Intervjuu Lev Rubinsteiniga ja tema essee "Paar sõna"

Sirbis ilmus intervjuu hiljuti Eestis käinud Lev Rubinsteiniga, samuti tema hiljutine essee "Paar sõna" (originaal on siin).

Vormsi kriitikakool

20.-23. augustini toimus Vormsil Rumpo külas Kriitikakool, kus toimusid seminarid ja vestlused eri valdkondade kriitika teemadel. Osalesin ühes vestlusringidest koos Jack Tombergi ja Tõnis Kahuga. Oli mõtterohke ja mõnus koosviibimine. Lähemat tutvustust vt siit, loe Indrek Grigori kajastust Sirbis ning Kriitikakooli tuules valminud ajakirjade ÕU ja U ühisnumbrit.

Kirjaoskusest

Vikerkaares ilmus arvustus Michel de Montaigne'i "Esseedele". Kuna ei mõistnud Montaigne'i "retsenseerida" ega ole ka pädev tõlkekriitikaks, siis kirjutasin mõnevõrra montaigne'iliku essee.

Kirjaoskusest

MICHEL DE MONTAIGNE. ESSEID. Prantsuse k-st tlk Kristiina Ross. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2013. (Avatud Eesti raamat). 632 lk. 19.98 €.

Max Weber kõneleb oma loengus “Poliitika kui elukutse ja kutsumus” kutseliste poliitikute väljakujunemisest – see toimub vürstide võimu koondamise käigus, kui vürst aristokraatiaga võideldes ning neilt võimuvahendeid võõrandades loob enda ümber nõunike ja ametnike võrgustiku, kes pole enam temaga võimu jagavad ning võimu nimel konkureerivad vasallid, vaid ilma iseseisva võimutaotluseta võimuteostajad vürsti teenistuses. Weber toob ajaloost välja mitu põhitüüpi neist “mitteseisuslikest” või seisuste servadel asuvaist rühmadest, kelle puhul on oluline tunnusjoon nende kirjaoskus või haritus. Esmalt oli selleks kihiks vaimulikkond, seejärel renessansi ajal asendasid neid humanistlikud literaadid: “Oli aeg, mil ladinakeelseid kõnesid ja kreekakeelseid värsse õpiti kirjutama eesmärgiga saada mõne vürsti poliitiliseks nõuandjaks ja ennekõike tema poliitiliste memorandumite koostajaks.” [M. Weber, Poliitika kui elukutse ja kutsumus. Tlk J. Isotamm. Rmt-s: M. Weber, Poliitika kui elukutse ja kutsumus. Teadus kui elukutse ja kutsumus. Tallinn, 2010, lk 64.] Euroopas möödus see vürstide poolt toetatud humanistlike koolide õitsenguaeg kiiresti, kutseliste poliitikute hulgas hakkasid domineerima uued grupid – seisuslikust võimust võõrandatud õueaadel, seejärel üha kasvavalt ülikooliharidusega juristid, kes on õhtumaist riigivalitsemist juhtinud läbi revolutsioonide 20. sajandi demokraatiani (parteidevaheline võitlus on loomult eri huve esindavate advokaatide väitlus). Huvitav on aga see, et humanistlike literaatide puhul toob Weber sisse võrdluse Hiinaga: Hiinas jäigi “kauge mineviku keelemälestiste varal koolitatud ja eksamineeritud literaat” – nn mandariin – poliitilise klassi põhiesindajaks kuni 20. sajandi pööreteni (Weber toob näiteks, kuidas 19. sajandi Hiina suurkantsler Li Hongzhang hindas memuaarides enim oma poeetilisi ja kalligraafilisi saavutusi). Nõnda siis visandab Weber ühe võimaliku alternatiivajaloo – Euroopa, kus riigivalitsemist oleks kujundanud renessansi ajal tekkinud literaatide klass. Me teame, mis Euroopas selle asemel aja jooksul tekkis: valgustusajastust pärinev Kirjasõna Vabariik ning selle keskmena intellektuaalide “seisus”, mis sageli (kuigi mitte alati) on poliitilise eliidi suhtes paralleelne või oponeeriv eliit omaette sümboolse “võimukapitaliga”, mis teinekord – eriti pöördelistel aegadel – konverteerub reaalseks. Ja kuigi õhtumaadel üldtunnustatud liberaalsete ja emantsipatoorsete väärtuste süvenemine on tugevasti seotud just selle ühiskonnakihiga, ei ole ta loomuomaselt demokraatlik – pigem ühendab ta endas nüüdseks kadunud või positsiooni kaotanud vaimulikkonna ja aristokraatia jooni, “vaimupreestri” ja “vaimuaristokraadi” metafoorid on ju endiselt haritlaskonna sümboolse kapitali kirjeldajateks. Nii et ilmselt ei oleks Euroopa ühiskonnakorraldus jõudnud praeguse populistlik-demagoogilise (nende sõnade nii positiivses kui negatiivses tähenduses) demokraatiani, kui advokaatide asemel oleks poliitika jäänud literaatide ajada. Tõenäoliselt kujunenuks see hoopis valgustatud meritokraatiaks [Idee haritute või valgustatute eesõigusest valitseda on õhtumaist emantsipatsiooni saatnud kogu aeg: meritokraatiat pooldasid ka näiteks kodanikuõiguste eestkõneleja Voltaire ning liberalismi üks isasid J. S. Mill (kes pidas õigeks, et kõrgemini haritutel on valimistel mitu häält).], mis oleks aja jooksul loomulikult ka stagneerunud ja korrumpeerunud, viies võib-olla lõpuks ikkagi revolutsioonideni, ainult et rikastunute asemel oleks need oma sihiku suunanud eelkõige haritute vastu, nagu juhtus Hiina kultuurirevolutsiooni ajal. Ka Euroopa revolutsioonid on arukat ühiskonnakihti taga kiusanud, aga teistel põhjustel – mitte kui vana võimu esindajaid, vaid kui paralleelse, sümboolse võimu esindajaid, kelle riik asub utoopilises kirjatähes, mitte konkreetses pragmaatilises aegruumis. Muidugi on asjad veelgi keerulisemad, sest teisalt on Euroopa revolutsioonid just nimelt tolle utoopilise kirjatähe lihakssaamised – aga just siin ongi konks, sest utoopilise idee lihakssaamise (st idee teatavasse lõpetatuse ja peatatuse seisu jõudmise) suurim vaenlane on see idee ise, mis vabas vaimus loomuldasa ei või kunagi endasse sulguda ja kinnistuda.

Nõnda siis on Euroopa poliitilise klassi arenguloos umbes 17. sajandil üks teeharu, kust olnuks võimalik suunduda ka teisiti; vabu kunste tundvad renessansi humanistid olid poliitikategemisest arendanud omaette kunsti (tuntuim neist mõistagi Machiavelli). Ja tahtmise korral võib Montaigne’i kujutleda tolle teeharu illustratsiooni või kehastusena. Päritolult küll aristokraat, kuid mitte põline mõõgaadlik, vaid sündinud kaupmeestesuguvõssa, mis oli paar põlve varem ostnud endale läänikoha; saanud põhjaliku humanistliku hariduse, õppinud juristiks, et seejärel teenida kohaliku kohtuparlamendi nõunikuna ning olla ka kuninga õukondlane ja diplomaat. Elu teisel poolel eraldub ta oma lossi, et elada vaikset elu lugedes, mõtiskledes ja kirjutades, kuigi seda katkestavad avaliku elu kohustused (neli aastat Bordeaux’ linnapeana). Sellisena ühendab ta endas mitme ülalnimetatud kihi jooni – literaat ja juristist õueaadlik. Annan järele kiusatusele võtta Montaigne’i tõmbumist oma Torni kujundina selle kohta, kuidas Literaat eemaldub poliitilisest võimust, et saavutada oma kirjatöö kaudu sümboolne võim väljaspool oma aegruumi pragmaatikat.

Seejuures on just oluline, kuidas Montaigne kirjutab – see tähendab, mõistagi, esseistlikult. Inimesele, keda on tänapäeval kasvatatud kooliessee ja arvamusartikli formaatide järgi, hakkab silma Montaigne'i kirjutamise ebaotsekohesus: kuidas ta alustab ühest ja lõpetab kuskil mujal, tekst kulgeb mitte sulguva ringina, vaid käänulise ja harulise rajana (olles seejuures sisemiselt ikkagi väga sidus ja sujuv). Näib, et sellise iseloomu saab tema tekst just sellest, mis eristab Montaigne’i käe all sündivat uut žanri näiteks traktaadist – traktaat püüdleb teatavale süsteemsusele ja objektiivsusele (kas või ses tähenduses, et ta on oma objekti keskne). Montaigne’i siuglev essee aga seab teljeks kirjutaja enda subjektiivse vaatepunkti (ja sellesse vaatevälja satub loomulikult korraga vasturääkivaid asju, mis annab tulemuseks teatava skeptilise relativismi, mis Montaigne’ile on iseloomulik). Võiks ehk öelda, et siin toimub teatav mõtlemise isenemine – mõtlemise puhul muutub oluliseks, et mõtleb üks mina. Eesmärgiks on mõtlemise vabadus, aga vabadus tähendab vastutusvõimet – ja mõtlemise eest saab vastutada ikka ainult ise. Seepärast ei saagi sellest vabaduse allikast lahti lasta ning tekib Montaigne’i subjektiivne esseistika. Juba poole sajandi pärast ütleb Descartes “cogito ergo sum”, mis hilisemas populaarses tõlgenduses seob mõtlemisvõime paratamatult subjektiivsuse olemasoluga.

Montaigne’ile järgnevail sajandeil toimub üha edenev subjekti emantsipatsioon kõikvõimalikest kinnissüsteemidest, ja selle esirinnas on olnud ikka literaadid ning intellektuaalid, kelle enda üks olulisi emantsipeerumisi oli just punkt, mis Weberi järgi eristab õhtumaid Hiinast: ühiskondliku võimusüsteemi eliit ise emantsipeerus sellest süsteemist, käitudes edaspidi kas muutusi taotleva alternatiiveliidina või siis luues omaette sümboolse “riigi”, mis “pole sellest maailmast”.

Kuhu me oleme selle asjaga tänaseks jõudnud? Nagu Kristiina Ross Montaigne’i esseeraamatu järelsõnas (lk 619) viitab, “vohama pääsenud” blogipidamise ajastusse. Kõik kirjutavad enda subjektiivsetest mõtetest ning annavad selle avalikkusele lugeda, ja pole tõesti raske kujutada blogipäistes sissejuhatust: “ma olen ise oma [blogi] aine: sul pole mingit põhjust kulutada oma vaba aega nii labase ja tühise asja peale” (lk 7). Loomulikult on see üleüldise kirjaoskuse tulemus. Kui meritokraatia seisneb haritute võimulolekus, siis demokraatia idee on selles, et põhimõtteliselt igaüks võib olla võimul – ja järelikult peab igaüks olema haritud.

Õnnepalu ütleb: “Montaigne on esiisa. Temast on välja tulnud arvutu perekond kirjanikke, üks teatud spetsiifiline moodsate sajandite kirjandus…” [T. Õnnepalu, Inimesega leppimise püüded. Sirp, 18.10. 2013] Nii see on – aga mitte ainult. Nagu kord lausus Madis Kõiv, “Kõik inimesed haritakse kirjanikkudeks” [M. Kõiv, Kõik inimesed haritakse kirjanikkudeks. Küsitlenud Astrid Reinla. Vikerkaar, 1991, nr 3, lk 83–89], ja seda saaks ümber sõnastada ka nii, et kõik haritakse literaatideks, esseistideks. Haridus on läbi aegade inimestest just nimelt “literaate” teinud, see pole mingi nüüdse aja eripära; eripära on see, et esmakordselt maailma ajaloos haritakse kõiki inimesi. Ja kuivõrd see on emantsipatsiooni tulemus, ja kuivõrd see tänapäeva haridusliku demokraatiani viinud vabanemine lähtub intellektuaalidest, kes mõtlevad vabade subjektidena ise mõtteid, mis pole ette antud, st mõtlevad esseistlikult selle sõna algupärases tähenduses, siis ei saa ka haridus sellest mööda. Koolihariduses on essee oluline žanr, mida igaüks peaks olema võimeline valdama – essee erivorm kirjand on meilgi olnud eluvalikuid määrav piiripunkt. Blogimine on järgmine samm edasi, inimesed on tänapäeval juba koolisunnitagi esseistid, ja juba on hakatud sedagi valdkonda pedagoogika huvide kohaselt kodustama. [Juhuslikult valitud näide, kus õpetaja räägib, kuidas ta integreerib blogimist esseekirjutamise õpetamisse: Shelley Wrighti “Blogging is the New Persuasive Essay”.]

Mingis mõttes haritakse demokraatia ajastul kõiki väikesteks montaigne’ideks – subjektiivsuse-teadlikkusega kirjaoskajateks. Kui miski on väga laialt kätte saadav, siis mõistagi ta ka devalveerub – me võime selle näidetena rääkida näiteks nii reality show’des konveiermeetodil toodetavatest subjektsustest kui ka sügavamat haritust pudendavast bürokratiseeruvast massiülikoolist.

Mida meenutab selle keskel meile suure algustähega Montaigne? Meil on külluses seda, mida tema ajal oli vaid valituil – kirjaoskust ja teadlikkust iseenda subjektiivsest suveräänsusest. Me oleme teinud omajagu edusamme, et üha rohkematel inimestel oleks see, mis oli temal – Torn, st “oma koda” ja piisavalt jõudeaega (sest mõtlemine vajab just neid asju), kuigi endiselt on palju neid, kellel pole väsitava päevatöö kõrval piisavalt energiat või aega, et oma Tornis istuda, hoolimata sellest et neil on kirjaoskuse ja suhtelise heaolu näol olemas eeldused. Ja siinkohal ei tule rääkida mitte ainult n-ö tavalisest tööinimesest, vaid ka suurest osast tänapäeva haritlastest; katoliiklik filosoof Josef Pieper [Siinses kontekstis tuleb küll öelda, et Pieper oma vaadetelt küll oponeerib modernsusele, mis tema jaoks algas just Montaigne’ist.] on juba 1948. aastal oma teoses “Musse und Kult” (“Jõudeolek ja kultus”) rääkinud akadeemia proletariseerumisest, mis seisneb selles, et akadeemilisi õpetlasi käsitatakse üha enam teatud “intellektuaalsete töölistena”, mitte enam vabade uurijate ja mõtlejatena – proletaarlasi aga iseloomustabki eeskätt see, et neil on vaimset viljakust võimaldava jõudeaja asemel vaid puhkus, mis on mõeldud pelgalt energia kogumiseks, et olla pärast puhkust võimalikult efektiivne (ja kes söandaks öelda, et see mure pole tänapäeval aktuaalne). Nii et Torniga on nii ja naa, ja pigem näivad tulevikustsenaariumid seda meist kaugendavat. Kuid ennustatakse ju elukutseliste poliitikute klassi kadu: “üleüldine valimisõigus, lugemis- ja arvutamisoskus ning viimastel aastakümnetel interneti levik on võtnud võimulolijatelt pühaduse kaitse. … Mingi kombinatsioon otsedemokraatiast ja kompetentsete ametnike klassist näib üha võimalikuma väljapääsuna.” [A. Lobjakas, Poliitik kui iseenda vaenlane. Postimees, 02.07.2014] Otsedemokraatia kvaliteet sõltub aga olulisel määral sellest, kui palju on otsustajail Torni-aega. Kuni see aeg pole käes, kulub montaigne’ilik haritud stoiline skeptitsism marjaks ära.

P.S. Ma pole pädev tegema tõlkekriitikat, aga tuleb öelda, et tõlkija Kristiina Rossi, antiiktsitaatide toimetaja ja tõlkija Marju Lepajõe ja toimetaja Kajar Pruuli koostöös on sündinud tekst, mis oma rafineeritusele vaatamata mõjub väga loomuliku ja sujuvana ega tuletanud mulle kordagi meelde, et on tegelikult tõlge.