Deklinatsioon nr 5. Jossif Brodski "Natüürmort"

Loomingu aprillinumbris ilmus kolm teksti sarjast "Deklinatsioonid". Siin veel üks.


*

DEKLINATSIOON NR 5

Jossif Brodski „Natüürmort”

Verrà la morte e avrà i tuoi occhi.

Tuleb surm ja tal on sinu silmad.
C. Pavese

0

Rõhke on värsis kolm.

Meetrum on kõikuv. Riim

on mees-. Kuid mina – tolm.

Mis järgneb – vaid kivi peal kriim.

1

Asjad ja inimesed me ümber.

Nii ühed kui teised on silmile koormaks.

Parem elada pimedas.

Istun pargis

ja vaatan mööduvat perekonda.

Valgus on vastikuks muutunud.

Jaanuar. Talv

kalendri järgi.

Kui pimedus muutub vastikuks,

hakkan rääkima.

2

On aeg. Ma alustan.

Ükskõik, millest. Avada suu.

Ma võin vaikida.

Kuid parem on rääkida.

Millest? Päevadest. Öödest.

Või siis mitte millestki.

Või siis asjadest.

Asjadest, kuid mitte

inimestest. Nemad surevad ära.

Kõik. Ka mina.

See on nagu

tuule peale kirjutada.

3

Mu veri on külm.

Põhjani jäätunud jõgi

pole nii külm.

Ma ei armasta inimesi.

Mulle ei meeldi nende välimus.

Nende näod harjutavad elule külge

mingi lahkumatu ilme.

Nägudes on midagi mõistusele vastumeelset.

Neis on lipitsus

teadmata kelle ees.

4

Asjad on meeldivamad.

Neis pole head ega kurja

väljastpoolt vaadates.

Ja neisse süvenedes

pole nende tuumas olemust.

Asjade sees on tolm.

Põrm. Toonesepp.

Käigud. Kuiv tõugupuru.

Tolm. Ka sisemust valgustades

on näha ainult tolm.

Isegi kui asi on hermeetiliselt suletud.

5

Vana puhvetkapp

nii väljast kui seest

meenutab mulle Notre Dame'i.

Kapi põues on pimedus.

Tolmu ei pühi ära

ei niiske lapiga ega preestrikuue hõlmaga.

Asi ise ei püüa tolmu vastu võidelda,

ei pane tolmu pahaks.

Sest tolm on aja

ihu; ihu ja veri.

6

Viimasel ajal magan keset päeva.

Vist mu surm katsub mind järele,

hoides peeglit mu suu juures,

kuigi hingan –

kuidas pean vastu

olematusele valguse käes.

Olen liikumatu.

Mu kaks reit on jääkülmad.

Veenide sinetus on marmori moodi.

7

Oma nurkade summaga

asi üllatab ja kukub välja

sõnade maailmakorrast.

Asi ei seisa paigal.

Ega liigu. See on jama.

Asi on ruum, millest väljaspool asja pole.

Asja võib puruks visata, ära põletada,

laiali lammutada, katki murda.

Ära visata. Asi ei tunne

end ohvrina.

8

Puu. Vari. Maa

puu all, juuri täis.

Konarlikud monogrammid.

Savi. Kivide ahelikud.

Juurte põimitis.

Kivi, mille isiklik raskus

vabastab ta etteantud süsteemi ahelaist.

Ta on liikumatu.

Teda ei lükka paigast, ei tassi minema.

Vari. Inimene varjus

nagu kala võrgus.

9

Asi. Asja pruun värv.

Piirjooned hägused.

Videvik. Rohkem pole

midagi. Natüürmort.

Surm tuleb ja leiab keha,

mille sile pind peegeldab

surma külaskäiku

armukese tulekuna.

Luukere, pealuu, vikat –

see on absurd, vale.

„Surm tuleb ja tal on sinu silmad.”

10

Ema küsib Kristuselt:

Oled mu poeg või mu

Jumal? Oled risti löödud.

Kuidas lähen koju?

Kuidas astun üle läve,

mõistmata, kas oled mu poeg või Jumal?

See tähendab, kas oled surnud või elus?

Too vastab:

Surnud või elus,

naine, vahet ei ole.

Poeg või Jumal, olen sinu.