Eesti Kirjanike
Liidu tõlkijate sektsioon korraldas tõlkevõistluse, kus
üliõpilased ja gümnaasiumiõpilased said tõlkida neljast keelest
– inglise, prantsuse, vene ja jaapani. Lähemalt vaata võitjate
nimesid ja kommentaare siit.
Vene keelest oli
tõlkimiseks Ljudmila Petruševskaja jutt „Tütarlapse unenäod”.
Alguses kartsime - koos žüriikaaslase Veronika Einbergiga (kes teksti välja valiski), et äkki sai valitud liiga lihtne tekst, kuid nagu
pärast selgus, siiski mitte – häid ja mitte nii häid tõlkijaid
hakkas eristama see, kuivõrd nad said aru sellest, et tekstis on
kokku segatud mitu stiiliregistrit, eelkõige muinasjutu laad ning
tänapäevane kõnekeelsus.
Kokku tuli 26
võistlustööd, neist 7 jäid esmavalikust kõrvale, ülejäänud 19
said ka vastukaja toimetatud ja kommenteeritud käsikirja näol; mõne
kõrvalejäänu puhul jäi süda natuke valutama, nt oli nende hulgas
üks töö, mis oli iseendast täitsa elus ja leidlik, aga seal olid
grammatilised vead, mis väga tõenäoliselt tulid sellest, et eesti
keel pole tõlkija emakeel. Lisaks oli ka üks seminar, kus arutasime
erinevaid tõlkevariante põhjalikumalt – paraku oli seal vaid kaks
võitluses osalenut, aga eks oli neilegi sellest loodetavasti kasu.
Esikoht –
Kristiina Bernhardt (TLÜ lingvistika doktorant, kes on varem
tegelnud ka tarbetekstide ning multifilmide tõlkimisega) – oli
selge kohe esimese ringiga, tõlge oli sujuv, loomulik ja elus. Kaks
III kohta läksid Moskvas koorijuhtimist õppivale Anna Maria
Kaarmale ning Hugo Treffneri gümnaasiumi õpilasele Kadri
Jürissaarele. Need auhinnad said välja sõelutud umbes kuue tõlke
hulgast ning otsustavaks sai eelkõige sõnavara ilmekas ja leidlik
kasutamine; nende kahe vahel oli keeruline otsustada, üks žüriiliige
eelistas üht, teine teist (olime žüriis koos Veronika Einbergiga)
– aga siin astusid mängu juba subjektiivsed maitse-eelistused.
Tuli ikkagi välja
vana tõde, et hea tõlkija määrab mitte ainult see, kui hästi
tunneb ta tõlgitavat keelt, vaid kui hästi tajub ta keelt, millesse
tõlgib (enamasti siis oma emakeelt). Selles mõttes on hea tõlkija
üks põhikvaliteet sama, mis heal kirjanikul – kui paindlikult ja
leidlikult ta keelt valdab. Samas aga ei pea see tingimata tähendama,
et hea kirjanik on ka hea tõlkija – on ju küll kirjanikke, kelle
tõlked kipuvad minema nende originaalloomingu nägu. See tähendab,
et nad valdavad hästi iseenda idiolekti. Muidugi on selline asi
samuti väärt ja huvitav, kuid mu meelest eelistatavam on, kui
tõlkija suudab n-ö sisse elada erinevatesse idiolektidesse. See
nõuab teatavat võimet, mis on jällegi näitlejate üks
põhikvaliteete – suuta end unustada ning omaks võtta kellegi
teise intonatsioonid. Olen kuulnud, et sama võime on oluline ka
fiktsionaalse romaani kirjutamisel, et erinevatel tegelastel oleks
tekstis äratuntav isikupära. Ja tõlkevõistluse auhindamisel lisas
Kaia Sisask veel ühe võrdluse – tõlkija peab olema nagu
filmilavastaja, et noid teksti erinevaid hääli suuta oma keelde
ümber lavastada. Doris Kareva ütles lisaks, et hea tõlkija peab
olema võimeline andma edasi tõlgitava autori isikupärast
komistamisviisi. Nii et jah, sisseelamiskunst, ainult et
instrumendiks pole psühhofüüsis nagu näitlejal, vaid keeletaju.
Selge on see, et ei
saa esitada üht n-ö adekvaatset tõlget, originaal ja tõlge asuvad
erinevatel keeleliste liigenduste väljadel ning tõlge on ses mõttes
alati ka kohandamine. Seepärast ei saakski esitada üht ideaalset
etalontõlget. Oleks küll võimalik esitada üks koondtekst, kus
oleks kõik võimalikud tõlkealternatiivid koos sagedasemate
eksitustega, kuid seegi poleks täielik, alati mängivad ka
maitse-eelistused jne. Seda on suulise arutamise teel lihtsam teha.
Siiski mõned
nõuanded ja tähelepanekud.
* Kui tegu pole just
väga eripärase keelekasutusega originaalis või kui tõlkija soov
pole rõhutada algkeelega kaasnevat poeetikat (ka nii võib vahel),
siis on tõlke olulisim joon tema loomulikkus. Tuleb jälgida, et
sõnajärg lauses oleks eestikeelne ja et sõnavalik ei tekistaks
komistuskohti. Selleks on kasulik, kui esialgne tõlge on valmis ning
tõlkevastete adekvaatsus üle kontrollitud, panna tõlge mõneks
ajaks kõrvale ning siis vaadata tõlget ilma originaalita, puhtalt
eestikeelse tekstina. Ja väga kasulik on see tekst endale ette
lugeda, nii kuuleb häirivad kohad paremini ära.
* Püüa saada
ettekujutus tekstist kui tervikust, siis oskad paremini häälestuda
vastete valikul ja väljendusviisi vormimisel.
* Püüa end
harjutada tundlikuks ajaloolise konteksti markerite suhtes – nt kui
tekstis on väljend „Alati valmis!”, on põhjust kahtlustada, et
see on viide nõukogudeaegsele pioneerideviisile ning võib seega
kanda oma lisatähendust (ja seda poleks õige teise sõnastusega
tõlkida). Antud teksti puhul tuli mängu ka omaaegne vene austavate
pöördumisvormelite küsimus – (suur)vürstide/printside
kõnetlusvormel высочество on eestikeelses traditsioonis
„(teie) kõrgus”, ja kuigi suupärasem tunduks see tõlkida
„kõrgeaususeks”, oleks see juba высокоблагородие,
mis käis teatud astmes teenistusaadli kohta (st kõnetada printsessi
„kõrgeaususena” oleks tema solvamine). (Seda viimast juhtumit me
töid hinnates veana ei arvestanud, sest see on üsna spetsiifiline
asi.)
* Ära rahuldu
sõnastikus antud esmavastega, lähtu kontekstist, äkki sobib mõni
teine vaste paremini. Kasuta peale vene-eesti sõnastiku ka
sünonüümisõnastikku. Kui täpset vastet pole, eriti
emotsiooniväljenduste puhul, kujuta ette, kuidas vastavas olukorras
eesti keeles väljendutaks.
* Kogu leidlikkuse
ja paindlikkuse juures püüa olla täpne – ümberjutustus ei ole
tõlge.
* Arenda endas
võimet vahet teha, millal mõni väljendus lihtsalt kõlab teises
keeles teistmoodi ning vajab tõlkimisel kohendamist – või kõlab
see ka originaalis kummaliselt, sel juhul ära hakka tõlkes seda
liiga siledaks tegema (sellest sõltub suuresti stiili äratundmine).
* Vene keele
spetsiifilisi asju.
1) Vene keeles on
sood ja eesti keeles pole. See tähendab, et nt vene keeles on
„nõial” kaks sugu колдун
ja
колдунья – tekib muidugi probleem, et „nõid” seostub
eesti keeles pigem naissooga, kuid sellest hoolimata pole hea
lahendus, kui колдун tõlgitakse nt „meesnõiaks”; meie
teksti puhul tundus, et sobivam on hoopis „võlur” (kuigi see on
eesti keeles pigem heatahtlik kuju – samas kui rõhk on võluri/nõia
abiellumisel printsessiga, siis on olulisem vältida pigem soolist
ebamäärasust). Samuti on kolmanda isiku asesõna vene keeles
sooline, mis tähendab, et teinekord ei saa nt она tõlkida
„tema”, vaid tuleb panna hoopis „printsess”, et ei tekiks
arusaamatust, kellest jutt.
2)
Eesti keeles on kolm minevikuaega (liht-, täis- ja enneminevik),
vene keeles vaid üks. See tähendab, et üks tüüpvigasid on
tõlkida ka eesti keeles kõik lihtminevikku; tuleb meeles pidada, et
eesti keeles on nt „kuningas suri” ja „kuningas on surnud”
erineva
tähendusega.
3) Vene keeles on deminutiivsed vormid
tavalisemad kui eesti keeles, nii et kui mõni selline vorm eesti
keeles tundub ülepakkumisena, võib selle rahumeeli neutraalsemaks
teha.
Lõpetuseks näide. Petruševskaja tekstis on
koht, kus võlur/nõid ütleb „Принцесса, едрён
батон.” See on raskesti tõlgitav emotsionaalne väljend, mis
väljendab üllatust, hämmingut, pahameelt, imestust, imetlust jne.
Kuidas tõlkijad selle lahendasid, on üsna ilmekas pilt sellest
skaalast, mis võistlustöödes avanes. Mõned tõlkijad andsid alla,
jätsid tõlkimata või panid sinna „noh...”; mõned püüdsid
tõlkida otse: „edrene päts”, „kõva päts” (батон on
otsetõlkes leiva- või saiapäts); mõned arvasid, et see on mingi
mahlakas väljend printsessi kohta ja fantaseerisid nt „täitsa
söödav kompu”, „mu magus marjake”; mõni ütles pikalt ja
viisakalt ümber: „küll sa oled ikka kangekaelne”. Lähemale
jõudsid need, kes püüdsid leida mingi sarnase rõhuka
emotsiooniväljenduse. Kõige rohkem (5 korda) oli väljendit „pagan
võtaks / pagan küll”, 2 korda „kurat võtaks”, 2 korda
„issake” (kõik täitsa mõeldavad, viimane ehk pisut vähem).
Teised versioonid: „sindrinahk” (see oli võidutöös), „vahi
printsessi” (kahvatu, aga ajab asja ära), „joppenpuhh”,
„joppantoonio”, „no johhaidii” (kõik pärit tollest vene
põhiropendusest), „kirevase päralt” (natuke vanaaegne ja
literatuurne), „nui neljaks” (natuke teine tähendus), „ossa
raks” (miks mitte).
Oli hariv ettevõtmine ka mu enda jaoks.
