Siin pildil on tühi sein enne "HYMNi" teist pidu ootamas noorte kirjutisi. Lõpuks jõudis see sein lavakujundusse.
"HYMN" on nüüd valmis. Lavastuse tegemise protsess oli huvitav, liigutav, hariv, südamlik, intensiivne. Kokku sai väga hea kamp, kõik inimesed olid innuga asja juures ning tulemust saab julgelt nimetada kollektiivseks loominguks. Jõudsime punkti, kus teos osutus oma loojatest targemaks, hakkas oma elu elama ning meie osaks jäi lihtsalt tähelepanelikult kuulatada, mis kuju ta võtta tahab. Ma olen selle kogemuse eest väga tänulik.
Lavastuse skript saab avalikuks millalgi tulevikus, seni mindagu tükki ennast vaatama.
Lisan siia mõned asjad, mis lavastusse ei jõudnud. Kõigepealt üks Louise Glücki luuletuse tõlge (millest on küll jälgi lavakujunduses):
Risttee
Mu keha, nüüd, kui meie ühine rännak ei kesta enam kaua,
hakkan ma tundma uut õrnust su vastu, väga toorest ja võõrast,
nagu see, mida mäletan armastusest, kui olin noor -
armastusest, mis oli tihti tobe oma eesmärgilt,
kuid mitte kunagi oma valikute, oma pingsuse poolest.
Liiga palju asjade avansina nõudmist, liiga palju seda, mille kohta ei saa lubadusi anda -
mu hing on olnud nii hirmul, nii vägivaldne:
andesta tema jõhkrus.
Mu käsi, nagu olekski ta nüüd see hing, liigub ettevaatlikult üle sinu,
ta ei soovi liiga teha,
kuid ta on õhinas, et saab lõpuks väljenduda ainena:
mitte sellest maast ei hakka ma puudust tundma,
vaid sinust.
*
Siis üks monoloog, mis oli üks esimesi valminud tekste, kuid proovide edenedes sai selgeks, et siia lavastusse ta ei passi.
Ma seletan, kuidas lugemine käib. Kõigepealt, kui te raamatu kätte võtate, siis kuidas saada aru, et tegu on raamatuga? Raamat on tavaliselt sellise kujuga, tal on kaks kaant. Ta on selline paberivirn, mis on ühest servast kokku köidetud ja tal on tavaliselt paksemad kaaned ümber, sellised nagu katted. Näete, need on lehed. Ma arvan, et ikka olete elus sellise esemega kokku puutunud. Ühesõnaga, see ongi raamat. Ja kuidas saada aru, kas ta on teil üldse õigetpidi käes? Tuleb aru saada, et raamatul on eeskülg ja tagakülg. Esiküljel on reeglina kirjas autori nimi ja raamatu pealkiri. Raamat peab teil ees olema niimoodi, et kui te kaane avate, siis kinnine serv – seda nimetatakse raamatu seljaks – jääb vasakule poole ja lahtine serv paremale poole; nii et kui te kaane avate, siis see liigub paremalt vasakule, näete niimoodi, ja siis leheküljed liiguvad ka samamoodi, näete, nii. Tavaliselt on kaane järel uuesti autori nimi ja pealkiri, sageli ka raamatu väljaandmise aasta ja koht, seda nimetatakse tiitelleheks. See on see kõige üldisem info, mille järgi te võite juba oletada, kui vana see raamat on, kas selle on kirjutanud mees või naine, ja millest raamat räägib. Ilukirjanduse puhul muidugi pealkiri võib sageli olla kujundlikum, ei ütle otse, milles raamatu sisu on, aga mingi üldise häälestuse see ikka annab. Ja siis, kui raamatu lehekülgi edasi keerate, tuleb juba põhitekst ise. Nüüd lugemine käib järgemööda, sõnu tuleb lugeda algusest peale, vasakult paremale, ridahaaval. Mitte läbisegi, see ei ole ristsõnamõistatus, lihtsalt rahulikult silmadega lasete järjest üle. See nõuab loomulikult kannatlikkust, aga kui natuke harjutada, siis see muutub juba automaatseks; see on umbes nagu jalgrattasõidu või jooksmisega – et alguses on pisut raske, aga mingist hetkest saadik on see juba harjumus. Alguses võib muidugi häälega kaasa lugeda, see aitab tähelepanu hoida, et muid mõtteid pähe ei tuleks, mis lugemist takistaksid. Kui juba olete vilunum, siis vaikselt lugemise eelis on see, et saate lugemise ajal kaasa mõelda, oma peas otsekui vestelda lugemisega samal ajal. Aga esialgu piisab, kui loete näiteks lehekülje, panete raamatu korraks kõrvale, mõtlete, kas siit tuli mingi mõte, mida võiks edasi mõelda, mõni küsimus, mille üle juurelda, ja siis loete edasi. Kogenum lugeja teeb seda juba lugemise ajal – jällegi, täpselt nagu jalgrattasõiduga, alguses peab mõtlema oma liigutuste peale, hiljem, kui rattasõit juba kontides sees, saab mõelda maastiku peale, mida rattaga sõites näete.
See võib esialgu tunduda tüütu, aga kui juba asi käpas, siis on see nagu seiklema minek. Miks inimesed reisivad – just sellepärast, et nad tahavad avastada mingeid uusi vaateid, kohti, eluviise, mida pole varem näinud, ja saad selle käigus ka enda kohta midagi uut teada, sest sa satud olukordadesse, kuhu sa muidu ei satuks. Lugemisega on sama, see on võimalus kokku puutuda teiste inimeste mõtete ja kujutlustega, selliste inimeste omadega, keda sa päris elus võib-olla kunagi ei kohta, ja keda enam polegi elus, kes on surnud ammu enne näiteks video või raadio leiutamist, nii et nendega saabki ühendust ainult lugemise abil. Ja mis eriti ilukirjanduse puhul on tähtis – et sa ei tea ette, millega sa kokku puutud, sa lähed avastama, lootes, et sa saad selle käigus ka enda kohta midagi teada, saad ka maailma kohta midagi teada, aga sa ei tea ette, täpselt mida – ja just see avastuslikkus, ootamatus, üllatuslikkus arendab ja kasvatab sind. See ongi ju seikluse mõte – avastada midagi eiteamida, midagi, mille kohta sa isegi ei tea veel, et sa seda ei tea.
Aga kas on mingeid konkreetseid juhtnööre, kuidas ette valmistada ennast selliseks seikluseks, et see ikka õnnestuks?
Noh, oluline on näiteks see, et lugemise positsioon oleks mugav, istudes või lamades, nii et keha tunneks ennast hästi ja oleks rahulik, hea on, kui pole mingeid liigseid segajaid, näiteks võib telefoni panna hääletu peale, võib otsida mõnusa koha, näiteks mõni aknaalune, kust avaneb hea vaade, sest vahel on hea tõsta pilk ridadelt ja mõtiskleda selle üle, mida just lugesid. See on muuseas just see, mis on raamatu puhul parem kui teatri või filmi puhul, sest need liiguvad kogu aeg edasi ja sa pead nende kannul püsima, aga raamatu võid sa natukeseks kõrvale panna, seedida ja mõlgutada tema üle. Ja hea on, kui sul on selle juures mingi hea vaade, mingid puud või mingi avar kaugus, mis annab mõttele liikumisruumi. Ühesõnaga, lugemine võiks aset leida mõnusas rahulikus keskkonnas, kus ei pea kiirustama – lugemine ise ongi nagu mittekiirustamise harjutamine. Raamatu lugemine nõuab aega, sa ei saa sättida nii, et ma pean selle ära lugema näiteks poole tunni jooksul ja siis see on loetud, sest raamat võib sind alati ootamatustega üllatada, ja sa pead nende jaoks aega varuma – kunagi ei või ette teada, mis sinuga raamatu lugemise käigus juhtub.
Aga nüüd tuleb küsimus, mis on kõige olulisem: Mis saab siis, kui raamat läbi saab?
Siis sa mõtled selle üle, pöördud mõttes selle juurde tagasi. Selles mõttes raamat ei saa läbi, kui sa ta pärast viimast lehekülge kinni paned, see ongi see kaval asi, et tegelikult loed sa teda oma peas veel mõnda aega edasi. Heade raamatutega on see asi, et nad nii-öelda järelküpsevad sul peas. Mõned raamatud on veel nii kavalalt kirjutatud, et sa tunned vajadust neid veel teist korda üle lugeda, sest kui sa nüüd tead kogu tervikut, siis selle teadmisega avastad sa teist korda lugedes sealt veel uusi asju. Aga üldiselt – mis saab, kui raamat saab läbi – sa elad sellega, sa oled kogemuse võrra rikkam. See on samamoodi, nagu siis, kui reis läbi saab – tuled koju tagasi, aga sa näed maailma pisut värskema pilguga, ka seda vana tuttavat paika. Raamatu eelis reisimise suhtes on see, et reis nõuab raha, aga raamatuid saab ju raamatukogust laenutada – reisi sa laenutada ei saa. Aga isegi kui kulutad raamatu peale raha või jääb sul raamatu lugemise võrra mingi raha teenimata – pea meeles, et raha on kõige mõttekam kulutada just kogemuste peale: maailmaavastamine, osasaamine maailmakultuuri sügavikest, katarsised, hingeavardused paberiridadel. Sest kogemus ei saa läbi, ta jääb sinusse alles ja kannab nii-öelda dividende. Sa ei loe raamatut ära, nii nagu sa sööd road ära või nagu kulutad vammused ära, või oma nutiklõbistaja.
Ja muidugi üks asi, mis on lugemise, eriti ilukirjanduse lugemise eelis näiteks filmi või muu liikuva pildi ees, on see, et lugeja ei näe otseselt seda, mille kohta ta loeb, ta peab seda ette kujutama, sest seda jutustatakse ümber, mitte ei näidata, ja see tähendab, et lugemine on aktiivne tegevus, peab pingutama, et näha seda, millest juttu on. Ja see... on juba vaimutegevus.
Aga jah, alustada tuleb ikka sellest, et vasakust äärest paremasse äärde, sõna sõna haaval, rida rea haaval, kuni ühel hetkel sa enam ei pane tähelegi, kuidas su valge mõttelaevuke on äkitselt keset kujutluste ja mõtete ulgumerd...
*
Mõned pildid sõnumitest, mis noored pidude jooksul meie "külalisteraamatutesse" jätsid.
