Räpparist võrsub poeet. Eesti räpptekstide kogumik II

Ilmus Postimehes.

RÄPPARIST VÕRSUB POEET

Vinüülplaat „Eesti räpptekstide kogumik. Osa II”. Produtsendid Tommyboy ja Toomas F. Aru

Alustuseks isiklik positsioneering. Minu lähem kursisolek Eesti hiphopiga jääb tegelikult laias laastus nullindatesse ja on vist seotud eelkõige Chalice'i ehk Jarek Kasari tihedama tegevusega. Mäletan, et tema debüütalbum „Ühendatud inimesed” (2003) vaimustas mind millegi uue ja värskena Eesti popmuusikas. Chalice oli algupärane looja, ta polnud taandatav välismaiste hiphopparite jäljenduseks, rääkimata sellest, et ka hiphop ja räpp on tema jaoks tegelikult liiga kitsas raamistik. Tema kaudu hakkasin huvi tundma ka teiste Eesti räpparite vastu ja avastasin, et Eesti räpil on ees oma nägu, siin on kõike gängsteritest lüürikuteni, diletantidest maestroteni. Chalice'i viimane plaat jääb juba viie aasta taha ja sellega sünkroonis on ka minu tõsisem huvi Eesti hiphopi vastu muutunud lünklikumaks. Muidugi ma tean, et skeene on täies elujõus ja uusi tegijaid lisandub üha juurde, aga ma pole asjaga n-ö jooksvalt kursis. Ses mõttes on Eesti räpptekstide kogumikplaat hea teejuht, et maastikuga uuesti tuttavamaks saada.

Saatesõna suhestab plaadi kahe varasema asjaga. Esiteks 1970. aastate alguses ilmunud väikeste luuleplaatide sarjaga (luulevinüüle ilmus muidugi hiljemgi, esimesena meenuvad näiteks Juhan Viidingu LP 1986 ja Paul-Eerik Rummo „Unistadt” 1988. aastast, mõlemad live-ettekannete salvestised). Teiseks 2006. aastal ilmunud raamatuga „Eesti räpptekstide kogumik”, mille koostajateks, nagu nüüdsel plaadilgi, Tommyboy ja Toomas F. Aru. Mõlemad viited püüavad tegelikult ühes suunas: esitada räpptekste luulena, paigutada nad samasse ruumi sellega, mida ma nimetan mugavuse huvides eesti kirjanduslikuks luuleks. See taotlus jääb muidugi alati probleemseks, sest esiteks on nende kahe traditsiooni aluspõhjad erinevad juba n-ö genealoogiliselt. Räpi aluspõhi on ikkagi afroameerika kultuuris ja tegelikult läheb see liin välja isegi Lääne-Aafrika loojutustajate sõnakäsituseni, see on edasi elanud usukuulutajate eksalteeritud kõnes, räpitud on kajuba blues'i algsetes vormides. Ühesõnaga, see on pärimus, millega eesti kirjanduslik luule pole kunagi erilises kontaktis olnud (hoolimata sellestki, et näiteks Hasso Krull on kunagi Kaplinskit just mustade tseremooniameistritega võrrelnud). Üks oluline erinevus on sõna ja tähenduse vahekorra tiheduses, sõnu tundub räpis alati olevat natuke üleküllaselt, aga see-eest on muidugi kõlaline nauding jõuline. Räpptekst on mõeldud kuulajasse jõuga tungima, kuulaja enda häält pigem vaigistades (siit ka battle'id, kus räpitakse võidu peale). Räpp vallutab. Kirjanduslik luule on reeglina intiimsem.

2006. aastaga võrreldes on tegelikult räpi ja kirjandusliku luule seostamine nüüd pisut lihtsam, sest vahepeal on Eestis jõuliselt kanda kinnitatud slam poetry ehk prõmmuluule nähtus. See on samuti algselt pärit Ameerikast ning hiphopist mõjutatud, kuid identifitseerub rohkem luulena. Prõmmuluule ühendab endas kirjandusliku luule poeetikaid ja räpile omast performatiivsuse-kesksust. Sel taustal tundubki nüüdne plaat eelkõige ühe tummise slämmiõhtuna ning selle nurga alt vaadates polegi asi ehk enam nii probleemne ja eksootiline. Tundub, et esinejategi hulgas on inimesi, kes liiguvad ka päriselt slämmi ja hiphopi vahet, näiteks EIK oma keskmisest lüürilisema sisu ning poeetilisema intonatsiooniga.

Teine näitaja, et räpi poeetika on end Eesti luuleväljal mugavamalt sisse seadnud, on see, et räpist on saanud see luuletamise laad, mille järele haaravad esimese eeskujuna päris verinoored luuletajad, kellel polegi endal mingeid räppimise ambitsioone. Kui mingi ajani oli stereotüüpseks noore algaja luulelaadiks midagi liivilikku, üdilikku või kaplinskilikku, siis nüüd olen mitmel puhul kokku puutunud mõne noore luuletaja loominguga, mis esialgu näib mingi iselaadse kergelt rütmilise ja ebasüsteemselt riimilise vabavärsina, aga kõik nihkub paika, kui saada aru, et eeskujuks on olnud räpptekstid.

Nii et nüüdne räpivinüül õigustab oma kirjanduslikkusetaotlusi ilmselt paremini kui toonane paberkogumik, sest kontekst on vahepeal tahenenud. Muidugi on nüüd ikkagi ka see lepitav asjaolu, et räpptekstidele on tagasi antud hääl, mis minu arvamust mööda on ikkagi räpi hapnik. Peale kunagiste luuleplaatide kontekstiga suhtlemise on vinüüliformaadil seegi eelis, et soovi korral võib neid tekste kokku miksida mis tahes muusikalise taustaga, nii et peale luulesõprade riiuli võiks plaat vabalt kuuluda ka DJ-de kohvrisse.

See, et luule kuulub kokku häälega, pole ju tegelikult midagi erakorralist. Tegelikult on kirjandusliku luule ihalus olla häälega esitatud ja kuuldud sama pingeline kui räpi tung kirjandusliku luule kui millegi „kõrgkultuurse” poole. Luule on ikkagi pärit laulust ja loitsust, isegi kõige ökonoomsemalt sõnastatud vabavärss. Ka räpp on loitsulise juurega, ainult et kasvanud teises pinnases. Nii et käepigistus Genka ja Rummo vahel on päris reaalne.

Plaati kuulates ongi ehk kõige huvitavam jälgida, kuidas iga räppar eraldi lahendab selle räppimise ja luulelugemise vahelise pinge. Siin on esindatud kogu skaala. Mõned, nagu Ain Nufin, Pok, Põhjamaade Hirm, ROM, Grinks ja Hädapäda, on valinud üsna ühemõttelise räppmise, see tähendab, see mõjub nagu ilma biidita hiphop, tarvitseb vaid muusika taustale panna. Muidugi on meeste flow nauditav, eriti meeldib mulle sellelt skaala otsalt osav Põhjamaade Hirm. Mõned esitajad on valinud midagi räppimise ja luulelugemise vahepealset, mis sageli meenutabki just slämmiluule esituslaadi. Sellised on näiteks Tommyboy ise, EIK ja Beebilõust. Erijuhtumitena kuuluvad siia ka Nublu, kelle tekst meenutab pigem vanamoodsat vemmalvärssi (aga valitud pala ongi algselt kirjutatud Curly Stringsi hiti viisile), ja Jarek Kasar, kelle tekstid ei olegi ranges mõttes räpp (ega ta räppideski alati ranges mõttes ei räpi, vaid pigem lobiseb), vaid lihtsalt lühikesed vaimukad vabavärsid. Ja siis on esitajad, kes loevad oma tekste nii, nagu need oleks pigem kirjanduslik luule: Ingmar Gailit, Karl Kivistik, vanameistrid J.O.C., Okym ja Genka. See tingib, et kuulaja fookus nihkub tekstide sisule, ja see on kõla ning rütmi stiihias sündinud räpitekstidele muidugi alati riskantne valik. Aga enamasti tullakse selle alastiolekuga häbisse sattumata toime. Minu lemmikuks sellel plaadil ongi tegelikult Genka kaks teksti. Tema tehniline meisterlikkus räpparina on väljaspool kahtlust, aga siin on ta loobunud seda tõestamast ning esitab oma räpina sündinud tekste tõsises jõuliselt lüürilises laadis, ilma laskumata paroodiasse (või siis on tegu väga meisterliku paroodiaga). Ja need tekstid töötavad iseväärtuslike sõnakunstiteostena. Genka loojavabadust näitab seegi, et luuletuse „Nagu Jörpa Estrit” tekst erineb täiesti samanimelisest loost Genka ja Paul Oja „Mixtape'il nr 1”. Selle teksti lõpurida „Vaata, me oleme koos Kroonikas, näe” kõlab tänu esitusele väga poeetiliselt ja peaaegu traagiliselt. Ainuüksi juba see põhjendab plaadi olemasolu.

Mõned lood, mille tekste loetakse sellel plaadil.