Rongis. Väljas
tuiskab. Üle paari pingirea kuulen,
kutid jagavad
kogemusi, pajatavad, heietavad mälestusi
möödunud pidudest:
kes kuidas ja kus on oksendanud
või millistes
erilistes olukordades ja kohtades on kustud.
Kas see on nende
elamuste tipp? Kas nende jutt esindab
nende olemuse tuuma?
Või on see vaid sattumuslik varjund
nende rafineeritud
tundeelus? Kas nad on oma teemast
üle või ei saa
sellest üle? Kas varjub nende lugude taha
hinge kriipima
jäänud juhuslike suudluste ilu või
lammutavate tungide
ähvardav keeris? Või on kõik
ise ja alasti? Loen:
„Täiuslikkust / on mitu tükki, need on
täiuslikud /
tükid”. Aga oksejutt on huvitavam. Lugemine läheb
aeglaselt, püüan
neist üle olla. Kuid miks? Kas ei
pihi nad oma
üleminekuriitustest, purifikatsiooni-
tavandist, mis neid
vennastab? Kihutame läbi õhtu
ületava mõistmise
südames. Nad väljuvad Elvas.
Viivi
Luigega vastamisi
Üks käsi tuhka
raputab ja teine hoiab raamatut.
On aastasaja algus,
mai on külm ja kevad saamatu.
Ja jälle keegi
küsib, lõke surelikes silmades,
miks surematus
tuleohvreid nõuab meie ilmades,
miks hea ja kurja
vaheline mõõk peab nõnda särama,
et selle valgel
lugeda kõik luuletused ära saab,
kas tõesti võim,
mis näib nii magus, maitseb nõnda magedalt,
et lõõmav
vaimustus peab külma vaimukusse pagema,
kas saab siis
pühaduse taime kasta ainult verega,
kas nutu sool, et
veenev olla, võistlema peab merega,
kas keegi maa pealt
tuhme varje sellega veel peletaks,
kui meie leiged
sosinad ta tahkeks tahteks seletaks?
Üks käsi tuhka
raputab ja teine hoiab raamatut.
On aastasaja algus.
Öö on käes, kuid käsi – saamatu.
On teispool lootust
meie alguse ja lõpu püsivus.
Mis on see, mida
keegi meist ei oota? Pelgalt küsimus.
No comments:
Post a Comment