Rudolf Sirge ajalooromaanidest

Keele ja Kirjanduse ajalooromaani erinumbris ilmus mu artikkel Rudolf Sirge ajalooromaanidest. riputan üles teksti, milles mõni pisiasi on võrreldes lõppversiooniga teisiti, nii et kui keegi soovib tsiteerida, tehku seda igaks juhuks ajakirja järgi. tekstile saab ligi siit.

lisan siia igaks juhuks ühe Rancière'i mõisteid selgitava joonealuse, mille toimetamise käigus lisamiseks pakkusin, aga mis siiski enam sisse ei mahtunud.

Rancière'i inglise tõlkija Gabriel Rockhill on Rancière'i mõistete glossaariumis defineerinud tajutava (ümber)jaotamist järgneval viisil: "le partage du sensible viitab implitsiitsele seadusele, mis juhib tajutavat korda, mille järgi jagunevad ühises maailmas osalemise vormid ja kohad, ning mis kehtestab selleks esmalt tajumise viisid, millesse nood vormid ja kohad on sisse kirjutatud. Tajutava jaotamine loob seega endastmõistetavate tajufaktide süsteemi, mis põhineb paika pandud horisontidel ja modaalsustel, mis piiritlevad nii selle, mis on nähtav ja kuuldav, kui ka selle, mida võib öelda, mõelda või teha. Rangelt võttes viitab 'jaotamine' seega nii inklusiooni kui eksklusiooni vormidele. 'Tajutav' [...] viitab aisthetōn'ile ehk meelte poolt aistitavale." Dissensus on "poliitiline protsess, mis osutab vastupanu juriidilisele menetlusele ning loob tajutavas korras lõhe, astudes tajumise, mõtlemise ja tegutsemise kehtivale raamistikule vastu 'lubamatu' [inadmissible], st poliitilise subjekti kaudu." Rancière eristab poliitika kaht tähendust, police ja politique: esimene on "teatav tajutava jaotus, mis ennetab poliitika [politique] esiletulekut", teine aga "seisneb subjektivisatsiooniaktides, mis eraldavad ühiskonda iseendast, kujundades poleemiliselt ümber tajutava jaotust." (Ranciére 2004: 85, 89, 90; minu tõlge - AP).

Põgusalt üle õla vaadates

kirjutasin Eesti Teatri Festivali Sihtasutuse juubeliraamatusse väikse tagasivaatelise teksti. raamatus on info Tartu teatrifestivalide kohta viimase 10 aasta jooksul, koos piltidega, iga festivali kommenteerib üks selle korraldamisega seotud inimene; ning raamatu lõpus on viis ülevaatlikumat juttu Luule Epnerilt, Ildikó Sziratólt, Raivi Põldmaalt, Merilyn Merisalult ja minult. 

*

PÕGUSALT ÜLE ÕLA VAADATES

Õigupoolest on draamafestivalil ju mitu punkti, millest algust lugeda. Festivali sihtasutuse sünnipäeva kõrval võime tähistada ka 45 aasta möödumist esimesest vabariiklikust teatrifestivalist (neid peeti üheksa aasta jooksul erinevates linnades kokku viis). Teine alguspunkt on 1996, mil festivali taastades pandi paika kaks tänini säilinud asja - nimi "Draama" ning toimumispaik Tartu. Nagu nii mõnigi asi Eesti teatrielus, on ka see siiani katkematult jooksnud festivalitraditsioon Jaak Alliku kultuuriministri-aja pärand. "Draama" on silma paistnud pidevate eneseotsingutega, eristada võib laias laastus kolme perioodi. Kui kolm 90ndate festivali olid koostatud spetsiaalse valikukomisjoni poolt, siis uuel sajandil on proovitud teisi variante: 2001 oli Madis Kolgi kuraatorifestival, 2003. aastal aga, kui üritust hakkas korraldama vastav sihtasutus, hakkasid põhifestivalid vahelduma teemafestivalidega ning põhifestivalide lavastustevaliku tegemine anti teatrite endi kätte. Kuni lõpuks 2011 otsustati praeguse kuraatorifestivali kasuks. Ma mäletan küll selle eelmise formaadiga kaasas käinud kasvavat rahulolematust - lavastustekogumi tase oli väga kõikuv, mistõttu saadi ikka noomida eriti välismaalastest koosnevalt žüriilt. Samas oli selles poolautomaatses põhimõttes ka midagi veetlevat, sest ta toimis tõesti teatava adekvaatse läbilõikena, näitas kogu püramiidi, mitte ainult tippu ning oli sellisena väga demokraatlik. Kuid et see demokraatia oli siiski vaid formaal-protseduuriline ega toitnud sisuliselt, näitas kas või 2009. aasta auhindamistseremoonia, kus osalenud teatrite esindajaid oli märkimisväärselt vähe. Oli tunda, et Eesti teatri esindusüritusena on festival teatavas kriisis - välishindajad olid ikka mõnevõrra hämmingus festivali tasemegarantii puudumise üle, siinseid teatriinimesi aga nende antavate auhindade kaudu väljendatud hinnangud ei huvitanud. Kuskil oli mingi kommunikatiivne ja kontseptuaalne nihestus. Seejärel tehtud kannapööre, kus iga festival kannab ühe konkreetse isiksuse pitserit ning auhindamisi ei toimu, on minu meelest mõjunud väga tervistavalt. Nüüd, kui uues formaadis on peetud kolm festivali ja algamas on neljas, on selle eelised üsna selgelt näha. Esiteks on festival saanud vabaks teatavast poolkohustusliku väljanäituse atmosfäärist, kus igaüks toob oma kapsapea ja ootab mõnetise õpilaslikkusega hinnet, liiati kui see hinne pole kunagi päris adekvaatne. Viimasega pean silmas seda, et teatrikunsti on üsna tundlik kultuurikonteksti suhtes, millesse ta adresseeritud on (kui tegu pole just "festivalilavastusega", mis on teatav spetsiifiline žanr), ja tagantjärele paneb mind isegi imestama, mida tolle korduva valele adressaadile orienteerumisega saavutada taheti - sageli saavutati vaid teatav mõru järelmaik. Siingi on festival olnud otsija: on proovitud nt seda, et väliseksperdid kohtuvad lavastuse tegijatega - mis polnud väga viljakas -, kui ka seda, et festival pakub neile lihtsalt mitteavalikku mitmekesist tutvustavat kõrvalprogrammi - mis ilmselt on nende endi jaoks päris viljakas. Võib-olla olen ses suhtes idealist, aga üks mu seni päriselt täitumata kujutlus on, et festival oleks ka teatriretseptsiooniline sündmus, kus välis- ja kodumaised kriitikud omavahel tihedalt kohtuvad ja nähtava üle diskuteerivad; see hõlbustaks külalistel lavastuste tagamaade tajumist ning ühtlasi pakuks ideeimpulsse meie oma teatrimõtestajatele. (Mäletan, kuidas kuidas Leedu tudengite religioosne-ekspressionistlik "Dekaloog" tekitas risti vastupidiseid hoiakuid eestlastest ja venelastest kriitikute hulgas ning tõi ootamatult esile nende kultuuride põhjas asuvad erinevad religiossuselaadid; või kuidas Andres Keili eheda "Elude" arutelu pani mõtlema, kas jutustamisteater pole mitte spetsiifiliselt eestilik nähtus.) Selleks on aga vaja, et Eesti teatrikriitikud tuleks suuremal hulgal festivalile kokku ja istuksid välisekspertidega ninapidi koos. Ilmselt peaks mu üleskutse olema suunatud eelkõige teatrikriitikute ühenduse poole.

Teiseks võimaldab praegune formaat ühendada varasemate põhi- ja teemafestivalide jooned, sest kuraatoriisiksuste valikud erinevad põhimõtteliselt aastapreemiates väljenduvaist keskmistatud hinnangutest, need on alati mingite kindlate teemade, vaatenurkade ja tõekspidamiste esitlused (isegi kui kuraator neid ei peaks väga eksplitsiitselt sõnastama). See tähendab, et olles küll teatrimaastiku tippteoste kogum, saab iga uus festival olla teatav loominguline seisukohavõtt, mis nõuab suhestumist ja järelemõtlemist. Põhimõtteliselt võimaldab see formaat kujundada igast üksikust festivalist omaette kontseptuaalse kunstiteose, mille fookus võib soovi korral olla ka üsna spetsiifiline (sarnaselt nt 2008. aasta Undi-festivaliga). Igal juhul on sel moel tehtavasse festivali programmeeritud üsna suur paindlikkus, mis osavalt ära kasutatuna hoiab asja kindlasti värske ja põnevana. See vastab ka paremini Eesti teatripildi praegusele "postnovaatorlikule" olukorrale, mis on suhteliselt mitmeharuline ega ole allutatav väga ühestele hinnangu- ja maitsehierarhiatele.

Aga kui nimetada subjektiivselt olulisemaid asju, mis festivalide ajaloost meenuvad, siis: Jaanus Rohumaa kõrgaegade mammutlavastus "Ainus ja igavene elu"; Aleksandr Ivaškevitš vürst Mõškini osas; Peeter Kardi monoloog "Küüni täitmises"; Mati Undi ja Riho Kütsari non plus ultra "Laulatus"; Undi laadi parimaid hetki meenutanud Kristian Smedsi "Kajakas"; Kütsari ja Margus Jaanovitsi duett "Ellingus"; Tiit Ojasoo ja Tambet Tuisu koostöö tipphetkede hulka kuuluvad "Roberto Zucco" ja "Padjamees" ning Ojasoo-Semperi suurejooneline seeria "Juliast" "Surnud jäneseni" (ning viimase korduval vaatamisel tekkinud arusaam sellest, kuidas NO trupp on õppinud olulisemate etenduste jaoks oma "vormi ajastama"); haruldane võimalus vaadata ühel ja samal päeval Adolf Šapiro "Isasid ja poegi" ülitäpse Lembit Petersoniga ning Kaarin Raidi "Onu Vanjat" Maria Soometsa ja Peeter Tammearuga (ning see, kuidas Raidi puhas psühholoogilisus puudutas tervikuna pisut sügavamalt kui Šapiro metafooridega vooderdatud teater); Nüganeni lavastuste Tammsaare-duetid Hele Kõre-Indrek Sammul ("Karin ja Indrek") ja Külli Teetamm-Priit Võigemast ("Ma armastasin sakslast"); VAT-Teatri vaimustavalt mängulised "Lend üle ookeani", "Kalevipoeg" ja "Pal-tänava poisid"; Marika Vaarik monotükis "Klammi sõda" ja intensiivses partnerluses Hendrik Toomperega lavastuses "Kes kardab Virginia Woolfi?"; Ain Lutsepp Pedajase "Finis nihilis"; Andres Noormetsa eriliselt pehme lavastajalaadi tippnäiteid "Janu"; Toompere-Õunapuu-Laansalu lavastusmeeskonna üks kõige terviklikumaid saavutisi "Kirsiaed"; Katariina Undi "Nisa" ning tema lühike, aga väga nägelik näitlejaaktsioon; Uku Uusbergi uuele astmele jõudmine "Karjääriga" ning Ott Aardami loomingus samasugust rolli mängiv "Mee hind"; Ingomar Vihmari "Õitseng", mis toimis minu jaoks täiesti tundmatuid vastuvõtukanaleid pidi, salakaval, aga väga õrn lavastus; Alvis Hermanise "Pikk elu" - ilma kommentaarideta.

Tagasi lätetele!

Müürileht ja Delfi avaldasid mu üleskutse aktsioonile "Tagasi lätetele!"

Teatrielu 2012

käisin kõnelemas Hedi-Liis Toome ja Liina Undi koostatud "Teatrielu 2012" esitlusel ja sattusin esitluse järel ka Kuku raadio jaoks intervjuud andma (ajan küll seal natuke sellist ümmargust juttu, aga noh, põhieesmärk oli head raamatut tutvustada).
esitlusel aga rääkisin sellest, et
- mulle meeldis Katrin Maimiku artikkel kultuuriturundusest, see on hea kirjeldus tundlikust, paindlikust ja mõistlikust kultuuriturundusest;
- pean oluliseks Andreas W ülevaadet Eesti tehnoloogilise teatri arenguloost, see on hea lähtepunkt tulevastele tehnoloogilise teatri kriitikutele ja uurijatele;
- mulle pakkus huvi Madis Kolgi artikkel religioossest teatrist, mis pani mõtlema pisut üldisemalt selle üle, et tegelikult nii kunsti tegijad kui sellest kirjutajad võiksid natuke pingevabamalt suhtuda sellesse, et neil on oma maailmavaade - see pole asi, mis tuleks kindlasti sulgudesse võtta ja kuidagi häbeneda - aga
- see on peen küsimus, sest otsest agiteerivat kunsti ju keegi ei taha näha; kunsti üks olulisi pingeid ongi see, kuidas hoida õiget balanssi kahe asja vahel: esiteks, kunsti tehakse mitte pelga meelelahutuse või esteetilise mängu pärast, vaid ikkagi sihiga mõjutada reaalset elu, aga, teiseks, kunst peab alati säilitama oma autonoomsuse, peab jääma teatavaks mängu-ruumiks, kus saab tundmise, käitumise, mõtlemise, kõnelemise viise läbi proovida ilma, et sellega kaasneks otsene "vastutus" reaalsete tagajärgede eest; õige balansi tunnetus loob tõeliselt kõnetavat kunsti;
- ja sellest räägib Luule Epneri käsitlus fiktsiooni ja reaalsuse suhte erinevatest teooriatest, väga põhjalik ja tark artikkel, mis on mu meelest selle raamatu raskuskese, mille ümber tiirlevad ka teised artiklid (nt Pille-Riin Purje jutt elulooteatrist või Madli Pesti jutt tegevusteatrist, aga ka mitu teist artiklit);
- ja et kokkuvõttes on see huvitavalt koostatud raamat, kus ajalik-kroonikalik ülevaade on suudetud organiseerida mingite ülejalisemate ja põhimõttelisemate probleemide ümber (seesama fiktsiooni ja reaalsuse suhe ning kunsti ja tema vastuvõtja suhe).