*
ANNA GRIG
Ja
veel
süda
on mul -
kõige
suurem
ja
veel:
kõige
lahkem
ja
veel:
temasse
mahuvad:
kogu
maailm
kõik
tähed
ja
kogu armastus
/mida
võrreldakse
vaikse
ookeani või põhja-jäämerega/
ja
veel:
kui
äkki hakkab vihma kallama
:nagu
sajast nähtamatust pangest:
suur
ja lahke
mu
süda
püüab
läbi vettida
viimse
arterini
viimse
südamekojani
ja
veel:
päästab
ta
päästab alati:
kogu
maailma
kõik
tähed
ja
kogu armastuse
Hiired
sellest hetkest kui ma
püüdsin ja surin
:jooksid tunnid laiali
:jooksid nagu hiired
i m e l i k on olla mitte-elus
:kõik ümberringi on nagu elusad:
hiired ka
/ja jooksevad nagu tunnid/
Punamütsike
tüdruk ära jookse ära nüüd
!tüdruk
:kutsus rõõmsalt
hunt
silitas enda halli karva:
su kleit on siidine
!punamütsike
:kas võib su ära ?süüa
palun
tüdruk tundis hunti
tüdruk
:oli teda näinud külas
vanaema juures:
vastas viisakalt
nii :hellalt
:terviseks mu sõber
hall hundike
söö
Käed
mu
parem
käsi
erineb
vasakust
ja
kirjutab
eimillestki
millest
!ei kirjuta
vasak
jäljendamata
parema
ambitsiooni
kirjutada
ma
olen
m õ l e m a
isa-ema
ja
ebakõla
mis
on v a h e l
!vasaku-!parema
vahel
ajab
mind närvi
Dentist
k o i d i k
!pole kadunud
ta
lihtsalt voolas välja
taevast-teatri-kohal
2
minutit tagasi
ta
on
segunenud
dentisti
kleepja
lõhnaga
2
minutit tagasi
kes
kiirustas
oma
musta kabinetti
! r o m a n t i k a
on kadunud:
a r m a s t u s ja h a m b a d
o n ü h i t a m a t u d
Väike tüdruk
ma olen väike plikatirts
kes kõigist maha jäetud
ja k õ i g e h u l l e m oled sa
kuid tahaksin et parem
jah :põhiunistus
on see :s e e t a o n
/ja kõige hullem o l e d s a
kuid tahaksin et parem/
et oleks kelle jaoks
et patse punuda
et ripsmetele tušš
et tušš jah forte, piano
et olla !täitsa – purjus
ja
olla väike plikatirts
/kes kõigist maha jäetud/
ja kõige hullem oled sa
kuid tahaksin et parem
***
üks
maja tehtud tellistest
ta
kohal ruttavad kaks pilve
ja
taeval pole mahti nutta
ja
õhk on maha tallatud
hing
lootust täis on tuisanud
justnagu
lund see kerjav linn
?võib
elu laulda sõnatult
nii
tasa
/või
veel vaiksemalt/
*
on
elu
mu
südamesõber
me
lahus olla
üldiselt
ei saa
kuid
elu :kunstnik on
ja
mina :luuletaja
ja
kokkulangevusi
meie
vahel pole
ŠOTA IATAŠVILI
Lendur
Ta
tõusis lendu esimest korda ja edukalt:
teda
ülistati, kummardati, õnnistati.
Teist
korda tõusis ta lendu ja jälle edukalt:
ta
võeti omaks, pakuti küllaga vett ja leiba,
anti
kamm tiibade jaoks.
Kolmas
kord tõusis ta lendu ja - polnud ka paha:
lepiti,
harjuti.
Ta
tõusis lendu neljandat korda, aga – asjata:
sõimati
kehvaks ingli jäljendajaks.
Kuid
viiendal korral – ikkagi – tõusis ta lendu ja -
teda
tulistati,
ta
lasti alla.
Kuidas
avaldatakse igapäevast linna
Veel
enne koitu alustavad oma tööd linna korrektorid ja stilistid.
Niidetakse
niiskeid muruplatse
ja
värvitakse majafassaade,
leitakse
ja asendatakse katkenud juhtmed
rida
rea haaval lastakse silmad väljakuist üle,
ja
käiakse vilunud silmaga üle tänavarägastik -
see
koer pole õige koha peal, vaja ta ära võtta,
siia
puude vahele võib lisada kioski;
aga
sinna umbtänavasse võib panna prügikasti. Ja ongi vaja.
Ja
seejärel läbi vaadata, mida kõrvaltänavatel parandada...
Soovitav
on kaubamaja võrrelda algupärandiga -
tsitaatidega
Ameerika elust,
mis
on siingi juba kinnistunud.
Ühesõnaga,
tööl pole lõppu.
Aga
mis parata?
Selline
töö on korrektoritel iga päev.
Hommikust
saadik asjaliku usinusega
topivad
nad oma nina kõigesse
ja
askeldavad ja kiirustavad oma tööga,
nagu
oleks see midagi hinnalist. Sillutise asendamine,
õieti
vanade kivide asendamine on tähtsaim töö.
Ja
kui on pühad, vahetatakse loosungeid,
riputatakse
üles igasuguseid plakateid.
Teine
asi on liiklusmärgid,
need
vajavad samuti väga asendamist.
Päeva
lõpus, läbinud korrektuuri
ja
stiililiselt parandatuna, valmina
antakse
linn nii-öelda trükki
pärast
Toimetaja – Öö – allkirja.
Vera
pargi kohviku ettekandjale
Kahel
ette sirutatud käel
kannad
suve viiside jahedat rütmi
ja
hõnge
ja
nägemise täpsust.
Kahel
ette sirutatud käel
toidad
ja
trööstid.
Kahe
ette sirutatud käega
ütlesid
sa: „kõik on kaunis ja tarbetu”.
Sinu
kaks ette sirutatud kätt
on
nii tingimatult õiged
ja
liiguvad väiksel maalapil
sihipäraselt
ja nukralt.
Sinu
kaks ette sirutatud kätt
on
võrdusmärk
elu
ja surma vahel.
Palun
tõsta
oma
ette sirutatud käed
üles
ja
näita,
kes
see on,
kes
saadab kõike seda tegelikult
mulle
ja mu sõbrale siia kahesesse lauda
Vera
pargi kohvikus, täna,
1998.
aasta 30. juulil, õhtul.
*
* *
Ma
jäin kinni su kammimata juustesse,
sina
aga ajasid lihtsalt pea paljaks ja läksid ära ja
ma
pääsesin vaevu
suurest
juuksuri põrandaharjast.
Mõne
aasta pärast
riputasin
end sinu
juba
pikaks kasvanud patsi külge,
sina
aga tõusid
ja
lihtsalt peksid oma teise patsiga läbi.
Hiljem
püüdsin
ma
muutuda
šampoonitilgaks
ja
mul õnnestus see,
aga
kuuma dušijoaga
pesid
sa mu oma kuldsetelt juustelt maha.
Ja
kui
sinu
keha puhtast mustusest
küllastunud
vesi
kandis
mind õudse lahtise
ava
poole vanni põhjas,
nägin
su minuni ulatuvat
üksikut
juuksekarva ja
nagu
tähendamissõna tõest
haarasin
sellest kinni...
* * *
Sinu
keha embav
suvekleit
erutab
mind samamoodi,
nagu
sinu talvekasukasse
tihedalt
mähitud hing.
Ma
ju arvan, et
ainevahetus
ei
toimu ainult organismis.
Ma
ju arvan, et
kleidi
elemendid kanduvad su verre
ja
hingeõhu süsihappegaas
on
sinu koheva kasuka pilv.
See
on keemia, mitte erootika.
See
on keemia ja võib-olla esteetika,
kuid
mitte mingil juhul
originaalne
armastusavaldus.
Sinu
kleidi ja hinge difusioonist
kirjutatakse
minu keemiaõpikus.
Ära
ütle, et ma olen lihtsalt labane keemik.
Ma
tean niigi, et
mu
kollasel särgil -
ebatsensuurselt
kollasel -
pole
jälgegi difusioonist
van
Goghi päevalilledega.
*
* *
Ankrute
juures lõõritavad kalad
suletud
sui.
Märjal
tekil seisavad meremehed
ja
vaatavad linde,
kes
tõlgivad neile
neid
tummi laule.
No comments:
Post a Comment