Ilmus Postimehes.
RÄPPARIST VÕRSUB POEET
Vinüülplaat
„Eesti räpptekstide kogumik. Osa II”. Produtsendid Tommyboy ja
Toomas F. Aru
Alustuseks isiklik
positsioneering. Minu lähem kursisolek Eesti hiphopiga jääb
tegelikult laias laastus nullindatesse ja on vist seotud eelkõige
Chalice'i ehk Jarek Kasari tihedama tegevusega. Mäletan, et tema
debüütalbum „Ühendatud inimesed” (2003) vaimustas mind millegi
uue ja värskena Eesti popmuusikas. Chalice oli algupärane looja, ta
polnud taandatav välismaiste hiphopparite jäljenduseks, rääkimata
sellest, et ka hiphop ja räpp on tema jaoks tegelikult liiga kitsas
raamistik. Tema kaudu hakkasin huvi tundma ka teiste Eesti räpparite
vastu ja avastasin, et Eesti räpil on ees oma nägu, siin on kõike
gängsteritest lüürikuteni, diletantidest maestroteni. Chalice'i
viimane plaat jääb juba viie aasta taha ja sellega sünkroonis on
ka minu tõsisem huvi Eesti hiphopi vastu muutunud lünklikumaks.
Muidugi ma tean, et skeene on täies elujõus ja uusi tegijaid
lisandub üha juurde, aga ma pole asjaga n-ö jooksvalt kursis. Ses
mõttes on Eesti räpptekstide kogumikplaat hea teejuht, et
maastikuga uuesti tuttavamaks saada.
Saatesõna suhestab
plaadi kahe varasema asjaga. Esiteks 1970. aastate alguses ilmunud
väikeste luuleplaatide sarjaga (luulevinüüle ilmus muidugi
hiljemgi, esimesena meenuvad näiteks Juhan Viidingu LP 1986 ja
Paul-Eerik Rummo „Unistadt” 1988. aastast, mõlemad
live-ettekannete
salvestised). Teiseks 2006.
aastal ilmunud raamatuga „Eesti räpptekstide kogumik”, mille
koostajateks, nagu nüüdsel plaadilgi, Tommyboy ja Toomas F. Aru.
Mõlemad viited püüavad tegelikult ühes suunas: esitada räpptekste
luulena, paigutada nad samasse ruumi sellega, mida ma nimetan
mugavuse huvides eesti kirjanduslikuks luuleks. See taotlus jääb
muidugi alati probleemseks, sest esiteks on nende kahe traditsiooni
aluspõhjad erinevad juba n-ö genealoogiliselt. Räpi aluspõhi on
ikkagi afroameerika kultuuris ja
tegelikult läheb see liin välja isegi Lääne-Aafrika
loojutustajate sõnakäsituseni, see on edasi elanud usukuulutajate
eksalteeritud kõnes, räpitud on kajuba
blues'i algsetes
vormides. Ühesõnaga,
see on pärimus, millega eesti kirjanduslik luule pole kunagi
erilises kontaktis olnud (hoolimata sellestki, et näiteks Hasso
Krull on kunagi Kaplinskit just mustade tseremooniameistritega
võrrelnud). Üks oluline
erinevus on sõna ja tähenduse vahekorra tiheduses, sõnu
tundub räpis alati
olevat natuke üleküllaselt, aga see-eest on muidugi kõlaline
nauding jõuline. Räpptekst
on mõeldud kuulajasse jõuga tungima, kuulaja enda häält pigem
vaigistades (siit ka battle'id,
kus räpitakse võidu peale). Räpp vallutab. Kirjanduslik luule on
reeglina intiimsem.
2006.
aastaga
võrreldes on tegelikult räpi
ja kirjandusliku luule seostamine nüüd
pisut lihtsam, sest vahepeal
on Eestis jõuliselt kanda kinnitatud slam poetry
ehk prõmmuluule nähtus. See on samuti algselt pärit Ameerikast
ning hiphopist mõjutatud, kuid identifitseerub rohkem luulena.
Prõmmuluule ühendab endas kirjandusliku luule poeetikaid ja räpile
omast performatiivsuse-kesksust. Sel taustal tundubki nüüdne plaat
eelkõige ühe tummise slämmiõhtuna ning selle nurga alt vaadates
polegi asi ehk enam nii probleemne ja eksootiline. Tundub, et
esinejategi hulgas on inimesi, kes liiguvad ka päriselt slämmi ja
hiphopi vahet, näiteks EIK
oma keskmisest lüürilisema sisu ning poeetilisema intonatsiooniga.
Teine
näitaja, et räpi poeetika on end Eesti luuleväljal mugavamalt
sisse seadnud, on see, et räpist on saanud see luuletamise laad,
mille järele haaravad esimese
eeskujuna päris
verinoored luuletajad, kellel polegi
endal mingeid räppimise ambitsioone. Kui mingi ajani oli
stereotüüpseks noore algaja luulelaadiks midagi liivilikku,
üdilikku või kaplinskilikku, siis nüüd olen mitmel puhul kokku
puutunud mõne noore luuletaja loominguga, mis esialgu näib mingi
iselaadse kergelt rütmilise ja ebasüsteemselt riimilise
vabavärsina, aga kõik nihkub paika, kui saada aru, et eeskujuks on
olnud räpptekstid.
Nii
et nüüdne räpivinüül õigustab oma kirjanduslikkusetaotlusi
ilmselt paremini kui toonane paberkogumik, sest kontekst on vahepeal
tahenenud. Muidugi
on nüüd ikkagi ka see lepitav asjaolu, et räpptekstidele on tagasi
antud hääl, mis minu arvamust mööda on ikkagi räpi hapnik.
Peale kunagiste luuleplaatide kontekstiga suhtlemise on
vinüüliformaadil seegi eelis, et soovi korral võib neid tekste
kokku miksida mis tahes muusikalise taustaga, nii et peale
luulesõprade riiuli võiks plaat vabalt kuuluda ka DJ-de kohvrisse.
See,
et luule kuulub kokku häälega, pole ju tegelikult midagi
erakorralist. Tegelikult on kirjandusliku luule ihalus olla häälega
esitatud ja kuuldud sama pingeline kui räpi tung kirjandusliku luule
kui millegi „kõrgkultuurse” poole. Luule on ikkagi pärit
laulust ja loitsust, isegi kõige ökonoomsemalt sõnastatud
vabavärss. Ka
räpp on loitsulise juurega, ainult et kasvanud teises pinnases. Nii
et käepigistus Genka ja Rummo vahel on päris reaalne.
Plaati
kuulates ongi ehk kõige huvitavam jälgida, kuidas iga räppar
eraldi lahendab selle räppimise ja luulelugemise vahelise pinge.
Siin
on esindatud kogu skaala. Mõned, nagu Ain Nufin, Pok, Põhjamaade
Hirm, ROM, Grinks ja Hädapäda, on valinud üsna ühemõttelise
räppmise, see tähendab, see mõjub nagu ilma biidita hiphop,
tarvitseb vaid muusika taustale panna. Muidugi on meeste flow
nauditav, eriti meeldib mulle sellelt skaala otsalt osav
Põhjamaade Hirm. Mõned esitajad on valinud midagi räppimise ja
luulelugemise vahepealset, mis sageli meenutabki just slämmiluule
esituslaadi. Sellised on näiteks Tommyboy ise, EIK
ja Beebilõust. Erijuhtumitena kuuluvad siia ka Nublu, kelle tekst
meenutab pigem vanamoodsat vemmalvärssi (aga valitud pala ongi
algselt kirjutatud Curly Stringsi hiti viisile), ja Jarek Kasar,
kelle tekstid ei olegi ranges mõttes räpp (ega ta räppideski alati
ranges mõttes ei räpi, vaid pigem lobiseb), vaid lihtsalt lühikesed
vaimukad vabavärsid. Ja siis on esitajad, kes loevad oma tekste nii,
nagu need oleks pigem kirjanduslik luule: Ingmar Gailit, Karl
Kivistik, vanameistrid J.O.C., Okym ja Genka. See tingib, et kuulaja
fookus nihkub tekstide sisule, ja see on kõla ning rütmi stiihias
sündinud räpitekstidele muidugi alati riskantne valik. Aga enamasti
tullakse selle alastiolekuga häbisse sattumata toime. Minu lemmikuks
sellel plaadil ongi tegelikult Genka kaks teksti. Tema
tehniline meisterlikkus räpparina on väljaspool kahtlust, aga siin
on ta loobunud seda tõestamast ning esitab oma räpina sündinud
tekste tõsises jõuliselt lüürilises laadis, ilma laskumata
paroodiasse (või siis on tegu väga meisterliku paroodiaga). Ja need
tekstid töötavad iseväärtuslike sõnakunstiteostena. Genka
loojavabadust näitab seegi, et luuletuse „Nagu Jörpa Estrit”
tekst erineb täiesti samanimelisest loost Genka ja Paul Oja
„Mixtape'il nr 1”. Selle teksti lõpurida „Vaata, me oleme koos
Kroonikas, näe” kõlab tänu esitusele väga poeetiliselt ja
peaaegu traagiliselt. Ainuüksi juba see põhjendab plaadi olemasolu.
Mõned lood, mille tekste loetakse sellel plaadil.