Karl Murust kui kriitikust

Ilmunud Loomingus 2017, nr 2. Joonealuseid on nii palju, et ma ei hakka neid siin eraldi üle nikerdama, tuleb lihtsalt skrollida..

*

KARL MURUST KUI KRIITIKUST^*

Aare Pilv

Äsja oma 90. sünnipäeva tähistanud Karl Muru on eesti luuleloo ja luuletõlgendamise suurkujuna niivõrd endastmõistetav suurus, et näib, nagu oleks tema tegevusest ja selle põhimõtetest juba küllaga räägitud. Ja kuigi üht mahukamat käsitlust Muru kui kirjandusuurija kohta pole kirjutatud, on tema raamatute retsensioonides ja tähtpäevalugudes kõige olemuslikum juba kirjas.¹ Ei ole siinnegi kirjutis kõikehõlmavate taotlustega, pigem vastupidi. Püüan vaadelda üht kitsamalt piiritletud lõiku Muru tegemistest, millele ehk pole niimoodi eraldi varem fookust sätitud. Hoolimata sellest, et Muru kõige aktiivsemaid aastaid lahutab praegusest juba mitu aastakümmet, elame tegelikult olulisel määral Muru poolt haritud maastikus tänini, isegi kui poleemiliselt.

Keskendun sellele, millega Karl Muru oma kirjutamisi alustas – kirjanduskriitikale². Jätan tähelepanu alt välja Muru metakriitika, s.t retsensioonid kirjandusteaduslikele ja esseeraamatutele (seegi on omaette oluline korpus Muru loomingus, 15-20 teksti, olenevalt piiritlemiskriteeriumitest, piiralaks on retsensioonid kirjandusteadlaste koostatud antoloogiatele või luulevalimikele, mis ju samuti on eelkõige uurimusliku kontseptualiseeringu vili).

Muru kui kirjanduse käsitleja debüüt oli 1958 „Loomingus”, kui ta arvustas Juhan Smuuli „Laevakoer Murkat”³. Muru on tollal äsja lõpetanud kaugõppes ülikooli ning asunud Raplast, kusta juba seitse aastat oli õpetaja olnud, Elvasse, kus jätkas koolmeistrina, kuid seadis nüüd juba kaugemaid sihte. Esimene arvustatav kooliõpetajale kohaselt noorsooraamat, mis leiab küllaga kiidusõnu nii oma rõõmsa tooni ja sümpaatse peategelasega, vaid ka n-ö pedagoogiliste väärtuste poolest, sest „”Meremees Murka” ei virguta nägema mitte ainult inimese ja looma vahelist kiindumust, ei õpeta ainult armastama tarka looma, vaid kultiveerib lugeja hinges ka armastust töö (sedakorda meremehetöö) vastu, armastust ja lugupidamist nende vastu, kes karmil ja heldel merel rühmavad lugejagi heaoluks.” Ometi annab juba siin ennast märku hilisem stiili ja maitse suhtes nõudlik Muru, sest mingi „kipitus ja rahulolematus” tekib kohati peategelase suhtes ebasoodsast kompositsioonist, millest tulenevad ka stiili puudujäägid, kus piltlik ja humoorikas kujutusviis kukub aeg-ajalt kuiva loetlevasse kirjeldusse („Laevasõidu kujutus on kaunis, selles on suurepärane hoog ja rütm, mis otsekui märgib lainetevahelisi intervalle. Pisut edasi on Põhjamere kirjeldus. Ent see on konstateeriv ja puisevõitu ning kipub meenutama peaaegu geograafiaõpikut. Selles pole kunstilist kvaliteeti”). Funktsionaalsest küljest heidab Muru Smuulile ette näiteks lastele sobimatuid lõike meremeeste naistest või viitamist tollaste laste jaoks eeldatavasti tundmatule Jüri Parijõele.

„Loomingus” 1959/2 järgneb arvustus Harald Suislepa debüüdile „Tedretähed”⁴. Kirjutis algab ühtaegu ähvardavalt ja vabandavalt: „Võib tunduda imelik, et esimeseks ühiskondlikuks hoolitsuseks noorele autorile on kriitika külmaveepang, mida suurema või vähema agarusega kummutatakse. Kuid luuletaim peab olema mitte üksnes kaunis, vaid ka tugev ja elujõuline — seepärast on karastus asjakohane. Tõeline poeesia ei koitu kriitika karmist sõnast, vaid puhkeb õitsele endisest ülevamas ilus ja jõus.” Kriitikat tõesti ka järgneb: autor eksib maaelu pisidetailide vastu, kohati n ta tekstid venitatud ja ideed ähmased, ta kasutab ilma konkreetse ülesandeta ilutsevaid või kulunud kujundeid. Tulevast lähilugejat annavad tunda kujundiloogika apsudele viitamised: „Ei sobi võrdlus: „kaevikud kui murtud tiivad...” (lk. 9), sest tiivad on midagi kerget, kõrgustesse püüdlevat, neid on võõras seostada kaevikute raske joonega”; või „„Tuul madalaks on istund lumehanged” (lk. 33). Aga tuul ei või istuda, sest siis lakkaks ta olemast.” Üldine kokkuvõte on küll soodne ja tulevikus edenemist lootev, kuigi Muru ei jäta mainimata, et mõnikord „sattudes ebatäpsustele (enamasti vormis), nurised tasapisi või kihvatad koguni järsult.”

Järgmine arvustus käsitleb samuti luuledebüüti, Tõnis Lehtmetsa kogu „Esimesed värsid”⁵. Sarnaselt eelmisega leiab Muru eksimusi kujundiarenduse veenvuse seisukohalt, kuid leiab kokkuvõtteks: „Tõnis Lehtmets on, „Esimesed värsid” kaenla all, kirjandusemaja uksest sisse astunud. Talle on teenitult tere tulemast öeldud. Oma esimesi samme seades on ta küll siin-seal komistanud, kuid ka näidanud, et ta võib kindlal sammul edasi minna.” Kriitik Murule saab edaspidigi iseloomulikuks oma arvustuste lõpus teha oletusi või mõnikord lausa soovitusi luuletaja loomingulise tuleviku kohta. Selles on koolmeisterlikku hoolt, mis aja jooksul kasvab üle luuleprotsessi enda teatavaks hooldamispretensiooniks (mis küll kunagi pole normatiivselt käskiv, vaid delikaatselt osutav).

1962 kirjutab Muru oma kandidaadiväitekirja teemaga haakuvalt retsensiooni Jaan Kärneri valitud luuletuste köite kohta⁶, see kuulub pigem poleemikasse luuletuste editeerimispõhimõtete üle. Samal aastal arvustab ta Ain Kaalepi „Aomaastikke”, kahjuks on tollane Elva rajoonileht tartlaste jaoks praegu remondi küüsi jäänud raamatukogu keldrites kinni.⁷

Praeguselt horisondilt huviväärne on Muru reaktsioon Mati Undi „Võlale”⁸. Muru kasutab siin kirjavormi, kuigi on tunda, et adressaatide hulgas pole ehk isegi niivõrd kirjanik kui teose eeldaav sihtgrupp: „Nii palju, kui mul teada, haaravad seda praegu ahnelt Lauri eakaaslased keskkoolide viimastest klassidest, üliõpilased ja need, kes pärast kooliukse sulgemist hämmastudes on leidnud, et pole ikkagi „omapead jooksma” pääsenud.” Muru ei positsioneeri end siin kriitikuna ega isegi mitte kirjandusteadlasena (kuigi värske ülikooli dotsent seda ju võiks), vaid osutab selgelt oma kirjutamise taga seisvale pedagoogilisele murele: „Küllap oleks Teile enam meeldinud, kui „Võla” kohta oleks sõna võtnud mõni tõsine kirjamees, veelgi parem – naine (sest eesti kirjanik on Laurist poisi käsituses enamasti kohimees) või vähemalt veendunud kriitik. Mina pole paraku ei seda ega teist, vaid (piinlik tunnistada küll!) – ainult Õpetaja, s. t. koolmeister, seega siis mees, kes pole ammugi enam moes. Aga et Teie Lauri minusugustesse (muide, ka vanematesse) nii kenasti mõistvalt, kaasatundvalt ja nooruse kohta üllatava kannatlikkusega suhtub, see teeb mind pisut söakamaks, õpetajakutse tõttu, mida olen pidanud peaaegu poolteist aastakümmet, tunnen neid asju, millest kirjutate, teiselt poolt vaadatuna. Seetõttu olen nagu isegi asjaosaline, Teie jutu tegelaste kaasealistega iga päev seotud, õpetaja huvi oma õpilaste vastu ei lakka teatavasti ametlike suhete lõppemisega. Nii on mul moraalne õigus ja isegi kohustus asja kohta arvamust avaldada ...” Muru häirib see, et tegelane pole positiivne, kuid teda pakutakse siiski teatud mõttes tüüpilisena: „kui see ehk on koguni Lermontovi „Meie aja kangelasest” ja „Mõtisklusest” hästi tuntud tõve variant, siis võlgnete lugejale tõsise, kunstiliste vahenditega antud analüüsi: m i k s ? Probleemide markeerimisest ju suureks kunstiks ei piisa. (...) Olen õppivast noorsoost paremal arvamusel ja usun, et „tüüpilisena” esitatud Lauri kuju on mõnevõrra laimav. Võin seda kinnitada oma tähelepanekute põhjal märksa enam kui ühe klassi alusel.” On muidugi selge, et Unt oma uudse laadiga tekitas raskusi lugejatele, kes olid harjunud proosa teatava programmilisusega. Muru lõpetab oma avaliku kirja siiski tunnustusega pooleks, tema intuitsioon Undi kunstilise võimekuse suhtes on paigas: „”Võlg” on seega alles võlakiri, mis tuleb kunagi tasuda, kuigi see ei takista mul Teie andest tõsiselt lugu pidada. Usun, et olete koguni kõige lootusrikkamaid meie noorte prosaistide hulgas ja seepärast kirjutasingi nii – otse. Teil on võluvalt nõtke sõnastusstiil, Te võtate erksalt vastu muljeid ning näete ka probleeme. K u i sellega seltsib kord niisama peen analüüsi- ja üldistusvõime, siis Te enam ainult ei osuta huvitavatele probleemidele, vaid annate ka kompositsioonikindlaid ning kunstiliselt täisväärtuslikke lahendusi. Ning kui Te siis noortest kirjutate, loodetavasti ei tule seda liiga kaua oodata, loetakse Teid mitte ainult huviga nagu praegu, vaid ka tõelise ja suure esteetilise naudinguga.” Me ei saa öelda, et Murul polnud õigus.

1965. aasta „Sirbi ja Vasara” luuleankeedis⁹ tulevad juba selgemini esile Muru kalduvused. Möödunud aastast toob ta esile August Sanga „Võileib suudlusega” („avar ja sügav humanism”, „virgutav optimism, hele, päikesepaisteline põhitoon”), Jaan Krossi „Kivist viiulid” („mehelikkus, jõud, dünaamika, poeetiliselt dialektiline maailmatunnetus, küps, tugeva emotsionaalse pingega filosoofiline mõte, mis avaneb kaunis, osalt äärmustessegi ulatuvas vormirikkuses ja suures enamikus ka julgetes, tugevaid toone eelistavates kujundites” – milline stiil on juba selles lühiiseloomustuses!) ja Paul-eerik Rummo „Tule ikka mu rõõmude juurde” (kelle külluslik ja nooruslik luule, mis ühendab iidseimat moodsaimaga, sisaldab siiski ka teatavaid ülepingutusi); ajastu hädaks aga peab Muru suuresõnalisust, paljusõnalisust ja võltsi sügavust.

Viimasteks proosaarvustusteks jäävad tekstid Villem Grossi romaani „Pinginaabrid”¹⁰ ja Veera Saare novellikogu „Põlatud maa”¹¹ kohta. Viimase puhul mängib taas kaasa retsensendi teatav õpetaja-solidaarsus autori suhtes: „Ka ilukirjanduslikus loomingus on V. Saar jäänud tähelepandaval kombel õpetajaks. Ta sule esimeseks juhtijaks ei näi olevat kujundamisrõõm, vaid pedagoogisüda, mis valutab, kui kirjanikule hakkab silma hoolimatu suhtumine loodusesse, hingetu töö või rääma kasvada lastud lapsehing, ning tuksatab rõõmsalt ja soojalt, kui autor märkab andumusega tehtavat tööd ja tublit inimest.” Me näeme siin kajamas toda pedagoogiideaali, mille kohaselt õpetaja ülesanne pole mitte ainult oma aine õpilastele selgeks teha, vaid kasvatada neid ka kui vooruslikke isiksusi – ja me võime ka Muru kirjandusteaduslikus tegevuses näha kaasa kõlamas seda humanistlikku hariduse eesmärki, mida muuhulgas ka hea kirjandus ning selle lugemine peaks püüdlema. Muru on selleks ajaks hakanud kirjutama ka pedagoogilise metoodika teemadel (märgiline on näiteks artikli pealkiri „Luule iseseisvama tunnetamise poole”¹²). Sel taustal on huvitav, kuidas ta Veera Saare näitel arutleb, et tegelikult on didaktilis-õpetlikust kirjandusest (mida Saar harrastas 1950. aastail) veenvam just esteetilise läbitunnetatusega kirjutatud tekstid. See viipab Muru enda hoiaku eripära poole: esteetika, kunstiline maitse on lähedalt ja otsustaval määral seotud eetiliste väärtushinnangute edendamisega.

Umbes siit, aastaist 1966-67 jookseb Karl Muru loominguloos (miks mitte kasutada seda sõna kriitiku ja uurija puhul?) teatav murrangujoon. Siitpeale keskendub ta ainult luulele, ta hakkab palju sagedamini kirjutama laiema haardega käsitlusi luuletajate koguloomingust või luulevalimikest, ta osaleb esimest korda õpikukirjutamises (mitme autori eesti kirjanduse õpik X klassile, mis oli kasutusel 1980. aastate esimese pooleni), ta kirjutab asjatundliku retsensiooni Paul Rummo koostatud eesti luule antoloogiale¹³, ja mis edasise suhtes oluline: ta kirjutab esimesed käsitlused Betti Alveri ja Heiti Talviku kohta¹⁴. Siit algavad arvustused, mis on leidnud taasavaldamist Muru hilisemates artiklikogumikes (üleüldse on varasemast ajast kogumikesse jõudnud vaid Kärneri-käsitlused). Tundub, et olles leidnud kindla tugipunkti 1930. aastate kõrgesteetilises luules (millest saabki tema doktoritöö teema), mille ümber saab ehitada avarama esteetilis-eetilise väärtussõrestiku, on Murul nüüd ka kindlam pind järjepideva kaasaegse luuleprotsessi käsitlemiseks.

Muru on oma kõige olulisema tegevusperioodi alguses 40-aastane. See periood, mil ta kehtestus selle Karl Muruna, kellena ta eesti kirjandus- ja kultuurilukku on jäänud, kestis umbes 1980. aastate teise pooleni ning on jälgitav ka tema kriitikutegevuses. Selles luulekonstellatsioonis, mille põhistaja ja innukas kaasakäija on, on aluseks arbujate taastulek oluliste uus- ja valikkogudega, nende teekondi jälgib Muru lõpuni; selle kõrval kassetipõlvkond nende pärijatena, keda Muru jälgib kuni nende oluliste valikkogudeni, lisaks olulise hilise kontrapunktina Üdi-järgne Juhan Viiding kui teatav vahepealsest otsinguteajast („lagendiku ajast”, nagu Muru Mats Traadi kujundit kasutades oma taju 1970. aastate luuleprotsessist kirjeldab) võrsuv jätkulootus tollele eetilis-esteetilisele põhituumale.

Varaseim käsitlus kaasaegse kirjanduse kohta, mis on Muru hilisematesse kogumikesse jõudnud, on kirjutatud Mats Traadi kolmanda kogu „Kaalukoda” ja esimese proosakogu „Koputa kollasele aknale” ilmumise puhul¹⁵ ja polegi rangelt võttes arvustus, vaid ülevaade noore autori kogu senisest loomingust, mis küsib lõppkokkuvõttes, kas Traadi esimene proosaraamat ennustab autori eemaldumist luulest.

Sellele järgneb Kersti Merilaasi luulekogu „Kevadised koplid” arvustus¹⁶, mis on ühemõtteliselt imetlev: „Vist ei saagi sellest arvustust, milles kõik kindlale kohale asetatakse ja kombekohaselt ära kaalutakse. Näib isegi, et Kersti Merilaasi uus luulekogu pärast värskeid lugemismuljeid niisugust lähenemist ei talu: kaunis, millega see raamat luulesõpra köidab, võib ettevaatamatust sõrmitsemisest viga saada, esialgsed elamused tuhmuda.” Analüüs siiski järgneb, Murule avaldab muljet Merilaasi elutunnetus, loodustaju, humoorikus ja avatus uutele kogemustele isegi küpses eas. Merilaas jääb Murule üheks luuletipuks, kelle käsitlemise juurde ta korduvalt naaseb, kirjutades nii tema valikkogust „Kuukressid”¹⁷ kui hiliskogust „Antud ja võetud”¹⁸, avaldades mõlemal juhul lootust, et poeet jätkab kirjutamist. Arvustused jäävad siiski saatjateks põhjalikumate käsitluste kõrval.

1967 käsitleb Muru Betti Alveri legendaarset valikkogu „Tähetund”¹⁹, vaadeldes põhiliselt tekstide valiku ja redigeerimise põhimõtteid, kusjuures ta kasutab võrdlusmaterjalina ka käsikirjalist sõjaaegset luulekogu „Elupuu”. See oli põhimõtteliselt eelmisel aastal kirjutatud juubeliloo²⁰ järg, pigem tekstikriitiline kommentaar.

1968 kirjutab Muru Minni Nurme valikkogust ”Maarjahein”²¹. Siit on ehk olulisim meelde jätta, et Muru meenutab siin K. J. Petersoni „Karjaste laulu”, kus vastamisi on tasase oja moodi lauluga Otto ning kaljult langeva kose moodi lauluga Peedo. Petersoni laulumõistja Aado annab eelistuse Peedole, kuid Muru ütleb Nurme-arvustuse lõpetuseks lepitavalt „Ärgem olgem laulumõistjad!” See motiiv naaseb Murul 1972 Jaan Krossi valikkogu „Voog ja kolmpii” käsitledes²², kus Kross on just nimelt tolle kaljult langeva luule esinduskuju (tekst ise on pigem Krossi loomingu üldanalüüs). Hea näide selle kohta, kuidas Muru haarab aeg-ajalt kontseptualiseerivaid tööriistu luulest enesest.

Karl Muru on kahel korral arvustanud Uno Lahte. Kogu „Ingel läheb apteeki... Korralikus seltskonnas” arvustus on üles ehitatud humoorika rollimänguna, kus eri positsioonidel tegelased annavad oma hinnanguid²³. Näib, et Laht on oma värsistatud satiiriga Murule meeltmööda, üleüldse tundub, et huumor ja iroonia on väärtused, mida Muru luules ikka hindab, on ta ju ka näiteks Hendrik Adamsoni mitmel puhul hea meelega käsitlenud, aga ka tema lemmik Alver sisaldab kõige muu kõrval neid üsna ilmekalt. Üle kümne aasta hiljem „Roosat müra” arvustades²⁴ on Muru samuti soodne, kuigi nendib Lahel ka maitsevääratusi ning kireva keelepruugi väsitavust. Nende vahele mahub üldisem Lahe käsitlus²⁵, miskipärast taas mängulisi variidentiteete kasutades.

Üsna kriitiline on Muru Arvi Siia suhtes²⁶, leides tema luules kalduvust sentimentalismi ja didaktilisusse, puändipigistusi, kistud riime, võrdlustõbe. Arvustus lõpeb õpetajaliku manitsusega: „On südamest kahju, et „Päikesevõimaluste” puhul ei saa rõõmustada autori eneseleidmisest ... liiga palju on värsse, mis mitmel põhjusel jäävad paraku vaid luulevõimalusteks. Aga luulesähvatused on neiski enamasti olemas ning seepärast tuleb aina kahetseda, et autoril pole jätkunud kärsimist neid lõpuni töödelda.”

Suurt poolehoidu leiab aga oma esimese valikkoguni jõudnud Paul-Eerik Rummo²⁷, keda Muru nimetab lausa luulemuusa lemmiklapseks: Rummol on tõeline poeedipilk, mis loob assotsiatsioone, rikkalik sõnavara, ulatuslik kirjanduslike viidete väli, oskus luua ühtsust vastandite. Huvitav on, et Muru meelest oli Rummol tollal „rohkem poolehoidjaid kui mõistjaid” ja ta kurdab selle üle, et Rummo avaldab viimasel ajal suhteliselt vähe.

Eripärane on arvustus Andres Ehini luulekogule „Uks lagendikul”²⁸, mis on pigem metoodiline näitematerjal selle kohta, kuidas koos õpilastega uudiskirjandust tõlgendada – Muru enda käsitlus vaheldub näidetega õpilastöödega Ehini teemal. Näib, et Ehin pole ilmselt päriselt Muru veregrupp, ta peab Ehini luulet pigem klounaadiks, mis on tekkinud reaktsiooniks teatavale ühiskondliku mentaalsuse jõuetusele. Tema lõplik otsus on: „Mitmed luuletused tõendavad suurt lüürilist erksust ning oskust poeetilist mõtet selgesti vormida, modulatsioonivõimelist talenti. See lubab avardumist tulevikus. Pealegi on „Uks lagendikul” pigem luule ühe arengujärgu lõpp kui uue algus.”

Lausa skeptiline on Muru Viivi Luige uue loomeperioodi suhtes²⁹: teda häirib eelkõige vararaugalik elutunne, kohatine kujundite poeetilise loogika puudumine, väljenduse umbsus. Raamat jätab Muru ükskõikseks, see pole tema kriteeriumite järgi suur luule, sest Luik kasutab kulunud motiive, on abstraktse probleemikäsitlusega, saamata üldinimlikuks. Ta näeb Luige uutes otsingutes midagi, mis on omane tollasele noorte luulele üleüldse: kirepelgus või -põlgus, algne tundesiirus on kadunud, kuid seda kompenseeriv intellekt pole asemele astunud, tulemuseks on „lüürilise kvaliteedi” langus. Raamat on Muru meelest teelahkmel, „kuid on võimalik, et [Luik] juba järgmise koguga tõendab, et valikuhämming on ületatud.” Tagantjärelevaates on ilmne, et 70ndad oligi teatav kindel reaktsioon arbujalik-kassetlikule postsümbolismile (eesotsas muidugi Üdiga) ning on üsna loomulik, et see Muru maitse-eelistustele ei vastanud, sest lahkus liikumisvektorilt, mis oli eesti vaimsuse oma kõlbelis-kunstiliste väärtustega rasketest aegadest läbi toonud.

Kaks arvustust pühendab Muru Vladimir Beekmanile³⁰. „Rüsinatunni” puhul nendib Muru, et Beekman pole küll ekspressiivne luuletaja, kuid seekord on ta liiga ettevaatlikuks muutunud ja pingevaene, kohati ka liiga didaktiline; mõne luuletuse kujundiarendus on „põhiliselt hukas”. Valikkogu „Pühvliluht” puhul teeb Muru üldjoontes positiivselt häälestatud ülevaate luuletaja loomingust, kuid on tunda, et ta pole ülearu entusiastlik – Beekman pole laulik, vaid kodanikutunde luulendaja. Muru põhieelistuste puhul aga on selge, et tema stiihia on pigem laululine ja väljendusrikas.

Seejärel tundub olevat väike mõõnaperiood uudiskirjanduse jälgimises – need on doktorikraadi taotlemise ja esimese artiklikogu näol kokkuvõtete tegemise aastad, mil Muru tegeleb aktiivsemalt ka kooli õppevara kirjutamisega ning võtab sõna haridusteemadel. 1974 lahkub Muru õpetajaametist.

Muru tähelepanu pälvib Hando Runneli „Mõru ning mööduja”³¹ (Runnelist on Muru hiljem kirjutanud kaks põhjalikumat käsitlust), millele ta heidab taas ette kohatuid viiteid (nt ei istu Murule Anna Haava luuletuse „Kui sa tuled” ümberkirjutus) ja küla-anekdootlikke lamedusi, kuid tunnustab Runnelit pigem võitleja- kui unistajakujuna.

Absoluutse tipuna näeb Muru Debora Vaarandi luulekogu „Tuule valgel”³², kus autor on jõudnud dialektiliselt ja pingeliselt liikuva elukujutuseni ja stiili klassikalise selguseni. Kindlasti on see raamat hea näide Muru luuleideaalide kohta.

Karl Muru on saanud endale ülesandeks kirjutada „Loomingu” luule aastaülevaade, ilmselt selle kõrvalproduktina on sündinud arvustus viiele luulekogule, mis ei kuulu luuleaasta tippu (autoriteks Päärn Hint, Valev Mirtem, Juhan Saar, Oskar Kruus ja Heljo Mänd)³³. Tundub, et selle kirjutise põhiajendiks on tekstis mainitav „kutsevaist”, instinkt anda soovitusi või kriitilist peegeldust autoritele, kes vajavad järeleaitamist. Kui Päärn Hint oma rabedusest ja katkendikust kujundiarendusest hoolimata äratab huvi edasise arengu vastu, siis Mirtem saab oma neologismiderohke tundlemisega karmima hinnagu osaliseks: „Kui V. Mirtem oleks suutnud valitud laadis lõpuni järjekindel olla, poleks «Helemite aia» steriilsest värsistikust tarvitsenud kõnelda. Kuid aeg-ajalt on ta end lasknud mõjutada Ingvar Luhaäärest, kes kirjutab ka päris lihtsaid, kujukaid ja mõtestatud deskriptsioone, mis V. Mirtemi stiilisüsteemi lõikudes mõjuvad nauditava luulena. Sagedamini põimub niisugune esitus kontrastina ilutsevasse üldtooni, harvemini hõlmab luuletuse tervikuna („Ilmutus pimikus”, „Sügis pargis”). Siit avaneb lohutav vaade tulevikku.” Juhan Saar jääb estraadlikuks vemmalvärsistuseks, „kui lugeja ei oota luulelt erilist tunnetusavarust, tähendusrikkust ja sõnastusvõimet, leiab ta sellest värsikogust mõnusa lektüüri puhkehetkeks.” Kruusi põhipuuduseks on „lüürilise alge nõrkus ja sõnastuse jahe diskreetsus” (meenutagem Muru ekspressiivsuse-lembust), Männi puhul aga tekib küsimus, kus jookseb piir täiskasvanutele ja lastele kirjutatu vahel. Nii teravat ja kohati sarkastilist Murut kohtab harva; aastaülevaade on ta sundinud tippudelt alla laskuma ning siin nähtav teeb mõistagi morniks, nii et Muru loobub kohmetult isegi oma harjumusest paigutada vaatlusobjekt laiemasse konteksti: „Jäägu siin lahendamata küsimus, milline koht on vaadeldud-lehitsetud kogudel kirjandusprotsessis. Kindlamalt ja objektiivsemalt saab sellele siiski vastata alles tulevane kirjandusloolane.” See tekst pole Muru raamatutesse jõudnud, aga tegelikult on ta muruliku luuleväärtuste skaala teise otsa näitena ilmekas.

Kogu luuleaastat vaadeldes³⁴ toob Muru tippudena esile Vaarandi, Ellen Niidu, Jaan Kaplinski, Mats Traadi ja Andres Ehini luulekogud (klassikaliste vormide juurde liikunud Ehin mõjub Murule paremini kui varasem). Aasta on olnud erakordselt viljakas, tervelt 21 uudiskogu (olid ajad, mil see number oli suur!), millest ligi kolmandik on Muru hinnangul püsiva väärtusega. Ometi on üldhinnang reserveeritud, käimas on „lagendiku aeg” (Traadi kujund), kus valitsevad sekundaarne inspiratsioon, fragmenteerunud kujundiarendus, mõtisklevus laululisuse asemel. Muru igatseb luulesse tagasi eepilist alget (meenutagem, et see oli aeg, mil moodi tuli haikulikkus). Interpunktsioonist loobumine näib veel uudsena, kuid leiab Muru poolt täit aktsepteerimist, kui see on poeetiliselt funktsionaalne.

1979. aastasse jääb kaks empaatilist arvustust noortele naisluuletajatele – Viiu Härm ja Katre Ligi³⁵. Härmi (Muru pruugis Härma) puhul näeb kriitik küll teatavat päralejõudmatust (mis muidugi annab luulesõbrale tulevikulootusi), kuid üldine suhe Härmi poeetilisse maailma on Murul delikaatselt sümpatiseeriv – see luule jääb küll kohati selgusetuks, kuid mõjub vaieldamatult sugestiivselt – nõuab vaid lugejalt vastavat häälestust. Katre Ligi debüüdi suhtes on aga Muru eriliselt soosiv; arvustus on sündinud vist lausa südametunnistusvaevadest, kunata on üles ehitatud apoloogilise vaidlusena anonüümseks jääva oponendiga. Murut võlub Ligi luule siirus ja ehtsus. Ligi on viimane debüüt, mida Muru kriitikuna arvustab. On märkimisväärne, et veel 2004, kui Muru on ammu loobunud jooksva luuleprotsessi reflekteerimisest, kirjutab ta sama kiitva arvustuse Ligi kolmandale luulekogule³⁶ („”Maastike muutumist” on rikas raamat. Lugeja võtab selle meeleldi taas ja taas kätte. Ja muidugi jääb ta ootama Katre Ligi järgmist luulekogu.”) Nii et Ligi luule jääb vähemalt väliselt Muru kriitikutegevuse viimaseid piire markeerima.

Neile sekundeerib arvustus Mart Raua luigelaulule „Ärateeline”³⁷, mis on peaaegu läbinisti positiivne ja aupaklik – kuigi ka oma kriitilised noodid mõistab Muru sõnastada stiilitundlikult: „mõnikord on ... M. Rauda lugedes ometi tekkinud tunne, et sõnakunst võib olla liigagi täiuslik, veatuks lihvitud ja häirivalt ilus.”

Juhan Viidingu „Elulootuse” puhul³⁸ ütleb Muru, et ta on „vanamoeline lugeja”, kelle jaoks viidinglik kujundiarendus tundub „esteetiliselt saavutusvaene ja sisukõle”. Muru toob sisse antiluule mõiste, nähes Üdi-Viidingu stiili olemusliku joonena depoetiseerimist; sellega kaasneb muidugi ka 1960. aastate luulest otsustavalt teistsugune elutunnetus, kus lootuse asemele on astunud kahtlused ja iroonia. Ometi näeb ta ka erinevusi Üdi ja Viidingu vahel – viimasel on nähtaval ka „lüürilis-igatsuslik” suund, mis on Muru jaoks lootustandev arengutendents. Muru peab „Elulootust” vahekoguks, kusautor pole veel leidnud oma kindlat joont, kuigi on liikumas klassikaliste väärtuste suunas.

Viidingu järgmist kogu „Tänan ja palun” arvustades³⁹ leiab Muru, et Viiding on jõudnud teatava selguseni, ta näeb teatavat pidevust Enno, Alveri ja tipp-aegade Underiga. Ometi ilmneb, et siitki ootaks Muru edasiliikumist, sest praegune tendents võiks juhtida „palvevennalikku moralismi”; nõnda lõpetabki Muru peaaegu juhisena mõjuva lootusega: „Vahest polegi võimatu ühendada „Tänan ja palun” eetiline alandlikkus, „Elulootuse” (ja varasema) luule kõike nuripidist ründav kirg, löögihoog ja miks mitte ka mängulust. Kas selline süntees on võimalik?” Vastuse võib nüüd tagantjärele juba igaüks ise välja mõelda; igal juhul on Muru omaaegne arbujalik-kassetlike ideaalide pinnalt heidetud pilk nüüd juba huvitav värskendus Krulli poolt kanoniseeritud Üdi-Viidingu pildile.

1984. aastal võtab Muru kokku „Keeles ja Kirjanduses” sarjana toimunud luulearutelu⁴⁰. Siin ta teeb juba 1970. aastate luulepildile mööndusi, näeb seda omaette tervikliku arenguetapina eesti luules. Ometi nõustub ta arutelu üldise tonaalsusega, et 1980. aastate keskpaigaks on jõutud teatavasse rahulolematusse ooteaega, sest kõige tugevamalt esinevad siiski eelmistel kümnenditel alustanud poeedid, kuigi viimased aastad on toonud suure debüütide tulva.

Karl Muru aktiivsema kriitikutegevuse kaare lõpetavad Kaplnski ja Rummo käsitlused. Kaplinski „Tule tagasi, helmemänd” leiab Murult soodsa vastuvõtu⁴¹, on tunda, et Muru tunneb oma maisehorisondilt vaadates teatavat kergendust, et kahe eelmise kogu (mis olid teatavasti väga päevikulikud ja kõnekeelsed) segadusseajav otsingulisus on suubunud läbinisti laululisse laadi, mis on tulemuseks andnud tervikliku raamatu (see luulekogu sai toona ka luule aastapreemia). Kaplinski „Käoraamatu” puhul⁴² ei ole Muru valikkogule kohaselt eriti hinnanguline, vaid pühendub pigem valiku- ja redigeerimispõhimõtete vaatlusele. Seda teksti pole hiljem taastrükitud, kuid vähemasti minu jaoks teeb selle huviväärseks tähelepanek, et Kaplinski liikumine kõnekeelsuse poole (mis on tema loomingu üks arengusuundi) on oma jälje jätnud ka sellele, kuidas ta oma vanu tekste on redigeerinud. Kuigi Kaplinski enesetoimetamise programmiline alus pole kunstiline, vaid keeleideoloogiline, on muudatused ometi muutnud tekste kunstiliselt veenvamaks.

Paul-Eerik Rummo pooleldi valikkogu „Ajapinde ajab” ajel tekkinud käsitlus on tegelikult kasvanud põhjalikumaks loominguülevaateks⁴³ (ja minu arvates on see Rummot käsitledes senini möödapääsmatu metatekst, millest kas või poleemiliselt tõukepunda leida). Taas kord on Murul (muidu igati positiivse kõrval) probleeme Rummo hilisema luulega alates „Saatja aadressist”, Muru jaoks on siin tegu deestetiseerimise ja „luulehõrendusega”. Kuid pieteeditundeliselt respekteerivaks jääb Muru siingi.

Siitmaalt Karl Muru enam jooksva kirjandusprotsessi reflekteerimisega ei tegele (kui välja arvata pigem tutvustav-teavitav tekst Bernard Kangro uuest paguluses ilmunud luulekogust⁴⁴ ning eelmainitud Ligi-arvustus). Aktiivne kirjutaja on ta veel aga aastaid, vormides lõpuni oma elutööd ning kajades vastu kirjandusteaduslike kolleegide kirjutatule.

*

Mida selle ekskursiooni kokkuvõtteks öelda? Karl Muru alustas oma kirjandusuurimuslikku tegevust 31-aastaselt kriitikuna, esimesed ligi kümme aastat olid nüüdselt vaateveerult nähtuna pigem ettevalmistav, kuni umbes 40-aastaselt leidis ta oluliste arbujate taastulles ning kassetipõlvkonna esimeste küpsemate viljade ilmudes „oma teema”, mida ta arendas järgmise paarikümne aasta jooksul sellise põhjalikkusega, et see on eesti luuleloolist teadvust jätkuvalt kujundav saavutus. Selle ehitise kohal kõrguvaks kupliks on kogu eesti luulelugu kanoniseeriv „Sõnarise” antoloogia (mille eeltööks 1980. algul koos Ragna Jõesaarega kokku pandud kolmeköiteline kooli luulelugemik ning järeldestillatsiooniks 1999. aasta kolm osa „Väikest Sõnarist”), seinteks hulgaliselt luuletajate loominguloolisi käsitlusi, üksiktekstide või üksikmotiivide lähilugemisi ning rida koostatud valikkogusid. Ning kaasajaga suhestav sideaine on hool selle luuleloo õpetamise eest koolides ning jooksva luuleprotsessi kommenteerimine kriitikuna.

Muru on kriitikuna asjalik ja konkreetne, ta on selgelt hinnanguline (mis küll taandub mõnede üksikute lemmikute ees, kelles Muru näeb teostuvat klassikalisi selgeid stiiliideaale), kuigi seejuures harva resoluutne, pigem paindlik ja möönev. Muru kriitikupositsioon lähtub kindlast esteetilis-eetilisest keskmest. Kindlasti pole vale öelda, et Muru lähtub teatavast kindlast ideoloogiast, kuid seejuures ei ole ta ideoloog selle sõna vulgaarses tähenduses. See ideoloogia on kaugel otsesest poliitilisusest – algusaegadel on tema tekstides küll kergelt näha ajastuomast nõukogulikku idioomi, kuid see oli tollal paratamatu; uurijapilgu küpsedes kaob see täielikult. Samas oleks mu meelest vale Murut pidada ka selgelt rahvuslike ideaalide eestkõnelejaks (kuigi see kiusatus vahel tekib). Eelkõige on see ilmselt traditsiooniline humanism, või nagu Peeter Olesk on „Luuleseletamise” saatesõnas öelnud, on selle keskmes arbujalik inimesekäsitus, mida iseloomustab „vabaduse enesestmõistetavus”. See vabadus ei ole mõistetav niivõrd mingites kollektiivsetes või kogukondlikes raamides, vaid pigem individuaalse vaimuvabadusena. Samas on see kaugel väärtusrelativismist. Muru on harija selle sõna mitmetähenduslikkuses – ta on käitunud aednikuna, kes soovib kultiveerida üht kindla iseloomuga aeda, ja see kehtib võrdselt nii õpetatavate kooliõpilaste kui eesti luuleloo kui terviku kohta. Sellest ka kohatine õpetajalik alamtoon kriitikuna, kes jagab soovitusi luuletajatele ning hoiab silma peal kogu käimasoleval protsessil. Muru liigub kriitikuna teatavas hermeneutilises ringis, kus uudisluule saab mõistetud luuleloolise terviku kaudu ja vastupidi. Kindlasti on selles ka mingit alaägedat normatiivsust – aga kust mujalt saab üks kriitik aluspinna, kui ta soovib olla hindaja.

Selle väärtushoiaku juurde kuulub minu pilgu jaoks kaks olemuslikku tunnusjoont, mis ehk praeguselt horisondilt mõjuvad iseloomustavalt. Esiteks, Muru jaoks on luule alati seotud selle taga oleva inimesega; luule on isiksuse väljendus, mitte kunagi pelk tekstiline mäng või puhtalt esteetiline saavutus. Luule väljendab eetost. Seejuures aga ei ole luule pelgalt isiksuse tõlge, mille saab „tagasi tõlkida” – luule ise ongi isiksust konstitueeriv komponent, mis tagab ka selle vabaduse endastmõistetavuse, sest kunst on loomuldasa vabaduse valdkond. Tsiteerin taas üht Muru lauset, milles on see hoiak pähklikoores esitatud: „Lüüriku tõeline ja ühtlasi kõige täielikum autobiograafia on ta luule. Poeedi vaimse palge kujunemine, ta südame, meeleolude, hoiakute, ideeliste ja kunstiliste otsingute lugu on seal usaldusväärselt kirjas.”⁴⁵

Ja siit jõuan selleni, mis seisab mu meelest Muru luulesse suhtumise, luule üle otsustamise keskmes. Muru ilmneb oma arvustustes vahel nautleva gurmaanina, luuleelamus peab olema täielik kuni raamatukujunduseni välja. Kui ta millessegi halvakspanevalt suhtub, siis heidab ikkagi ette eelkõige labasust, maitsevääratusi, stiili segasust, kujundite väljapidamatust jms. Ühesõnaga, Muru lähtepunktiks hinnangutes on maitse. Aga see on maitse, milles väljendub eetos, kindel kõlbeline hoiak maailma suhtes. Just see on põhjus, miks saab öelda, et Muru ideoloogilisus ei väljendu moraalilugemises. See eetos ei väljendu eelkõige moraalsetes teesides, vaid palju subtiilsemas esteetilises maitseotsustuses. Meenutan Muru põhiperioodi päris algusest pärit arvustust Veera Saare kohta, kus ta arutleb didaktilise ja esteetilise veenvuse erinevuse üle. Tõeline haritus (mis ei sisalda mitte ainult teadmisi, vaid ka kindlal viisil kultiveeritud eetost) käib maitse kaudu – mitte selle kaudu, et jagatakse samu formuleeritavaid tõdesid, vaid selle kaudu, et suudetakse nautida samu esteetilisi väärtusi, tuntakse samu tekste lugedes samu vaimlis-tundelisi impulsse.

See on muidugi maitse sotsioloogia üks alustõdesid – sotsiaalsete gruppide üks sisemisi koondajaid ja teistest gruppidest eristajaid on ühine maitse. Siinkohal aga tuleks ilmselt teha kaks modifikatsiooni. Esiteks, Muru puhul on maitse konstitueerivam kriteerium kogukonna koondamises kui maitsesotsioloogia tavakäsituses. Ja see omakorda on seotud sellega, et kui tavakäsitus näeb nende gruppidena erinevaid klasse, siis ühiskonnas, kus Muru kultivatsioonitegevus aset leidis, oli klassidest tavamõistes raske rääkida – inimeste suhtelise võrdsuse ja samal ajal massikultuuri suhtelise tagasihoidlikkuse puhul hakkasid mängima teised kriteeriumid. See maitsekogukond oli pigem kultuuriline, see pidi ideaalis vormima eestlasi kui vaimurahvast, oma kindla koodiga kogukonda vastukaaluks nivelleerivale välisele ideoloogilisusele. Selle paralleelseks väljenduseks oli näiteks eesti kirjakeele innukas ja laiahaardeline normimine ning normingute järgimine. Arbujalik-kassetliku maitsekaanoni roll oli ühiskonnas samasugune kui näiteks kohustuslike keeletoimetajate olemasolu. Ja see pole spetsiifiliselt nõukogudeaegse leebe vastupanu või enesealalhoiu nähtus, tegelikult on see ju pärit 1930. aastate ideoloogilisusele oponeerivast vaimuaristokraatlikust hoiakust (nii arbujad kui üleüldine kirjakeelsuse püüdlus – viimane pole ühe kultuuri puhul üldse nii endastmõistetav, kui me oleme harjunud arvama – on ju sellest ajast pärit). Argisem vaste sellele on 1930. aastail alguse saanud ning 1960. aastail jõudsa jätku leidnud aedlinnade maitsekaid eramuid ümbritsevate hoolitsetud aedade kultuur. Alver Tähtveres, Tuglas Nõmmel, Muru Elvas – see ongi see eestluse mittepoliitiline ideoloogia: eelkõige hoiduda maitsevääratustest, see hoiab vaimu virgena, see hoiab meid vaimult suurena.

*Kirjutise aluseks on ettekanne „Murkast alates” konverentsil „Elva luuletark. Karl Muru 90” 8. jaanuaril 2017 Elva gümnaasiumis.

1Valik Karl Muru kohta kirjutatut: E. Siirak, Luuleuurija aruanne. „Looming” 1976, nr. 4, lk. 693-696; H. Rebane, Samadest akendest. „Looming” 1976, nr. 4, lk. 696-698; N. Andresen, Uurija ja kriitiku raamat luulest. „Keel ja Kirjandus” 1976, nr. 4, lk. 249-250; H. Peep, Kallis kolleeg Karl. „Looming” 1977, nr. 1, lk. 168-170; T. Liiv, Õnnesoov Karl Murule. „Keel ja Kirjandus” 1987, nr. 1, lk. 56-57 (taastrükk rmt-s: T. Liiv, Tekst teeb oma töö. Arvustusi, esseid ja artikleid 1976-2009. Talinn, 2012, lk. 341-344); M. Mäger, Karl Muru valikud. „Looming” 1987, nr. 1, lk. 281-283; A. Eelmäe, Turvatud Luule. „Looming” 1988, nr. 1, lk. 126-130; T. Haug, Murust ja Puhvlistki. „Vikerkaar” 1988, nr. 9, lk. 71-73; I. Grünthal, Hea teejuht. „Tulimuld” 1989, nr. 2, lk. 67-75; M. Velsker, Monumentaalne töö. „Akadeemia” 1996, nr. 5, lk. 1070-1075; E. Süvalep, Tartu-Jõgeva joonel. „Keel ja Kirjandus” 1997, nr. 1, lk. 52-53; A. Merilai, Lüürilise mina kehastumine. „Kultuurileht”, 10. jaanuar 1997; P. Olesk, Luule omal kohal. Rmt.: K. Muru, Luuleseletamine. Tartu, 2001, lk. 457-464; R. Veidemann, Prof. Karl Muru „kriitiline vaip“. „Universitas Tartuensis”, 11. jaanuar 2002; A. Pilv, Õpetaja, misjonär, eksegeet, kanonist. „Looming” 2002, nr. 9, lk. 1422-1428; T. Hennoste, Hüpped modernismi poole. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 25. loeng. Stalinismist perestroikani IV: modernismi ümber II. „Vikerkaar” 2012, nr. 3, lk. 58-77.

2Mind aitas omajagu Iriina Tullino „Karl Muru bibliograafia 1958-2009”, Viljandi Kultuuriakadeemias 2010. aastal kaitstud raamatukogunduse eriala lõputöö (digitaalselt kättesaadav http://dspace.ut.ee/handle/10062/14953). Tänase seisuga tuleks seda täiendada kahe raamatuga (Muru koostatud Underi koondkogu „Lauluga ristitud” kordustrükk 2012 ning artiklikogumik „Rännul luuleilmas” 2014), lisaks peotäieke Muru kohta kirjutatud tekste.

3K. Muru, Murka seikleb. „Looming” 1958, nr 10, lk. 1599-1601.

4K. Muru, Poeetilistest tedretähtedest ja luulekujundist. „Looming” 1959, nr. 2, lk. 299-302.

5K. Muru, Poeetide pere kasvab. „Looming” 1960, nr. 12, lk. 1910-1912.

6K. Muru, Arvamusi, ka põhimõttelist laadi, ühe luuletaja loomingu uusväljaande puhul. „Keel ja Kirjandus” 1962, nr. 7, lk. 435-438.

7K. Muru, Valitud mõtteid reisivärssidest. „Uus Tee”, 29. märts 1962.

8K. Muru, Lugupeetud Mati Unt. „Sirp ja Vasar”, 18. detsember 1964.

9Meie luuleankeet. „Sirp ja Vasar”, 19. märts 1965.

10K. Muru, Usalduse piirid. „Sirp ja Vasar”, 3. september 1965.

11K. Muru, Väljavõtteid ühest aastakümnest. „Sirp ja Vasar”, 11. märts 1966.

12„Nõukogude Õpetaja”, 30. november 1963.

13K. Muru, Luuleantoloogia sirvija märkmeid. „Sirp ja Vasar”, 24. november 1967.

14K. Muru, Eluallikad on täis. „Looming” 1966, nr. 11, lk. 1745-1767; K. Muru, Ääremärkusi „Tähetundi” lugedes. „Keel ja Kirjandus” 1967, nr. 3, lk. 178-181; K. Muru, Heiti Talviku luuleteel. „Keel ja Kirjandus” 1967, nr. 9, lk. 513-527 (kõik taasilmunud nii 1975 raamatus „Vaateid kolmest aknast” kui ka 2001 „Luuleseletamises”; edaspidi annan viited esmatrüki järgi ning märgin ära vaid raamatute lühendid, kui tekstid on hiljem neis ilmunud: VKA – „Vaateid kolmest aknast”, KK – „Kodus ja külas”, 1987, ja LS – „Luuleseletamine”).

15K. Muru, Kandiliste laulude juurest kollase akna alla. „Noorte Hääl”, 21. august 1966. (VKA)

16K. Muru, Kevadiste koplite kõlad. „Sirp ja Vasar”, 18. november 1966.

17K. Muru, Hilismärkmeid ühe valikkogu puhul. „Keel ja Kirjandus” 1971, nr. 7, lk. 438-440.

18K. Muru, Lõplikkus ja lõpmatus Kersti Merilaasi luules. „Siro ja Vasar”, 26. juuni 1981. (KK)

19K. Muru, Ääremärkusi „Tähetundi” lugedes. „Keel ja Kirjandus” 1967, nr. 3, lk. 178-181. (VKA, LS)

20K. Muru, Eluallikad on täis. „Looming” 1966, nr. 11, lk. 1745-1767. (VKA, LS)

21K. Muru, „See laul on roopilli lugu”. „Looming” 1968, nr. 3, lk. 471-473. (VKA)

22K. Muru, Jaan Krossi luule maailma avastamise retkel. „Keel ja Kirjandus” 1972, nr. 3, lk. 155-164. (VKA, LS)

23K. Muru, Väljakirjutisi satiiriapteegi külalisraamatust. „Keel ja Kirjandus” 1968, nr. 4, lk. 243-246. (VKA, LS)

24K. Muru, Ikebana – itkebana. „Looming” 1981, nr. 8, lk. 1192-1194. (KK)

25K. Muru, Peamiselt viimaste kümnendite riimkroonik. U. Lahe ainetel, vaheleseletamistega. „Keel ja Kirjandus” 1974, nr. 4, lk. 193-199. (VKA, LS)

26K. Muru, Luulevõimalused (?). „Sirp ja Vasar”, 14. veebruar 1969. (VKA)

27K. Muru, Lauliku lapsepõlv ja noormeheiga. „Keel ja Kirjandus” 1969, nr. 6, lk. 371-375. (VKA)

28K. Muru, Kuitunnil. Vaatlusi vahelerääkimistega ehk ühe kirjandusõpetaja jutuajamine uudisteosest 11. klassi õpilastega. „Sirp ja Vasar”, 16. aprill 1971. (VKA, LS)

29K. Muru, Viies, peaaegu valikkogu. „Keel ja Kirjandus” 1971, nr. 7, lk. 434-436. (VKA)

30K. Muru, Rüsinatunnilugu. „Sirp ja Vasar”, 17. september 1971 (VKA); K. Muru, Luuletaja missioon. „Keel ja Kirjandus” 1974, nr. 11, lk. 691-693 (KK).

31K. Muru, Tuuleveskitest tiigrini ehk Hando Runneli allusioonid ja läkitus. „Keel ja Kirjandus” 1976, nr. 9, lk. 558-560.

32K. Muru, Luuletõelus. Selgus. „Looming” 1977, nr. 9, lk. 1566-1570. (KK)

33K. Muru, Autori teine luuletuskogu, ühe erandi ja mitme väljajätuga. „Keel ja Kirjandus” 1978, nr. 2, lk. 109-112.

34K. Muru, Luuleaasta 1977 ehk nii palju värsse. „Looming” 1978, nr. 3, lk. 474-497. (KK)

35K. Muru, See põgenev hääl. „Sirp ja Vasar”, 12. jaanuar 1978 (KK, LS); K. Muru, Kujutlusdialoog. „Looming” 1978, nr. 2, lk. 293-295 (KK).

36K. Muru, Oodatud... ja üllatavat. „Keel ja Kirjandus” 2004, nr. 10, lk. 781.

37K. Muru, Sõnatruudus. „Keel ja Kirjandus” 1979, nr. 5, lk. 176-178. (KK, LS)

38K. Muru, Etüüd „Elulootuse” teemal. „Looming” 1980, nr. 12, lk. 1773-1775. (KK)

39K. Muru, Sellest elavast eluloost. „Looming” 1984, nr. 7, lk. 994-996. (KK)

40K. Muru, Luulearutelumaraton („Nüüdisluule väärtusi ja ebaväärtusi”). „Keel ja Kirjandus” 1984, nr. 2, lk. 65-71. (KK pealkirjaga „Suur luulesümpoosion”)

41K. Muru, Jaan Kaplinski igatsused. „Looming” 1985, nr. 5, lk. 700-702. (KK, LS)

42K. Muru, Ääremärkusi „Käoraamatu” juurde. „Sirp ja Vasar”, 27. märts 1987.

43K. Muru, Paul-Eerik Rummo. „Looming” 1986, nr. 1, lk. 104-117. (KK, LS pealkirjaga „Paul-Eerik Rummo luule”)

44K. Muru, Seitsmeteistkümnes. Pigem tutvustus kui arvustus. „Looming” 1988, nr. 8, lk. 1132-1134. (LS)

45K. Muru, Lüüriku autobiograafia. KK, lk. 252; LS, lk. 148.

Karl Muru aastal 1986

Kui vihm saab läbi. Mälestisi ühest ajastust (2007-2015)

Kirjastus Tuum on välja andnud mu raamatu "Kui vihm saab läbi". Katsetasin seekord ka oma raamatu kujundamise ja küljendamisega - esimese katsega siiski jäid mõned vimkad sisse, teinekord olen targem (kui üldse). Suureks abiks olid Jan Kausi kommentaarid ja kriitika esialgsele käsikirjale; Kalju Kruusa aitas nõuannetega nii käsikirja kokkupanekul kui ka kujundamisel; Andres Rõhu napid märkused hoidsid ära kõige suuremad küljenduslikud lollused (kuigi eks talle see raamat vist praeguselgi kujul tundub kohutav :) ). Raamat on kaua laagerdunud, suures osas oli ta valmis juba ligi kolm aastat tagasi. Koosneb osadest "Lülitid", "Ligimesi", "Võit jms. Jaan Ajaliku luuletusi", "Üks", "Vihm ja päike" (ehk pikem tekst "Kurosawa"), "Peidan oma näo" ja "Aeglased VIII" (ehk see "kuni"-poeem, mis algab Zhuangzi motoga).
Panen siia raamatu algus- ja lõpuhaikud (esimene on Basho töötlus):


aastate kaupa
ahv peidab oma nägu
ahvi ahvides

*

peidan oma näo
suurde pojengiõide
kui vihm saab läbi

Pilt ja sõna. Hullunud Tartu. Teine 2013-2015

Ilmunud on festivali Hullunud Tartu teine kogumik "Pilt ja sõna". Minult on seal "Allegooriad" ja "Hommik vara" (ilmunud Vikerkaares 2013, nr 6), ingliskeelsed tõlked Kersti Undilt. Lisaks tõlked Dirk Huelstrunki luuletustest (üks neist ilmunud ka Sirbis). Minu nime kannab ka Tobias Kunze pikema slämmiteksti reaalune tõlge ("Sel ajal kui proua Schräder kirjutas") - kuigi ma ausalt öeldes ei mäleta, et ma seda teksti oleks tõlkinud, ma kardan, et see on eksitus.

Analüütiline luule

Vikerkaares asjade-numbris ilmus arvustus Frédéric Gros' "Kõndimise filosoofia" - pigem puhul kui kohta.

*

ANALÜÜTILINE LUULE

Frédéric Gros. Kõndimise filosoofia. Prantsuse keelest tõlkinud Mari Tarendi. Tallinn, Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2016. 231 lk

Lebada vannis, nii et vaid pea ja põlved on veest väljas, ning lugeda raamatut, tunda, kuidas pelgad tähemärgid, sõnad, laused, kirjeldused kuulsate kõndijate käikudest äratavad jalgades ja kogu kehas mälestusi kõndimisest, äratundmine – jaa, minagi tean, mida tähendab tähendusrikkalt ja eriliselt tähendustühjalt oma jalgadega kuhugi liikuda, ka mina olen oma kõndimisaparaati luuletamiseks ja filosofeerimiseks kasutanud, ma tean, kuidas kõndimine ise on luule ja filosoofia, mida ei tehta kõne- ja keelevõime abil, vaid kehatsi ruumis paiknemise võime abil; see äratundmine hakkab säärtes vee all surisema, kuni lõpuks tekib impulss sellest Archimedese-asendist väljuda, hakkad kiiresti, reipalt mööda tubasid ringi trampima, mõte liigub, aga mitte ajus, mitte ainult ajus, vaid põlvedes ja reites, see on vaja jalgadest üles pähe kihutada, ja selle vastu aitab vaid – ei, mitte selle vastu, vaid sellele kaasa aitab vaid see, kui minna seinte vahelt välja, sinna, kus sammud poleks mõõdetud, vaid kus nad saaks teostada ühe osa tollest sammude potentsiaalsest loendamatusest, sest alati on veel ruumi kuhugi astuda, edasi astuda, kõrvale astuda, tagasi astuda, üle astuda, tantsida seda kõige elementaarsemat tantsu, algmist kirja, millega inimene maailma kirjeldada saab. Kutsuda aju jalutuskäigule kaasa, lasta tal kaasa tantsida ja kirjutada, olla korraga tähelepanelik ja hajevil.

Kõndida tempoga, nagu peaksid sa kuhugi kohale jõudma, kuid ilma tegeliku sihita. Kõndida tempoga, nagu poleks sul kuhugi kiiret, sihitult ja impulssidele alludes. Kõndida, nagu poleks sul kiiret, kuhugi kindlasse sihtpunkti – teades, et sind oodatakse ükskõik millal. Kõndida kindla aja jooksul täiesti suvalisse sihtpunkti, lasta sihtpunktil selleks juhuslikult saada. Kõndida mingisse sihtpunkti võimalikult otsest sirgjoont mööda, vajadusel õuedest ja võsast läbi, riskida sellega, et laoplatsi valvur või koer katkestab su teekonna. Kõndida mõtteni – seni, kuni mõte on võtnud kindla kuju, seejärel istuda ja panna see kirja, imestada, kui vähe jääb järele esialgsest rammusast mõtteudust. Kõndida seisundini – seni, kuni hing on maha rahunenud; kuni kõndimise monotoonsus on puhastanud meele tahvli, et sinna saaks täiesti uue mõtte kirjutada; kuni teadvusse jääb vaid kõndimine ja edasikandumine, kuid kõndja ise ununeb endal täiesti; kuni ootamatu vaatepilt sind üllatab ja sind ümber kirjeldab. Kõndida, kaasas taskusse mahtuv raamat, lugeda sealt aeg-ajalt mõni tükike, otsekui peaksid sa vestlemispause, vennastuda raamatuga nagu matkakaaslasega. Kõndida, kõrvaklapid peas, lasta nähtaval ja kuuldaval kokku sulada, nii et ümbritsev tegelikkus muutub häälestatud kunstiteoseks. Kõndida lihtalt viis minutit ümber kvartali, et mitte suitsu teha. Käia nagu kell, käia nagu vein, käia nagu masin, käia nagu muusika, käia nagu sõda. Kõndida tasaste maastike vahel tunde ja päevi, teed nagu lõputud keed, vahepeatusteks väiksed maakoolid, kus lapsed sulle lugemispalasid ette loevad; ametnikueluga läbi põimunud müstiline palverännak. Kõndida läbi oma meelehaiguse maastike selgushetkede otsingul, mis saabuvad, kui kuskil tulukene viimaks paistab või igavlev mänd künkatipul tervitab. Kõndida lumedevahelisel ajal mööda maad, luuletades noortele naistele nende igatsusi kokku, asuda taas teele ning jõuda sügiseks mereäärsesse hütti Seeba kuninganna juurde. Kõndida taimedele ja puudele külla, neile tere öelda või nendega vaielda, kõndida koos kalli inimesega ning tunda rõõmu, et nähakse ühtsama ilu; kõndida kõigele elavale ühise rõõmu sisse. Keeta reisimoonaks kaasa pesukausitäis keedumune ja asuda sõpradega teele, kuhu jalad viivad, ning kujutleda maastikesse muistsete saagade sündmusi või ideaalset pealinna keset tasandikku kõrgumas. Kõndida oma hingerahu või liikuva neeru jälil läänerannikul või mööda Mulgimaad. Kõndida mööda Tartu tänavaid, igal tänavanurgal kaheks hargnedes, kattes nõnda lõpuks kogu linna. Kõndida oma kodulinnas sinna, kuhu ei satu ei turistid ega oma igapäevatrajektoore läbivad linnaelanikud, avastada neis kohtades endale kodu. Minna bussijaama, istuda esimesele ettejuhtuvale bussile, astuda suvalises peatuses maha ja kõndida läbi selle juhuse kingitud maastiku kodu poole tagasi. Kõndida kubermangulinna ja ülikoolilinna vahet ning vahepeal teeliste kõrtsis luuletada üks laul – kõndida nii, et ka kõnnitud on, nii et üks terve kultuur hiljem oma sünni sellesse kõndmisse sisse kirjutab, sellesse visasse ja kergejalgsesse nooruki rühkimisse tarkuse poole ja kodu poole.

Jah, ma olen jõudnud kultuuriliste konnotatsioonideni. Ilmselt on tähelepanelik lugeja märganud, et jutt on jõudnud suurte Eesti kõndijateni: Enno, Liiv, Nipernaadi, Masing, Kõiv koos Sepa ja Alliksaarega, Heinsaar ja tema tegelased, Mitte-Tartu flanöörid ja muidugi meie esikõndija Kristian Jaak. Frédéric Gros kirjutab oma „Kõndimise filosoofias” suurtest kõndijatest, kes on pärit Kreeka (Diogenes), Prantsuse (Rimbaud, Rousseau, Nerval), Saksa (Nietzsche, Kant, Benjamin, Hölderlin), Ameerika (Thoreau) või India (Gandhi) kultuuriruumidest. Nii et kuigi raamat on väga üldinimlik, sest kõndijad oleme ju kõik ning kõndimine on ehk üks universaalsemaid inimtegevusi ses mõttes, et kultuurilised erinevused mängivad selle juures vähe rolli (erinevalt näiteks söömisest, seedimisjääkide väljutamisest, magamisest ja seksist, mis on kõndimisega võrreldes palju kultuurispetsiifilisemalt korraldatud) – sellest hoolimata tekib eestikeelse tõlke lugejal kohe küsimus: aga kuidas on Eesti kõndimisega? Kas on olemas Eesti kõndimine? Muidugi mingis mõttes on, nagu just eelpool viidatud, meie kui mitte kultuuri, siis luule alguspunktiks on suur kõndija ning kõigi eestlaste ajus kumisevad olulised kõndimisluuletused. Aga mulle näib, et anda järele sellele kukepoja toksimisele südames „on küll meil säärased mehed” ei tabaks siinkohal asja iva. Sest kuskil on olemas ka Läti suured kõndijad, Sloveenia suured kõndijad, Mongoolia, Peruu, Etioopia (suurte jooksjate kõrval), Kanada omad jne. Gros' raamat on kirjutatud Euroopa kultuuri südames ja sellisena tuleb teda võtta. Tema n-ö kultuuriimperialistlik iseloom on sattumuslik, paratamatu ja heausklik, pole põhjust seda problematiseerida ja kuidagi kompenseerima asuda. Sest nagu ütleb H. D. Thoreau oma „Jalutuskäigus” (mida Gros nimetab esimeseks kõndimist puudutavaks filosoofiliseks traktaadiks): „Vähe võib oodata rahvalt, kui ta mullaramm on otsa saanud ja ta on sunnitud tegema väetist esivanemate kontidest. Seal elab poeet üksnes omaenese üleliigsest rasvast ja filosoof nuhtleb oma luuüdi.” [Henry David Thoreau, Jalutuskäik. Tlk Tiiu Speek. Akadeemia nr 8, 2006, lk 1699-1700.] Kui me hakkaksime Gros' raamatut kuidagi kultuuriliselt kodustama, siis ei viiks see meid selle raamatu olemusele lähemale, sest Gros ei kirjuta kultuurilugu, vaid midagi muud.

Aga mida siis õieti? Raamatu nimi on „Kõndimise filosoofia”. See mõjub muidugi täitsa usaldusväärse määratlusena: jah, siin räägitakse filosoofidest, räägitakse mõtisklevalt ja sügavamõtteliselt, läbinägelikult ja fenomenoloogilise tundlikkusega. Aga samas pole siin tegu mõne metafüüsilise süsteemi või alushoiaku esitamisega, samuti pole see Wittgensteini-järgse pretsiisse keelelis-loogilise analüüsiga. Pole see ka too sotsioloogilis-psühhoanalüütilise kallakuga terapeutiline diskurss, mis eriti prantslaste arendatuna on omaette filosoofilise vooluna endale eluõiguse kätte võidelnud (kuigi Gros Foucault'-uurijana sellesse muidu kuulub). Lihtne oleks öelda, et see on lihtsalt filosoofilise värvinguga esseistika. Seda küll, aga mulle näib, et seda annab täpsustada.

On olemas üks vaade, et luule on teatav mõtlemise viis. Olen selle lühimääratlusena ikka kasutanud üht Paul-Eerik Rummo ammust seletust: „Luule – või vähemalt üks osa luulest – on erilaadne mõtlemine, eesmärgiga tabada nähtuste esialgne jaotamatus. Mitte süntees pärast analüüsi, vaid süntees ilma analüüsita.” [Paul-Eerik Rummo, Staccato „Taevaste tuulte” ajel”. - P.-E. Rummo, Kuldnokk kõnnib. Tartu: Ilmamaa, 2010, lk 361 (algselt kirjutatud 1966). Olen ise kunagi üht poeetilist korpust püüdnud esitada „filosoofiana” või teatava „figuraalse loogika tervikuna”, lähtudes just arusaamast, et luulet saab käsitleda teatava spetsiifilise mõtlemisviisina: Aare Pilv, Küsimise pinge. Triin Soometsa väljakutsed ja väljumised. - Looming nr 10, 2006, lk 1547-1556.] Niisiis, luule kui viis mõelda analüüsi-eelset sünteetilisust. Mulle näib, et Gros raamatu laadset kirjutust võiks määratleda teatava peegelpildina – ta on küll filosoofia sedavõrd, kuivõrd tegu on põhjaliku ja distsiplineeritud mõtlemisega, kuid ma nimetaksin seda pigem analüütiliseks poeesiaks. Parafraseerides Rummot: selline filosoofia on erilaadne luuletamine, eesmärgiga esitada nähtuste esialgset jaotamatust jagude haaval; mitte analüüs enne või pärast sünteesi, vaid „ruumilise” sünteesi „tasapindse” laialilaotusena esitamine. Ühesõnaga, analüütilise keele kaudu esitatakse meile tegelikult sünteetilist pilti, diskreetse lahtikirjutuse kaudu kontinuaalset tunnetuslikku tervikut. Kui luulel tema tavatähenduses on teatavad vormilised, stiililised ja struktuurilised piirangud, mille najal ta oma tähenduslikkuse mehhanismid üles ehitab, siis sellisel analüütilisel poeesial omad piirangud, mis ta laenab filosoofialt kui distsiplineeritud ja akadeemiliselt kultiveeritud mõtlemisviisilt – mõisteline ja loogiline rangus, teatav jäljendatavuse nõue (teine mõtleja peaks põhimõtteliselt olema võimeline samadele mõtetele tulema – erinevalt luulest tavamõttes, kus kehtib pigem korratamatuse ideaal). Kuid oma loomult on see ometi luule, sest ta tegeleb sellesamaga, millega luule üldiselt: eelanalüütiliste, intuitiivsete, täpsete, kuid liigendamatute äratundmiste esitamisega, kusjuures püütakse olla täpne just kogemuse ebatäpsuse suhtes, püüdes säilitada kirjeldatava nähtuse tervikut mitte tema täpses piiritletavuses, vaid just tema hajususes ja haaramatuses, sest tervik hõlmab ka neid.

Ja ses mõttes on „Kõndimise filosoofia” selle filosoofialiigi näitena eriti ilmekas, sest käsitlusobjekt ja käsitlusviis on kongeniaalsed, rääkimisviis langeb loomult kokku oma ainega. On ju kõndimine ise selline kogu keha haarav kogemus – kõiges tema konkreetsuses ja efemeersuses, rütmilise liigendatuse ja kulgeva pidevuse ühtsuses, iseliikuva keha ja liikumatu keskkonna antuste vastastikususes.

*

PS. Tõlkekriitikat ei mõista teha, igal juhul ei jäänud jalg kordagi tõlkekonaruste taha kinni. Väike komistuskoht (ilmselt toimetamisfaasi paigutuv) on see, et viidatud kirjanduse eestinduste esitus pole päris järjekindel: mõned eestindused (nt Prousti „Swanni poolel”) on jäänud mainimata, sellealane info, mis on joonealustes, pole täielikult lõpubibliograafiasse jõudnud. Muidu – puhas rõõm.

Debanjan Roy, India Shining 6 (Gandhi Walking The Dog) (2009)