15/06/2013

Allegooriad; hommik vara-

Juunikuu Vikerkaares ilmus kimp luuletusi - "Allegooriad", "Tookord ja teinekord" ja "*hommik vara-".




ALLEGOORIAD

vööni tiigis seisan,
varbad peidus sügaval,
ma liigutan neid,
ma tean, et liigutan,
ma tunnen seda,
kuid mitte keegi
mitte keegi –
neid ei näe.
kõne kui tiik,
kus tähendused
ennast iseteadlikuna
ainult-ise-endast-teadlikuna –
keelemudas liigutavad,
pinnal virvendavad vesikirbud.

*

kes usutab meid,
kui oleme oma raske hinge
nagu parve jõepõhja uputanud,
kes ei jäta meid rahule ega järele,
kes hoiab meid rahutuses ja järje peal,
kuni lõpuks kellamees pootshaagiga
kevadel on kivid pealt roobitsenud,
et saksapoisid saaks taas selle peal
jõge mööda oma antsakaid laule laulda?

*

see saab tähendatud
üles paberi peale
mis on me peal
nagu tekk
magava keha vähkrused
sirgeldavad sõnu
higine magaja
pillub jalgadega tekki
enda pealt ära
et õhku saada
hommikuks
on luuletus valmis
kuni tuleb hotelliteenija
ning vahetab linad

*

meel põksub ja tuksub ja väreleb,
kui vaatab mu silma taga
neid juhuslikke pilvi metsas puude vahel,
tal on selleks oma stiil,
peenike nõeljas mäletamine tikib
selle sõnastused erkudesse.
loom mõlgutab pilvede ees seistes
hämmastunult, loomjalt, paratamatult,
meelsalt ja südamlikult, siis teeb
paar sammu ja piilub mu silma tagant välja,
näeb – tee, võileivad, kirjutamine –
pilvjas juhuslikkus siingi. veider,
mõtleb ta, mul on oma stiil.


























hommik vara-

sügis päike
kirikukellade puhas kumin
akende taga
minut aega

koer haugub
naaberaias otse seina taga
summutatult:
hea - möödub
halb - möödub
möödub
möödu-
mine-
gi

mina möödun

kõik see naaseb
oma möödumisse

naine kes ilmsi on kurb
naerab unes
ma kuulen seda
naasen muud-
kui
koer jääb vait

päiksevalgus jätkab
oma mööduvat naasmist
piki varavaikset
hommikut

hääletuses settivad
möödunud hääled:
kellakuma
koera sõnad
unenägijanaer

nagu kruusi põhja
vajuv tõmmu tee
parkjas suitsune
leebe ja tõsine

kohv
must
tee
tubakas
kirjamärgid

tumedad purud
päevade kaupa
sisenemas minusse

mina-
gi
tume puru
kange ja ilmne
kübemekogum
savi soojas sügavikus
paberi jahedas embuses
päevade kaup

joo mind
suitseta mind
nüüd
oma isiklikus
möödumishääletuses

– sõnade kume naer –

settigem ühes-
koos
oma elu põhja
kuhu päike vara
heidab
oma imeliku pilgu

olgem üks


ja teine



ja siis





veel

























No comments:

Post a Comment