Johann Wilhelm Krause "Tartu ülikooli peahoone" (anonüümse autori jõuluremiks)

Urbanistide ajakiri U ja väliruumi ajakiri ÕU on välja andnud ühisnumbri, mille teemaks on kriitika. Seal on ka rubriik, kus inimesed on muusikaarvustuse formaadis kirjutanud linnaruumist - kirjutasin ülikooli peahoone jõuluversioonist. Kogu number on netis loetav, kuid seda on võimalik ka paberkujul hankida.


JOHANN WILHELM KRAUSE "TARTU ÜLIKOOLI PEAHOONE"
(anonüümse autori jõuluremiks)

Tartu oli 18. sajandi lõpuni suurte kõrgete kivikirikutega „väike puust linn”, millest pärast korduvaid sõjalaastamisi ja põlenguid otsustati teha keiserliku ruumiatmosfääriga ülikoolilinn, mille keskmeks sai peahoone. Imperiaalne klassitsism oli moes kõikjal Euroopas, oldi keisrite sõja künnisel. Mõnes mõttes oli see samasugune aeg nagu Teise maailmasõja ümbrus – võitlesid suurejoonelised Euroopa ümberjagamise kavad ning ehitati ranget totalitaarse ilmega arhitektuuri. 

Millalgi enne peak oil’i, kui näis, et elektrivalgus on lõputu ressurss, kujunes välja mitu valgustusega seotud arhitektuurset kontseptsiooni. Üks neist on tõenäoliselt pärit 1930ndate Saksamaa „valguskatedraalidest” ning kujutab endast arhitektuuriväärtuste öist väljavalgustamist, reeglina lähtub valgus maapinnalt ülespoole. See on hoonete „musealiseerimine”. Teine kontseptsioon: hooneid hakati talvel, eriti jõulude ajal, kaunistama pisikeste tulukestega, et lisada neile heldimapanevat muinasjutulist pehmust ja sära. Hooneid hakati „jõulustama”.

Nüüd on need kolm kontseptsiooni juba mitu aastat ülikooli peahoone puhul kokku remiksitud.  Jõulupeahoone kuuelt sambalt ripuvad ühtlaselt alla tulukesteread – jõulupuine mulje, mis ühtlasi rõhutab sammaste sümboliväärtust kogu ülikooli metonüümse tähistajana, sambad saavad juurde teatavat kergust ja sihvakust. Frontoon oli tsaariajal täis keerulist ornamentikat, mille keskmes oli kahepäine kotkas, hiljem see eemaldati ning koht jäi lagedaks. Nüüdses remiksis on see komponent isegi ehk kõige õnnestunum, kuivõrd aktualiseerib seni tummavõitu kolmnurga ning tulemuseks on mulje tähistaevast. See mõjub peaaegu subliimsena, harva on jõulutuled niivõrd lähedal kantilikule esteetilisusele (Kant suri samal aastal, mil peahoonele pandi nurgakivi). Hoone ülemist serva katab rahvuslikus mustris lint. See on kõige rohkem „jutustav” osis, mille põhifunktsioon on öelda, et tegu on rahvusülikooliga. Peab aga tunnistama, et visuaalselt on lint pisut mürane, sest erinevalt sammastest ja portikusest pole karniis lage, vaid tal on oma kandiline rütmika juba olemas – rahvalik motiiv kipub selle otsa komistama ning sellega võistlema. Kuid ühtlasi kumab mürast läbi veel üks ajastu – sõjajärgne rahvuslik klassitsism, mil stalinlikku pompöössust kodustati eesti ajal välja kujunenud rahvusornamentikaga. Nõnda haardub karniis lausa kolme erinevasse ajastusse, olles neljandaks ühtlasi mälestis möödunud postmodernismile.
 

Portaal - Marie Underi "Sonetid"

Hasso Krull ja Carolina Pihelgas on kokku pannud raamatu, kus 50 tänapäeva luuletajat on kirjutanud oma versioonid, edasiarendused või motiiviremixid Marie Underi "Sonettide" luuletustele. Kokku on saanud täitsa esinduslik antoloogia tänapäeva eesti luule erinevatest laadidest - seda ütleb ka raamatu saatesõna, ja mulle näib, et see ongi raamatu tegelik tuum: mitte antologiseerida luuletajaid, vaid käibel olevaid luuletamisvõimalusi (tehes samal ajal kummarduse ka ühele "esiemadest"). Mulle sattus luuletus "Valge värav", mis esmatrüki järgi näeb välja nii (aluseks võeti just esmatrüki versioonid):

Üks valge lumetee viib allamäge,
Kus üksik aken heidab väsind leegi –
Üks vaikne tee – vist harva käib siin keegi:
Ei kuulda kuljust, rudisevat rege.

Tee lõpus valge värav. Salaväge
Mind tunnen tõmbavat: ei ammu teegi
Ma õhtul muud – käin sama teed, ja seegi
Mu ainus käik on kurb, rind valus äge.

Sa valge värav, keset valget lund,
Kesk valget õhtut – tähed tulid kõik,
Kuu kumardab su kumeruse üle –

Su taga puhatakse ainust und.
Veel siinpool ma. Kui pea ehk kostuks hõik,
Mis avaks mullegi su valge süle..?

See luuletus kuulub nende hulka, mida Under hiljem pole väga palju redigeerinud - n-ö viimsele tahtele vastavas versioonis on muidugi kadunud ridade alguste suurtähed, kui nad pole lause alguses, paar mõttekriipsu on muutunud komadeks, "kumardab" asemel on "kummardab". Kõige rohkem on muutunud viimane stroof - "ainsast unest" on saanud pisut ühemõttelisem "viimne uni" ning noore Underi ettevaatlik-kartlikust tingivast kõneviisist ja küsimusest on saanud vana Underi nending:

Su taga puhatakse viimset und.
Veel siinpool ma. Kui pea ehk kostab hõik,
mis avab mullegi su valge süle.

(Muuseas, kõige lihtsam viis Underi varase luule algseid ning redigeeritud versioone võrrelda on võtta ette kaks uusimat kogutud luuletuste väljaannet: Karl Muru koostatud "Lauluga ristitud" (Tänapäev, 2006) esitab Underi "viimse tahte", Indrek Hirve, Piret Pääsukese ja Urmas Oti koostatud "Luule" (SE&JS, 2007) aga annab esmatrükkide versioonid.)


Kirjutasin teksti, mida ma ise sonetiks ei pidanud ja mis jäljendas soneti kuju ainult visuaalse väljanägemise poolest - luuletuse idee oli mul juba olemas enne Hasso ettepanekut, ja kui ma oleks ta mingil hetkel niisama kirja pannud, oleks ta ilmselt pisut teise kujuga tulnud; aga nagu Hasso ütles, on olemas sonetiteoreetikuid, kelle järgi võib ka seda teksti sonetiks pidada, sest tema sisemine struktuur on soneti struktuur, kuigi puuduvad meetrum ja riim. Minugipoolest, mul tegelikult vahet pole.

PORTAAL

bussipeatuse kohal kutse:

„tulge tagasi inimese lapsed”
inimene ootab ja mõtleb:
kes on see inimene?

eks ole minagi inimene?

või hoopis inimese laps?
ja kas tagasi inimese juurde?
või inimese juurest –

aga kuhu jääb siis inimene ise?
iga päev naasmiste
vahelisel väraval

graafiku järgi oodates
teevad küsimused pesa
ühte vanaaegsesse tühikusse

.

Viktor Krassovski - "Pärast kaldkriipsu"

Tartu Üliõpilasteatris tuli välja Kalev Kudu lavastatuna Minski lavastaja, näitleja ja näitekirjaniku Viktor Krassovski "Pärast kaldkriipsu" (originaalpealkirjaga "Olukord nr 2222/..."). Pealispinnal lihtne, kuid sisemuses keerukas ja teravmeelne tekst ühe armastajapaari keerulistest suhetest eelkõige iseenda tunnetega.

Maitseprooviks üks tükike üsna näidendi algusest.

--------------------------

Neiu: (Mõtleb) Noh, julgemalt!!!! (võtab telefoni, valib numbri)

--------------------------

Noormees: (Mõtleb) Ära ole nüüd mage! (võtab telefoni, valib numbri)

--------------------------

Neiu: (Mõtleb) Kinni - halb.

--------------------------

Noormees: (Mõtleb) Kinni, ja ongi hea.

--------------------------

Neiu: (Mõtleb) Aga mis siin halvasti on, pärast helistan uuesti.

--------------------------

Noormees: (Mõtleb) Ja mis siin hästi on, pärast ei leia sa enam sõnu, hakkad nämmutama nagu mingi poisike.

-------------Paus. Mõlemal heliseb telefon, nad ehmuvad ja võtavad vastu.-------------

Neiu: (võtab ähmiga kõne vastu) Ema, sa helistad alati halval ajal... Mida? (kuulab ema)...

--------------------------

Noormees: (võtab ähmiga kõne vastu) Paps, leidsid ka aja helistamiseks... Mis kell on?... Kell on nii palju, et ma ei pruugi üksi olla, sa oled ju täiskasvanud inimene, sa pead aru saama (kuulab isa).

--------------------------

Neiu: Ema, kõik läheb hästi, neil on praegu selline periood, ega ilmaasjata märtsikuistest kassidest ei räägita, sa oled ju täiskasvanud inimene, sa pead aru saama, ema, ära nuta, palun (nutab), muidu hakkan mina ka nutma.

--------------------------

Noormees: (Sarkastiliselt) Peaasi, ära paanikasse satu, selles asjas tuleb pea külm hoida. Vasaku käe kahe sõrmega vajutad Ctrl — Alt... leidsid üles? Nüüd vajuta parema käe nimetissõrmega Delete (kuulab) veel kord? (kuulab) siis vajuta Reset (kuulab) arvutikasti peal on see nupp, sinna on juurde kirjutatud (kuulab) nüüd oota, arvuti teeb ise kõik. (kuulab) Ostad uue arvuti, siis läheb kiireks.

--------------------------

Neiu: ...Jah, vaatasin, juba lapsena. Aga mis ma sulle tollal ütlesin? Tantsuõpetaja, mis ta nimi oligi?... Joanna Smith on tema päris ema, mitte see nõiamoor, aga sina ikka «ei või olla, ei või olla»(kuulab) jah, ema, neil on kõik nagu inimestel (nutab), meil on see nagu persest tulnud, vabandust, ema.

--------------------------

Noormees: (Hasardiga) See pole mingi «Kasakad», selles mängus tuleb kogu majandus suunata kangelaste tootmisele ja neid kiiresti arendada, enne kui vaenlane seda teha jõuab (kuulab). Ei, ma ei tule (kuulab). Esiteks, ma olen juba sellest mängust välja kasvanud. (kuulab) Mul on kõik normaalne (kuulab), ah mis tüdrukud, istun kirjutan konspekte... olgu, helista, kui midagi on.

--------------------------

Neiu: ...Aitäh, ema, muidu ma lödistan kõik täis (kuulab). Ah, konspekte kirjutan, referaate — õudus. Tšau, ema. Aitäh, et helistasid.

-------Paus. Noormees valib neiu numbri.---------

Noormees: Tere.

Neiu: Tere.

Noormees: Mis teed?

Neiu: Midagi.

Noormees: Oled üksi?

Neiu: Jah.

Noormees: Tulen äkki läbi?

Neiu: Noh, tule.

Noormees: Kui ei taha, ma ei tule?

Neiu: Ei, hoopis sina «kui ei taha, ära tule».

Noormees: Ei saanud aru, sõidad mulle sisse või?

Neiu: Aga mis sa arvad, et võid minu poole tulla, kui ainult tahtmine tuleb? Kas ma olen sulle mingi automaat, kes alati tahab?

Noormees: Kurat, ma küsisin lihtsalt: «kas ma võin su juurest läbi tulla», aga sina vastasid: «no tule» niimoodi, nagu sa ei tahaks, et ma tulen, no ja mina omakorda mõtlesin, et «võib-olla ma tõesti ei peaks minema» ja ütlesin selle välja. Mis sa arvad, kas ma tegin õigesti?

Neiu: Ma sain sinust hästi aru. Ära tule!

Noormees: Hästi. Ei tule.

Neiu: (karjub) Ja ära tulegi!

Noormees: (karjub) Ja ei tulegi!!

Neiu: Noh, tšau siis.

Noormees: (pärast mõttepausi) Tšau!

-------------paus. -------------

Neiu: Halloo?

Noormees: Mis on!?

Neiu: Miks sa kõnet ära ei lõpeta?

Noormees: Miks mina pean lõpetama, kui sulle miski ei meeldi, siis lõpeta ise!

Neiu: Kuidas siis: lõpetan ära — sa mõtled, et lõpetan sinuga üldse ära. Pärast tulevad need «mehepisarad».

Noormees: (naerab) Aga sina ära karda, lõpeta ära.

Neiu: Mis mõttes lõpeta ära?

Noormees: Mõtle.

Neiu: (pärast mõttepausi) No tšau siis.

Noormees: Tšau.

-----------mõlemad lõpetavad kõne. Paus.----------

Neiu: (Mõtleb) Ma olen kindel, et ta ei saanudki millestki aru. Loll, nüüd ilmselt sajabki sisse.

--------------------------

Noormees: (Mõtleb) Ta ei saanudki ilmselt aru, mis juhtus. Nüüd vahib akna peal ja ootab, loll.

-------------Paus-------------

Is It Possible to Read Soviet Literature Anew? Rudolf Sirge's Historical Novels

UTKK ja Soome Ajaloouuringute Tippkeskuse ühise ajalooromaani teemalise uurimisprojekti tulemusena on Soome Kirjanduse Seltsi väljaandena ilmunud artiklikogumik "Novels, Histories, Novel Nations. Historical Fiction and Cultural Memory in Finland and Estonia". Raamatu toimetajad on Linda Kaljundi (teadur TLÜ Ajaloo Instituudis ning Soome Kirjanduse Seltsis), Eneken Laanes (UTKK vanemteadur ja TLÜ dotsent) ning Ilona Pikkanen (kes töötab teadurina Tampere ülikoolis eelmainitud tippkeskuse raames ning ühtlasi SKSis projektijuhina).

Selle projekti eestikeelne väljund oli Keele ja Kirjanduse 2013. aasta nr 8-9, erinumber, mis nüüdse kogumiku autorite (sealhulgas minu) puhul kattub sisu poolest suuremal või vähemal määral nüüdsete ingliskeelsete versioonidega (kuigi neid on päris põhjalikult ümber toimetatud, arvestades rahvusvahelist lugejat).

Raamat sisaldab peale toimetajate põhjaliku sissejuhatava artikli veel 12 teksti. Esimeses osas, mis käsitleb 19. sajandi rahvuste loomise aegset kirjandust, on Tampere ülikooli soome kirjanduse professori Mari Hatavara uurimus Zacharias Topeliuse Soome ajalugu konstrueerivast loomingust, EHI võrdleva kirjandusteaduse lektori ja Tampere doktorandi Piret Peikeri käsitlus Lydia Koidula jutustusest "Juudit ehk Jamaika saare viimased maroonlased" (kus Uue Maailma orjuse-temaatika toimib teatava paralleelina eesti rahvusliku ärkamise teemale), Eneken Laanese artikkel Borhöhe "Tasujast" (vt eestikeelset artiklit Keeles ja Kirjanduses 2012/7) ning Turu ülikooli soome kirjanduse dotsendi Heidi Grönstrandi käsitlus armastussuhete dünaamikast Evald Ferdinand Jahnssoni ja Fredrika Runebergi ajaloolistes teostes (üks mu enda lemmikuid selles kogumis).

Sõdadevahelist aega käsitlevad Ilona Pikkanen (Aarno Karimo Soome kodusõja kujutajana) ja Linda Kaljundi (viikingi-teema 1930ndate eesti ajalooromaanis ja selle suhe tollase mälupoliitikaga).

Kolmas osa hõlmab sõjajärgset perioodi. Siin on minu artikkel Rudolf Sirgest (vt ka siia), Jaan Undusk kirjutab Ristikivi ajalooproosa põhjal mälukaotuse loovast funktsioonist (eestikeelset versiooni vt Looming 2012/10), Tiina Kirss uurib talupoegade mässu küsimust Krossi romaanis "Kolme katku vahel", Jyväskyla ülikooli kultuuriuuringute teadur Nina Sääskilahti käsitleb Lapi sõja (Jätkusõja lõpujärk, kus soomlased sõdisid sakslastega) mälutöötlusi soome kirjanduses (naisuurimusliku rõhuga), Oulu kirjandusteadlane Marita Hietasaari kirjutab Lars Sundi "Siklaxi"-triloogiast, milles soome ajaloolisele mälule antakse postmodernistlik töötlus.

Raamatu lõpetab kokkuvõtlik saatesõna Utrechti ülikooli professorilt Ann Rigneylt, kes on üks olulisemaid tänapäeva teoreetikuid, mis puutub kultuurimälu ning selle seost kirjanduslike kujutamisviisidega, ja kes oli korduvalt viidatud autor ka meie projekti seminaridel ja artiklites. Rigney peab selle kogumiku eriliseks plussiks, et see võtab ühe konkreetse piirkonna (mis on sisemiselt mitmekesine, sest Eesti ja Soome on ju üsna erinevad kontekstid) ja katab ajalookirjanduse kogu arengukulu, erinedes selle poolest sama temaatika levinud käsitlusviisist, mis keskendub ainult kas ajalooromaani tekkeaegadele või II maailmasõja käsitlemisele kirjanduses. Samuti arvab ta, et see raamat mitte ainult ei lisa uusi andmeid ajalookirjanduse rahvusvahelisse n-ö andmebaasi, vaid võimaldab "perifeersema" kogemuse esitamise näol laiendada ka ajalookirjanduse kui sellise käsitlemise teoreetilisi perspektiive. Lisaks sisaldab raamat ka kahe kultuuri vastastikust peegeldust, mis annab mõtteainet kultuuriliste erinevuste üle selles valdkonnas. Siinkohal teeb ta viite minu artiklile, mis kõlab küll mõnevõrra võõrituslikult, aga olgu peale, perspektiivid on Rigney mängutoomisega niikuinii väga laiaks tõmmatud: "Lühidalt, tänapäeva Soome-Eesti näol on meil tegu sügavalt komplitseeritud areeniga, mille põhjal uurida keerulisi protsesse, kus ajalooliselt on oma rühmaidentiteeti kujundatud suhtes paljude teistega; see kehtib kuni sellise laetud teemani välja, mille üle siin arutleb Aare Pilv, kuidas taastõlgendada Eestis moduleerunud nõukogude realismi kuuluvaid teoseid ja anda neile koht iseseisva Eesti kultuurimälus, samas kui seal on ikka veel märkimisväärse vene vähemus." Vene vähemusest minu artiklis juttu pole, samuti ei seostaks ma praegus-Eesti suhet nõukogude pärandiga üheselt eesti-vene rahvusküsimustega - aga mis ma saan parata, kui see Euroopa teisest servast niimoodi üldistub.

Rigney räägib sellest, kuidas kogumik toob välja, et ajalooromaan on niivõrd sageli seotud just nimelt sõja kujutamisega, ja järeldab, et ju on see olemuslik - kirjanduslik ajalootöötlus on eriti vajalik just sõja-sarnaste katkestustega toimetulekuks.

Oluline iva, mida Rigney rõhutab - see kogumik, mis esitab soome ja eesti rahvusi "romaanirahvustena" (novel nations), st näitab, kuidas ajalookirjandus on toiminud nn rahvuse-ehitajana, toob ühtlasi välja ka selle, kui paljusuunaline ja transnatsionaalne see protsess sisemiselt on (viidates eriti eredate näidetena Koidula Jamaika-loole ning eestlaste viikingi-motiivile). Allusiooniga tuntud ütlusele ajalookirjutuse kohta lõpetab Rigney: "Even the national past is a foreign country." Mis kõlab ju põnevalt - meie oma maa ajalugu on välismaa.

Palupõhja

Prima Vista festival viis kamba kirjanikke Palupõhja Emajõe ääres, kus käidi rabas ja hommikul linde kuulamas. Vastutasuks sooviti tekste - need on loetavad siit ja ühtlasi ajakirjas Akadeemia 2015/7.
Kirjutasin väikese tankatsükli.


Palupõhja 
11 juhutankat + 1 haiku 
1
biheivioristlik
katse – võetakse üks soo,
sisestatakse
kirjanik. lisaandmed:
sisendil äge nohu.
2
iroonia kaitseks
poeetilisuse eest
et hoida ruumi
vasttärganud lehtede
vahedale rõõmule
3
pajusaluke
üle jõe jälle toob meelde:
kõigist olendeist
just puude kuju on nii
endastki mõista mõistlik
4
kogukas teder
kuuseladvas. seirame
teda, elevil,
krutime binokleid, kuid
tema – nagu muistegi
5
tikutaja või
taevasikk? kumb nimi on
õige? kes vastaks?
„ma olen võristaja,
kuidas te siis ei kuule?”
6
pehmelt ähmane
kahvatu roheline
vee all. servades
ruskehallid kummuli
jõhvikalehed, pleekjad.
7
Alvydasega
kaks meest seisavad
jõe kaldal hilisõhtul
on väga vaikne
kumbki ei söanda ära
minna sest see teeks häält
8
kui siin hämaras
pikalt vakka püsida,
siis ehk mõni lind
tulebki lõpuks ligi?
sääsed. veri ei vaiki.
9
siitsamast kuuldub
ööbiku ärevushüüd
mis on tal mureks?
kust ta saab ja mis ta sööb?
luuletaja, ole vait.
10
kõigepealt udu
variseb alla jõele,
siis veepinna peal
vihiseb vihitaja,
siis tuul. nii see kõik läheb.
11
kulgeb ja voolab,
virub, veerleb ja virdab,
sujub, edeneb,
süveneb, süüvib, kurdub,
teiseneb, iseneb, saab

12
Astor, kes karjatab soos inimesi
koer istub bussis
aknapoolse pingi peal
sõidab matkale




Ja natuke pilte.

 abstraktsioon 1

 

abstraksioon 2

 

Emajõgi enne päiksetõusu

 Emajõgi pärast päiksetõusu

 

 nartsissid tühjaks jäänud talu õuel

 palu

 

tühi koor ja rebasesitt

 

õitsev jänesekapsas

 Astor

Kunstiministeerium: Eero Epner "Olev Subbi"

Klassikaraadio "Kunstiministeeriumis" vestlesime Indrek Grigoriga Eero Epneri "koostatud" elulooraamatust "Olev Subbi". Saatesse ei mahtunud mõttekäik selle kohta, et kuigi Epner ütleb ise ühes kohas raamatus, et tema enda kunstimaitse on ilmselt Subbi omast üsna erinev, siis võib oletada siiski mingeid seoseid Subbi ja Epneri (kui looja) kunstikäsituses: Subbi peab oluliseks inimese maailmataju (mitte ainult kunstitaju) poeetilisust, ja ka Epneri üks kinnissõnu on "poeetiline" - teater peab olema eelkõige poeetiline, ükskõik kui poliitiline või muus suhtes publikut kõnetav ja maailma uuriv ta on. Ilmselt näevad Subbi ja Epner poeetilisena natuke erinevaid asju, kuid mingi üldhoiaku poolest on võib-olla just siin too ühisosa, mis võimaldas Epneril nii süvenenult tegelda kunstnikupositsiooniga, mida ta ise mitmes muus suhtes ilmselt jagada ei saa.

Müürilehe eestivene erinumber

Ilmunud on Müürilehe mainumber, mis on pühendatud eestivene kultuurile ning eestlaste ja venelaste ühisosa võimalikkusele Eestis.

Osalesin Henri Kõivu ärgitusel skaibi teel aset leidnud vestlusringis, kus rääkisime Sandra Kossorotova, Gustav Kalmu ja Igor Kotjuhiga, ning selle pealkiri, juba nooremasse põlvkonda kuuluva Gustavi mõtetest pärit "Eesti uus ja suurem "meie"" väljendab üht teistsugust ja lootusrikkamat ühiskondliku kliima võimalikkust.

Üleüldse õhkub sellest Müürilehest mingit värsket hinge ning valmidust eluterveks ja realistlikuks ühiskondlikuks solidaarsuseks, nagu näha Helen Tammemäe juhtkirjastki, mis räägib vajadusest üle saada oma kannatuste fetišeerimisest: "Teistest hoolimine ei ole vahetuskaup mingite teenete eest - see on meeleseisund, mis ei eelda vastutasu ning mille saavutamiseks on vaja parajalt ka oskust andeks anda."

Lehes on ka kimbuke varalahkunud Vladimir Gorbatšenko kummaliste kokanduslike lühiluuletuste tõlgetest, Igor Kotjuh tutvustab autorit pisut lähemalt. Näiteks:

Lusikas osavalt toimetab

suures

auravas taldrikus

ei saa aru

mispärast

valdab mind naer

sõnade

isiklik elu

juures.

Mis lehes veel on? Mihhail Lotmani, Vladislav Kopylkovi ja PLUGi toimetuse koostatud lühileksikon eestivene kultuurile spetsiifilistest märksõnadest, Henri Kõivu pikk lugu venekeelse ETV juhist Darja Saarest, intervjuu muusik Artjom Astrovi ehk rin la'ga, viie eestivene muusikaartisti tutvustused, Johanna Rannula essee eesti, vene ja eestivene identiteetidest, Gorõ Lana liikme Roma Pi dj-ankeet, Merete Väina arvustus Sasha Pepeljajevi lavakatega lavastatud "Idioot FM-ist", Liisa Kaljula kirjutab tänapäeva Vene kunstirühmitusest AES+F, Julia Ahtilainen vestleb Vene Teatri juhi Ivan Strelkiniga, Emilie Toomela intervjuu dokfilmitegija Aljona Suržikovaga, Mailis Hudilaineni jutt Peterburi kinoelust, Emajõe Saadik kirjutab 9. mai tähistamisest Venemaal.

Vene-teemale lisaks veel Piret Karro intervjuu tänavuse veneetslase Jaanus Sammaga, Joosep Susi ja Agnes Neieri luule aastaülevaade, intervjuu ;paranoia uute autorite Antye Greie-Ripatti ja Benzoga, Tallinna kaubanduskeskuste teejuht ja veel üht-teist.