Konstantin Kuningas tegi minu ja Jarmo Rehaga "EIDOSe" lavastuse puhul intervjuu, mis ilmus Raplamaa Sõnumite kultuurilisas Kukitemuki. Selle tasuline netiversioon on loetav siit ja tasuta digileht on alla laetav siit.
Konstantin
Kuningas
L
avastus
uurib,
mis
on
see
kest,
milles
kõnnime.
Sõna
“idee”
tuleb
vanak-
reeka
sõnadest
eidos
ja
idea,
mis
tähendavad
“vaadet,
kuju”.
Platon
kasutas
neid
lahu-
tamatult.
Mihkel
Mutt
ja
Rein
Oja
rääkisid
1999.
aastal
Sirbis
eidos’est
ja
sellest,
et
Eestis
võiks
hakata
tunnustama
ka
näitleja
head
füüsilist
vormi.
Reha,
Pilv
ja
Laur
Kaunissaar
võitsid
Eesti
Teatriliidu
drama-
turgia-auhinna
“Oomeni”
eest,
mis
ühendas
Kreenholmi
ruumi
ja
Aleksei
Gastevi
poeesia.
Reha,
kes
alustas
teatris
NO99,
avastas
Pilve
Gastevi
“Töölislöögi
poee-
siat”
lugedes.
Ta
nägi,
et
tõlkija
on
Pilv
ja
helistas
talle.
Alles
hiljem
sai
teada,
et
Pilv
oli
olnud
NO99
loomenõukogus.
Pilv
mängis
juba
lapsena
ko-
dus
näidendeid
läbi,
näitlejateks
tinasõdurid
ja
muu.
Mängiti
Strindbergi,
Unti,
neid
mõist-
mata.
Siis
sai
temast
kirjanik
ja
kirjandusteadlane.
Juba
noore
mehena
võttis
ta
ühe
meie
kuulsa
luuletaja
aatomiteks.
Reha
jäi
Pilvele
silma
teatri-
tudengina.
“Miskipärast
polnud
seekord
toda
Jarmo
Reha
-
ta
pakub
mulle
huvi,
mu
meelest
on
tal
mingi
sisemine
tuum
sees,”
kirjutas
Pilv
Eero
Epnerile
pärast
“Pedagoogilise
poeemi”
teist
korda
vaatamist.
Milline
teie
lugejateekond
on
olnud?
Reha:
On
üks
kindel
mär-
giline
hetk,
mis
pani
mind
lugema.
Olin
10.
klassis
VHK-s
ja
mäletan,
et
olin
seal
gümnaa-
siumi
raamatukogus.
Tegin
juttu
inimestega
nagu
ikka,
et
arutada
miskit...
ja
kasutasin
vestluses
sõna
“filosoofia”.
Täiesti
vales
kontekstis...
Ja
mind
tõmmati
selle
eest
vaibale:
“Sa
ei
tea,
mida
filosoofia
tähendab,
eks?”
Tundsin
end
totaalse
idioodina,
sest
inimene,
kes
seda
küsis,
oli
üks
tohutult
intelligentne
ja
lugenud
abituriendist
naiste-
rahvas.
Pärast
seda
võtsin
ette
kõik,
mida
ma
filosoofia
kohta
leid-
sin.
Esimene
raamat
oli
Esa
Saa-
rineni
“Läänemaise
filosoofia
ajalugu
tipult
tipule”.
Hakkasin
selle
raamatu
kronoloogia
põh-
jal
läbi
käima
kõiki
filosoofe:
otsisin
välja
nende
põhiteosed,
lugesin
läbi.
Panin
enda
mõtted
märkmikku
kirja.
Ja
sealt
tekkis
mingi
vajadus
lugeda
maailma
mõtestavat
kirjandust.
Tegin
isegi
nimme
gümnaasiumi
lõpus
filosoofiaeksami
–
sain
kõrgeima
hinde.
Kindlasti
avardasid
minu
lu-
gemist
ka
minu
kasuvanemad,
kes
mõlemad
on
suure
kuns-
tihuviga.
Ja
siis
avastasin
kõik
Loomingu
Raamatukogu
asjad,
Loomingu,
Penguin
Booksi
see-
riad,
“Avatud
Eesti
raamatu”
jne.
Ostan
neid
endiselt.
Pilv:
Minu
lugemist
lapsena
on
põhiliselt
kujundanud
kodu,
meil
oli
palju
raamatuid
ja
ka
mulle
osteti
lasteraamatuid
päris
kenasti,
kuigi
huvitusin
ka
suurte
raamatutest.
Osteti
kõike,
jutte,
luulet,
kuni
“Ene-
keseni”
välja.
Kodus
käis
mingi
ajani
Täheke,
siis
Pioneer,
mis
oli
täitsa
huvitav
ajakiri,
aga
alati
käisid
meil
ka
Looming,
Keel
ja
Kirjandus,
Loomingu
Raamatukogu,
algusest
peale
ka
Vikerkaar,
sageli
Horisont
ja
Eesti
Loodus,
suur
lemmik
oli
Pikker.
Raamatukogus
hakkasin
pidevalt
käima
alles
keskkooli
ajal.
Kui
palju
ja
kust
raamatuid
ostate?
Mis
on
olnud
mõned
helgemad
ostud?
Kui
palju
laenate?
Reha:
Olen
suur
raamatuost-
ja.
Isegi
teadlikult
eiran
raama-
tupoode,
sest
juhtub
harva,
et
suudan
lahkuda
poest,
ilma
et
oleks
mõni
uus
raamat
näpus.
Enamik
teostest,
mida
ostan,
on
teoreetiline
kirjandus:
filo-
soofia,
psühholoogia,
teoloogia
ja
igasugune
usundikirjandus,
sealhulgas
budistlikud
autorid
jne.
Raamatukoi
on
selliste
raa-
matute
jaoks
väga
hea
paik,
sest
maailma
raudvara
on
juba
am-
musest
ajast
tõlgitud.
Muidugi
kui
saab,
siis
ostan
raamatuid
BookDepositoryst,
sest
eelistan
tegelikult
lugeda
maailma
asju
pigem
inglise
keeles.
Helgemad
ostud:
“I
Ching”,
raamat,
mille
leidsin
Londo-
nist
ühe
silla
alt
second-hand-
raamatute
seast;
“T
he
Tibetan
Book
Of
T
he
Dead”,
selle
tellisin
Book
Depositoryst;
Richard
Foremani
“T
he
Manifestos
and
Essays”,
mille
sain
New
Yorgist
draamakirjanduse
poest
–
tegu
on
ühe
olulisema
kaasaegse
teatri
tegija
ja
mõtestajaga;
ja
kindlasti
Marcus
Aureliuse
“Me-
ditatsioonid”,
mille
kinkis
mulle
lavakunstikooli
ajal
Pääru
Oja.
Pilv:
Mida
aeg
edasi,
seda
vähem
ostan,
sest
neid
saab
lihtsalt
liiga
palju.
Ostan
pea-
miselt
selliseid,
mida
läheb
kor-
duvalt
tarvis,
seega:
klassikat,
head
luulet,
olulisi
filosoofilisi
teoseid,
teatmekirjandust.
Aga
laenan
omajagu,
eelkõige
uu-
diskirjandust
ja
kõike,
mida
töös
lühiajaliselt
vaja
läheb.
Mis
raamatu
järjekorras
olete
pikalt
olnud
Raamatu-
kois?
Pilv:
Vanu
raamatuid
konk-
reetselt
Raamatukoist
ostan
vähe,
pigem
muudest
antikva-
riaatidest
või
siis
näiteks
kir-
jastuste
odavmüükidelt.
Olen
paari
antikvariaati
pannud
end
järjekorda
“Iliase”
ja
“Odüsseia”
1960.
aastate
väljaannetele,
sest
uuemaaegsed
Varraku
kordus-
trükid
on
vigased
ja
neid
ei
saa
tsiteerimisel
kasutada.
Pikalt
otsisin
Madis
Kõivu
“Kalu
ja
raamatuid”,
kuni
lõpuks
sain,
vist
Tartu
Utoopiast.
Reha:
Mul
oli
pikim
Taavi
Eelmaa,
Andres
Maimiku,
Rain
Tolgi,
Juhan
Ulfsaki
ja
Veiko
Õunpuu
raamatule
“Vana
viha”
–
selle
järjekorras
olin
kuid.
Ja
nüüdseks
on
see
raamat
mult
ära
laenatud
ja
ei
tea,
kuhu.
Peab
vist
uuesti
järjekorda
panema.
Kui
meie
kirjandus
oleks
meie
poodide
netikülgedel
pa-
remini
turustatud,
katkendite-
ga,
nagu
Amazonis,
siis
kuidas
see
teie
tarbimist
mõjutaks?
Reha:
Eestlane
on
lugeja,
seda
kinnitavad
igasugused
sta-
tistikad.
Arvan,
et
kuna
maailm
on
suur
ja
lai,
siis
eks
hea
kir-
jandus
leiab
ennast
ikka
lugeja
lauale.
Nagu
maailmas,
nõnda
ka
meil
on
kirjandust,
mida
võib
pidada
lihtsamaks
lugemiseks
ja
kuna
ise
sellist
kirjandust
ei
tarbi
üldse,
siis
ei
arva,
et
kirjan-
dus
tarbimise
eesmärgil
üldse
sündima
peaks.
Minu
jaoks
on
raamatud
inimhinge
kristalli-
seeringud
ja
mida
komplekssem
on
kellegi
ettevõtmine,
seda
suurema
huviga
ma
seda
loen.
Pilv:
Ei
mõjutaks
eriti.
Kuivõrd
segab
praegu
nõu-
kaaja
eesti
kirjandust
lugedes
pealesunnitud
moraalsus?
Näiteks
Kaugver
oleks
muidu
hea
kirjanik.
Pilv:
Ma
ei
mõista
sellele
eriti
vastata,
sest
ma
ei
tunne,
et
see
oleks
mingi
valdav
probleem,
pigem
on
see
žanriküsimus.
Kaugver
kaldub
sinna
niinime-
tatud
olmekirjanduse
kanti
ja
sellist
kirjandust
ilmub
tänini.
Aga
selle
kõrval
on
ju
olemas
Kross,
Unt,
Vahing,
Valton,
Vetemaa
jne
–
kõik
nõukogude-
aegne
kirjandus,
millega
seda
küsimust
üldse
ei
teki.
Reha:
Ei
loe
nõukaaja
kirjan-
dust.
Kui,
siis
raamatuid
teat-
ritegijaist
ja
nende
kirjutatut.
Mati
Unt,
Jaan
Tooming,
Evald
Hermaküla.
Uku
Masingut
olen
läbi
sõelunud
nooremana.
Mis
olid
esimesed
kokku-
puuted
võõrkeelsete
raama-
tutega?
Reha:
Esimesed
kokkupuu-
ted
olid
gümnaasiumis.
Olen
õppinud
inglise
keelt
juba
6.
eluaastast,
seega
probleeme
lugemisega
pole
kunagi
olnud
–
isegi
raskema
keelekasutuse
puhul.
Millest
ma
alustasin,
seda
ma
ei
mäleta.
Kindlasti
oli
see
filosoofia.
Pilv:
Tõenäoliselt
mõned
ve-
nekeelsed
asjad,
mis
meil
kodus
olid.
Olid
mingid
taskuformaa-
dis
õhukesed
vihukesed
lastele,
kus
oli
kas
üks
jutuke
-
näiteks
mõni
Tolstoi
valm
-
või
pikem
luuletus.
Püsivamalt
hakkasin
võõrkeelseid
raamatuid
lugema
ülikooli
ajal,
sealhulgas
oma-
jagu
teoseid,
mis
nüüdseks
on
eesti
keeles
olemas.
Kuivõrd
võiks
lugeda
raa-
matut
nii
vanalt,
kui
oli
kirja-
nik
seda
kirjutades?
Reha:
Usun,
et
see
võib
põnev
olla
küll.
“Noore
Wertheri
kan-
natusi”
lugeda
sama
vanalt,
kui
see
kirja
sai,
võib
mõjuda
vägagi
totaalselt.
Nii
nagu
ta
omal
ajal
tegi.
Tuli
enesetappude
laviin,
nagu
me
teame.
Küll
aga
mui-
du...
arvan,
et
inimese
hinge
vormumine
kõnetab
meid
igas
etapis.
Sest
ega
keegi
meist
siia
maailma
muud
luua
saa
kui
sel-
lest
punktist,
kus
me
ise
hetkel
oleme.
Ja
eks
ole
ju
raamatuid,
mida
võib
terve
elu
lugeda
ja
meile
avaneb
sealt
iga
kord
uusi
mõtteid
ja
vaatepunkte.
Pilv:
Eks
ikka
võib,
aga
ma
arvan,
et
hea
teos
on
autorist
targem
ja
kõlbab
lugeda
igas
eas.
Aga
veel
olulisem
on
mu
meelest
lugeda
samu
teoseid
üle
enda
erinevates
vanustes
–
iga
kord
on
erinev
teos.
Muidugi
juhul,
kui
ta
on
tõeline
kunst.
12
KUKIteMUKI
Raplamaa
Sõnumid
1
5.
november
2023
No comments:
Post a Comment