Tõnis Saadoja "Siis" ja "Kestev olevik"

 

Tõnis Saadoja on kahel sügisel järjest teinud näitused galeriis Tütar: möödunud aastal "Siis" ja nüüd "Kestev olevik" (linkide alt on võimalik näha ka kõiki näitusel olnud teoste reprosid, siin kõrval on praeguse näituse maal "30.08.25"). On olnud väga meeldiv võimalus mõlemal puhul kirjutada näituse saatetekst ning osaleda näituse pealkirja väljamõtlemisel. Olen Saadojast või tema jaoks varemgi kirjutanud, need asjad on näha, kui vaadata siit postituse alt märksõna "Saadoja".

Järgnevalt need tekstid ise.

TÕNIS SAADOJA „SIIS“

Sõna „siis“ pärineb samast tüvest sõnaga „see“, ja ta on keeleajalooliselt „selle“ latiivikääne. Latiiv pole eesti keeles käändena säilinud, aga ta vastab küsimusele „kuhupoole? mis suunas?“. Nii et „siis“ on algselt „selle poole“. Keele arenedes on ta esmalt omandanud spetsiifiliselt ajaga seotud tähenduse („see oli/tuleb siis, kui...“, s.t see oli/tuleb ajas selles suunas, kui...), seejärel veel abstraktsema järgnevuse või järelduvuse tähenduse („kui nii, siis naa“, s.t “naa“ asub „nii“ antud suunas, „nii“ antud suunas liikudes jõuame „naa’ni“). Igal juhul tähistab ta vaatepunkti libisevust siit kuhugi teisale, ajas tagasi või edasi, või siis mõtlemises eeldustest järelduste poole. Aga see libisemine pole juhuslik, „siis“ ei märgi suvalist hetke minevikus või tulevikus („kunagi“) ega suvalist pähe kargavat ideed, vaid ta juurdub selle sõna ütleja vaatepunktis: „siis“ vajab punkti, kust lähtudes kuhugi suunduda. Ja ometi on ta eemal, ta pole „siin“. Ta on praeguse hetke, praeguse mõtte orbiidil kindlal vahemaal lendav mälestus või igatsus. „Nüüd“ on „siis’i“ raskuskese, „siis“ on „nüüd’ile“ mõjuv tsentrifugaalne tõmme, see hoiab neid vastastikuses pingestatuses.

*

Tõnis Saadoja näitus „Siis“ Tütar galeriis koosneb kahest maalisarjast, mille eelmised osad on olnud nähtaval juba tema mullustes näituseprojektides „Maastik kulgeb läbi maja“ (koos Paul Kuimeti ja Eero Epneriga Tartu Kunstimuuseumis) ning „Kõrgus merepinnast“ (Kumus). Seeria „Mäletamise mudel“ maalid kujutavad „karpi püütud“ linnavaateid. Neist mõnesid pole enam reaalsuses olemas, nii et nad on pildid minevikust – või õigemini, nad on pärit silmapõhja mälust, kus põhiline on ere ja pehme suvine pärastlõuna- või õhtuvalgus. Seda mälust pärit valgust on siis uuesti näidatud analoogfilmile, kus valgus ei ole erinevalt digikaamerast „arvutuse“ tulemus, vaid puudutab tundlikku ja tajuvat pinda ise. Sellest analoogpildist on uuesti valgus läbi lastud ning projitseeritud see metafüüsilisena mõjuval tumedal peegelpinnal asuvasse mitte-metafüüsilisena mõjuvasse pappkarpi. Ja siis on see läbi kunstniku silmapõhja uuesti värvidega lõuendile maalitud – silmapilk, objektiivi avanemise hetk („siis“) on ajas laiali laotatud – nii valgusemuljena, mis jätkab oma elu ja pidevat tagasitulekut mälupõhjas, kui ka maalimise protsessina – ja siis uuesti maalipinnale kokku pakitud. See on „valgushetkede arhiiv“, mis heidab pimedusse oma kuma; katse tõestada valgusemälu kadumatust keset kaduvat valgust.

Teine sari koosneb katsetest kasutada taeva ja pilvede kujutamisel vanaaegseid maalimis- ja lõuenditöötlustehnikaid ning on seega samuti teatav mäletamise ja meenutamise projekt, sedakorda otsesemalt maaliajaloo tasandil. Esimesest sarjast erinevalt on siin aega koheldud hoopis teisiti, võib-olla isegi „eba-saadojalikult“: need on maalitud üheainsa seansiga. „Siis“ asub nende maalide puhul ühemõttelisemalt maali sees, nad on selgemini jäljed maalimise enda ajast, nagu foto on jälg pildistamise hetkest, nende „siis“ on üsna „nüüd’i“ käeulatuses. Ses mõttes on nende intiimsus ka selgemini pinnal. Samas on nad ka üldistavamad, nende teine „siis“ on abstraktsem, asub mälu asemel ajaloos (abstraheeritud, kultuurilises „siis’is“), sest nad suhestuvad maalitraditsiooni ühe levinud motiiviga. Kui „Mäletamise mudel“ on subjektiivse mälu üksteisele järgnevatest pinnakihtidest läbi sügavusse langemine, siis taeva-etüüdid on objektiivsemad, „siis“ on neis sees korraga nii füüsilisemas kui ka intellektuaalsemas mõttes.

Üldistavamalt võib öelda, et Saadoja on leidnud uue nurga, et läbi mängida oma loomingu püsivaid motiive: nostalgiline meelestatus, tähelepanu valguse kujutamise suhtes, „tähendusetute“ detailide taga metafüüsilise tähenduslikkuse otsimine, linnaruumi „elementaarosakesed“, erinevate representatsiooniviiside (foto, eri maalitehnikad) suhestamine, maalimise kui protsessi väärtustamine; ja mäletamine, nii tajupsühholoogilisel kui ka tehnilisel tasandil.

---

 TÕNIS SAADOJA „KESTEV OLEVIK“

Tõnis Saadoja eelmised näitused on tegelenud valgusetaju ja mälu vahendatuse ning tihendatusega: kuidas kontsentreerida läbi mitmete filtrite mälus olevaid valgusi.

Saadoja uus näitus „Kestev olevik“ mõneti jätkab valguse ja aja teemat, kuid ühtlasi teeb eksperimentaalse täispöörde. Siinne sari on maalitud en plein air (otsetõlkes: täisõhus), natuurist vabas õhus, iga maali valmimise aega on piiranud loodusliku valguse muutlikkus paari tunni jooksul. Nõnda on need maalid uurimused sellest, kui pikk on hetk, ja sellest, milline saab olla ühe kestva hetke ekvivalent lõuendipinnal. Mõnes mõttes on need maalid performatiivse kunstnikuteo dokumentatsioon, kuid teises – ja olulisemas – mõttes on nad meditatsioon selle üle, mida tähendab olevik ja kui kaua ta kestab, ehk siis – millal olevik valmis saab.

*

Antused: suhteliselt väikeste mõõtmetega lõuend, õlivärvid, pilk, mis otsib ja leiab mingi vaate ning võrdleb looduses ja lõuendil olevaid värvitoone, vaadatav ise – mingi okste, tüvede, teeservade kompositsioon, valgus. Ja aeg. Nende antustega tuleb saavutada see, et pilgule nähtavast jääb teatava usutavusega tõlge lõuendile. Maal lõuendil esitab olevikuhetke, üht kindlat valgusehetke. See tähendab, et maalimise aeg on piiratud, sest valgus muutub. Maalimise aeg on piiratud olevikuga, siin ei saa maalida minevikku ega jätta maali lõpetamist tulevikku. Olevikku määrab siin pilgu ja valguse ühine kestvus: olevikuhetk kestab nii kaua, kuni pilgu jaoks on valgus veel sama. See on pilgu ja valguse samasuses püsimise olevik, kusjuures samasust mõõtvaks etaloniks on sellestsamast valgusest tehtud maal lõuendil: kuni on võimalik maalida veel sama valgust, mida juba on hakatud maalima, kestab olevik.

See kestev hetk nõuab kontsentratsiooni. Kestmine on etümoloogiliselt seotud sõnatüvega „kesk“ – kesta tähendab „kesk-ta“, asuda millegi keskel, viibida milleski, ilma puudutamata selle servi. Hetke kestmine nõuab keskendumist, kestmises püsimist.

Kuigi siin on mõned maalid, mis täidavad kogu lõuendikaadri või püüdlevad harjumuspärase nelinurkse pildiformaadi poole, määrab kujutise ulatuvuse enamasti mitte kaader, vaid see, mille valib vaatest mingi sisemiselt tervikliku motiivina välja pilk. Me ju ei vaata kaaderhaaval, vaid okste, tüvede, maastiku kumeruste kulgemist pidi, valguse lahvanduste või säbrutuste kaupa, me vaatame mingit looduses leiduvat olevikuhetke, mis koondab pilgu oma dünaamikale. Ja olevikul on kestvus, aga kestvusel ei ole raami ega servi, ta asub keskendunud pilgus. Olevik ei saa tegelikult otsa, ta kestab, kuni teda ühel hetkel lihtsalt pole enam, on mingi uus olevik, aga tema olemusse ei kuulu lõppemine. Nõnda ka maal ei lõpe oma servades, ta lihtsalt on valmis saanud ühe valguse kestel.

Valminud ja seinale riputatud maal kestab teisiti, kuidas tahes, ta on juba jälg, mis elab oma elu. Kui lõuend on maalimise ajal olnud valguse käes, on ta hiljem toavalgel tumedam, kui oli see vaade, mida maaliti; kui lõuend on maalimise ajal olnud hämaras, on maal hiljem heledam. See on maali enda mälu maalimise hetkest, selle konkreetsetest antustest, maalija pilgu ja valguse ühise oleviku dünaamikast. Aga ta pole õigupoolest mälestuspilt või mälupilt („kuidas siis oli“). Nüüd astub mängu juba vaataja olevik, mida vormib galeriiaknast või näitusevalgustist tulev valgus ning vaataja pilgu kestmissoov ja keskendumisvõime. Neid pilte tuleks vaadata korduvalt, erinevate valguste ja meeleoludega, sest kuna nad on elusa olevikuhetke tulemused, siis vajavad nad ka endaga suhtlema uusi kestvusi, uusi olevikke. Nad pole lõpetatud, nad on pelgalt valmis.

Anu Kree "Suidpidi"

 

Suvel ilmus Anu Kree uus luulekogu "Suidpidi", oli rõõm olla raamatu toimetaja. Luulekogu saateks kirjutasin nii: "Ühes Anu Kree lühikeses luuletuses öeldakse: „Esimene käestlastud mõte / vist ongi tähtsaim“. Tundubki, et need tekstid võtavad mõtte üles just sealt, kus see tavaliselt käest lastakse, ja nõnda ulatuvad nad kirjeldama meeleolusid ja äratundmisi „kiudude vahelt“. Seekordne Anu Kree luulekogu on varasemaga võrreldes natuke käänulisem nii eri laadi tekstide poolest – napist lühiluulest kuni proosaminiatuurideni – kui ka meeleoludelt, mis on kohati ekstravertsemad kui Kree luules tavaliselt, samuti on siin selgemini esil koomiline. Kõige selle juures on aga Anu Kree jätkuvalt nüansitundlik ja täpne."

Anu on jätkuvalt viljakas, sellele raamatule eelnes proosakogu "Kolme tiivaga klaver", kohe varsti on ilmumas autobiograafiline fragmentaarium "Sees sumisev süda". 

Merike Õim "Maailmalõpukevaded"

Ilmunud on Merike Õimu seitsmes luulekogu "Maailmalõpukevaded". Raamatu on välja andnud kirjastus Proosa Press, kujundas Kristi Kangilaski, kujunduses on kasutatud Liisi Ördi maale. Mul oli au olla selle raamatu toimetaja. Õimu luule on mind mingist ajast saadik ikka kõnetanud, olen sellest pikemalt kirjutanud tema eelmise raamatu arvustuses, mis osalt on kogu ta loomingu ülevaade. Ja kui Merike selle peale pakkus, et toimetaksin ta uut raamatut, olin meeleldi nõus, sest mulle tundub oluline, et eesti luules kõlaks tema hääl, kohati juhanliivilikult klaar ja lihtne, seltskondlikele ootustele vastamise püüetest vaba.

Autor ise koostas seda raamatut hoiakuga, et see jääb tema viimaseks luulekoguks; loodetavasti siiski mitte. Oli väga meeldiv koostöö ja tulemusega olen väga rahul.

 

Luurekas lava taga. Kadri Noormetsa "Pimekohting"

 

Sakalas ilmus väike arvustus Kadri Noormetsa lavastusele "Pimekohting".

*

Luurekas lava taga

„Pimekohting. Parasiit Ugala teatris“

Lavastaja Kadri Noormets
Dramaturgiline tugi Diego Agulló
Mängivad Kadri Noormets ja Ivo Reinok

Kanuti Gildi Saal / Ugala

Kadri Noormetsa lavastused on sageli püüdnud tavalist teatrietenduse formaati kuidagi pahupidi käänata, nii ka seekord, kui aktsioon toimub mõne etenduse ajal teatrimaja lavatagustes. Selle idee esimene läbimäng toimus juba aasta tagasi Kanuti Gildi Saalis ühekordse showing’una „Parasiit“. Tollal küll oli asi ses mõttes käänulisem, et päris peremeesorganismina toimivat teist etendust polnud, kuid osalejad jagati kaheks rühmaks, kes kumbki käisid teatrimaja mööda erinevaid radu, kuulasid teineteist pealt, piilusid teineteist, avastasid teise rühma jäetud jälgi. Mäletan, et mõjus tavateatritaju üsna nihestavalt, kui ühel hetkel oli võimalik kulisside vahelt jälgida, kuidas teine rühm saalis istudes mingit filmi vaatab, ja järgmisel hetkel tuli minna nende ette kummardama. Tookord oldi aktsiooni järgses arutelus üsna kahtlevad, kas mõni teater oma etenduste ajal midagi sarnast lubaks toimuda, kuid seda toredam on, et esimene julge oli Ugala teater, kus Kadri Noormets on lapsena ilmselt üsna palju ringi liikunud.

Seekord osaleja päris kulisside vahele ja saali ette ei satu, küll aga oli käimas olev etendus pidevalt kuskil läheduses kosta, nii et vajadus hiilida ja kuss olla oli täiesti reaalne. Käisime läbi ruumist, kus näitlejad ootasid oma lavaleminekut, garderoobist, mis kuulus parajasti laval olevale näitlejale, sattusime lavaalusesse hetkel, kui parasjagu pöördlava liikus. Otse saali saime piiluda saali tagant tehnikute aknaga ruumist – me ei vaadanud lavastust „Arhitekt“, vaid selle etendamisolukorda. Teatrimaja vertikaalsest mõõtmest saime aimu, kui nägime Ivo Reinokit (kes on ju samuti Viljandi poiss) treppe mööda kõrgele torni ronimas (ei saanudki aru, kus me tolles labürindis asusime, kas äkki lavatorni nurgas?) ning varsti jõudsime nii sügavale hoone alla, et vastu tuli juba maapinnas ise, kust kaevati üles laegas, mille sees olid isiklikud sõnumid kõigile osalistele. Need tuli läbi lugeda vaheajal tühjas saalis istudes, kui peremeesetenduse publik oli fuajees ja lava seati teiseks vaatuseks valmis. Liiguti teatri „eikellegimaal“.

Oli huvitav näha, kuidas seekord läbi mängitakse neid teemasid või sihte, mis mu arvates tema eri lavastusi ühendavad. Üldistades võiks öelda, et üks neist sihtidest on „teatri taha“ ja teine „teatri algse seisundi juurde“. Esimese all pean silmas, et Kadri Noormetsale on omane siseneda teatriformaati või etenduse olukorda kuskilt „kõrvalt“, näidata teatrit otsekui „voodri vahelt“, kuidas teater on „õmmeldud“, ning luua siis selle põhjal uusi etenduslikke kujundeid. Näiteks „Mobiilsetes definitsioonides“ (2019) muutus publik korraga nii lavakujunduseks kui ka kaastegutsejaks, mis tähendas, et nad olid teiste vaatajate jaoks juba vaadatavad. Lavastuses „Kutse vaibale“ (2023), muutus publik samuti nii ruumikujunduse osaks kui ka lavatöölisteks, kes „lava“ moodustavad vaibad üheskoos aitasid üles võtta ja auto peale panna. Vaatajate pilk endale kui etenduse paratamatule ja hädavajalikule koostisosale saab ergastatud.

Teise sihi all pean silmas, et kõigis Kadri Noormetsa kaasavates aktsioonides ilmub puhtal kujul nähtavale teatri üks algimpulsse – koos mängimise rõõm. Kusjuures ma pean silmas sellist rõõmu, nagu tunnevad mängides lapsed – lepitakse kokku mingid reeglid, võetakse mingid rollid, aga mängu lõpptulemus pole ette teada. Võib arvata, et näitlejate rõõm laval sündivast ehtsast partnerlusest juurdub osalt just selle tunde uuesti läbi elamises. Kadri Noormetsa aktsioonides on seda rõõmu võimaldatud ka vaatajatel kogeda. „Pimekohting“ on põhimõtteliselt luurekas, kus üheskoos luuratakse üht etendust ja tema publikut. Varasemast näiteks „Ümarlaud“ (2020) oli tervenisti üles ehitatud erinevatele äraarvamismängudele, lõpuks „mõrtsuka“ mängule, kus ka näitlejad ise ei teadnud mängu lõpptulemust. Meenub veel „Maandatud tõotus“ (2018), kus publikut koheldi kui huvitavas keskkonnas toimuva põneva mängu kaaslasi.

Kadri Noormets saavutab selle, mida teatrikonventsioone lahustavate ja publikut kaasavate lavastustega pole kerge teha – ta suudab võtta maha barjääri etendajate ja vaatajate vahel ning jätab publikule lõpuks rõõmsa tunde, et on lihtsalt koos mängitud üht toredat mängu – millel aga samas on ka kunstiteose väärtus.

Siinse jutu ilmumise ajaks on jäänud veel kolm „Pimekohtingut“ ja ilmselt on piletid ka välja müüdud (ühele aktsioonile pääseb 10 inimest), nii et reklaamida on juba hilja. Avaldan siis lihtsalt heameelt, et Viljandil on olnud õnne sellisest helgest teatrivormist osa saada ning loodan, et neile tuleb sügisel jätku, kas siis Ugalas või mõnes muus teatris.

HYMN. Mustandmaterjale

 Siin pildil on tühi sein enne "HYMNi" teist pidu ootamas noorte kirjutisi. Lõpuks jõudis see sein lavakujundusse.

"HYMN" on nüüd valmis. Lavastuse tegemise protsess oli huvitav, liigutav, hariv, südamlik, intensiivne. Kokku sai väga hea kamp, kõik inimesed olid innuga asja juures ning tulemust saab julgelt nimetada kollektiivseks loominguks. Jõudsime punkti, kus teos osutus oma loojatest targemaks, hakkas oma elu elama ning meie osaks jäi lihtsalt tähelepanelikult kuulatada, mis kuju ta võtta tahab. Ma olen selle kogemuse eest väga tänulik.

Lavastuse skript saab avalikuks millalgi tulevikus, seni mindagu tükki ennast vaatama.

Lisan siia mõned asjad, mis lavastusse ei jõudnud. Kõigepealt üks Louise Glücki luuletuse tõlge (millest on küll jälgi lavakujunduses):

Risttee

Mu keha, nüüd, kui meie ühine rännak ei kesta enam kaua,

hakkan ma tundma uut õrnust su vastu, väga toorest ja võõrast,

nagu see, mida mäletan armastusest, kui olin noor -

armastusest, mis oli tihti tobe oma eesmärgilt,

kuid mitte kunagi oma valikute, oma pingsuse poolest.

Liiga palju asjade avansina nõudmist, liiga palju seda, mille kohta ei saa lubadusi anda -

mu hing on olnud nii hirmul, nii vägivaldne:

andesta tema jõhkrus.

Mu käsi, nagu olekski ta nüüd see hing, liigub ettevaatlikult üle sinu,

ta ei soovi liiga teha,

kuid ta on õhinas, et saab lõpuks väljenduda ainena:

mitte sellest maast ei hakka ma puudust tundma,

vaid sinust.

*

Siis üks monoloog, mis oli üks esimesi valminud tekste, kuid proovide edenedes sai selgeks, et siia lavastusse ta ei passi.

 Ma seletan, kuidas lugemine käib. Kõigepealt, kui te raamatu kätte võtate, siis kuidas saada aru, et tegu on raamatuga? Raamat on tavaliselt sellise kujuga, tal on kaks kaant. Ta on selline paberivirn, mis on ühest servast kokku köidetud ja tal on tavaliselt paksemad kaaned ümber, sellised nagu katted. Näete, need on lehed. Ma arvan, et ikka olete elus sellise esemega kokku puutunud. Ühesõnaga, see ongi raamat. Ja kuidas saada aru, kas ta on teil üldse õigetpidi käes? Tuleb aru saada, et raamatul on eeskülg ja tagakülg. Esiküljel on reeglina kirjas autori nimi ja raamatu pealkiri. Raamat peab teil ees olema niimoodi, et kui te kaane avate, siis kinnine serv – seda nimetatakse raamatu seljaks – jääb vasakule poole ja lahtine serv paremale poole; nii et kui te kaane avate, siis see liigub paremalt vasakule, näete niimoodi, ja siis leheküljed liiguvad ka samamoodi, näete, nii. Tavaliselt on kaane järel uuesti autori nimi ja pealkiri, sageli ka raamatu väljaandmise aasta ja koht, seda nimetatakse tiitelleheks. See on see kõige üldisem info, mille järgi te võite juba oletada, kui vana see raamat on, kas selle on kirjutanud mees või naine, ja millest raamat räägib. Ilukirjanduse puhul muidugi pealkiri võib sageli olla kujundlikum, ei ütle otse, milles raamatu sisu on, aga mingi üldise häälestuse see ikka annab. Ja siis, kui raamatu lehekülgi edasi keerate, tuleb juba põhitekst ise. Nüüd lugemine käib järgemööda, sõnu tuleb lugeda algusest peale, vasakult paremale, ridahaaval. Mitte läbisegi, see ei ole ristsõnamõistatus, lihtsalt rahulikult silmadega lasete järjest üle. See nõuab loomulikult kannatlikkust, aga kui natuke harjutada, siis see muutub juba automaatseks; see on umbes nagu jalgrattasõidu või jooksmisega – et alguses on pisut raske, aga mingist hetkest saadik on see juba harjumus. Alguses võib muidugi häälega kaasa lugeda, see aitab tähelepanu hoida, et muid mõtteid pähe ei tuleks, mis lugemist takistaksid. Kui juba olete vilunum, siis vaikselt lugemise eelis on see, et saate lugemise ajal kaasa mõelda, oma peas otsekui vestelda lugemisega samal ajal. Aga esialgu piisab, kui loete näiteks lehekülje, panete raamatu korraks kõrvale, mõtlete, kas siit tuli mingi mõte, mida võiks edasi mõelda, mõni küsimus, mille üle juurelda, ja siis loete edasi. Kogenum lugeja teeb seda juba lugemise ajal – jällegi, täpselt nagu jalgrattasõiduga, alguses peab mõtlema oma liigutuste peale, hiljem, kui rattasõit juba kontides sees, saab mõelda maastiku peale, mida rattaga sõites näete.

See võib esialgu tunduda tüütu, aga kui juba asi käpas, siis on see nagu seiklema minek. Miks inimesed reisivad – just sellepärast, et nad tahavad avastada mingeid uusi vaateid, kohti, eluviise, mida pole varem näinud, ja saad selle käigus ka enda kohta midagi uut teada, sest sa satud olukordadesse, kuhu sa muidu ei satuks. Lugemisega on sama, see on võimalus kokku puutuda teiste inimeste mõtete ja kujutlustega, selliste inimeste omadega, keda sa päris elus võib-olla kunagi ei kohta, ja keda enam polegi elus, kes on surnud ammu enne näiteks video või raadio leiutamist, nii et nendega saabki ühendust ainult lugemise abil. Ja mis eriti ilukirjanduse puhul on tähtis – et sa ei tea ette, millega sa kokku puutud, sa lähed avastama, lootes, et sa saad selle käigus ka enda kohta midagi teada, saad ka maailma kohta midagi teada, aga sa ei tea ette, täpselt mida – ja just see avastuslikkus, ootamatus, üllatuslikkus arendab ja kasvatab sind. See ongi ju seikluse mõte – avastada midagi eiteamida, midagi, mille kohta sa isegi ei tea veel, et sa seda ei tea.

Aga kas on mingeid konkreetseid juhtnööre, kuidas ette valmistada ennast selliseks seikluseks, et see ikka õnnestuks?

Noh, oluline on näiteks see, et lugemise positsioon oleks mugav, istudes või lamades, nii et keha tunneks ennast hästi ja oleks rahulik, hea on, kui pole mingeid liigseid segajaid, näiteks võib telefoni panna hääletu peale, võib otsida mõnusa koha, näiteks mõni aknaalune, kust avaneb hea vaade, sest vahel on hea tõsta pilk ridadelt ja mõtiskleda selle üle, mida just lugesid. See on muuseas just see, mis on raamatu puhul parem kui teatri või filmi puhul, sest need liiguvad kogu aeg edasi ja sa pead nende kannul püsima, aga raamatu võid sa natukeseks kõrvale panna, seedida ja mõlgutada tema üle. Ja hea on, kui sul on selle juures mingi hea vaade, mingid puud või mingi avar kaugus, mis annab mõttele liikumisruumi. Ühesõnaga, lugemine võiks aset leida mõnusas rahulikus keskkonnas, kus ei pea kiirustama – lugemine ise ongi nagu mittekiirustamise harjutamine. Raamatu lugemine nõuab aega, sa ei saa sättida nii, et ma pean selle ära lugema näiteks poole tunni jooksul ja siis see on loetud, sest raamat võib sind alati ootamatustega üllatada, ja sa pead nende jaoks aega varuma – kunagi ei või ette teada, mis sinuga raamatu lugemise käigus juhtub.

Aga nüüd tuleb küsimus, mis on kõige olulisem: Mis saab siis, kui raamat läbi saab?

Siis sa mõtled selle üle, pöördud mõttes selle juurde tagasi. Selles mõttes raamat ei saa läbi, kui sa ta pärast viimast lehekülge kinni paned, see ongi see kaval asi, et tegelikult loed sa teda oma peas veel mõnda aega edasi. Heade raamatutega on see asi, et nad nii-öelda järelküpsevad sul peas. Mõned raamatud on veel nii kavalalt kirjutatud, et sa tunned vajadust neid veel teist korda üle lugeda, sest kui sa nüüd tead kogu tervikut, siis selle teadmisega avastad sa teist korda lugedes sealt veel uusi asju. Aga üldiselt – mis saab, kui raamat saab läbi – sa elad sellega, sa oled kogemuse võrra rikkam. See on samamoodi, nagu siis, kui reis läbi saab – tuled koju tagasi, aga sa näed maailma pisut värskema pilguga, ka seda vana tuttavat paika. Raamatu eelis reisimise suhtes on see, et reis nõuab raha, aga raamatuid saab ju raamatukogust laenutada – reisi sa laenutada ei saa. Aga isegi kui kulutad raamatu peale raha või jääb sul raamatu lugemise võrra mingi raha teenimata – pea meeles, et raha on kõige mõttekam kulutada just kogemuste peale: maailmaavastamine, osasaamine maailmakultuuri sügavikest, katarsised, hingeavardused paberiridadel. Sest kogemus ei saa läbi, ta jääb sinusse alles ja kannab nii-öelda dividende. Sa ei loe raamatut ära, nii nagu sa sööd road ära või nagu kulutad vammused ära, või oma nutiklõbistaja.

Ja muidugi üks asi, mis on lugemise, eriti ilukirjanduse lugemise eelis näiteks filmi või muu liikuva pildi ees, on see, et lugeja ei näe otseselt seda, mille kohta ta loeb, ta peab seda ette kujutama, sest seda jutustatakse ümber, mitte ei näidata, ja see tähendab, et lugemine on aktiivne tegevus, peab pingutama, et näha seda, millest juttu on. Ja see... on juba vaimutegevus.

Aga jah, alustada tuleb ikka sellest, et vasakust äärest paremasse äärde, sõna sõna haaval, rida rea haaval, kuni ühel hetkel sa enam ei pane tähelegi, kuidas su valge mõttelaevuke on äkitselt keset kujutluste ja mõtete ulgumerd...

*

Mõned pildid sõnumitest, mis noored pidude jooksul meie "külalisteraamatutesse" jätsid.

Teater NO99: Kokkuvõte

Tartu Ülikooli teatriteadlased on välja andnud kogumiku Teatri NO99 kohta: koostaja Anneli Saro, artiklite autorid lisaks talle Luule Epner, Riina Oruaas, Karin Allik, Eva-Liisa Linder, Madli Pesti ja Hedi-Liis Toome. Raamatus on hulgaliselt fotosid NO99 lavastustest, raamatu lõpus on kõigi lavastuste nimestik koos tegijate nimedega, etenduste arvu ja publiku hulgaga, samuti ülevaade teatri töötajatest ja trupist. Kuigi kokkuvõtteks nimetatud, siis tegelikult avalöök edasiste uurimuste reas.

Minu poolt on seal valik kirjavahetusest Eero Epneri ja Jaanus Adamsoniga. Eeroga pidasime kirjavahetust kogu NO99 tegevuse aja jooksul, siia valikusse jõudsid kirjad, mis arutlevad eelkõige teatri poeetilise eripära üle.

Lisan siia kirja, mida raamatus pole, aga mida võiks pidada selle kirjavahetuse alguseks. NO99 tegijad soovitasid teatri loomenõukogul vaadata Draamateatri "Juliat", mille olid lavastanud Ojasoo ja Semper ja mis pidi andma ettekujutuse laadist ja poeetikast, mida taheti uues teatris arendama hakata. See kiri ongi mitte eraldi Eerole, vaid kogu loomenõukogule.

*

21. jaanuar 2005

Tere,

käisin pühapäeval "Juliat" vaatamas - põhjus, miks kohe ei kirjutanud,

oli see, et ei mõistnud midagi asjalikku ütelda, lootsin väiksele

settimisele, aga see lootus oli tegelikult asjatu. Ütlen siis lihtsalt,

et minu arvates on see lavastus geniaalne - niivõrd kui seda sõna on

võimalik tõsiselt võtta (ja miks ei peaks olema - igal juhul see

lavastus veenis mind, et seda sõna saab tõsiselt kasutada). Mingit

analüütilist reaktsiooni ei oskaks ma praegu anda, kuigi väga tahaks.

Eero kirjutis TMKs oli asjalik ja sisuline, kuivõrd liigub neil radadel,

mis "Julia" puhul (ja üldse Ojasoo-teatri puhul) on relevantsed, samas

tundsin ses kirjutises samu tõkkeid, mis mul endal ette tuleksid, kui

püüaksin samu asju läbi mõelda. Mingid jooned selles lavastuses ei allu

praegu (vähemalt Eestis) käibivatele seletusmustritele, st on raske

leida vahendeid, et vaatamiskogemust adekvaatselt ja terviklikult

kirjeldada. Esmareaktsiooni kirjeldusena oskan ütelda, et see, mis

toimus, oli "tõeline", ei oska midagi juurde soovida ega ära võtta,

mingeid lünki seletamisega täita või nurki seletamisega siluda; umbes

nii see tavaliselt käib: "No mis siin nüüd oli? Viidati sellele,

kasutati toda, idee oli selles, et... jne. Aga võinuks ka näiteks nii,

seal oli see edasiarendusvõimalus jne". Eriti käib see sellise

"nipi"-teatri puhul, kus mängitakse rolliidentiteetidega,

teatraalsuse-reaalsuse suhtega, klassika dekonstruktsiooniga jne.

"Julia" puhul ei oska ma niimoodi mõelda, ei oska mängida, sest point

polnud virtuoosses teatraalses-tekstuaalses mängus (mida siin oli

muidugi küllaga), mis on lõpuks ikkagi kõrgintellektuaalne meelelahutus,

vaid milleski, mis on otseseoses elu endaga. Asi on pungil nii teatrit

kui elu, kusjuures mingid tavapärased teatri ja elu opositsioonist,

nende segiajamisest tõukuvad vastuvõtumallid siin ei tööta. Oleks labane

öelda, et "Julia" räägib päris-elu ja maski-elu segiminekust (kuigi ta

räägib ka sellest) - lõppkokkuvõttes räägib ta sellisest nii päris'e kui

maski "tõelisusest", millega oleme silmitsi nt unenäos, kus mõlemad on

sama tõelised, võitlevad omavahel ja segunevad, aga hoopis teistel

alustel või põhjustel kui ärkvelolekus. "Julia" toimib mingil teisel

tasandil võrreldes mingi intellektuaalse identiteediautentsuse üle käiva

kontemplatsiooniga; ütleksin, et ala- või mitteteadvuse tasandil, aga ma

pole kindel, kas see poleks liiga lihtne. Tolle teise tasandi näiteks

(isiklikult minu jaoks, ma ei tea, kuidas muidu) on kasvõi see, et seda

"Julia unenägu", mis lava alt üles kerkib, ei vaadanud ma etenduse ajal

kui unenägu, ei saanudki aru, et see on unenägu - ja minu arust ei saagi

seda lihtsalt ära määratleda Julia unenäona, sest selline tõlgendus

tooks jälle sisse tolle "reaalse" ja "mittereaalse" selgema eristuse,

mis taandaks kogu asja olemust. Aga et see olemus on nii selgelt ja

läbivalt laval teoks saanud, on minu meelest suur väärtus (mitte ainult

n-ö eesti teatri kontekstis, vaid üleüldse, võiksin isegi öelda -

väärtus minu kui elus inimese jaoks, kui see totralt pateetiliselt ei

kõlaks - aga kujutatagu siis ette, et ma ütlen seda unenäos, siis on sel

ütlemisel õige toon).

Muuseas, nood karud seal, mis vist paljudes nõutust tekitavad, tundusid

mulle mõnes mõttes kogu lavastuse olemuslikumad tegelased oma üheaegses

naljakuses ja õuduses; karud panid asjale krooni pähe, neid oli sinna

tingimata vaja.

Võib-olla on "Julias" teostunud just õiges mõõdus see, mida paarkümmend

aastat tagasi - ebaõnnestunult - Tartus "via regia" kaudu püüeldi; aga

ma ei tea, pole toda aega oma silmaga näinud.

Vabandust, kui mu jutt on liiga pikk, udune ja pateetiline, ma ei tea,

kas sellelaadsest vastukajast on Tiidule mingit tolku; igal juhul olen

valmis kirja teel mingeid vastastikusi reaktsioone vahetama, kui soovi

on (mõistan ka, kui pole); Eero arvustus igal juhul, tundus, liigub

samades ringides, kus minagi seda lavastust vaadates.

Kõige paremat,

Aare