Poeem

Loomingu aprillinumbris ilmus mu poeem. Jätsin ta pealkirjata, kuigi mõttes oli mitu varianti: "Puu", "Lõim" (viitega hiina sõnale 經 jing, mis algselt tähendab lõime, kuid tähistab ka igasuguseid pühakirju või olulisi raamatuid, nt Daodejing ehk Kulgemise ja väe raamat, Yijing ehk Muutuste raamat, Xinjing ehk Südasuutra, Piibli kohta kasutatav Shengjing ehk Püha raamat), "Rõõmusõnum" (~evangeelium), "Kuld-Renett", "Suvi", "Kuni" - kuid igaüks neist tundus liigselt konkretiseerivat ja suunavat lugemisvõtit ühes või teises suunas. Nii et nüüd on ta lihtsalt poeem, mille motoks on lugu Zhuangzist ja kalade rõõmust.
Vaata selle kohta ka siit.

Zhou Dongqing, "Kalade rõõm" (13. sajandi lõpp; katke suuremast joonistusest - kogu rullraamatu pikkust joonistust saab vaadata siit)

Berk Vaher, Aare Pilv - Avangardkirjandusest ehk Pulmajärgne kudemine (Akna varastamine: eesti Y-kirjandus)

Berk Vaheri raamatus "Sõnastamatu lend sõnades. Kirjutusi kirjandusest I" on kaks kirjutist, mille oleme kunagi koos kirjutanud. Üks neist on "Oh ja Ah matkal", Valdur Mikita raamatu "Rännak impampluule riiki" (2001) dialoogivormis arvustus (ilmus Sirbis 25. jaanuaril 2001, netis raskestiloetaval kujul siin).

Teine on üheskoos kirjutatud nn Y-kirjanduse (hilisema enesenimetusega eksp) seletuskatse "Akna varastamine: eesti Y-kirjandus". Esialgselt oli see kirjutatud Estonian Literary Magazine'i jaoks (ilmus 2005. aasta kevadnumbris), seega siis välismaist lugejat kuigivõrd silmas pidades, kuid eestikeelsena ilmus ta enne 2004. aastal Vihikus nr 9. Tollest kirjutamisest on säilinud üks huvitav fail, kus me lihtsalt kirjutasime üht pikka tekstilohet, sisuliselt lihtsalt arutlesime ja vaidlesime ühe faili sees, nii et lõpuks kujunes sellest omalaadne palimpsest. Teksti kujunemine kaheksas kirjutamisvoorus on märgitud värvidega, nagu ka kõige lõpus fikseeritud: Berk1 - must, Aare1 - punane, Berk2 - sinine, Aare2 - tumeroheline, Berk3 - lilla, Aare3 - heleroheline, Berk4 - kirsipunane (või pruun, kuidas kellelegi paistab), Aare4 - oranž. Kirjutamine toimus meili teel juuli lõpus ja augusti alguses 2004, seejärel kirjutas Berk kokku lõppversiooni, mida mina veel omakorda kohendasin ja täiendasin.

Loomulikult näib nii mõnigi arutluskäik praeguselt horisondil naiivsena, mõistagi on meie kummagi hoiakud mõnes asjas muutunud - aga neid ma siin õgvendama ei hakka. 

Mõnda asja peab ilmselt kommenteerima. Kaanoni märksõna on ilmselge jälg sellest, et Tiit Hennoste 1990ndail lansseeritud kirjanduskaanoni problemaatika oli ikka veel seletusjõuline (mulle näib, et praegusel kümnendil selle kallal enam pead ei murta).

Paar viidet Kreekale on seotud 2004. aasta jalgpalli Euroopa meistrivõistlustega, mille võitis Kreeka - saavutas selle aga nörritavalt väheatraktiivse pideva kaitses istumisega, nii et jalkahuvilistena oli meil tunne, nagu oleks meid alt veetud - kui niimoodi võidetakse tiitel, siis on see mingis mõttes jalgpalli stiilikaanonite narrimine.

Märt Väljataga tekst, millest juttu on, on tema Areenis 15. juulil 2004 ilmunud essee "Eesti kirjanduse tase"; samuti on juttu Sirbis toimunud poleemikast, kus ühel pool olid Erkki Luuk, Jaak Tomberg ja Andreas W ning teisel pool Jaanus Adamson (kolmiku "Avatud identiteediga masin" 6. veebruaril 2004, Adamsoni "Perversne konformism" 7. mail ning kolme mehe "Repliik" 28. mail).

Tagasivaatelise jätkuna tollasele artiklile ilmus 2016. aasta Vikerkaares nr 7-8 meie kahe tekst "Akna vabastamine: Y-kirjandus, eksp ... ?". 
Minupoolne põhjalikum käsitlus "Väike teatmik (Tartu) paranoiakriitilise risoomi kohta" ilmus 2013 ajakirjas Methis nr 11.

Ühesõnaga, tükk värvilist kirjanduslookest:

*

Avangardkirjandusest

(See pole veel artikkel ise, vaid vastus Su küsimustele, mis muidugi ka artiklisse üht-teist anda võib.)

See, mida viimaste aastate eesti kirjanduses julgelt alternatiivse/avangardse/mikrokirjanduse alla liigitada võib (Mikita, Luuk, 14NÜ, Kaspari “Ummakumma”, Ki wa proosatekstid ja esseed - nimekiri pole suletud), muide, me ei ole arutlenud tolle “mikrokirjanduse” või “mikrokosmilise kirjanduse” mõiste üle, kas Sa ei pea seda produktiivseks? Mida selle all täpselt mõista, on see Sul kuskilt võetud? Pigem iseeneslikult tekkinud ja tegijate poolt aktsepteeritud. Mul tekib esimene seos tolle Deleuze-Guattari "väikese kirjandusega". See mikrokosmiline kirjandus tundub mulle ses mõttes liialt ideoloogiline, et ta tegelikult tundub üsna "seestpoolt"-määratlusena, tal jääb puudu olemuslikku kirjeldavast jõust. Ma ei oska midagi ütelda, kui Sa mulle seletaks lähemalt, millest see mõiste, siis võib mõelda. Vt Vihik 7 jah, nüüd tuleb midagi meelde küll, aga ikkagi: Samas – kui arvestada välismaa lugejaga, ega talle vist suurt pole mõtet hakata asja seletama mõistete kaudu, mida peab eraldi spetsiaalselt seletama hakkama. Sedand küll… ei ole mõistagi globaalselt läbinisti pretsedenditu. Futu ja dada, Gysini-Burroughsi cut-upid, Rubinstein jm. vene kontseptualism on vaid mõned võimalikud paralleelid. Ja äsja Vikerkaares ilmunud Arno Schmidti “Pharos” neist kõigist ülaltooduile ehk lähimal (“0rnitoloogi pealehakkamisega” tekkis küll mitmeid kokkukõlasid). Me ei ole ka arutlenud siin “kognitiivse realismi” kui mõiste üle, ehkki Arno Schmidti tekst sellele mu jaoks olulisel määral vastab. Aga samas me arutleme selle üle, kuidas inimesed tegelikult keelt võivad tajuda, mis on laias laastus seesama.

Aga - kartmata praegu olla pateetiline - kõik see on ju siiski jäänud marginaalseks, ja mitte ainult “laiale lugejaskonnale”, vaid ka kirjanduse “akadeemilise” kaanoni suhtes. Mõnda sellest võib olla kaanonisse (või erinevatesse, kuid ikka ju suuresti kattuvatesse kaanonitesse) vastu võetud, kuid kas mitte siiski pika hambaga ja halvasti varjatud lootusega, et kõik see ajapikku iseenesest kaanonist irdub? (Nii vähemasti arvan Jüri Talveti artikli põhjal, mida 7. Vihiku juhtkirjas kritiseerin - küllap aga Talveti taga on üsnagi suur üleilmne kogukond). - Ja Burroughs võib ju mõnes subkultuuris austatud olla, aga kui paljud teda lugenud on, Gysinist rääkimata? Gysin – mina polegi kuulnud. Mis ta endast kujutab? Brion Gysin - biitnik, esoteerik, kollaazhimeister. Vt. netist, kui huvi?

Niisiis võiks ju lausa rääkida globaalsest kontrakultuursest/kontrakirjanduslikust vennaskonnast? Aga siin juba tuleks paatosega ettevaatlik olla, sest erakute ja subkultuuride teadlikkus üksteisest pole kuigi suur (isegi praegusel netiajastul ja võib-olla hajub info nüüd enam kui eales!) erakute teadlikkus üksteisest paradoksaalsel kombel kipub siiski päris suur olema… “Suure kirjanduse” sisemine integreeritus, teadlikkus (ja lugupidamine) üksteisest ja traditsioonist on tõenäoliselt märksa suurem. Aga võib-olla ka vähem või rohkem varjatud mõistmatus, isegi vihkamine? See võib tunduda liialdusena, aga mis muu on sünnitanud kirjanduspoliitika? Sinus kõneleb dissident – ettevaatust, dissident mängib ennast dissidendiks igal ajal, vt kasvõi Niklust, või nojah, Niklus on liiga karm näide, vaata Isotamme. Minu arust on see liialdus; kirjanduspoliitika on sünnitatud lugemise organiseerimise nimel, teadmise süsteemsuse pärast – süsteemsus on alati vägivald, aga vägivald võib-olla ka vihavaba. Sellised väited on alati riskantsed, sest vabalt võib olla, et väljasulgemise põhjuseks pole mitte mõistmatus, vaid just väga selge mõistmine. Põmpst nõus, see oli juba pigem selline metadissidentlik näide. Ma ei pea end juba mõnda aega enam radikaalseks kirjanduslikuks dissidendiks. Üle-eelmisest lausest muidugi võib tuletada mingid välised pidepunktid igreki piiritlemiseks või äratundmiseks – mitte-integratsioon, s.t tähenduste ja tähistajate isoleerimine sidusast kontekstist, et neid siis luubi all uurida, jah loomulik või kultiveeritud teadmatus (sest mitte-teadmine positsioonina on alati heuristilisem kui teadaolevais eeldusis liikumine), mitte ilmtingimata… kui üldse - et kilde saada, pead ju teadma, kus on aken või misasi see üleüldse on! kui käituda aknaga teadjana, siis teadmisse kuulub, et aken käib lahti, tal on hinged ja kremoonid, teda ei pea lõhkuma, et õhku tuppa lasta; okei, läheb sofistikaks. Aga kogu too akna-analoogia peaks sisse jääma, ehk sellest kasvab isegi pealkiri välja. traditsioonitus; jah ja ei - vt. kaugemal allpool, too Väljataga-teemast põkkuv kõrvutus ja see viimane on mõnes mõttes crucial point, sest kuidas saavutada tõelist traditsioonitust, nii et seda poleks võimalik n-ö miinusvõttena traditsioonile taandada – siin ongi vahe selle "poliitilise" ja "ontoloogilise" avangardi vahel. väga oluline vahe, ehkki vist ainult teoreetiline… kui ta oleks mitte-teoreetiline, oleks ta poliitiline. Avangardkirjanduse sünnitajaks on aga ikka sügav rahulolematus kirjandusega, kirjasõna kasutamise viisidega - ja kuigi nt. eesti avangardkirjanikud on ka vägagi suure lugemisega, võib ehk siiski eeldada, et avangardkirjandus sünnib ikka ja uuesti ning selle erinevate ilmumite sarnasus on tingitud ennekõike mingisugustest paratamatutest keele piiridest. Pigem jah mitte rahulolematus kirjandusega, vaid keele enesega (vt allpool). Keskne küsimus säärasele kirjandusele (kogu selle eripalgelisuses) võiks siis olla - mis on kolmas võimalus keele ja vaikimise kõrval? A propos - kuivõrd saaks siin sisse tuua Artaud’d, Rilket, Celani? Artaud' ja Rilke kohta eriti pädev pole; Celani üle pean mõtlema, midagi siin on, aga jällegi – see võib konteksti väga laiali tõmmata, ta on ju mõnes mõttes tsenter ise, temas on see tsentrivalmidus olemas, igrekil on see küsitav. Jah… ma mõtlesin pigem seda, et see ülaltoodud küsimus peaks (mu meelest) "peaks" on poliitika; ma pole vastu, olen nõus, seda ka mina kirjanduse puhul jälgin esimeste asjade hulgas, osutan praegu lihtsalt sellele, et ma ikka veel vaevan ennast sellega, kuidas igrekist rääkides olla võimalikult vähe poliitiline/deklaratiivne ja võimalikult palju sedastav olema keskne mistahes kirjanduse jaoks, aga igrek tajub seda kuidagi selgemalt - mis ei tähenda, nagu poleks “tsentrivalmeid” kirjanikke, kes seda ei tajuks. Küllap veel Mallarmé, e.e.cummings, ekstreemsem Joyce muidugi… Kõik väga erinevad. Undusk keerleb selle küsimuse ümber tihti oma “MMK-s”. Nii nagu tsenter on oma võimalustes piiratud, nii on seda ka perifeeria. Ent tõenäoliselt on võimalik rääkida ka mingitest tsentri ja perifeeria konstantidest - jällegi ka kirjanduse “ekspertide” hinnanguis, mitte vaid “laiemas lugejaskonnas” (ehkki nende kontingentide vastastikune mõju on ka ilmne). Näiteks proosas on narratiiv tsentri konstant (nii lugejad kui kriitikud tahavad reeglina ikka “lugusid”) ja fragmentaarsus (aga samas ka “teadvuse vool”?) perifeeria konstant. Või on seegi liiga julge üldistus? Sellega haakuvalt ja laiemalt - “olustikulisus” kui tsentri konstant (vt. jälle Väljataga Areenis?), kinnistunud ettekujutus “tegelikkusest”. Jah, see viib muidugi erinevate realismide võitluse küsimuse juurde; võib-olla saab siit ka tuletada ühe avangardi (ehk siis eri aegade kirjanduste kunatise igreki) konstandi – realismi ümberdefineerimine; jaa! sest tegelikult on see kunsti/kirjanduse vastavus tegelikkusele oluline olnud igal ajal, küsimus on ainult selles, millisena määratletakse seda tegelikkust (reaaliat) ja milliste ülekandemustrite kaudu saavutatakse kirjanduse vastavus selle reaaliaga. Puhas poliitika Pagan, ma kirjutasin siia terve lehekülje juttu sellest, kuidas reaalsuse mõiste tõmbab endasse nii epistemoloogia kui poliitika, aga arvuti jooksis vahepeal kinni ja ma kaotasin isegi recovery-versiooni. Täiesti autonoomne tegelikkus näitas oma jõudu. Lühidalt oli põhimõte selles, et see reaalsusega vastavuse saavutamine ei pruugi olla poliitika, aga reaalsuse mõiste ise kisub endale poliitilisuse külge, kuna reaalsuse mõiste sisaldab alati pragmaatilisuse-elementi; samas, kui mõtleme “reaalsuse” etümoloogiale, siis see tuleb sõnast res, aga “asja” võib kõige üldisemalt määratleda kui midagi/miskit, mis on tähistatav. Nüüd on küsimus selles, kas avastada keele kaudu uut reaalsust, uusi “asju”, või leida keelest motivatsiooni käibiva reaalsuse kehtivuseks (midagi Sapir-Whorfi hüpoteesi ideloogilise versiooni taolist); ehk siis – kas luua uus metafüüsika (s.t rääkida uutest “asjadest”) või pidada keelt füüsika (kõige laiemas mõttes – sotsiaalse, bioloogilise, merkantiilse jne füüsika) osaks, vahendiks tegelikkuse käes. Nüüd kui igreki juures suuta tuvastada mingi metafüüsika, siis pole see puhas poliitika (kuigi ta muidugi ei saa väljenduda, ilma et ta natukegi poliitikana paistaks); see on muidugi lai teema, seda ELMi-artikli jooksul ära ei selgita, aga minu jaoks on see üks küsimusi, mis mul kukla taga on ja mille vastus võiks näidata, kas igrekil midagi “hinge taga” on (s.t kas spontaanne avangardi-määratlus, millest meie jutt lahti kerima hakkas, on ka sügavama põhjaga). Alati leiutatakse realismi (nii ka nüüd, Sina räägid kognitiivsest realismist), ei ole nii, et leiutatakse kunsti, mis ei räägiks "tegelikult" olemasolevast. Kirjanduse ajaloo võib niimoodi esitada üksteisele järgnevate lausungitena "aga tegelikult on nii", "aga tegelikult on naa" jne. Avangard on siis see, mis ütleb "aga tegelikult". Kui minna "tegelikkuse" ja "realia" etümoloogilisse analüüsi, võiks siit muidugi huvitava kirjatüki saada, aga see on eraldi teema. Kaanoni ja avangardi vahekord on tegelikult sõda tegelikkuse eluspüsimise eest (kaanon hoiab oma tegelikkust elus, igrek viib oma tegelikkust ellu väga tabav lause – võidab see, kelle tegelikkus on parajasti tegevam, tegusam, toimivam, millest aga see sõltub, ei oska praegu ütelda). Ei, ikkagi: perifeeriast võidakse valida mõned “delegaadid” - nt. Joyce, Proust, Woolf, hiljem Burroughs - aga nendest siis piisabki, “rohkem samasuguseid pole enam vaja”. Vrd Su retooriline küsimus hiljem: milleks meile Kaspar, kui juba on Ehin? Ühtpidi võib olla nii, et "rohkem samasuguseid pole vaja", aga see kehtib ka täiesti keskse kirjanduse juures – mis on juba olemas, seda pole mõtet korrata. Ma ei näe siin tegelikult probleemi, sest kaanonit ei saa lõputult täis toppida, see on selge, ja samas ei tähenda see, et kaanon ei salliks enda kõrval satelliite – võib-olla see planeedi ja satelliidi kujund võiks isegi olla pisut produktiivne mõttekujund – kuu peab maast mingil kaugusel tiirlema, muidu oleks crash. Hmm… vägagi produktiivne. Kardetakse ju viimasel ajal (?) aina mingi asteroidi langemist maale. Ja siia haakub ka kuu varjukülje kujund, ka kogu komeedindus, loomulikult UFOndus ja tulnukate-värk, igrek kui teise (“maavälise”) tsivilisatsiooni signaal. Ja iga Joyce’i kõrvale leitakse Eliot, iga Burroughsi kõrvale Kerouac, iga erandi kõrvale reegel. (Märkus: jaa, ma sain juba ise ka aru, et “perifeeria” on olulises mõttes kohmakas termin: kirjanduslikuks perifeeriaks peetakse ju mitte ainult avangardi, vaid ka - või lausa ennekõike - halba, magedat, ideevaest, stampiderohket kirjandust, mille probleem ju tegelikult seisneb liigses truuduses tsentri väärtustele, see on siis nagu kirjanduse mädanenud tuum?? Külatädide ja -onude või kooligootikute puhul on lihtne otsustada, ehk vahel ülekohtuseltki lihtne; aga samasuguse perifeeria võtteid võidakse ohtralt kasutada ka tunnustatud keskmes - isegi mitte enam teadliku nihkega, vaid tõsiusklikult, ja see võib olla sama halb kui perifeeriasse jääv, aga autori positsiooni või varasema loomingu tõttu ikkagi enamal määral tunnustatud (viimase aja Runnel ja Valton, aga sageli ka Tarmo Teder - too viimatine Loomingu-jutt on õudne mu meelest) Raske on ühendada munajat/õunjat kultuurimudelit Gaussi kõveraga!)

Kõik eelnev on võib-olla asjatu targutus, aga tõstatab küsimuse, millele ei peagi kohe vastama (kas saakski? Ja kas see praeguse keskustelu temaatika juures vajalik olekski?) - kas avangardkirjandus võiks olla midagi muud (nihutada keele piire kaugemale), kui kanooniline kirjandus oleks midagi muud? Kui Mikita oleks Tammsaare, kas siis Tammsaare oleks Mikita või oleks Mikita kohal midagi lausa senikujutlematut?

Siin on küsimus selles, mis määratleb avangardkirjanduse (muuseas, see "avangardi"-sõna tundub mulle kahtlane, nagu üldse enamus asju sellest nähtusest rääkimise juures ;) – kui lähtuda selle sõna tähendusest, siis pole meil tegemist eelkõige eelsalgaga – mida see mõiste ju tähendab – jah, a la Jürgen Rooste: “kirjandus (kultuur? ühiskond? mis see tal oligi?) ei vaja eliiti, vaid avangardi” - avangard ses tähenduses ongi “hea kirjanduse” löögirusikas, mis “rahva jälle raamatute juurde toob” - aga ka ei midagi enamat!, ja kui ütleme, et on, siis on see n-ö angažeeritud ütlemine, poolehoidev, panustav, ja lõppkokkuvõttes hukutav, mitte vaatlev ega deskriptiivne – aga siin me olemegi vist pisut erinevail positsioonidel, mina ei tunne endas vajadust selle asja eest võidelda, tema eestkõneleja olla, aga piisab ju sellest, kui Sa möönad võimalust, et sellesse suhtutakse kui mitte just “valesti”, siis vähemalt pealiskaudselt, suutmata võtta sealt seda, mida see pakub! möönan, ja möönan ka, et ka "tavalisest", keskmelähedasest kirjandusest suudetakse harva võtta kõike, mida see pakub; pakkumise ja nõudluse vahekord on alati kirjanduse kahjuks, see temast kunsti teebki. Samas annad diskussioonis Väljatagaga mõista, et kirjanduse teeb lugeja kes siis veel? tekstidel pole lugejast sõltumatut eksistentsi, kui ka autorist sõltumatu on ja lugeja võib ka masina kirjutatusse midagi inimlikku sisse lugeda (või tõlgendan Su sõnu liiga lõdvalt? ei tõlgenda) Võib-olla siin polegi vastuolu. Ma ei näe siin vastuolu, saan küll täpselt aru, kuidas vastuolu-illusioon tekib, aga see tuleb illusioonist, et raamatu tekst, kui ta seisab suletud kaante vahel riiulis või baitidena serveris või kettal, on ka siis veel/juba kirjandus. Hakkasin mõtlema sellele, kuidas nõuka-ajal loeti “ridade vahelt” ja ehk rohkem, kui seal oligi - nii et nii mõndagi toonasest on täna tabanud omamoodi poeetiline inflatsioon… aga võib-olla on lihtsalt vaja aega, et õppida noid asju hoopis teistmoodi nägema ja lugema, võib-olla neis siiski on mingeid “varjatud ressursse”. või kui, siis sine ira et studio, sest mulle tundub, et üks asi, mille poolest see "avangardkirjandus" võiks oluline olla, on see, et ta ise suhtub keelde ja inimese keelevõimesse sine ira et studio, s.t ilma seda üle- või alahindamata, hmm, näiteks kasvõi seda pakubki… tahaksid Sa selle üle pikemalt mõtiskleda? kuidas sellega siis oleks? hmm, mida siis ütelda? õieti vist "ülehindamise" peaks siit maha võtma, sest ega igrek sellest vist ei hoidu, küsimus on lihtsalt selles, et kui ta kirjutab lugeja keeletaju ülehindavat teksti, siis lugeja lihtsalt ei osta seda. Ülehindav tekst oleks nt Mikita puuvõra-luuletuse üleskirjutus (ma ei tea, mis moel) ilma kommentaarita, no kujutame ette, et see on puuvõra sahina salvestus koos kõigi puulehtede liikumise matemaatiliselt väljendatud graafikuga, mille juures oleks siis ka kõigi eristatavate tämbrite ja kõigi erinevate graafide kataloog, mis oleks siis n-ö sõnastiku ülesandes. See oleks tekst, mis tegelikult oleks ehk huvitav muusikalise kuulmise ja matemaatilise andega puudele enestele, aga tegelikult pole siin suurt vahet masindatud sonettidega, mille suurejooneline hulk on vaid imaginaarne ega anna mingit tõeslist inimlikku infot. Järelikult on vaja mingit lisakommentaari, mis viiks asja inimlikku mõõtmesse ja hindaks õigesti seda, mida puuvõra-luulel oleks inimesele öelda. See näide peaks jääma sisse kasvõi seepärast, et Luuk ja vist ka Kiwa kuulavad põhiliselt just sellist muusikat või pigemini heliprojekte. Alahindav oleks see, kui lihtsalt filmida suvalist puuvõra viis minutit sahisemas, ja ütelda, et see on poeetiline; või anda lihtsalt mingi enam-vähem luuleline looduskirjeldus sellest, jättes täiesti ähmaseks, mis keelt siin õigupoolest räägitakse (s.t räägitakse lihtsalt "looduse ilu keeli"). Ehk siis tädiluule? Nojah, kahtlane mõiste, ja ma ei pidanud siin silmas sugugi mitte mingit väheväärtuslikku luulet, vaid lihtsalt sellist antropomorfiseerivat luulet, kus loodus on isomorfne “hingemaastikega” – noh, Ridala esimese juhusliku näitena (midagi helgib ja tuikab jne). See "ilma üle- või alahindamata" tähendab tegelikult "viimse pinguloleku piirini", sest üle selle piiri asi enam ei toimi, lõhkiläinud õhupalli (või põie) räbalad ei ole enam see õige asi, jälle paljuütlev fraas - “põie räbalad” jah, mõtlesin sellele viisu, põie ja õlekõrre loole ei ole mõtet neid millegi tähenduslikuna välja pakkuda (suures osas kontseptuaalses kunstis seda mu meelest tehakse). oojaa! See sine ira et studio tähendab: ilma pragmaatiliste huvideta selle keele kasutamise suhtes (siin pole muidugi raske näha liine Kanti huvituse esteetikani, aga mis sest, võib-olla avangard ehk "kunatine igrek" ongi igakordne püüe päästa kunst pragmaatika käest), ja see puudutab nii seda, et tekst ei pea olema tingimata kommunikatiivne ses tähenduses, nagu seda nõuab igapäevane sotsiaalne infovahetus, ega pea tekst olema pragmaatiline kirjanduspoliitilise relvana, mingi "pikema ja kõvemana" (siit mu tõrge avangardi/igreki poliitilisuse vastu). See sine ira et studio tähendab ideaalis kirjandusfilosoofiat kirjanduse enda vahenditega, eneseläbimist; mitte mõnelt metatasandilt toimetatavat vaatlust pragmaatilise keelekasutuse üle, vaid uue metatasandi ülesehitamist, keele uut kahekorra pööramist (nii et keele laip ennast hauas ümber pööraks). Ja selle mittepragmaatilisuse juures ei saa unustada, et keel tegelikult on esmajoones pragmaatiline nähtus, selle unustamine oleks juba selle puhtuse, "sine ira et studio" kaotamine. Keele pragmaatika on kõne, keele mittepragmaatika on vaikimine, (viitan siin ühele Su varasemale lausele) ja nende kahe vahel tasakaalus olemine on see sine... hoiak. Viitan siin veel kord meeldetuletuseks tollele mahakustunud lõigule – pragmaatika võib lähtuda ka keelest endast, mitte “tegelikkusest”. See on mõnes mõttes just mitte kesktee-hoiak, vaid maksimumihoiak, sest hoiab pragmaatilise kui mittepragmaatilise registri avali (ideaalis); ja järelikult: ja kui ta seda ei tee, siis on ta lihtsalt üks mööduv eksperimenteerimine) Muuseas, selle eelnevaga tuli mul meelde üks kõrvalepõikeline juhtum, kus ma mõtlesin tegelikult seda Mikita puuvõra-teksti edasi. Olin Puurmanis, kõndisin õhtuse juba pisut jaheda hästi pöetud muru peal paljajalu, tundsin sellest jalataldade aistingust mõnu ja mõtlesin, et milline huvitav aisting, ühtaegu kuidagi küllane, mingis mõttes "kõnekas", teisalt täiesti tähendusetu, ühest küljest minu kui mõtleva olendi jaoks tumm, teisalt ainult minu kui seda aistingut tundva ja samas abstraheerida suutva olendi jaoks võimalik; samal ajal vabises üle tee haab, lehed tegid üksteise vastu seda haava-häält, ja siis jäin mõtlema ("mõtlema" on vale sõna, pigem just jäin kuidagi luuletama mikitaliku puuvõra-luule mõttes), et kui mina oleksin haavalehe asemel, õigemini, kui haavaleht aistiks oma kahisevat puudutust teise haavalehe vastu, kas ta tunneks midagi sarnast, mida mina oma jalatallaga vastu muru, kas ta tunneks sedasama rohelise lehe-aine õhkõrna niiskust ja jahedust ja loomulikku pehmust ja riivamisi-puudet; ja siia lisaks see, et õigupoolest ainus, mille kaudu ma seda võrdlust sain teha, oli lehtede üksteise puudutamise hääl, selles hääles näis sisalduvat mingi info selle puudutuse enda kohta, mis võimaldas mul võrrelda lehtede puudutust oma jalatalla ja muru puudutusega. Täielik sünesteesia, ja ei saa öelda, et tegu polnud mingisuguse keelelisuse-võime harjutusega, sest tegu oli tõlkeharjutusega. Ilus - ja ütleb igrekist (ja kirjandusest kui lugemisest) jällegi rohkem kui puhtteoreetilised konstruktsioonid. Aga üks suuremaid probleeme ongi ju selles, et seda “mööduvat eksperimenteerimist” inkrimineeritakse säärasele kirjandusele juba aprioorselt! Kuna see eirab mingeid literatuurseid elementaarsusi, on hõlpus seda nimetada pelgaks “vormieksperimendiks” konnotatsiooniga “lõbus küll, aga patta panna ei kõlba”. – niisiis, mis määratleb avangardi avangardina, või siis – et igasuguseid "avangardi" ja "perifeeria" soovimatuid lisatähendusi vältida, kasutan selle kohta ad hoc tühja sõna y-kirjandus (vt ka y-galerii või syrr pseudonüüm, millele tulin - Yrjö Yö) – igreki igrekina: (gretskii-ii? y-kirjandus kui kreeka jalgpall? kreeka jalgpall kui y-kirjandus?) heh, pole paha, just seda see igrek teebki – võidab kuidagi väljaspool "tõelise jalgpalli" tähendust, põhimõtteliselt mängu mitte ehitades, vaid lõhkudes, teatav "äraandmise" paralleel (on vist selline mäng malenuppudega) kas tema positsioon kirjanduse sotsiaalsel väljal või keele ?eksistentsiaalsel?/?epistemoloogilisel? väljal. Ehk täpsemalt: kas Tammsaare on oma positsioonil selle pärast, et ta on sinna mängitud ühiskonna hinnangumustreid matkiva kirjandus"poliitika" (mõistan seda "poliitika"-sõna siin väga päevakajatus tähenduses) poolt, või on ta seda puhtalt oma asukoha tõttu keeleliste konventsioonide väljal. Muidugi on need kaks omavahel seotud, aga kumb on esmasem – sest kui kirjandusväli on esmasem, siis on meil alati võimalust mängida kaanoni tekke kontingentsusele ja see annab võimaluse igrekit näha kui avangardi ja perifeeriat, pisut nagu rõhutud ja vähemõistetud kirjandust; aga kui keeleväli on esmasem, siis tuleb asjale külge kaanoni paratamatuse münt, sest keele sisemised võimalikkused pole nii kontingentne nähtus kui sotsiaalsed mustrid, ja siis on igreki perifeersus täiesti seaduspärane ja loomulik ja isegi soovitav. Keelevälja esmasuse ja kaanoni paratamatuse postuleerimine oleks aga ju veelgi “poliitilisem”. Kas ühed on vaesed ja teised rikkad sellepärast, et see tuleneb loodusseadustest? Kas naine on alam kui mees, sest Jehoova lõi Eeva Aadama küljeluust? Kas Tammsaare on sellepärast klassik, et ta kirjutab nii, nagu normaalsed inimesed keelt tajuvad??? (ta kuram ei kirjuta ju nii! Või tundub ta normaalne/normatiivne sinnamaani, kuhumaani ise on juba toda tavapärast keeletaju mõjutanud?) Siin ongi see nõks, et paratamatus ei ole tegelikult hinnanguline asi – kui naised on nõrgemad kui mehed (nad on seda looduslikult), siis on see paratamatus, aga ei ütle tegelikult midagi nende alamuse kohta; naine ja mees pole võrdsed, nende erinevus on paratamatu, ja naine ei saa meheks mingi poliitilise akti läbi; soov saada mehega samasuguseks on poliitika, mis ei muuda paratamatuks. Aga vaat just sellepärast ma feminismi suhtes nii skeptiline olengi! Suur osa feminismi (vähemasti siinmail levinut) tahabki seda võrdsust poliitilise akti läbi, taotledes naisele seda, mis on mehel, aga jättes väärtuste taustsüsteemi puutumata. (See probleem on mul muide ka lääneliku sotsiaaldemokraatiaga - see on siiski valdavalt vaid parempoolsus lambanahas, see ei suuda pakkuda töötavat alternatiivi turumajandusele endale. Iseasi on nt. Strandbergi utoopiad.) “Naised on nõrgemad kui mehed” - mis mõttes? Füüsise mõttes? Näis, kui paljud mehed sünnitamise välja kannataks. Siis mingi konkreetse juraka ülestõstmise mõttes? Ja et mees hüppab kaugemale? Ja annab kõvemini pasunasse? Noh, jah, muidugi ma labastan asja. Aga kas see ikka on üldse enam ilmtingimata ihaldatav? See on nagu see skandaalne “Bell Curve”, mille autor üritas teaduslikult ära tõestada, et neegrid ongi valgetest rumalamad. Aga mille alusel? Mingite valge kultuuri väärtustest lähtuvate testide alusel. Kui kurg rebasele kitsa kannu ette annab, siis rebane on muidugi sitt kurg ja kurg jälle lameda taldriku ees sitt rebane. Ons see siis rebasele resp. kurele enim olemuslik aspekt? - Mingis mõttes on naised just tugevamad - naeratuse, pisarate, seksapiiliga - aga need feministid, kes tahavad rebasele kure nokka, just rõhutavad toda asjade seisu. Segaseks kisub; ma tahan öelda seda, et paratamatused võivad paigas olla, aga valentsused ei ole. Ja mistahes ideoloogiline võitlus käib ikka valentsuste ümber - “…ja oskust nende vahel vahet teha.” Nii nagu naine ei saa kunagi meheks, nii ei saa Mikita kunagi Tammsaareks, ja Tammsaareks saamine ei annaks Mikitale ka midagi juurde, sest sel juhul toimuks ka paratamatu kohandamine ja n-ö koolikõlblikuks taandamine, mida Mikital vaja pole. Just; aga küsimus - kaudselt Adamsoni tõstatatud küsimus! - ongi selles, kuidas väärtustada avangardi, perifeeriat, vms.? Kuidas, kui mitte tsentri ja kaanoni suhtes? Millised on nende paratamatud vahekorrad, nendega seonduvad eripärad, nende eripärade väärtuslikkus, võimalused selle väärtuslikkuse mõtestamiseks ka iseeneses? Kultuuris, kus kirjandus ja kultuur (kunstide mõttes) üldse keskendub pigem normist lahknevale, on see tegelikult kogu kultuuri (nii kunstide kui ühiskonna) jaoks oluline küsimus, sest kunstid tervikuna, tükkis oma kaanonitega, on ühiskonna suhtes analoogilises seisus avangardiga nende endi sees. Valida on demokraatliku ja aristokraatliku kirjanduskäsituse vahel, demokraatliku järgi peaks Mikita saamine Tammsaareks olema põhimõtteliselt võimalik, ja see teeb küsimuse kohe poliitiliseks, sest peab hakkama välja mõtlema põhjendusi nagu valimiste puhul – miks see arst või laulja peaks olema hoopis parlamendisaadik, miks ta peaks arstimise või laulmise asemel seadusi välja mõtlema (tulemuseks on muidugi see, et nagu pärispoliitika puhul, nii ka siin, valitsevad ikkagi need, kes valitseks ka valimata, aga rahvas on rohkem rahul – aristokraatia ebaõiglane pale on varjatud, kuigi ta toimib põhimõtteliselt ikka edasi; nagu näed, ei usu ma demokraatiasse ;) ). Ega minagi, vähemasti mitte siinpraegu. Aga küsimus on jälle “valitsemise” definitsioonis. Kui selleks nimetada pelka seadusandlikku tegevust iseeneses, siis Su mudel kehtib täiega. Aga seadusandlik tegevus ei toimu kunagi iseeneses (vähemasti mitte pikemat aega). Seda tegevust mõjutavad erinevad huvigrupid. Demokraatia ideaali järgi see ongi “rahvavõim”. Miks mina praegu demokraatia suhtes skeptiline olen - võimulolijail või võimule pürgijail on praegu võimalik endil mõjutada kriitilist massi “rahvast” kriitilisel hetkel nõudma neilt just seda, mida neil ongi anda, ja ei enamat. Anda on neil aga seda, mida dikteerivad välisriigid ja suurrahastajad. Arstid ja lauljad ei suuda otsuseid olulisel määral mõjutada, kui neil pole just lobby-hooba poliitikute endi seas või (veel parem) suurrahastajate seas (meditsiinis nt. ravimifirmad). Selleks, et otsuseid kuidagigi mõjutada, peaksid nad isekeskis kokkuleppele jõudma selles, mis on need nende pakutavad hüved, mis riigile ja seadusandjatele endile on möödapääsmatud. Aga see kokkulepe on just loomeinimeste puhul eriti raske tekkima, kuna kehtestab teatava konjunktuuri, mida looming loomuldasa ei talu. (Sirkel ongi Kirjanike Liidust püüdnud kujundada ühiskondlikku autoriteeti mingite kõrgkultuuriliste parameetrite järgimise varal, aga see on tupik, seda ei saa sellisel kujul aktsepteerida ei potentsiaalne “lugejaskond” ega autoridki.) Tammsaare on klassik seepärast, et inimesed tajuvad oma keeletajumist nii, et see ühtib Tammsaare kirjutatuga – kuidas nad tegelikult keelt tajuvad, on iseasi, ja seda esile tuua ongi igreki või avangardi või mistaheskelle ülesanne; vovovoh, see on nüüd küll üks väga oluline tõdemus. aga näiteks miks me ei räägi siin Sauterist, keda on kiidetud just seetõttu, et ta kirjutavat nii, nagu inimesed tegelikult keelt tajuvad? (Mina ei räägi seepärast, et mina ei taju keelt nii või vähemasti ei usu end tajuvat - küll võiksin ma siis meelsasti rääkida Ehlvestist. Aga Sina? Mina võiksin siin rääkida hoopis nt Krulli "Kornukoopiast", aga luule on muidugi teine uba. Sauter mulle on meeldinud keele suhtes kogu aeg, aga vist mitte niivõrd seepärast, et ta oleks mu jaoks kuidagi eriliselt loomulik, või kõnekeelelähedane – muuseas, mul ei tule praegu ette, kas Hennoste pole oma suulise kõne teema raames Sauterist rääkinud, on küll Lutsust, aga rohkem ei tule praegu meelde –, pigem just teatava lapidaarse ökonoomia poolest, mis tegelikult pole üldse kõnekeelepärane. Ehlvesti peale pole ses suhtes palju mõelnud; olen küll korra kuulnud, kuidas Ehlvest loeb purjus peaga ette oma novelli, ja täiesti ootamatult nägin ma, et ta vist tõesti kirjutab üliloomulikku kõnekeele intonatsiooni järgides, igatahes toda novelli luges ta pobiseva ja katkendliku vestluse intonatsiooniga ja kõik oli omal kohal.) aga see ei saa olla kanooniline, nii nagu ei saa inimene elada pidevalt psühhoanalüütilises aususes !!! jüst! - paralleel: ajakiri Stiil palus mul meessoo nimel (või ühena neljast üldesindajast) mitmele küsimusele vastata, sh. sellele, et mida me mehed Jennifer Lopezis leiame. Eks ma siis vastasin umbes nii, et prink pepu ikkagi on vähemalt sama inspireeriv või enamgi kui tabav aforism - aga see ei tähenda, et kõik naised peaksid samasugused välja nägema, see oleks sama talumatu kui ainult aforismidest koosnev vestlus. – Lacan näitab, kuidas inimesed tegelikult tajuvad, aga inimesed usuvad ennast tajuvat nii, et see ühtib nt Carnegiega. Churchilli parafraseerides: aeg-ajalt komistab inimene Mikita otsa, aga ta ajab end püsti ja jätkab Tammsaaret! (ytli Jennifer) Igreki kohta saab ütelda, et ta on avangard või perifeeria, siis kui see igrek ise sisaldab mingit kalduvust või tõmmet kaanoniks muutuda, kui tal on mingeid "võimu"ambitsioone, aga mulle nt tundub, et mõnel puhul seda ei saa ütelda. Jah, enamasti lööb see kaanonist kilde lahti või ehk sel isegi aknaid puruks, aga seda ka kildude saamiseks, mitte akna kaudu ruumi tungimiseks. Y-kirjandus on varas, kes purustab akna, sest tal on vaja klaasikilde, mitte midagi toast. Ja võib-olla on Y-kirjanduse suurim probleem asjatus lootuses, et klaasikildudel on alles nii sisse- kui väljavaate värvid. Ja võib-olla on Y-kirjanduse suurimad õnnestumised suutmistes neid värve tõesti säilitada. Kujundit edasi arendades – see, mis kaanoniga (toaga) selle käigus juhtub, on see, et akna august tuleb värske või lausa külm õhk sisse, peab uue klaasi panema, uus klaas on alati selgem ja pakub puhtamat vaadet. Just, ja vt. veel üht võimalikku edasiarendust allpool. Kui tal seda on, siis muidugi, aga Sina tead seda paremini, Sa tead, mis on Luugi või Kiwa tekstide "poliitiline" implikatsioon Kiwal on see poliitika mingil äraspidisel kujul väga välja arenenud - vt too ‘k6hus - lekibsulgub muna’, kus ta vestab oma tekstidest, mis erinevais väljaannetes avaldamata jäänud. on see lüüasaamiste või saavutuste kroonika, lüüasaamiste pööramine saavutusteks või lihtsalt oma eemalseismise nending - mu meelest väga eneseteadlikult ja “poliitiliselt” subkultuurne igal juhul. Kiwa puhul saab küll rääkida ka mingisuguse subkultuurse alternatiivkaanoni lausa akademistlikust järgimisest. – kas Luugi Alveri-kõne autorieitus ongi vaid see, millena ta on esitatud – teksti, kirjaliku keele emantsipatsiooni kaitsekõne (puutudes seega peamiselt keelt) – või on selles ka teatavat äraspidist autorikujundi tekitamist, "poliitilise" dominandiga Alveri-preemia-diskursusesse sisenemist ja selle ümberkujundamise katsetamist? Või teistpidi üteldes – kas Luuk neelab selle kõnega alla preemiaandjate kodustava konksu või näitab see kõne just sellest konksust loobumist. Esimesel juhul on tegu avangardiga, teisel puhul puhta igrekiga. Y'know wha' I mean? Pagan selline hoog on praegu toksivas sõrmes sees, taustaks hoogne James Taylor Quartet. Mulle tundub, et Luuk on aina püüdnud liikuda mõlemas suunas korraga ja see üha süveneb, kuigi muutub ka üha raskemaks. Või püüab ta neid kuidagi ühitada? Tõsieluline anekdoot: istusime kord ööhakul Rasputinis, Luuk ka seal ja tõdeb: “Siin on trepp, mis viib üles, ja trepp, mis viib alla. Aga kus on see trepp, mis keskele viib?” Sestpeale on Priit Kruusil meie käsitletava kirjanduse üldnimeks just “trepp keskele”. Väga hea kujund, selle peaks säilitama. Nt Luugi luule läheb üha enam pöördesse, samas on ta aga üha ja üha ilmunud kriitikuna konservatiivsemasse kirjandusmeediasse (sh ilmsesti kujunenud üheks Veidemanni eelistatuimaks autoriks!) Korraga on talle omaseks saanud see, mida ta Sinu puhul kunagi imetles (või Sulle ette heitis, raske täpselt öelda, kumba just) - “masendav tõe stiil”. Ta käsitlused Oksast, Camus’st ja teistest (viimati siis Talvikust!) on ju mitte ainult nende eripära peenelt tabavad, vaid ka neid jõulise autoriteediga kaanonisse töötavad. Ja augusti-Vihikus ilmuv postmodernismi-käsitlus on haardelt lausa Hennoste modernismihüpete mõõtu.

Mikita on muidugi omaette ooper, ta on mingis mõttes nagu meta-igrek. Ma olen mõelnud, mida ma siis tegelikult olen tema juures imetlenud – mõnes mõttes on see minu enda ignorants, mida ma imetlenud olen (mis ei vähenda Mikita tehtu väärtust). Sest tegelikult pole Mikita mitte niivõrd avastamata maade avastaja, vaid maakaardi looja; tema implikatsioon ei ole ju luua mingit uutmoodi kirjandust või kaanonisse tungida, vaid mingis mõttes on ta sellest üle, "meta", "trans" – tegelikult esitab ta meile keelelisuse-kataloogi; langeb ära ka küsimus (mida ma ise varem olen esitanud) "kas see pole juba varem olnud?", sest sellise kataloogi eesmärgiks/implikatsiooniks pole "mitte-varem-olnud"- olemine (see on avangardi "poliitiline" implikatsioon), vaid lihtsalt "see kõik on võimalik ja seega olemas", kus "varem-juba" või "mitte-veel" ei tule üldse arvesse. Ja selle põhjuseks on muidugi see, et keelelisus kui selline "on alati juba olemas olnud". Mikita teeb oma asju teadlase süstemaatilisusega ja on tegelikult "uue kirjanduse" diskursusest seega väljaspool; ainus, mis tekitab seoseid avangardsuse ja "uudsusega" (mis annab asjale "poliitilise" maigu, mida on väga kerge teatava paresteesiana oma vaimukeelel tunda, on see mõneti kujundlik asi, et ta nimetab seda kõike luuletusteks ja kirjanduseks, kuigi tegelikult on need mõisted suuresti vaid metafoorid pragmaatilisusest vaba keelelisuse (ehk teisisõnu – vana hea psühhoanalüütikute Unbewusste – viitan muidugi tollele Lacani ütlusele, et mitteteadvusel on keele kuju, või midagi sarnast tal oli) metafoorseks sünonüümiks. Ja kui asja nii vaadata, on Mikita ja nt Luuk midagi otse vastupidist – kui Luuk otsib "tundmatut", mida keel kombib, siis Mikita jaoks on keel igal pool äratuntav, igast asjast paistab tema keelelisus välja, ja see võib-olla üldse ongi ainus põhjus, miks me üldse maailma mingisuguse konkreetsusena tajuda suudame (keel loob samamustrilisuse mitteteadvuse "tühjade" ornamentide ja teadvuse tähenduslike konfiguratsioonide vahel). Või nojah, kihutan liiga oma mõttega, mitte otse vastandid nad ei ole, Luuk ja Mikita, aga nad lähenevad asjale eri suunast ja mõneti erinevailt eeldustelt – Luuk eeldab (ma ei tea, ma oletan), et on olemas midagi tundmatut, millele siis keel tuleb peale laotada nagu loor nähtamatule asjale, et tundmatu kontuurid tuleks välja, Mikita eeldab, et on olemas kõiktuntavus, mille ilmutamises pole niivõrd mingi (kirjandusliku?) revolutsiooni potentsiaali, vaid pigem mingit lihtsa teadavõtu ilmet. Nojah, lühidalt – müstik ja maag. Minu meelest see Su Luugi-kirjeldus vastab enam Kiwale või vähemasti tema psühhedeelsetele ambitsioonidele (vaata “Robotit”, see pole isegi enam manifesteeriv, vaid lausa alateadvuse suhtes kolonialistlik! Aga ega ta ise ei eitagi seda.) Luuk on mu jaoks pigem keeleline/diskursiivne geenitehnoloog, kes loob imetabaseid keele-elukaid, kombineerides juba mingeid olemasolevaid tekstuaalseid parameetreid. Ehk oled juhtunud kuulma Turovski Ööülikooli alkeemia zooloogilistest aspektidest, including live-draakoniehitamine? Sellevõrra on siis pigem just Luuk maag. Ja Mikita on juba buddha

Kui veel kaanoni küsimuse juurde tagasi tulla, siis küsimus igreki avangardsusest (s.t mittekanoonilisusest või kaanonimurdjalikkusest) on küsimus, kas nt Luuk või Kaspar või NÜ soovivad oma tekstidega toime panna akte, mis puudutavad eesti kirjandust, või on see mingi täiesti omaette ruum, mingi kõrgmäestikuõhk, mis polegi mõeldud kaanonile elupaigaks; Õigustatud küsimus. See on see meie koolihariduse vili, et kõike eesti keeles (ilu)kirjutatut kohe ka eesti kirjanduseks pidama kipume, aga see ei tarvitse ju sugugi nii olla! Ehk on antud juhul vähemasti osalt tegu tekstidega, mis kasutavad üht keelt võimalikest, eesti keelt keele kui sellise esindajana, pars pro toto, ega püüdle üldse olla allutatud eeldustele ja nõuetelegi, mis eesti kirjandusele omistatakse. Sel juhul ei ole nad eesti kirjanduse avangard (või võimalus avangardiks). Nojah, ideaalis võikski iga uus teos selline olla, aga vt. allpool too Baturini-paradoks - ka “Kentaur” justkui tõuseks “eesti” kirjandusest üle, püüdes leida mingit kosmilist lähenemist eesti keelele - aga just seeläbi muutub raskesti tõlgitavaks! Siiski - sama “ontoloogilise” vs. “poliitilise” Y vastandus aktualiseerub ka siinkohal. Aga kui "eesti" ära jätta, mis nad siis on? aga kui “kirjandus” ära jätta, mis nad siis on? ok, sofistika. jah, meil ei ole säärast taustsüsteemi, säärast mätast, millele end sellest mülkast patsipidi välja tõmmata. ja Mikita tundub mulle ses mõttes hoopis kaanoni ja perifeeria hõlmajana, millegi laiema, kui võiks olla keskme ja perifeeria vahelised suhted; need mustrid, mis Mikita välja joonistab, n-ö ümbritsevad seda mängu, olles ühtaegu nii kaanoni ontoloogiline tingimus kui ka selle äärmine perifeeria (ääred ümbritsevad ja hoiavad koos, aga samas on kõige äärmisemad) – niisiis mitte selline perifeeria, mis tungiks keskme poole või püüaks sellest lahti murda, vaid mis lihtsalt on paratamatult seal ääre peal. Vikerkaare-mehed on teda vist ka Oulipo-ga seostanud, aga ma ei ole siiski päris kindel, kas see on seesama lähenemine. Mikita vist ka ise ei välista seda (nagu ta õieti midagi päriselt ei välista), aga Oulipo-s tundub olnuvat rohkem sellist külma ponnistamist a la Väljataga sonetimasin (me ei pea seda artiklisse sisse jätma) - või on probleem lihtsalt Väljataga tõlgenduses Oulipo’st kui sittade kirjanike päästerõngast (“kuidas kirjutada, kui millestki pole kirjutada?” - khm, ka seda ei pea me sisse jätma… olen lihtsalt praegu natuke tige selle peale, mida Väljataga Areenis kirjandusest kirjutab. Mulle tundub, et ta teadlikult norib tüli.) Jah, nood Väljataga-viited ei ütleks ka ELMi lugejale midagi. Mida Sa Areeni-jutus silmas pead – kas seda, mis ta Baturini kohta ütleb (mul nagu meenub, et just Sina Baturinit maailmakirjandusse tõstsid – ma ise kahtlen selles, sest suur osa Baturini väärtusest on väga raskesti tõlgitav, ta üsna keeles kinni ja sellest tuleb tema mõnu, aga see on kiire tõlkes kaduma minema). Mõtlesin maailmakirjandust vist liiga idealistlikult - kui kirjandust, mis suudaks tegeleda tõesti üldinimlike küsimustega, mitte ainult lääne kompleksidega üldinimlikkuse sildi all. Ma ei usu muidu “üldinimlikkusse”, aga olen alati lummatud, kui mõni teos mind veidi ümber veenda suudab. Keele/tõlgitavuse osas olen Sinuga üldjoontes nõus. Aga Väljataga ei räägi ju kuigivõrd keelest või tõlgitavusest, vaid lihtsalt poetab muuseas, et “Kentaur” ei suuda maailmakirjandusega võistelda. Kust kurat ta seda võtab? Mis alustel ei suuda? Poliitilistel – oleks Joyce "Finnegani" eesti keeles kirjutanud, ei suudaks ta maailmakirjandusega võistelda ;-) Aga ma ei ole absoluutselt nõus ta suhtumisega romaani üldse - nagu oleks kõlbeline või olustikuline aspekt romaanis esteetilisest tähtsam. See on mingi sõglalik vulgaarsotsiologism. Romaan ei ole ajaleht.

See Oulipo'ga seostamine on pisut nagu selline mängukaru – ka mind on Oulipo'ga seostatud, ollakse nagu maiad mingite ühtede seoste peale, seda olen enda peal kogenud – kui nt Krull minu "Päikese" keskmeks pidas noid süstemaatilisi glossolaaliaid ("Lamba kloonimine" nt), samas kui tegelikult oli raamatus ju võimalusi hoopis olemuslikumaiks seostamisteks. Kindlasti, ehkki glossolaaliad ei pruugi neist seostamistest ka sugugi kõrvale jääda. Jah, aga nad pole selline kese, millele võiks raamatu muud kõrvale jättes taandada. Olen ikka mõelnud “Päikesest” midagi kirjutada… Mulle on see miskipärast ikka kuidagi kõige lähedasem Su senistest raamatutest. Vist just selle pöörase eklektilisuse tõttu. Mis, muide, võiks ka üks Y tunnuseid olla, kui selles mingit metoodikat tuvastada. “Päike” kui Y??? Miks mitte??? Vaevalt küll, liiga lihtne; mul on ikka suht vanamoodsad mängud seal sees, ma ise juba näen nad kõik läbi (tollal ei näinud).

Väljatagat ei torgiks tõesti enam, ta tundub tegelikult suhteliselt hell olevat. [--- kärbe, jutt läheb konfidentsiaalseks ---] Ühes kohas distantseerun Sinu vaadetest, ära võta seda reetmise või pugemisena, tegelikult ju nii ongi, pole kunagi tahtnud olla kirjanduspoliitikaga tegeleja ja tahtsin seda selgelt välja ütelda. Aga mu tookordne reaktsioon ongi taunimist väärt, see oligi täiesti küüniliselt poliitiline ja ebakirjanduslik rünnak institutsiooni vastu - tahaks uskuda, et nüüd pole ma enam valmis selliseid võtteid kasutama, vähemasti kirjanduses mitte. Vähemasti taban end katsetelt neid mõnikord kasutada ja taltsutan end nagu uuendatud Norton AntiVirus haarab ja likvideerib viirusi lennult. Ma ei saa seda rünnakut isegi tagasi võtta, sest siis oleks mõistlik öelda, mis ma sonetimasinast “tegelikult” (kirjanduslikult) arvan (aga arvan nagu Sinagi või veel hullemini ikkagi - oh paraku! kirjanduslikult on asi veel hullem kui poliitiliselt! no ei meeldi mulle need luuletused ja ta ütleb ju, et talle endalegi ei meeldi, et ta ise loeb hoopis teistsugust luulet - nagu päkapikudisko-prodjuusser, kes ütleb, et ta kodus kuulab hoopis Saded või Zeppelini - aga katse kirjutada mingis laadis nii sitta luulet, et sama laadi kasutamine edaspidises kirjanduses välistada - jaa, see on Y2K, see on hullem kui viirus, see pole isegi enam Kreeka jalgpall, vaid vastase mängutahte halvamine kümne omavärava abil haahaahaa, see on hea! - see on midagi nii haletsusväärset, et on vähemasti edukas minu suu ja sule sulgemises avalikkusele sonetimasina asjus!) (Ja nagu näha, kõigele muule lisaks äratab see minus sisemise Kristin Krulli.)

Aga tulles nüüd tagasi nende algsete küsimuste juurde - Aga tulles nüüd tagasi nende algsete küsimuste juurde - siinpraeguses kontekstis võiks kuidagi edasiarendamist leida too tõdemus Queneau ja Elioti tehtust kui mingist nihkest, mida ei saa korrata (mis paradoksaalselt ju olid välja käidud tugede või normatiividena, kuid ometi just sellisena jäljendamatud). Midagi Y olemusest siin on küll. Ka midagi “tavakirjanduse” olemusest. Näiteks: ideaalne kaanonikirjandus on see, mis näiliselt nõuab jäljendamist, kuid autor teab sisimas, et seda ei peaks olema võimalik ega vajalikki teha - kuid kummati seda tehakse (tahes kui ka tahtmata) ikkagi; ideaalne Y on aga see, mis näiliselt rängalt rikub mingeid paikaloksunud “kirjanduse tegemise” reegleid, jättes demonstratiivselt tee vabaks - ja ometi autor teab, et seda ei ole võimalik järele teha. Nojah, see minu ülalpool olev "kunatise igreki" ja realismi jutt ehk haakub siinsega. Üks võimalik lisavinkel asjale on muidugi ka Bloomi mõjuängi-teooria, mõjuäng kui oma eelkäijate muutmine oma järglasteks, selle mehhanismi käivitamise nimel mäng käib ja selle kaudu igrek tekib; aga Bloom on mõnes mõttes liiga palju traditsionalist, "kunatise igreki" teemat ta ei ammenda.

Segane; aga toda varasemat kujundit appi võttes niisiis: “sissemurdja” lõhub akna ja kaob kildudega (nõnda õigupoolest sissemurdjaks ega vargaks osutumatagi! ehk vaid huligaaniks); talle järgneja ja katkisest aknast tuppaastuja (sama klaasi ta enam purustada ei saa!) aga juba võib saada süüdistuse sissemurdmises (mida ta pole ju teinudki!) eesmärgiga toas ebaseaduslikult elada või sealt midagi varastada. Ehk siis jälle, Queneau ja Väljataga? (ehk siis jälle, kui ka näide sisse jääb, siis näite näide välja oh meid metamehi ) lugesin algul "metsamehi", see lülis paremini Jah, hetkel olen küll metsamees minagi.

…Ja suutmata isegi siin peatuda - tegelt on kift, kuidas me siin isekeskis räägime pikalt-laialt millestki, mille kohta me teame/oleme kokku leppinud/tunnistame paratamatust, et see ei saa avaldatavasse juttu sisse minna, ja ometi - või just seetõttu - hakkab see genereerima mõtteid, mis võiksid sisse minna. Oi, Adamsonile see meeldiks.

kas praegune eesti avangardkirjandus võiks välislugejale mingit “ahhaa-elamust” pakkuda? Küllap ikka võiks - sel paradoksaalsel põhjusel, et toimib ju tegelikult äratuntavail maailmakirjanduslikel viiteväljadel. (Ärgem hoopiski jätkem siin tähelepanuta seda, et paljud me olulisimad “ahhaa-elamused” on olemuselt nostalgilised - millegi kunagi kogetu ja kaotatu taastumised. Müstilisema hingelaadiga inimesed aduvadki neis elamustes igal juhul mingi algse paradiisliku õndsuse heiastust. Ja vähemasti Mikita ongi ju selle peal väljas?) Muuseas, olin nädalavahetusel Võrumaal pulmas, seal oli üks viieaastane poiss, kellega sain jutu peale, tema jutt algas kõiksugustest multikate ja mängude koletiste kirjeldusest, kuni jõudis lõpuks, jutu arenedes ja usalduslikkuse ning tema entusiasmi kasvades, glossolaaliani ning luugilike tundmatuse-lauseteni, nii et see nostalgia või lätetele-tagasi asi kehtib mõnes mõttes ka Luugi kohta, selline keel on täiesti võimalik ja olemas; kindel, et too poiss oleks Luugi lausetele vastata suutnud ja sellest mõnu tundnud. Rääkimata siis Mikitast, kelle raamatuid ju vist kuskil juba lapsesõbraliku loovusõpikuna kasutataksegi. Kaspari raamat on tõenäoliselt vägagi lapsesõbralik, vähemasti sellistele imelikumatele lastele meeldiks. Ja tegelt pole siit ju kaugel ka Kiwa püüdlus tabada mingit väikestele tüdrukutele omast spontaanset, peatumatut, kõikehõlmavat ja näiliselt ühitamatute teemade vahel täiesti vabalt liikuvat sädinat! Ma nüüd sirvisin ja kohati lugesin toda "Robotit" ka; ma isiklikult jään pisut pika hambaga selle suhtes, ta kipub mu jaoks mõjuma just tolle ülehindava tekstina, ja too sädin iseenesest ei võlu mind ka kuidagi, vähemasti ei tekita minus mingeid huvitavaid epistemoloogilisi lühiseid nagu Luuk või Mikita või isegi NÜ, kes mulle ka eriti lähedane pole (pean neid "väärtuslikuks", aga isiklikult toidavad mind vähe). Aga eks Sa oskad ehk paremini tema kohta midagi arvata. Luuk, Kaspar, Ki wa, 14NÜ on kõik väga teadlikud maailmakirjanduse kaanoni äärtest, “tsentri perifeeriast”, romantilisest/modernistlikust/dekadentlikust “vahekihist” ja paigutuvad mugavasti selle mõttelistele pikendustele kaanoni äärte taha. Ehk siis võib lausa väita (ja see on nüüd selle artikli jaoks juba kindlasti vajalik tõdemus), et nad võivad olla (kultuuriliselt) tõlgitavamad (huvipakkuvamad) kui suur osa ilmsemalt traditsioonilist, “eurosõbralikku” kirjandust. (Erijuhtum on Valdur Mikita - “Äparduse rõõm” tugineb suurel määral eesti keele eripäradele, “Rännak impampluule riiki” veelgi suuremal määral eesti kirjandusruumile - samas jällegi on mõlemas nii palju olulisi ideid verbaalse keele kui sellise piiride taha kandumisest, et oleks patt neid teistele kultuuridele tutvustamata jätta!)

Muuseas – viimases Estonia ajakirjas, mida Hasselblatt teeb, on lühitutvustus Mikitast koos pildiga ja tõlgituna "Destruktiivne lehekülg", Janika käest nägin, nii et algus on tehtud.

Muidugi mõnes mõttes on siin mingi lõhe – ühest küljest on nad kultuuriliselt tõlgitavamad, teisalt peaks sellistena – juba ära tuntutena – ahhaad pakkuma – aga mis ma norin, see polegi tegelikult probleem.

Asi, millele ma ei oska veel vastata, pean mõtlema, et kas ma nt loeksin Portugali Luuki või Kiwat, kui ta eesti keelde tõlgitaks – pole kindel, sest tal puudub see kontekst, mis mul lubaks teda mingi nurga alt näha mingi konkreetse kultuuri kirjandusdiskursuse suhtes "avangardina"; Portugali Mikitat loeks küll ilma igasuguse vajaduseta kultuurikonteksti järele. Hehheh, pigem portugali kui kreeka Y Aga raske öelda, kas portugali “hea kirjanduse” nõuded meie omast nii väga erinevadki. Aga ma ei tunne seda kirjandust piisavalt, et midagi väita. Ma mõtlesin pigem seda, et ülalmainitud positsioneerivad end tegelikult millegi enama kui eesti kirjanduse suhtes. Või tahad ikkagi väita, et portugali arusaam “maailmakirjandusest” erineb olulisel määral eesti arusaamast? Selles ju mu probleem ongi, et ma ei tea, kuivõrd ta erineb, ma ei saa midagi väita. Mõnes mõttes see ongi see paradoks, mis mu vinguma ajab – ühest küljest jah, kõige universaalsemat sorti kirjandus, teisest küljest on igal rahvuskirjandusel ilmselt oma universaalsuse-läved, mille ületamine mõjub olulise sammuna selle kirjanduse arengus. Jah, ja need läved on sageli (alati? paratamatult?) meie jaoks mujal kui muude jaoks, õigemini - me mõistame nende ületamist teisiti kui teised kultuurid. See, mis teiste kultuuride jaoks selle läve tegelikult ületada võiks, ei pruugi siinmail sellisena ära tuntud ollagi. Või siis - me peame läveületajaks midagi, mis seda lõppkokkuvõttes (sel määral) ei ületagi. Kas “Piiririik” tegelikult ületas Ida- ja Lääne-Euroopa vahelise piiri? (Kas ta seda taotleski? Siinpool vahepeal tundus küll, et sellesse suhtutakse kui mingisse “murrame läbi”-teosesse). Kui mingi teos justkui murrabki mingid tabud ja kõneleb ausalt asjadest, millest sinnamaani ei kõneldud, võivad need piirid lahustumise asemel hoopis selgemaks muutuda. See on oluline tähelepanek, siit kasvabki välja eelkõneldud kaanoni paratamatus – tabudel ja piiridel on alati paratamatuse mekk küljes, aga niipea kui mingi demokraatia tulemusel piirid hajuvad, pole avangardil enam jõudu, ta on "üks teiste hulgas"; avangard ise toetub paratamatuse püsimisele, sest kui ta saaks keskmesse demokraatlikul viisil, poleks tal enam seda innovatiivset pinget sees. Labane dialektika muidugi. Pessimistlik marksism Klassivõitlust on vaja, aga status quo muutumine on hukatuslik või siis lausa võimatu? Mis parata jah, tulemuseks ongi too sotsiaaldemokraatia koos tugitoolianarhistidega pluss veel hingekriisidest kubisev kirjandus nagu Rootsis. Sellest ka mu skepsisepuhangud. Pigem sobiks mulle mudel, kus oleks sees nt mingid mungakloostrid täiesti ühiskonnaväliste väärtushinnangutega ja ilma oma ideoloogia ühiskondliku levitamise ambitsioonita, kuna elatakse juba hoopis teise riigi – taevariigi – väraval. Hipi? Aga see eraldi ruumi rajamine on ka üks võimalus subkultuure üldisemalt tõlgendada - mulle sümpaatsem kui too otsese resistance’i ihalus, kuigi toda viimast on subkultuurides siiski rohkem, kui mulle üksvahe tunnistada meeldis. Aga selleski on mu jaoks igreki tähtsus - võime tajuda ja väljendada ümbritsevat reaalsust hoopis mingite teiste parameetrite järgi, nõnda ka ideoloogiavälisus või vähemasti utoopiline ettekujutus sellest. Kuidas see Vabari anonüümseks jäetud sõber Mikita kohta ütleski - et miks peaks keegi kirjutama ja lugema säärast udrumudrut, kui ümberringi on nii palju sotsiaalset ebaõiglust? Just selle tõttu ongi igrek mu jaoks radikaalsemalt mässuline kui “sotsiaalne kirjandus” - viimasesse suhtun nagu sotsdemokraatiassegi. Kui probleem taandatakse sellele, et ühtedel on raha ja teistel ei ole ja raha omada on hea, mitte omada aga halb, siis ainult tugevdatakse kapitalismi. Norin, muidugi. Põmpst vist nõus. Oluline seetõttu, et aitab tõstatada muid kirjanduse motivaatoreid kaanoni-ambitsiooni asemele või kõrvale. Sest ehkki moes on seda salata, tiirleb rõhuv enamus Eestis kirjandusena väljapakutavat ikkagi kaanoni normide ja vahendite ümber (ajakirjad, raamat, arvustused, Kulka toetus, preemiad, etc etc - ei ole selleta saanud me avangardistidki; nt. Kulka toetuse tulematajäämist tõlgendatakse ikka negatiivse hinnanguna) See on toosama füüsilise ressursi piiratus – sisuliselt ju keskmise miljonilinna oma. Sofi Oksaneni “Stalini lehmad” ja eriti selle ümber toimuv on nagu “Piiririik Reloaded”! Tulebki ilmselt kõnelda mõlema nurga alt – kuidas see on otseseoses muu ilma sarnaste asjadega ja seetõttu huvipakkuv (ma jätaks siin suurema vastutuse Sinule, sest ma ei tunne seda muu kirjanduse konteksti vist nii hästi kui Sina), teisalt, kuidas selline kirjandus positsioneerub senise eesti kirjanduse suhtes. Ja muidugi on selles viimases omajagu mingit panustamist ja pretensiooni, lubadust, millel alati pole täielikku katet – aga küllalt mu skepsisest – ei, skepsis väga teretulnud, muidu on (isegi, kui me dialoogivormi eksplitsiitseks ei jäta) nagu nood ajaleheväitlused a la “Eplik vs. Surva”, kus mõlemad lõpuks kaitsevad samu seisukohti. Igasuguse kirjanduse tutvustamises-vaagimises-promomises-haipimises on katmata lubadusi ja pretensioone nagu igas reklaamis. Ja oleks ka õudne, kui me tõesti suudaksime selle kirjanduse võimalused siin adekvaatselt ette kirjutada ja ammendada. Mida rohkem me neile lubame, seda suurem on võimalus eksida ja see tuleb kirjandusele siiski pigem kasuks, ehkki mõnes võib tekitada pettumust või kahjurõõmu, et haibitu ei suutnud siiski esilemanatud ilupilti õigustada. Äparduse rõõm! lohutagu Sind see, et kui rääkisin selle kirjutise plaanist Adamsonile, siis oli ta ses suhtes (et kas asi on väärt sellest niisuguseks kirjutamiseks) nii pikahambaline, et ajas mind isegi natuke närvi. Väärt on kirjutada kindlasti, võib-olla isegi selle eestikeelset versiooni kuhugi pakkuda (nt Sirpi). “Kas see on väärt”??? Kas see ongi (Adamsoni kui) kanooniku suhe asjasse? Ja väärt missuguseks kirjutamiseks? Kui mitte selliseks, siis milliseks? Milline kirjandus on väärt milliseks kirjutamiseks sellest?

No see on minu lohakas sõnastus, Adamson muidugi nii udune ei ole, kui ta asjust räägib. Põhimõtselt on tal üleüldse see suhtumine, et Eestis kuulutatakse asjad liiga kiiresti kirjanduseks, liiga lihtne on muutuda luuletajaks või kirjanikuks, ok, sellest saan ma aru… et nt Ruitlane või Ilves mõnel muul maal oleks kohalik külakoomik, meil on ta noor luuletaja – ja sellega olen ma nõus ma päriselt ei ole, mu meelest on mõlema proosas siiski täiesti tõsiselt võetavat… muide, huvitav, et me ei ole kumbki hetkekski kaalunud nt. Ilvese arvamist sellesse Y-sse, kas mitte just mingi intellektualistliku kirjandussuhte puudumise pärast? Kontseptualismi puudumise pärast (aga seda ei saa ju ka väita?) olen võhik, pole ennast Ilvese osas harinud (samas pean seda paratamatuks ja sellega võitlemine oleks tuuleveskitejne, sest eesti kultuuri füüsiline ressurss ongi nii väike, et suurema filtri puhul sureksime kultuurina välja hmmmmmm… põmpst võiks ju hariduspoliitikaga paralleelselt ka vastupidise hüpoteesi püstitada, et ehk peakski kultuuri elujõu nimel kirjanduse latt olema hoopis kõrgemal ja selle alt jooksjatele kehtestatud täiesti respektaablid kutsetööliste ampluaad, olgu nad siis külakoomikud või seriaalikirjanikud? Aga kui (kõrg)hariduses kaldun elitarismi pigem toetama, siis kirjanduses on see mulle võõrastav kasvõi juba seepärast, et üheste hindamiskriteeriumite kehtestamine kirjanduses vist pole enam võimalik, see oleks igapidi vägivaldne); tema põhikahtlus oli just seesama – Kaspar ja Luuk on avaldanud mõlemad ühe huvitava raamatu, Luuk veel lisaks luuletusi, mis on üsna väheütlevad aga nt. Kajar peab Luuki luuletajana tugevamakski kui prosaistina! (see on tema arvamus, ta on Luuki Kulka-mehena vist käsikirjast lugenud, minu teadmised piirduvad paari ajakirjailmumisega, on nii ja naa asju, kohati pole luuletuste kontseptuaalne kontekst tekstist endast välja loetav, s.t on niivõrd solipsistlik ja esoteerne, et ei tee aknaklaasi vastu häält ka, rääkimata klaasi purustamisest, kohati jälle väga huvitav kuigi ka solipsismi ja esoteersust võib huvitavaks pidada, ja kas see siis just polekski “ontoloogiline” Y, mis isegi silmanurgast kaanoniga ei flirdi? Luugi ihaldet “antisotsiaalsus”! viitan ülespoole – kui ununeb keele pragmaatilisus, siis asi kaob; see tähendab, et põhimõtteliselt iga ebakommunikatiivne tekst – iga tekst, mille laest kukkuv krohv võib kirjutada, nagu Luuk ise kirjutab – on mingis mõttes antisotsiaalsena huvitav – aga see pole nii, just samal põhjusel, miks raamat, mis seisab lugematuna riiulis, ei ole kirjandus mitte ainult et pole kirjandus, vaid pole ka mitte-kirjandus, on täiesti tajuväline asi ja seega ei saa kuidagi toimida – kui mitte mingisse külamüstikasse langeda), nonii, siis veel Mikita, kes pole päriselt kunstnik, vaid pigem teadlane, või siis juba nende kategooriate ülene, aga sellisena ehk siiski pigem erand kui reegel. Nt. Merilai on ju siiski pigem teadlane, kelle luuleasjad enamasti naljaka kõrvalmärkusena mõjuvad… Sinul on mõlemad tegevusalad tugevad, aga mulle tundub, et Su teaduslikud uurimused ja luule ei ole siiski samal määral temaatilises kattuvuses kui Mikital - see pole absoluutselt etteheitena mõeldud ja ütle, kui ma eksin! ei eksi, pigem on nad komplementaarses suhtes, püüavad üksteist üle trumbata ja üksteise eest põgeneda – püüe kirjutada tekste, mille analüüsiga jääksin hätta, ja analüüsida tekstides seda, mida ise ei suudaks tekstidesse teadlikult kirjutada. - Ja veel: kui Mikita raamatute puhul on tõdemus “teadusmahukas tootmine” plussmärgiline, siis nt. Toomas Vindi rakendusliku postmodernismi puhul mu meelest ei ole. siis veel Kiwa oma ühe raamatiga, et kas see seltskond kannab välja seda, et nüüd me saame rääkida mingist avangardist kui uuest ilmingust eesti kirjanduses – kas see pole etteruttamine ja ülepaisutamine, Nii et selleks, et me saaksime avangardi avangardina tunnustada, peab see evima traditsiooni või vähemalt ületama traditsioonilise kirjanduse “lävendi” kui mitte kvalitatiivselt, siis vähemasti kvantitatiivselt? Absurdne vastuolu, aga samas väga olemuslik kirjanduse hindamisel! Sest mis oleks alternatiiv? just, ise ka ülevalpool rääkisid sellest, kui rääkisid kaanoni ja perifeeria mõistete vajalikkusest asja iseloomustamisel. ja kas pole siin tegemist taas sellise asjaga, et kuulutame kirjanduses oluliseks selle, mis suuremas kultuuris oleks marginaalne harrastus; aga seda annab ju ka plussina käsitada - väike kultuur on eelisseisus just seetõttu, et avangard, mis suuremas jääb pelgaks marginaalseks harrastuseks, võidab väikekultuuris märksa suurema kandepinna? Punk sündis Ameerikas, aga laiemalt peetakse seda ikkagi briti nähtuseks, just seetõttu, et briti kultuuris oli võimalik selle algselt üsnagi väikese levialaga nähtuse plahvatuslik invasioon meinstriimi - Ameerikas asjad nii kiiresti käia ei saanud, vähemasti antud ajahetkel. See on muidugi argument. ühesõnaga – kas see kokku on piisavalt võimas, et seda välismaalastele välja pakkuda millegi tõesti eesti kirjandusse jälgi jätvana ja representatiivsena eesti kirjanduse kohta. Kas Adamsoni arvates eksisteerib eesti kirjandus ennekõike välismaalastele ettenäitamiseks??? Ei, ära liialda; pigem on küsimuseks, kas see igrek on piisavalt representatiivseks vormunud meie endi jaoks, et ta nüüd ära piiritleda ja temast mingeid järeldusi teha; kas meie jutt pole asjade arengust ette ruttamine; mul on pisut endal ka see tunne kuklas, aga see tuleb loomupärasest alalhoidlikkusest. See siis on juba küsimus kirjandusteadusest kui sellisest. Kas uurima peaks vaid juba selgelt väljajoonistunut, tardunut - aga siis juba tegelikult ära olnut! - või ka seda, mis alles on moodustumas (ju ennekõike selle tarvis lõin Vihiku) või lausa suutma ka kirjanduse arengut prognoosida (mis vist vähemasti eesti oludes ongi võimalik vaid Mikita laadis, igal muul juhul mõjub “poliitilisena”). Nojah, see on küsimus sellest, kas introspektsioon pädeb mingite vettpidavate otsustuste puhul – kas saab uurida lootusi kui potentsiaalseid fakte; aga ma muutun juba teravaks. Ma siiski usun, et igreki tiivatolm ei pudene meie puudutusest. Hm, liblikas? Äkki hoopis sisalik, kes saba maha jätab? Ma olen temaga nõus ses suhtes, et minu arust ka see igrek objektiivselt (igava tõe seisukohalt) ei eksisteeri, eksisteerib ju, on lihtsalt ülimalt raskesti piiritletav ja mõõdetav - nagu elu, hing, Jumal vms. (need on siinkohal võrdlused just nimelt vaid raskestimääratletavuse alusel ja ei midagi enamat!) nojah, siin võib igapidi vaielda – võin nt ütelda, et objektiivne eksisteerimine ongi piiritletav ja mõõdetav eksisteerimine; ses suhtes olen ma Hennoste kooli mees, päris uduste piirjoontega asja puhul fikseeritud üldistusi on riskantne teha; aga see selleks, ega see vaidlus meie artiklile midagi ei lisa see jutt on deklaratiivne-kehtestav ja mitte deskriptiivne-nentiv, osalt küll, juba ka selle tõttu, et mis on põhjuseks, et siit piirist jääb välja nt Krull, kes on mõnesid samu asju teinud juba üle 10 aasta tagasi; krt, see on juba nagu haldusreform või maade tagastamine, et kustpoolt kivi ja puud siis seda piiri vedada Ei, ma praegu küll ei mõtle välja ühtki kandvat põhjust… Kuigi ma küsiksin isegi ennem Kivisildniku kui Krulli järele? Krull on keelelises mõttes huvitavam, Kivisildnik mängib rohkem poliitiliste ja pragmaatiliste keeletajude peal, mängib n-ö suuremate kamakatega, ses mõttes on Krulli "Swinburne" nt igrekile palju lähemal kui Kivisildnik. Kuidas Sa muide Väljataga etteheiteid kommenteerid? (nagu poleks Kivisildnik ega ta uurijadki muuilma analoogidega suhestunud?) Eks tal on mingil määral õigus, väga palju seda pole tehtud, st mitte väga põhjalikult, kuigi viiteid on ju küll (mul endal sajanditagusele futule ja venelastele, ei tule praegu ette, kas Krullil midagi on olnud); on küll, aga mitte väga põhjalikult; natuke Kivisildnik selle lünga varal paistab ka olulisem, kui ta võiks olla, kui me suuremas kultuurikontekstis elaksime. Briti mängulisemas performance poetry’s on ka paralleele, nt. John Cooper Clarke. Aga lõppude lõpuks tundub mulle, et toda kõrvutamist muu maailma kirjandusega nüüd nii väga vaja ei olegi. Muidugi on tore sellest teada ja seda jõudumööda lugeda ja tõlkidagi, aga iga teos hakkab ikkagi ennekõike tööle siinpraeguses keeleruumis ja see, kas või kuivõrd sama asja enne mujal ilmas tehtud on, ei olegi nii oluline (kindlasti mitte neile, kes sellest ei tea). Püüd mingi kirjandusteose väärtust pretsedentide leidmisega vähendada on küll ennekõike poliitiline ja egotrippimine pealegi. Ses osas tunneksin Väljatagale isegi kaasa - kui ta ise seda trippi nii tihti ja hiljuti Areeniski poleks teinud… päris objektiivseks jäädes ei saaks seda asjaolu välja jätta, aga seda sisse võttes laguneb asi laiali juba kaanoni enda kirjeldamiseks; mis on põhimõtteliselt see, mis teeb Kaspari nii uuenduslikuks, kui juba 30-40 aastat tagasi oli olemas Ehin? Et miks mitte nimetada Kasparit lihtsalt sürrealistiks? Aga mis on “sürrealism” praegu kui mitte kanoniseeritud Y? Ehk siis jällegi - Ehin on sürrealismi kui piiripealse nähtuse “delegaat” kaanoni südames pikka aega mitte delegaat, vaid ainus kodusürrealist, kuid Kaspar tõestab (või kuidas kellelegi), et säärane loomeviis/kunstikeel/metoodika/whatever on siiski veel võimeline mõjuma värskelt… kohtus see muidugi ei kannaks, mis siis uute “realistlike” teostega teistmoodi on? Kui ma nende asjade peale mõtlen, siis saab mulle nüüd selgeks, et kui Yrjö Yöst kirjutada, siis ei pääse sellest, et miks Krulli "Swinburne" ei ole Yö (sest minu arust ta ei ole, niivõrd kui ma sellest Yöst intuitiivselt aru saan), aga Kiwa on. Kas ikkagi Yrjö Yö pole seltskondlik nähtus ontoloogilise asemel? No ma mõtlen selle üle veel. Kas Alliksaar oleks? Aga Laaban? Kas Johannes Üksi ilma 14NÜ-ta oleks? Ja Vihikus “mikrokosmilisest kirjandusest” rääkides viitan ka Laurile-Markole-Mehisele, mis mõne teise termini puhul üldsegi samal määral õigustatud poleks, ehkki too teine termin võiks toda korduvalt ülalpool mainitud autoritekogumit pareminigi iseloomustada… Eks ma siis püüdsin nähtusele ka mingit aktseptaablimat polstrit leiutada… Nojah, siin tulebki tegelikult see retseptsiooni küsimus mängu, just see, et lugeja teeb kirjanduse, mitte tekst; kui loeme Alliksaart või Laabanit, siis on nad enda ümber juba kogunud sellise retseptsioonikonteksti, mis teeb ühese sidumise igrekiga raskeks. Nii et kui igrekit määratleda, siis puht teksti-iseloomustusega ei mängi välja; see on just teatav retseptsioonipinnas, millesse need tekstid kukuvad ja millest võrsudes saavad just selle ilme, et neid saab tajuda igrekina. See on aga samas ka kõige raskem, sest me ise olemegi see pinnas, see nõuaks mingit enesemetat, mis on alati riskantne. See oleks aga väga subjektiivne lähenemine. Iseasi, kui võtta kokku nende tekstide retseptsioon, aga seda on ju üsna vähe (mida võiks ka omamoodi retseptsiooniks pidada). See, mis on, tuleb igreki enda seest või selle mõtestamisega hakkama saada ette võtnutelt (oh kui halb eesti keel, aga y’know what I mean) - igatahes tunneb vajadust ka senisest kirjanduskriitikast erineva metakeele kasutuselevõtuks - Tomberg, Lopp, otseloomulikult andreas w, kelle jaoks too metakeelne nihe on lausa ristisõda, ehkki gerilja positsioonilt. Lopp on ehk siiski teisest ooperist - nagu ka James kirjutajana - nad ei põlga põhimõtteliselt kaanonit nagu andreas w, neil on lihtsalt intellektuaalselt huvitavam servapealsetest asjadest kirjutada. Vihiku suur õnn ongi olnud pokkerimänguline - kätte on sattunud sujuv rida solipsistlikust igrekist, selle esoteerilistest tõlgendustest ja selle tõlgendustest, mis on arusaadavad-aktsepteeritavad ka mõneti konservatiivsemale lugejale. pluss veel mõned päris konservatiivsed asjad igas numbris.

(Äkki peaks autori-koondnimeks võtma Pillu Väärt )

Vast selles segases jutus on midagi inspireerivat…

Põhiteemast üha kaugemale, aga praegu tundub see produktiivne lähenemine olevat.

Üks võimalus selle teksti lõppvormistuseks: Vahetame veel mõned korrad sel viisil mõtteid (ja värve) ning siis redigeerime selle kumbki omaette lõppjutuks. Kui need tulevad väga sarnased, saame üheks jutuks ära ühtlustada; kui aga erinevad, pakume avaldamiseks mõlemat versiooni korraga. Kuis tundub?

Võib küll; ma arvan, et ta niikuinii tuleb sarnane ja üks lõpuks, ega kahel eraldi jutul pole ka mõtet, kui nad siga ja kägu ei tule – aga ei tule ju. Kindlasti tuleb alguspoole faktivärki surada – kes, millal, mida on ilmutanud ja mis on nende retseptiivne seis ja vastuvõtlik publik. kuivõrd nüüd toda viimast määratleda annab… nagu just märkisin, see on oluline, kui tahta jätta mingit objektiivset ja usutavat muljet, mingit põhjendatust oma jutu väärtuslikkusele on oht kalduda konjunktuuriuuringutesse nagu teeb mitte just väike osa viimase aja kirjandusvaagimisest. Või oht tarastada see mingi sihtgrupispetsiifilise õukonnamänguna. Või seda Sa nonde aristokraatliste allüüridega taotledki? mõnes mõttes küll. Mitte tarastada õukonnamänguks, vaid lähtuda oma usust (ma ei tea, kui palju Sa seda jagad), et kirjanduses saab miski millekski mitte demokraatlikul viisil, vaid ihukaitseväe toel; oojaa… sihtgrupp on oluline, sest kui see sihtgrupp on piisavalt pädev, s.t piisavalt peene tajuga kirjanduse suhtes, siis just selle kaudu võib igrek midagi tähendama hakata (jälle see riiulis oleva raamatu võrdlus). Jah, sama asja mõtlesin selle Vihiku pokkeriõnnega. Loomulikult, "poliitiliselt" oleks kasulik rääkida mitte huvigruppidest, vaid "rahvast", kellele seda igrekit justkui vaja läheks, aga tegelikult läheb teda vaja just nimelt ühele grupile, kes tajub keelt mingis mõttes peenemalt ja teistmoodi (s.t mitte paremini, vaid lihtsalt heuristiliselt). õilsamalt, ikka õilsamalt jah, fine on vist nii peen kui õilis? igrek kui vapiloom. Kunst on ikka õukonnamäng (ja muuseas just seetõttu peab riik kunsti toetama nagu muiste vürstid, mitte seepärast, et "kunst kuulub rahvale") see sulgudes osa võib kõlada teisiti, kui ma mõtlen – siia võib sisse lugeda selle, et kunst peaks kuidagi riiki toetama (et kui saad Kulkast raha, siis pole ilus vastaline olla); see on tegelikult mingis uljuses kirja pandud lause, mille tekkimise käiku ma praegu enam ei mõista. Ise ka imestan, mis ma praegu räägin, aga seda tunnistada oleks osa sellest sine-st. ”Eesti kuulub eliidile!” - aga mu meelest kultuur vajab praegu sellist suhtumist. Kui see ei muutu käsperdamiseks või linnardamiseks.

Mul praegu pulmajärgne kudemine, Kui kunagi mingi eestikeelne versioon sest jutust tuleks, siis “pulmajärgne kudemine” oleks vähemalt alapealkirjana võimas. Kuigi… “post-nuptial chill” kõlab inglise keeles sama happelt pea on pisut väsinud, homme püüan veel midagi mõelda, praegu siis nii, et asi ikka jookseks.

Ja see tekst on juba ise paras Y, eriti värviliselt… ei, eriti siis, kui värvid maha võtta. Endspiel Reloaded?

Pigem värviliselt, muidu tuleb nagu too Jacki-W-Luugi minavormis jutt Sirbis, mis jäi natuke tühjaks identiteedimängluseks. Sealt ju vallesten kakkus kogu andreas w osa välja, nii et ka nt. Adamsoni hilisem kriitika selle suhtes oli juba veidi märgist mööda… ahsoo, huvitav, mis see w siis kirjutas; Adamson muidugi märgist mööda ei saanud kirjutada, sest w-lünk märgi peal puudus Miks mitte Vihikus, ei tea, miks mul ennist Sirp esmalt meelde tuli. Vihik peaks muidugi värvitrükile minema sel juhul. Mõtlesin sellele ka ise… Saab ju nii, et ajakirjas endas mustvalgelt ja netileheküljel värviliselt! Siis peaks värvide kasutajad ja lisamisjärjekorra ka juurde panema. Aga siis tuleb seda ikkagi vist toimetada (Väljataga-viited)? Jah, seda võib teha juba pärast artikli valmimist, äkki saab artiklist veel mõne hea koha lisada. Üks variant on värvid mustvalges versioonis asendada eri fontidega.

Meeldetuletuseks juba siia:

B: must

A: punane

B: sinine

A: roheline

B: lilla

A: heleroheline

B: kirsipunane

A: ? oranzh (ei julge sümbolitest katusega z-d võtta, eelmine kord jooksis just sümbolite lahtikerimisega kinni).

No nii, midagi ma lisasin, proovime siis hakata igrekist x-versiooni tegema.