"Divide et impera" - musta materjali

Maikuus üheksal korral mängitud Jarmo Reha "Divide et impera" ettevalmistamise käigus tekkis ka omajagu musta materjali (nii tekstis, helis kui ka videos), mis lõplikku lavastusse ei jõudnud. Osa sellest on pärit juba möödunud aasta hilissuvest ja sügisest, kui oli lavastuse ettevalmistamise esimene tsükkel. Enne kui riputan siia üles lõpliku skripti, jagan mõnesid terviklikumaid tükke sellest mustandimaagist.

Pildil: Jarmo süütamas viirukit, Aare lugemas Jaan Oksa (Alan Proosa foto).

*

Aare monoloog Istanbulist

Käisin kaks kuud tagasi reisil, Istanbulis. Ja saabumise õhtul kaotasin oma mütsi ära. Ilmselt unustasin taksosse, või pudenes taksost väljatulekul, mitu kohvrit ja kotti, rahakott, sularahaga arveldamine, no käsi jäi väheks. Pead ei kaotanud, kõigest mütsi.

Reisi viimasel päeval aga kaotasin rahakoti. Või varastati, mul olid sellised avarad suurte taskutega püksid, võimalik, et keegi pistis käe taskusse. Aga võimalik, et tõmbasin hooletult taskust välja, kui tahtsin tee peal pildistada üht mošeed, mille küljes oli lagunenud luitunud puumaja ja võtsin kiiruga telefoni taskust välja. See oli ainus koht, mida me läbi ei käinud, kui tuldud tee igaks juhuks läbi käisime – polnud meeleski, et ka seal nurga peal seisatasime, nagu kiuste. Mul polnud seal palju – 30 liiri, st umbes 3 eurot, aga Istanbulis saab selle eest ühe korraliku kõhutäie; pangakaart, aga selle sai ruttu lukku panna, kuigi ikkagi olin ma mõneks ajaks oma rahast eemal, ei saanud teda vabalt kasutada; ja miskipärast kandsin ka ID-kaarti kaasas, kuigi seda pole ju vaja, pass oli niikuinii taskus, aga miskipärast oli kuidagi ähmaselt turvalisem kanda oma pildi ja allkirjaga isikutunnistust taskus kaasas. Kõige rohkem kahju oli rahakotist endast, sest ma tahan harva mingeid kindlaid esemeid omada, soovin neid kindlasti endale, aga see rahakott oli selline, nii kui selle reklaami nägin, teadsin, et selle ma endale tellin. Selline väike rahakott, mis koosneb ainult ühest nahatükist, ei mingeid õmblusi, lihtsalt üksainus nahatükk, mille saab kokku voltida ja kolme neediga või kuidas neid nimetatakse, kolme klõpsuga kinnitada, nii et tulemuseks on kolme taskuga rahakott, kuhu mahuvad kaardid ja pisut sularaha. Mulle nii väga meeldis selle rahakoti disainiidee, just see, et ta on lihtsalt üks tükk nahka, mida pole mitmeks jaotatud. Ja sellest oli mul kõige rohkem kahju, ma mingis mõttes nagu identifitseerusin sellega – ma identifitseerun füüsiliste esemetega harva niimoodi. Tund aega oli kuidagi vastik ja hõre olla. Ja siis sõitsime üles mäe otsa, köisraudteega – selle mäe nõlvadel oli surnuaed puude sees, nii et köisraudtee läks otse üle haudade, kolme kuni viie meetri kõrguselt, ja seal mäe otsas oli siis vaateplatvorm, kus nägi üle linna, üle suure Istanbuli. Ja seal surnute kohal ja linna kohal tunne kuidagi lahenes, hakkasin mõtlema, et ma ise olen ju ikka alles, siinsamas, näe. Ja tuli tunne, et nii just ongi sobiv, sobilik lõpp sellele reisile. Kui ma tahaks nüüd kujundit kiskuma hakata, võiks öelda, et just selle järele ma siia olingi tulnud, et visata ära oma isikutunnistus ja rahakott, millel pole ühtki õmblust, ja liuelda haudade kohal ja olla ise ikka alles.

*

Aare ränt

Kuskil seal on põgenikelaagrid, täis sadu tuhandeid inimesi, kes ei saa olla omal maal, sest nad tapetaks seal ära, või on nende koduküla maha põletatud, aga nad ei saa ka kuhugi edasi, ja siis on nad seal laagris nii-öelda hoiul, määramata ajaks, õiguseta ja võimaluseta kuhugi liikuda, vägivald lokkab, naisi vägistatakse, nad elavad nagu rotid puuris; nad ei ole täieõiguslikud inimesed; kui mõni neist pääseb Euroopasse, on ta õnnega koos; ja siis tuleb keegi meie poliitik, mõni Põllurein, ja hakkab neid süüdistama, miks nad oma kodumaad üles ei ehita. Põllurein on patrioot, kelle mõtteviisis inimene on midagi väärt ainult siis, kui ta on sunnismaine, seotud selle maatükiga, mille peale ta juhuslikult on sündinud – kas või veri kopsust välja, aga kui sa tahad sellelt emarinnalt ära, oled sa reetur, ja koonduslaager ongi su õige koht. Isegi kui su maja põleb, pead sa seda edasi remontima, põle kas või sinna sisse, aga vähemasti oled sa oma kodu eest väljas.

Kuskil seal Kabulis põgenevad inimesed meeleheitlikult kohalike idiootide käest, mõned neist pole lennukisse mahtunud, klammerduvad lennuki külge ja pudenevad õhku tõusnud lennuki küljest nagu küpsed kummalised puuviljad. Eesti valitsus ütleb, et me võtame sealt vastu 30 põgenikku – see on kolmandik sellest teatrisaalist siin – ja siis tuleb keegi Saluaas ja ütleb, et seda on liiga palju, see on ohuks meie rahva püsimajäämisele. Tal on matemaatika selge: 30 on liiga palju, liiga palju mida? Liiga palju inimesi.

Ja muidugi on see kõik väike kohalik virvendus, mis nad siin oma mugavas Eestis räägivad, need laagrid ja need lennuväljad on siit tuhandete kilomeetrite kaugusel (Kabuli lennujaama tuleb siit kõige otsemat teed pidi jalgsi kõndida poolteist kuud, nagu google maps ütleb, kui öösiti magada, siis üle kahe kuu, see on ju kaugel!). Aga tõstame Põllureinu sinna Lõuna-Türgi põgenikelaagri väravasse ja paneme ta seal näppu viibutama: „Ai-ai-ai, miks te oma kodumaad üles ei ehita, vaid siin logelete, te ei väärigi paremat!” Viime Saluaasa Kabuli lennuväljakule, et ta saaks seal kohapeal öelda: „30 on liiga palju, parem surge siin, siis on meie rahvuslik matemaatika paigas.” Teeme seda ja mis me selle tehte tulemuseks saame? Me saame Adolf Eichmanni. Ma ei liialda, ma lihtsalt arvutan lõpuni, tõmban sirge lõpuni. Me saame Eichmanni, Aadu Tammemehe, riigiasutuse ametniku, kes ei tee ju midagi muud kui ehitab üles oma kodumaad ja teeb arvutusi: keda on liiga palju, keda liiga vähe. Ja talle ei tule pähegi, et selles on midagi kurja. Sest ta ei vaata kunagi näkku, silma neile, keda ta arvutab! See ongi see kuulus kurjuse banaalsus. Põllurein ja Saluaas ega Tammemees pole mingid deemonid, nad on lihtsalt inimesed, kes ei vaata silma. „Banaalne” on võõrsõna, eesti keeles on see lihtsalt „labane, lame”. Kurjus on lame, ta on pealispindne, ta on pelk pind. „Ma pole ju ometigi nats!” ütlevad nad. Muidugi ei ole, ega siis ainult natsid pole kurjad. Ega Eichmann polnud kuri sellepärast, et ta oli nats. Ta lihtsalt arvutas ja orgunnis ilma silma vaatamata. Ta lihtsalt jättis midagi kahe silma vahele. Sellest piisab.

*

Ühine söömaaeg [Canetti põhjal]

Me istume koos sööma, jagame toitu, püüame seda teha õiglaselt, et igaüks saaks. Ühise toidu kaudu olema ka ise üksteisega osaduses, meil on ühine nälg ja ühine nauding toidu maitsest ja kõhu täissaamisest. Sööjad austavad üksteist. Aga see kerge pidulikkus tähendab veel üht: me sööme koos, see tähendab, et me ei söö üksteist. Me istume koos, paljastame hambad, ja me ei löö neid hambaid üksteisesse. See on nagu ühine naermine - keegi kukub, ta on abitu, ta on saak; aga me ei söö teda ära, me naerame hoopis - paljastame oma hambad ning meie diafragma teeb naermisliigutusi otsekui kugistamisliigutusi. Me õgime sümboolselt oma saaki. Meie käes on võim.

Söömine on võimuakt maailma suhtes - me vangistame maailma oma haardesse, oma hammaste vahele, oma ahtasse kurguneelu, oma sügaval sisimas asuvasse soolte labürinti. Ja me ei taha olla ära söödud. See on üks põhjus, miks me puudutust kardame - iga puudutus võib osutuda kiskja haardeks, kes meid kohe sööma asub. Parem ise süüa, parem ise haarata, hammustada, mäluda, neelata, hea, kui saame seda teha üheskoos massina, olla üks tuhatsuu, mis ühiselt oma saaki sööb. Ja siis seedib. Ja seejärel?

Tead, mitte miski pole sel määral sinu oma kui see, mis on muutunud sitaks. See on täielikult sinu võimuses, sinuga üheks saanud, sa oled ta enda kehasse lahustanud. Ja siis jääb järele sitt. Ja see on koormatud meie veresüüga. See on tunnistus, et oleme mõrvanud, kõigi süütõendite kokkupressitud summa. Meie lõpmatu patuna haiseb ta ja karjub taeva poole. Me ehitame temast vabanemiseks omaette suletud ruume, kus me oleme temaga üksi. Privaatseim hetk on sittumise silmapilk; tõeliselt üksi ollakse vaid koos oma sitaga. Selge, et me häbeneme teda: ta on ürgvana pitser seedimise võimutoimingule, mis toimub varjatult ja mis ilma selle pitserita jääksi varjatuks. Naerust ja rõõmsast õgimisest on järel vaid sitahaisune melanhoolia.

*

Dialoog kangelasest ja ohverdusest [Stephen Fry ja Jordan Petersoni vestluse põhjal]

A: ….. näiteks Richard Dawkins, üks maailma esiateiste, on kirjutanud raamatu “An Appetite of Wonder”, “Imestamise isu” vms - ta armastab avastamist, tunneb sellest rõõmu ja teda võlub selle imelisus, mida ta teadlasena avastab. Imestamine, imetlemine on üks tohutu ja vähe uuritud inimtunnetuse valdkond…

B: ja esmane religioosne instinkt…

A: jaa… me oleme osa elu kontiinumist, DNA näitab seda, me ei jaga DNA-d mitte ainult oma lähiliikidega, ahvide ja teiste imetajatega, vaid ka taimedega, lilledega, ja ka viirustega… ja ometi - ilmselt on õige öelda, et musträstad ei vaata päikeseloojangut ja ei mõtle “oo mu jumal, kui ilus vaatepilt, ma tahan seda maalida, ma tahan selle meelde jätta”, ma ei usu, et nad imetlevad. See siin on ainus maailm, mida me tunneme; kui me sünnime, siis ei mõtle me, et on veel 70 000 maakera, kus on veel paremad päikeseloojangud - me oleme näinud ainult seda üht - ja ometi see hämmastab meid, see üllatab meid. Meid üllatab see, “millega meil on tegu”, nagu Wittgenstein seda väljendab, kõik, mis meid ümbritseb, me ei tunne ühtki muud tegelikkust, ja ometi ütleme me wow, ohhoo. Miks me ütleme ohhoo selle kohta, mis on absoluutselt tavaline? Meid vapustab see, mis juhtub iga päev, see, mida me näeme aknast või kui me läheme jalutama, kõik need putukad ja rohi ja küülikud ja taevas ja pilved…

B: meid hämmastab see, mida me tahame jäljendada…

A: Jah, jaa…

B: jah, ja ma olen selle üle mõelnud kaua aega, see pole küll tavaline vastus su küsimusele, aga… noh, päike on kangelane. Päike on kangelane, kes võitleb öösel pimedusega ja tõuseb hommikul uuesti. Päike on seotud teadvusega. Ja meie peame jäljendama seda kangelast. Ja me näeme igal pool seda, mida meil tuleb jäljendada, ja see juhib meid imetluse seisundisse, ja imetlus on kutse jäljendada: kujutle, et sa oled see, kes sa veel pole, aga võiksid olla. Ja sa pead muutuma selleks, mis sa võiksid olla, sest see, mis sa oled, pole piisav, et sind lunastada.

A: Aga kuule… Mõeldes sellele, kuidas müüt ja seejärel religioon on arenenud, idee sellest, et jäljendada neid võimu ja loomise sümboleid, nagu näiteks päike, olge see Egiptuse Ra või siis Apollo või mõni muu jumalus või lihtsalt tunnetus päikese võimsusest - sa pead olema tema ees alandlik, midagi ohverdama, või teadvustama oma nõrkust või…

B: jah, vaatame ohverdust, jaa, see on väga hea suund, hea point. Ma küsin oma õpilastelt, eriti esimese põlvkonna immigrantide lastelt: mida teie vanemad ohverdasid, et teie saaksite siin olla? Ja neil on sellele kohe vastus olemas! Kui me vaatame muistsele ohverdusele, siis võib see paista üsna ebameeldiv või isegi jälestusväärne, eriti selle äärmuslikes vormides, nii et see paneb meid lausa imestama. Kuid me peame ohverduse teoks tegema, enne kui me seda psühholoogiliselt mõista suudame. Ja mis me selgeks saame - see on täiesti möödapääsmatu ohverduse teema juures - et kui me loobuksime millestki, mida me väärtustame olevikus - see võib olla ka väärjumal, nii võib ka sellest mõelda - kui me loobume millestki, mida me praegu väärtustame, siis tulevik läheb paremaks. Me saame aru, et me saame tegelikkuse endaga kaubelda, ohverdades kontraproduktiivseid väärtusi, et edasi liikuda. Me peame selle teoks tegema enne, kui me saame selle muuta psühholoogiliseks truismiks. Selles on muidugi see allaheitlikkuse element, aga sa peadki olema mingis mõttes kummuli maas selle ees, mis on viimne ideaal, sest muidu pole sul vajalikku alandlikkust, et see ohver teoks teha.

A: Mhmh… Jah, ma saan aru, mida sa ütled, see on ratsionaalne, aga okei - ma olen ema Mehhikos, kelle lapsi veristatakse jumalate jaoks, et viljasaak oleks parem - ja ennäe, see ei tööta - sest pole mingit põhjuslikku seost Texcoatli püramiidi otsas laste ohverdamis ja viljasaagi paranemise vahel. Tegelikult tuleb hoopis maavärin ja veel rohkem inimesi sureb, ja seda ongi kogu tsivilisatsiooni jooksul väga palju juhtunud…

(Jutt hajub kuhugi ära, selle katab zoroastristlik palvelaul)

*

Stalini matused

Jevgeni Jevtušenko, vene luuletaja, kes 60ndail oli nii populaarne, et luges oma luulet ette staadionitel suurtele rahvamassidele, meenutab Stalini matuseid:

„Ma ei unusta kunagi, kuidas ma käisin Stalini surnukeha vaatamas.

Ma olin rahvamassis Trubnaja väljakul. Üksteise vastu surutud kümnete tuhandete inimeste hingeõhk tõusis üles valge pilvena, mis oli nii tihe, et märtsikuised lehtedeta puuoksad heitsid selle peale varju. See oli fantastiline ja hirmuäratav vaatepilt. Uued inimeste ojad voolasid sellesse inimvoogu tagantpoolt, suurendades survet. Rahvahulk muutus koletislikuks keeriseks. Ma sain aru, et mind kantakse otse valgusfoori suunas. Valgusfoori post lähenes mulle vältimatult. Järsku nägin ma, kuidas noor neiu suruti vastu seda posti. Tema nägu oli moondunud, ta karjus meeleheitlikult, kuid see karje oli kuuldamatu kõigi teiste karjete ja oiete keskel. Massi liikumine surus mu vastu seda tüdrukut; ma ei kuulnud seda, aga tundsin oma kehaga, kuidas tema haprad luud murdusid vastu seda posti. Ma sulgesin õudusest silmad, ma ei suutnud näha tema hullumeelselt pungis lapselikke siniseid silmi, ja rahvamass kandis mu edasi. Kui ma silmad avasin, ei olnud neiut enam kuskil näha. Rahvamass oli ta ilmselt maha tallanud. Valgusfoori posti vastu oli surutud nüüd keegi teine, tema keha oli väändunud ja ta käed olid laiali otsekui ristil. Sel hetkel tundsin ma, et ma astun millegi pehme peale. See oli inimkeha. Ma tõstsin oma jalad õhku ja rahvamass kandis mu edasi. Pikka aega kartsin ma oma jalgu maha panna. Mass muutus üha tihedamaks. Mind päästis mu pikkus. Lühikesed inimesed lämbusid teiste vahel. Meist ühel pool olid majaseinad ja teisel pool sõjaväeautode rivi.

“Ajage autod tee pealt eest”, ulgusid inimesed.

“Ma ei saa. Mul pole mingeid instruktsioone,” hüüdis vastu väga noor, segaduses miilitsaohvitser ühe veoauto kastist, ta peaaegu nuttis meeleheitest. Ja inimesi muudkui suruti vastu autosid, nende pead purunesid vastu autosid. Autode küljed olid verised. Järsku tundsin ma metsikut viha kõige vastu, mis oli sünnitanud selle hüüde “Pole instruktsioone!” hetkel, kui inimesed surid kellegi lolluse tõttu. Esimest korda elus tundsin viha mehe vastu, keda me matsime. Ta ei saanud olla süütu selles katastroofis. Just see “Pole instruktsioone” oli põhjustanud selle kaose ja verevalamise. Ma sain aru, et kui inimelud on kaalul, siis ei tohi jääda ootama juhiseid - sa pead tegutsema. Ma ei tea, kuidas ma seda tegin, aga endale küünarnukkide ja rusikatega teed tehes lükkasin ma inimesi kõrvale ja hüüdsin:

“Võtke ahelasse! Võtke ahelasse!”

Nad ei saanud aru, seepärast hakkasin ma jõuga nende käsi kokku panema, samal ajal tulistades välja kõige ropumaid vandesõnu, mida ma teadsin. Mõned noormehed tulid mulle appi. Ja nüüd said inimesed aru. Nad võtsid üksteisel kätest kinni ja moodustasid ahelad. Keeris aeglustus. Mass lakkas olemast metsik loom.”

*

Sõnad kui jumalused [Le Boni põhjal]

Samamoodi, nagu massile mõjuvad kujutised ja pildid, toidavad nende kujutlusvõimet ka sõnad ja vormelid. Nendega saab teha maagilisi asju, äratada hulga hinges tormi ning neid torme rahustada. Sõnade suur mõju on sõltumatu nende reaalsest tähendusest, kõige segasemad ja ebamäärsemad sõnad on kõige mõjuvamad – õigupoolest just sellest nende mõju tulebki, et nende tähendus pole kindlapiiriline – seda suurema ruumi jätavad nad kujutlusvõimele. See on muidugi sõnakunstnikele, poeetidele, dramaturgidele hästi tuntud tõde – jäta lugejale või kuulajale piisavalt ruumi kujutlusvõime jaoks, ning ta omistab sõnadele erilise kunstilise väärtuse. Kes juhivad sõnadega masse, on samasugused poeedid.

Demokraatia (tänapäeva maagilisim sõna), sotsialism, võrdsus, vendlus, vabadus, rahvas, armastus, sallivus, heaolu, õnn. Lühikesed silbid, mis tunduvad peitvat endas kõigi probleemide lahendust ja milles ühinevad erinevad alateadlikud tungid ja lootused. Mõistus ja analüütilisus jääb nende sõnade ees jõuetuks, need sõnad tekitavad hardust, panevad vakatama ja pead kummardama, nendega ei saa vaielda – kuidas öelda, et sa pole demokraatia poolt või et ligimest ei tule armastada, isegi siis, kui neid sõnu lausub viimane jobu. Sa lihtsalt vakatad. Need sõnad on nagu loodusjõud, üleloomulikud väed, nad äratavad uduseid kujutelmi, kuid just sellest udususest tulebki nende vägi. Nad on nagu aukartust äratavad jumalused, kes on meie silma eest varjatud ja kellele usklik läheneb hingevärinaga.

Need on sõnad, mille tähendus muutub eri aegadel ja eri kohtades, aga seegi, et neid võib täita suvalise sisuga, muudab nad võimsaks. Nad on niivõrd mahukad, et neisse võib sisse panna väga erinevaid kujutluspilte. Neis on suur vabastav vägi. Nad vabastavad su vajadusest mõelda – ja see on suur õndsus, olla milleski kindel ja veendunud ja lootusrikas ilma mõtlemise raske koormata. See on lapse õndsus. „Laske lapsukestel minu juurde tulla, sest nende päralt on taevariik,” ütlevad need sõnad meile.