Sa arvad, kõik saab korda

Eesti Päevalehes ilmus arvustus Jan Kausi romaanile "Ma olen elus".

SA ARVAD, KÕIK SAAB KORDA

Jan Kausi uus romaan „Ma olen elus” on tema senistest kõige mahukam ja ilmselt ka kõige rohkemate tegevusliinidega. Mul on isiklik pingerida Kausi romaanidest. Seni oli selles esikohal tema esikromaan „Maailm ja mõni” (2001), järgneb kolmas romaan „Hetk” (2009), mille puhul veetles eelkõige teatav vaikselt rulluva jutustamise atmosfäär ning veenev Tallinna ruumipoeesia esitus. „Tema” (2006) tundus olevat kuidagi konstrueeritud sündmustikuga ega haaranud väga kaasa, „Koju” (2012) puhul jäi tunne, et tegu on päris huvitavate novellidega, mis on miskipärast üheks romaaniks kokku kleebitud.

Nüüdne romaan jagab „Maailma ja mõnega” minu jaoks esikohta. Põhjus on lihtne – neid on kõige mõnusam lugeda, nende puhul on kõige lihtsam ennast teksti voolamisse unustada. Ja see on ilmselt üsna loogiline, kui arvestada seda, mida Kaus ise on nende romaanide kirjutamisprotsessi kohta öelnud. Mäletan, et „Maailma ja mõne” kohta on Kaus kuskil intervjuus tunnistanud, et ta kirjutas selle kiiresti ja lobedalt (nii nagu vist enamasti inimesed oma esikromaane kirjutavad, eriti kui need saavad ainet autobiograafiast), erinevalt „Temast”, mille kirjutamine võttis aega ja läks konarlikult. See vahe on neid romaane lugedes kohe tunda. Nüüd oli mul juhus Janilt romaani trükikojast tuleku päeval kuulda, et seegi romaan on kirjutatud kiiresti ja „nagu torust tuleb”. Ja seegi on lugedes tunda. Jutt voolab vabalt, see haarab kaasa ja hoolimata väga paljudest tegevusliinidest moodustub sidus loomaailm.

„Ma olen elus” hõlmab üsna pikka ajavahemikku sõjaeelsest ajast tänapäevani ning sisaldab mitut liini. Kui nüüd püüda kõik need üles lugeda, saab pilt üsna kirju: vennad Harald ja Georg, nende suhted isaga, nende ema armastuslugu, Haraldi laste lood (Mihkli bänditegemise lugu ning suhe Kellyga; Eve suhe Rasmusega), Haraldi naise Lara müstilisepoolne lugu, parteiintriigid Hannes Alteri ümber, geeniuuringute firma afäärid ning surematu mehe Arnold Huitbergi põgenemise lugu, kohaliku pastori Ropsi lugu nimetuks jääva naisega – ja väiksemaid kõrvalliine on veelgi. Kõik need on omavahel põimunud orgaaniliseks tervikuks, nii et isegi fantastiline Huitbergi surematus saab muu üsna realistliku tegevustiku keskel usutavaks. On kindlasti üks oluline romaani voorus, et erinevad realismi astmed ja registrid – üksühesest olmelisusest kuni maagilise realismini – on suudetud toimivasse dünaamikasse panna. (On küll üks koht, mis mõjub natuke irdselt nagu „tolksti see imelik pisuhänd” - kui rahva legendidest tuntud kassnaine muutub ühes stseenis reaalseks; siin on Kaus ilmselt oma kirjutamislõbule liialt järele andnud.)

Kausi romaanid – ja iseäranis see nüüdne – annavad tunnistust, et loomelaadilt on Kaus ilmselt eelkõige novellikirjanik. Tema romaanid on kas pikaks arendatud novellid (nagu näiteks „Hetk”) või siis novellide põimikud. Viimasel juhul on küsimus selles, kuivõrd paratamatult need novellid üksteist vajavad. Romaani „Ma olen elus” puhul on see ühtesulatus õnnestunud. Novellipärane efekt – elliptiline, väljajätteline, valikuline, tihendatud tegelikkusekujutus – hakkab tööle romaani mõõtu mastaapides. „Traditsioonilise” romaani puhul nõuaks kogu selle materjali esitus korraliku panoraamina kindlasti kaks-kolm korda rohkem mahtu; praegu on romaan 280 lk pikk ning on korraga nii sisuliselt eepilise haardega kui ka väljenduses ökonoomselt lüüriline. Nii et kindlasti pole tegu „lobiseva” romaaniga, vaid mahust hoolimata tiheda tekstiga. Kindlasti on sellisel laadil eesti kirjanduses oma traditsioon, meenutagem kas või Mati Undi „Sügisballi” või Jaak Jõerüüdi „Raisakulle”, mis mõlemad koosnevad paralleelsete ja omavahel vaid kaudselt seotud tegevusliinide kujul esitatavast panoraamist. Kausi romaan on nendega võrreldes isegi rohkem „läbi õmmeldud”.

Üks probleem, mis mul on Kausiga olnud, on see, et tema tekstid mõjuvad aeg-ajalt liiga „pehmetena”, heasoovlikena, inimhinge siselõhesid kokku kasvatada püüdvatena. Loomulikult tuleb see sellest, et Kaus on maailmavaatelt teatavat liiki humanist (nagu ta seda ka ise korduvalt deklareerinud on). Kausil on kalduvus inimesi eluga lepitada, ja see viib teinekord natuke pingutatult heakõlaliste kompositsioonideni. Kaus püüab trööstida. Kausi puhul olen nii mõnigi kord igatsenud seda, et ta pelgaks vähem trööstimatusse sukelduda, lubaks asjadel lahendamatusse suubuda. Eesti viimase kümnendi hiphopis on kaks laulurida, mis võiks iseloomustada kaht erinevat viisi, kuidas kunst võib inimeste hingi korrastada. Tommyboyl ja Külalistel on „Kõik saab korda-korda-korda, sest ta armastab sind”; Toe Tagil on „Sa arvad, kõik saab korda – aga tegelt ei saa.” Eks mõlemad on täiesti aktsepteeritavad viisid – kas pakkuda mudeleid, mis hoiavad alal hellitavat lootust, või siis näidata, et ka lootusetuse väljaütlemisel on oma jõudu andev vägi.

„Ma olen elus” puhul tüürib Kaus romaani lõpu muidugi ikkagi pealispinnal tommyboylikku humanismi, kuid süvenedes pole see üldse nii ühene. Romaani pealkirjaks oleva lause sõnab finaalina naine, kes on vähile kaotanud oma rinna, mehele, kes on ta selle pärast ühe korra juba tagasi lükanud – „õnnelikus lõpus” on paras annus mõrudust ja kainust. Ja ka teiste tegevusliinide puhul ei saa rääkida klassikalistest õnnelikest lõpplahendustest, mitmel puhul on lõpptulemus suisa traagiline või poolik. Nii et minu maitse jaoks on Kausi nüüdses romaanis ka parajal määral toetagilikku illusioonitust. Just selles, et kirjandus võib anda tuge ka asjade mitte-kordasaamise kujutamise kaudu, õieti selle kujutatavuse tõsiasja enda kaudu, on mu meelest üks kunsti imesid ja üks tema hädavajalikke funktsioone.

Kui minult küsitaks, mis on Kausi romaani „sõnum”, siis ega ma vist väga ühemõtteliselt seda öelda ei oskakski. Romaani pealkiri väljendab seda tegelikult niigi – siin kujutatakse erinevaid elusaatusi, seda, kuidas inimesed oma antustega (mis teinekord on traumaatilist päritolu) toime püüavad tulla, kuidas nende saatused omavahel paratamatult ja valitsematult põimuvad, kuidas nad võivad üksteise saatusi nii rikkuda kui heastada. Ja selles ei puudu saatuse antiiktragöödialik tähendusvarjund, kus inimesed lihtsalt viivad oma determineeritud elujooni täide (Haraldi ning tema erinevate suhete ja seotuste puhul on see eriti ilmne). Näib, et Kausi romaani üks oluline elutundeline joon seisneb selles, et kui üldse, siis saavad saatused tähenduse tagasivaates, „reaalajas” polegi suurt midagi muud öelda, kui et „ma olen elus” ning püüan teha valikuid oma võimaluste piires (ja need piirid koosnevad päritolust, juhuslikest enesesisendustest, ettenägematutest katkestustest jne). Ning et kõige selle juures on inimesel siiski võimalus teha mingeid otsuseid. Kaus ei ole kindlasti kirjanik, kes laseks oma kangelastel täielikku absurdi suubuda, ikka säilib selle juures teatav usk inimese vabadusse. Ja see pinge saatuse ja vabaduse vahel on nüüdses romaanis orgaanilise kuju leidnud.

Mulle näib, et „Ma olen elus” on ilmselt Jan Kausi maailmavaatelise hoiaku seni kõige läbitunnetatum ilukirjanduslik väljendus. Või kui see kõlab liiga ülespuhutult, siis on see raamat, mis kindlasti haarab lugedes kaasa.