03/04/2013

Vikergallup 2012


osalesin viimast korda Vikergallupis:

Mu hääled lähevad Elo Viidingu novellikogule, Mart Aasa näidenditriloogiale ja Pentti Saarikoski koondkogule.
On päris meeldiv oma Vikergallupites osalemine lõpetada tõdemusega, et mullu ilmus nii palju korralikku ja loetavat kirjandust. Vaadatagu vaid aastapreemiate nominente – kõik väärtuslik pole nende hulka veel mahtunudki. 
Ma leian, et see vanusepiir, mis mu nüüd gallupiosaliste hulgast eraldab, on päris põhjendatud, vähemasti minu puhul. Sest juba paar aastat olen ma hakanud tundma, kuidas “parimate” väljanoppimine aasta kirjandustoodangust on kaotamas minu jaoks tõsist motiveeritust. Esiteks juba see väline piir – aasta – ise: mis mõõt on üks aasta, kui ühe kirjandusteose tõeline väärtus selgub alles inimpõlve pärast? Ses mõttes on igasugune aasta parimate määramine (kuni Kulka auhindadeni välja) ikkagi vaid jälg sellest, mis oli parajasti õhus, millest räägiti rohkem, mis puudutas aktuaalse hetke närvi. Selle ühtelangemine hilisema kullaprooviga on siiski sattumuslik, kuigi loomulikult mitte välistatud. Ses mõttes on selline parimate valimine eelkõige hindajate enesehinnang. Teiseks – oluline osa sellises parimate väljasõelumises on sõelujate enesevormimisel. On ju üsna palju näiteid, kus nooruses aktiivsed kriitikud on keskeas tagasi tõmbunud. Ja põhjus on mu meelest lihtne – kogu kirjanduspildiga kursis olla püüdev ja selles väärtusotsustusi tegev kriitika on ju tegelikult alati ka enese-kriitika. Kriitika on asumine kriisijoonel – kriis tähendab etümoloogiliselt otsustushetke ja on loomult ikka seotud nooruse kui kriisiga, kus peab ikka veel otsustama, kes ollakse, kes tahetakse olla, kelleks tahetakse vormuda. Ja loomulikult on seda hea teha selle kaudu, et suhestutakse teistega, positsioneeritakse ennast hinnangute väljal. Mingil hetkel aga on mingi vorm saavutatud, eriti tore, kui ollakse vaimselt heas vormis; ja pole enam tunnet, et on vaja kogu aeg olla halvast hea ning heast parima eraldamise kriisijoonel. Ollakse valmis. Aga valmis-olek on alles eeldus – sest nüüd tuleb hakata vormi sisuga täitma.
“Nemad on kaks, keda lõpmatus eraldab. Midagi ei ole kaugem heast kui parim, midagi ei ole parimale kättesaamatum kui hea.
Sest hea on hea ise.
Parim on ainult suhe”
(Madis Kõiv, “Jäämäest loobumine”).

No comments:

Post a comment