14/11/2019

Orbita luulet: Hanin, Punte, Svetlov, Timofejev (Hullunud Tartu 2019)

2019. aasta novembris toimus kümnes Hullunud Tartu festival, kus muuhulgas esines ka Riia luulerühmitus Orbita. 2016 ilmus eesti keeles nende kogumik "Eesti keeles sa lobise, tibuke". (Kuula ka minu kunagist helimiksi.) Nüüd tõlkisin nende esinemise jaoks uue valiku tekste.


Punte, Hanin, Timofejev, Svetlov



*

SEMJON HANIN



***

sõitsin rattaga, mis pärast pihta pandi
koos pruudiga, kellest aasta pärast lahku läksin
tänaval, mis on üleni ümber ehitatud
kohvikusse — see pandi hiljem lihtsalt kinni

me lobisesime ja kõlgutasime muretult jalgu

selle kohviku kohal on nüüd pizzakoht
ma isegi käin seal
tellin endale nelja juustu pizzat
mulle tuuakse see ja pizza lõikekohad
meenutavad mulle jalgrattakodaraid

niiviisi, lõikekohad – kodarad

kuid nüüd, kui sõitsin rattaga
koos oma armsa pruudiga
kõigile teada tänaval
meie lemmikkohvikusse
ei mõelnud ma ju üldse, et iga pedaalivajutusega
tõukasin ka mina seda maailma entroopia ja kaose poole

kuigi pizza on siin täitsa okei


*

tõstame hüpnoosiseansi teisipäevale, seal on mul vaba kuni lõunani
kas saate? kõik saavad?

ei näe käsi. üks, kaks. niisiis tõstame ümber

kodune ülesanne: treenime pilgu pokuseerimist
mesmeriseerime hingetuid esemeid
langeme reflektoorselt raevu

ja ärme unusta ohutut seljale kukkumist

järgmine kord võtke kaasa midagi
sooja ja nöör, et oleks midagi närida



*

bussijaama peale joonistatakse
vat sihukese habemega anekdoot
vat sellise suhu tükkiva täishabemega
elasid kord tšuktš, eestlane ja vana juut
sakslane, prantslane ja venelane ühes isikus
kohtusid süda, maks ja põrn
jäi rahast ilma aga ise on tulnud linnadevahelisest ruumist
jäi bussist maha kuhugi pole minna
piletiraha pole täpselt nii palju on vaja
kuid kui saate rohkem siis muidugi
naine ütleb sõida sugulasi vaatama
noh sõitsingi aga neilt juba mitu päeva
ootan kaasasündinud võlga
tühjade ootuste saalis ööbid ühe euro eest
rongid teevad müra eriti magada ei saa
kanal uhub altpoolt tugisambaid
klaashoones dispetšeriputka kohal istud
kohe on jõgi sada grammi paremini näha
on paremini kuulda kes sõidab äkki teatavad sugulaste tulekust
lendavad kajakad turuangaaride pealt
nuusutavad võileiba puhvetisügavuses
leitud rahatasku kaotajat palutakse
tulla infoleti juurde
haarab südamest, portmoneest
dokumendi peale ära kulunud autoportreest
pass on kaardiga tihkelt kokku kleepunud
kaotatud kukkur leidjat palutakse
sulab kuuenda kassa järjekord
trammipeatuses jälle rahvahulk
kus on kastrul? tühja põleb tabloo
valjuhääldi lõikab lausa hinge
kaheksandal platvormil algab pealeminek
roni pakiruumi kohvrite juurde
suundu oma kallisse linnadevahesse
kohtuma tollega kes sind saatnud on
tema laul voolab kaevust


*
rahvaluulepraktika saarel
kuhu on jäänud veel paar barbarit
juba täiesti sea
seisundis, metsistumise staadium
on muutunud loomastumiseks, konkreetselt
surevad välja. kummardavad sebrat
ja valgusfoore. hüüavad „bar-bar!”
kui baari näevad. šnitslit söövad kätega, ja tihti
pilgutavad oma väikseid silmi.

otse praktikajuhendajate nina all
põgenesid mõned barbarid
saarelt koos linalakast
kolmanda kursuse tudengineiuga, kaldalt on näha
kuidas too seisab praami ahtris
käes diktofon ja kari
vandaalilapsi jahvatab talle anekdoote
veepladin katab barbarite
murraku helid. hindamatu
materjal ujus minema, pomiseb professor vuntsidesse


*
aja ta aedadesse
siis aja ta vee, jõe juurde
siis aja arust ära

vii ta arsti juurde
ja mine ise arust ära
ja mine ise arsti juurde

talv, käi jala
algul sinna, siis tänna
ja loobu võisaiadest

mine nüüd nende järel
kes on arust ära
saa nende hulgas omaks
siis täitsa omaks

siis tagahoovid, õued
alkoovid

käi temaga
marmorkäikude all

vett, vett

siis otsi vabadust
siis vilista ta enda juurde



*

professoril on oma kärbsed peas
teooria kohta, mida ta meile loengutes esitas
minevik olevik ja tulevik
on niiske, keedetud ja küpsetatud
tulevik on niiske, siis see keedetakse
olevikus ja siis seda küpsetatakse
aeglasel tulel ja temast jäävad aja jooksul
järele kõrned. küpsetatud tükkide põhjal
püüame mõista, mis roog see olnud on
ja millest see tehtud oli
professorit pole enam ammu, nüüd on teised ajad
on saabunud mikrolaineahjude sajand, on tulnud tefloni
epohh, induktsioonipliitide ajastu, vaakumküpsetuse
ja juustusöömise kultuur. smuutit imedes
on meie aru ähmane. meenus kuidas professor
võtab kantserogeense söetüki, lutsutab
närib seda, sülitab ja vannub


*

kuidagi rumal on ette hüvasti jätta
see väikeste vaheaegadega igavik
tõeliste pragudega tehismarmoris
ja vaevalt keegi on palunud kõnelda tõsistest lünkadest
kuid ka neis piirides on ruumi kahtlustele

kas maksab praegu või pärast või üldse hiljem
märja puu poosis kahtlaselt valge tühja kurdi seina taustal
instinktiivselt helindada pilku mis on ära libisenud
veel ilmutamata polaroidlagedelt
isetehtud paisunud peeglitelt
suutmata vastu pidada ebaühtlases marmorvalguses





ARTŪRS PUNTE


***

Teerada tema kivi juurde kõrgel düünil
läheb läbi läbipaistva männiku
mis on kõrge, sirge, latvades vilkuva päikesega
otsekui tähistaks mere taandumise tuhandendat aastapäeva
kuid „meie siin läheme otsekui kobamisi
öösel korteri koridore pidi
liimipüstol käes, püüdes mitte astuda
maha visatud mänguasja peale,
mis kujutab tolmuimeja filtrit”
mida see küll meenutab, ütled sa
aga mul pole öeldagi midagi
mingi aja seisame kivi kohal koos fotoga
kuni sa leiad taas vajalikud sõnad
„Aga kunagi me ju suudlesime temaga
pärast kontserti”. Mida siia lisada?
„Võin su tagasi sõidutada”
Kaua vaikides autot juhtida, see on see, mida ma oskan.






Pole hooaeg



Ruumala, mille hõivab maastikust
külakiriku hoone, võrdub
Selle päevaga, kui me andsime tuttavatele
ära tarbetu lapseistme
Päevaga, kui mõistsin, et lõhki kuivanud oreli helid
ei ülenda enam mu vaimu
See-eest keset madala kasvuga metsa
turbalodul võin kaua
hajameelselt jälgida
kuidas saapad sõtkuvad kergelt maapinda.




***



Täna sain aru
et mitte kunagi elu jooksul
pole ma arvutisse löönud sõna kederluu
ega käsitsi kirjutanud
mitte kordagi niivõrd kui mäletan
pole ette tulnud
kuidas see on juhtuda saanud
kederluu kederluu kederluu
kas on veel palju selliseid sõnu
kuidas teada saada
kas lööd mulle sisse iga märgi
või lihtsalt kopeerid oma
hüvasti hüvasti hüvasti hüvasti
hüvasti hüvasti hüvasti hüvasti




Saar talvel



Kätt silmile varjuks pannes saadad ära viimase praami
nendega, kes on teeninud poole aasta peale ette
ja lahkuvad saarelt. On talveks maha jäetud
maja, viljad aias, ühel tuulevarjulisel
tänaval, mis meenutab soolaga üle puistatud,
nagu kõik, tühja basseini põhja. On kriiditahvel
ukse juures, kui su pikkade äraolekute ajal peaks külalisi juhtuma,
ja kriiditükk väljakaevamistest kaugel maal. Muuseas, tuul,
mida kujutatakse juustes ja okstes puhuvat kõigil esemeil
kuni hooaja tulekuni suletud muuseumis, puhuks niikuinii
paari minutiga ära iga kirjutise, isegi kui see võiks
tekkida, ja šabloon „KES, MILLAL, TEADE”
on alati sama tühi kui kaldapealne, kus mingi kibestunud
vanamees lõputult korrutab: kuidas siis nii, kuidas siis nii, kuidas siis nii...
Mis on sulle arusaadav ühtviisi nii uus- kui vanakreeka keeles.
Ladina ja itaalia keeles. Kura ja liivi keeles.
Ei. Sa oled veel vastupidav kujuke, kaugelt vaadates elutruu,
paadisillal horisontaalse õhurõhu all.
Sul on juuksed, mis on ainult neil, kes elavad
niivõrd soolase mere surve all, ja käänuline oks,
mis on promenaadilt korjatud, kus vaid vanamees
elatanud peniga korrutab: kuidas küll nii juhtus?
Võiks arvata, et see on kuskilt laulust, kuid muusikat pole
kogu talv, nii et märtsiks ajab nutma
isegi telefonikutsungi viis, üksainus laevavile,
läheneva praami akord.



VLADIMIR SVETLOV



klassivend



Head ajad olid,
Kuid kommunikatsioon oli keeruline
Facebooki asemel kanti kaasas fotode patakat
Oma elu intiimsete hetkedega
Kõrvus pleier,
seda anti üksteisele kuulata
Kui meeldis, paluti lindistamiseks
Nüüd arutame baarmenide üle
Ja
Kas kelnerid olid ikka viisakad?

Või needsamused
noored,
kes kulutavad imidži peale rohkem kui elamise peale
kolavad kaua soid mööda
et teha üks ülesvõte
puhastes kostüümides

Siis olid kino ja staarid reaalsed,
kui läbi põlesid, siis keegi ei teadnud
peale lähedaste

nüüd teavad kõik,
see tähendab mitte keegi
ütleb
Geid tahtsid siis veel, et neid võtaks oma tütreks
kas Madonna või Tory Amos

Nii ongi ajalugu lõppenud
Ilma lasteta esimeses klassis
adapteeritud vanematega
lootusega hilisema peale ja elu jätkumisele
Tundub, et Pariislasedki mäletavad nüüd
kuidas Benjamin Clementine laulis metroos ja tänaval.

Aga muuseas kus on see noormees nüüd
Mäletad?
kes ujus üle jõgede,
ületas piire,
et jalgsi Pariisi jõuda
et ta jälle deporteeritaks

öösel võtmega kinni pandud skväärid,
nüüd on arusaadav miks,
tundub et meilgi on varsti nii
ja mis on nüüd piirideks?

veel üks neiu jutustas
elu jubedusest paljulapselises peres
hommikul ei leia oma asju üles
juba on keegi
eksikombel
enda omaks
pidanud.

Kas oled tähele pannud,
et me kasutame sõna jutustama
FB-postituste puhul?




/

Nad tõusid vara

Peaaegu polnud maganud

Olid veel purjus

Unistasid millestki muust

Halvasti riides

Kondised

Vaikisid,

kui nende peale karjuti

Kes sa selline oled!?

Ja kes sina selline oled!?





/

sellest meie õrnusest

kõik ragiseb õmblustest ja pudeneb laiali

rätsep on teenistusvalmis

hoiab käes siidi ja kääre

kord õmbled kinni, kord lõikad sisse

sõrmed on üleni katki

rabeled, ropendad, suurustled

valetad-oled-jõhkralt-aus

ja nöökad taas

pilgutad vandeseltslaslikult silma

naeratad ei tea kellele

pärast pikka ärevat und

ei maga end välja, ei ärka end välja





SERGEI TIMOFEJEV



Siin algab mets

Mets algab pärast linna.
Siin on prügikonteinerid
hoiatustega
„Hoidke metsa!”
Sinna tuleb visata prügi,
kui sisened metsa,
kogu see taskutes olev pudi-padi,
ja seejärel reipal sammul liikuda
mööda rada,
tungides ruumi,
kus pole magistraale,
kus on tumedad põõsad
ja kuivanud oksad.
Siin varjavad end vägistajad
ja partisanide varjud.
Siin lubad endale
rääkida vähem
ja räägid vähe.
Sa sammud monotoonselt,
rõõmustades ühtlase hapniku üle
kopsudes, rõõmustades, et
asjad ei ahista, ja pole erilisi
võlgu, ja et sul on pass kaasas,
isikutunnistus,
autojuhiload.
Sulle on teada, kes sa oled,
ja on meeldiv see unustada,
sammudes tihenevasse pimedusse,
kaotades suuna, reipalt
kursist kõrvale kaldudes.



Optika

Provintslik on õhk,
provintslik on vesi.
Provintslik on klaas,
mis peab vastu õhu ja vee survele.
Provintslik on olukord klaasi taga,
mis peab vastu õhu ja vee voolule.
Provintslik on inimene, kes elutseb
olukorras klaasi taga,
mis paneb vastu õhu ja vee voolule.
Kõige selle võimalik ettemääratus.
Hommikukohvi ja raadiouudiste tseremoonia.
Väike sedel laual: „Keegi ei tea siin midagi.
Võib-olla lihtsalt pole kursis. Ära rutta sündmustest ette.”
Hääl, millega süttib gaas boileris:
enesekindel, asjalik, oma tähendust
ja missiooni mastaapi teadvustav.


Protsess

Lülituvad sisse stimulaatorid,
efektid kasvavad.
Tagajärjed ei lase end oodata.
Tulemused kinnistavad harjumuspärasuse piirjoonte muutumist.
Sirelivärvi prožektorid, oranžid prožektorid.
Me näeme reaalsuse välja valgustatud fragmente
nagu väljendatud tendentside kinnitusi.
Uued argumendid lähevad käiku häbenematult,
nad langevad vastuoluliste järelduste poolt maha lööduna.
Ja siiski leegitseb diskussiooni loogika otsekui üles purskuv naftatõrvik,
milles halastuseta põletatakse kõik lausutu,
kuni tõe vilgukivi pole veel lõplikult jahtunud.
Kuid ka tema ei veena kedagi.



Esimene foto mustast august

See on esimene fotokujutis
mustast august.
Sellel on selgelt nähtav
must auk.
Miljonid inimesed rõõmustavad,
arutavad sündmuse üle,
jagavad fotot
sotsiaalvõrgustikes.
Valge on valge.
Must on must.
Auk on auk.
Rõdul suitsetav naaber
on rõdul suitsetav naaber.
Seda teksti loete praegu teie.
Eile oli eile.
Paneme kellad õigeks selles
määratusepunktis.
Lehvitame üksteisele akendesse.
Vahetame pilke.
Ja liigume edasi.


Hommik introvertide maal

Vaikselt haugub koer
mööduva jalgratturi peale.
Väljapeetult läheb ilm halvaks
ja laguneb kuur.
Öölinnud on kergelt kriitilised
hommiku imede suhtes.
Päike ei suuda meenutada,
millise punktini ta eile tõusis,
ja püüab võtta natuke madalamalt.
Lapsed ärkavad teistest varem
ja loevad oma raamatuid,
et täiskasvanuid mitte äratada.
Vesi voolab kraanist tagasihoidlikult,
ei pritsi ja kaob peaaegu kohe äravooluavasse.
Vaevu liiguvad kuuskede ja mändide varjud.
Keegi määrib leiva peale õhukese kihi võid.
Klassikaraadios annab intervjuud pianist,
kes vastab kõige peale „jah” või „ei”.
See-eest mängib ta väga täpselt,
väikeste veendunud pausidega.



Sadam

Kümnendat ööd järjest ehitatakse naabertänaval sadamat,
kuuldub lõbusaid hääli, kraana mürinat, metalli kolksumist
metalli vastu, midagi lastakse alla, tõstetakse üles, pillatakse maha.
Kusjuures see tuleb ilmselgelt prantsuse, kreeka või
itaalia sadam, see on täiesti kindel, kui
otsustada lõhnade järgi, mis meie ööaknast sisse imbuvad.
Kuid iga kord, kui lähen hommikul välja
ja keeran ümber nurga, näen, et seal pole midagi muutunud:
pole sadamat, lõbusaid töölisi, vetikate ja kala lõhna.
Seepärast teen üha sagedamini tööd öösel, avades aknad pärani,
ja juba teist päeva järjest lähen magama koiduvalgel.
Huvitav, et seda ei kuule ega näe rohkem mitte keegi.
Kõik, kellelt küsin, vahetavad kohe teemat.






No comments:

Post a comment