Peterburis Suures
Draamateatris (Bolšoi dramatitšeski) ehk lihtsalt Tovstonogovi
teatris esietendus 24. oktoobril Aleksandr Manotskovi kammerooper„52”. Manotskov on helilooja ja lavastaja, kes on tegev olnud ka
installatsioonikunstnikuna ning opositsioonilise poliitilise
aktivistina. „52” põhineb Lev Rubinsteini kartoteegil „Aina
edasi ja edasi” (mis koosnebki 52 kaardist). Manotskov on varemgi
loonud heliteoseid modernse ja avangardse kirjanduse põhjal (nt
Harmsi põhjal tehtud ooper „Gvidon” või TS Elioti „Neli
kvartetti”) ning tema teoseid esitavad sellised tuntud kollektiivid
nagu nt Tatjana Grindenko ansambel Opus Posth, ansambel Sirin jt.
„52” on
kammerlik teos kahele naishäälele ja neljale instrumendile (flööt,
klarnet, akordion ja viiul) ning ta oli teostatud liikuvate
ekraanidega multimeediateosena. Eripärane on see, et Rubisteini
algtekst oli laval vaid visuaalselt, tiitritena, lauldi aga selle
teksti erinevaid tõlkeid, sealhulgas eestikeelset tõlget (teised
keeled olid inglise, prantsuse, hollandi, saksa ja ladina). Manotskov
ise põhjendas seda sellega, et kuna Rubinsteini tekst iseenesest
moodustab juba omaette muusikalise terviku, siis ei hakanud ta seda
teisendama, vaid võttis oma muusikalise töötluse materjaliks selle
teksti n-ö asendustekstid, tõlked teistesse keeltesse. Teksti lõpuosa, mis koosneb lavakujunduste kirjeldustest, ei lauldud ette ega esitatud ka kirjalikul kujul, see koosnes vaid muusikast ja videopiltidest.
Ooperi iga osa
toetub ühele reale Guido Aretinuse laulust „Ut queant laxis”
(teos, mille ridade algussilpide järgi on noodid oma nime saanud).
Iga osa viitab muusikaliselt ka mõnele muusikaloo kihistusele (nagu
ka Rubinsteini tekst on loomult intertekstuaalne): ladinakeelne osa
gregooriuse koraalile, hollandikeelne Madalmaade polüfoonikutele,
eestikeelne osa Arvo Pärdi tintinnabuli-stiilile, prantsuskeelne
hilisromantismile, saksakeelne Schönbergi stiilile.
Siit videost võib
näha pisut seda, kuidas see lavastus välja näeb.
stseen lavastusest
kaader eestikeelsest osast
Ja siin tekst ise (ooperis kasutatud eestikeelne lõik on kaldkirjas - nagu näha, on see tekstiliselt kõige keerulisem lõik, etenduses oli see ainus osa, mida ei esitatud peast, vaid lauldi paberilt maha).
*
AINA EDASI JA EDASI
1. Siin kõik algab.
Kõik saab alguse siit.
Ent mingem edasi.
2. Siin ei küsita teilt, kes
te olete ja kust tulete.
Niigi on kõik selge.
Just siin on koht, kus te
olete vaba pealetükkivaist küsitlustest.
Kuid mingem edasi.
3. Siin on kerge ja vaba
hingata.
Parim puhkus on siin.
Kuid on vaja edasi minna.
4. Siin, kuhu ka silm ei vaata
– aina ilu, mida ka kõrv ei kuule – aina mahe laul, mida ka
keegi ei ütle – aina tõde.
Kuid mingem edasi.
5. Siin on kõik juba täiesti
teisiti.
Pole tähtis, kuidas.
Tähtis on, et teisiti.
6. Siin on ükskõik kuidas.
Et vaid jääks igaveseks
meelde.
7. Siin haarab meid teravaim
nostalgiahoog.
Millest see tuleb, ei saa aru.
8. Siia ei tohi jääda
kauaks. Küll pärast selgub, miks.
9. Siin on igaühel oma põhi
ja oma lagi.
Igaühel on omad languste ja
tõusude piirid.
Ja mitte ainult siin.
10. Kõik meenutab siin
midagi, osutab millelegi, vihjab millelegi.
Alles hakkad aru saama, mis ja
kuidas, kui juba on aeg lahkuda.
11. Siin tuleb jagu saada
kiusatusest küsida, mis siis edasi tuleb. Edasi tuleb see, mis
peabki tulema.
12. Siia on kirjutatud:
"Mööduja. Peatu. Mõtle."
13. Järgmine raidkiri kõlab:
"Mööduja. Peatu. Püüa välja mõelda midagi muud, sellest
paremat."
14. Siin on lugeda: "Mööduja.
Varem või hiljem – no saad ise aru... Nii et – no saad aru
ju..."
15. Siin on kirjutatud:
"Mööduja. Arvesta sellega, et sa ei pruugi millestki aru
saada."
16. Siin: "Mööduja. Me
isegi ei tundnud üksteist. Millest meil rääkida?"
17. Ja siin: "Mööduja.
Ära peatu. Mine edasi."
18. Mingem edasi.
19. Näe, keegi otsustab
poolhämaras lootuse jätta ning ei suuda seda;
Keegi, kes on sattunud
häbiväärseisse asjaoludesse, otsib väljapääsu ega suuda seda
leida;
Keegi püüab tõmmata selge
joone möödunu ja tuleva vahele. Teda lihtsalt ei panda tähele;
Kellelgi on nii hea õnn, et
ta võib öelda ükskõik mida ja see sobib olukorraga. See
imponeerib. Teda pannakse
tähele;
20. Näe, keegi, üleliia
tähelepanelik, ei märka peamist. Keskendudes pisiasjadele, paistab
ta pisut naeruväärsena;
Keegi, kes püüdleb igaviku
poole, libastus ja kukub. Tema peale langeb ere valgus. Üsna hale
vaatepilt;
Keegi on võimetu end koguma
pärast mingisuguse jahmatava uudise kuulmist. Nii ta käibki
uimasena ringi;
Keegi läheb rahvahulgas
kaotsi. Ta leitakse üles, teda tervitatakse lärmakalt, tiritakse
vaat et vägisi teiste keskele. Ja seal ta seisab;
21. Näe, keegi räägib ja
räägib klaasistunud pilgul midagi rohkem kui segast, siis läheb
ära, naaseb taas, läheb jälle ära – ja nii palju kordi;
Keegi, väljakujunenud
harjumustega, aitab daami vagunisse ja lehvitab talle kaua järele.
Näol heldimus;
Keegi jääb üksi. Ta on
täiesti nõutu. Tal pole aimugi, mida ette võtta. Näol – terve
üleelamiste gamma;
Keegi – kahtlev – tahab
aina midagi küsida, kuid ei söanda. Nõutu naeratus;
22. Näe, keegi lausub vaiksel
häälel lohutussõnu;
Keegi – lohutamatu – ei
võta lohutussõnu kuulda. Ta ütleb, et talle pole kelleltki midagi
vaja;
Keegi, keda rõhub vajadus
teatada kellelegi midagi äärmiselt ebameeldivat, lükkab asja
muudkui edasi. Temast võib
aru saada;
Keegi, kelle meelest pole õige
sekkuda võõrastesse asjadesse, sekkub ise neisse pidevalt,
enesele märkamatult;
23. Näe, keegi olemise sööda
otsa meelitatu nutab oma saatust taga ega oska midagi
kahtlustada;
Keegi räägib poolsummutatud
häälel sellest, kui õnnelik ta on. Kõik vaatavad märkamatult üle
õla;
Keegi hakkab mälestusi
heietama. Teda katkestada on mõttetu;
Keegi üritab kellelegi midagi
edutult selgitada. Mõistmatus viib ta endast välja;
24. Näe, keegi on toimuvast
rusutud. Kui püütakse selgitada, mis teda õieti painab, ei jõuta
kuhugi. Temast on kahju;
Keegi trööstib ennast
millegi muu ootamisega. Tema rada on nukker. Kas ta teab seda?
Keegi on enda suhtes kurt ja
pime. Ja ilmaaegu: paljudele asjadele hakkaks ta teisiti vaatama;
25. Keegi on võimetu
inertsile vastu seisma. See ei tõota midagi head;
Keegi on täiesti võimetu
enesest jagu saama. See ei kõlba kuhugi;
Keegi keeldub märkamast
silmanähtavat. Ta on nähtavasti ära neetud;
Keegi vaatab otse enda ette.
Silmis tardunud õud. Teda vist ei päästa enam miski;
Keegi longib teabkuhu. Teda on
veel võimalik silmitseda. Siin ta on;
26. Näe, keegi proovib
pääseda üksindusse. Kuhu tal minna?
Keegi teeb kõigest hingest
nägu, et ta ei puutu üldse asjasse. Kuid ta ei pääse kuhugi;
Keegi keskendub kõigest jõust
olevikule. Kuid tuleviku eest ei pääse temagi;
Keegi on viimse otsuse lävel.
Ootame, mis saab;
27. Näe, keegi otse kustub
ilma pideva ergutuseta. Mis siis ikka, toetame teda;
Keegi pelgab mõteldagi, et
kõik see kunagi lõpeb. Jumal, anna talle jõudu!
Keegi ütles midagi ja ootab,
mis edasi saab. Aga mis võiks edasi saada?
28. Mingem edasi.
29. Siin on öeldud: "Kõik
need janunejad ja ihalejad, huupi tormajad ja porist välja
rabelejad, poolkurdistunud ja igaveseks tummunud – no mida nendega
peale hakata?"
30. Siin on öeldud: "Kõik
need kõrgustesse püüdlejad, põhjatusse langejad, sisseronijad ja
väljaronijad, haavadest osatatud, kontrollimatute kirgede arvel
elajad, millega tahes harjunud, omamoodi huviväärsed – mida nad
siin teevad? Mida neil siia asja on?"
31. Siin on öeldud: "Kõik
need süüta süüdlased, kõrvetada saanud ja kõrvetusele peale
puhujad, pingsalt mõttesse vajunud ja vaevukuuldavast igavikuhäälest
köidetud, olemise ülejõukäivaist mõistatusist kühmuvajunud,
jumalteabmis teadetest õigustamatult erutunud ja teiste jutu
püüdlikud pealtkuulajad – mis neil kõigil viga on?"
32. Siin on öeldud: "Kõik
need süütud, kuid end süüdi tunnistanud, otsekui julgust saanud,
kuid hetke pärast masendusse langejad, need, kes üksteise võidu
püüavad toimuvat mõista, kuid ei saa kuraditki aru, enese lootuste
koorma tassijad ja need, kes kinnitavad, et kõik on kadunud, kord
hilinejad, kord enne aega tulijad, nõrgast tuulekesest kõikuma
lööjad ja oma segaduses vastu punnijad, need, kes arvavad, et kõik
on möödas, ja jalalt jalale tammujad, kes ootavad kasvõi
mingisugust muutust– küllalt juba – on aeg peatuda."
33. Hoopis teine hääl:
Pärast seda on ta otsekui ümber vahetatud. Käib ringi sellise
vaikse, õndsa näoga. Aina naeratab millegi peale...
34. Teine hääl: Noh, kõik,
nüüd läheb lahti. Ole sinagi kord vait, ära roni...
35. Teine hääl: Niisiis,
kujutage ette, oma muutumatu naeratusega käiski ta kõigist neist
ringidest läbi. Mitte
inimene, vaid lausa uunikum. Kes on niisugust enne näinud...
36. Teine hääl: Tema,
muuseas, ei kannata kah teda silmaotsaski. Nii et sa ilmaasjata...
37. Teine hääl: Te ei
seganud üldse, uskuge mind. Panen ainult punkti ära...
38. Teine hääl: "Vaadeldes
rändavaid pilvi..." Kuidas edasi läks, ega te ei mäleta?
Jaa... Ammuks see oligi...
39. Teine hääl: Vaata
tähelepanelikult tema alatist näoilmet, neid vaevatud naeratusi.
Kuula neid haledaid jutte. Võib-olla sa siis mõistad, mis elu mul
on kõik need aastad olnud...
40. Teine hääl: Kohe tuleb
kõige raskem. Pidage vastu, kolleegid... Nii... Ega te viga ei
saanud? Noh, tänu jumalale. Niisiis, ma jätkan. Seesama suvi oli
anateemiliselt palav, tolmune, põuane. Ühesõnaga, otse põrgulik
suvi. Mitte suvi, vaid mingi Lethe1,
vabandage mu kalambuuri... Nii!... Kuid mina nähtavasti ikkagi
osatasin...
41. Teine hääl: Kuulge, teie
saatanlikest fantaasiatest hakkab kuidagi kõhe. Kui teie juttu
kuulata, siis polegi elul enam mõtet...
42. Teine hääl: Kui tahate,
võite mind saata. Noh, kasvõi jaamani. Te olete pisutki džentelmen,
ma loodan?
43. Teine hääl: Kõigepealt
tee ennast korda. Vaata, milline sa välja näed...
44. Teine hääl: Tähendab
nii. Kuhugi sa praegu ei lähe, vaid võtad rahulikult riided ära ja
tuled laua taha tagasi. Seda esiteks. Teiseks. Et ma ei näeks su
näol mingeid nõndanimetatud "kannatusi". Kolmandaks.
Igaüks, kes julgeb sinu juuresolekul kasvõi kaudselt vihjata –
noh, saad isegi aru –, tal tuleb tegemist teha minuga. Ma loodan,
see rahuldab sind? Noh, võta nüüd riidest lahti. Ära mängi
lolli, vanamees.
45. Teine hääl: Kuhu sa nüüd
siis lähed? Kuskil ei saa rahu... Igal pool räägitakse taga...
Üles pooma või?
46. Teine hääl: Ja edasi?
Mida te edasi käsite teha? Tagasiteed ei ole – see on selge.
Paigale jääda? Ei, see mulle ei istu. Nii et saatusele vastu? No
mis siis ikka – mina olen valmis. (Saali.) Ja miks teie vait olete?
Te ei peatagi mind? Üks inimlik sõna võib mõnikord hukust päästa.
Aga mis ma üldse räägin? Kellega ma õieti räägin? Hüvasti.
47. Stseen: Öö suvilas.
Kauguses mürisevad summutatult rongid. On väga külm.
48. Teine stseen: Suur suvi.
Lava taga külanoorikute laul.
49. Teine stseen: Teejoomiseks
kaetud laud. Samovar, barankad. Korratult paiknevate
tugitoolide leenidel pleedid,
mantlid. Kõiges on mingi kergemeelsus.
50. Teine stseen:
Külalistetuba mitte eriti rikkas majas. Raskete kardinate vahelt
ähmane
valgus. Palju lilli
kõikvõimaliku suurusega vaasides. Kangelanna siseneb kiirustades,
hoides sõrmede vahel viskiklaasi. Langeb peaaegu tundetult
tugitooli. Nuuksed.
51. Teine stseen: Viljapuuõite
aroome tulvil veranda. Kaks kiiktooli. Üks neist kõigub kergelt,
millest on näha, et keegi just väljus. Lava taga hääled: erutunud
naisehääl ja rahustav mehehääl. Lavale ei tule veel keegi.
Läheneva äikese hääled. Ootamatult pimeneb.
52. Hoopis teine stseen: Lava
kujundusest on näha, et ilm on hommikust saadik muutlik olnud.
Eilsed tuulehood on vaibunud, viies endaga tihedate väljapääsmatute
pilvede jäänused. Lava valgustusest on näha, mis toimub kangelase
hinges, kelle sammud on juba lava taga kuulda, puhtalt, valgelt ja
veidi nukralt nagu parimal noorusajal. Ootamatult saabunud vaikusest
on selge, et kangelase elus saabub vaata et kõige otsustavam
moment. Kuid absoluutse
vaikuse südamikust sündinud müra kasvab märkamatult. See aina
kasvab ja kasvab, muutudes pikkamööda väljakannatamatuks.
(EESRIIE)
1
Sõnamäng leto 'suvi' – Leta 'Lethe' (tlk)
