08/05/2016

Aleksandr Vvedenski "Ümberringi võimalik on jumal"

Tartu Üliõpilasteater mängib Enor Niinemäe lavastatuna Aleksandr Vvedenski näidendit "Ümberringi võimalik on jumal", mille žanrimääratlus on eshatoloogiline müsteerium.
Tegu on värsstekstiga, mis on riimis ja muutuva meetrumiga; aga kuna Vvedenskil sisu sageli sünnib riimist, siis loobusin tõlkes riimidest, et mitte hakata liiga "ümber luuletama". Enor ja trupp viimistlesid teksti pisut ka proovide käigus.
Maitseks üks stseen umbes näidendi keskelt.


*



Käis hullumeelne tsaar Fomin
kord ringi mööda maad
ja mürgipulbrit, mille värv karmiin,
ta kandis oma lauba peal.
Ja tema võlukäsi
KUJU-tas vanameest.
On mures öine metsake,
seal Jumal teeb ju häälekest.
See hääl on välkukandev,
ta võimsast noastki tugevam.
Teda püüavad upsakalt männid,
ja rebase naer ja nastiku vile
on talle saatjaks.
Kogu öö on suitsu sees.
Fomin äkki maja märkab,
see on kitse hoone,
kuid hallipäiselt arutledes
ta arvab hoopis,
et see on hea ja kurja taldrik.
Ja siis ta võtab lahke laeka
ja ta süütab kandelaabrid,
ja magab.
Hommikul, kui hommik käes,
kus nüüd liigutavad ennast arbrid1,
kohtab teda kasel istuv kerjus
kaebab, et tal pole süüa.
Kerjus.
Tere Fomin, sa hullumeelne tsaar.
Fomin.
Tere hea mees.
Juba aastaid
rändan ma.
Kas oled latern?
Kerjus.
Ei, ma nälgin.
Pole porgandit mul ega naerist.
Frakk on ära kulunud.
Jumalad on julmaks läinud.
Minu meelgi pimeneb.
Fomin.
Sina mõtled nii.
Aga mina teisiti.
Kerjus.
Seda enam.
Fomin.
Mis on enam?
Ma ei räägi sellest.
Ma räägin tulevasest elust haua taga,
ma mõtlen, et me oleme mikroobid2,
peaaegu kehatuteks muutume,
ilusateks putukateks.
Juhmid hiiglased kord varem,
saame siis briljantideks.
On see väärt? On väärt, on väärt.
Kerjus.
Fomin, mis stseen see on?
Ma tahan süüa.
Fomin.
Söö iseennast.
Kerjus (iseennast õgides) ütles:
Fomin sa oled tsaar, - nad kadusid
ja paksukehalised tunnid
üksteisest üle ronisid
ja tekkis häälte segapudru.


TUNDIDE VESTLUS

Esimene tund ütleb teisele
                        ma olen kõrbeerak.
Teine tund ütleb esimesele
                        ma olen sügavik.
Kolmas tund ütleb neljandale
                        pane hommik selga.
Neljas tund ütleb viiendale
                        tähed pagevad laiali.
Viies tund ütleb kuuendale
                        me oleme hiljaks jäänud.
Kuues tund ütleb seitsmendale
                        ka metsloomad on tunnid.
Seitsmes tund ütleb kaheksandale
                        sa oled metsasalu sõber.
Kaheksas tund ütleb üheksandale
                        ülejooks algab.
Üheksas tund ütleb kümnendale
                        me oleme aja kondid.
Kümnes tund ütleb üheteistkümnendale
                        võib-olla oleme kullerid.
Üheteistkümnes tund ütleb kaheteistkümnendale
                        mõtleme teede peale.
Kaheteistkümnes tund ütleb esimene tund
                        ma ajan sind taga igavesti kihutades.
Esimene tund ütleb teisele
                         joo sõber inimlikku broomi.
Teine tund ütleb tund kolmas
                         mis punktis võib sind kohata.
Kolmas tund ütleb neljandale
                         kummardan sulle kui surnule.
Neljas tund ütleb tund viies
                         ka meie oleme maa aarded mida embab pimedus.
Viies tund ütleb kuuendale
                          ma palvetan tühja maailma poole.
Kuues tund ütleb tund seitsmes
                          käes on lõunaaeg koju minna.
Seitsmes tund ütleb kaheksandale
                          ma tahaksin teistmoodi arvutada.
Kaheksas tund ütleb tund üheksas
                          sa oled nagu taevasse võetud Eenok3.
Üheksas tund ütleb kümnendale
                          sa oled nagu tulekahjust emmatud ingel.
Kümnes tund ütleb tund üheteistkümnes
                           sa oled vist järsku liikumise unustanud.
Üheteistkümnes tund ütleb kaheteistkümnendale
                            ja siiski mõistus aru meist ei saa.


Fomin.
Ma mürgitan tunnid kõik ära.
Võtke nüüd, tunnid, mu lusikast rohtu.
Saabub siis kuningriik teistsugune.

1Arbre – prantsuse keeles 'puu'.
2Võimalik, et irooniline vihje N. Zabolotski poeetilisele natuurfilosoofiale; stseeni järg, kus kerjus õgib ennast, on seostatav Zabolotski kujutlusega ennast õgivast maailmaruumist.
3Eenoki raamatus, varakristlikus Vana Testamendi apokrüüfis, jutustatakse patriarh Eenoki vaatepunktist, kuidas ta viidi elusana taevasse, ta vestles Jumalaga ja nägi erinevaid suurejoonelisi imesid, sealhulgas tulekuristikku, kuhu heideti seadusest üle astunud inglid (vt ülejärgmist värssi)..

No comments:

Post a Comment