06/05/2018

Luule Eestile: Prajñāpāramitā; Deklinatsioon nr 1

Vikerraadio sarjas "Luule Eestile" lugesin kaks luuletust.




Rongis. Väljas tuiskab. Üle paari pingirea kuulen,
kutid jagavad kogemusi, pajatavad, heietavad mälestusi
möödunud pidudest: kes kuidas ja kus on oksendanud
või millistes erilistes olukordades ja kohtades on kustud.

Kas see on nende elamuste tipp? Kas nende jutt esindab
nende olemuse tuuma? Või on see vaid sattumuslik varjund
nende rafineeritud tundeelus? Kas nad on oma teemast
üle või ei saa sellest üle? Kas varjub nende lugude taha

hinge kriipima jäänud juhuslike suudluste ilu või
lammutavate tungide ähvardav keeris? Või on kõik
ise ja alasti? Loen: „Täiuslikkust / on mitu tükki, need on
täiuslikud / tükid”. Aga oksejutt on huvitavam. Lugemine läheb

aeglaselt, püüan neist üle olla. Kuid miks? Kas ei
pihi nad oma üleminekuriitustest, purifikatsiooni-
tavandist, mis neid vennastab? Kihutame läbi õhtu
ületava mõistmise südames. Nad väljuvad Elvas.




Viivi Luigega vastamisi


Üks käsi tuhka raputab ja teine hoiab raamatut.
On aastasaja algus, mai on külm ja kevad saamatu.

Ja jälle keegi küsib, lõke surelikes silmades,
miks surematus tuleohvreid nõuab meie ilmades,

miks hea ja kurja vaheline mõõk peab nõnda särama,
et selle valgel lugeda kõik luuletused ära saab,

kas tõesti võim, mis näib nii magus, maitseb nõnda magedalt,
et lõõmav vaimustus peab külma vaimukusse pagema,

kas saab siis pühaduse taime kasta ainult verega,
kas nutu sool, et veenev olla, võistlema peab merega,

kas keegi maa pealt tuhme varje sellega veel peletaks,
kui meie leiged sosinad ta tahkeks tahteks seletaks?

Üks käsi tuhka raputab ja teine hoiab raamatut.
On aastasaja algus. Öö on käes, kuid käsi – saamatu.

On teispool lootust meie alguse ja lõpu püsivus.
Mis on see, mida keegi meist ei oota? Pelgalt küsimus.


No comments:

Post a Comment