Allegooriad; hommik vara-

Juunikuu Vikerkaares ilmus kimp luuletusi - "Allegooriad", "Tookord ja teinekord" ja "*hommik vara-".

ALLEGOORIAD

vööni tiigis seisan,

varbad peidus sügaval,

ma liigutan neid,

ma tean, et liigutan,

ma tunnen seda,

kuid mitte keegi

– mitte keegi –

neid ei näe.

kõne kui tiik,

kus tähendused

ennast iseteadlikuna

– ainult-ise-endast-teadlikuna –

keelemudas liigutavad,

pinnal virvendavad vesikirbud.

*

kes usutab meid,

kui oleme oma raske hinge

nagu parve jõepõhja uputanud,

kes ei jäta meid rahule ega järele,

kes hoiab meid rahutuses ja järje peal,

kuni lõpuks kellamees pootshaagiga

kevadel on kivid pealt roobitsenud,

et saksapoisid saaks taas selle peal

jõge mööda oma antsakaid laule laulda?

*

see saab tähendatud

üles paberi peale

mis on me peal

nagu tekk

magava keha vähkrused

sirgeldavad sõnu

higine magaja

pillub jalgadega tekki

enda pealt ära

et õhku saada

hommikuks

on luuletus valmis

kuni tuleb hotelliteenija

ning vahetab linad

*

meel põksub ja tuksub ja väreleb,

kui vaatab mu silma taga

neid juhuslikke pilvi metsas puude vahel,

tal on selleks oma stiil,

peenike nõeljas mäletamine tikib

selle sõnastused erkudesse.

loom mõlgutab pilvede ees seistes

hämmastunult, loomjalt, paratamatult,

meelsalt ja südamlikult, siis teeb

paar sammu ja piilub mu silma tagant välja,

näeb – tee, võileivad, kirjutamine –

pilvjas juhuslikkus siingi. veider,

mõtleb ta, mul on oma stiil.

hommik vara-

sügis päike

kirikukellade puhas kumin

akende taga

minut aega

koer haugub

naaberaias otse seina taga

summutatult:

hea - möödub

halb - möödub

möödub

möödu-

mine-

gi

mina möödun

kõik see naaseb

oma möödumisse

naine kes ilmsi on kurb

naerab unes

ma kuulen seda

naasen muud-

kui

koer jääb vait

päiksevalgus jätkab

oma mööduvat naasmist

piki varavaikset

hommikut

hääletuses settivad

möödunud hääled:

kellakuma

koera sõnad

unenägijanaer

nagu kruusi põhja

vajuv tõmmu tee

parkjas suitsune

leebe ja tõsine

kohv

must

tee

tubakas

kirjamärgid

tumedad purud

päevade kaupa

sisenemas minusse

mina-

gi

tume puru

kange ja ilmne

kübemekogum

savi soojas sügavikus

paberi jahedas embuses

päevade kaup

joo mind

suitseta mind

nüüd

oma isiklikus

möödumishääletuses

– sõnade kume naer –

settigem ühes-

koos

oma elu põhja

kuhu päike vara

heidab

oma imeliku pilgu

olgem üks

ja teine

ja siis

veel

Püüdetult ulbib laia jõe laisal voolul roheline konn...

Juunis mängis Tartu Üliõpilasteater taas kyogenisid ehk vanu jaapani naljalugusid (vt ka siit). Lood on tõlgitud ühest venekeelsest kogumikust, osalt minu, osalt Kalev Kudu poolt. 2013. aasta lavastuses oli nii uusi näitlejaid kui uusi kyogene. Allpool kaks kyogeni (kuna tegu on tõlgetega vene keele vahendusel, siis ei saa ma pead anda, et jaapani nimed ja sõnad on korrektses kirjapildis.)

KAIGAS

TEGELASED:

Taro — kannab kamisuod, sitahambakamat, vööl kitsas vöö.

Taro naine—kannab binani, hakukosoded, sageobit.

Isand — kannab nagabakamat koos lühikese mõõgaga.

Teener — kannab kitsa vööga seotud hambakamat.

Vennaskonna liikmed— kannavad nagabakamat koos lühikese mõõgaga.

Ichiske.

Bunshichi.

Isand. Mina olen siinne elanik. Täna koguneb meie Ise templi vennaskond¹ ja on minu järjekord olla juhiks. On aeg kõik kokku kutsuda. Hei, teener!

Teener. Olen siin.

Isand. Täna koguneb meie vennaskond. Mine ja kutsu kõik siia.

Teener. Kuulen. Kellest ma alustama peaksin? Olgu, alustan tollest. Kas olete kodus, auväärseim?

Üks vennaskonna liige. Kes seal on? Kas see oled sina, teener?

Teener. Just nii. Mul on kästud edasi öelda, et teid oodatakse.

Üks vennaskonna liige. Aga minu omad on juba kogunenud. Ütle edasi, et me tuleme.

Teener. Tulge ruttu.

Üks vennaskonna liige. Hästi... [Tuleb koos teiste vennaskonna liikmetega isanda juurde.] Ma kutsusin juba kõik kokku. Asjata saatsite oma teenri.

Isand. Te olete kõik koos? See on väga hea. Tulge edasi!

Üks vennaskonna liige [oma kaaslastele]. Tulge, tulge siia.

Isand. Aga seda närukaela Tarot ma ei kutsunud, nii et olge rahulik. Muidu topib igale poole oma nina, tekitab ainult ebameeldivusi.

[Ilmub Taro.]

Taro [publikule]. Ma olen kohalik elanik ja minu nimi on Taro. Täna koguneb Ise templi vennaskond, kes seal juhiks on? Miskipärast ei tuldud mulle järele. Lähen ise. Ja miks minu järele ei saadetud? Unustati või? Või äkki unustas teener? Räägitakse, et ma topin oma nina igale poole, kuhu vaja pole.

Isand. Teener, ütle Tarole edasi, et me kutsume teda, kui hakkab söömaaeg, aga seni koristagu end siit.

Teener. Kuulen. Hei, Taro!

Taro. Milles asi?

Teener. Sind kutsutakse, kui algab söömaaeg, aga seni korista end siit.

Taro. Ma ei taha sind tundagi. Korista end! Hmm... Lillekimp pandi välja. Huvitav, kelle kätetöö see on? Lilled on lihtsalt kuidagi kokku torgatud. Ja kes siis niimoodi lilli valib! Kõik selle pärast, et tahavad ilma minuta läbi saada.

Isand. Kas see oled sina Taro?

Taro. Milles asi?

Isand. Sa segad meid. Sinu kuuldes ei taha keegi rääkidagi. Tuled pärastpoole, kui algab söömaaeg.

Taro. Ilma minuta pole veel ükski koosolek läbi saanud. Ei lähe ma kuhugi.

Vennaskonna liikmed. Me ei taha sind tundagi. Mine siit ära. Me oleme kõik otsustanud: kui Taro tuleb, tõstame nattipidi välja, ajame jalahoopidega minema.

Ülejäänud. Jaa, jaa, tõstame välja.

Taro. Ja millega ma teie vaenulikkuse olen välja kutsunud?

Vennaskonna liikmed. Ahhaa, sa veel pruugid suud! [Lükkavad Tarot ja löövad teda jalaga.]

Taro. Oo häda mulle, häda! Halastage! Ma ei tule enam kunagi.

Vennaskonna liikmed. Me veel näitame sulle!...

Taro. Heitke armu, heitke armu!

[Ilmub Taro naine.]

Taro naine. Mida ma kuulen? Minu meest on jalgadega taotud, läbi pekstud! No hoidke oma nahk! Mehekene, milline sa küll välja näed!

Taro. Oi, häda mulle, häda! Ma ei tule enam kunagi siia. Oi, päästke, halastage!

Taro naine. Taro, see olen ju mina, mina tulin!

Taro. Oi, naine, miks sa siia tulid?

Taro naine. Kuidas siis nii, nad ju trampisid jalgadega su peal...

Taro. Päris ära ei tallanud. Ainult sandaalidega tabasid näe siia, kus on vapp...

Taro naine. Ah nii! Tapa siis nad!

Taro. Sul, armas abikaasa, on hea öelda: tapa. Sa oled ise nii tugev. Aga mina ei saa. Palun sind, tapa nad ise ära.

Taro naine. Mida? Sa keeldud? Siis ära tule ka koju. Kus seda enne kuuldud on, et naine saadetakse kätte maksma!

Taro. Siis läheme kahekesi, aga üksi ma ei saa.

Taro naine. Olgu, kui kahekesi, siis kahekesi.

Taro. Oo, koos teeme neile ühekorraga lõpu peale.

Taro naine. Võta mõõk välja, haara kaigas ja edasi!

Taro. Kellest me alustame? See on Ichiske maja.

Taro naine. Tungi sisse ja tapa!

Taro. Isand Ichiske, kas olete kodus?

Taro naine. Mis isand ta sulle on, ütle talle "närukael"!

Taro. Oi, ta on äkiline inimene, tihti tujukas...

Ichiske. Teda pole kodus.

Taro. Ah nii? Noh, kui pole, siis pole. Aga kui ta mulle pihku satuks, murraksin tal selle kaikaga jalad ja siis roniksin talle kõhu peale ja virutaksin jalaga nii, et ta heidaks hetkega hinge. Hoidku end!

Taro naine. Oh kui vahvalt sul see välja kukub! Aga nüüd läki Bunshichi juurde.

Taro. Läki. Siin ongi tema maja.

Taro naine. Tee talle ots peale!

Taro. Isand Bunshichi, kas olete kodus? Kas olete kodus?

Taro naine. Ära räägi niimoodi. Sa räägid liiga aupaklikult. Hüüa talle: "Närukael Bunshichi, kas oled kodus? Tule välja, teen sulle otsa peale!"

Taro. Oota, kas sa siis ei tea, kui ohtlik mees ta on?

Bunsichi. Teda pole kodus.

Taro. Teda pole ka kodus. Aga kui ma selle närukaela kätte saaksin, lööksin tal selle mõõgaga käed ja jalad otsast.

Taro naine. Oh kui vahvasti sul see välja kukub!

Taro. Ainult et me pole kedagi kätte saanud. Kas peame laulu lüües tagasi koju minema...

Taro naine. Näib nii.

Taro. Käisime ringi küll, aga kedagi kätte ei saanud ja kaigast käiku ei lasknudki, säh sulle siis kogu tüli.

Taro naine. Sa mu kullake! Istu mulle selga, ma kannan sind.

1 Vennaskonnad tegelesid oma templite juures pidustuste korraldamisega.

LÖÖK RINDU

TEGELASED

Shichibei — kannab hambakamat.

Hachibei — kannab nagabakamat, lühikese mõõgaga.

Hachibei. Lubage esitleda, mina olen kohalik elanik. Siin läheduses elab mees nimega Shichibei. Juba ammu on ta mulle võlgu, olen palju kordi talle sõna saatnud, aga kasu pole sellest olnud mingit. Täna otsustasin ise minna ja sundida teda võlga ära maksma. On alles ilma südametunnistuseta inimene!... Kui temal on sinult midagi vaja, saab ta selle mis tahes moel kätte, aga nüüd pole teda kuskil näha. Oleks ta ainult kodus, seal ma õiendaksin temaga arved. Hmm... Ei märganudki, kuidas juba kohale jõudsin. Ainult et hääle järgi tunneb ta mu kohe ära ja hakkab muidugi teesklema, et teda pole kodus. Aga ma moonutan häält. Hei, isand Shichibei, kas te olete kodus?

Shichibei. Namu sambo¹. Hachibei ise on välja ilmunud. Ütlen, et mind pole. Kes küsib?

Hachibei. See olen ju mina, Hachibei, mul oleks vaja kohtuda isand Shichibeiga.

Shichibei. Täna ei ole teda kodus.

Hachibei. Aga kes suvatseb minuga rääkida?

Shichibei. Ah, mina olen tema naaber, jäin tema maja valvama.

Hachibei. Pole midagi parata. Öelge talle edasi, et ma tulin tema juurde ühe asja pärast, aga ei jõudnud ära oodata ja läksin ära.

Shichibei. Olgu, ütlen edasi... [Enda ette.] Hea, et majja sisse ei tulnud.

Hachibei. Nii, nii! See oli ju Shichibei ise! Teeskleb, nagu teda poleks kodus... Kuid selle narri trikid on mulle juba tuttavad. Alati jookseb ta tagaõue ja püüab sealtkaudu minema lipsata. Aga mind ta ei peta, ma lähen talle vastu.

Shichibei [publikule]. Näe kus, nüüd tuli juba ise võlga nõudma. Pole midagi, mingu oma teed, aga mina lähen tagaõue ja kaon nagu vits vette.

Hachibei. Ahhaa, vaat kus sa oled!

Shichibei. Ah, õnn ja õnnetus! Oo, keda ma näen!

Hachibei. Tunnen mitmesuguseid tervitusi, kuid pole veel varem kuulnud, et keegi ütleks kohtumisel "õnn ja õnnetus". Mida tähendavad su sõnad?

Shichibei. Ah, isand Hachibei, ma jõudsin just koju, aga ei jõudnud lävestki üle astuda, kui mulle teatatakse, et te olite käinud ja soovisite mind näha. Mina tulin välja, teile järele, aga näen, et ei jõua järele, mõtlesin, et jooksen tagaõuede kaudu ja proovin teid kätte saada. Aga õnnetuseks ma komistasin, mõtlesin, et milline õnnetus, aga siis järsku seisategi minu ees, siis mõtlesin, et milline õnn: ikkagi saime kokku! Nõnda kukkuski välja selline õnn ja õnnetus.

Hachibei. Tõepoolest, öeldakse ju, et "ilma õnnetuseta poleks õnne". Ma käisin asja pärast sinu juures. Meil on vaja ju lõpuks võlad sirgeks ajada.

Shichibei. Oo, suvatsege mitte muretseda. Võlgu ei unusta ma kunagi ja lähipäevil plaanin teiega kõik võlad ära lahendada.

Hachibei. Tean, tean ma sinu "lähipäevi". Aitab. Et oleks täna kõik ära makstud.

Shichibei. Ah, isand Hachibei. Nõuda te ju võite, aga maksta pole mul teile niikuinii millegagi.

Hachibei. Mulle aitab! Sinuga rääkimisest pole mingit kasu. Pane end valmis, tuled minuga kaasa.

Shichibei. Aga milleks? Raha võtsin teilt võlgu küll, see on tõsi, aga milleks ma teiega kaasa pean tulema?

Hachibei. Ah või niimoodi? Nii et sa ei taha kaasa tulla?

Shichibei. Mis hea pärast?

Hachibei. Siis ma viin su ise kaasa.

Shichibei. Proovi, kas suudad!

Hachibei. Tähendab, sa ei tule?

Shichibei. Oi, valus, valus! Appi! Tapetakse! Päästke, aidake!

Hachibei. Olgu peale, Shichibei! Mis sul viga on?

Shichibei. Vaat kus! Lõi mu jalust maha, murdis ribiluud katki ja veel küsib. Appi! Aidake!

Hachibei. Oota Shichibei! Rahune nüüd maha. Olgu nii, jätan võla pealt protsendid võtmata, ainult ära kisa niimoodi.

Shichibei. Ehh, Hachibei! Kas sa tõesti arvad, et inimese elu saab osta mingi kahe-kolmesaja eest. Appi! Tapetakse! Tulge appi!

Hachibei. Olgu, olgu, Shichibei! Tühistan mitte ainult protsendid, vaid kogu võla, ainult ära kisa palun.

Shichibei. Usun ma jah, et tühistad, või veel!

Hachibei. Vannun sõjajumal Hachimani² nimel, et tühistan kogu võla.

Shichibei. Kas tõesti räägite tõtt?

Hachibei. Muidugi!

Shichibei. Oh, mul hakkas natuke kergem.

Hachibei. Tänu jumalale! Kas on juba parem olla?

Shichibei. Oleks nagu parem küll. Kuigi ainult natukene parem. Oi, oi... Tapetakse, tapetakse!

Hachibei. Ahah, sain aru. Näe, võta. Nüüd on vist juba päris hea?

Shichibei. Mis see on?

Hachibei. See on sinu võlakiri.

Shichibei. Andke ma vaatan. Tõepoolest. Suvatsega see katki rebida selle koha pealt, kus on pitsat minu nimega.

Hachibei. Olgu, kuidas soovid, näe, näe. (Rebib.)

Shichibei. Vaat nüüd on tõesti olemine paremaks läinud.

Hachibei. No tänu jumalale!

Shichibei. Nii et rahadega oleme ühel pool, eks?

Hachibei. Muidugi.

Shichibei. Ainult et meil on veel üks lõpetamata väike tehing.

Hachibei. Mis siis veel?

Shichibei. Mõtle ise, mis mees ma oleksin, kui ma ei õiendaks arveid sellega, kes mul võlgade eest ribikondid katki murrab? Ma pean sulle võla tasuma.

Hachibei.Mis sa nüüd, Shichibei! Kuidas sul üldse keel paindub midagi sellist rääkima?

Shichibei. Mida rääkima, nüüd sa saad, säh sulle, säh sulle!

Hachibei. Halasta, heida armu!

Shichibei. Säh sulle, säh sulle!

1"Namu sambo" tähendab umbes 'andku kolm aaret mulle varju' (kolmeks aardeks nimetatakse budismis Buddhat, dharmat ehk õpetust ja sanghat ehk kogudust); käibefraasina umbes midagi sarnast nagu meil "jumal hoidku" või "tule taevas appi". 

2 Hachiman —sõjajumal jaapani mütoloogias. "Vannun Hachimani nimel" vastab väljendile "jumala eest", "jumala tõsi".

Siin on näide ühest kyogenist (ka TÜTi lavastus järgis algupärast mängustiili). Lugu on lihtne: peremees läheb kodunt ja seob oma teenrid kinni, et nood ei saaks saket ära juua; teenritel läheb siiski korda end purju juua, aga kui peremees tuleb tagasi ja tema nägu peegeldub sakekausist vastu, arvavad teenrid, et nad näevad purjuspäi nägemusi, kuni lõpuks selgub, et peremees on siiski reaalne.

Väike teatmik (Tartu) paranoiakriitilise risoomi kohta

Methis nr 11, artikkel Tartu ekspi kohta, pdf on allalaetav siit.
2015 aprillis-mais on Tartu Kunstimuuseumis Kaisa Eiche kureeritud näitus "Unistuste linn", mis koondab sama autoriteringi, ning selle näituse alapealkiri lisab tollele risoomile veel ühe võimaliku nime: "Tartu tekstikunst 2002-2015".