Väärt kraam! Aare Pilve kultuurisoovitused

Postimehes on sari, kus antakse soovitusi koroonaepideemia ajaks, mil suur osa kultuuriasutusi on suletud ja inimestel soovitatakse püsida kodus ja teistest inimestest eemal.

*

Kas pole huvitav, et kui viiruse takistamiseks hakati inimeste sotsiaalset suhtlust piirama, siis esimesena läksid lukku just kultuuriasutused, kuigi hulgaviisiliselt koguneb neid ju mujalgi. Ma oletan, et selles mängib oma osa see alateadlik taju, et teatris, muuseumis, raamatukogus toimub vaimsel tasandil kogu aeg teatav vastastikune „nakatumine”, ideed ja hoiakud levivad inimestelt inimestele just nendes asutustes. Sest kultuur on oma olemuselt kontaktis olemine, kontakti säilitamine. Mille abil ma seda üleüldist kontaktis olekut säilitan üleüldise isolatsiooni ajal?

Mõni raamat, mille kohta olen mõelnud, et võiks lugeda, aga pole aega olnud. Näiteks Strugatskite „”Hukkunud Alpinisti” hotell” - arvasin küll, et filmi olen ju näinud, mis temast ikka lugeda, aga siis avastan, et filmist on välja jäänud mustkunstnik du Barnstocre'i tegelaskuju, et Hinckus on hoopis väikest kasvu vesiste silmadega mehike, et Olaf pole üldsegi balletitantsija välimusega, vaid turske viiking, ja et Moses on eksikombel sattunud „Sinise Haakristi” nimelisse salaühingusse. Kõige rohkem on raamatuga ühtmoodi bernhardiin Lel. Ja ometi on film raamatu olemuse suhtes väga täpne.

Või siis hoopis Jacques Maritaini „Kunstniku vastutus” (Mirjam Lepikuldi tõlkes) - neotomistlik filosoof, ustav katoliiklane ja inimõiguste deklaratsiooni üks autoreid. Ma hakkan otsima, kas temalt on veel midagi eesti keeles, ongi, 1988. aasta Loomingus on „Filosoof ühiskonnas”, tõlkinud Mart Raukas, kes omakorda äratab mus huvi, sest ta on meelde jäänud 90ndate telesaadetest, jään tema kannul netti surfama, käin läbi kogu ta trajektoori matemaatikaõpingutest analüütilise filosoofia ja Wittgensteini juurde (tedagi on ta tõlkinud), sealt üha esoteersemaks kuni filmini Einar Laignast ja Tai poksi harrastusteni päris hilisel ajal, kuni küllastununa pöördun tagasi Maritaini juurde, kes ütleb, et filosoofe on vaja, et ühiskonnas oleks keegi, kes hoiab meeles tõde ja vabadust.

Või siis meenub, et veel enne karantiini kehtestamist jõudsin ära käia Flo Kasearu näitusel Tartu kunstimuuseumis. Kasearu on mulle alati meeldinud seetõttu, et olles küll n-ö kontseptsioonikunstnik, teab ta väga hästi, et kunstiks teeb asja ikkagi aistilisus ja psühholoogilisus. Ja ma otsingi üles tema kodulehe flokasearu.eu, et tema varasemaid teoseid meelde tuletada, alates valgest hobusest, kes öise Tallinna seintel kappas ja kes tõi Kasearu nime mulle esimest korda teadvusse.

Enne karantiini olen jõudnud ka omandada Tõnis Vilu uue luulekogu „Tundekasvatus”, loen seda, see on kuratlikult hästi kirjutatud, see on poeem, see on lausa näidend, esitangi seda endale kodus, toimib väga hästi, aga ma pole ju näitleja, organiseerin raamatu oma näitlejast sõbrale.

Käin tühjaks jäänud linnas ekskursioonil, võtan linnaruumi kvartalhaaval ette, korraldan väikseid arhitektuuriloolisi ekspeditsioone (loomulikult pidades kinni kahe meetri reeglist!). Näiteks kvartal Narva mnt – Kreutzwadi – Raua – Pronksi, kus on uhke Burman, 30ndate esindustraditsionalismi, stalinismi, mingeid hilisnõukogude ümberehitusi, Raua sauna modernism, aga ka tsaariaegne dekoreeritud kivihoone; kvartali sisemusse on peitunud kolm hubast vanaaegset puithoonet, kaks neist ilusti korras, kolmas täiesti lagunenud, lausa maaliliselt kokku kukkumas. Milline rikkus! Ja ma avastan, et eemal asuva sünagoogi ülemine kaar on ilmselt modelleeritud selle tsaariaegse maja kangialuse võlvkaare järgi, igal juhul kangialuse keskteljel seistes on kattuvus hämmastav.

Kui reisida ei saa, siis võib seda teha kujutluses Radiogardeni kaudu, kus on terve gloobusetäis igasuguseid raadiojaamu, mida saab reaalajas kuulata, Oudova kohalikust kuni Rio bossajaamani.

Ja siis jään netist vaatama igasuguseid mustkunstnikke – kui meistrid tegutsevad, on see ikkagi juba täitsa kunst. Ühed mu lemmikutest on Ameerika trikimeeste paar Penn & Teller, kellel on nüüd saade, kuhu teised mustkunstnikud tulevad esinema ning püüdma Penni & Telleri ära petta; mõnikord see isegi õnnestub. Aeg-ajalt teevad nad ka poliitilise maiguga ülesastumisi (nad on vaadetelt libertaarid), mu lemmik on etteaste, kus USA lipu põletamine on veetlevalt mängitud austusavalduseks selle lipu esindatud väärtustele.

Hiljuti ilmunud Eesti räpptekstide kogumikvinüül pani mind uuesti avastama Eesti hiphoppi, millest olin mõnda aega juba võõrdunud. Leidsin uued lemmikud: mahe Sammalhabe, Eesti naisräpparite harvu ridu mõjuvalt täiendav Manna, terroristlik grime'i-mees Grinks (neid kõiki saab tavalise guugeldusega kätte).

Kuidas teha ise koju suletuna koduste vahenditega kultuuri? Ilmad on ilusad, päike paistab kogu päeva erinevatest ilmakaartest sisse, miks mitte valmistada oma kodust päikesekell, märkides ära kohad, kuhu päike mingiks ajaks jõuab? Kodune ruum on kohe teistpidi kontseptualiseeritud – temast on saanud aja koda, ta on nüüd planetaarium. Nagu Hamlet ütles, et ta võib pähklikoorde sulgudes olla mõõtmatu ruumi valitseja.

Jevgeni Demakovi maal "Puškin Boldinos", 2015

Lugeda Puškinit. Puškin oli 1830. aasta septembrist detsembrini Boldino mõisas karantiinis, sest Venemaal oli parajasti kooleraepideemia. See oli tema üks viljakamaid aegu, ta viis „Onegini” lõpule, kirjutas neli värsstragöödiat (nende hulgas „Pidu katku ajal”) ja 30 luuletust, lisaks „Belkini jutustused” proosas. Luuletuses „Eleegia” ütleb ta, et kõik pole veel kadunud, sest veel suudab väljamõeldis teda nutma ajada. See on hea mõõdupuu – kas kunst veel puudutab? Kui jah, siis elame üle.