Tõlke toimetaja oli Krista Mõisnik, tänu kellele sai tõlge ladusam ja loomulikum, raamatu on kujundanud Anne Pikkov.
Oli väga elamuslik tõlkimine. Ega muud kui üks lõik raamatust.
*
Kui kaua Teil need valud on olnud?
Ei mäleta hästi. Üldiselt on juba korralikult aega möödas... mäletan Delfti keset päeva – kohvik, kohupiimapirukas, sigaret – ja järsk valu kõhus, mäletan nagu läbi une, et ärkasin öösel valu pärast üles, nagu kõrvetaks seest... Istusin pingi peal, ootasin, kuni nõel küljes enam ei pista, ei saanud liigutada, nagu pingi külge kinnitatud liblikas... isegi silmi kartsin liigutada... istusin ja vaatasin, kuidas puulehed liigutavad päikesejänkusid kingade peal, olles kuidagi vasaku kinga lahti sõlminud... Siis väljusin postkontorist, läksin turust mööda, pöörasin ringi: värskus, niiskus otse näkku. Linnud kisavad. Vineses õhus mängivad päiksekiired. Poisikesed jooksevad püstolitega; tüdrukud kiljuvad jalgratastel; õllejoodikute käratsev konsiilium lahti võetud autoloksu ümber; uste paugatused, tümm-tümm aknast, vihane sõim mobiiltelefoni; koerad, kajakad, pääsukesed... Tahaks kõige selle eest peituda. Lähen, lähen. Vastu tulevad inimesed. Uksed paugatavad nende järel, andes neile karmi ilme. Nad ajavad põsed punni, ajavad õlad sirgu, tõmbavad suunurgad alla, vaatavad nii, nagu oleks ma nende vaenlane. Lähen kiiresti edasi, kedagi vaatamata. Parem neid mitte vaadata. Need paneelmajad küpsetavad ja ihuvad elanikud ühesuguseks, ja nad seisavad ka rangelt nagu kindlused: üksteise kõrval, nelinurksed, vahekäikudega. Sõdurid ehitasid. Ohvitserid projekteerisid. Välja kukkus kuidagi kiirustades, kõveralt ja läbimõtlematult. Ühesõnaga: Lasnamäe. Kasarm. Iga kahe peatuse tagant leiduvad ehk kokku nihutatud pingid, mingil hüljatud alleel või põõsaste ja kasekeste taga, tosina lakekausiga, kes lasevad ringi Oboloni, Dieseli või Walteri ballooni.
Lähen... Pood, pank, postkontor... Muru helgib. Pärast ootamatut vihma ja sellist partiid ja head vestlust veini saatel, tungisin booraksina sügavasse minevikku, pumbates sealt välja elu selgrooüdi, ajast välja jääva. Väljusin trepikojast: vanamees hoiab vikerkaart lilleklumbi kohal, jalgratas lendab kodarate välkudes – ja päev paistis korraga nii lõhnavana, nii strereoskoopilise ja mitmetahulisena, otsekui oleks prillid puhtaks pühitud ja pea ära pöetud. Ma läksin mööda alleed: puud põimusid kokku, moodustades rohelise võlvi. Põõsaste tagant vaatasid välja kulunud ronimispuud, redelid, liumägi pimestas oma läikivaks sõidetud teraga. Raske ja liikumatu pesu – nöörid on täiesti kooldus. Postid tundusid inetuseni räpastena, ära kriimustatutena, ositi maha koorunud värvi alt vaatasid välja teised kihid nagu paranemata haavad. Kased – tavaliselt samuti nirud – tundusid nägusatena, vihmast pestutena, kenadena, lehed kõik ilusti reas... Peas hõljus pilv, mis peegeldus karjääris. Kerged jalad kiirustasid sillale, teisele poole, muuseumi juurde, parki, hoidsin end tagasi – selline päev!... milleks sellist päeva tagant kiirustada?... Tobe naeratus, kuidagi ei suutnud end valitseda, venisin oma südamele järele – käsi taskus, aga käevangus mantel. Lähen, vaatlen oma peegeldust lompides, mõtlen: varem oli mul vanusest puudu, kogu aeg mõtlesin – poisike, häbenesin sõnagi lausuda, ammugi siis kirjutada, aga nüüd ei pea ma oma neljakümmet millekski, panen ta kahekorra nagu selle mantli. Midagi eriti mõistlikku ma ei tea, ma pole sugugi targem kahekümneaastastest kuttidest, ei tahagi targem olla ja rõõmustan selle jonnakuse üle: ei võta mind vanadus, see surma konvoeerija, aga kui juba surm mu võtab, siis just sellisena – noore, paindliku ja veel kõigeks võimelisena, nagu sõda sõduri, nagu vikat viljapea... Ja kuskil siin läbis mind jälle see valumõõk, nagu tookord Delftis, ja ma istusin pingi peale ja jäin istuma, vaatasin puud, kuidas lehestikku katab hõbe, muutudes päikese käes helesiniseks elektriks; tuul raputab puuvõra nagu nähtamatu loom, kes on okste alla pugenud ja valmistab seal endale aset. Valu vaevas mind kauem kui varem, pool tundi või tund istusin seal niimoodi, tallates teda endas maha, keelitades, ei suutnud end sirgeks ajada, ja siis läksin... Tasakesi...
Kas Te arsti poole olete pöördunud?
Jaa, muidugi, ma käisin gastroenteroloogi juures, mulle tehti gastroskoopia.
Ja...?
Kuidagi ei õnnestunud sondi alla neelata, see vingerdas ja kippus välja tulema; siis võttis arst välja kummist huuliku, läbi mille sond käis, surus mulle sõrmed suhu ja ütles, et ma ei mõtlekski hammustada, sest sel juhul tuleb mul väga palju maksta, ta ütles, et tema sõrmed on väga kallid, väga-väga kallid... ja sond läks sügavale, ja kuni ta seal minu sees soris, sõrmed oli ta juba mu suust välja võtnud, lebasin ma sirgelt nagu hamster ja – miskipärast tundsin, et istun ühe bistroo terrassil Saint-Martini kanali ääres ja näen, kuidas Sophie ja Raoul lähevad teispool kanalit (ära küsi millise, ma ei tea ise ka, kus ma olen), päris vee ääres... laternatest mööda... Raoul embab Sophied... hall vaikne päev, videvikuline, jahe, vihmane, natuke enne seda, kui kuumalaine tungis Pariisile peale ja me riietusime kõik lahti ja muutusime sootuteks nagu meduusid... ma valasin Jägermeistrit kohvisse, soojendasin end, nagu oskasin, mälusin Makine’i „Testamenti” (ostsin kasutatud raamatute poest viie euroga), ja samal ajal – lebasin rohelise paberiga kaetud arstikoikul, välja sirutunud nagu kalapurikas. Sealt, koiku pealt, nägin neid, Saint-Martini kanali ääres, ja mõtlesin: siin nad kõnnivad nagu armukesed, tuvid ei karda neid, külje pealt, kui võtta prillid eest, võib paista, et nad kõnnivad vee peal... Ma tõmbun kerra, ja mind hakkab painama seesama mõte, mind valdab seesama uudishimu, sama jõuga, mis tookordki, bistroo trotuaaril, ma küsin endalt: no miks need noored, täitsa noored inimesed tiirlevad ümber naise, kes on juba üle kolmekümne? Ta pole ju ometi niivõrd veetlev! Ta on kergelt jässakas, kondine, tal on sellised kõverad näojooned, läbitungivad silmad, natuke vallatud Maroko lokid, matt nahk, mustad karvad kaelal, ta on räpakas ja tal on madal jalavõlv, sellepärast ei kanna ta kontsaga kingi; tal on jämedad käed, jäme hääl, paksud huuled; tal on madal raske rind, õlgades on midagi juba täitsa eidelikku; ta on võimatuseni võimukas, üldse mitte stiilne, ja miks siis... miks siis on ta nii ligitõmbav?... Mis temas sellist on?... Miks ma tahan teda meeletult juba teist nädalat? Miks ei suuda ma kõike jätta ja koju sõita?... Tuua koju vähemalt midagigi teenitud rahast... osta endale midagi... üürida korter, lõpetada visandid...
Mida gastroskoopia näitas?
Sophie ja Raoul märkasid mind, me jõime kaua kohvi, sõime sarvesaiu, muffineid, jõime Pernod’d, ajasime juttu...nad otsustasid näidata mulle üht ilusat kohta... vaadet jõele või midagi, millest ma ei saanud aru... sõitsime kaua metrooga... tõusime mingile künkale... astmed... Mul oli ükskõik, mida nad seal räägivad... vaevalt jõudsin fraase eristada... jaotada sõnu astmete peale... Kuid sellel polnud tähtsust. Sõnadest sirm, emotsioonide üleloksumine... Mulle lihtsalt meeldis neid kuulata... isegi kui ma millestki aru ei saanud... suuresti nii oligi...
Kaua tõusime mäkke... kannikesed, kanarbik...
lavendel
lavendel
lavendel
Vaateplats, giid, fotograaf, turistid; seisime seal viisteist minutit... Ma ei tea, miks me sinna tulnud olime... Ilmselt, et tuul meid kenasti läbi puhuks... et vaadata künkaid, metsi, jõe soomuseid, seista, sülitada käsi kaenla alla surudes, tõsta värisedes krae üles... oodata, kuni Raoul pigistab läbi hammaste solipsistliku needuse, ja minna alla... et uuesti valada juurde Pernod’d, Pastisi, kohvi... rääkida kokku uusi rumalusi, naerda... Mind rahuldas see täiesti... Ma jõin Jägermeistrit teega, nemad naersid mu üle. Künkapealse kohviku peremehel oli ükskõikne nägu, punased laigud kaelal, ta lonkas... Sophie muutus natuke morniks; pärast ütles, et too oli talle isa meenutanud.
Sophie laulis džässikohvikus Saint-Martini kanali lähedal, tema repertuaaris olid erinevad morna’d, Cesaria Evora, Aretha Franklin, Nina Simone, Dionne Warwick… Vanemate plaadikogu, mis riiulitel seisis, ta teadis neid kõiki peast – ma mõtlesin siis: kui minu vanematel oleks olnud plaadikogu, mida ma oleks hoidnud ja kuulanud! Rääkimata sellest, et neid peast teada...
Kas Te mäletate, millega gastroskoopia seanss lõppes?
...rääkisime filmidest, rääkisime Marcelist, kes oli aru kaotanud Davide Icke, Alex Jonesi, Bilderbergi grupiga... globaliseerumine ja muu jura... helistas Abdiwali, me sõitsime tema juurde hašišit suitsetama, mina jõin õlut, nemad suitsetasid hašišit... Nad küsisid minult, miks mina ei suitseta, ma ütlesin, et mulle see ei toimi (osalt tõsi), ma ütlesin, et ma eelistan alkoholi, mul on väga happelised pohmellid, nad naersid, ma ütlesin tõsiselt, et see pole nali, seletasin, et olin hiljuti Hollandis, proovisin seal igasuguseid asju, Choco Locot ja maagilisi seeni, pirukaid ja muud... Nad muigasid, ma jätkasin, ütlesin, et minu pohmellid on palju huvitavamad kui mis tahes hape... Siis vaatasime jalgpalli, hollandlased põrmustasid jugoslaavlased 6-1, Kluivert tegi hat-trick’i, hirmus oli vaadata, kõik juubeldasid, mul oli ükskõik, ma istusin seal Sophie pärast ja keegi ei ajanud mind ära. Abdiwali oli ema poolt toonud terve riisi-tajine’i kanaga ja meepipraga, ma häbenesin palju süüa, kõik teised sõid end lõhki, jõid õlut ja röhitsesid valjusti... tegid jälle hašišit... mina jõin lahjat kohvi konjakiga... Paar aastat hiljem, Inglismaal sattus mulle kätte Salman Rushdie raamat „Fury”, täiesti ebahuvitav, välja arvatud üks märkimisväärne kokkulangevus – ma oleks peaaegu püsti hüpanud, kui jõudsin stseenini, kus raamatu tegelased vaatavad sedasama matši. Sõõrmeisse lõi marihuaana, suitsu, Abdiwali odekolonni lõhn... vürtside järele lõhnav tajine... Sophie...
Mida gastroskoopia näitas?
Mul leiti kivid, need eemaldati koos sapipõiega.
Kas Teile tehti üldine või kohalik narkoos?
Üldine.
Kas Teil oli pärast narkoosi hirmuunenägusid, mälukaotust, asjade ununemist, kogelemist?
Jah, midagi oli...
Kas Te järgisite dieeti?
Kas Te arvate, et dieet on vajalik?
Kas Teile meenub, kas Te pidasite dieedist kinni või mitte? Teil on väga kõrge hemoglobiini tase...
Mida see tähendab?
See tähendab, et Teil on kõrge hemoglobiini tase.
Kuid kas pole elu tehtud niimoodi, et inimene ei saa kunagi Olevale lähedale? Selle asemel sorib ta pidevalt ringi oma sisemuses, kisub endast kive välja, järgib dieeti...
Aga miks – inimene?
Noh, üldse... mingisugune olend... inimene, putukas, kärnkonn... Kõik on ju Oleva ees võrdsed, kas pole?
Jah, nii see ongi mõeldud.
Kuid kas Olev ei tuhmu, kui Talle läheneda sondi või klistiiripritsiga?
Ei.
Kas näitab Ta end pisut rohkem, kui teda Seileri lambiga töödelda?
Ei.
Kuidas siis aru saada, et oled lähemal?
Kui sisened Saladusse, siis muutud Saladuseks. Sa oled siis ise Olemus, mitte enam inimene ega loom.
Seepärast ei suudagi inimene kunagi mõista... Sest on ise Saladuseks muutunud.
Just nimelt. Kui läheneb, lakkab olemast inimene.
Aga kui väljub?
Saab jälle inimeseks, kellele on Oleva mõistmine ligipääsmatu.
Kuid sellel pole mõtet.
Loomulikult.
Aga millel on mõtet?
Mõtet on jätkata Teie jälgimist. Võimalik, et Teil oli insult.
[...]
No comments:
Post a Comment