uurimine tähendab ratsionaliseerimist – luuakse "mõistestik" definitsioonide ja aksioomidega; kultuuri mõiste on niiviisi antud ja "mõistestikus" täpsustatud.

Distsipliin, kool[kond] jne tähendavad aktiivse ja intuitiivse sõna täpsustamist, st tema defineerimist, muutmist intuitiivsest ratsionaalseks, st tema deaktiveerimist. Sõna peab kaotama võime re-aktsioonideks. Paratamatu asjade käik.

Kuid sellega ei piirdu sõna metamorfoos distsipliinis, kool[konnas] – muutunud "täpseks", st deaktiviseerituks, algab metamorfoosi teine faas – mütologiseerimine: sõna muutub argooks.

Olles täpsustatud koolis ja selle pooldajaskonnas, on sõna teel terminus technicusele, st ta saab sõnaks, mis enam ei vaja definitsiooni, kuna on sildina oma definitsiooni kandes läinud tarbivasse ringkäiku juba defineerivana, määrava, iseloomustava mõistena. Sellest peale, muutunud kool[konna] argoosõnaks, algab tema uusaktiviseerumine, kuid niisamavõrd, kui esialgset sõna on põhjust nimetada "õilisaktiivseks", on põhjust teist, tema kultuuriprodukti, uusaktiivset argoosõna, nimetada "vulgaaraktiivseks": ta ei ole enam valmis mis tahes mõeldavaks definitsiooniks, ta on parool.

Olles ratsionaliseerimise ja tarbimise läbi muutunud argoosõnaks, seetõttu aga kaotanud juba ka oma ratsionaliseeritud "täpsuse", on ta edaspidi aldis vaid tunnetele. Tema (uus)aktiivsus ei vii spekulatsioonidele; seejuures see mitmekesisus ei ole enam määratud allkihistusega, st sõna esialgse kandjaga, vaid "kooliga", st nende sekundaarsete tundemärkidega, mis täpsustavad varemalt intuitiivselt haaratavat sõna. Kuna aga "täpsustused" ei ole aktiivselt iseseisvad, vaid ainult ühe või teise kooli "värvid", "tunnusmärgid", tema "eraldustähised", koolidevahelised tutvustussildid, siis on uusaktiivne sõna aldis kõigile tundetoonidele koolidevahelises tuuletõmbuses.

Tuuletõmbuses ent paljastuvad koolidetagused inimgrupid, st subjektid, kes mingitel põhjustel lühemaks või pikemaks ajaks on üksteisega seotud. Seotud inimeste vahekorrad on ikka tundelised. Grupid on emotsionaalselt suletud ja "kultuurisituatsiooni" gruppide kultuurmaastik määrab ka emotsionaalse maastiku. Meie kultuursõna on semiotiseerunud. Uusaktiivsena on ta väljunud spekulatiivsest süvakihist. Ta on märk kultuurisituatsiooni emotsionaalsel maastikul. Parool."

(Ilmunud: Kostabi, 1.-7. oktoober 1992; Madis Kõiv „Luhta-minek“, 2005, lk 10-11)

Edasiseks võtan siit kaasa selle, et spekulatiivse süvakihi kohal on aktiivne sõna, see aga ratsionaliseeritakse, muudetakse pindmiseks parooliks; ja mis veel tähelepanuväärne - ratsionaliseerumisega kaasneb spekulatiivse mõõtme asendumine pelga emotsionaalsusega, või siis - spekulatiivse süvakihi taju lõheneb kaheks: ratsionaalseks liigendavaks mõtlemiseks ja selle "tagaküljel" olevateks emotsioonideks.

Seda mõttekäiku saab nüüd rakendada mitmel viisil. Esmalt võib tuua sõna "esteetika" tema spekulatiivse süvakihi juurde tagasi.

Sõna "esteetika" pärineb kreeka sõnast "aisthetikos" 'tundmisse, tajusse puutuv', "aisthanestai" 'tundma, tajuma, aistima'. See tähendab, et esteetika puudutab algses tähenduses taju, aistinguid, mitte seda, mida me mõistame esteetika kui parooli all (nt kui ütleme, et mingil asjal on "esteetiline väljanägemine", st ta on ilus või kena). See, miks esteetika sfäär meile oluline on, pole mitte selle pärast, et ta tegeleb iluga, vaid seepärast, et meil on meeled.

Siia juurde saab tuua eesti sõna "aistima" - see pole etümoloogiliselt seotud kreeka sõnaga, ta on iseseisev soomeugri tüvi, mis on eesti keelde uudissõnana toodud soome "aisti" eeskujul; sama tüvega on seotud ka sõnad "haistma" ja "hais". See kreeka ja soomeugri tüvede homonüümsus olgu siinkohal üks negatiivne näide selle kohta, mis see spekulatiivse süvakihiga ühenduses olemine on - see homonüümia pole etümoloogiline, seega on see tegelikult kõlaline pseudoseos, ainult pealispinda pidi liikuv; nii et selle aisteetika ja aistimise kõlalise sarnasusega ei taha ma teha mingit sügavamõttelist seost, vaid just nimelt osutada sellele, et puhtalt tähistaja-põhise liigendusega võib minna rappa, taju spekulatiivne süvakiht seisneb milleski muus. Miskipärast on mind alati häirinud mitte-etümoloogilised kõlaseosed luules (sina-taevasina), sest nad tegelikult ei võimalda tõsiseid tõlgenduslikke spekulatsioone, vaid jäävad sügavuseta mängitsuseks.

Teiseks aga saab seda Kõivu mõttekäiku rakendada teistpidi, kui kanda see, mida Kõiv räägib sõna kohta, üle kõigile semiotiseeritavatele tajuviiside kultiveeritud vormidele - kunst, muusika, teater jne. Minu meelest on see, millest Kõiv siin räägib, kunstile rakendatuna just tajude tagasiviimine nende spekulatiivse süvakihi juurde, eemale nende pealispindsest "esteetilisest" väärtusest - või siis, nagu moodsamas kunstis sageli, esteetilisusele, ilule oponeerimisest; või kaasaegses kunstis või õigemini selle retseptsioonis nii levinud kontseptuaalsetele paroolidele toetumisest, kus asja aistiline külg koos oma spekulatiivse süvakihiga jääb sekundaarseks.

Kõigepealt üks näide Kõivult endalt selle tajude spekulatiivse süvakihi kohta. Üks mu lemmikkohti Kõivult - "Kolme tamme" lõpp (poisipõlve olulise metafüüsilise äratundmishetke kirjeldus):

"Kogu maailm on pandud ülekohtusel viisil minu kaela. Kõik nad on, kõik viimseni, kes must mööda käivad, räägivad, jooksevad, õpetavad, isegi isa ja isegi ema, Antsust rääkimata; nad on, aga ainult mina olen. Mitte ükski neist ei võta midagi enda peale, ainult mina võtan, sest ainult mina olen.

Ainult mina olen ja see on suurim mõeldav ülekohus: miks mina, paljasjalgne poisike üleval mäe peal, miks mina pean kõigi nende asemel olema ja nemad mitte ükski, mitte kunagi, mitte proovikski. Ma ise olen kapsel, mille peal nad vastutustundetult ronivad. See on talumatu, sest paratamatu, sest kuidas ma ka parata ei püüaks, ikka jääb kõik, kogu olemine minu kanda ja kõik läheb luhta. [ja nüüd tähelepanu:] Siinsamas all ta on, vasakul ja oja mu jalgade all jookseb sinna sisse - suurde luhta võdisevate mätastega, kus kevadel tulevad peale sääsehainad, mille valkjaid pehmeid otsi võib süüa. Võivad kõik, aga maitset tunnen ainult mina. Sest mina vastutan.

See on paratamatu, sest isegi jumal ei saa mind aidata. Ta on võimetu, sellepärast teda pole, ainult mina olen ja keegi ei ole mult mu olemiseks luba küsinud."

Siin on nüüd tehtud mitu väga huvitavat asja. Luhtaminek on üks Kõivu keskseid n-ö filosofeeme - see on jõudmine teatava mõteldavuse piirini, mis isiklikku tunnetust ümbritseb ja kuhu asjade läbimõtlemine paratamatult peab jõudma. Aga see on siin antud konkreetse luhana. See ongi tajupildi spekulatiivne sügavik - luha tajupilt koos sääsehainte maitsega avab tolle intuitiivse ruumi, nagu essee ütleb: "Sõnad, mis liiguvad väljaspool kitsast spetsialiseerimistoru, oma traditsioonilise sügavuse kohal, on haaratavad ja mõistetavad intuitiivselt, on oma traditsioonikihil aktiivsed, st võimelised re-aktiivsuseks. Nende piirid on vabad, koormamata ratsionaalsetest, pindmistest definitsioonidest, sisaldavad endas võimalusi kõikideks mõeldavateks definitsioonideks. Mõeldav tähendab – intuitiivselt lubatud. Sõna on elus niivõrd, kui ta on aktiivne."

See on väga ilmekas näide ka selle poolest, et selline minasuse piiratuse äratundmise, metafüüsiline konstruktsiooni tuumaks on miski, mis on üdini aistiline - sääsehainte maitse. Maitse on midagi semiotiseerimatut, kuid kogu konstruktsiooni tähendust ülal hoidev tuum. Meenutagem siia maitse mõiste rolli uusaegses esteetikateoorias, kus see tähendab teatavaid ilukaanoneid, mida üks või teine kogukond jagab; see on ratsionaliseeritud definitsioon, parool. Kõivu sääsehainte puhul pole üldse oluline, kas sääsehainte maitse on meeldiv või ilus, ta ei kuulu hindamisele, sest spekulatiivset süvakihti pole mõtet hinnanguliselt kalkuleerida.

Nüüd järgmine näide, mis õigupoolest on kogu mu aisteetika-mõlgutuste algajend. Möödunud aastal oli Tartus näha mitu näitust, mis panid mõtlema sellele, kuivõrd oluline on kunsti puhul siiski see puhtalt aistiline aspekt, mis jätab hätta, kui püüda teost mingiteks semiootilisteks signaalideks tõlkida - tekib mingi väga oluline ülejääk. Nt Eike Epliku puuokste ja käbide kipsjäljendid, mis mõjuvad luudena, või tema "Kännuvana" (vist oli nii, ei mäleta pealkirja päris kindlalt), mida ükski märkideks liigendamine ei ammenda, vaid mis oma materiaalses aistilisuses mõjub n-ö otseteed pidi.

Või Jevgeni Zolotko teosed, nt tema installatsiooniseeria "Asjad" Kunstimaja pööningul, mille puhul minu mulje järgi oli oluline just nimelt fookus tähendusetu mateeria aistilisel aspektil koos tema n-ö spekulatiivse süvakihiga.

Aga võib-olla kõige reljeefsem näide tolle aistilise täpsuse ja semiootilise parooli vahelisest pingest oli Jaan Toomiku legendaarse purgi-installatsiooni rekonstruktsioon Tartu Kunstimuuseumis. Õigemini üks nüanss selles rekonstruktsioonis. See puudutab purke endid, purgikaasi. Rekonstruktsioon kasutas purke, mida võib tänapäeval igalt poolt saada, nonde keeratavate plekist kaantega. 

Originaali puhul olid purgikaaned aga teistsugused. Ma ei leidnud netist ühtki pilti originaalist, aga näitusel oli tol stendil siiski piltidelt näha, millised need kaaned tollal olid - klaasist kaaned, millele pandi kummitihend vahele ja siis löödi veel metallkonksud peale, hermetiseeris purgi hästi ära; seda kasutati tollal hoidiste õhukindlaks sulgemiseks. 

Ses mõttes polnud koopia täpne. Aga asi pole mitte lihtsalt välises formaalses sarnasuses, vaid selles, mida see purgikaante erinevus tõi kaasa teose aistilisse külge. Nimelt tunnistas keegi, kes oli ka originaali näinud, et originaal ei haisenud - mis on ka usutav selliste purgikaante puhul. Rekonstruktsioon aga haises. Mis annab tunnistust teatavast tähelepanematusest, mida ikka aeg-ajalt tänapäeva kontseptuaalse kunsti puhul kohtab. Nimelt tähelepanematus teose aistilise külje suhtes - rekonstrueerijad olid lähtunud Toomiku teosest kui semiootilisest paroolist (purkisittumine kui kultuuris käibiv parool), koopia on semiootiliste koostisosade poolest korrektne, kuid jätnud tähele panemata, et koopia oleks aistiliselt, esteetilises, aisteetilises mõttes täpne. Siin avaldub just see suhtumine esteetika mõistesse - esteetilisust tajutakse suuresti ilu mõiste kaudu, ja kui teosel ilutaotlus puudub (nagu see Toomiku teose puhul on), siis ühes sellega ollakse ebatäpsed ka esteetilisuse algse mõõtme - tajude täpsuse - suhtes ning piirdutakse teose semiotiseeritud mõõtmega. Ma teen siin mõnes mõttes kriitikat, ärgu saadagu aga valesti aru, mu meelest oli Kaisa Eiche ja Rael Arteli ettevõtmine iseendast suurepärane; aga too nüanss muutus minu jaoks mingis mõttes näidiseks selle kohta, kuidas esteetika mõiste on muutunud "vulgaaraktiivseks", nagu Kõiv ütleb. Kui mõelda Toomiku originaali peale, siis mulle näib, et see purkide hermeetilisus oli oluline, sest teose põhieesmärgiks polnud ju põrpida vaatajat peldikut meenutavat lõhnaaistinguga, vaid see on välja kasvanud (nagu nüüdne näitusekataloogi intervjuu teada annab) teatavatest jooga- ja meditatsioonipraktikatest, sel sital on siin suurem tähendusruum taga kui pelgalt mingi eemaletõukavus olek (on ju teada budistlikud meditatsiooniviisid roiskuva laiba või roojahunnikute juures). Kui mängida etümoloogilist sõnamängu, siis võiks öelda, et Toomiku purgid olid hermeetilised ka sügavamas mõttes - hermeetika algne tähendus on ju alkeemiline, see on seotud jumaliku sõnumitooja Hermesega, keda alkeemikud pidasid au sees ja kes muuhulgas olevat leiutanud ka klaaspurkide salapitseriga õhutiheda sulgemise viisi. Hermeetilisus on selle kunstiteose oluline aspekt (mille muidugi rekonstruktsioon alles õieti aktualiseeriski). Nii et sel aistilisel aspektil (antud juhul siis teatavate aistingute vältimisel) on oma spekulatiivne süvakiht, mis rekonstruktsioonis on kahe silma vahele jäänud (otseses mõttes).

Toomiku teosele oli tol näitusel lisatud ka Flo Kasearu teos "Creative Estonia". Kasearu tematiseerib oma teoses loomulikult esteetika kui iluvaldkonna probleemsust, kuid oma mitmete tähenduskihtide kõrval oli see semiootiliselt tihke teos ka aisteetiliselt märkimisväärselt täpselt teostatud. 

Pildi täielikkuse huvides võiks mainida veel üht Toomiku-remixi, mis oli sel talvel Nooruse galeriis - Liisi Kuke teos pealkirjaga "Ilus pilt" (kui ma õigesti mäletan), kus purkide alused ajalehed olid üleni valgete lehtedega ning sita asemel olid purkidesse suletud punased roosid. See on otsesem purkisittumise ja ilu-esteetikast lähtuva reaktsiooni vahelise ebakoherentsuse kommentaar.

 

Et jõuda üldistuste juurde, võiks meenutada, kuidas Mihkel Kunnus on oma esseedes mitut puhku kritiseerinud emotsioonide, afektide keskset kunsti (nt muusikat või teatrit), vastandades seda teatavale eetilis-ratsionaalsele printsiibile, mis kõige paremini väljendub romaanikunstis.

Kunnus ütleb: "Lühim täpsustus, miks teater on halb, oleks väide, et teater teeb inimesi afektiivsemaks, märatsevamaks, impulsiivsemaks, elamusejanusemaks, teisisõnu, teatraal on afektiivsem, märatsevam, impulsiivsem, elamusejanusem kui keskmine inimene [...]

Afektiivsus ja impulsiivsus ei pruugi olla loomalik kontrollimatus, teadvustamatus enese käitumisest, vastupidi, eneseteadlikkus kasvab isiksuse arenedes, ent teatraali enesereflektsioonist tulenev eneseregulatsioon pole kõlbelis-ratsionaalne, vaid esteetiline, efektsust ja tundeintensiivsust taotlev (st teatraalne, dramatiseeriv, lavastav) [...]"

("Miks maailm oleks teatrita parem paik")

Ma ei saa polemiseerida Kunnusega otseselt - et teater ei ole selline; sageli või vahel tõesti on. Ma olen nõus, et emotsioonikesksus on mingis mõttes ummik, mitte ainult eetilises mõttes, vaid ka teatavas tunnetuslikus mõttes. Kuid ma sooviksin selle küsimuse välja nihutada emotsioonide ja afektide vastandamisest ratiole ja rääkida selle asemel sellest, millest rääkis Kõiv - intuitiivsest spekulatiivsest sügavikust, mille kaotsimineku järel jääb alles vaid ratsionaalsuse ja emotsioonide pealispind.

Jälle väike etümoloogiline ekskurss:

intuitsioon – lad intueri 'vaatlema, mõtisklema'; in + tueri 'järele vaatama; valvama'

spekulatsioon – lad speculatio 'mõtisklus, vaatlus'; specere 'vaatama'; speculum 'peegel'

ratsionaalsus – lad ratio 'arvutamine, kalkuleerimine' (mineviku partitsiip sõnast reri 'loendama, arvutama')

emotsioon – lad emovere (ex + movere) 'liigutama'

afekt – lad afficere (ad + facere) 'tegema; kasutama; mõjuma, midagi tegema panema'

impulss – lad impellere (in + pellere) 'millegi poole või vastu lükkama'

Kui nüüd vaadata noid paare, siis me näeme, et intuitsioon ja spekulatsioon on aktiivsed mõlgutavad tegevused, kus on korraga mängus nii tajud kui mõtlemine, seevastu emotsioon, afektiivsus ja impulsiivsus on passiivsed nähtused - miski liigutab, mõjutab ja tõukab kedagi. Siit tuletuvad ka esteetika erinevad mõistmisvõimalused. Üks võimalus on mõista esteetikat kui tajude spekulatiivse intuitiivse süvakihi üle mõlgutamist (ma pakuks, et "mõlgutamine" võiks ehk olla kontemplatsiooni vaste (sõna "kontemplatsioon" ise tähendab etümoloogiliselt algselt ennustamispaiga ehk templi piiritlemist ning abstraheerus "hoolikaks vaatlemiseks")). Teine mõistmisviis on ratsionaalsuse-ajastu oma - vaimutegevus eraldatakse ratsionaalsele võimele, see on kalkuleeriv, liigendav, loendav. Tekib teatav ülejääk, mida ratio ei suuda oma vahenditega hallata; ratsionaalsuse tagakülg on afektiivne emotsionaalsus, mingitele elamustele passiivselt allumine; see, millega ratio hakkama ei saa, lükatakse automaatselt afektiivsesse sfääri, ühesõnaga, lükatakse kontrolli alt välja, positsiooni, kus temale saabki reageerida vaid passiivselt.

[Kõrvalmärkusena - ettekandes ma sellest ei rääkinud - 20. sajandi saksa katoliiklik filosoof Josef Pieper räägib sellest, kuidas uusajal, eriti alates Kantist on filosoofiline tegevus nihkunud puhtalt ratio valdkonda: keskajal eristati loendavat, mõõtvat ja kaaluvat ratiot üldisemast intellectusest, mis on intuitiivne ja kontemplatiivne vaatlus, uusajal aga muutus ratio valdavaks, sest väärtuslikuks hakati pidama vaid sellist teadmist, mille jaoks tuleb teha tööd ja mis nõuab spetsiaalset pingutust (siin mängib oma rolli protestantlik tööeetika); Kant räägib filosofeerimisest isegi kui "herakleslikust vaevast". Pieperil on see mõttekäik muidugi laiemas raamistikus, ta räägib sellest oma essees "Musse und Kult" ehk "Jõudeolek ja kultus", ingliskeelses tõlkes "Leisure, the Basis of Culture", mille põhiidee on selles, et tõeline kultuur on võimalik sellise elukorralduse puhul, mille keskmes pole töötamine; ta räägib õhtumaise ühiskonna proletariseerumisest kõige laiemas mõttes - st ka kõrgklassid toimivad töökeskse hoiaku põhiselt (jõudeolek on mandunud pelgalt puhkuseks, mille peaeesmärk on taastada töötamiseks vajalikku energiat), on tekkinud mõiste "intellektuaalne tööline" jms (meie teadussüsteemis ja loomemajanduses on see kontseptsioon eriti ilmekalt näha). Katoliiklasena viib Pieper kõik muidugi lõpuks selleni, et kultuuri tuumaks on hingamispäev. Pieperi-osutuse eest võlgnen tänu Mathurale.]

Siit tulebki ilmselt see, miks ma nn objektiivselt hinnangulist retseptsiooni pean kuidagi poolikuks (ta on kindlasti tervislik, kuid mu arvates sügavamas mõttes võimatu) - elamust püütakse kohelda teatava maitseotsustusi või teose eetilist väärtusi kalkuleeriva lähenemisega; ja kui ma räägin sellele vastandina retseptsioonist, mille fookuses on huvitavus ja kõnekus, siis pean ma silmas üldse mitte mingit passiivset kriitikavaba alistumist elamusele, vaid nimelt ratio ja emotio lahendamatust ja viljatust pingest väljumist ja fokuseerumist tajude spekulatiivse sügaviku juurde, mis pole kalkuleeritav. Kunstiteos pole sellise vaate järgi mitte elamuse allikas, vaid tunnetusvahend. Ja tunnetus seisneb ka mitte lihtsalt ideedes ja vaatepunktides (mida nt romaan - kui võtta Mihkli meeliskunstivorm - esitab dialektilises polüfoonias), vaid ikkagi ka teatavates meelelistes omadustes - nt Tammsaare on suur kirjanik olulisel määral ka seepärast, et tema lausete ja lõikude struktuur ja dünaamika on niivõrd erilise aistilise kvaliteediga. Kõlbelisel ratiol ei oleks võimalik romaanidest endale ainest leida, kui sellel ainesel poleks spetsiifiliselt reljeefset aistilist kvaliteeti - seda poleks võimalik tajuda, ta oleks lihtsalt mage igas mõttes.

(Eraldi küsimus on see, et Kunnus räägib kõlbelis-ratsionaalsest suundumusest - kas kõlbelisus on määratletav eeskätt ratsionaalsena? Aga see väljub siinsest kontekstist.)

Ja loomulikult kuuluvad ka afektid ja emotsioonid oma spekulatiivse süvakihiga nonde tajutavate asjade hulka. Muidugi kui kunstiteos (või selle retseptsioon) fokuseerub ainult passiivse emotsionaalse mõju saavutamisele, siis jääb asi kuidagi kõhnaks ja viljatuks. Sageli näibki, et asi pole mitte niivõrd kunstiteostes endis, vaid just retseptsiooniviisis - millele retseptsioon keskendub, kas ta on passiivne või aktiivne. Aga teatud tüüpi retseptsiooni kuhjumine hakkab lõpuks ka esile kutsuma teoseid, mis sellele retseptsioonile orienteeruvad.

Siinkohal võiks kõrvalepõikena meenutada Freudi "Unenägude tõlgendamise" lõpuosas öeldut; jõudes üldistava jutuni, teooriani psüühikaaparaadi toimimispõhimõtete kohta, ütleb ta ühe huvitava asja:

"Milline roll jääb meie esituses kunagi kõikvõimsale, kõiki teisi varjavale teadvusele? Ei midagi muud kui psüühiliste omaduste tajumise meeleorgani roll. [...] Psüühikaaparaat, mis T[taju]-süsteemi meeleorganiga on pööratud välismaailma poole, on ise välismaailmaks Td [teadvuse] meeleorgani jaoks [...] Filosoofid, kes jõudsid selgusele, et korrektsed ja ülimalt komplitseeritud mõttekujundid on võimalikud ka ilma teadvuse kaasosaluseta, leidsid olevat raske omistada teadvusele mingit talitlust; see näis neile lõpetatud psüühikaprotsessi üleliigse peegeldumisena. Meie Td süsteemi analoogia tajusüsteemiga vabastab meid sellest kitsikusest."

(„Unenägude tõlgendamine“, ptk VII/F „Teadvustamatus ja teadvus – Reaalsus“)

Freud ütleb niisiis, et teadvus on meeleorgan, mitte mõtlemisorgan. Teadvus on niisiis nagu teatav kahe poolega membraan või nahk, mis võtab vastu tajusid nii välise maailma ärritustelt, mille psüühika tõlgendab teadvustatud aistinguteks, kui ka psüühikaaparaadi sisemusest. Teadvus on Freudi järgi üleni üks aisteetiline organ, tema funktsioon on tajuda igasuguseid psüühilisi sisusid (mille hulka kuulub nii see, mida me võiksime nimetada mõtlemiseks, kui ka afektid ja meeleaistingud jne). Just seepärast on oluline olla kokkupuutes aistingute spekulatiivse süvakihiga, milleni ei ulatu ratio üksi, ammugi mitte passiivsed afektid. Kunsti kogu iva on seepärast õppida valdama ennast kui tajuvat olendit.

Viimaks võiks veel viidata Jacques Rancière'i kunstifilosoofia ühele kesksele mõistele. Ka Rancière'i esteetika ei keskendu ilu ja maitse probleemidele, vaid kõneleb palju sellest, mida ta nimetab tajutava (ümber)jaotamiseks (le partage du sensible, distribution of the sensible). 

Üks iseloomustus Maarja Kangrolt: 

"Kunstis peitub poliitikaga sarnane potentsiaal dissensuseks ja kehtivate jaotuste, identiteetide, nähtavuse ümbermängimiseks. Ses suhtes moodustab kunst poliitikale justkui paralleelmaailma, millel on poliitikaga kohtumispunktid ja sarnased sisemised toimemehhanismid, ent mis, nagu loeme ka artiklist “Poliitilise kunsti paradoksid”, ei saa poliitikaga kunagi ühte sulada ega üksüheses vastavuses olla. Poliitika (ja police’i) ning kunsti kohtumispunkt on aisthēsis: see, mis puutub meeltega tajutavasse. Tajutava jaotamine, mis lubab või ei luba teatud andmetel ilmuda või teatud subjektidel neist rääkida, teebki esteetikast poliitilise ja poliitikast esteetilise küsimuse."

(Maarja Kangro, „Jacques Rancière'i poliitiline esteetika“, Vikerkaar 2012/4-5)

Kunst toimib niisiis selle kaudu, et ta tematiseerib meie tajusid ja tajutavat maailma, ja ühtlasi ka muudab nende tajumisüksuste jaotumist; esteetika on niisiis aistitava sfääri üle spekuleerimine, mõlgutamine. Sellest tuleb ka Ranciere'i vaade sellele, kuidas kunst saab olla poliitiline - kunst kukub oma poliitilisusetaotluses läbi, kui püüab otsesõnu kuulutada mingit programmi, sest see tähendaks poliitilise sõnumi estetiseerimist-afekteerimist-emotsioneerimist, sõnumi muutmist liigutavaks ja mõjuvaks; seevastu kunsti tõeline poliitilisus saab õnnestuda just tajude ümberjaotamises osalemisega, tajutava sfääri pideva problematiseerimise ja ümberjaotamisega. See kunsti poliitilisuse teema on muidugi juba omaette jutt, siinkohal on oluline, et Rancière läheb oma kunstimõtestuses tagasi esteetika algse tähenduse juurde.

Vestlus

Tanel Rander: Kas sa lähtud siis sellest, et esteetika süvakiht on taju?

AP: Jah, ma lähtun sellest, et kui esteetikal omaette valdkonnana on mingi spetsiifiline mõte, siis on see selles, et ta tegeleb inimese tajuvõime kultiveerimisega.

TR: Ta tegeleb sellega läbi institutsioonide, ütleme läbi hariduse, läbi õpetamise, eks ole; esteetika on selline võrdlemisi institutsionaalne nähtus ajaloo jooksul olnud, luues oma niiöelda süvakihiks selle taju. Aga kas sa ei näe ise seda vastupidiselt: on taju, mis on antud inimesele, ja siis seejärel tuleb õpetus, mis sisuliselt on ajaloo vältel väga palju seda taju treeninud, koolitanud, mis justkui koloniseeribki inimese taju.

AP: See õpetus koloniseerib inimese taju? Tõenäoliselt, jah, aga ilmselt on see ka kuidagi paratamatu, sest kui sa tahad mingite asjadega kuidagi teadvustatult ja kultiveeritult tegelda, siis sa pead selleks välja mõtlema mingid metoodikad, ja nende metoodikatega sa juba paratamatult... Tekib küsimus, et mida siis õieti koloniseeritakse - kui sa sellest metoodilisusest täielikult loobud, siis sa... Mis siis on? Ma tahan öelda seda, et see, et sellel valdkonnal on alati mingi õpetav või meetodeid loov ja selle kaudu n-ö piirav, ärakammitsev või äravormiv institutsioon juures, see on mõnes mõttes paratamatu, ju. Ja muidugi kunsti ülesanne on alati sellest institutsioonist ka üle saada, sellest tema loovus tulenebki tegelikult, sellest, et ta oma tajuviise püüab kogu aeg ümber mõtestada ja ümber kujundada. Selle käigus muidugi aja jooksul tekivad mingid uued meetodid ja uued institutsioonid. Või mis sa tahad öelda?

TR: Sellega seoses tegelikult see Rancière'i näide, kus ta võrdleb poliitikat ja kunsti, lähtub sealjuures sellistest eeldustest, millele minu meelest väga palju tähelepanu ei pöörata, justkui kunst a priori tegeleks esteetikaga.

AP: Mis oleks teistsugune vaateviis?

TR: Teistsugune vaateviis oleks see... Kunst ajaloolises mõttes ongi mingis mõttes esteetika, see on treenitud, koolitatud tajumine, üsnagi kodeeritud käitumine ja teadmiste süsteem, mingisugune konkreetne epistemoloogia. Aga...

AP: Jah, ta sellest räägibki, et kunst selles mõttes, nagu me teda tänapäeval võtame, sellise institutsioonina on ju suhteliselt uus. See, mida meie praegu räägime kunsti problemaatikast - 300 aastat tagasi poleks sellest võib-olla üldse olnud võimalik rääkida, sest neil poleks olnud sellist selgesti piiritletavat institutsiooni nagu kunst, millel on mingi oma kindel spetsiifika.

TR: Mina räägiksin kunstist näiteks alates 16. sajandist sisuliselt enam-vähem kas kuni praeguse ajani või siis... nagu räägitakse, see n-ö Lääne modernsus on kokku langenud, seda enam ei ole - see on vaieldav küsimus, kas see 16. sajandist kehtinud modernsus on endiselt olemas ja mil moel, et kunsti saaks enesestmõistetavalt pidada esteetikaks. Alustades näiteks maastikumaalist 16. sajandil, mis on sümptom sellel sajandil alanud koloniaalajaloost ja kõikvõimalikust Euroopa-sisesest uute alade hõivamisest. See representatsiooni tähendus on tohutult muutunud - mida maastikumaal tähendas tol ajal ja mida ta tähendab nt 20. sajandil või tänapäeval millegi kordusena. Mida see n-ö esteetika tähendab - küsimus on selles, et kui algselt tuli tajuda midagi, mida oma silm ei olnud kunagi näinud, vaid maal oli mingis mõttes seotud kartograafiaga, ja läbi mingite hübriidmaastike loomise kujutati Uut Maailma, mida siin Euroopas polnud keegi näinud, siis see, milliseks see on kujunenud... Noh, mida esteetika on tähendanud sellises kodanlikus ühiskonnas, kus on tohutu representatsioonide üleküllus, kuidas ta tähendab ainult midagi sellist, et "silm puhkab" või et on ilus, kui esteetika on muutunud selleks, mis sa kõige alguses rääkisid, parooliks. Kuidas sa kommenteerid seda?

AP: Mida siis täpselt? Et kas esteetikast peaks mõtlema kunsti institutsiooni kaudu?

TR: Jah, täpselt.

AP: Ei pea loomulikult, Rancière seda lihtsalt teeb, oluline osa Rancière'i mõtlemisest on just see, kuidas kunst on arenenud viimastel sajanditel, ja ta saab sellest mõelda peamiselt sedapidi, et see kunsti valdkond on see koht, kus esteetika on arenenud. Aga iseenesest loomulikult see aisthesis ei ole... Mina ütleksin niimoodi, et see aisthesis või esteetika on omaette spetsiifiline valdkond, aga hoopis teine küsimus on see, mida kujutab endast kunst mingi ühiskondliku institutsioonina. See, mida mina siin rääkisin, see ei ole n-ö sotsioloogiline jutt - see, mida sina räägid, on tegelikult sotsioloogilise plaani jutt, et millise vormi see aisthesise valdkond on meil siin võtnud.

[Tagantjärele tunnistan, et ma vist mingil määral põiklesin Taneli jutu ivast kõrvale, ei suutnud ilmselt piisavalt ümber häälestuda, monoloogik, nagu ma vahetus suhtluses olen; tegelikult võinuks ma huvitavamalt vastata.]

Kalevi Kull: Kuigi kõik näited, mis ma järgnevalt ütlen, ei tundu olevat sellesse päris täpselt sobivad, aga kas pole nii, et tehes nüüd eristuse selgelt esteetika ja aisteetika vahel, kontseptid ilu ja hea ei paista sellisena kuuluvat aisteetika juurde, vaid on selgelt esteetika omad; selles aisteetikas võiks olla asi palju rikkam. Ent ühtlasi kas see siis ei ole antud juhul üleskutse liikuda selle aisteetikaga meie tajurikkuse zoosemiootilise tasandi juurde?

AP: Ma ei tea zoosemiootikast väga palju. Võimalik, jah.

KK: See taju selles mõttes on just nimelt see, kus on ühist meil... no ei tea... mõne teise rikka maailmaga - küll ilma sõnadeta - olendiga.

AP: Jah, tõenäoliselt selle alusel saaks seda n-ö inimsemiootikat ja zoosemiootikat väga edukalt kuidagi ühisele alusele panna küll.

Celer Tambre: Mul ei ole niivõrd küsimus kuivõrd kommentaar. See üks katkend, kus oli väike poiss kuskil luhal. Antropoloog Edward T. Hallil oli raamatus "Beyond Culture" üks väga pikk tsitaat, mis oli samavõrd pikk, kui ta oli hea - ma ei mäleta autorit, aga see oli mingist ilukirjanduslikust teosest välja rebitud, katkend, kus väike tüdruk jalutab metsas vist ja siis taipab esimest korda (ta on ise vist viieaastane), et ohhoo, ma olen elus, ja ma olen elus seni, kuni ma suren, ja miks just mina. See oli täpselt samamoodi, nagu Kõivul selles katkendis oli. Kas see on selline kirjanduslik võte?

AP: Paljudel on ju sellist hetke olnud, et mina olen mina. Kaplinski on samast asjast rääkinud, kuidas talle ühel hetkel jõudis pärale, et mina olen mina. Ma ei arva, et see on kirjanduslik võte, see on just midagi inimestele midagi väga universaalset, et ühel hetkel lapsena nad saavad sellest aru, see jõuab nende teadvusse.

CT: Mul oli 3-aastasena selline intsident, kus ma kõndisin emaga lasteaiast tagasi ja esimest korda elus ma teadvustasin, et ohhoo, ma ei peagi igale poole rabelema, iga asja suunas liikuma, mis mulle huvi pakub, vaid jalutasin temaga koos. Aga see ei olnud päriselt see, selles mõttes, et ma ei olnud veel võimeline sinna lisama sellist narratiivi, et elu on suur, imeline. Kirjanduses tuleb see kuidagi hästi välja. 

AP: Mina ka ei mäleta otseselt sellist hetke, kus ma oleks saanud aru, et mis on elu või mis on olla elus või mis on olla mina, aga ma mäletan seda hetke, kui ma sain väga selgelt aru, et see, kui inimene on surnud, ja see, kui teda enam ei ole, on üks ja sama asi. Enne mulle ei olnud pärale jõudnud, et kui inimene ära sureb, siis teda tegelikult ei ole enam.

Küsimus [ei tunne küsijat kahjuks nimepidi]: Kas teie vastuväide Kunnuse artiklile seisneb siis selles, et kui Kunnus väidab, et teatraalid väärtustavad emotsionaalsust ja afektiivsust ja kultiveerivad seda omadust endas kunsti kaudu, naudivad seda laval olemist, sest saavad emotsioonitseda, kas siis te väidate, et kunsti kaudu on võimalik kultiveerida ka ratsionaalsust ja kas just emotsioonide kontrollimist, aga vähemalt oma käitumise kontrolli? 

AP: Ma just tahaksin nagu... Ma ei ütleks, et ma vastu väidan Kunnusele, aga mulle tundub, et sellest probleemist saaks lahti, kui loobuda sellisest ratsionaalsuse ja emotsionaalsuse vastandamisest - kas see on üldse asjakohane liigendus? See on just see, et kas ma tajun oma aktiivse vaimutegevuse võimalusena ainult midagi ratsionaalset ja kõik, mis kuulub afektide valda, kas või nt muusikarütmidele järeleandmise valda, on passiivsena kohe midagi negatiivset, et inimene ei ole afektidega kokkupuutes kuidagi vaba - see on mu arvates see Kunnuse põhipoint. Ma mäletan, et kunagi ta rääkis sellest, kuidas muusika teeb inimesega midagi sellist, et ta lihtsalt tuleb ja siis nagu paneb sulle tunded sisse, et see on niivõrd vägivaldne asi. Ma ei tea, see sõltub ilmselt inimesest, ma küll tunnen mõtete puhul sama asja, tuleb mingi mõte ja tuleb sulle peale. Mõtetega võib täpselt samamoodi olla nagu muusikaga või rütmidega. Põhiküsimus on selles, et peab õppima lihtsalt nii ühtede kui teistega aktiivselt suhtlema - muusika ei ole ainult see, et muusika tuleb ja sinu keha annab sellele järele, vaid muusika eesmärk on õppida ka enda emotsionaalset sfääri kuidagi liigendama ja valitsema. Jah, minu poleemika ei ole otsene, tegelikult ma ei vaidle Mihklile selles mõttes vastu, ma ei arva, et nendes piirides, mis ta räägib, ta kuidagi eksiks, aga mul on tunne, et seda asja saaks vaadata lihtsalt teise nurga alt, siis näiks kuidagi vähem probleemsena ja kuidagi tihkema või viljakamana, elusamana. 

TR: Aga kas luulet võib ka näha näiteks paralleelselt muusikaga?

AP: Jah, kindlasti. 

TR: Ma tean, et sa oled näinud seda NO-teatri Juhan Liivi tükki. Kui vaadata nüüd seda, et Juhan Liiv on ikkagi väga erinevates kontekstides olnud esil, tema tekstid ei ole ideologiseeritud eesti rahvuslusega, nad olnud siiski midagi muud, mingis mõttes natuke sellise depolitiseeritud taju tasemel või siis mingi väga universalistliku esteetika tasandil, tajule väga ligidal. Kui nüüd selline Juhan Liivi luule politiseerida, NO-teatri näitel, siduda see mingisuguse igatsusega - ma ise ei ole seda tükki näinud, sest ma pean liiga paljuks seda piletit sellise asja eest maksta, ma olin tohutult vihane kogu selle kontseptsiooni peale, aga ma võin eksida ses mõttes.

AP: Sa toetud mingitele eeljuttudele, mis räägiti, et mida see hakkab kujutama endast?

TR: See kontseptsioon on seotud Eesti-igatsusega, et tekitada esiteks distants näitlejatel, geograafiline, geopoliitiline distants, et hakata igatsema mingeid lumiseid välju, Eestit. Siis oli see vist seotud mingisuguse pildilise asjaga, mis praegu on tohutult moes, et kõik kaamerasse võtta, kõik dokumenteerida. Ja kolmandaks see distants ja rahvusideoloogia küsimus. Kas see protsess on ka mingis mõttes võrreldav selle estetiseerimisega, esteetika kui n-ö password või mingi politiseeritud kindel kood?

AP: Ma ei oska selle kohta midagi öelda, sest tegelikult etenduses endas seda ei ole. See, et nad käisid kuskil seal välismaal tekitamas endale Eesti-igatsust, see on mingi lõiguna seal etenduses sees, aga ta ei ütle tegelikult mitte midagi. Ja see Liivi... See lavastus on selline, et jääb mulje, et see, mis lavastusele eelnes, kõik see, et me teeme nüüd Liivi ja me käime välismaal ja niimoodi, nad olid sunnitud selle jätma lavastusse sisse puhtalt selle pärast, et nad olid selle välja hõiganud, aga lavastuse tegelik tuum on hoopiski midagi... Kui need kohustuslikud asjad läbi saavad - alguses loetakse Liivi, siis näidatakse viis minutit neid videosid -, siis hakkab see päris asi ise pihta, seal aga ei ole enam Liiviga või Eestiga midagi enam pistmist, vaid on pistmist sellega, mis on selle asja pealkiri, et "iga eht südamelöök purustab mu ära põrmuni". Seal ei ole seda ideologiseeritust mingil moel sees. Selles mõttes ma ei oska sulle vastata selle näite põhjal. [Tagantjärele - kui lavastus oleks toda eelkontseptsiooni järginud, siis muidugi olnuks see vaadeldav sellise Liivi paroolistamisena, nagu Tanel pakub.] Aga muidugi Liivil on ka muidugi omad ideoloogiliselt kergesti ära kasutatavad tekstid, kas või see, et "ükskord on Eesti riik". Aga Liiv on lihtsalt niivõrd... Aga see tundub tõsi, et teda ei ole üldse lihtne ideologiseerida, ja selle põhjus on see, et - ma olen seda vist mujal juba rääkinud - Liiv minu arvates esindab eesti keele kui luulekeele sellist elementaartasandit, et kui teda eesti luules ei oleks, siis tuleks ta kuidagi konstrueerida, ta on just selles keele loomuliku prosoodia mõttes niivõrd elementaarne, et selle peale saab ülejäänud eesti luule ehitada, ja sellist alusvundamenti... sellena ta on niivõrd tugev, et teda on ideoloogilisele pealispinnale väga raske tuua.

Jaak Tomberg: Ma ei tea, kas see on võib-olla ebaviisakas Kunnuse juurde tagasi tulla; võib-olla on just hea, et teda ei ole siin, muidu saad paremsirge, aga kas see ratsionaalsuse ja emotsionaalsuse vastandus, kas ei tundu - või vähemalt mulle tundub -, et see on paradoksaalsel kombel ka tema enda tekstidesse sisse kirjutatud. Kui ta jutlustab tõesti sellist afektiivsusele või emotsionaalsusele vastandumist, selle halba toimet, siis minul on küll nii, et mina viimasel ajal Kunnust loen ikka puhta afekti pärast, mida ta ärgitab üles kas siis tema vastu või siis teema vastu. Kas see on siis mingi didaktiline õppetund - et ei ole vaja ärrituda tegelikult, aga, noh... Mina saan sealt küll kõvasti molli, niimoodi just eeltõlgenduslikult vaatan, et "oi, kuidas kirjutab" või niimoodi.

AP: Jah. Ma olen seda talle ka öelnud mõnel puhul, et lugesin seda asja ja sain sellest sellise elamuse nagu mingist väga heast muusikast, ja siis ta on öelnud, et "ai pagan". See on paratamatu, see kuulub asja juurde. Ma ei usu, et see on tal päriselt niimoodi mõeldud, et mingit sellist... Kuidas sa ütlesidki?

JT: Didaktiline õppetund.

AP: Didaktiliselt, jah, didaktiline õppetund, noh, jah. Ma ei tea. See on tal jah olemas, ja see on muidugi üks vastuolu... Tegelikult ma ei tea, kas see on vastuolu, see on asi, mida miskipärast ei... See ongi see asi, mispärast mulle tundub, et temaga võiks polemiseerida sellel pinnal, nagu ma täna püüdsin, et kuidagi välja tuua see asi sellest, et ma räägin hästi emotsionaalselt ratsionaalsusest ja kütan poleemitseda millegi vastu, mida ma ise ka kehastan tegelikult. Mul on tunne, et seal on vaja mingit alusmõistete nihutamist, siis oleks mingi selline lahenemine või ma ei oskagi öelda. Aga ta kirjutab muidugi väga huvitavaid asju, väga teravapilgulisi asju, kas või näiteks seesama teatri-tekst, tal on seal väga kihvte ütlemisi, umbes see, et näitleja saab ühel hetkel aru, et ta on ühest oma arenguetapist teinud oma elukutse, mis tähendab seda, et näitlejaks saadakse kuskil seal varanooruses pärast murdeiga, ja siis ühel hetkel kolmekümnendal eluaastal avastatakse, et pagan, ma olen oma kahekümnenda eluaasta etapist teinud endale terve elukutse. Ja mul on üks sugulane näitleja, kes nüüd varsti saabki 30 ja ütleb, et pagan, see on vist tõsi. Väga terava pilguga nähtud, et kuskil seal tekibki näitlejatel see punkt, kus nad peavad mõtestama ära enda, kas see on ikka see, mida nad päriselt tahavad teha või on see ainult mingi nooruse tuhin.

Küsimus: Kas mingi ameti puhul on veel seda, kus peab ära mõtestama, nt kunstnikud peavad ära mõtestama mingis vanuses?

AP: Ma ei tea. Ma olen kuulnud, et luuletajate puhul on vist samamoodi, et on kahtemoodi luuletajaid, ühed on need, kes on ainult noorena ja hiljem siis, ma ei tea, hakkavad kirjutama proosat, ja teised on need, kes jäävad elu lõpuni luuletama, neil ilmselt on ka mingi selline hetk, aga kunstnike kohta ma ei oska öelda.

Kooliteater 2013

oli meeldiv ülesanne kuuluda 12.-14. aprillil Jõgeval toimunud kooliteatrite riigifestivali žüriisse. kooliteatrite parimad trupid pakuvad alati tõsist teatrielamust, peale selle on siin alati juures ka see noorte veel valmivate inimeste värskus ja ehedus - nad pole veel inimestenagi stampidesse kinni jäänud, mis siis veel näitlejastampidest rääkida.
riiklik festival peaks idee poolest olema festival, kuhu pääsevad iga maakonna (pluss Tallinna ja Tartu) eelfestivalide võitjad (lisaks on vist tavaks kutsuda Kuressaares iga aasta märtsis toimuva miniteatrifestivali võitja); seekord polnud esindajaid Hiiu-, Tartu-, Põlva- ja Võrumaalt, selle võrra oli korraldajail (Jõgeva kooliteater Liblikapüüdjad ning MTÜ Tähetund) õigus oma valiku järgi lisatruppe kutsuda.

Lääne-Virumaad esindas Rakvere Gümnaasiumi Teatriansambel (juhendaja Aili Teedla). nende tükk "Unistuste hotell" oli rahvarohke, sisuks see, et tegevus toimub 30ndate stiilis hotellis, kuid lõpuks tuleb välja, et kolm peategelasest preilnat on tegelikult selle hotelli teenijatüdrukud, kes on omaniku äraolekul lihtsalt oma fantaasial lennata lasknud. vormilt oli tegu sketšide kogumikuga, kohati lihtsalt instseneeritud anekdootidega, mis tundusid kuidagi kulunuvõitu. samas oli sel lavastusel väga paigas rütmika ja tempotunnetus. mulle tundus sümpaatne toapoissi mänginud Karl Andreas Sprenk.

Tartut esindas Treffneri gümnaasiumi noormehe Jan Teeveti monotükk "Traktaat viimasele oinale" - ise kirjutatud monoloog sellest, kuidas oleks, kui ta oleks viimane eestlane. seal oli küll häid lavalisi kujundeid (kõige viimase Sirbi numbri alla puhkama pandud oinapealuu kui viimase eestlase viimane rituaal, toolikrigina mängimine omaette helikujundiks), aga tundus siiski, et Teevet oleks vajanud kedagi enda kõrvale lavastajaks.

kuigi kumbki lavastus eraldi auhinda ei saanud, anti Teedlale ja Teevetile kui suurima ja väikseima trupi juhendajaile tunnustusena piletid ühiseks teatrikülastuseks - žürii tahtis neid mõlemaid siiski ära märkida, sest Aili Teedla on oma truppi vedanud juba pikki aastaid ning kuulub kooliteatri tugevamate tegijate hulka, Jan Teevetil on aga küllalt materjali, et temast veel tulevikus midagi kuulda võiks.

Mõnusa mõttekiiksu eripreemia sai Järvamaad esindanud Paide Ühisgümnaasiumi trupp Maski Taga (Marju Mändmaa) tükiga "21.12"- jälle suurema kambaga tehtud ja ise välja mõeldud tekstiga tükk, mille sisu oli see, et inimesed on kogunenud maailmalõpuootuses ühte varjendisse ning püüavad seal oma väikest ellujäänute kogukonda üles ehitada; humoorikas etendus lõppes sellega, et üks tegelane oli varjendist välja hiilinud ja avastanud, et miski pole muutunud, oli putkast hamburgeri ostnud ja tuli sellega kui elu jätkumise tõendiga varjendisse sõnumit tooma.

Minimalismi eripreemia sai Viljandimaa esindaja Abja Gümnaasiumi näitering (Triinu Menning) lavastusega "Johannes" - see oli tumemeelne tükk Margus Karu romaani "Nullpunkt" ainetel. tunnustuse pälvis just see, et polnud hakatud romaani tegevust instseneerima, vaid sealt oli valitud vaid üksikud monoloogid, millega loodi pilt depressioonist ja sellest väljumisest. mustad rõivad, valged maskid, muusikalist kujundust tehti puutoigaste ja plekkpurkidega.

Lavaveduri eripreemia sai Elis Haavasalu Valgamaad esindanud Tõrva Gümnaasiumi näiteringi tükist "Romeo, Julia ja Hamlet ehk Kuidas me seda teeme" (Laine Tangsoo); lugu oligi sellest, kuidas koolis näiteringi tehakse ja lõpuks esitati humoorikalt stseene Shakespeare'i näidenditest. Elis Haavasalu mängis näiteringi juhendaja rolli ja saigi auhinna selle eest, et hoidis oma osatäitmisega ülejäänud kirjut kampa ohjes. pärast etendust oli näha, et trupi suhted oma pärisjuhendajaga on väga soojad.

Ida-Virumaad esindas Kohtla-Järve Järve Vene Gümnaasiumi poistekamp (Tatjana Kundozjorova) venekeelse lavakavaga "Meeste jutt". see koosnes neljast osast - esiteks kuue liikumatult seisva vanema poisi esitatud lugu holokausti-aegsest Leedust, kus poisi vaatepunktist jutustatakse, kuidas ema sunnitakse valima, kas ta jääb ilma oma tütrest (keda peres oli alati rohkem hoitud) või pojast; poiss on veendunud, et ema valib tütre, kuid ema loobub hoopis mõlemast. alguses tundus see väga staatiline, kuid siis jäin mõtlema, et kuidas sellist asja mängidagi, siin polegi muud teha, kui lihtsalt seista ja öelda. siis tulid pubekad, kes kergelt räpparite yo-yo-yo-stiili kaldudes esitasid loo poisist, kes oli tõrjutud, kuid avastas, et võib tunnustust saada naljakas olles. siis tuli üks stand-up teemal "kumb sugu on nõrgem" (loomulikult mehed), ja siis esitasid neli noormeest katkeid Griškovetsi "Tõelisest mehest". žüriis tekitas tõsist poleemikat see, kas see esimene lugu ülejäänud kergemate asjadega kokku sobis, kas pole see kuidagi liiga ränk register liiga kerglasega kõrvuti. kuid sellele vastukaaluks arutati, et kui võtta holokausti-lugusid teatava mütoloogilise varamuna, nagu vanu müütegi, mis pakuvad mudelolukordi, siis on see jällegi väga julge nüke - sest saatuslikuks osutuvaid valikuid tehakse alati ka igapäevastes tavasituatsioonides - see valikute tegemise teema ühendas kõiki osi. andsime neile lõpuks jõulise õrnuse eripreemia, sest oma haavatavust näitav meestehulk on laval alati vaatamist väärt.

Tallinnast oli Tallinna 32. Keskkooli näitering (Eva Kalbus) tükiga "Punane Hanrahan" - nemad said helikujunduse eripreemia, sest taustahelid ja muusikaline kujundus tekitati laval kohapeal, mitte ei kasutatud mingeid salvestisi. tükk oli lahendatud võtmes "täna mängime...", st seltskond hakkas enne eksamit ühele tüdrukule Hanrahani lugu ette mängima; kahjuks ei kestnud see võte kogu etenduse, see oleks asja kindlasti dünaamilisemaks muutnud. aga seal oli mitu päris lahedat näitlejatööd - angerjat mänginud Ingrid Noodla ja Paddyt mänginud Ivar-Erik Leimus.

seesama Leimus jäi orgaanilise näitlemisega silma ka ühes teises tükis - Viimsi trupp KOKK ehk Kunstiliselt On Kõik Korrektne tükiga "Klaar" (Eva Kalbus). nemad esindasid Harjumaad, kuid trupp koosnes nii Viimsi Kooli kui Tallinna 32. Keskkooli tegelastest. teksti olid kirjutanud noored näitlejad Anna Kõuhkna ja Karolin Kõrre ise ja see kujutas endast inimese erinevate minade vahelist tõsist vestlust tõeliselt oluliste asjade üle, vaheldumisi koomiliste episoodidega selle inimese elust. kogu trupp oli üldse hea, oli näha, et usutakse, mida räägitakse. lõpupoole läks maailmavaatelist traktaati nõksu liiga paljuks, oleks saanud teksti kärpida, kuid mis oli tõeliselt nauditav - tõsise ja naljaka registri vaheldumise väga loomulik dünaamika, oli näha, et tundetoonide esitamise skaalat vallatakse väga hästi (nagu žürii liige Kaie Mihkelson hästi ütles - ei jäädud oma nalja otsa istuma). pluss veel üks asi, mis mulle teatris alati meeldib - kogu etendusega nikerdati valmis kõike lõpetav pikk paus (ehk minut?), mis tõeliselt kandis. nemad said varjundirikka minaotsingu preemia.

kaks eripreemiat sai etendus, mis oli märtsis võitnud Saaremaa miniteatripäevad - Rakvere Reaalgümnaasiumi trupilt Protest Anett Rannametsa kirjutatud ja lavastatud "Kastis". auhinnad läksid terviklavastusele "sotsiaalse julguse ja veenvuse" eest ning peategelast mänginud Tõnis Sestverkile mõtte kandvuse eest. see oli kolme neljandiku ulatuses monotükk - noor gay räägib oma tunnetest ja segadusest. mulle tundus eriti sümpaatne just see, et see polnud mingi üldistav mudeltükk homode probleemidest, vaid ühe konkreetse inimese veenvalt esitatud hingeelu - kuidas ta oma teistsugusega hakkama saab, kuidas ta suhtub sõjaväkke minekusse, mida ta mõtleb lapse üleskasvatamisest (tahaks last kasvatada, kuid kardab, et laps kannatab tema pärast teiste halvakspanu tõttu), milliseid komplikatsioone tekitab lähedane sõprus tüdrukuga. see kestis peaaegu lõpuni, kui mu meelest libastuti - toodi lavale silmus (lugu siiski traagiliselt ei lõppenud), mis oli eelneva subtiilsusega võrreldes liiga jõnk lavaline kujund, ja seejärel ei suudetud siiski hoiduda teatavast moraliseerivast üldistusest. aga üldiselt oli see väga sümpaatne tükk.

näitlejapreemiad läksid Pärnusse - Kairi Janson ja Kristjan Põldmaa. nad mängisid mõlemas Pärnu lavastuses, Pärnu Kunstide Majast oli kaks eraldi truppi oma tükkidega. Rein Laose Teatristuudio mängis Peeter Sauteri noorsoonäidendi "Tuletõrjuja sünnipäev" põhjal tehtud lavastust "Vaba tahe". näidend ja lavastus ise tundusid mulle isiklikult kuidagi küsitavad, sisuks oli see, kuidas 14-aastane tüdruk on koos oma pisut vanema peigmehega lasknud endast teha pornovideo, et sellega teenitud raha eest osta sünnipäevakingitus oma joodikust isale (taustaks veel isa töökaaslased, tuletõrjujad, kes tarvitavad teismelise prostituudi teenuseid). olgu muuga, kuidas on, aga Kairi Janson peategelasena oli tõesti nüansirikas. Põldmaa oli tema partner, siin lavastuses jäi pisut kammitsetuks, kuid seda enam säras teises Pärnu tükis, Kunstide Maja teatriklassi (Aire Koop) tükis "Shakespeare'i kogutud teosed". see on meilgi varem Rakvere teatris mängitud näidendi lühendatud versioon. Pärnu trupi esituses kiskus see pisut liiga jandiks, aga asi muutus nauditavaks siis, kui Põldmaa oma koomikuintensiivsuse täispööretele pani.

ja nüüd laureaadid - neid oli kuus (peaauhinda ei antud, sest üht teistest peajagu paremat tükki polnud).

Jõgeva Liblikapüüdjad (Lianne Saage-Vahur ja Karl Sakrits) mängisid Hermann Hesse novelli "Augustus" põhjal tehtud lavastust. Jõgeva trupi tugev külg on alati olnud suurte inimhulkade täpne organiseerimine köitvaks kujundlikuks lavaliseks liikumiseks, seda oli näha ka nüüd. omaette pluss oli Sakritsa tehtud täpne dramatiseering, mis oli suutnud Hesse kõrgstiilsest ja vähese dialoogiga tekstist välja nõrutada selgesti jälgitava looarenduse. nagu sageli, oli Jõgeva tükil ka selge moraalne sõnum - kui Augustus sünnib, siis täidab võluvõimetega ristiisa ühe ema soovi - et kõik inimesed armastaksid Augustust. see lähebki täide, kuid Augustus ise kasvab külmaks ja hoolimatuks inimeseks; kui ta on jõudnud hingelisse kriisi, pakub ristiisa uut soovimise võimalust ja Augustus soovib nüüd, et ta suudaks ise kõiki armastada - soov täitub ning ta asub oma hoolimatuid tegusid heaks tegema, hoolimata inimeste põlgusest.

Viimsi Kooli Eksperiment (Külli Täht) esitas luulekava "Kas nii me olemegi?" (üks korraldajate kutsutud tükkidest), kus kaunis luule oli vastamisi seatud tänapäeva "kilekotiühiskonnaga". hingeline ja lüürilise meeleoluga lavastus, kus oli andekaid leide, nt noore Kareva luuletuse "Ma ootasin sind sellel külmal päeval" muutmine dialoogiks. arutasime žüriis muuhulgas seda, miks on luulevalik pärit peamiselt 80ndatest (Kareva, Viiding, Kaplinski, Luik jt), aga mitte tänapäevast - et millest see tuleb, et tänapäeva tarbimismentaliteedile ei seata vastu tänapäeva luulet. näib, et 80ndad on meile lähim aeg, kui kirjutati veel kõrgstiilset "kaunist poeesiat", ehk siis pisut teisiti öeldes - see oli eesti kõrgpoeetilise kaanoni luigelennu aeg, mis on tardunud tänapäeva liikuva luule kohale teatava nostalgilise ideaalina. ühesõnaga, poeetilises mõttes asub meile lähim igavik 80ndates.

Saaremaa Ühisgümnaasiumi Kreisis (Sirje Kreismann) oli teinud valiku Raymond Queneau "Stiiliharjutustest" ning esitas neid vaimukate lühistseenidena. ega ei oskagi midagi väga rohkem öelda, oli lõbus ja soe etendus. materjalivalik ise juba oli pool võitu.

Haapsalu Gümnaasiumi trupp Või Midagi Sellist oli võtnud animafilmi "Persepolis" ning teinud selle põhjal huvitava tüki Iraani islamirevolutsiooni järgsest ajast. totrad nõuded naiste riietusele, mis oli lavastuse põhiliin, tuletasid meelde nii nõukogudeaegseid jaburusi kui ka tänapäeva vabas ühiskonnas ometi kehtivaid rumalaid mõtlematusi. materjalivalik oli väga õnnestunud, näitlejate mäng tore. juhendaja, noor Karel Rahu, osutus kooli kunstiõpetajaks (mis üllatas, sest tavaliselt juhendavad kooliteatreid kirjandusõpetajad või spetsiaalsed draamaõpetajad); minu mulje järgi oli see tema esimene kooliteatritöö - võiks kindlasti jätkata.

Rapla Riinimanda Teater oli eriline mitmes mõttes. esiteks juba see, et see oli lavastaja Valter Uusbergi comeback pärast ligi kümneaastast pausi - viimati tegi ta ilma siis, kui tänaseks kuulus lavastaja Uku Uusberg ja tema vend, nüüdne huvitav helilooja Pärt Uusberg mängisid Rapla kooliteatris. teiseks oli see lavastus, kus kõige tõsisemas mõttes saab rääkida pikkadest ja põhjalikest rollijoonistest. nad mängisid Kivastiku "Teenrit" (muidugi lühendatud versiooni, sest festivalietenduse maksimaalpikkus on 50 minutit), ja kõik kolm põhitegelast olid märkimisväärselt head: Teenrit mänginud Eerik Robert Ots, Vürsti rollis Ursel Tilk ja Sassi osas Henri Pukk. Ots vedas kogu lavastust oma pideva kohalolekuga; Ursel Tilga Vürstis oli näha omaaegse lavastuse Üksküla intonatsioone - alguses tekitas see kahtlusi, kas selline imitatsioon pole liiga odav tee, aga ei - roll oli ikkagi Tilga enda oma, ta oli osanud Üksküla-intonatsiooni omaenda rollijoonisesse kenasti sisse sulatada, seda huvitavam. tugev lavastus.

minu isiklik lemmik oli Kolga Kohal-olijate (Terje Varul) "Kristofer" - see oli orgaanika tulevärk, niivõrd loomulikud olid nad laval, et mõnu vaadata. lavastus kujutas endast improvisatsioonide teel vormitud stseene, mille keskmes oli keegi Kristofer, kes ise kunagi lavale ei ilmunud - tema sünd, elu ja surm; selline üksikute kildude kaudu edasi antud üldistus inimelust. ainsaks rekvisiidiks pikk valge laualina. trupp suhtles laval väga vabalt, üksteise tunnetus oli väga hea, mis oli seda imetlusväärsem, et nagu hiljem välja tuli, nad improviseerisid ka lavastuse käigus. oli näha, et tegu  on väga üksteisest läbi kasvanud kooslusega. ka stiilitaju oli täpne - absurdimaik oli täpselt õige, nali oli elus, pealisülesanne kõigil väga selge. isegi ilma tekstita tegelane (matusel leinav ema) oli mängitud nii, et korraga oli tõesti näha nii leina kui ka delikaatset võõritust, mis oli vajalik lavastuse üldhelistiku huvides. ka sellel tükil oli pikk lõpupaus. nii ühise hingamisega, detailinüansse tajuva ja täpse helistikutunnetusega vabalt orgaanilist truppi ei kohta just tihti. nimetan nad siin kõik ära: Teijo Idavain, Anna-Maria Jams, Kersti Mark, Hanna-Piia Põldver, Indrek Põldver, Rauno Rand, Triin Rand, Meelika Riiberg, Piia Sandra Sandrak, Uku Varul.

olid sisukad päevad.

TarSlämm IV

olin Tartu luuleslämmi neljanda eelvooru Tarkade Kogus koos Triin Ploomi ja kogu asja korraldaja Jaan "Luulur" Maliniga. publiku reaktsioonide põhjal tuli võitjaks seekord Heilo Aadla, kelle esinemisest õhkus vana head Lasteteatri hoogu. Tarkade Kogu valis teiseks edasipääsejaks Taavi Noveki, kes oli samuti publikult tormilist poolehoidu saanud - tema esitas pooleldi improviseeritud krüptilisi eepilisi värsse muinasajast, kuuludes esitusviisi poolest eksp-liikumise kosmilise huumori koolkonda, mulle väga meeldis.

P. I. Filimonov "Vikipeedia evangeelium"

Kajar Pruuli palvel tõlkisin Vikerkaare jaoks P. I. Filimonovi pika luuletuse. kuna tekst sisaldab päris palju igasuguseid viiteid, siis pidi tõlkides valima, kas jätta algne viide või tõlkida see vene kultuuriruumist eesti omasse; tegin nii üht kui teist, ses mõttes on tõlge kuidagi "segavereline", originaal on mõistagi sujuvam. märgin siin mõned kohad ära ja kommenteerin pisut. 

VIKIPEEDIA EVANGEELIUM

Noorukit nähti jeruusalemma tänavail esmakordselt 14. märtsil

ta nuttis ja ulatas vastutulijate poole kirjakest

kuhu oli kirjutatud

palun oolitsege minu poisi eest

tema nimi on jeesus

ta ei oska midagi

ja ei tea kes ta on

ma olen vaene naine

ja ei suuda teda ülalpidada

aga tema isa jätis meid maha

enne jeesuse sündimist

üks rabi halastas talle ja võttis ta enda juurde

hakkas talle toorat ette lugema ja õuesid mööda vedama

nooruk lonkas meeletult

ja tõi kuuldavale ainult

ma tahan olla ratsaväelane nagu mu isa

rabi ei jätnud jonni

nooruk osutus võimekaks

varsti käis ta juba ise õuesid pidi

ja kogus annetusi

ta ütles jeruusalemma elanikele

peace upon you

door upon you

ball upon you [1]

ja luges saksa keeles kolmekümne kolmeni

teised rabid ütlesid et poiss on ohtlik

et keegi ei tea kes ta on

ja et on vaja see välja selgitada

enne kui astuda järgmised sammud

aga jeesus samal ajal

ei osanud midagi rääkida oma lapsepõlvest

ega vanematest

ta ütles et ei mäleta midagi

või jooksis kisaga minema

ütles et tal pea valutab

kuuldused levisid linna peale

uudishimulikud sõitsid kokku

vaatama seda looduse imet

jeesus keeldus lihast ja veinist

ta ütles

see on veri

see on ihu

sülitas need välja

köhis verd

seejärel õppis ta lugema

hakkas jeruusalemma küngastel räppima

tema kuulajateks olid kord sead

kord kitsed

kord pidalitõbised

keda tol aastal oli ebatavaliselt palju

järjest rohkem inimesi sai temast teada

tuli tema juurde küngastele

ja kontserdisaalidesse

aplodeerisid talle

apelleerisid temale

postuleerisid teda

apostoleerisid ta

rabid ei suutnud kuidagi leppida

et lihtne nooruk

kes ei tunne toorat

ei mäleta oma minevikku

taimetoitlane ja karsklane

on elektoraadi hulgas populaarsem

siis organiseerisid nad vandenõu

seda juhtis kõige tähtsam rabi

fiesco-nimeline

muidugi teised rabid heitsid ta üle nalja

ja kutsusid fiaskoks

aga see tuli kadedusest

ja pealegi otsustasid nad et selle ajavad nad hiljem korda

kui näitavad talle koha kätte

lasevad talle valget suitsu korstnasse

kulubki talle ära

aga jeesus läks juba oma rabi juurest ära

ja asus elama heade kodanike perekonda

kes toitsid teda

ja jootsid teda

ja spondeerisid teda

ja produtseerisid teda

ja reklaamisid teda

ja tulid tema juurde rabid

ja kiusasid teda

tõid talle veini

ja palusid

selle veeks muuta

milleks küsis jeesus

milleks?

me oleme ju verevalamise vastu

vastasid rabid

aga ma pole sellest kunagi rääkinud

ütles jeesus

ma tahtsin ainult olla ratsaväelane

nagu mu isa

rabid tahtsid ta ära tappa

aga tulid inimesed

magdalast

simeizist

palo altost

ja ümbritsesid teda

ja katsid teda oma kehadega

ega lasknud rabidel ligineda

oleksandr matrossov sterlitamakist kattis ta oma kehaga

sergii lukjanenko amsterdamist käis tema ümber öise vahtkonnana

emil kio peitis ta ära

harry houdini leidis ta üles

kuid väsis jeesus

väsis varjumast ja pugemast

väsis olemast tänulik inimestele

kes kaitsesid teda

ja piiärrisid teda

ja spämmisid teda

ja laikisid teda

ja frendisid teda

ja ta korraldas hüvastijätutuuri mööda linnu

ta andis viimase kontserdi aleksandrias

ja viimase kontserdi lhasas

ja viimase kontserdi nukualofas

ja lahkus nende juurest kõrbe

ja ütles

raputan oma jalgadelt sellesinase linna tolmu

ja ütles

ma ei maga silmatäitki teie poolt pakutavat und [2]
ja ütles

ma nüüd lähen ja naeran keda ma tahan [3]

ja ütles

ptüi

ptüi ptüi

rabid jooksid tema järel

rabid jooksid tema järel noaga

nad ütlesid talle et ta tuleks parki

kus nad seletavad talle kust ta pärit on

nad olid selle oma pühadest raamatutest välja lugenud

toorast

zohari raamatust

kloun shalimarist

raamatust kuidas lõpetada muretsemine ja hakata elama

rabid tahtsid teda petta

tahtsid ta noaga ära tappa

tahtsid ta ära keelata

tahtsid talle autoriõiguse peale panna

panna talle maksud peale

keelata tal kasutada oma nime

aga tema mediteeris ja nad ei leidnud teda

ta andus vaimsetele praktikatele ja nad ei suutnud läheneda

ta läbis nlp lühikursuse [4] ja nad hüppasid kaljult vette

siis kappas tema juurde ta isa

valgel hobusel

tuhkrul hobusel

tulipunasel hobusel

mustal hobusel

jänesetäkul [5]

ja tõstis ta sadulasse

ja viis ta koidiku poole

sireenide ja merilehmade laulu saatel [6]

nii pikk nii pikk on võitlejal tee kauge kodu poole minna [7]

tomatisupi

ja marilyn monroe maailma

maailma kus minutiosuti

on alatiseks tardunud viieteistkümne peale

[1] kõige keerulisem koht, siin ka teistmoodi kui Vikerkaares; originaalis мир вам / дверь вам / мяч вам - vene keeles kasutatakse vahel väljendit мир-дверь-мяч, mille tähendus selgub, kui see panna ümber inglise keelde: peace-door-ball kõlab ligilähedaselt nagu пиздобол, mis tähendab lobisejat, pealekaebajat, kitukat.

[2] eesti keeles mõistagi lause filmist "Mehed ei nuta", originaalis hoopis kaugemast klassikast pärit сюда я больше не ездок, otsetõlkes umbes "enam pole minust siia sõitjat" (või lausa "pole ma enam siiasõitur"), lause Tšatski lahkumismonoloogist Gribojedovi näidendis "Häda mõistuse pärast" (1824).

[3] originaalis я ухожу оставляя горы окурков 'ma lahkun, jättes maha konide mäed'.

[4] eesti keeles (kuid mitte originaalis) kõlab see peaaegu nagu kunagine "NLKP ajaloo lühikursus".

[5] esimesed neli ratsut on Johannese Ilmutusraamatust, "jänesetäkk" aga Gogoli "Surnud hingede" 8. peatükist, kus seda kasutatakse Tšitšikovi kohta (tõlkija Henrik Sepamaa); vene keeles мышиный жеребчик 'hiirjas (hall) varss' - väljend, mis tähendab vananevat naistekütti. tõlkes läheb see ülemineku sujuvus muidugi kaduma.

[6] originaalis laulavad sireenid ja dugongid - dugongid kuuluvad bioloogiliselt meriveiseliste seltsi, mis vene keeles ongi sireenide selts; tõlkes asendasin nad underlike merilehmadega.

[7] originaalis бьют свинцовые ливни нам пророчат беду 'peksavad tinased paduvihmad, ennustavad meile häda', rida Vene kodusõjast jutustava easterni

"Неуловимые мстители" ("Tabamatud tasujad") tunnuslaulust.