Orbita "Eesti keeles sa lobise, tibuke"

Kirjastus Kite on välja andnud Riia venekeelsete luuletajate rühmituse Orbita kogumiku. See trükiti Riias, kujundajaks Zane Ernštreite, tõlkija Aare Pilv (neli Sergei Timofejevi luuletust on tõlkinud Igor Kotjuh). Raamatu ilmumise puhul korraldati kohvikraamatupoes Nice Place raamatukujunduste lõpetamine - sõna "tibuke" stencil-tehnikas värvimine raamatukaantele. Siin mõned pildid sellest.

 
Artur Punte
 
Semjon Hanin (Aleksandr Zapol)
  
Sergei Timofejev, Hanin ja Vladimir Svetlov
  
Svetlov
 



Kirjutasin raamatule ka saatesõna (nurksulgudes mõned lisandused):

Rühmitus Orbita on loodud 1999 Riias ning on Läti venekeelse luule olulisim nähtus viimase 15 aasta jooksul. Orbita toimib võrgustikuna, millega teeb koostööd hulk kirjanikke, muusikuid ja kunstnikke, kuid selle tuumiku moodustavad siinses raamatus esindatud neli poeeti (varasematel aegadel on tuumikusse kuulunud ka Žorž Uallik).

Lätivene luule üks kõrgaegu oli olnud 1980. aastate teisel poolel, kui kirjandusajakirja Rodnik ümber koondus poeetide seltskond, kelle puhul hakati rääkima isegi teatavast venekeelse luule „Riia koolkonnast”. Otsapidi on Orbitagi selle lainega seotud, sest Rodnikus avaldas oma esimesed teksti ka Sergei Timofejev. Ometi on Orbita ise juba uus laine – seda võib pidada lätivene luule taassünniks pärast 1990. aastate mõõna, mille oli tinginud uus kapitalistlik ühiskonnakord, mis loominguinimeste elukorraldust järsult muutis, ning mõistagi ka Läti iseseisvumisega tulnud vene kogukonna eraldumine oma kultuurilisest emamaast.

Kui Orbita loodi, siis tema ühisaluseks polnud mitte niivõrd mingi kunstiline või poeetiline ühisplatvorm, vaid eelkõige teatav luule teistsugune positsioneerimine kunstide väljal. Tegu oli 20ndates eluaastates põlvkonnaga, kes oli uue ühiskonna tegelikkusega juba kohanenud – reklaamindus, internet, videokunst, elektrooniline muusika jne oli nende jaoks juba miski, mida sai kunstilise sõnumiga orgaaniliselt siduda. Orbita tuleku puhul kõneldi uuest poeedikuvandist – n-ö normaalne täisvereline inimene kannatava ja marginaliseeritud looja asemel; ühtlasi tõid nad endaga venekeelsesse luulesse kaasa uue vabama poeetika (kuigi lätivene luule oli „pärisvene” luulest euroopalikum juba Rodniku ajal). Ja mis on olnud väga oluline: Orbita on alati teinud tihedat koostööd oma põlvkonna läti poeetidega, nii et nad pole jäänud venekeelse subkultuuri nähtuseks ja neist on saanud Läti kultuurielu täisvereline osa. Suur osa Orbita väljaannetest on kakskeelsed. Siinjuures on oluline ka see, et Orbita ei positsioneeri end kitsalt Läti konteksti, vaid tajub ennast eelkõige Euroopa kultuurinähtusena, mis on juhtumisi venekeelne ja resideerub juhtumisi Riias.

Orbita nimetab ennast „tekstibändiks” (текст-группа). Orbita jaoks on alati olnud oluline luule performatiivne külg, seetõttu on nad algusest peale tegelnud oma esinemiste visuaalse ja kõlalise küljega – tegu on alati teataval viisil komponeeritud lavastuse, installatsiooniga või muud laadi kontseptuaalse multimeedialise projektiga (nagu 2015. aasta algul Tallinna graafikatriennaalil, kus nende looming kõlas seinatäiest raadioaparaatidest – korduvalt eksponeeritud installatsioon „Raadiosein”). Mõneti on see ehk paralleelne sarnaste suundumustega tollases eesti luules, nt Erakkond püüdis samuti oma ühisesinemised muuta eri kunstide vahendeid korraga kaasavateks etendusteks, mis ei peljanud elektroonikaajastu poolt pakutavaid võimalusi (see oli uudne senise luulelugemistava taustal).

2000 ilmus esimene Orbita almanahhidest (neid ilmus 2009. aastani 5 numbrit). Need almanahhid koondavad suuremat hulka autoreid ning sisaldavad luulet, proosat, esseid, luuletõlkeid, fotokunsti, graafikat ja maale (4. kogumik aastal 2005 ilmus CD ja DVD kujul ja sisaldas ka videoid ja muusikat – selle eest sai Orbita Läti luule aastapreemia). 2000 ilmus ka Orbita CD-kogumik „O2”. 2001 avaldati laiemat luuletajate ringi kaasav rahateemaline kakskeelne kogumik „Деньги/Nauda” ning korraldati esimene luulevideo festival „Word in Motion” (see traditsioon on jätkunud uuema ajani). 2008 anti välja mahukas antoloogia „Современная русская поэзия Латвии. 1985–2005” („Kaasaegne Läti vene luule. 1985–2005”), 2011 ilmus A. Zapoli koostatud antoloogia „Латышская/русская поэзия” („Läti/vene luule”), mis koondab baltisakslaste ja lätlaste kirjutatud venekeelset luulet 17. sajandist tänini. Välja on antud ka teiste noorte autorite üksikkogusid, nt 2007 läti noore luuletaja Inga Gaile „Kūku Marija” („Koogi-Maria”), 2013 Jelena Glazova „Tрансферы/Transfēri” („Transfeerid”; Glazova eestikeelne raamat „Plasma” ilmus 2014), 2014 Dmitri Sumarokovi „Café Europe” [lisaks on samas sarjas 2014. aastal ilmunud veel Jevgeni Neleši „Нашло/Uznācis” („Leidis”), Oleg Lentsoi „Подымается дышит/Pieceļas ieelpo” („Tõuseb hingab”) ja Aleksandr Menšikovi „17 стихотворений/17 dzejoļi” („17 luuletust”)]. Orbita on välja andnud ka filmikriitik Dmitri Rantsevi tekstikogu „Kинотaции/Kinotācijas” („Kinotatsioonid”, 2009). 2014 ilmus laiemat autoriteringi koondav „ Прозa/Proza” („Proosa”). 2015 hakati välja andma foto ja luule aastaraamatut „Talka” [mille esimene number sisaldab ka katkendit Paavo Matsini „Sinisest kaardiväest” Adam Culleni tõlkes].

Aastate jooksul on Orbita liikmed esitlenud mitmeid kontseptuaalseid kunstiprojekte (2007 netiinstallatsioon „Cybergraffiti”, 2008 luuleinstallatsioon „Ajatuba”, 2009 installatsioon „Pikselpeegel” ja multimeediaprojekt „Luule energeetiline sõltumatus”, 2013 interaktiivne luuleinstallatsioon „Čiekurkalnsi poeem”). Alates 2011. aastast on esitatud pidevalt muutuvat luuleetendust „FM Slow Show” (seda on kahel korral ka Eestis esitatud).

Orbita autoreid on palju tõlgitud, omaette kogumikud on ilmunud itaalia, saksa ja inglise keeles. Orbita käib esinemas festivalidel Venemaal ja Euroopas ning korraldab ühtlasi Riias rahvusvahelist seltskonda kaasavaid kirjandusüritusi (nagu luulelugemissarjad „Põhi-Lõuna” ja „Poeesia saadikud” või Riia erinevaid kohti loominguliste aktsioonidega aktualiseerinud „Riia luulekaart”). Nende tegevuse üksikasjalikuma ülevaate ning valiku tekste ning heli- ja videosalvestisi võib leida nende kodulehelt orbita.lv.

Pisut lähemalt autoritest.

Semjon Hanin (kes tõlkija ja esseistina kasutab oma kodanikunime Aleksandr Zapol) on sündinud 1970 Riias, õppinud Tartus ja Riias vene filoloogiat. Ta hakkas luulet avaldama 1998. aastal ning tal on ilmunud luulekogud „Tолько что/Tikko” („Just äsja”, 2003), „Опущенные подробности” („Möödalastud üksikasjad”, 2008) ja „Вплавь/Peldus” („Ujudes”, 2013). 2009 ilmus Zapoli tõlgitud nelja läti luuletaja kogumik „За нас. Par mums” („Meie eest”). 2010 ilmus Prahas tšehhikeelne tõlkekogumik „Nezvládnuté pohyby” („Tahtmatud liigutused”). Zapol on näitustel esinenud ka fotokunstnikuna.

Artur Punte on sündinud 1977 Riias, õppinud Moskva Gorki-nimelises kirjandusinstituudis. Temalt on ilmunud luulekogud „Холмы без меня” („Künkad ilma minuta”, 1996), „Иди-иди” („Mine-mine”, 1998) ja „Поэтические посвящения/Poētiskie veltījumi” („Poeetilised pühendused”, 2013). Ta on loonud audiovisuaalseid konteptuaalseid teoseid, tõlkinud läti nüüdisaegset luulet ning kirjutanud ka ise lätikeelset luulet. Leiba teenib Punte reklaaminduses.

Vladimir Svetlov sündis 1973 Ogres, hariduselt psühholoog, kuid on tegutsenud põhiliselt foto-, video- ja filmikunsti alal, olles hinnatud moefotograaf. Orbitas on ta põhiline kogumike ja kodulehe visuaalse külje eest hoolitseja. Ta on loonud kontseptuaalseid projekte nii foto- kui videomeediumis, sageli koos kaasautoritega. Siinse kogumiku teistest napim tekstivalik vastab autori tahtele [ja kattub peaaegu täielikult Svetlovi ainsa luulekoguga „б/у” („kasutatud”, 2014), mis sisaldab ka läti- ja ingliskeelseid paralleeltõlkeid ning hulgaliselt Svetlovi enda ja Anna Volkova fotosid].

Sergei Timofejev on sündinud 1970 Riias, õppinud Riias filoloogiat, töötanud reklaaminduses ja teinud televisioonis oma autorisaadet, tegutsenud DJ-na. Timofejevit nimetatakse sageli Orbita liidriks. Ta hakkas luulet avaldama juba 1980. aastate lõpus ning on orbitalastest kõige kauem (juba 1990. aastate keskpaigast) ja põhjalikumalt tegelnud multimeedialise loominguga. Esimene luulekogu „Собака. Скорпион” („Koer. Skorpion”) ilmus 1994 Peterburis, sellele järgnesid 1996 „Воспоминания диск-жокея” („DJ mälestused”), 1998 „96/97”, 2003 „Почти фотографии/Gandrīz fotogrāfijas” („Peaaegu fotod”) ja Andrei Belõi auhinnale nomineerimise puhul avaldatud valikkogu „Сделано”

(„Tehtud”, Moskva), 2010 „Синие маленькие гоночные автомашины” („Sinised väiksed võidusõiduautod”, Moskva) ja 2012 „Stereo”. Timofejev osales 2004 Moskvas ilmunud antoloogia „Девять измерений” („Üheksa mõõdet”) koostamises – see on kõige esinduslikum kogumik, mis koondab vene diasporaas tegutsevaid tänapäeva luuletajaid. Ta on kirjutanud laulutekste, sh meilgi tuntud ansamblile Brainstorm. 2014 lavastati Läti Rahvusooperis Kristaps Petersonsi ooper Timofejevi libretole „Mihhail ja Mihhail mängivad malet”. Ta on kirjutanud ka lühiproosat.

Kui Haninit iseloomustab eelkõige püüe assotsiatiivsuse ja võõrituse kaudu tunnete pooltoone kirjeldada, Puntet teatav narratiivsus ja rolliluule, Svetlovi elliptiline psühholoogiliselt peen vihjelisus ja Timofejev näib kõiki neid omadusi omavahel lõimivat, siis neist erinevam on siinsest raamatust välja jäänud Žorž Uallik. Tema luule on suures osas keeleline mäng ja seda on võrreldud sajanditaguse vene avangardismi viljeldud mõistusetaguse keelega (заумь). Ualliku luulet on küll tõlgitud läti keelde, kuid tegelikult nõuaks see algse tekstidominandi edasiandmiseks põhjalikumat ümberluuletamist.

Žorž Uallik on sündinud 1975 Riias, õppinud psühholoogiat, töötanud valvuri, ehitaja ja reklaamikirjutajana, juhtinud teatriprojekti „TeatrtaeT” (palindroom, mida võib tõlkida „Teater sulab”) ja osalenud paljudes performance’ites ja häppeningides. Tal on ilmunud luulekogud „ИндииднИ” („IndiidnI / India päevad”, 2003), „Бес шансов, или Дядя деда” („Ilma šanssideta / Šansside sorts ehk Taadi onu”, 2006, Peterburi), „Вижу слышу молчу/Redzu dzirdu klusēju” („Näen kuulen vaikin”, 2013). Olgu siin stiilinäitena ära toodud ka üks katse Uallikut tõlkida:

Võrruta võrratu võrdsega

ja tasanda võrdne sellega. 
Kõiges kõik kauge on kauane,
ja kauased on ebamaised päevad.
Kõikjal kõik kustumatu on sulav,
nagu jääliustik jõelätte juures.
Ja ta jätkas olemist
sellena, millena algas
põikpäise sirgena
Võrdudes sellesama ühega,
mis elama meid sihikindlalt sünnitab
ja paneb paika pühalt,
sundides rajad taganema,
kui kõik on juba ükskõik –
nabaväätide tee ei jäta meile
seda, mida jätta tuleb.
Ja meie põikpäist sirget mööda
rebime end köidikuist lahti edasi vaadates,
äkki miski kauguses, kauaks,
jätab meid endaga võrdseks,
ei hakka alal hoidma ettevaatamatult
neid meie teatud päevi,
mida lühisõnastikuke
laseb kukkuda rea tühikutesse
ja laseb lendu silmusesse.
Kus me pole kellegagi võrdsed.

Lisaks loetakse Orbita püsiliikmeks ka Vladimir Leibgami, 1972 Riias sündinud disainerit, DJ-d ja muusikut, kes ise luulet ei kirjuta, kuid on suurema osa Orbita projektide visuaalne kujundaja. Peab mainima, et Orbita väljaanded on kõik kujunduslikult väga leidlikud (kujutlusvõimet inspireerib ka asjaolu, et paljud raamatud koosnevad kahes keeles osadest).
Eestis on Orbita liikmed käinud esinemas juba 2001. aastast, rühmana esimest korda 2004 Von Krahli teatris, viimastel aastatel aga tihedamalt (juba mainitud graafikatriennaalil, Kanuti Gildi Saali korraldatud festivalil „Läti kama”, kirjandusfestivalil „Prima Vista”). Orbita eestikeelseks esmatutvustuseks võib pidada Anders Härmi artiklit „Edasi meid viib MickyMouse, kõrvaklappides acid house” (Eesti Päevaleht, 31. august 2001, sisaldab ka üht Timofejevi tõlget). Semjon Hanini tekste on varem ilmunud Vikerkaares 2005/6 ja Sergei Timofejevit Vikerkaares 2008/1 (need tekstid on ka siinses raamatus olemas). Müürilehe 2015. aasta märtsinumbris (nr 42) ilmus Jayde Willi intervjuu Orbita liikmetega „Kuidas tühistada klišeed laval lugevast  luuletajast?”.

Käesoleva raamatuga on ühtede kaante vahel eestikeelse lugejani jõudnud üks uue sajandi Läti ja baltivene olulisemaid kirjandusnähtusi. Loodetavasti aitab see kaasa nii tihedamatele sidemetele lõunanaabrite kultuuriga kui ka meie enda erikeelsete kultuurikogukondade paremale seondumisele.