(sulgudes). ;paranoia 2014

Kirjastuselt ;paranoia ilmus kogumik "(sulgudes)", mis sisaldab eksp-töötlusi Prantsuse kirjaniku Xavier  de Maistre'i reisikirjaparoodiast "Reis mööda minu tuba" (Voyage autour de ma chambre, 1794). Projekti tutvustust ja arvukat autorite nimestikku vaata siit.
De Maistre'i originaal on loetav siit, kuid "(sulgudes)" autorid ei olnud kirjutades algtekstist teadlikud, nii et võimalikud kattuvused algtekstiga ei ole sihilikud.

Minupoolsed neli peatükki:

XXX peatükk.

Kes oleks vajutanud oma silmi eelmisse peatükki, oleks teinud suure vea. Ma rääkisin halba,et leida tänuks nende haledat kisa ja ükskõiksust; aga ma ei öelnud midagi paljude heategevuslike meeste kohta, kes magavad, samas kui teised on lõbusad, püsti koidikuni ja lähevad päästma ebaõnne, millel pole tunnistajaid. Ei, ma ei läbi vaikust - ma tahan kirjutada pool lehekülge, mida kogu universum peab lugema, et teha viga.

Seega jagasid oma varanduse nende vennad; pärast palsami külvamist jäi nende südameisse kortsunud valu, nad lähevad kiriku, väsinud, pakuvad oma palveid Jumalale ja tänavad teda tema eeliste eest: valguses üksildane lamp võitleb templis koiduga, ja juba nad kummardavad altari ees,tema vihase kõvaduse ja meesteahnuse ees, ta hoiab oma välku löömisvalmina! Ja teeb vea.

XXXI peatükk.

Ma tahtsin midagi öelda neile kahetsusväärselt matkates, sest see idee oma viletsuses tihti tõmbab mind mööda teed, ja teeb vea. Ma peatusin äkki, mu sedaan, ja mu tuba tundus imeliselt kaunistatud. Mis tarbetu luksus! Kuus tooli! kaks tabelit! kontoris! peegel! mida suurustlus! Üle minu voodi roomab roosa värv, ja valge voodi ja kaks madratsit tunduvad trotsivat toredust ja pehmust,see on viga. Need mõtted panid mind ükskõikseks, ja peegelduste peegeldused, mu juurdepääs filosoofiale sai nii suur, et ma ei näinud palli teises toas, ma võisin kuulda viiulit ja klarnetit, minu mõlemad kõrvad täis Marchesini meloodilist häält, häält, mis on nii tihti pannud mind ennast kahjustama, viga tegema. Vaatasin ilma emotsioonita, kõige ilusam naine Torinos: Eugenie ise, riietunud pealaest jalatallani kätesse. Tegin vea.

XXXII peatükk.

Aga lubage mul küsida teilt, härrad: kas teil on sama lõbus kui enne komöödiat? Ise ma tunnistan, et juba mõnda aega kõik need rohked kohtumised inspireerivad mind mõneti terroriks, ja nad teevad vea. Ma ründan pahaendeliste unenägude kaudu, ja teen vea. Asjata ma teen oma parima, hunt, see tuleb alati tagasi, sest mu hing on nüüd üle ujutatud tumedaist mõtteist ja südantlõhestavaist pildest, kõikjal teemaks kurbus - nagu vigane kõht muudab kõik mürgid veaks. Igatahes, siin on minu unistus: Millal ma olen üks neist, keset rahvamassi, meeldivat meeste kallistamist, tantsimist, laulmist, nuttu, mis tragöödiagagi väljendab vaid rõõmu, avatust ja südamlikkust? Kui selle viisaka koosolemise keskele tuleks valge karu, filosoof, tiiger või mõni muu loom, kisendaks ta meeletu häälega: "Õnnetud inimesed, kuulge tõde, mis räägib teile läbi mind: sa oled! rõhutud, muserdatud, sa ei ole rahul, sa igavled. Kao see letargia! Kao, sa oled vaba, tõmmake oma kuningat troonil ja oma Jumalat tema pühamus! Tehke Viga!"

Me näeme, et see peatükk on kirjutatud 1794; sellega on tehtud viga.

XXXIII peatükk.

"Ei, ei, vaene poiss, ja sina ka, mu Rosine, mu mured ja magusamad puudutused, lähme. Las kaashäälikud jääda siia maha. Igav."

Mell ja Kõiv

VAT Teatris esietendus lavastus "Unfinished bisnes" - Meelis Põdersoo ja Martin Kõivu lavalugu sõprusest ning toonastest (ja praegustest) lootustest ja hirmudest, nende endi noorusaja põhjal. Mell ja Kõiv on mõlemad pärit Jõgevalt, välja kasvanud sealsest legendaarsest kooliteatrist "Liblikapüüdja" - Kõiv lõpetas lavaka 22. lennu 2006 ning oli tänavu kevadeni Vanemuise näitleja, praegu vabakutseline; Mell lõpetas lavaka 2008 ning on sellest ajast VATi näitleja. Samast Jõgeva gängist on pärit ka lavastuse tegemises osalenud dramaturg Christian Aun (üks varjus elav andehunnik, kelle nimi on avalikkuse eest läbi vilksatanud 2011. aasta Balti näidendivõistluse parimate hulgas) ning kevadel oma "Electronic Cityga" tantsuteatri aastapreemia välja teeninud koreograaf Kristjan Rohioja.
Lavastust mängitakse esialgu vaid viis korda sel nädalal, kuid loodan väga, et seda mängitakse veel, sest tegu on erilise juhtumiga, kus näitlejad on suutnud 15 aasta tagustest iseendist suutnud luua rollid, pisut eneseiroonilised ja samas südamlikud - selline autometafiktsioon, mis nõuab iseendast distantseerumist ja seejärel uuesti sisseelamist. Peen värk.
Kirjutasin nende kavalehe jaoks ka ühe jutukese:

Kui ma mõtlen, milline on Kõiv, siis põhiliselt meenuvad kaks olukorda ja ilmet – need võivad ka kiiresti vahelduda. Üks on selline suurte ümmarguste tõsiste silmadega, suu pisut paokil, selline imestav ja küsiv ilme. Kõivul on komme – eriti vanasti – küsida täiesti lapsesuiseid küsimusi, need tulid täitsa taevast (tegelikult ta enda peast), ja need olid tihtipeale päris filosoofilised. Ega vastata ei osanud. Ja teine ilme kasvab sellest esimesest välja – silmad lähevad vidukile, suu läheb naerule, hambad paljastuvad kuni igemeteni – talle ajab naeru peale ta enda küsimus või siis vastus või minu võimetus vastata. Umbes et „nüüd võtsin su vahele; ja tegelikult võtsin enda ka vahele”. Selline lõbus filosoof. Nüüd on tal need ilmed tegelikult ka olemas.

Mell on teistsugune, tema ei küsi teistelt, aimatavasti küsib ta rohkem iseendalt, ja seda võib näha mõnes kurrust ta kulmude vahel ja väiksest pingest silmade ümber, kui ta parajasti millegagi enda sees tegeleb. Mell on pigem selline vaikne enda sees ehitaja, Kõiv paistab rohkem olevat käigu pealt tegija. Kui Mell naerab, siis on ta lihtsalt rõõmus ja rahul – naeratus levib üle kogu näo nagu mingi soojuselaine. Mell tundub rohkem olevat selline kindel puu, kes vaikselt oma tüve tihkust kasvatab ja aeg-ajalt õitseb. See kõlab umbes nii, nagu oleks Mell see tüvi, millele Kõivu liikuvam loomus toetuda saab, aga tegelikult tundub, et see on vastastikune, kumbki leiab teisest midagi tasakaalustavat – Kõiv Mellilt mingit püsivust, Mell Kõivult voolavust.

Mulle näib, et nende sõpruses on midagi paratamatut, midagi looduslikku, midagi sümbiootilist. Näib, et kumbki neist pole selles sõpruses domineeriv, kumbki pole teise satelliit, selles on midagi väga võrdset, kuigi nende loomused on üsna erinevad.

Siinne lavalugu jääb alguste aega. Selle järg viiks meid Jõgevalt Tallinnasse Maakri ja Kuke nurgale, majja Radissoni taga, kus Mell ja Kõiv vanas lagunevas puumajas üksvahe pisikest hämarate lampidega korterit jagasid, aknaist paistmas peene hotellirestorani melu. Seda maja enam pole, see lammutati paar aastat tagasi ja järel on vaid paemüür nagu lage ekraan, millele teadjad võivad oma mälestusi projitseerida – aga lootused ning lootuste täitumise aimatavad piirid leidsid seal juba selgema kuju. Mõnda aega jätkus Maakris väike Jõgeva. Nagu ta nüüd jätkub küpsenumal ja settinumal kujul kõrgel Tallinna kohal. Ja nagu ta jätkub pärast siinset vahepeatust. Me kõik pärineme oma jagatud lootustest.

Siin pildil on see paekivimüür - see korter oli esimesel korrusel trepist paremat kätt, köök ja tuba:

Kaks arutlust eksistentsiaalse ja kultuurilise enesepoiesise teemal

Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus on välja andnud artiklikogumiku "Autogenees ja ülekanne.Moodsa kultuuri kujunemine Eestis", mis on UTKK eelmise sihtfinantseeritava teema kokkuvõtteraamat. Minu poolt on seal kaks artiklit, "Minakirjutusest" ja "Teese poieetlisest metonüümsuspõhimõttest". Lisasin neile siduva eessõna. (Sama materjali põhjalikumat lahtikirjutust võib lugeda siit).

EESSÕNA

Järgnevad kaks artiklit kuuluvad mõtteliselt suuremasse tervikusse, püüdes erinevatelt suundadelt lähenedes valgustada fiktsionaalse/figuraalse tekstiloome osa eneseidentiteedi konstrueerimisel ja ümbertöötamisel. Olen antud juhul siiski loobunud varasemate artiklite ühendamisest ühtseks tekstiks, esiteks seetõttu, et pole tahtnud lõhkuda nende sisemisi mõttearendusi ja põhjenduskäike (mis sisaldavad peale siinse ühisterviku ka teisi sihte), teiseks seepärast, et toda mainitud mõttelist tervikut ei saaks vaid nende kahe teksti põhjal täielikult kaardistada, vaid kaasata tuleks veel mitut teksti. Seepärast piirdun siinkohal visandiga, kus püüan põhjendada, miks alljärgnevad artiklid kokku kuuluvad.

Artiklis "Minakirjutusest" on käsitletakse eristust identiteedi ja ipseiteedi vahel - identiteet on samasus teatavate rollide ja kontekstidega, ipseiteet aga on enesesamasus, mis säilib ka rolli- ja kontekstisamasuste täieliku ümbervahetumise puhul. Seega on ipseiteet too aluspõhi, millel saab toimuda enesemääratluste ja identifikatsioonide konstrueerimine ja ümberkujundamine, st eneseloome ehk autopoiesis. Ipseiteet ei paku indiviidile mingit temaatilist "sisu", vaid eneseks-oleku pidevuse taju, mis võimaldab ennast üha muuta ja ümber defineerida, ilma et isedus kaotsi läheks. Eneseloomeline minakirjutus on orienteeritud just ipseiteedi tabamisele, et selle kaudu olla võimeline oma identiteeti mõtestama ja ümber mõtestama; poiesisele aset pakkuv ipseiteet on alati tulevikku suunatud, erinevalt identiteetidest, mis seisnevad pigem juba paika pandud samasuse säilitamises.

Kui tõsta see ipseiteedi ja identiteedi dünaamika teises artiklis "Teese poieetilisest metonüümsuspõhimõttest" välja joonistatud poiesise toimimise mehhanismidega kohakuti, tekib küsimus, kuidas see suhestub fiktsionaalsete/figuraalsete ning reaalsete keelemängude vahelise metonüümsuspõhimõttega. Lisaks tuleks siin teostada tehe, kus individuaalne autopoiesis kantakse üle kollektiivsesse (st sotsiaalsesse, kultuurilisse, poliitilisse) sfääri - see on lihtne tehe, mis ei vaja pikemat seletust, kollektiivse identiteedi loome käib individuaalse/eksistentsiaalsega sarnaste mehhanismide järgi (kuigi loomulikult teatav metafoorsus selles tehtes on paratamatu). Siin on poiesist kirjeldatud teatava metonüümse suhtena "kitsama" ja "laiema" konteksti vahel, kusjuures kitsamas kontekstis toimuvad keelemängud on laiema kontekstiga võrreldes alati piiratud tõeväärtusega, st on laiemaga võrreldes mingis mõttes "mängult". Kitsama konteksti keelemängud toimivad teatava laborina, võimalikkuste läbimängimise laborina, mille aktualiseerumine tegelikkuse keelemängudena toimub metonüümsuspõhimõtte. Selle põhimõtte rikkumine tekitab olukordi, kus võimalikkuste väli on tegelikkusega segi aetud ning kehtestatud identiteedid muutuvad liiga jäigaks - eneseloome muutub võimatuks, sest identiteet lämmatab ipseiteedi. Siinkohal tekib küsimus, kuidas identiteedi ja ipseiteedi dünaamika paigutub metonüümsusprintsiibil töötavasse mitme konteksti mudelisse. Põhimõtteliselt on ipseiteet see, mis metonüümsusprintsiibi alal hoida võimaldab - ipseiteedi poolt pakutav pidevus võimaldab indiviidil või kollektiivil oma identiteedist distantseeruda, tõsta seda moodustavad keelemängud üle "metonüümsusläve" kitsamasse konteksti (kus neid järele proovitakse ja ümber kujundatakse) ning sealt laiemasse konteksti tagasi (või, nagu teise artikli kokkuvõtvas osas mõista antakse, võib tulemuseks olla ka see, et senist laia konteksti hakatakse tajuma kitsana ning astutakse sellest veel laiemasse, millelt eelmine identiteet näib teatava fiktsiooni või mänguna). Metonüümsusprintsiibi käigus hoidmine eeldab seega orientatsiooni ipseiteedile - ipseiteet annab tugipunkti, millele toetudes on võimalik oma identiteedist distantseeruda, et seda küsitleda ja modifitseerida, ning ühtlasi toda küsitlemist ja modifitseerimist lahus hoida tegelikkuses toimimiseks vaja minevast identiteedimustrist endast. Nõnda asub ipseiteet mitme konteksti skeemides kontekstide vahelisel piiril, olles teatav valvur, et enesepoiesis, mis saab teoks kontekstide vaheliste piiride ületamisel, läbiks alati metonüümsusprintsiibi filtri.

Sellest ideestikust (kuigi pisut teisi mõisteid kasutades) lähtuvad ka mõned mu varasemad artiklid, mis peaks kuuluma tollesse mõttelisse tervikusse. Nõnda on artiklis "Tekst kohandamiste vahel" (Kirjandusmuuseumi kogumikus "Kohanevad tekstid", 2005, lk 135-154) püütud Tõnu Õnnepalu "Harjutuste" näitel kirjeldada minakirjutuslikku suundumust liikuda identiteetide vahelisele piirile, et esile tuua erinevate enesedefineeringute fiktsioonilist loomust (ehk siis kuuluvust kitsasse konteksti). Sama mehhanismi toimimist olen kollektiivse enesemääratluse puhul püüdnud kirjeldada Tiit Hennoste enesekolonisatsiooni-teooria ning Rein Veidemanni "eksistentsiaalse Eesti" kontseptuaalseid troope analüüsides (""Sa oled mul teine": teisesusest Eesti kultuuri eneseanalüüsis", ilmunud UTKK kogumikus "Rahvuskultuur ja tema teised", 2008, lk 67-02; "Olemasolu-Eesti: eksistentsiaalse Eesti kontseptsioonist", Looming 2011, nr 6, lk 843-855). Mõlema kultuurilise identiteedi kontseptualiseeringu juhul võib täheldada nii kohatist eksimist metonüümsusprintsiibi vastu (kui kaldutakse essentsialismi) kui ka siiski säilivat ipseiteedi-taju, mis hoiab need indentiteedikonstruktsioonid avatuna, nii et nende teatav sisemine ebakoherentsus on paradoksaalsel moel tunnistuseks, et neis tekstides on õnnestunud fikseerida teatav kollektiivse iseduse figuur. Eksistentsiaalse ja kultuurilise mõõtme seob ühte artikkel "Mälu kui pagulus" (Looming 2008, nr 10, lk 1546-1554), milles vaadeldakse, kuidas Tõnu Õnnepalu teostes on samade mustrite alusel välja joonistatud isiklikud ning kultuurilised identiteetide murdumispunktid, milles ilmneb nende identiteetide muutuvus ning lahtisus võrreldes ipseiteediga, mis on kirjeldatav teatava üha naasva tühjuse või eimiskina. Kuid mis ehk veelgi olulisem, mustrisarnasuse kõrval on eksistentsiaalse ja kultuurilise mõõtme vahel omakorda teatav metonüümsusprintsiip, mis teeb kultuurilisest identiteedi-ipseiteedi dünaamikast kitsama konteksti, milles on võimalik läbi mängida mudeleid, mis toimivad laiemas, eksistentsiaalses kontekstis. Nõnda võib rääkida teatavast topeltefektist - ühest küljest toimivad samasugused mehhanismid ja printsiibid nii eksistentsiaalse kui ka kultuurilise autopoiesise puhul, teisalt aga toimib kultuuriline mõõde alati teatava kitsama kontekstina, milles konstrueeritakse ja modifitseeritakse keelemänge, mis toimivad isiklikku mõõtmesse üle kantuna individuatsiooni teostavate keelemängudena eksistentsiaalse reaalsuse laias kontekstis.

Autori hääl

Sirbis ilmus arvustus Ene Mihkelsoni plaadile "Olematuse üheaegsus.

AUTORI HÄÄL
Ene Mihkelson, Olematuse üheaegsus. CD sarjast „Kirjanike hääled”. Koostanud Ene Mihkelson, Jaan Tamme heli. Kujundanud Andres Rõhu. Eesti Kirjanduse Selts ja Eesti Kirjandusmuuseum, 2014.

Mõne aasta eest algatasid Eesti Kirjanduse Selts ja Eesti Kirjandusmuuseum CDde sarja „Kirjanike hääled”, kus kirjanikud loevad oma tekste. Seni on ilmunud Indrek Hirve, Jaan Isotamme, Ain Kaalepi, Hando Runneli ja Ene Mihkelsoni plaat, järgmisel nädalal esitletakse Jaan Kaplinski oma.

Sarja viies plaat ilmus tänavu märtsis. Selle puhul on tegu Ene Mihkelsoni kolmanda valikkoguga pärast raamatuid „Kaalud ei kõnele” (2000) ja „Uroboros” (2004). Nagu noodki, on nüüdne Mihkelsoni luule n-ö kogukorpuse suhtes väga tihke sõelaga valik. Tegin väikest statistikat, kuidas plaadile valitud luuletused katavad Mihkelsoni varasemaid kogusid. Plaadi 54 luuletusest on kõige rohkem tekste (13 tükki) Mihkelsoni viimatisest kogust „Torn” (2010), 12 teksti on kogust „Hüüdja hääl” (1993). Järgnevad esikkogu „Selle talve laused” (1978) ja „Võimalus õunast loobuda” (1990), kummastki kuus teksti, kogust „Ring ja nelinurk” (1979) on viis teksti, ülejäänud kogudest vaid mõned, kuid vähemalt üks luuletus on igast raamatust. Selline on siis Ene Mihkelsoni enda praegune pilk oma luulele. Kõik plaadi tekstid (välja arvatud „Torni” omad) on olemas ka 2000. aasta valimikus. On aga vaid kaheksa luuletust, mis leiduvad ka Kajar Pruuli koostatud „Uroboroses”: „Minult on küsitud, kas ma saan keerulisemalt” („Selle talve laused”), „Elevandi püstijalgne uni läbistab mu maja” („Ring ja nelinurk”), „Kes tappis jumalad on rongirüsin” („Algolekud”, 1980), „Ta ajaga on läinud sohki”, „Tere deemonite demokraatia pimedal ööl”, „Tetraeedri põli pole kerge” (kõik kolm raamatust „Võimalus õunast loobuda”), „Kus sina oled nüüd reetmisvalmis ja alati truu” („Hüüdja hääl”) ning „Viimast sõna Viimast Viimast” („Pidevus neelab üht nuga”, 1997).  Neid võiks ehk tingimisi pidada võimaliku Mihkelsoni luule kaanoni keskmeks – kuigi rangelt võttes on need tekstid, milles Mihkelson ja Pruul on lihtsalt kõige rohkem ühel meelel, kui nad on valiku teinud.
Nüüdset valikkogu eristab eelmistest aga üks oluline asi: neil on nüüd hääl, neid tekste esitab autor. Muidugi on Ene Mihkelson varemgi oma tekste linti lugenud, näiteks mitmel puhul Urmas Vadi raadiosaadetes või – mis oli minule huvitav avastus – 1985. aastal ETV „Väikses luulesaates” (mis on ETV netiarhiivis). Tollase 41aastase Ene Mihkelsoni hääl on mõnevõrra noorem ja siledam, võib-olla pisut vähem enesekindel, kuid tämbripõhi ja intonatsioon on ometi samad: peaaegu kõnelähedane toon, rahulikkuse all teatav pinge, raskepoolne samm, tõsine, ilma igasuguse sentimendita, luuletuse läbistavast sisust pigem distantseeruv kui seda rõhutav või pehmendav. (On muuseas huvitav, kuidas on muutunud luulesaate konventsioonid: tollal vaikelulises stuudios ühe staatilise kaameraga järjest üles võetud veerandtund, luuletaja istub tugitoolis, esiplaanil kuivatatud lillede bukett; nüüd mahajäetud tehases mitme liikuva kaameraga üles võetud üks luuletus.)
On olemas kujutelm, et autori enda lugemine lisab luuletustele mingi erilise tähenduse, umbes samamoodi, nagu on tähendust modifitseeriv iseloom autori käekirjal, mida teinekord eksponeeritakse (ka plaadiümbrisel on autori autograaf). Jäin mõtlema, kas Mihkelsoni luuletuste tähendusnüansid muutuksid, kui neid loetaks mõne teise häälega: Viivi Luige hääl teeks need ilmselt pisut jahedamaks ja samas intiimsemaks, Doris Kareva hääl lüürilisemaks, nukramaks ja lisaks aeg-ajalt kerge muige, Elo Viidingu hääl teravamaks ja ründavamaks. Meenus veel Betti Alveri eripärane lugemisviis, mida iseloomustab teatav pateetika ja mis ilmselt on mõjutatud omaaegsetest luulelugemise konventsioonidest. Alveri lugemisele on omane üksikute sõnade eriline kaal: ta laob sõnu nagu raskeid kalliskive ritta. See on midagi üsna erinevat Mihkesoni luulest ja lugemisviisist, kus üksiksõnadel sellist kaalu pole, pigem on rõhutatud lause või teade või teatav tekstis loodav lühis. Võib-olla Triin Soometsa lugemisviis oleks kujuteldav sild mihkelsonliku ja alverliku lugemise vahel. Aga võib-olla peaks mõtlema hoopis meeshäälte peale – sest Mihkelsoni luule on ju tegelikult üsna sootu (meeste luule on sagedamini „sootu” kui naiste oma).
Millised on autori hääle eelised näitleja hääle ees? Ma arvan, et autori hääles säilib kirjaliku kommunikatsiooni teatav kaudsus, näitleja aga suhtleb otse. Autor püüab kehastada teksti, näitleja püüab kehastada kõnelejat, tuua teksti kirjalikkusest vahetusse kõnelisse olukorda.
Ma usun (kuigi see võib tunduda metafüüsikana), et autori hääles kajab teatav teksti aluseks olev lausumiseelsuse mälestus – autor mäletab, milline oli luuletus enne sõnastumist, ja see sügavus kõlab tema lugemises. Lihtsamalt öeldes: autor teab oma teksti mitmetähenduslikkust, mis niikuinii ei mahu ühte konkretiseeringusse, ja püüab tekstist pigem taanduda, et teksti tähenduste võimalikkused jääksid esile. Näitleja lugemine pigem aktualiseerib ühe tähendusvektori ja ühe võimalikkuse aktualiseerimine on teatavasti teiste võimalikkuste kõrvalejätmine. Näitleja tõlgendab, interpreteerib, autor pigem representeerib, esildab oma teksti.
On muidugi eri tüüpi luuletajaid ses mõttes, kas nende luule on orienteeritud häälele või mitte. Mõne luuletaja puhul hääldumine ongi alles luuletuse õige teokssaamine (mõistagi on see nii laululise põhjaga luules). Mulle meenub üks ammune Indrek Hirve luuleõhtu: Hirv katkestas lugemise ja alustas luuletust algusest peale, kuid varsti lõpetas koguni, öeldes, et ei saa õiget tunnet ja lugemisviisi täna kätte. Järelikult pidi tal olema kujutelm mingist luuletuste õigest intonatsioonilisest  ja häälelisest kujust, milles nad teostuvad. Ene Mihkelsoniga tundub olevat teisiti, autori hääl ei teosta luuletust, vaid pigem ikkagi reprodutseerib, leppides ette sellega, et luuletuse sisemine tähendusmitmuste struktuur pole häälega realiseeritav.
Ene Mihkelson on mitmel puhul öelnud, et tema tekstid rääkigu tema eest ise, ning on hoidunud oma tekste ise tõlgendamast. Kuid kas autor, kes esitab oma teksti häälega, ei räägi oma teksti eest? Mingis mõttes ta ju siiski deabstraheerib oma teksti, toob ta kirja kommunikatiivsest ambivalentsist välja hääle sihilikku kõnetavusse. Kirjaliku tekstiga võrreldes  muutuvad ettelugemise puhul rõhutatumaks ja konkreetsemaks mitu Roman Jakobsoni kommunikatsioonimudeli funktsiooni, eelkõige ekspressiivne, konatiivne ja faatiline (ehk siis saatjat, adressaati ja kontakti puudutav mõõde), poeetiline funktsioon tegelikult väga ei võimendu (kui just pole tegu kõlaluulega). Nii et võimendub eelkõige esitaja ja kuulaja kui inimeste kontakt. Autoril on nüüd mitu võimalust: kas võttagi see roll, et ta räägib oma teksti eest, andes edasi oma isikliku motivatsiooni, mis teksti tekke taga seisis, või kui ta soovib, et tema teksti mitmuslike võimalikkuste ruum mingil määral siiski säiliks ega jääks autori isiku varju, siis peabki ta hoiduma tõlgendavast lugemisest. See on alati riskantne ettevõtmine, sest hääleline konkretisatsioon kustutab paratamatult maha tekstis leiduvaid mitmik-intonatsioone (mida Mihkelsoni luules on omajagu). Seejuures võib autori hääl muidugi alati osutada neile intonatsioonidele, mille peale kirjalikku teksti lugedes ei pruugi tulla.

Mihkelsoni luule muidugi sisaldab intonatsioone, mida ei olegi võimalik välja hääldada ega vahetus suhtluses jagada. Ma pean silmas seda, mida ma „Torni” arvustades kirjeldasin nii: „kui esimene aste on iroonia, selle kangem variant on sarkasm, siis võib ette kujutada veel kolmandat astet teispool sarkasmi, mis mõjub juba surmlikult lõikava tõsidusena. Ja see on selline modaalsus, mis on väga raskesti inimeste vahel jagatav, see ei saa olla ühistunde aluseks, sest ta paljastab mingi ainult üksi kogetava kuristiku (erinevalt nt ühistunde aluseks olla võivast irooniast või ühislaulust). Miski, mida kogevad kõik – ses mõttes on see kollektiivne –, kuid mitte kunagi ühiselt.” [Aare Pilv, Häbematu ja robust. – Vikerkaar 2011, nr 3, lk 92.] Nii et mõnes mõttes pole kahetseda midagi – on asju, mille hääldetulek on luhtunud juba eos.
See, et inimesel on selline hääl, nagu tal on, on paratamatu ja ühtlasi juhuslik. Ikka tekib luuletajaid kuulates küsimus, miks just sellise häälega inimene kirjutab selliseid tekste – nagu oleks hääle ja tekstide vahel mingi maagiline seos. Kuid tegelikult pole see seos motiveeritud, vaid arbitraarne nagu keelemärgi puhul. Muidugi ei keela keegi kujutleda, et Ene Mihkelsoni tekstid ongi kirjutatud seesuguse madala ja pisut ragiseva hääle jaoks, otsekui olekski nood partituurid kirjutatud just sellisele instrumendile. Kuid võib ka uskuda, et autoripoolne väljahääldamine ei realiseeri teksti sisemist häält, vaid pigem toob veel kord esile öeldava sisu ja ütlemisviisi vahelise arbitraarsuse, on vaid üks sattumuslik viis välja joonistada müstilise tuuma äärjooni.
Aga ikkagi, mis on siis sellise lugemise iva? Osutada sellele, et keele, lausumise taga on ikkagi elu. Ütlemine – ka kirja vaikuses – väljendab möödapääsmatult seda, et ollakse elus, et keelevõime on elusoleku väljendus. Ja kuidas ollakse elus – ikka samamoodi nagu keelemärk, korraga juhuslikult, motiveerimatult ja paratamatult. Millest ju Ene Mihkelsoni luule sageli kõnelebki.

Kirjutise aluseks on sõnavõtt Ene Mihkelsoni CD esitlusel 14. III 2014 Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis.