Margus
Oti "Väekirjade" sarjas on ilmunud 5. köide "Isendlikud
esseed". Kuna olen raamatu toimetaja, siis kõnelesin teiste
hulgas ka esitlusel - kuid jõudsin põhiliselt vaid ette lugeda ühe
pika lõigu Marguse esseest ning omalt poolt eriti ei jõudnud midagi
rääkida.
Olen
korduvalt jäänud mõlgutama selle ajutise kriisiolukorras tekkinud
mikroühiskonna peale, mida kirjeldatakse raamatu esimeses tekstis
"Keha, vaim ja hing" - see põhineb dokumentaalfilmil, mis
on tehtud 1972. aastal Andide lumistes mägedes lennukatastroofi
järel päästmist oodanute üleelamistest. Kui ühiskondi hoiab muu
hulgas koos teatavatest ühistest tabudest kinni hoidmine, siis
huvitaval moel leidis see väike kogukond solidaarsuse just teatava
ühise tabuületuse kaudu. Tsiteerin Margus Oti teksti:
"Kõige
tõsisemaks proovikiviks oligi laibasöömine. Kuna lennukis polnud
praktiliselt mingeid toidutagavarasid, siis oli valida, kas süüa
surnute liha või surra nälga. Gustavo kõneleb: „Siis [9. päeval
– M.O.] me söandasime sellest Roberto ja Fitoga rääkida. Me
arutasime öö läbi lennukis seda isekeskis ja võtsime kõik
ükshaaval läbi, kõigepealt vaimsed, siis kultuurilised ja
religioossed tabud.“ Niimoodi jõuavad nad mõistuse endani,
vaimu iseküljeni, teispool ühiskondlikke eelarvamusi ja
ettekirjutusi. Nad pidid kokku koguma teadmisetükid ja need läbi
tunnetama. Tundub, et mõistust ületades (inimesesöömine on üle
mõistuse) jõutakse mõistuse endani.
[---]
Füüsilise
ja vaimse plaani vahel hakkab ellujäänutel toimuma oluline osmoos.
Neil toimib kaks ringlust. Ühest küljest liharinglus –
vennad Strauchid lõikavad liha lahti ja jagavad võrdsetesse
osadesse (vähemasti alguses jäeti lihakiud lennukikere peale ja kes
tahtis, see tuli ja võttis, s.t see oli isiklik ja vabatahtlik
otsus, ning liha võeti ise, mitte ei saadud seda „kõrgemalt
poolt“ mingi jupijumala näpu vahelt; ei räägita, kuidas nad
hiljem toimisid, võimalik, et samamoodi). Liharinglus ühendas
kogukonna tugevamini ühtekokku, eriti kuna see eeldas niivõrd
rasket otsust. See oli seda tõhusam, et ellujääjad sõlmisid
kokkuleppe, et kui keegi neist ära sureb, siis ta lubab teistel oma
keha süüa (mis omakorda distantseeris neid oma keha esiküljelt ja
tõi keha enda juurde). „Surnud laenavad elavatele oma lihased, et
need saaksid kõndida“, tsiteerib Gustavo 35 aastat hilisemal
matkal oma lapse kunagist kommentaari 8-aastasena.
Teisest
küljest toimis palveringlus. Seda mainib Fito, kelle
jutust jääb mulje, et ringis palvete lugemine oli neil korrapärane
ettevõtmine. See „tegi meile palju head, rikastas meie vaimu ja
tugevdas meie ühtsust.“ Liharingluse käivitamine eeldas
kõigilt filmis rääkijatelt eneseületamist, teatavat hingelist
teisendust. Osa neist leidis huvitava viisi, kuidas liharinglust
palveringlusega ühendada. Javier räägib: „Marcelo tuli
toidutükiga [st. inimlihaga – M.O.] ja ütles: „Javier, Kristus
suri meie eest ja jättis oma ihu ja vere meie lunastuseks. Võta
seda kui püha armulauda.“ Ning Pancho räägib pärast
päästmist korraldatud pressikonverentsil:
Jõudis
kätte hetk, mil meil polnud enam toitu ega midagi suhu pista. Ja me
mõtlesime nii, et kui Jeesus jagas viimsel õhtusöömaajal oma ihu
ja verd oma apostlitele, siis ta andis meile mõista, et me peaksime
tegema sedasama, võtma tema lihakssaanud ihu ja verd. Ja just see
meie kõigi vaheline sisemine osadus aitas meil ellu jääda, see oli
igaühe and. Me ei taha, et see, mis on meie jaoks sisemine, väga
sisemine asi, saaks käperdatud või puudutatud või midagi muud
sellist. Seda tuleb tõlgendada ja võtta tema tegelikus kontekstis
ning tuleb silmas pidada, kui vägevad need noormehed olid.
Nii
et liharinglus ühendati vaimse ringlusega. Seda on võimalik
teoloogiliselt väga lihtsasti põhjendada: idee järgi moodustavad
kõik kristlased ühtekokku Kristuse ihu, ning süües
oma kaaslaste liha nad sõna otseses mõttes söövad Kristuse ihu ja
verd. Muidugi tuleb ette kujutada, millises olukorras need inimesed
tegelikult olid, aga just olukorra meeleheitlikkus toobki välja
selliste kivinenud dogmade ja arusaamade tõe: muidu käivad
korralikud katoliiklased mingil põhjusel kirikus ja võtavad
armulaual leiba ja veini, mille juurde lausutakse „kombe pärast“,
et see on Jeesuse ihu ja veri. Küllap on see enamasti kas
harjumuslik-automaatne või mingil moel sümboliseeritud-sublimeeritud
rituaal. Kui nüüd nood usklikud katoliiklased on mägedes, kus neil
midagi süüa ei ole, nii et nad peavad sööma oma
kaaslaste-ligimeste liha, siis pannakse need dogmad proovile. Kas
sellisel juhul osutub sõna otseses mõttes tõeks, et kõik
kristlased on Kristuse ihu, või on siin ikka mingi „aga“: „aga
nii ikkagi ei sobi, nii ei ole ilus“ jne? Lennuõnnetuse
läbiteinute radikaalne olukord paljastab selliste poosetamiste
võltsuse.
[---]
Kehalise
(inimliha) ja sõnalise (palve) ringluse kaudu oli ellujäänutel
tugev solidaarsus, kusjuures ei rõhutata selle õilsust ega
ideaalsust, vaid lihtsalt paratamatust ehk kooskõla antud
olukorraga. Fito:
Eeskätt
oli meie kõigi vahel tugev ühtsustunne. Tekkis selline
solidaarsus – mitte sellepärast, et me oleksime loomuldasa head ja
solidaarsed, vaid sellepärast, et ellujäämiseks oli vaja olla
solidaarne. Oli vajalik olla ühtne grupp, sest muidu me poleks toime
tulnud.
Pärast
viimase ekspeditsiooni teeleasumist: „Me jagasime toitu, tehes seda
alati hommikupoolikul ja hästi õiglaselt. Kogu grupis valitses
täielik rahu ja harmoonia.“ Seda ei pea mõistma ei
olelusvõitluslik-egoistlikult ega kristlik-altruistlikult, vaid see
on lihtsalt kõige optimaalsem, parajam käitumine antud olukorras.
Paraku on hästi teada, et kaugeltki mitte kõik sarnases olukorras
olijad ei vali sellist parajust [Joonealune
märkus: Kirjandusest võib võtta näiteks William Goldingu
„Kärbeste Jumala”],
mis näitab, et selline kooskõla pole sugugi enesestmõistetav, ning
et see tõestab liha- ja palveringluse tõhusust ja vastastikust
võimendamist. [Joonealune
märkus: Ma ei taha sellega öelda, et kui nad oleksid inimliha
asemel midagi muud söönud, siis poleks nad suutnud sellist ühtsust
hoida. Küsimus on laiem, ainelise ja keelelise ringluse
teineteisevõimendamises. Inimliha ja palve on siin lihtsalt sellise
võimendamise konkreetseteks näideteks.]
Kõik
ellujäänud meenutavad oma väikese ühiskonna täiesti
demokraatlikku ja võrdõiguslikku korraldust [Joonealune
märkus: See on ilus tõestus anarhilise kogukonna
võimalikkusest. Ja seda just piirsituatsioonis]. See
tähendab, et neil polnud vaja väliseid seadusi oma sidususe
säilitamiseks, vaid nad suutsid seda grupisiseselt genereerida. See
tuleb välja näiteks magamisringluses, kus iga öö vahetati
magamiskohta, nii et kõik said magada paremates ja halvemates
kohtades. Ja lihajagamises, kus peeti hoolega silmas võrdsust. Nagu
Fito ütleb: „Meie, ealt vanemad, hoolitsesime rangelt ja väga
õiglaselt toidu jagamise eest, sest ebaõiglusele polnud kohta. See
oleks viinud kaoseni.“ Meenutatakse
ainult lugu, kuidas keegi magustoiduks olnud hambapasta pihta pani.
See detail aga ongi vajalik selleks, et kõik poleks „liiga ilus“
ja mehaaniline ning et kombataks olukorra piire ja tajutaks seda
paremini. Õnneks puudutas see pigem sümboolse tähtsusega kui
eluspüsimiseks kriitilise tähtsusega asja, nii et õiglusest
kõrvale kaldumine sellises väikses asjas ilmselt veelgi teravdas
teadlikkust õigluse ja võrdsuse vajalikkusest ja
möödapääsmatusest."
See
juhtum pakub muidugi palju mõtteainet. Kõigepealt muidugi see, et
me näeme siin üht õiglast ja solidaarset kogukonda. Vähe sellest,
see on optimaalne asjadekorraldus - korraldus, mis lihtsalt pakub
kõige tõenäolisema perspektiivi kollektiivselt ellu jääda. Mis
on ometi oluline: selline korraldus ei sünni iseenesest, see pole
paratamatu ei n-ö loodusseaduste ega inimmoraali seisukohalt. See
vajab teatavat kindlat otsustust, teadlikku eetilist valikutegemist.
Inimesed teevad valiku, kus otsustavad olla õiglased ja ausad.
Sellisest otsusest kinni hoidmine eeldab kohukonna liikmete vahelist
fundamentaalset usaldust. Aine- ja keelering, mida MOtt kirjeldab,
ongi põhimõtteliselt selle vastastikuse usaldussuhte väljendus:
ressursid on võrdselt kõigile ligipääsetavad ning igaüks on
valmis neisse ka isiklikult panustama (siinpuhul muidugi eriti
radikaalsel viisil - olles valmis selleks, et tema surnukeha süüakse
kunagi samuti). Ühine palvering on usaldussuhte vaimne aspekt -
osadussuhe.
See
kõik paneb mõtlema sellele, et praeguses ühiskonnas (pean silmas
"meie" ühiskonda, st õhtumaist infoajastu kultuuriruumi)
on üha kehvemini just selle usaldussuhtega. Vastasseisud ei seisne
enam selles, et üksteisega ei olda nõus (mis on ju vabas ühiskonnas
loomulik), vaid selles, et ei usaldata vastaspoole legitiimsust: ei
usuta teise siirusesse (ta ei saa seda ju päriselt uskuda, "siin
taga peab midagi olema") või ei usuta teise võimesse üldse
mingeid adekvaatseid otsustusi teha ("mõistusega inimene ei saa
nii mõelda, järelikult ei kvalifitseeru ta iseseisvaks
subjektiks"). See tähendab, et vastasseisud on nihkunud
ohtlikult fundamentaalsele tasandile. Mis võiks olla kas või
Eesti ühiskonna vaste "palveringile", kust me saaks mingi põhimise
usaldussuhte - isegi kui meie seisukohad on väga erinevad, on selle
taustaks siiski mingi kuulumine kuhugi ühte "kehasse". Kui
see kaotsi läheb, on tulemuseks see, et käsi hakkab võitlema jala
vastu, hambad keele vastu.
Veel
küsimusi, mis tollest loost esile kerkib.
*
Siingi kogukonnas on olemas need, kes korralduse välja pakuvad ning
liha õiglaselt jagavad - st peab olema keegi, kes vastutuse
esimesena võtab; peab olema keegi, kes õigluse enda vastutusel
sisse juhatab. Õiglus ei teki iseenesest, ta vajab initsiaatoreid.
*
Kas selline kogukond on põhimõtteliselt karistusvaba ühiskond?
Võimalik. Tavaühiskondades kardetavasti ilma selleta läbi ei saa,
sest alati on mingi hulk inimesi, kes nähtavasti juba sünnipäraselt
on orienteeritud kurjusele ja vägivallale, st inimesi, kes juba
loomult pole usaldusväärsed, kes pole selleks võimelisedki.
*
Mis siis, kui selles kogukonnas oleks ressursid (st liha) otsa
saanud? Siin on mitu võimalust, ma jagaks need eetilisteks ja
tehnilisteks. Üks eetiline valik oleks see, kui keegi kogukonnast
ohverdaks ennast vabatahtlikult. Teine eetiline valik oleks ühine
nälgimine ning surma ootamine - säilitades palve- ehk keeleringi;
see muidugi võiks välja viia ka mingi teatava vabatahtliku varjatud
koonduslaagrimentaliteedini, kus vaikides oodatakse kellegi surma,
mis oleks päästev teistele; sellise tagamõttega üksteise
piidlemine võib muidugi mõjuda demoraliseerivalt ning hakata
usaldusringi mõrandama. Kuid ei pruugi. Tehnilisi valikuid oleks ka
mitu. Keegi tuuakse teistele ohvriks, kuid see otsustatakse näiteks
mingi demokraatia põhjal (nt otsustatakse, mis tunnuste alusel keegi
end ohvriks peab tooma - kõige vanem, kõige nõrgem, kõige kogukam
vms) - siinkohal tuleb ilmsiks enamusdemokraatia kõige nõrgem koht:
kuidas otsustada hääletuse alusel kellegi väljalülitamine sellest
ringist, mis on üldse ühise otsustamise eelduseks; siin tuleb
ilmsiks, et puhtal enamusdemokraatial pole loomuldasa eetikaga midagi
tegemist (kuigi see nii näib), eetikaks on vaja midagi rohkemat kui
enamuse arvamust. Kogukond jääks küll ellu, aga ilmselt oluliste
kõlbeliste kahjudega, tema aluspõhja kõlbeline legitiimsus saaks
kannatada. Teine tehniline lahendus oleks türannia: keegi lihtsalt
haarab võimu; seda ta saaks teha põhimõtteliselt kellegi ohvriks
tuues, kehtestades enda suveräänse võimu teiste elude üle.
Türannia puhul on teistel kaks valikut - alluda või vastu hakata
ning taastada mingi eelnev kord. Kolmas tehniline valik oleks
üleüldine sõda kõigi vastu, kus suveräänideks on kõik ning
võitjaks jääb tugevaim või kavalaim.
*
Kas selline ühiskond, nagu seal Andides ajutiselt tekkis, on vaba?
Võimalik, et see pole üldse oluline küsimus, võimalik, et vabadus
on luksusküsimus, Maslow' püramiidi ülemisse otsa kuuluv asi. Võib
aga ka oletada, et niikaua, kui kogukond püsib vendlusel (st
usaldusel, ühises "palveringis" püsimisel), on võrdsus
ja vabadus vastastikku teineteist toetavad ja piiravad väärtused -
ma olen vaba niivõrd, kui mu "vennad" on samuti vabad. Mis
on vist üsna elementaarne järeldus?
*
Lõpuks - too Andide ühiskond on muidugi loomult ajutine, tema
eesmärgiks on püsida elus, kuni pääsetakse sellest olukorrast.
See on lõplik kogukond, orienteeritud oma lõpu poole. Mõnes mõttes
iseloomustab see muidugi ka n-ö tavaühiskondi - nad on alati kuhugi
oma praegusest olukorrast välja liikumas ja ses mõttes ajutised.
Ühiskond, mis püüaks tugevalt oma status quod säilitada,
seiskuks ja hääbuks varsti. Ja teisalt ka Andide kogukond ei
tekkinud tühjalt kohalt, ta oli oma põhiväärtused pärinud ju
eelnevast (katoliiklik ühisvaim oli ju neil inimestel varasemast).
Ühiskond on alati teatud määral üksikelu suhtes transtsendentne,
ta ulatub nii minevikku kui tulevikku teispoole inimelu lõplikkust;
see ilmselt on aluspõhi, mis võimaldab kogukonna ja ühiskonna
tasandile projitseerida selle, mis üksikelu piires on võimatu -
sellest toitub ilmselt see poliitiliste (vahel utoopiliste)
projektide sisemine veenvus, poliitika religioosne mõõde (mis meie
ühiskonnas leiab väljenduse kas või ebamaisusega piirnevate
valimislubaduste uskumises valimiseelsetel aegadel). Minevikust
pärinev ja tulevikku sirutuv "meie" oma
transtsendentsuses, mis ületab "minu" lõplikkust, on
religioosne kategooria. Aga siit tuleb veel üks küsimus - kas on
kujuteldav pelgalt "inimmõõtmeline" ühiskond, mis
teadlikult arvestaks oma lõplikkuse ja kaduvusega, nagu üksikisik
seda teeb, ometi kukkumata käegalöömise kaosesse? Võib-olla oleks
see kõige küpsem ühiskond? Aga milles see õieti seisneks?
No comments:
Post a Comment