Suur tänu! See
auhind teeb mulle tõesti rõõmu ja au. Esiteks rõõmustan lihtsalt
oma raamatule kaasa – ta on pika aja jooksul kogunenud, käärinud
ja settinud, ning vastukajad temale on olnud sisukad, ja mitut eri
moodi sisukad, kaasamõtlevad ja pilku avardavad (Margus Ott, Aija Sakova, Joosep Susi, Silvia Urgas - aitäh!) – mida
rohkemat võiks jooksvalt kirjanduselult tahta? Nii et mul on väga
hea meel, et mu raamat on osutunud kõnetavaks. Teiseks on see väga
suur au, kui vaadata selle stipendiumi seniste saajate nimestikku –
see tekitab tunde, et see auhind on lausa teenimatu, nagu tahaks
keegi mind kõrvust üles tõsta ja mulle Riia linna näidata. Ja
kolmandaks teeb heameelt, et tunnustus sellele raamatule tuleb just
Ivar Ivaski nime alt, kes pole olnud ainult algupärane luuletaja,
vaid ka teiste luuletajate ja kirjanike mõtlemapanev lugeja ja
tõlgendaja – ühesõnaga, on püüdnud kirjanduse kaudu end
väljendavat inimvaimu valgustada mitmes eri registris ja poeetikas –
nagu minagi seda püüan teha. Mis on Ivaski kui kirjanduse
tõlgendaja ja hindaja juures eriti sümpaatne – et peale puht
kirjandusliku ja kultuurilise huvitab teda kirjanduses väljenduv
inimene; Ivask kirjutab kirjandusest armastusega, aga see pole
pelgalt kirjandusearmastus, vaid ühtlasi ka ligimesearmastus –
kirjandus viib Ivaski ikka jälle välja inimeseksoleku enda juurde,
sellest ka tema rikkalik tutvusringkond kirjanike hulgas, huvi
kontakti vastu loojate endiga, et olla lähedal suure kirjanduse
inimlikule lähtepinnasele.
See auhind andis
ajendi lugeda Ivaskit põhjalikumalt – otsustasin läbi lugeda
kõik, mis raamatu kujul eesti keeles on ilmunud (ma pole sellega
veel lõpul, kuid olen juba 1980. aastates). See on väga põnev ja
hariv lugemine olnud, sisaldades mitut kursust – eesti luulest,
modernsest maailmakirjandusest, sõjajärgsest eesti kultuuriloost,
sellest, kuidas polemiseerides säilitada vastastikune austus (Ivaski
kirjavahetus Ants Orasega), ja muidugi Ivaskist kui isiksusest. Seal
on suurepäraseid sissejuhatusi nt Pasternaki ja Dodereri juurde ja
veel väga palju muud (lõpuks on Ivask üks esimesi, kes pani aluse
sellele, mis tänapäeval on endastmõistetavus: pagulas- ja
kodumaise kirjanduse vaatlemine ühtse traditsioonina); aga on ka
lihtsalt mingeid üksikuid motiive ja mõttekäike, mis jäävad
meelde. Näiteks kirjutises „Terviklik luule lagunemisajastul”,
mis on ette kantud 1974 Jorge Guilléni pühendussümpoosionil,
arutleb Ivask, et räägitakse küll romaani surmast, tragöödia
surmast, teatri surmast, aga „veel keegi pole söandanud välja
kuulutada „luule surma”” (Ivar Ivask, Hetked igavikust. Tartu:
Ilmamaa, 2010, lk 138) - me võime ju ka veel meenutada nt filosoofia
surma või mittesõnalisest vallast maalikunsti surma. Kas tõesti on
luule see vaimse tegevuse valdkond, mis oma paindlikkuse tõttu on
kõige vastupidavam?
Teine arutlus, mis
jäi meelde Ivaski päevikust, on mõnes mõttes ketserlik ja seletab
osalt ka seda, miks Ivask pole tolles eesti rahvuskultuuri diskursis
nii kesksel kohal, kui ta oma tähtsuse poolest võiks olla. 15. mail
1977 arutleb ta selle üle, et argument, nagu väikeste kultuuride
parimate kirjanike vähene üleüldine tuntus seisaks ainult
keelebarjääris, pole päris piisav; suurkeelte kirjanike parem tuntus ei tulene ainult
sellest, et nad kuuluvad suurde keelde, vaid siiski ka sellest, et
suured kultuurid ise on suuremad, tihedama ja rikkalikuma
kultuurikihiga, mida selle kultuuri kirjandus endaga kaasas kannab;
suurte kultuuride kirjandus n-ö ütlebki rohkem. „Suured
väikerahvaste taidurid on seevastu nagu hiiglased lamedal maal, sest
neid ei toeta midagi muud kui ainult nende oma vari.” (Mana nr 56,
1987, lk 9) Provotseeriv ja mõtlemapanev vaatenurk. Ivaski omapärane
ühendus kosmopoliitsusest ja orgaanilisest eestlusest on
märkimisväärne ja ainulaadne sulam.
Seda auhinda võib
mingis sümboolses mõttes võtta ju ka kui Ivar Ivaski kingitust. Ja
ma mõtlesin, et ehk võiks siis teha vastukingituse. Ivaski
saksakeelseid luuletusi lugedes haakis end minusse eriti üks
luuletus:
Eine Handvoll Freude
Vorsichtig und
flüchtig klopft das Alter an.
Wasserguss der
Stille. Gurren nebenan.
Jahrelang bleicht
Feuer knochengleich dies Haus.
Jeden Bücherrücken
streichen Strahlen aus.
Eine Handvoll Freude
lässt uns diese Zeit:
Fruchtfleisch um die
Kerne der Vergänglichkeit.
reaalune:
Peotäis rõõmu
Ettevaatlikult ja
põgusalt koputab vanadus.
Vaikuse veevaling.
Kudrutus seal kõrval.
Aastate pikku
pleegitab tuli luusarnaseks selle maja.
Igat raamatuselga
siluvad/kriipsutavad läbi kiired.
[pigem
siluvad/silitavad, sest edasi tuleb juttu käest]
Peotäie rõõmu
jätab meile see aeg:
viljaliha ümber
kaduvuse tuuma.
See luuletus oma
algsel saksakeelsel kujul väljendab muidugi eriti hästi seda
taotlust, mis oli Ivaski jaoks tähtis, teatav jaapanliku mündiga
„olulise lihtsuse” ideaal, mida ta eesti luules nägi eelkõige
Juhan Liivi juures. Sõna „oluline” tähendab Ivaski jaoks (kelle
eesti keel oli tema mitmekeelsuse tõttu oma eripäradega) ilmselt
seda, mis saksakeelne „wesentlich”, ehk – meie ütleks ilmselt
pigem „olemuslik lihtsus”.
Mis lisab sellele
luuletusele võlu – kuude sisukasse ja lihtsasse värssi on (see on
nüüd minu hüpotees ja spekulatsioon) sisse kirjutatud ka saksa
luuleloo kaar. Esimene värss, kus vanadus koputab, meenutab üht
Goethe humoorikat mõttevärssi:
Das Alter
Das
Alter ist ein höflich' Mann:
Einmal übers andre klopft er
an;
Aber nun sagt niemand: Herein!
Und vor der Türe will er
nicht sein.
Da klinkt er auf, tritt ein so schnell,
Und nun
heißt's, er sei ein grober Gesell.
reaalune:
Vanadus
Vanadus on üks
viisakas mees:
ühtelugu koputab ta
uksele;
aga praegu ei ütle
keegi: Sisse!
Ja ukse taga ei taha
ta olla.
Ta avabki ukse,
astub sisse nii kiiresti,
ja nüüd öeldakse
ta kohta, et ta on üks jõhker sell.
August Sanga tõlge
(Goethe „Luuletusi”, Tallinn: Eesti Raamat, 1968, lk 178):
Hulk aega meid
vanadus poputab:
ukse taga ta
viisakalt koputab.
Kui aga keegi ei
hüüa: „Sisse!”,
siis äkki ta astub
me korterisse
ja kutsumata on meie
ees.
Kõik ütlevad nüüd:
„Küll on jõhker mees!”
Luuletuse lõpuread
aga, minu meelest väga ilus kujund rõõmu viljast, mille keskel
tuumaks kaduvik, surelikkus, võivad olla seotud Rilke (Ivaski
noorpõlvelemmiku ja mõjutaja) luuletusest, kus samamoodi on juttu
tuumast ja viljalihast (just see „Fruchtfleisch” tundub olevat
see tähelepanu äratav siduv sõna):
Buddha in der
Glorie
Mitte aller Mitten, Kern der Kerne,
Mandel, die sich
einschließt und versüßt, -
dieses Alles bis an alle Sterne
ist
dein Fruchtfleisch. Sei gegrüßt.
Sieh, du fühlst, wie
nichts mehr an dir hängt;
im Unendlichen ist deine Schale,
und
dort steht der starke Saft und drängt.
Und von außen hilft ihm
ein Gestrahle,
denn ganz oben werden deine Sonnen
voll und
glühend umgedreht.
Doch in dir ist schon begonnen,
was die
Sonnen übersteht.
reaalune tõlge:
Buddha hiilguses
Kõigi keskmete
kese, tuumade tuum,
mandel, mis end
lukku paneb ja magusaks teeb, -
see kõik kuni kõigi
tähtedeni välja
on su viljaliha. Ole
tervitatud.
Näe, sa tunned,
kuidas miski enam sinust kinni ei hoia;
lõpmatuses on sinu
kest,
ja seal on kange
mahl, mis tungleb.
Ja väljastpoolt
aitab teda kiirgus,
sest täitsa üleval
su päikesed
täiel määral ja
lõõmates tiirlevad.
Kuid sinus on juba
alguse saanud see,
mis päikestest üle
ulatub.
Võib ehk ka
meenutada üht Rilke ütlust rõõmu kohta, mis on Ivaski luuletuse
tuumaks, pärit ühest Rilke kirjast 1914 Marie-Anne von
Goldshmidt-Rotschildile:
„Rõõm on
ütlemata rohkem kui õnn, õnn tabab inimesi, õnn on saatus –
rõõmu panevad inimesed ise endas õitsema, rõõm on lihtsalt hea
aastaaeg südame kohal; rõõm on ülim, mis inimeste endi võimuses
on.”
Niisiis, ma püüdsin
seda luuletust tõlkida (Ivaski saksakeelsetest luuletustest on varem
tõlgitud kümmekond, Marie Underi ja Ivar Grünthali poolt). Aga ma
leidsin õige varsti, et ma pean valima – kas teha tõlge, mis
jälgiks meetrilist vormi – mispuhul ma peaksin hakkama motiive
ümber kirjutama, nii et see poleks ikkagi enam Ivaski luuletus,
eriti kui arvestada sellele „olulist lihtsust”, see oleks
lihtsalt vormijäljendus Ivaski ainetel; või siis tõlkida sisupoolt
ning loobuda vormilistest nõuetest – aga ometi on ju vormil kindel
roll selle „olulise lihtsuse” loomisel – tulemuseks oleks
lihtsalt Ivaski luuletuse ümberjutustus.
Muidugi saaks teha
vormijäljendusliku luuletuse, näiteks niimoodi:
Ettevaatlik vanaduse
koputus.
Vaikuse veevalang.
Kõrval kudrutus.
Aastaid pleegib maja
tules nagu luu.
Päike üle silitab
kõik raamatud.
Peotäis rõõmu
sellest ajast meile jääb:
viljaliha tuuma
ümber, milles hääb.
Aga
see on halb tõlge, see on palju maneerlikum kui Ivaski lihtsad,
peaaegu liivilikult lihtsameelsed riimid. Tuleb tunnistada, et
mingitel juhtudel on luule tõlkimine selle ranges tähenduses
võimatu, sest nagu Celan ütles: „Luule on keele saatuslik
ainukordsus.” Aga luuletusi saab übersetzen, st ümber
istutada teise keelde, teise poeetikasse, teise kirjutajasse –
kuidas parajasti soovi on.
Ja
siis mõtlesin, et üks variant oleks lihtsalt mitte tõlkida vormi
ega nn sisu, vaid luuletuse teket ennast – tõlkida Ivaski luuletus
Aare Pilve luuletuseks, ilma igasuguste viisakusžestideta. See
poleks päris tõlge, vaid pigem „kaasaloov tõlge”
(analoogiliselt „kaasaloova kriitikaga”): võtta seesama
motiivide kooslus ning kirjutada see lahti nii, nagu ma ise
kirjutaks, kui ma sellise luuletuse kirjutaks. Kunagi Erakkonna
aegadel harrastasime sellist asja vastastikku ja nimetasime neid tekste remiksideks. Seda mõeldes meenus mulle, et mingis mõttes olen ma
seda juba teinud, mul on üks 13 aastat tagasi kirjutatud luuletus,
kus juhtumisi ongi sarnane motiivide kooslus – vanadus, päike,
raamatuseljad, pleekimine, Ivaskil peotäis, mul seljatäis ja
näputäis (ja muidugi polnud ma tollal Ivaski luuletusest teadlik):
katkend luuletusest
„Daktyloi” (raamatust „Näoline”, 2007):
...päike teeb
pikemaid käike taas, ulatub õhtuti
juba ju
raamaturiiuli peale, seda me oskame nüüd juba
tähele panna ja
oodata pärast neid aastaid
nii mõnedki
raamatuseljad on hakanud
pleekuma, las nemad
pleegivad, vanas eas
võtan neid enese
läbiloetud sõrmede vahele, katsun
neid – nendes on
sees meie hiliste eelkolmekümnete
korteri
kevadepäikese-jõudmised – seljatäis, mis maha
panduna, taas üles
võetuna on ainult näputäis...
Olgu, aga nüüd
siis see kingitus, uuesti kirjutatud Ivaski luuletus; täpsemalt
Ivaski motiividel kirjutatud autopastišš:
Vanaduse
ettevaatlik, tagasihoidlik koputus.
Seejärel vaikus
nagu sahmakas vett.
Aastate kaupa
pleegib maja tule
käes,
mis silitab igat
raamatuselga,
kuni neist jääb
vaid luu ja säsi.
See, mis jääb
meie pihku,
on vaid rõõm -
mahlakas vili,
südamikuks
see, mis kaob.
Veel kord – suur
tänu selle tähelepanu eest, eks seegi on üks peotäis rõõmu.
(Pildil: Ivask oma lapsehoidja Natalija Rožukalnega Valmieras, taaskohtumine pärast 44 aastat. Pildistanud Astrid Ivask)