HeadRead 2018: Proosaluule

25. mail toimus Tallinnas kohvikus Maiasmokk proosaluule õhtu, kus lugesime oma tekste koos Jan Kausi, Igor Kotjuhi ja Kalju Kruusaga, lisaks lugesime ka Elo Viidingu tekste, kes pidi ka esialgu osalema. Siin mõned pildid Kris Moorilt.

Aare Pilv: peaksime mõtlema, miks oleme ühiskonnana valinud demokraatia

Andsin ajalehele Edasi intervjuu.

Luule Eestile: Prajñāpāramitā; Deklinatsioon nr 1

Vikerraadio sarjas "Luule Eestile" lugesin kaks luuletust.

Prajñāpāramitā

Rongis. Väljas tuiskab. Üle paari pingirea kuulen,

kutid jagavad kogemusi, pajatavad, heietavad mälestusi

möödunud pidudest: kes kuidas ja kus on oksendanud

või millistes erilistes olukordades ja kohtades on kustud.

Kas see on nende elamuste tipp? Kas nende jutt esindab

nende olemuse tuuma? Või on see vaid sattumuslik varjund

nende rafineeritud tundeelus? Kas nad on oma teemast

üle või ei saa sellest üle? Kas varjub nende lugude taha

hinge kriipima jäänud juhuslike suudluste ilu või

lammutavate tungide ähvardav keeris? Või on kõik

ise ja alasti? Loen: „Täiuslikkust / on mitu tükki, need on

täiuslikud / tükid”. Aga oksejutt on huvitavam. Lugemine läheb

aeglaselt, püüan neist üle olla. Kuid miks? Kas ei

pihi nad oma üleminekuriitustest, purifikatsiooni-

tavandist, mis neid vennastab? Kihutame läbi õhtu

ületava mõistmise südames. Nad väljuvad Elvas.

Deklinatsioon nr 1

Viivi Luigega vastamisi

Üks käsi tuhka raputab ja teine hoiab raamatut.

On aastasaja algus, mai on külm ja kevad saamatu.

Ja jälle keegi küsib, lõke surelikes silmades,

miks surematus tuleohvreid nõuab meie ilmades,

miks hea ja kurja vaheline mõõk peab nõnda särama,

et selle valgel lugeda kõik luuletused ära saab,

kas tõesti võim, mis näib nii magus, maitseb nõnda magedalt,

et lõõmav vaimustus peab külma vaimukusse pagema,

kas saab siis pühaduse taime kasta ainult verega,

kas nutu sool, et veenev olla, võistlema peab merega,

kas keegi maa pealt tuhme varje sellega veel peletaks,

kui meie leiged sosinad ta tahkeks tahteks seletaks?

Üks käsi tuhka raputab ja teine hoiab raamatut.

On aastasaja algus. Öö on käes, kuid käsi – saamatu.

On teispool lootust meie alguse ja lõpu püsivus.

Mis on see, mida keegi meist ei oota? Pelgalt küsimus.

Andželika Roška "Hauakaevaja"

nullteatris esietendus "Hauakaevaja" - lavastaja Irakli Gogia, osades Karl Edgar Tammi, Mira Gaydarova ja Kalev Kudu. Tutvustuseks üks lõiguke (mis täielikul kujul lavale ei jõudnudki):

Ei, loomulikult pole ma sitt. Lihtsalt ma pole millegagi silma paistnud. Alati olen rahuldunud sellega, et paistsin silma üldisel andetute ja juhmakate taustal. Sellest, et teised teevad vähe ja halvasti, järeldasin ma, et ma teen palju ja hästi. Aga nüüd haugun elu peale nagu koer kuu peale. Kui hale oli Cromwell, kelle plaanide teostumist segas liiv kusejuhas, kuid kui palju haledam olen mina, kelle plaanide teostumist pole seganud mitte miski!

Millest ma rääkisingi? Ah jaa. Ma olen näitleja. Mängin elus, sest laval mängin vähe. (Ootamatult.) Stopp! Stopp, intellektuaalse draama austajad! Oodake, enne kui tsiteerite Cocteau „Pühasid koletisi”: „Suur näitleja tegeleb oma kunstiga ainult laval. Halb näitleja mängib alati elus” - ja hakkate mind sildistama. Ärge ajage ebaõnnestujat segi halva näitlejaga! Mulle on kogu elu pinda käinud, et ma olen pidanud mängima sitta dramaturgiat ja alla suruma oma kriitilist suhtumist sellesse. Aga häid näidendeid pole mulle eriti osaks langenud. Täna mängitakse teatris – lõpuks! - „Hamletit”. Hamlet, see on roll, mida ma olen kogu elu mängida igatsenud... Roll, mis pani mind maalimisest loobuma ja tõi teatri juurde. Ja täna mängin ma... hauakaevajat. Lõbus, eks ole? Te ootate minult hoopis midagi muud... Kas pole?