Lavastusprotsessi käigus tekkis tekste, mis lõppversiooni ei mahtunud. Need on loodud intervjuude põhjal, natuke ka proovis näitlejate räägitust. Alustuseks tõlge David Bowie "Space Oddityst", mis läks kavalehele.
kas oled kuuldel, major Tom
kiiver pähe, võta sisse proteiin
kas oled kuuldel, major Tom
loen kümneni, ja mootor käib
kontrolli süüdet, ja nüüd jumal kaitsku sind
hallo kosmos, kuuled, major Tom
kõik sujub kenasti
küsib leht, mis firma särke kannad sa
kui sa julged, võid nüüd kapslist lahkuda
major Tom on siinpool, hallo Maa
ma uksest väljun nüüd
ja ma hõljun väga imelikku moodi
ja ka tähed täna paistavad teistmoodi
sest siin
ma istun plekist purgis
maailm kaugel all
sinine on Maa
mis saab edasi, ei tea
sada tuhat miili pikk on sõit
kuid mul rahulik on meel
õiget teed ehk minu laev ka ise teab
öelge naisele, et armastan – ta teab
hallo kosmos, major Tom
mis viga on? su võrk on maas
kas sa kuuled, major Tom?
kas sa kuuled, major Tom?
kas sa kuuled, major Tom?
kas sa...
hõljun ümber oma plekkpurgi
kaugel teispool Kuud
sinine on Maa
mis saab edasi, ei tea
*
Kuidas joonistada üksindust?
Ei ütleks, et just koera joonistaks.
Või kuud.
Võib-olla
pisike inimene külmal lagendikul.
Või hoopis palju mustvalgeid portreesid,
inimesed vaatavad eri suundades,
mõned ka teineteisele otsa,
aga ükski ei näe teist.
Väike inimeseke,
tema ümber mõned kodused asjad,
lauake, toolike,
nad ei tõmba seda inimest enda poole, vaid
toetavad teda.
Tühi leht, ja väike tüdruk esiplaanil.
Toonid on selged.
*
Zoomi koosolek saab läbi.
On teine advent.
Istun vaikseks jäänud arvuti taga üksi toas,
väljas on ilus valge ilm,
hanged, hakkab hämarduma.
Ja siis äkki mõte –
mul ei olegi kellegagi jõule koos pidada.
Mul ei ole loota kellelegi peale iseenda.
Võtaks kassi, ta ei peagi minuga rääkima,
lihtsalt hingaks mu kõrval,
keegi veel, kes on elus.
Kas ma üldse veel kunagi olen rõõmus?
*
Mind sunniti kandma suurt jänesenahkset läkiläkit,
selle kõrvad käisid lõua alt paelaga kinni,
aga vanaema ei näinud hästi, siis tihti tegi ta umbsõlme,
seljas pidi olema paksust villasest kangast palitu,
selja peal põõn, nööpidega, hästi karvane krae,
mis pidi olema üles käänatud, sall ka veel lisaks,
täielik kubujuss. Seljas helepruun seanahast ranits,
portfellilukkudega, seal sees palju raamatuid, õpikud,
töövihikud, vihikud, pinal, täitesulepea, sulelapp, tint, lükati,
värvipliiatsid, kustukumm, mall, sirkel.
Läksin niimoodi igal hommikul kooli,
läbi paksu lume. Igal hommikul tuli selja tagant
Belarusi traktor, vilkurite ja sahaga
mööda kitsast kõnniteed, kottpimedas,
tänavalaternaid polnud, ainult lumi kumas,
mina vööst saati lumes, mul oli hirm, et
traktor ei näe mind. Kui ta lähemale jõudis,
siis hakkasin jooksma seal lumes, et
äkki jõuan enne suure tänavani, aga
kunagi ei jõudnud, ja pidin igal hommikul
kraavi hüppama ja traktor ajas mulle lume peale, mauh.
Igal hommikul kaevasin ennast välja,
üleni lumeklompe täis, läksin mööda
puhtaks lükatud teed kooli. Kohale jõudes
üleni higine, ja kuna läkiläkil oli umbsõlm peal,
pidin selle jõuga peast kiskuma, nii et
kõrvadel oli valus. Selline koolipäeva algus,
ja siis hakka seal mingeid tähti õppima.
Ei tundu eriti lahe värk nagu.
*
Ükspäev
võtsin julguse kokku
ja ütlesin endale tõtt:
et ma olengi haiget saanud
nagu kõik
ega pea teesklema, et ma ei tunne valu;
et ma olengi haiget teinud
nagu kõik,
enesekaitseks või teadmatusest,
aga seegi olen olnud mina.
Ja ma sulasin üles
ja voolasin servadest üle.
Tahtsin end kokku koguda,
aga mul olid vaid
ärevuse ja ängi anumad,
mis ei sobinud selleks.
Nõnda siis valgusingi laiali
ega olnud enam üksi,
sest ma olin endale igal pool käepärast
ega pidanud enam enda ukse taga koputama.
Tegin endale ühe kange kohvi
ja nautisin seda.
*
(Priit Põldma kirjutatud)
Puulehedki räägivad
pühasid asju,
kui soovid neid lugeda.
Kui lakkamatu loba su peas
natukeseks vakka jääb,
kui vaatad puulehte, tema sõrestikku ja kudet
ja näed, kui kaunis,
kui rahulik, hea ja vaikne see on.
Kui vaatad mändi päikese käes,
ja näed, kuidas tema okkad osutavad
kõigis võimalikes suundades.
Kui vaatad lumesadu,
ja näed, kuidas sulalumi langeb
suure pärna samblikus tüve külge,
okstele või okstelt maha.
Võib mööduda päevi või sajandeid,
ei pruugi minna ainsatki minutit.
Sa ise oled siis see puuleht,
oled männiokas,
oled lumi ja pärnatüvi
ja sinust endast pole enam midagi alles.
No comments:
Post a Comment