Jarmo Reha, Aare Pilv: Divide et impera. Scriptum spectaculi

Lavastuse lõpukaader

Lavastust "Divide et impera" mängiti Kopli rahvamajas 18.-30. mail 2022 üheksa etendust. Siin on selle tekst.

JARMO REHA, AARE PILV

DIVIDE ET IMPERA

Scriptum spectaculi

Fuajee seinal on silt „GNOTHI SEAUTON”.

Jarmo & Aare on publikul ukse peal vastas ja suruvad kõigil tulijail kätt ja ütlevad neile „Carpe diem”. Mõnus-veider atmosfäär. Hämaras saalis taustaks „Bella Ciao” motiiv. Laval punasest sametist eesriie, vasakul kõnepult (Jarmo koht), paremal kirjutuslaud rohelise laualambiga (Aare koht). Saali seinu katavad mõlemalt poolt tellingud, mis on osalt kaetud poolläbipaistva kilega, tellingute tipus on võlvkaared nagu kirikus. Saali ja lava vahel on kõlaritest koosnev „monoliit”, kust hakkab peamiselt tulema Aare hääl. Ülejäänud kõlarid on saali nurkades, tellingutel ja saali taga ülal rõdul. Kui rahvas saalis, tulevad Aare ja Jarmo lavale.

AVAMONOLOOG

(„Bella Ciao” motiiv jätkub, kuid madalamalt)

Jarmo:

Miks te siin olete?? Et teada saada, miks te siin olete. Meie teame.

Sest te kardate puudutust.

Inimene ei karda midagi rohkem kui tundmatu puudutust. Me tahame näha, kes meist kinni haarab, me tahame, et suudaksime seda ära tunda või vähemalt millegagi ühte viia. Kõikjal väldib inimene võõra puudutust.

Teiegi istute võõrastega külg külje kõrval…

Ja isegi teie rõivad ei anna teile küllaldast kindlust..: kui kerge on neid puruks rebida, kui kerge on jõuda kallaletungiohvri palja, sileda, kaitsetu ihuni.

Kõiki distantse, mida inimesed enda ümber loonud, dikteerib see puudutusehirm. Me sulgeme end kodadesse, kuhu keegi astuda ei tohi.. Hirm sünnib pimedusest, et äkitselt haarab meid sealt üks konksjas käsi. Mis meid puudutab…

Ja selle puudutuse vastumeelsus ei jäta meid ka inimeste sekka minnes.. See hirm dikteerib viisi, kuidas me liigume tänavatel, rahvamassides, sööklates, rongides, bussides, trammides..

Isegi seal, kus me istume teistega päris lähestikku, kus võime teisi täpselt silmitseda ja uurida.. väldime.. kui vähegi võimalik, kokkupuudet nendega.

Ainult mass – ainult mass – võib lunastada inimese sellest puudutusehirmust. Mass on ainus vorm, kus too hirm muutub oma vastandiks. Selleks on tarvis tihedat massi, kus keha surub keha vastu… tihedat ka oma hingeseisundilt, nii et sa ei pane tähelegi, kes see on, kes sind “surub”. Niipea kui oled andnud end massi meelevalda, ei karda sa enam tema puudutust. Ideaalsel juhul on kõik võrdsed.

Näotud, nimetud, sootud, rollitud..

Kes sind ei litsukski, ta on seesama, mis sina ise. See sama sina, kes tahab nii palju kui võimalik vabaneda üksikinimese puudutusehirmust.

Ja seetõttu toimibki mass – neelavalt, et iga indiviid saaks päästetud sellest hirmust.

Sest see sama hirm paneb meid endid samamoodi konksjalt haarama.. Sest me otsime kaitset, kindlust, turvatunnet.. See on meie loomulik sättumus.. Ja selles hirmus me haarame kinni esimesest kõige olulisemast asjast, mida me ebajumalaks peame..

Kes seostab oma eksistentsi heaoluga, see veab viimsepäeva tulekahjust kaasa viimse kui sendi ja rahatähe.. sest selleta ta elada ei saa..

Kes on klammerdunud pühaduse külge, see haarab kaasa kõige olulisema piibli või püharisti või Buddha kuju või joogamati.. Et oleks miski, mille najal oma eluviisi jätkata. Eluviisi, mis endale selge on.. Mis on selge ja küsimusteta.. Miski mis ei vaja arutlust ega ümberveenmist.

Kes on klammerdunud inimsuhete külge, see haarab kaasa oma uhkemad riided ja mukkimisvahendid.. Et oleks võimalik end näidata paabulinnuna kohevile lööduna, et komplimendid taaskord kataksid me meele..

Kes on mõistuslike vajaduste manu läinud, nende käsi haarab viimaste värskete ahjusoojade teatmike järele.. et paberitele pressitud märksüsteemid saaksid asuda uuele hingusele.. Et leekides ei sureks me viimne loogiline arutluskäik.

Kes aheldanud end tõekspidamiste külge.. see lohistab keldrist välja viimse kui eseme, mille nimeks “kord ja kohus”. Rübliku kombel kantakse kaenlas järgmisse punkrisse kõige puhtamad lipud ja seeklid ja vapid. Et oleks midagi, mille nimel täristada..

Meil kõigil on olemas need konksjad käed.. Jarmo näitab oma lahtisi käsi. Need hirmsad 2 pihku ja 10 sõrme. Millega täristada. Teeb liigutuse, nagu tulistaks. Me peame neist loobuma.. ja saama üheks.

Selleks me peame loobuma. Loobuma kõige nähtavamast. Kõige käegakatsutavamast. Kõige lähedasemast.

Me peame loobuma oma näost.

Silmakoopad, mis meile asu annavad, meile toekat asumist pakuvad.. peavad taaskord õõnsaks saama.

Me nägemine saab jälle olema tühine.

Kuis teisiti loobuda endast ja sulada ühte.. kui mitte asetada põsk põse vastu, keerates ette nii kolmandagi palge, et omaks võtta Meile pakutav lunastus.

Me ju otsime lunastust. Me otsime pagemisteed.

Suurimad juhid on alati pakkunud massidele oopiumit, tahavad nad seda või mitte.

Seda pakume meiegi Teile.

Meie Teile.

Meie Meile.

Meie Meile Endile.

Kas viibib siin keegi, kes jätab tõstmata rusika tähtede külma pilgu poole?

Kas viibib siin keegi, kes ei kiika Itta, et näha Lootusekiiri loitmas?

Kas viibib siin keegi, kes ei ihka paremat homset? Endale? Ise-Endale??

Jarmo tõstab püstoli ja teeb sellega ilma pauguta tühilasu. Valgus muutub hämaramaks ja fokuseerub Jarmole.

PATUTUNNISTUS

Jarmo:

Meie Isesus peitub meie .. teadvustamatus, mõtlematus teguviisis.. Kuis me hambaid peseme.. Kuis me juukseid kammime, habet trimmime. Kuis me suppi keedame või kuidas me kedagi kiigel lükkame.. Kuidas me pükse jalga tõmbame.. Kumma käega me perset pühime ja millisel viisil me vilistame. Kuidas me nuga käes hoiame, kuidas me köhimiseks käe suule paneme, kuidas me pliiatsile survet avaldame, kuidas me oma rahatähti voldime, et nad tasku ära mahuks. Kuidas me läbiloetud raamatu sulgeme. Mitme sõrmega me risti ette lööme ja mis viisil me tähtsal päeval lippu heiskame. Sellistest banaalsetest asjadest ehitame oma Ise-kesta. Selleks, et hoida alal oma erinevust teistest, erinevust, mis kaitseb meid üksteise eest, ohu eest, et me võiksime üksteist haarata.

Meie puudutusehirm on neisse banaalsustesse sisse kirjutatud. Meie hirm rautab meid meie olemise endasmõistetavasse viisi, mida me peeglisse vaadates ära ei tunne. See on meie loomulik sättumus. Ja meil on vaja sellest pääseda, pääseda neist kestadest, mis meid killustavad, eraldavad ja takistavad koonduda ühtseks massiks, takistavad meil julgelt üksteist puudutada. Meil tuleb neist kestadest kooruda.

Jarmo avab eesriide. VIDEO „Juuste mahaajamine”: Pääru on just lõpetanud habeme mahaajamise, seejärel ajab juuksed maha, kogub need kaussi, paneb põlema, seejärel paneb lõuale ja pähe habemeajamisvahtu ning raseerib end täiesti kiilaks.

PATUKUSTUTUS

Aare vaatab pisut aega Päärut ja hakkab rääkima:

Nendest kestadest vabanemine nõuab julgust – sest kuigi need kestad eraldavad meid, nad ka piiritlevad meid, hoiavad meid laiali valgumast, nad on anumad, mis annavad meile kuju. Nende kaotamise hirm on tegelikult surmahirm. Niisiis, me vajame julgust. Me vajame kedagi, kes näitaks meile ette, kuidas julgemine käib. Ühesõnaga – me vajame kangelast. Mitte, et kangelane ise ei kardaks – loomulikult ta kardab. Aga julgus pole mitte-kartmine. Julgus on otsustavus teha seda, mida kardetakse. Õigupoolest inimene, kes ei julge, ei olegi veel päriselt kartmiseni jõudnud, ta veel viivitab hirmu läve ees. Kangelane näitab meile, et sealpool läve on vabadus.

Kangelase teeb kangelaseks see, et ta teeb midagi erandlikku. Ta võtab riski, mis näib ülemäärane – ta ei arvuta kulusid ja tulusid läbi, ta lihtsalt teeb selle kulutuse, ohverduse. Ta sureb, et elada vabana. Miks ori kardab vabaks saada – sest ta kardab hävida. Kangelane julgeb võtta selle riski. Ta näitab meile, et kui ta loobub sellest, mis teda endana hoiab, ta mitte ei sure, vaid talle antakse elu juurde.

Kangelane on kange, paindumatu, kõva. Ta ei allu voolule. Ta on üksi nii kõva ja kange, nagu oleks ta ise tihke kimp inimesi.

Ja kuna mass mõtleb piltlikult, siis tuleb ka kangelane tuleb hulkadele esitada piltlikult, kujutistena. Ainult kujutised kas kohutavad massi või siis haaravad kaasa ja kutsuvad tegutsema. Juba Vana-Rooma aegadest on massi õnneideaaliks olnud leib ja vaatemängud. Miski ei haara rohkem rahva kujutlust kui üks õige teatritükk – selge elav pilt. Kogu saal tunneb samal ajal sama meeleliigutust, ja kui need meeleliigutused ei muutu kohe tegudeks, siis ainult seepärast, vaatajad teavad, et tegu on vaid illusiooniga. Või kas on? Jarmo on Jarmo, Aare on Aare, Pääru on Pääru. Me ju oleme päriselt olemas?

Mis veel kangelast iseloomustab – temas on kõike liialdatult. Kangelase omadused ja voorused peavad alati olema suurendatud mõõtkavas. Teatris nõuab rahvamass tüki kangelaselt selliseid voorusi, julgust ja kõlblust, mida elus iialgi ei esine. Kangelane on lubadus millestki, mis on suurem kui elu – kui me nimetame eluks seda igapäevast oma kookonisse sulgunud endaks-olemist, mis kardab tõelist puudutust.

Niisiis, kui tahta massi mõjutada, siis peab ohtralt liialdama, kinnitama, kordama ja mitte iialgi püüdma midagi mõistuse abil tõestada! Ja peab näitama pilte, kujutist, midagi, mis mõjub tervikuna ja kohe, mitte nagu arutlevate sõnade pikaldane rida. Pilt viib meid kohe pärale – näete, siin ta on, meie kangelane.

Hetkest, kui Pääru paneb kaussi kokku kogutud juuksed põlema, Jarmo laulab („Partisan”; kõik laulusõnad jooksevad originaalis ja tõlkes ka ekraanil karaokena); mööda lavapõrandat voolab saali tossu.

When they poured across the border

I was cautioned to surrender

This I could not do

I took my gun and vanished.

I have changed my name so often

I've lost my wife and children

But I have many friends

And some of them are with me

An old woman gave us shelter

Kept us hidden in the garret

Then the soldiers came

She died without a whisper

There were three of us this morning

I'm the only one this evening

But I must go on

The frontiers are my prison

Oh, the wind, the wind is blowing

Through the graves the wind is blowing

Freedom soon will come

Then we'll come from the shadows

Les Allemands étaient chez moi

Ils me dirent, "résigne toi"

Mais je n'ai pas peur

J'ai repris mon âme

J'ai changé cent fois de nom

J'ai perdu femme et enfants

Mais j'ai tant d'amis

J'ai la France entière

Un vieil homme dans un grenier

Pour la nuit nous a caché

Les Allemands l'ont pris

Il est mort sans surprise

Oh, the wind, the wind is blowing

Through the graves the wind is blowing

Freedom soon will come

Then we'll come from the shadows

Tõlge:

Kui nad tulid üle piiri

mulle öeldi „anna alla”

seda teha ma ei võind

võtsin püssi, läksin peitu

tihti olen muutnud nime

olen kaotand naise, lapsed

kuid on palju sõpru mul

ja mõned neist on siin

Vana naine pakkus varju

hoidis pööningul meid peidus

siis tulid sõdurid

ta suri hääletult

meid kolm oli hommikul

õhtuks jäin vaid mina üksi

kuid edasi pean liikuma

need piirid on mu vangla

oh, see tuul muudkui puhub

läbi haudade tuul puhub

varsti tuleb vabadus

tuleme siis varjudest

Sakslased minu maal

ütlesid „anna alla”

kuid mul polnud hirm

võtsin rindu oma hinge

sada korda muutsin nime

olen kaotand naise, lapsed

kuid on palju sõpru mul

mul on terve Prantsusmaa

vana mees pööningule

ööseks ära peitis meid

sakslased ta võtsid kinni

ta suri üllatuseta

oh, see tuul muudkui puhub

läbi haudade tuul puhub

varsti tuleb vabadus

tuleme siis varjudest

KIHUTUSKÕNE

Video veel kestab, lõpeb järgneva monoloogi ajal.

Jarmo:

Noh, meie kallid näotud. Kes te siin siis olete, kes ühte takti sammute? Kes asute vaatama tõtt Ise-Endaga..

Teie südamete peale on endiselt kirjutatud teie nimed.

Teie südamed tuleb puhtaks teha.

Te olete siin kojas. Teie südamed on siin kojas.. siin kojas kus lagi on lagi.. seinad on seinad.. põrand on põrand. Lagi.. on lagi.. Seinad.. on seinad.. Põrand.. on põrand. Jarmo teeb seda lausudes ruumile osutava liigutuse, mis meenutab seda, kuidas preester teeb kogudusele ristimärgi.

Siin kojas meelalt viibides – te sisemine leek asub helkima. See koda hoiab teid, et Teie Süda saaks vabalt tuksuda.

Sest lagi on lagi.

Seinad on seinad.

Põrand on põrand.

Süda on süda.

Teiegi olete siin, et tõusta oma seesmise Heeroseni. Kuid selleks tuleb millestki loobuda.

Miski millegi vastu.

Te tahate saada üheks. Üheks endaga. Üheks teistega. Üheks kangelastega, kes siin maailmas sammuvad.

Te tahate.

Te vajate.

Te loodate.

Te usute.

Te ei ole siin niisama. Te olete siin selleks, et miskit saada. Et leida MIDAGI.. Te olete siin.. et enda eest seista! Te isegi ei taju seda. Te ei mõtle sellele. Teile ei tule see isegi.. pähe.

Lagi.. on lagi.. Seinad.. on seinad.. Põrand.. on põrand.

Lagi.. on lagi.. Seinad.. on seinad.. Põrand.. on põrand.

Igaüks meist tahab kulgeda enda küntut vagu pidi, sest nii on mugav. Kuid aeg mugavusteks on möödas. Kätte on jõudnud teine tund, mil trummid põrisevad ja lipud lehvivad! Te võite öelda, et see pole nii.. Kuid kui teie ei ole barrikaadidele tormamas, siis keegi on. Keegi.. on sirutamas oma konksjat kätt, et krabada seda, mis on OMA.

Aare:

Nii…???

Jarmo:

Meil on vaja vabaneda neist eneseks-oleku triviaalsustest, mis meid üksteisest eristavad ja lahutavad. Need on kõigest harjumused, harjumused, mis meid piiritlevad, eristavad, üksteisest eraldavad. See on see OMA, mis meie südant pigistab.

Aare:

Nii…???

Jarmo:

Miks meil seda vaja on? Sest igaüks tahab olla puudutatud – seda ihkame kõige rohkem. Aga see on ka see, mida me kõige rohkem kardame. Sest me ei tea, kas see puudutus on hoidev, silitav, omaks võttev, naudingut pakkuv, või on see löök, torge, vägivaldne haaramine. Ja läheme iseenesse peitu, lukku oma pealuusse, illusiooniga, otsekui võiksime niimoodi hõlmata kogu ilmaruumi – tegelikult aga loobume ainsast, milleks me siin oleme: elavast osadusest, elus puudutusest.

Aare:

Nii…???

Jarmo:

Niisiis – meil on vaja vabaneda hirmust, et olla vaba puudutatud olemiseks ja puudutamiseks. Julgus on hirmust läbi kõndimine – nagu tulest läbi kõndimine. Tuleb lihtsalt õppida julgema, julgema end avada sellele, mida kardame. Puudutuse võimalikkusele. Haavatavusele - et saada haavamatuks, üheskoos, tihedalt koondudes.

ISIKUTUNNISTUS

Saal läheb pooleldi valgeks.

Aare:

Kui mitmel teist on taskus isikut tõendav dokument – pass, isikutunnistus, juhiload? Umbes neljandast etendusest saadik hakkas publik siinkohal käsi tõstma. See tõendab, et ma olen just see konkreetne inimene. See on tõend, et ma olen isik, piiritletud üksus, kellel on kindlad load ja keelud. See on tõend, mis ütleb, et mina ei ole sina ja sina ei ole mina ja meie pole nemad. Isikutunnistuse taga on teatav umbusk – oled sa ikka inimene, oled sa üldse keegi? Või oled sa Mitte-keegi? Näita tõend ette! On sind üle kontrollitud, et sul on just seda värvi silmad ja just selline sõrmejälg? Oled sa ikka iseenda nägu? Ilma isikutunnistuseta inimesel otsekui polekski nägu, on ainult pilk ja ilmed, mille ees me tunneme hirmu, sest neid pole keegi autoriseerinud. Tunneme hirmu, sest just seda paljast pilku ihkame tegelikult kõige rohkem. Pilku, mis ei vasta küsimusele „Kes sa oled?”, vaid mis on lihtsalt siin kohal, eikellenagi.

Isikutunnistuse kättesaamiseks tuleb meil teha endast pilt, anda allkiri - omakäeline ornament, mis peaks meenutama minu nime -, anda sõrmejäljed: see isikutunnistus on kõige elementaarsem asi, mis meie eristatust tähistab. See kinnitab, et mul ei saa olla mitte kellegi teise sõrmed. See on tõestus sellest, et meil kõigil on omad käed, mis saavad teiste jaoks muutuda konksjaks, haaravaks, haavavaks, ohtlikuks ähvardavaks, krabavaks, muljuvaks...

Kunagi olid ajad, mil sõrmejälgi ja dokumendifotosid tehti ainult kurjategijaist – et neid eristada, eraldada. Siis hakati seda tegema immigrantide, pagulastega – et piiritleda, eristada, eraldada võõras ja potentsiaalselt ohtlik keha. Tänapäeval oleme kõik kahtlusalused, võõrad, pagulased iseenda ühiskonnas.

Algab VIDEO “Passi põletamine”: Pääru ees laual põleb zippo, ta paneb selle juurde oma passi ning seejärel põletab selle kuni lõpuni.

Aare loeb paberilt:

“Minu sõrmed ei ole sinu sõrmed”.

Minu sõrmejäljed pole sinu sõrmejäljed.

Kuid meil on vaja, et meie sõrmeotsad saaks üksteist puudutada ilma, et keegi kuskil neid juba ette kahtlustaks.

Pass ise on võõras sõrm, mis meie suunas osutab, puurib meie ribide vahele, öeldes “Sa oled süüdi!”

Milles?

Oma olemasolus. Me paneme sellele süüdistusele vastukaaluks oma sõrmeotsad, mida ei mõõda keegi ja kuhu meie vastastikune puudutus saab puhkama jääda nagu padjale.

Kas pole see õnnis väljavaade?

Jarmo laulab video saateks

We Shall Overcome, we shall overcome We shall overcome someday.

Oh, deep in my heart, I do believe,

We shall overcome someday.

We are not afraid, we are not afraid, We are not afraid today.

Oh, deep in my heart, I do believe, We shall overcome someday.

We are not alone, we are not alone We are not alone today

Oh, deep in my heart, I do believe, We are not alone today.

The truth will make us free, the truth will make us free, The truth will make us free someday.

Oh, deep in my heart, I do believe,

We shall overcome someday.

We’ll walk hand in hand, we’ll walk hand in hand, We’ll walk hand in hand someday.

Oh, deep in my heart, I do believe,

We shall overcome someday.

The Lord will see us through, the Lord will see us through, The Lord will see us through someday.

Oh, deep in my heart, I do believe,

We shall overcome someday.

Black and white together, Black and white together, Black and white together someday.

Oh, deep in my heart, I do believe,

We shall overcome someday.

We shall all be free, we shall all be free, We shall all be free someday.

Oh, deep in my heart, I do believe,

We shall overcome someday.

Tõlge:

Ükskord võidame, ükskord võidame, ükskord võidame niikuinii

sügaval südames usun ma seda

ükskord võidame niikuinii

meil pole hirmu, meil pole hirmu, meil pole hirmu täna

sügaval südames usun ma seda

ükskord võidame niikuinii

me pole üksi, me pole üksi, me pole üksi täna

sügaval südames usun ma seda

ükskord võidame niikuinii

tõde teeb meid vabaks, tõde teeb meid vabaks, tõde teeb meid vabaks ükspäev

sügaval südames usun ma seda

ükskord võidame niikuinii

lähme käsikäes, lähme käsikäes, lähme käsikäes ükspäev

sügaval südames usun ma seda

ükskord võidame niikuinii

Issand näeb meid läbi, Issand näeb meid läbi, Issand näeb meid läbi ükspäev

sügaval südames usun ma seda

ükskord võidame niikuinii

must ja valge koos, must ja valge koos, must ja valge koos ükspäev

sügaval südames usun ma seda

ükskord võidame niikuinii

kõik me saame vabaks, kõik me saame vabaks, kõik me saame vabaks ükspäev

sügaval südames usun ma seda

ükskord võidame niikuinii

EVANGEELIUM

Viimaste salmide ajal laeb Jarmo revolvri ja tulistab prožektorisse. Ruum läheb üleni punaseks, korraks ärev muusika (Markus Robami „orsini”), siis taustaks William Basinski töötlus.

Jarmo näitab endale zippoga tuld ning jutlustab intensiivselt:

Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: Sa ei tohi tappa! ja igaüks, kes tapab, peab minema kohtu alla. Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla, kes aga oma vennale ütleb: „Tola!, tobu, ohmu, ohmakas, ohmus, turakas, loll, idioot, puupea, tuhajuhan, tahmapea, lollpea, jahupea, tainapea, kõlupea, kõlkapea, tohupea, tummhammas, pudrupea, tohman, toojan, tohlakas, tohmus, tohlapea, tohmakas, tohm, kummipea, tolvan, rumalpea, ajukääbus, tola, out, tolavanka, tobujuss, jobu, jobusk, tolgus, tuivanka, lambapea, togu, topski, molu, lammas, oinas, vasikas, eesel, töllmokk, persevest, saabas, tölplane, kilplane, tölbard, tössard, juhkam, juhmard, juhmpea, kretiin, mälupea, tubakas, kibutäis leili, Pätsiga pähe saanud, juustunägu, juhmakas, nüripea, tainanägu, vesipea, oinapea, pastel, pastal, tolajüri, tolamats, tolavasikas, tumba, umba, tuhmuke, tolapea, töntspea, tühipea, vahepea, põrundpea, põrunu, saripea, muts, loomloll, ullike, tuimuke, narrikannikas, lollike, narr, tobuke”, peab minema ülemkohtu alla, kes aga ütleb: „Sina jäle!”, peab minema tulepõrgusse.

Kui sa nüüd oma ohvriandi altarile tood ja sulle tuleb meelde, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and altari ette ja mine lepi esmalt ära oma vennaga ja alles siis tule ja too oma and!

Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest. Ja ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule käele.

Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale! Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.”

Siis vastavad õiged talle: „Issand, millal me nägime sind näljasena ja toitsime sind, või janusena ja jootsime sind? Millal me nägime sind kodutuna ja võtsime su vastu, või alasti ja riietasime sind? Millal me nägime sind haigena või vangis ja tulime su juurde?”

Ja kuningas vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.”

Siis ta ütleb ka vasakul käel olijatele: „Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele! Sest mul oli nälg ja te ei andnud mulle süüa, mul oli janu ja te ei andnud mulle juua, ma olin kodutu ja te ei võtnud mind vastu, ma olin alasti ja te ei riietanud mind, ma olin haige ja vangis ja te ei tulnud mind vaatama.”

Siis vastavad ka need: „Issand, millal me nägime sind näljasena või janusena või kodutuna või alasti või haigena või vangis ja ei ole sind teeninud?”

Siis ta vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi.”

Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse Ellu.

RAHA

Aare esitab seda laval ringi liikudes nagu TED-talker:

Mida raha eest saab? Mida me saame osta? Aega? Jaa. Tervist? Endastmõista. Isegi mingit liiki armastust saab osta – kui selle all mõista füüsilist lähedust või lojaalsust – seda on võimalik raha eest osta. Pooled abieludest on sellised tehingud. Raha eest saab osta endale lapse. Raha eest saab osta maapinda, millel su jalad seisavad. Puhast vett saab osta. Küsimus on vaid hinnas.

Millise raha eest oled sa valmis sünnitama lapse teisele inimesele? Millise raha eest oled sa valmis kulutama oma päevi leivatööle, mis ei ole su kutsumus? Millise raha eest saab sind vaikima panna, kui sa tead kellegi kuriteost? Kui kallilt müüksid sa oma keha? Kas on olemas mingi summa, mille eest sa oled nõus tapma? Või siis laskma maha raiuda oma sõrme (koos sõrmejäljega), või käe, silmad välja torgata? Millise raha eest saab su panna enda tõekspidamisi salgama? Kui kallist või odavat hinda küsiksid selle eest, et oleksid kõigi vastu kuni elu lõpuni lahke ja sõbralik?

Mis oli viimane asi, millest sa loobusid, sest see oli liiga kallis? Mis oli viimane asi, mis sa ostsid ja mida sul tegelikult vaja pole? Kui sa tulid siia seda lavastust vaatama, järelikult oli sul piisavalt raha, et pilet osta? Kui sa oled tallinlane, hoidsid selle võrra trammipileti raha kokku. Kui tulid autoga või taksiga, oled sa rikkam kui see, kes tuli trammiga. Kui sa oleksid nii vaene, et sul poleks raha teatrisse tulla, siis poleks sind siin. Kui sind pole siin, siis pole sind olemaski. See on muidugi nali: on palju inimesi, kes on olemas, aga kellega me ei satu kunagi ühte ruumi, sest neil pole selleks piisavalt raha.

Raha maksab midagi ainult seetõttu, et teda pole kõigil piisavalt, ainult selle pärast, et minul on teda rohkem või vähem kui sul. Kui kõigil oleks raha võrdselt või lõputult, siis ei oleks rahal mingit väärtust.

Ainus asi, mida inimestel on võrdselt, on see, et nad on olemas, elus, paljas elusolemine ise. Raha, rahaliseks väärtuseks arvutatavus on see, mis selle võrdsuse kõrvale lükkab.

Kui see seadusega lubatud oleks ja kui sul oleks piisavalt raha, kas sa ostaksid endale teise inimese? Mis sa arvad, mis see maksta võib? ISIS müüs kurdi naisi 150 dollari eest. Euroopa naise eest maksaks sama ostja 10 000 dollarit. Inimese hinda võib arvutada mitmel moel – võib kokku arvutada, kui palju kulub keskmiselt inimese elushoidmiseks tema elu jooksul, või kui tahame priisata, siis kui palju kulub kvaliteetse elu kinnimaksmiseks, võime sinna valemisse lisada selle, kui palju rahaliselt mõõdetavaid väärtusi ta elu jooksul loob – tulemused on miljonites eurodes, aga see on ikkagi kindel loendatav summa, see pole mõõtmatu. Me võime uurida relvapoest, mis maksab üks püssikuul, millega inimese elu saab lõpetada. Igal juhul – see number on välja arvutatav.

On väga vähe asju, mida EI saa osta – sest neid ei saa müügile panna. Mitte keegi ei saa osta ehedat inimlikku puudutust, pilku, sõna. Sest niipea, kui keegi seda müüa püüaks, seda enam poleks. Puudutus on puhas, inimlik, siiras ainult niikaua, kui seda ei müüda, kuni see on puhas kingitus, mis ei nõua tasu, mis lihtsalt on olemas. See, mida me kõige rohkem ihaldame ja kardame – ja mõlemat seetõttu, et sellel pole hinda. See on nagu tuli, mis soojendab, valgustab, hävitab, puhastab – aga millel endal pole mateeriat, mis on ainult puhas reaktsioon kahe mateeria vahel.

Algab VIDEO “Raha põletamine”: Pääru võtab rahakotist rahatähed ja põletab nad järjest zippoleegi kohal, lõpuks jääb näha vaid hõõguv tuhk ja Pääru käed.

Aare: Niisiis hävitagem see ostetavus ja müüdavus eneste vahelt, et anda ruumi puudutusele. 

Meie kasutame selleks tuld. Me kasutame tuld kõigi ohtude vastu, mis meid ähvardavad. Me teeme seda, et meil oleks üheskoos mõnus ja hea ja soe ja turvaline. Ärge muretsege, me põletame kõik, mis ähvardab meid eraldada, jagada ja valitseda. Tuli on konkreetne, füüsiline, lõplik. Tuli on kirgas, tuli on puhas. Tuli on igavene liikumine. Tuli vabastab ruttu ja kindlalt, ei mingeid mädanevaid jäänuseid. Antibiootiline, esteetiline ja praktiline! Tulest jääb järele tuhk, tahm, süsi - süsiniku erinevad kujud, mida on võimalik kõrgel kuumusel kokku pressida, nii et sellest saab teemant. Teemant, mida õnnelikult kanname oma sõrmes.

Video jätkub, selle taustaks Markus Robami „12 korrust”, mille bassid kasvavad nii, et kogu ruum vibreerib kaasa. Lõpuks läheb Jarmo ja sulgeb kardinad.

MUSTA TEE PAUS

Saal läheb valgeks, Jarmo tuleb külguksest ja pakub publikule teed, lükates ratastega alust läbi keskmise vahekäigu. Aeg-ajalt hoiatab ka publikut, et „nüüd on viimane aeg lahkuda, kes veel soovib”, Aare kinnitab takka. Samal ajal istub Aare kaksiratsi toolil keset lava ja jutustab pingevabal toonil:

No mis on tuli. Tuli on kõige lihtsamalt ja kuivemalt öeldes üks oksüdatsiooni liik. Oksüdeerumine on see, kui mingi aine osakesed ühinevad hapniku osakestega, ja tuli on kõige intensiivsem ja kiirem oksüdatsiooni liik. Oksüdatsioon on ka näiteks roostetamine, aga ka inimese organismis toimub oksüdatsioon, kui raku tasandil organism omastab hapnikku – seda nimetatakse „rakuhingamiseks”. Nii et põlemine, roostetamine, hingamine – füüsikalis-keemilises mõttes on nad sugulaslikud asjad. Me võiks öelda, et roostetamine ja inimese hingamine on põlemine väga aeglaselt – see oleks muidugi liialdus, aga miks mitte. Me võime öelda, et inimest seob tulega see, et mõlemad vajavad hapnikku, et elus olla. Aga tule elu on muidugi hoopis midagi muud kui inimese elu.

„Tuli” ise on väga vana sõna, kuulub uurali keelte algtüvede hulka, mis pole oma tähendust muutnud, see on meil ühine ka nganassaanidega (tui) ja ungarlastega (tűz), rääkimata lähematest keeltest. Ka indoeuroopa keeltes on tuld tähistavad sõnad väga vanadest algtüvedest pärit: sanskriti agni (mis on säilinud tänapäeva bengali keeles muutumatuna), ladina ignis, vene ogon, ukraina vohon, (üleüldse slaavi keeltes: poola ogień, tšehhi oheň jne), leedu ugenis, läti uguns; teine väga vana indoeuroopa tüvi on see, millest tulevad inglise fire, saksa Feuer, kreeka πυρ (pür).

Mõnes keeles muidugi on tule-sõna kaudsemalt tuletatud, nt ladina focus tähendas kõige muu kõrval ka tuleaset (see, mille ümber kõik koonduvad), sealt on pärit itaalia fuoco, hispaania fuego, prantsuse feu.

Sõnadest võiks pikalt rääkida, mina eriti, sest ma olen hariduselt filoloog. Otsekui meisterdan talle sõnadest õdusa aseme, mõnusa fookuse. Tuld saab kodustada. Mõned arvavad, et inimese eellased kodustasid tule umbes miljon aastat tagasi. Ilmselt on just tule kodustamine see, mis inimest teistest loomadest eristab, ehk rohkemgi kui võime keelt kasutada, sest mingeid keelelisi algeid on ka teiste loomade juures. Me ilmselt oleme kuulnud, et näiteks varestel on oma keel. Kuigi tänapäeva biosemiootika on seisukohal, et elu kui selline, algloomadest saadik, on keeleline – kus on olemas mingid tähenduslikud signaalid, seal on juba keel. Aga ükski teine loom ei suuda tuld taltsutada, teda piirata, teda sihipäraselt ära kasutada. Kõik teised loomad kardavad tuld, sest see on stiihia, mida nad ei suuda kontrollida. Ja inimeste jaoks on tuli peale sooja ja valguse andja, peale selle, et tulega saab kergemini seeditavat süüa valmistada – peale kõige selle on tuli kaitsja teiste loomade eest; kui oled tule ligi, siis oled eraldi, tulekuma on inimtsivilisatsiooni piir, kust hunt üle ei astu. Kuigi samas – homo homini lupus est, selle kuma sees peavad inimesed ise hundi rolli üle võtma. Kui päris metsahunt tuleb sellest piirist üle, saab temast koer.

Tuli on ju ka traditsiooniliselt üks neist algelementidest – tuli, vesi, maa, õhk (hiinlastel on õhu asemel puu ja metall), aga ta on nende hulgas spetsiifiline, sest kui teiste kohta saab tõesti öelda, et nad on aine, mateeria, siis tuli pole aine, vaid keemiline protsess. Teadusajastu alguses küll oli olemas teooria, et on olemas omaette aine nimega flogiston, mis on tule n-ö materiaalne alus: kui miski põleb, siis toimub flogistoni vabanemine sellest asjast; ka roostetamise käigus vabaneb flogiston – nii et see teooria oli tegelikult mõnes mõttes oksüdatsiooniteooria eelkäija. Tuhk ja rooste olid selle teooria järgi täiesti flogistonivabad – tuhk on ainus asi, mis ei põle.

Mütoloogiad esitavad tuld kui midagi, mis on inimeste jaoks jumalatelt või mingilt kõrgemalt vaimult varastatud. Me kõik teame Prometheuse müüti, kes varastas tule ja andis selle inimestele, kuid see motiiv on levinud kogu maailma mütoloogias, Ameerika põliselanikest Polüneesiani, rääkimata Euraasiast ja Aafrikast. Tuli – see, mis teeb inimloomast inimese – on varastatud kraam, tule kasutamisega on seotud hämar ohutunne ja teatav süü. Tule kodustamine on ju midagi loodusevastast, see on looduse enda vangipüüdmine, selles on alati mingit üleastumise kuma.

Kas kõik on saanud teed, kes soovivad? Kas kõik on saanud lahkuda, kes on soovinud? Siis läheme edasi.

Aare avab kardina. Algab laul „It’s Coming, It’s Real”, esimese salmi laulavad Jarmo ja Aare koos puldi taga, seejärel Aare piirab publiku kollamusta ohutuslindiga, samal ajal tuleb Jarmo saali keskele publiku keskele ja laulab, lõpuks lavale tagasi. Laulab nagu rokkstaar.

In the place where you lay, in the shimmer above

In the rust and the oil with your mouth full of mud

You run like a child through curtains of rain

In a room made of stone your future was made

There's nowhere to run to, you forget where you've been

Your shadow is shrinking in the tightening lens

How many more years? How much time is there left?

All the rivers reversed while you counted each step

In the veins of the tree, in the strata beneath

In the polished chrome sheen, in the rebar and conrete

Reach up for the hand of the glowing half-man

Stand still on the edge of the greased precipice

Reach out in a tunnel of steel

Fall through, it's coming, it's real

Breathe in the glittering dust

Exhale, mindless

Rage on, helpless, reach out, sightless

Kneel down, fearless, rise up, righteous

Save us, formless, reach out, mindless

Save us, lightless, leave us, soundless

Rise up, righteous, save us, formless

Reach out, mindless, save us, lightless

Rage on, fearless, leave us, soundless

Leave us, soundless, save us, lightless

Reach out, mindless, save us, formless

Rise up, righteous, kneel down, fearless

Reach out, sightless, rage on, soundless

Tõlge:

seal, kus lebad sa maas, ülalpool helendus

keset roostet ja õli pori täis on su suu

sa jooksed kui laps läbi vihmakardina

toas, mis tehtud on kivist, tehtud on su tulevik

pole kuhugi joosta, unustad, kus oled olnud

su vari tõmbub kokku, kui tiheneb lääts

kui palju aastaid veel? kui palju aega on jäänd?

ümber pöördusid jõed, kui lugesid samme

puu mahlasoontes, kivimilademeis

seal, kus kilgendab kroom, sarrusbetoonis

sirutu leegitseva poolinimese käeni

seisa paigal libedal kaljunukil

sirutu terasest tunnelis

kuku läbi, see tuleb, see on päris

hinga sisse säravat tolmu

hinga välja, arutu

marutse, abitu, sirutu, silmitu

põlvita, kartmatu, tõuse üles, õiglane

päästa meid, kujutu, sirutu, arutu

päästa meid, pilkane, jäta meid, kõlatu

tõuse üles, õiglane, päästa meid, kujutu

sirutu, arutu, päästa meid, pilkane

marutse, kartmatu, jäta meid, kõlatu

jäta meid, kõlatu, päästa meid, pilkane

sirutu, arutu, päästa meid, kujutu

tõuse üles, õiglane, põlvita, kartmatu

sirutu, silmitu, marutse, kõlatu

MUSSOLINI

Jarmo põrutab puldile, järsk valgusemuudatus, fookus Jarmole. Jutu taustale naaseb alguses kuuldud „Bella Ciao” motiiv. (Aare jääb lava ette toolile istuma ja kuulama. Jarmo jutt muutus etenduste ajal kirglikumatel kohtadel improvisatsiooniliseks.)

Jarmo:

Me oleme kimpu seotud. Te teate seda mõistujuttu, et üksik oks murdub kergesti, kuid kimpu seotud oksad ei murdu. Me oleme nüüd kimpu seotud, me oleme eraldatud nagu lambad sikkudest.

SEE TULEB, SEE ON PÄRIS. See on juba siin, meie hulgas, meie keskel, meie sees.

Me sirutume selle leegitseva poolinimese käeni, mis kõiki puudutab ja juhib.

SEE TULEB, SEE ON PÄRIS. See on juba siin, meie hulgas, meie keskel, meie sees.

Me läheme üheskoos läbi sellest väravast, tulekaose väravast, sest kord pole midagi muud kui üha korduv kildkondade vastandumise muster, kaos aga on: meie, siin, üheskoos, silmitsi avatud tulevikuga. TULEvikuga. Meid pole vaja petta muinasjutuga utoopilisest õnnest, mis kumendab kuskil kauges tulevikus – ei, elu voolab ja muutub pidevalt ja kaootiliselt, ja meil tuleb olla sellega silmitsi – see on päris, see tuleb ja on kohe siin. Me oleme realistid, me siseneme reaalsuse igimuutuvasse kaootilisse protsessi ja liigume koos praegu tegelikult tegutsevate jõuhoovustega.

SEE TULEB, SEE ON PÄRIS.

Kunagi võis uueks seaduseks või reegliks või eeskirjaks saada igagi mõte, mis suutis oma kaaskondseid veenda. Poliitika toetus sõnale ja need sõnad võisid suult suule lenneldes muuta enda kuju ja sisu ja tähendust.

Küll oli sihiks see samagi, mis nüüd.. kuidagi meie vahed ära jagada. Kuidagi tingida ja piiritleda meie erisused. Meie praod ja lõhed ja haavad.

Poliitika vormus seal, kus meist üks lõppes ja teine algas.

Seega poliitikal on piirid. Ja eesmärk. Olla meie vahel. Olla meie vahendaja.

Kuid meie vahelised suhted ei ole kivisse raiutud. Meie koondumised ja hajumised on sama muutuvad kui pilved. Me peame seda vaid nägema. Seda vaatama. Ja selle järele haarama!

Me oleme jõudnud punkti, kus me oleme lukkseisu kangestanud oma nõtkelt hoidvad käed.

Ma ei usu, et ükski poliitiline seisukoht on miski kui ta ei hoia kinni sellest ühest üllast tõest:

Puuduvad kivisse raiutud ideed, mis, nagu meiegi, ei muutuks.

Me muundume nõndasamuti nagu meie ees flikerdav tuli.

SEE TULEB, SEE ON PÄRIS.

Ja sellepärast ütlen ma üht:

Põlegu 4-aastased Plaanid. Sest mis mõtet on hoida kinni plaanidest, mida te truult lõpuni ei teosta.

Põlegu 101 kivisse raiutud Buddha, kelle kramplik sõrm langeb liisuna rohelisele või punasele nupukesele nagu Jumal aga juhatab.

Põlegu Tagatubade Miitingud. Sest madu läheb alati mädanema peast. Ja kui te vingerdate pimedas Ouroborost mängides – siis kui teile lõpuks valgus peale lastakse, ei ole seal muud kui üks suur loiguke rooja.

Põlegu Kokkuköidetud Valimislubadused. Pole vahet kas poliitiline tühjus teie selja taga on roheline, kollane, sinine, punane. Ühe puuga on need kõik teil lõigatud, mis mõõdetud meie maa parimate statistikute järgi.

Põlegu Suured Avamised, kus meie silme ette veetakse taaskordne helendav lindike, mille uljalt vehkides saate läbi lõigata – et meil kõigil oleks tunne, et EDASI ON MINDUD ja homme koidab parem päev!

Põlegu Märjad Unistused, et rohi on rohelisem teisel pool, kui vaid selle TEISE saaks kord tee pealt eest ära koristatud.

Põlegu Pikapäevarühmade Taolised Leerid. Keegi teist ei paku midagi uut, mida me juba ammu ei ihkaks. Nad vaid värvivad seda porgandit võidu – et kelle kord küll nüüd on seda porgandikest meietaolise eeslikamba ees vehkida.

Põlegu Piirid, Kvoodid, Normid ja Määrad. Mitte keegi ei taha elada selles lahtilõigutud maailmas, mille te olete oma roojaste kätega ühes kuseses liivakastis Babeli Torniks voolinud.

Põlegu Teie Süsteem – milles meil on ainult koht mõnd “ROLLI MÄNGIDA”. Kus me saame omaks võtta vaid liisuna tõmmatud tühisuse, et saaksime MEIE ISANDATE tallaalust kaamelt koogutades lakkuda!

Põlegu Teie poolt pakutud ERIPALGELISUS! Te üksnes lõigute ja jagate meid! Te liidate ja lahutate meid! Korrutate ja jagate meid! Teie olete need, kes ei julge lasta Indiviidi südamel põleda! Põlegu See Indiviid, kes teie taktisammul kaasa marsib! Sest nüüd on KÜLL ja me ei karda ELU!

SEE TULEB, SEE ON PÄRIS.

Me astume tundmatusse, aga me oleme koos. Meie tulevik pole ette arvutatav, aga me oleme koos. See tuleb ja see on päris, see on siin.

Me aktsepteerime elu ja armastame seda, me põlgame enesetappu: elu on püha kohus ja võitlus ja kaose vallutamine.

SEE TULEB, SEE ON PÄRIS.

Meie oleme kangelased. Meie oleme kangelaNE. Tihke, terviklik ja tugev. Meil on julgust.

Põlegu jutud inimtsivilisatsiooni ajaloost kui tootmisvahendite arengust ja majanduslike huvide ja klasside konfliktist. Meie usume pühadusse ja kangelaslikkusse, millel pole vähimatki majanduslikku tagamõtet. Me pole nukud, kelle liikmeid nööride otsas teiste tahtmise järgi liikuma pannakse, me oleme kimpu köidetud jõud - fascio. Põlegu meie väikesed üksildased mõnud, et taastuks ajast ja ruumist vaba elu, mis on kõigile üks: elu, kus igaüks läbi oma erahuvide ohverduse, läbi surma enese teeb teoks selle, mis ainsana on midagi väärt.

Suured sõnadest ehitatud katedraalid ja labürindid on meid eksitanud. Põlegu ajalooraamatud, et me ei peaks vaidlema, kes on nats - me lihtsalt näeksime, et keegi vägistab lapsi, ja me teaksime kohe, millega on tegu, pole mingit vahet, kas me nimetame teda natsiks või kellekski muuks. Talle pole vaja uut Nürnbergi, mingit ajaloolise kujundi taaskordamist. Ta tuleb lihtsalt kohitseda.

Sõnad on alati kellegi teise omad, juba kellegi poolt läbi näritud ja meile nätsutamiseks edasi antud, milleks vaielda selle üle, milline oli kord nende tõeline maitse? Põlegu!

Me ju kõik tahame olla õnnelikud ja tunda rõõmu. Me ju kõik elame selle nimel. Põlegu siis kõik, mis seda õndsat rahu häirib. Ühtedele ei meeldi neegrikuningas Kurrunurruvuti saarel - põletame selle “Pipi” raamatu ära. Teistele ei meeldi tugevad naised - selge, põletame selle “Pipi” raamatu ära. Mõnele ei meeldi obstsöönsused - põlema see “Kaka ja kevad”! Mõned ei suuda taluda maailma ennastkordavat traagilist palet – Põlema see Aristotelese “Poetica”! Mõni ei adu inimhingede vahelist vendlust – põlema see Toora, Piibel ja Koraan! Siis on rahu maa peal. SEE TULEB, SEE ON PÄRIS.

Põlegu meie seljast need sõnadest ja ideedest rüüd, millega me oleme end rõivastanud, tihkelt end neisse sisse mässinud nagu kubujussid, nii et me ei saa isegi korralikult käsi tõsta, et üksteist emmata.

Põlegu!

OKS

Aare läheb istub lava trepile ja loeb raamatut. Valgus on õdus ja vilgub nagu elav tuli. Samal ajal on välja valgustatud ka „monoliit”, kust Aare hääl kõlab nagu raadiost. Samal ajal süütab Jarmo ladaani ning kõnnib viirukilõhna levitades vaikselt saalis ringi.

Sõda, katk ja nälja-aastad on ainult muinasjuttudeks saanud. Nooremad ei usu enam neid, ka vanemad inimesed kahtlevad. Ei tunta pomme ega barrikaade. Vabrikuvile ei kutsu töölisi ega luba neid puhkusele. Inimesed kõnelevad, et ükskord inimesed üksteist vastastikku elukutsetele ära olid tähendanud, et kord kahetunnine tööpäev oli olnud, enne veel, nagu muinasjutt räägib - kaheksatunnine. Nüüd ei tunta seda ammugi enam - naerdakse ainult selle madala mineviku ja selle aja laste üle. Nüüd on kõik inimeste-pikkused ja neil on tõesti ka inimese mõistus, tundmused, inimlik moraal ja inimese hingeelu, mehemõttetarkus. Enne ju seda ei olnud - räägib muinasjutt. See on taevas.

Üksikult ja hulgikaupa jalutavad inimesed paradiisiaia puude keskel, nende kasv on kõrge kui pikematel puudel: ei ole ju enam nälga... Sellega on kõik öeldud! Kõik petlikud pildid armastusest, lootusest ja inimese õnnest on kadunud. Niisugused unistused tõusevad ainult siis, kui elu kannatus on, kui inimlikke tundmusi veel ei ole. Nüüd on aga inimeste tundmused täiskasvanud, ja mis kasul. Mõistus ei kannata enam puudulikkude aatomite koosseisu juures. Peale pea on inimesel mõistust ka kätes ja jalgades ja üle keha. Nüüd ei ole ju enam elukutset, see oli ainult toores mäng ja alatu teotus inimsoole, kui ta liikmed teiste meeste takti järele liikuma pandi. Mööda on see pupelik inimese eluaste, mööda see lollakas ülespidamine ja loodusevägede reostus.

Nüüd ei ole tööd, ei ole ka nälga, sest töö on nälja sünnitaja olnud, nagu muinasjutt kõnelda teab. Kõik on unustatud, mis enne kunstlikust söömisest ja joomisest, naerust ja nutust kõnelda teab. Ei ole enam isasid ega emasid - kõik on inimesed. Ei ole ka lapsi. Ükskord olla isade-emade ajajärk olnud, see oli siis, kui jumalad inimesi petsid, neid oma tahtmise järele valgustasid ja pimestasid, armastama ja vihkama sundisid.

Ei ole enam raamatutevirnu, lugemist ega kirjutamist.See avaldaks kinnikaetud põlvede vaimuvaesust. Õppida pole midagi ja õpetada pole kedagi, kõik teavad juba iseenesest, kuidas elada tarvis, nad on elamiseoskamisega kaugel.

Ei testamenti, katekismust: inimesed said jumalate pettusest aru ja heitsid nad enesest ära. Neid mälestatakse ainult kui kahjulikke batsille inimese hingeelus.

Õhk ja päikene on kõik: isa ja ema, ristimine, laulatamine ja suremine. Maa on nälg, küllus, leivakannikas. Kuued on ammu kadunud ja särgid ka - häbeneda pole midagi. Kui kahjutegevad jumalad ära heideti, siis kadusid ihad ja tungid, mis inimest kannatama panid, siis kadus kõigi kurjade alus - tahtmine, kõige alatum enesepettus - armastus ja teised niisugused asjad. Siis kadus ka kuri ettekujutamishaigus, ja eelarvamuste pimestav võim, kus üks inimene ennast teise isaks ja emaks julges pidada-hilisemate teadmiste järele pole seda enam ammugi. Tahtmine suretab ja teeb elavaks. Mälestus kirjutab ja loeb ja teadus kui ilmaaegne tõbi ja hingekoorem on kui udu - selle oma aja nimetusega, mida mõistuseks peeti, - kadunud. Ammu juba loeti kõiki vaimuavaldusi haiglasteks ja kes tohiks nende hingeelu haigustega teise vaimu paigates rikkuda.

Eluvaim on juhatajaks ka oma muinasjutuliste jumalate üle. Inimene, selle sõna õiges tähenduses, on sündinud õhust ja tahtmisest.---

Ümber mäe on salk noori inimesi kogunenud. Inimesed on nagu ennevanasti noored neiud ja peiud, kes naisi võtsid ja mehele läksid, oma nõrkustest mitte võitu saades. Kõik inimesed on elujõulised, niisugused, nagu nemad peavad olema.

Suremist ei tunta, sellepärast pole ka sündimist vaja. Pole aastaaegade arvamist, tunde ega päevi, ööd. Keegi ei kõnele, sest see oleks kannatamine. Mõtlemisest saab juba küll - avaldamine igal kujul on ju andeksandmatu nõrkus. Kellelgi pole kaastundmust, haledusetunnet, nutta ei osata, nagu naermine ilmaaegne igaühe mõttekäigu järele on.

Nemad, need tulevikuinimesed, kes pikas olevikus - selle sõna õiges mõttes - elavad. See on esimene samm olevikus, kui kusagile enam püüda ei ole. Nüüd nemad ainult asuvad hingemägede ääres. Siin on terve kogu inimesi hommikust õhtuni - kui meil niisuguseid mõõte oleks - mitte nutmas, sest see oleks nõrkus, vaid mälestamas. Nad laulavad siin. Laul on alale jäänud, kui ka mitte endises tühises kujus, sest laul on kunst. Kõik kunstid on alles. Siin lauldakse vabadusviise.

Miks need noored inimesed - kõik inimesed on ju tulevikus noored - nii laulavad ja pidutsevad, selle kohta räägib muinasjutt, kuna teised muinaslood kõik ära ununenud on, tumedalt ja lühikeselt hingemägede sündimise loo.

Jutt hingemäe saamisest, kus ei ole sõja, katku ega nälja mälestusi, on umbes niisugune:

Järgneb VIDEO: “Kafka põletamine”: Pääru paneb põlema Kafka romaaniraamatu, seejärel lisab lahtirebitud lehti teistest raamatutest. Video taustaks koorilauluna Goethe “Heideröslein” Schuberti viisiga:

Sah ein Knab' ein Röslein stehn,

Röslein auf der Heiden,

War so jung und morgenschön,

Lief er schnell es nah zu sehn,

Sah's mit vielen Freuden.

Röslein, Röslein, Röslein rot,

Röslein auf der Heiden.

Knabe sprach: "Ich breche dich,

Röslein auf der Heiden."

Röslein sprach: "Ich steche dich,

Dass du ewig denkst an mich,

Und ich will's nicht leiden."

Röslein, Röslein, Röslein rot,

Röslein auf der Heiden.

Und der wilde Knabe brach

's Röslein auf der Heiden;

Röslein wehrte sich und stach,

Half ihr doch kein Weh und Ach,

Musste es eben leiden.

Röslein, Röslein, Röslein rot,

Röslein auf der Heiden.

Tõlge:

Nägi roosi poisike,

kaunist roosi nõmmel.

Hommikvärskelt õitses see.

Jooksis poiss ta juurde teelt,

vaatles teda õnnel.

Roosikene, punav roos,

roosikene nõmmel.

Ütles poiss: ma murran sind,

roosikene nõmmel!

Vastas roos: ma torkan sind,

et sa meeles peaksid mind,

ei sa too mull’ õnne.

Roosikene, punav roos,

roosikene nõmmel!

Ja siis julmalt murdis poiss

roosikese nõmmelt.

Kaitses end ja torkas õis,

kuid ei ennast päästa võind,

poiss ta katkus varrelt.

Roosikene, punav roos,

roosikene nõmmel!

KIRIK

Orel „harjutab” Mart Saare „Leelo” motiive, kogu saal veikleb tuledes. Aare avab tellingud (esimestel etendustel tegid seda Jarmo ja Aare mõlemad) ja toob nähtavale põlenud pingid, millest tõuseb suitsu. Seejärel läheb saal hämaraks, ainult tellingud ise jäävad nähtavale, ekraanile ilmub videopilt kangelase ruumist, kuhu on improviseeritud altar suure risti ja paljude põlevate kirikuküünaldega. Kui Jarmo hakkab rääkima, jääb taustaks ainult vaiksem orelidroon.

Jarmo puldi tagant:

Püha! Püha! Püha! Püha! Püha! Püha! Püha! Püha! Püha! Püha! Püha! Püha! Püha! Püha! Püha! Püha!

Vaadake enda ümber.

Kes on Teie ees.

Kes on Teie ümber.

Kes on Teie taga.

Kes on Teie ümber.

Kes on Teie kõrval.

Kas te näete – Teda?

Kas te näete Ta pead?

Kas te näete Ta juukseid?

Kas te näete Ta laupa?

Kas te näete Ta nina?

Kas te näete Ta palgeid?

Kas te näete Ta suud?

Kas te näete Ta huuli?

Kas te näete Ta teravaid hambaid?

Kas te näete Ta silmi???

Püha! Püha! Püha! Püha! Püha! Püha! Püha! Püha! Püha! Püha! Püha! Püha! Püha! Püha! Püha! Püha!

Maailm on püha! Hing on püha! Nahk on püha! Keel ja hambad ja käsi ja rusikas pühad!

Kõik on püha! kõik on pühad! igal pool on püha! iga päev on püha! igaüks on püha! Üks ja ainus püha!

Vasak on sama püha kui parem! Iga hull on püha nagu Sina mu naaber oled püha!

Karjed on pühad! Sõnad on pühad! Hääl on püha! Kuulajad on pühad! Ekstaas on püha!

Püha Usk püha Lootus püha Armastus! püha Võim püha Vaen püha Viha! püha Jarmo püha Aare püha Pääru! pühad tundmatud läbitõmmatud ja kannatavad murjamid! pühad inetud iniminglid! Pühad kogunenud lambad ja pühad eraldatud sikud! Pühad Teised Meie ees!

Pühad mässulised hullumeelsed karjased! Kes istub siin ONGI püha! Kes saavad üheks teistega ONGI pühad!

Püha Lagi! Pühad Seinad! Püha põrand! Püha lagi! Pühad Seinad! Püha põrand!

Püha koda, milles meie südamed on loitmas! Püha kirkus meie rinnus!

Püha andestus! arm! halastus! usk! Pühad! Meie! kehad! kannatamine! suuremeelsus! Püha andmine ja püha saamine!

Püha üleloomulik ülisärav arukas hea hing!

Püha koljumõra teeperves. Püha veri soontes voolamas. Püha veri tänavatel.

Püha põsk ja kand ja varvas! Püha rõhk südames!

Püha taht mis läigib! Püha säde mis loidab!

Püha käsi mis tikku tõmbab!

Püha püha püha püha püha püha!

Selle teksti ajal ilmub videosse Pääru, haarab risti ning kannab selle läbi uste ja Kopli rahvamaja saali õue – selgub, et kangelase ruum on olnud kohe siinsamas lava taga. Hetkel, kui Pääru läheb ristiga läbi saali, hakkab Aare publikule tikke jagama, seejärel läheb istub küljele ühele põlenud toolidest. Pääru paneb risti õues püsti, istub ise toolile ja süütab muru, tuli roomab aeglaselt risti poole. Helitausta sigineb koorilaul.

Video peale tuleb Marxi tekst (Jarmo seisab sel ajal tardunult kõnepuldi taga):

Religioon on selle maailma üldine teooria, selle entsüklopeediline kompendium, selle rahvaliku vormiga loogika, selle spirituaalne tulipunkt, selle vaimustus, selle moraalne hõivatus, selle pidulik täiekssaamine, selle üleüldine tröösti ja õigusemõistmise aluspõhi. Ta on inimolemise fantastiline realiseerumine, kuna inimolemisel endal pole mingit tõelist reaalsust. Võitlus religiooni vastu on ka vahend võitluseks sellise maailma vastu, mille vaimseks hõnguks on religioon.

Religioosne kannatus on korraga nii tegeliku kannatuse väljendus kui ka protest tegeliku kannatuse vastu. Religioon on rõhutud olendi ohe, südametu maailma süda, hingetu olukorra hing. Ta on rahvahulkade heroiin.

Religiooni kui rahva illusoorse õnne kaotamine on nõue nende tegeliku õnne järele. Üleskutse loobuda illusioonidest oma olukorra suhtes on üleskutse loobuda olukorrast, mis neid illusioone vajab. Religiooni kriitika on eos kriitika selle pisarate oru suhtes, millele religioon annab pühapaiste.

YETZER HARA

Videos läheb Pääru lõpuks ja pistab risti tulle, rist hakkab põlema. Helitaust muutub valjemaks ja intensiivsemaks, korduma hakkab selge „Leelo” motiiv, millele Jarmo kaasa laulab.

Jarmo:

Meis kõigis pesitseb Yetzer Hara.

MIS NEED OHJAD MEIDA HOIDVAD MEIDA HOIDVAD

MEIDA HOIDVAD MEIDA KÖITVAD – MEIDA, KÖITVAD MEIDA!

LEELO LEELO LEE-LOOO

LEELO LEELO LEE-LOOO

Meis kõigis on see Sütitaja.

Meis kõigis on see.. kes on nõus loobuma.. millestki päriselt.. Millestki loobuda lõplikult!

VIIMAKS!

LÕPUKS OMETI! LÕPUKS O-ME-TI!

Nii et isegi ahmida seda enestesse enam ei saa.

Meis kõigis ON see Säde.

Meie südametes pesitseb kustutamatu janu vabaduse järele!

Meie kujutlused kõigest võimalikust käänavad meie südamed valele teele!

Hävigu TULES see kõik!

Meis kõigis elab see püromaan, kes pistab oma saba lõkkese ja jookseb mööda kuiva preeriat ringi!

Ka ÜKS SÄDE VÕIB SÜÜDATA PREERIA!

Teie kätes on see VÄGI! TÕMMAKE TULD!

TÕMMAKE TULD!!

LEELO LEELO LEE-LOO

LEELO LEELO LEE-LOO

IHKAME JU IKKEST LAHTI, IKKEST LAHTI

ORJUSEST JU PÄÄSTA TAHAKS – PÄÄSTA, PÄÄSTA TAHAKS!

Osa publikust süütab üleskutse peale tikud. Orelimuusika väändub ära, video lõppeb, valgusfookus läheb „monoliidile”, kust hakkab kostma laul “Surm ootab mind”. Jarmo läheb ja lükkab laulva monoliidi mööda üht saalikülge saali tahaotsa, seejärel ronib üles tellingule punaste toolidega „looži”.

rinnus põleb kirg

surm ootab mind

vaibund mu meel

loobun enda imedest

langen uinudes

mis te otsite

silmades peitub igavik

kustund pilgud

DOMENICO

Jarmo:

Milline esivanem kõneleb minus? Ma ei saa elada korraga nii oma peas kui oma kehas. Sellepärast ei saa ma olla ainult üks inimene. Ma suudan tunda endas korraga lõputut hulka asju. Meie ajastu tõeline pahe on selles, et enam pole suuri meistreid. Antonin Artaud on kirjutanud: loeb Artaud’ raamatust „Esseid ja kirju” „Ilma julmuse elemendita, mis on igasuguse etenduse alus, ei ole võimalik teatrit teha. Praeguse mandumise olukorras, kuhu me oleme jõudnud, tuleb inimestele metafüüsikat naha kaudu pähe taguda.”

Südame tee on kaetud varjuga. Me peame kuulama hääli, mis näivad tarbetud. Ajudesse, mis on hõivatud tüütute argiste toimetuste ja ebaoluliste pisiasjadega, peavad tungima sumisevad tulimardikad. Me kõik peame täitma oma silmad ja kõrvad asjadega, mis on suure unistuse alguses.

Keegi peab hüüdma, et me peame ehitama püramiide! Pole tähtis, kui me neid ei ehitagi. Me peame seda soovi toitma, peame oma hinge igast otsast laiali laotama nagu lõputu kanga.

Kui tahate, et maailm läheks edasi, peame üksteisel käest kinni hoidma, me peame segunema, niinimetatud terved ja niinimetatud haiged.

Hei, teie, terved! Mida tähendab teie tervis? Kogu inimkonna silmad vaatavad kuristiku poole, millesse me kõik kihutame. Vabadusest pole abi, kui teil pole julgust meile silma vaadata, süüa koos meiega, juua koos meiega, magada meiega! Just need niinimetatud terved on viinud maailma katastroofi äärele. Inimene, kuula! Sinus on vesi, tuli, ja seejärel tuhk, ja kondid keset tuhka.

Kondid ja tuhk!

Kus ma olen, kui ma pole reaalsuses ega oma kujutluses? Ma teen uue lepingu maailmaga: päike peab paistma öösel ja lund sadama suvel. Suured asjad lõppevad, ainult väikesed asjad kestavad. Ühiskond peab ühinema ja mitte olema niimoodi killustunud. Teil tuleb vaadata loodust, et mõista, et elu on lihtne ja et me peame tagasi alguspunkti pöörduma, punkti, kust me oleme eksiteele läinud. Me peame naasma elu põhiprintsiipide juurde, ilma vett saastamata. Mis maailm see küll selline on, kui hullumeelne peab teile ütlema, et te peaksite iseennast häbenema?

Hingake.. Hingake süttinud õhku.

Teie hing loidab iga Hingetõmbega.

Me ju peame..

Peame lämmatama kõik, mis tules ei põle.

Peame lämmatama vaimu.

Lämmatama Rõõmu & Kurbuse.

Inimlikkus meis peab hävitatud saama.

Läbi Tule.

Tõstkem Käed ja põrisegu trumm.

Sähvatus ilma tähenduseta.

Laske see välja ja Hingake see sisse.

Mitte keegi Meist.. ei oma ju tähtsust.

Tõuske üksi ja Hingake ühes.

Me peame põletama

Tühimikud meie vahel.

Emmakem seda Äkilist Sähvatust eneste palgeil.

Osutab käega ekraani poole.

VIDEO “Lipu põletamine”. Kõlab „Kaunimad laulud”, Pääru seisab tõrvikuga Jaani kiriku kõrval ja hakkab liikuma. Vabaduse väljakul on 24. veebruari tõrvikurongkäigu lõpukogunemine. Kui Pääru jalutab läbi rahvamassi, räägib Aare:

No mis on indiviid? See sõna tuleb ladina keelest, eks, dividere tähendab eraldama, eristama, lahutama, jagama, jaotama. Divide et impera, eksju, jaga ja valitse. Ja eesliide "in" tähendab eitust. Individuum tähendab midagi, mida ei saa jagada. Sama tähendusega on kreeka sõna atomos - aatom. Tomos tähendab lõiget (samast tüvest tuleb näiteks anatoomia - lahti lõikamine), ja a on eitus - a-tomos: miski, mida ei saa enam tükkideks lõigata, jaotada, eraldada.

Jagada indiviide ei saa, küll aga saab neid korrutada ja liita, ja alles seejärel saab neid jagada ja lahutada - mitte enam indiviididena, vaid diviididena, diviisidena, divisjonidena, hulkadena. Nii et kui tahad jagada ja valitseda, siis kõigepealt korruta ja liida. Muudkui korruta, ükskõik millist juttu, kui tahes absurdne see ka poleks, peaasi, et rütmiliselt, sest kordumine koondab. Marsisamm või laulutakt, see korrutab indiviidid hulgaks, ja siis juba saad seda hulka jagada.Indiviid ISE on jagamatu. Ma võin ennast jagada oma rollideks, identiteetideks, aga miski jääb alati alles, kui need küljest ära lõigata: indiviid ise, mis ei allu anatoomiale. Indiviid mis ei allu hulkade anonüümsele tahtele.. vaid sammub Isepäiselt, et... et...

Pääru liigub rahvahulgast läbi, kõnnib üles Harjumäele, läheb pargipingile, võtab taskust lipu ja paneb selle põlema.

Pärast video lõppu süütab Jarmo lava kõrval tulealusel leegi.

KÜSIMUSED

Aare oma toolilt:

Kas te olete veel meiega?

Kas nüüd on küll?

Miks te siin olete?

Mis te otsite?

Kas näete nüüd?

Kumma käega sa tagumikku pühid?

Kas sa pead ennast ilusaks inimeseks?

Kas sa oled tark?

Kas sa oskad mõelda?

Kas sa suudad uskuda?

Kas ma võin sind kallistada?

Kas ma võin sulle haiget teha?

Kas sa oled õnnelik?

Kes sa oled?

Oled sa üldse keegi?

Kas sa oled olemas?

Jarmo lavalt:

Küsimine on sissetung. Küsimine annab küsijale võimupositsiooni, ta sunnib teisi vastama. Mida rohkem sa vastad, seda rohkem sa allud. Kõige ohtlikum on see, kui nõutakse kiiresti lühikesi vastuseid. Maskeerumine või kõrvalepõiklemine on sel juhul väga raske. Robustne tõrjumisviis on tumma või mõistmatut mängida - kuid see töötab ainult võrdsete vahel. Sa võid vaikida, see on kindlaim kaitse. Kuid sel juhul võib küsimus võtta füüsilise kuju, sind võidakse piinata, su keha väänata, et vastus kätte saada. Ja kui sa oled vastuse andnud, oledki sa seotud, kimpu sattunud, kokku köidetud - fascio.

Aare liigub lava ette:

Kas sa tõmbaksid tikku, kui kõik teised seda samuti teeks?

Kas sa ohverdaksid enda maailma nimel?

Kas sa ohverdaksid minu maailma nimel?

Kas sa ohverdaksid maailma minu nimel?

Kas sa oled puudutatud?

Kuidas sa maitsed?

Kuidas sa lõhnad?

Kas sa oled päris?

Jarmo oma jutu ajal revolvrit laadides:

Kangelane on see, kes lõpetab küsija küsimuste rea. Ta keeldub võtmast küsimuste kuju, sest ta teab, et nende taga on vaid küsimus "kes sa oled?", ja sellel pole lõplikku vastust, sest selles pesitseb lõpmatus. Kangelane muutub ise vastuseks: "Ma olen see, kes ma olen, näe, vaata mulle silma", ja ta teeb selle vastuse teoks, viib selle täide. Aare?

Aare: Jarmo?

Aare ja Jarmo lähevad lava kõrvaluksest välja, ilmuvad ekraanile: nad sisenevad kangelase ruumi, kuhu on kogunenud erinevat kraami – palju põlevaid küünlaid, põlenud rist, lipp, lademes raamatuid. Järgnevate küsimuste jooksul vaatavad nad ruumis ringi, seejärel teineteisele otsa, seejärel vaatajate poole.

Aare:

Millal ma nägin sind näljasena ega toitnud sind?

Kas sa oled maailma naba?

Kas on siin üldse miski päris?

Kas inimene võib teiselt inimeselt võtta elu?

Kas inimene võib teisele inimesele anda elu?

Kas inimese elu eest saab midagi osta?

Kas inimene on püha?

Kas inimene on piisavalt püha, et tema ohverdamine lunastaks teised?

Kas sa usud, et ülim ohverdus on surra millegi nimel?

Jarmo:

Ei, ma usun, et ülim ohverdus on elada millegi nimel.

Jarmo laseb Aare maha. Blackout.

FINAAL

VIDEO „Pääru monoloog”

PÄÄRU:

Alguses pimeduses, ainult hääl. On kaks noort kala, kes ujuvad ringi, ja neile ujub vastu üks vanem kala, kes noogutab ja küsib: „Noh, poisid! Kuidas vesi on?” Noored kalad ujuvad mõnda aega vaikides edasi, kuni üks neist jääb seisma, vaatab teisele otsa ja küsib: „Kuule, mis asi see vesi veel on?” 

Pääru süütab zippoga küünla, tema nägu suures plaanis ekraanil. Aare ja Jarmo ilmuvad vaikselt lavale, Aare võtab maha lindid publiku ümbert, Jarmo ootab natuke ja hakkab süütama küünlaid lava servas oleval redelil, lõpuks süütavad nad koos küünlad lava ees oleval trepil ja liiguvad vaikselt saali uste juurde publiku selja taha Päärut kuulama.

Teatris on ikka kombeks jutustada sellised lihtsaid allegoorilisi mõistujutte, ja tuleb välja, et see komme ei ole sugugi rumal. Aga kui te arvate, et ma esitlen ennast siin nagu vana tark kala, kes räägib teile, noortele kaladele, mis asi vesi on, siis ärge muretsege. Ma ei ole kindlasti vana tark kala. Selle kala mõistujutu mõte on lihtsalt see, et tihti on kõige ilmselgemad ja olulisemad asjad need, mida on raske näha ja millest on raske rääkida. Ma mõistan, et see kõlab lihtsalt, banaalselt, aga uskuge: kõige lihtsamatel tõdedel on argipäeva kaevikutes elu ja surma tähtsus. Või vähemasti nii ma üritan teile väita.

Kõige tüütum klišee, mida ma oma koolipõlvest mäletan, on, et haritud inimene ei ole mitte see, kes teab palju, vaid see, kes on õppinud mõtlema. Ja kui sa oled nagu mina, siis sulle ei meeldinud seda kuulda, ja see on isegi natuke solvav, et keegi peab sulle õpetama, kuidas mõelda. Aga ma väidan teile, et see klišee ei ole sugugi solvav, sest päriselt tähenduslik osa mõtlemisest ei ole mitte sinu võimekus ja osavus, kuidas sa mõtled, vaid valik, millest sa mõtled.

On veel üks teine mõistulugu. Kuskil Lõuna-Eesti pärapõrgus istuvad kõrtsis kaks meest. Üks on usklik, teine ateist, ja nad vaidlevad Jumala olemasolu üle. Vaidlus on jõudnud sellesse uljasse faasi, mis tekib umbes pärast neljandat õlut, ja ateist ütleb: „Tead, tegelikult ma olen ka ju proovinud seda usu-asja ja ma olen proovinud palvetada. Kuu aega tagasi näiteks sattusin ma tuisu ajal külast eemale, ma olin eksinud, ma ei näinud midagi, oli kohutavalt külm ja mul tekkis oma elu pärast hirm, ja siis ma laskusin põlvili lumme ja ma hüüdsin: „Jumal, oh jumal, kui sa oled olemas, ma suren siia külma kätte, kui sa mind ei päästa.”” Usklik mees vaatab talle nõutult otsa: „Aga sa pääsesid, nüüd sa peaksid ju ometi Jumalat uskuma.” Ateist vaatab talle omakorda hämmastunult otsa: „Ei, lihtsalt juhuslikult läksid kaks setut must mööda – nad näitasid mulle õige teeotsa kätte.”

Seda saab mõtestada umbes nii: täpselt samal kogemusel võib olla kahe erineva inimese täiesti erinev tähendus, arvestades nende inimeste erinevaid sisemisi uskumusi ja seda, millise tähenduse nad ise omakogemustele annavad. Me hindame tolerantsust ja uskumuste mitmekesisust. Kindlasti ei taha me väita, et ühe mehe tõlgendus on õige ja teise oma vale ja halb. Ja see kõik on väga õige. Aga – me ei räägi ka kunagi sellest, kust need isiklikud mõttemallid tulevad. Tähendab, kust ja kuidas need on tekkinud nende kahe mehe sees. Nagu meie suhe meid ümbritsevasse ja see, kuidas me oma kogemusi tõlgendame, oleks meile ette määratud nagu meie pikkus ja jalanumber, või nagu see imbuks meisse kuidagi automaatselt kultuurist, ja nagu see ei olekski meie enda isiklik ja tahtlik valik. Ja loomulikult ülbus. See mitteusklik mees on täiesti kindel, et nendel setudel ei ole mitte mingit pistmist tema palvega abi järele. Ja tõsi – on palju usklikke, kes on sama ülbed ja sama kindlad enda tõlgenduste suhtes. Ja nad on ilmselt veel tülgastavamad kui see ateist, vähemasti meie jaoks, siin. Aga religioosse dogmaatiku probleem on täpselt seesama, mis selle loo mitteuskliku mehe probleem. Pime usk. Kitsarinnaline eelarvamus, mis on nii vangistav, et vang ise ei saa arugi, et ta istub kinni.

Mida ma tahan öelda, on, et minu meelest on see – see, mida "mõtlema õppimine" tegelikult tähendab. Olla lihtsalt natukene vähem ülbe. Et oleks natuke kriitilist taju ja tähelepanu enda sisemiste veendumuste suhtes. Sest suur hulk sellest, milles ma olen iseenesest ja automaatselt kindel, tuleb välja, on totaalselt vale ja väär.

Siin on üks näide sellest, mis on täiesti vale ja väär, aga mis tundub mulle vääramatu tõena. Minu vahetu kogemus kõige mind ümbritsevaga toetab minu sügavat usku, et mina olen universumi keskpunkt. Ma olen kõige elusam, kõige erksam ja kõige tähtsam inimene. Me ei räägi tihti sellisest loomulikust enesekesksusest, sest see on sotsiaalselt vastik. Aga see on meie kõigi jaoks enam-vähem sama. See on meie loomulik sättumus. Sünnist saadik kontides. Mõelge. Mitte keegi meist ei ole kogenud maailma muud moodi kui olles selle kese. Maailm – see on minu ees, see on minu taga, maailm minust paremal ja minust vasakul. Teiste mõtteid ja tundeid peab mulle kuidagi vahendama ja selgitama, aga minu enda omad on nii vahetud, pakilised ja päris.

Ja ma ei pea praegu siin loengut kaastundest või isetusest ja teistest voorustest. Küsimus ei ole voorustes. Küsimus on selles, et mul on võimalus vabaks saada sellest loomulikust sättumusest, mis on nii sügavalt enesekeskne ja mis sunnib mind kõike kogu aeg tõlgendama läbi ainult ühe prisma. Läbi enda.

On väga raske olla ärkvel ja tähelepanelik ja mitte alluda sellele hüpnootilisele sisemonoloogile enda sees. (Mis võib-olla toimub ka praegu.) "Mõtlema õppimise" klišee taga on palju sügavam ja olulisem idee: kuidas õppida kontollima seda, kuidas ja millest ma mõtlen. Kuidas olla piisavalt teadlik ja ärkvel, et märgata, et mul on valik, millele ma tähelepanu pööran ja kuidas ma enda kogemusi tõlgendan.

"Mõistus on suurepärane teener, aga kohutav isand". Pealtnäha veel üks tüütu klišee, aga tegelikult on see kohutav tõde. See ei ole juhus, et väga suur osa inimestest, kes sooritavad tulirelvaga enesetapu, tulistavad endale pähe. Nad tulistavad kohutavat isandat. Aga tõde on, et enamus neist on surnud juba ammu enne, kui nad päästikut vajutavad. Kuidas hoiduda sellest, et me läheme läbi oma mugava, küllusliku, lugupeetud elu surnuna, teadvusetuna, orjastatuna oma loomulikku sättumusse olla oma peas päevast päeva täiesti üksi.

Näide. Sa ärkad hommikul, lähed tööle, töötad kaheksa või kümme tundi, ja õhtuks oled sa nii väsinud ja tüdinud, et sa ei taha muud kui minna koju, süüa kõht täis ja natuke siis logeleda, et siis vara magama minna, sest homme pead sa loomulikult vara ärkama, et uuesti siis tööle jõuda. Aga siis tuleb sulle meelde, et kodus ei ole süüa, ja nüüd pead sa pärast tööd poest läbi käima. Loomulikult on tipptund, liiklus on umbes. Kui sa lõpuks poodi jõuad, on see paksult inimesi täis, sest neil ka ei olnud aega töö ajal poodi minna. Poes on vastik valgus ja mingi ilge okseleajav ostumuusika. Sa ei taha seal olla, aga sa ei pääse sealt ka kiiresti minema; sa pead ekslema seal ülevalgustatud kaubamajas tohutute riiulite vahel, et oma asjad üles leida, ja siis pead sa oma suure ostukäruga manööverdama kõigi nende teiste väsinud ja kiirustavate inimeste ostukärude vahel, ja siis tuleb välja, et kuigi on tipptund, ei ole piisavalt kassasid lahti ja järjekorrad venivad, ja see kõik on ebaõiglane ja rumal. Aga sa ei saa seda viha välja elada naise peale, kes töötab kassas nagu orav rattas, kes on üle töötanud ja kelle töö igapäevast tähendusetust ja mõttetust ei suuda keegi meist isegi ette kujutada. Lõpuks jõuad sa kassani, sa maksad oma toidu eest ja sulle öeldakse „Ilusat õhtut” sellise häälega, mis on täielik surma korin. Sa paned oma närused, rebenevad kilekotid kärusse, mille üks ratas on katki ja mis kisub lootusetult vasakule, sa lähed sellega läbi rahvarohke parkla, ja siis pead sa läbi aeglase, veniva, limaja tipptunniliikluse koju jõudma.

Ja see on su elurutiin. Ja peale selle on veel igasugu palju tüütuid ja tähendusetuid argielu rituaale. Aga selles ei ole iva. Iva on, et just seal, muserdavas ja ärritavas olukorras on sul võimalik valida. Sest liiklusummikud ja rahvast täis riiulivahed ja pikad järjekorrad annavad mulle aega mõelda, ja kui ma ei tee teadlikku valikut, kuidas mõelda ja millele tähelepanu pöörata, siis olen ma vihane ja õnnetu iga kord, kui ma poes käin. See on mu loomulik sättumus: mõelda, et kogu see olukord on kuidagi just minu vastu suunatud, et siin on tegemist ainult minu tühja kõhuga ja minu väsimusega ja minu tahtmisega kiiresti koju jõuda, ja tundub, et kogu maailm on just minul tee peal ees, ja kui eemaletõukavad need inimesed on, kui lollid ja kui kustunud pilkudega ja ebainimlikud, ja kui tüütu see on, et nad järjekorras seistes valjusti telefoniga räägivad. Ja see kõik on nii sügavalt ja isiklikult just minu suhtes ebaõiglane, ja kui vastikud on need tohutu suured tobedad sõiduradu blokeerivad maasturid, mis põletavad hiiglakoguses kütust, ja et sinimustvalged lipud ja Georgi lindid on tavaliselt just kõige suurematel ja kõige isekamatel autodel, mille roolis on kõige inetumad ja kõige ülbemad juhid, ja ma mõtlen, kuidas meie lapselapsed hakkavad meid põlgama, me kliima perse keerasime, jne jne.

Kui ma mõtlen nii poes ja liikluses, hästi, paljud meist nii teevad, aga niimoodi mõtlemine on lihtne ja see ei ole meie valik. See on mu loomulik sättumus. See on mu automaatne viis kogeda seda tüütut ja ärritavat argielu, kui ma järgin alateadliku uskumust, et mina olen maailma keskpunkt ja minu vajadused ja tunded on need, mis on maailmas kõige olulisemad.

Aga mul on valik mõelda, et mõni inimene neis maasturites on võib-olla üle elanud kohutava autoõnnetuse ja nüüd kardab ta autoga sõitmist nii väga, et ainult selles maasturis tunneb ta ennast turvaliselt. Või et seda Jeepi, mis praegu minu eest lõikas, juhib võib-olla isa, kelle laps on väga haige ja kes istub praegu tema kõrval ja nad püüavad haiglasse jõuda, ja et tegelikult olen mina tema tee peal ees. Mul on võimalus valida, sundida ennast teadlikult mõtlema, et kõik teised seal järjekorras on sama tüdinud ja väsinud kui mina ja et nii mõnegi elu on kindlasti veel palju raskem ja valusam kui minu elu.

Ma ei loe moraali, ma ei ütle, et nii peab mõtlema. See ei ole kerge. See on raske. Selleks on vaja tahet ja teadlikku pingutust, ja kui te olete nagu mina, siis teil ei ole selleks iga päev jõudu ja mõni päev te ka lihtsalt ei taha seda teha.

Aga parematel päevadel, kui me oleme piisavalt ärkvel ja teadlikud, on meil võimalus valida, et me vaatame teistmoodi seda tüsedat kustunud pilguga üle mukitud naist, kes just järjekorras oma lapse peale karjuma hakkas. Võib-olla ta tavaliselt ei ole selline. Võib-olla ta on kolm ööd järjest üleval olnud, hoidnud kätt oma luuvähki sureval mehel. Võib-olla on just see naine see väiksepalgaline ametnik, kes eile aitas su elukaaslasel lahendada ühe tobeda bürokraatliku probleemi. Muidugi, kõik see ei pruugi nii olla, see ei ole väga tõenäoline, aga see ei ole ka võimatu. Kui sa oled alateadlikult kindel, et sa tead, mis reaalsus on, ja sa järgid oma loomulikku sättumust, siis sa ilmselt ei kaalu neid võimalusi. Aga kui sa tõesti õpid kontrollima, millele sa tähelepanu pöörad, siis see on sinu võimuses: kogeda seda umbset, palavat, aeglast tarbimispõrgut mitte ainult tähendusrikkana, vaid pühana, nii et selle taga on sama vägi, mis sünnitas tähed: armastus, ja sügav müstiline ühtsus, mis seob kõike ja kõiki.

Mitte et see müstiline värk oleks kindlasti tõsi. Ainus, mis on tõsi, on see, et sul on võimalik valida: millel on tähendus ja millel ei ole. Sa saad otsustada, millist jumalat sa kummardad. On veel üks asi, mis on kummaline, aga tõsi. Igapäeva argielu kaevikutes ei ole olemas sellist asja nagu ateism. Kõik kummardavad. Ainus, mida me saame valida, on, mida me kummardame. Ja mõjuv põhjus, miks valitakse midagi spirituaalset, nagu Jahve või Jeesus Kristus või Allah või Maa-Ema või Neli Õilsat Tõde, on see, et kõik muu, mida teenida ja kummardada, sööb sul hinge seest. See on tõsi. Kui sa jumaldad raha ja asju, siis ei ole sul neid kunagi piisavalt, sul ei ole kunagi tunnet, et nüüd on küllalt. Jumalda oma keha ja ilu ja seksikust, ja sa tunned ennast kogu aeg inetuna. Ja kui aeg läheb ja vanadus hakkab ennast näitama, sured sa sada surma, enne kui sind lõpuks mulda maetakse. Ja mingil tasandil me kõik teame, et see on tõsi. Sellest räägivad meile müüdid, vanasõnad, klišeed, epigrammid, mõistujutud. Aga kogu nipp seisneb selles, kuidas seda tõde iga päev kogu aeg meeles pidada. Jumalda võimu, ja lõpuks tunned sa ennast nõrgana ja sa kardad. Jumalda oma intellekti, oma tarkust, ja lõpuks tunned sa end rumalana, petisena, kes kohe vahele jääb. Ja salakaval asi nende asjade jumaldamise puhul ei ole mitte see, et nad on kurjad või pahelised, vaid see, et nad on alateadlikud. See on meie loomulik sättumus.

Päevast päeva libised sa neisse vaikselt sisse, valid üha samu kindlaid valikuid, ja sa isegi ei märka, et sa seda teed. Ja see niinimetatud päris maailm, see meeste ja raha ja võimu maailm ümiseb rõõmsalt kaasa oma viha ja kibestumise viisi ja januneb selle eneseimetluse ja enesejumaldamise järele. Meie praegune kultuur on rakmestanud selle väe viisil, mis on toonud meile enneolematu jõukuse, mugavuse ja isikliku vabaduse. Vabaduse olla valitseja kuningriigis, mis mahub ära mu väiksesse pealuusse, ja seal ma olen – üksi kogu enda loodu keskel. Aga muidugi on ka olemas teistsugune vabadus, vabadus, millest ei räägita palju selles tahtmise ja saavutamise maailmas, selline vabadus, kus kõige tähtsam on tähelepanu ja teadlikkus ja oskus teistest inimestest päriselt hoolida ja ohverdada ennast teiste nimel lugematuid kordi kõige ebaseksikamatel viisidel.

See on tõeline vabadus. See tähendab olla haritud, osata mõelda. Alternatiiv on teadvustamatus, automaatkäik, loomulik sättumus, rotijooks, pidev näriv tunne, et on kinni püütud, aga siis käest lastud midagi lõpmatut.

Ma ei pea jutlust, ma ei räägi moraalist või usust või elust pärast surma. Ma räägin elust enne surma. Sellest, mis on nii oluline ja päris, kogu aeg igal pool meie ümber, et me ei pane seda isegi tähele ja me peame endale kogu aeg meelde tuletama (endale vett peale käega peale piserdades):

see on vesi

see on vesi

see on vesi

Siseneb muusika (Markus Robami „atomo”). Pääru süütab enda ning kõnnib põledes meist eemale. On näha, et ta on samas kangelase ruumis, mis nüüd on täiesti lage, ta on ise ainus valgusallikas ruumis. Ta laskub põlvili, aeglane fadeout.

Pärast video lõppu avavad Jarmo ja Aare saaliuksed ning ootavad publiku väljumist. Lõpumuusika jääb vaikselt kestma. Uksel antakse kõigile kätte pamflett:

INDIVIID EI PÕLE

Uus inimene on ise, kes on teiste isedega ümber lõkke. Nad istuvad ümber tule ning vaatavad üksteisele otsa – ümber sellesama tule, mis on põletanud kõik, mida saab põletada, kõik kuuluvused, identiteedid, omandused. Aga kuna indiviid ei põle, Ise ise ei põle, siis on see tuli nüüd see, mille ümber nad saavad vabalt koguneda. Mis on selle uue inimese, iseks saanud indiviidi peamine tunnus? See, et ta on vaba. Ta ei ole teistsugune kui „vana inimene” – nagu see Scholemi-Benjamini lugu tulevasest messiaanlikust rahuriigist, kus kõik on samuti nagu siingi: me elame samasuguses toas ja kanname samu riideid, kõik on sama, ainult et natuke teisiti; tass laual on pisut teisiti – aga see on lunastatud maailm. Mida tähendab „lunastatud”? Vabaks ostetud, tasuta, free. Sa liigud oma toas ringi ja sa pole selle eest kellelegi võlgu. Sa liigud iseendana ringi ja sa pole selle eest kellelegi võlgu – ei oma vanematele, oma kodumaale, oma isandatele. Sa pole ennast ostnud, sa pole pidanud selleks kelleltki luba küsima, et olemas olla. Võib-olla pole olemas tingimusteta armastust; aga kindlasti on olemas tingimusteta õigus olla vabalt ise.

Suzuki kirjutab ühest valgustunud buddha mungast, kes ütles: „Nüüd, kui ma olen valgustunud, olen ma sama õnnetu kui ennegi.” Uus inimene ei ole tingimata õnnelik. Jossif Brodski on ühes intervjuus öelnud: „Vabadus on indiviidi autonoomia teadvustatud seisund. inimolendil on kaks võimalust: olla vaba või olla õnnelik. Vabadus pole õnne sünonüüm, vastupidi, sageli on see õnnetu-olemise sünonüüm. kui oled vaba, võid sa olla kohati ja ajuti õnnelik. Õnn on ajutine seisund nagu iga seisund. Õnnetu olemine on hind, mida makstakse vabaduse eest.” Nii et see uus inimene, see ise pole õnnelik, aga ta on vaba. Või kes teab, poeedid räägivad tihti endale vastu, teisal on Brodski öelnud: „Õnn on hetk, kui sa puutud kokku oma isikliku koostise elementidega vabas kombinatsioonis” – siin määratleb ta õnne just vabadusega. Aga jah – õnn on siiski vaid juhtumus, mitte selle uue ise siht ega määratleja. Uus inimene pole olnud teel õnne või õndsuse poole, ta on olnud teel iseenda poole.

Roheline Rüütel esitas rüütel Gawainile väljakutse – Gawain saab endale tema võimsa kirve, kui too suudab teda haavata; kuid Gawain peab aasta pärast võtma vastu samasuguse haava. Võitlemise asemel aga laseb Roheline Rüütel endal pea maha raiuda. Gawain peab täitma oma lubaduse – muidu pole ta enam ta ise –, aga oma ise saab ta säilitada vaid olles valmis loobuma oma peast, olles valmis ületama oma hirmu. See pole õnn, mida ta otsib, vaid ta ise, vaba hirmust kaotada oma pea. Roheline Rüütel näeb seda valmidust ning kingib talle elu.

Need isenenud indiviidid istuvad ümber lõkke – koos, mitte üksi. Sest tõeline vabadus on vastastikune, ühine. Muidu oleks see lihtsalt sõltumatu üksindus, eraldatus, pelk eneseküllasus. Nad pole sinna koondunud mingi ühe asja nimel, vaid igaüks iseendana, avatuna teise jaoks, ise, samastumata üksteisega. Nad paljastavad üksteisele oma kaela ning jätavad kirvelöögi tegemata – sest nad on vabad seda mitte tegema, vabad hirmust ja õnneihast (mis on ühe mündi kaks külge). See pole mobiliseerumine, vaid kohtumine.

Nad on vabanenud sellest, mida omatakse ja mis omab neid, nad on põletanud enda küljest kõik, mis põhineb omamise ja kuulumise loogikal – sest enda iset ei omata, minu ise ei kuulu mulle; ma olen ma ise.

Mis põleb? Kodumaa, rahvus, seisus, majanduslik positsioon, kultuur ja kunst, religioosne kuuluvus, perekond ja abielu, põlvkondlik kuuluvus, ajastu moraal, sugu, igasugused arvamuskogukonnad, poliitiline kuuluvus, jalgpalli fänniklubid, kehalised sõltuvused (kanepist ja alkoholist suhkru ja seksini). Kõigest sellest ei pea vabanema, kuid peab jõudma arusaamiseni, et minu ise ei kao, kui ma neist asjadest ilma jään. Lipp, pass, piibel, raha, raamatud, sigaretid, riided, juuksed – kõik tulle!

Ma seisan keset rahvamassi, mis tõstab käe ja hüüab „Elagu Juht”, ja ma jätan käe tõstmata. Kooliaulasse tuuakse sisse lipp ja tõustakse hümniks – ja ma jään istuma. Ma näen, kuidas mu sõbrad kedagi sotsiaalmeedias mõnitavad, ja ma ütlen neile, et nad on nõmedad. Kogudus kummardab preestri ja tema viirukipanni ees, kuid mina jään püsti ja vaatan preestrile silma nagu võrdne võrdsele. Keegi läidab lõkke ja ma otsustan aidata hagu juurde korjata.

Idast tõuseb päike ja ma lihtsalt naeratan.

MEMENTO MORI!

Järelmärkusi

Kasutatud on lõike ja motiive Elias Canetti teosest „Massid ja võim” (tlk Mati Sirkel), Gustave Le Boni teosest „Hulkade psühholoogia” (tlk K. Martinson), Giorgio Agambeni artiklist „Ei biomeetriale!”, Matteuse evangeeliumist (1998. aasta piiblitõlge), Asta Õimu „Sünonüümisõnastikust”, Ray Bradbury romaanist „Fahrenheit 451”, Benito Mussolini ja Giovanni Gentile esseest „Fašismi doktriin”, Allen Ginsbergi poeemist „Ulg”, Karl Marxi teosest „Hegeli õigusfilosoofia kriitika”, Mao Zedongi kirjutisest „Ka üks säde võib süüdata preeria” ja Antonin Artaud’ esseest „Julmuse teater. Esimene manifest” (tlk Ott Ojamaa).

Stseenis „Oks” loetakse ette Jaan Oksa tekst „Hingemägede ääres”.

Stseenis „Domenico” on kasutatud Domenico kõnet Andrei Tarkovski filmist „Nostalghia” (stsenaristid Tarkovski ja Tonino Guerra).

Pääru lõpumonoloog on David Foster Wallace’i kõne „It Is Water” kärbitud ja kohandatud versioon. Selle monoloogi kaasdramaturg on Pääru Oja.

Kui pole teisiti märgitud, on (uus)tõlked teinud Aare Pilv (Jarmo ja Pääru assisteerimisel).

Laulud

„Partisan” – muusika Anna Marly, sõnad Emmanuel d’Astier de la Vigerie, ingliskeelsed sõnad Hy Zaret

„We Shall Overcome” – Ameerika gospellaul, mis muutus hiljem kodanikuõiguste eest võitlejate hümniks, tuntuks lauldud Pete Seegeri, Joan Baezi jt poolt

„It’s Coming, It’s Real” – autor Michael Gira, pärit Swansi albumilt „leaving meaning” (2019)

„Heideröslein” – muusika Franz Schubert, sõnad Johann Wolfgang von Goethe, eestikeelne versioon – anonüümne tõlge, mis oli 1950.-80. aastail koolilaulikutes

„Leelo / Mis need ohjad meida hoidvad?” – muusika Mart Saar, sõnad rahvalaulust

„Surm ootab mind” – autorid Markus Robam ja Jarmo Reha

Laulusõnade tõlked/mugandused eesti keelde – Aare Pilv (Jarmo assisteerimisel).