Marek Tamme koostatuna ja toimetatuna on ilmunud kogumik "Vestlused Lotmaniga", mis sisaldab enamikku Juri Lotmaniga tehtud intervjuusid, kokku 41 teksti aastaist 1966-1993 (enamik neist küll pärineb Lotmani elu viimasest kuuest aastast). Intervjuud on tõlgitud eri keeltest: vene (tõlkija lõviosas Maria-Kristiina Lotman, aga ka Peeter Torop, Eduard Parhomenko, Marianne Mikko ja Jüri Ojamaa, mõnede varem eesti keeles ilmunud leheintervjuude tõlkija on teadmata), tšehhi (Küllike Tohver), itaalia (Margus Ott), soome (Katrin Hallas), ungari (Lauri Eesmaa), inglise (Liisi Rünkla), rootsi (Anu Saluäär), bulgaaria (Kadri Kehayova ja Maria-Kristiina Lotman) ning saksa (Mari Tarvas).
Oli meeldiv võimalus panustada ühe teksti toimetamisega - Kadri Kehayovi tõlgitud intervjuu, mis algselt ilmus 1988 Bulgaaria ajalehes "Narodna kultura" ja kus küsitlejaks oli kirjandusteadlane Galin Tihanov. Olgu see siin väikse maitseproovina ära toodud.
Kui sa ületad jõe
Vestlus professor Juri Lotmaniga
Professor Juri Mihhailovitš Lotman on maailmakuulus õpetlane semiootika, kirjandusteaduse ja kulturoloogia vallas. Lotman kuulub nende Nõukogude teadlaste hulka, kelle tegevus hakkas vilja kandma 60ndatel aastatel. Rahvusvahelise tunnustuse saanud ja USAs ning Euroopas tõlgitud töödest väärivad märkimist „Kunstilise teksti struktuur“ ja „Artiklid kultuuritüpoloogiast“. 1970ndate aastate lõpus (1977) ilmus Amsterdamis esimene tema teaduslikke vaateid ja töid tutvustav ingliskeelne monograafia. Professor Lotmani aktiivsel osalusel toimetaja ja autorina ilmub alates 1964. aastast Tartus, Eesti NSVs mainekas ajakiri „Töid märgisüsteemide alalt“. Lotman loeb kursust vene kirjanduse ajaloost ning on semiootikalabori juhataja Tartu Riiklikus Ülikoolis.
Professor Lotman, alustame traditsioonilise küsimusega. Millal tundsite kutset teaduse juurde?
Juba üheksandas klassis. Enne huvitusin entomoloogiast, tegevus, mis mulle tänaseni huvi pakub. Tegelikult ei ole ma peale üheksandat klassi kordagi kahelnud selles, mida õppida. Kõiki tegureid, mis minu otsust ja selle elluviimist mõjutasid, on raske hinnata, aga pean ütlema, et mul vedas: Leningradi ülikoolis, kus ma õppisin, töötasid tol ajal maailmakuulsad kirjandusteadlased - Eichenbaum, Tomaševski, Žirmunski, Gukovski jt - selline kooslus oli Leningradis esmakordselt. Pärast ei olnud enam aega viivitada. Lõppes sõda, kus osalesin suurtükiväe seersandina, ning pidin tööle hakkama.
Professor Lotman, üks kuulus ameerika geneetik on öelnud, et 20. sajand on paljude teadmiste ja vähese tarkuse sajand. Kuidas teie suhtute sellesse väitesse?
Ilusti kõlavad väited on harva tõesed. Teadmisi on igal sajandil nii palju kui vaja – see kehtib kõikide aegade, kaasa arvatud neoliitikumi kohta. Mis puutub tarkusesse, kui mõistame selle all oma tegude tagajärgede nägemist, siis seda pole inimkonnal kunagi olnud, või pigem – pole olnud piisavalt. Kui inimesed suudaksid oma tegude vilju ette näha, oleks lausa kurb. Kuulus ajalooline kangelane Šamil kandis rinnal ordeneid, mitte seeriaviisi toodetuid, vaid igaüks erines teistest. Ühel neist seisis araabia keeles: „Kes näeb ette tagajärgi, ei tee suuri tegusid.“ Seega, meie määratus tarkusetusele on nii needus kui ka õnn. Pöördudes tagasi teadmiste teema juurde, siis pean ütlema, et me ei ole põrmugi nendega üle koormatud, nagu väidetakse. Meie pead on täis, aga nad ei ole täidetud tõelise mõistmise, vaid lõpetamata muutuvate teadmistega. Selline on ka meie tehnika. Ilmselt veel sellel sajandil muutuvad arvutid tavaliseks, midagi, mis minu lapsepõlves oli tehnikaime. Elada tehnika loodud korra järgi on muidugi võimalik – kättesaamatuks jääb meile inimestele aga kahjuks taoline konstruktsiooniline lõpetatus, mida kehastab näiteks kirjanduslik tekst.
Mida teie kulturoloogina arvate analoogiatest, mida sageli luuakse orgaanilise ja kunstimaailma vahel?
Tervikuna, ma arvan, et neid kuritarvitatakse. Samas on võimatu mitte näha ühte paratamatut ja sisulist sarnasust. Kõik looduslikud organismid, isegi taimed, ja iga kunstiline teos on võimelised arenema. Kunstiteoses peab olema iseseisvust, mis sünnitab erinevaid ettenägematuid käitumisvõimalusi. See tähendab, et täiuslikkus ja kord kunstis kokku ei lange. Selleks, et kellegi käitumine oleks ennustamatu, peab see tulenema kõrgel tasemel sisemisest korratusest. Kunsti osas märgiksin siiski kahte põhimõttelist erinevust: kunstiteosed ei hävita keskkonda, mis neid ümbritseb – ei kunstiteoste oma korda ega mittekunsti, millega ta suhtleb. Ja veel – ainult kunst võib olla süsteem, milles algselt genereeritud informatsioon, tänu käitumisvabadusele, millest kõnelesime, kasvab iseseisvalt. Mõned luuleraamatud, mõned pildid kõnelevad läbi aja häälega, mis justkui tahaks öelda meile üha enam.
Kuidas hindate tänase kirjandusteaduse olukorda Nõukogude Liidus?
Alustan kaugemalt. Minu arvates võib kogu inimmõtlemist, millel on selge meetod ja teadlikkus sellest, et ta ei suuda vastata kõikidele küsimustele, nimetada teaduseks. Mis puutub, ütleme, filosoofiasse, siis võib see olla ja on teadus seda suuremal määral, mida vähem tal on pretensioon olla „kõigi teaduste teadus“. Ta on sageli olnud ning ongi seotud kultuuriga tervikuna, see tähendab, kogu mõttetegevuse, mida ei ole võimalik selgelt klassifitseerida, defineerivad inimesed filosoofiana. Praktikas aga on asjad teisiti. Võtame näiteks Saksa mõtlejad: Kant on minu jaoks tõeline filosoofteadlane, samas Hegeli tööd ei ole minu jaoks teaduslik filosofeerimine, nagu ka Nietzsche kirjutatu – see on suurepärane luule, aga mitte filosoofia teaduse mõttes.
Sarnased metodoloogilised raskused esinevad ka siis, kui räägime kirjandusteadusest. Nõukogude kirjandusteaduse olukord täna ei ole väga hea. Üks põhjustest on see, et hariduskultuur on langenud. Haridus, kaasa arvatud kõrgharidus, ei täida täielikult oma funktsiooni. Teine, olulisem põhjus on fundamentaalsete ideede ebakindlus, mida maailm kogeb. Ühe enam levib praktika, kus õpetlane vaatab oma erialale otseliini mööda tagasi: tänapäevast minevikku. Selline perspektiiv moonutab, ta loob üheainsa võimaliku arengutee, mis surub välja alternatiivid. Teisiti on lugu, kui asetame ennast objekti kohale ja vaatame sealt meie kaasaja suunas. Sellisel juhul alternatiivsed arenguliinid säiliksid. Meenutage, milliste sõnadega Delfi oraakel pöördus Kroisose poole: „Kui sa ületad jõe, hävitad suure kuningriigi.“ Kroisos ei teadnud, millisest kuningriigist on jutt. Aeg ise tema ees avaldab tõe - aga tema mõte ja ootus on sootuks teised. Minu jutu mõte on selgitada, et ühesuunalised käsitlused minevikust tulevikku ei suuda anda mitmekülgset pilti kirjanduslikust arengust. Taolised käsitlused taandavad autori tema loomingu summaks – mis on minu arvates andestamatu. Tuntud väites „Puškin areneb romantismist realismi“, sisaldub näiteks omajagu tundmatuid: esiteks, Puškin, kes ei ole ainult Puškini looming, teiseks – mis on romantism, kolmandaks – mis on jällegi realism, neljandaks – kuidas toimub üleminek (kui osutub, et romantism ja realism on sedavõrd erinevad, kauged ja teineteisest lahutatud) – kas inimene, kes läheb ühest ruumist teise, läks sinna üleni või jäi osa temast esimesse ruumi... Üldiselt on vaja uusi ideid, kuid need tulevad alati nagu hüljatud lapsed, keda me eest leiame.
No comments:
Post a Comment