Igor Kotjuh "Sireenid ja sähvatused"

 

Ilmunud on Igor Kotjuhi uus luulekogu "Sireenid ja sähvatused", mis sisaldab luuletusi kriisiaegadest: 2014. aasta Ukraina sündmused, koroonaepideemia ja praegu käiv sõda, lisaks on siin peegeldusi autori enesetunnetusest mitme keele- ja kultuuriruumi vahel liikuva inimesena. Siin on luuletusi, mis on kirjutatud algupäraselt eesti keeles, vene keelest eesti keelde tõlgitud (enamasti Kotjuh ise, mõned ka Katrin Väli ja Anna Verschik), siin on ka mõned ukrainakeelsed tekstid (mida on eesti keelde tõlkinud Verschik ja võru keelde Jüvä Sullõv). Raamatu on kujundanud Liisa Maria Murdvee, saatesõna kirjutanud Aija Sakova, toimetanud mina. Mõjuv ajastudokument.

Kas eesti kirjandus areneb? Mõttevahetus: XXI sajand eesti kirjanduses

 Ilmunud Loomingus nr 12, 2022.

Kas eesti kirjandus areneb?

Mõttevahetus: XXI sajand eesti kirjanduses

Ma õigupoolest ei usu, et suudaksin sellesse mõttevahetusse lisada midagi põhimõtteliselt uut, kuid kuna olen väikest viisi vastutav selle kirjutiste sarja ellukutsumise eest, siis püüan lisada mõned ääremärkused.

Kui olin valmis saanud 2020. aasta luule ülevaate „Loomingule”, kirjutas Toomas Haug: „Mulle jäi Sinu ülevaatest kõlama mõte, et peaks luule käsitlemisel tegema kokkuvõtteid möödunud kümnendist ja üldse XXI sajandi eesti luulest. Sellega tahaks haakuda ja ka Loomingu veergudel midagi toime panna. Kuidas Sa seda mõtlesid? Midagi päris uurimuslikku? Tähelepanekuid ja muljeid asja sees olijatelt? Kas oleksid valmis ise kirjutama ja keda peaksid silmas võimalike kirjutajatena? Ühesõnaga, arendaks seda mõtet.” Ma vastasin talle: „Joosep Susil oli üks kümnendivaade Vikerkaares [J. Susi, Luule: kontrollitult turbulentne. „Vikerkaar” 2020, nr 10–11, lk 100–105], mis oli huvitav, aga samas selline suhteliselt ülelendav. Sealt tekkiski tunne, et tegelikult võiks ju olla põhjalikumat mõttevahetust. See, et pole paista mingit erilist kokkuvõtu-indu, kuigi kümnend oli ju muidu ühiskondlikus mõttes üsna pulbitsev, tundub kuidagi intrigeeriv. Tundub, et pigem oodatakse ja kardetakse, vähem tehakse kokkuvõtteid ja refleksioone.

Ma kujutan ette, et ideaalis võiks see olla mingi kirjutiste sari, nii nagu neid on varem ka minu mäletamist mööda tehtud, seal võiks olla nii uurimuslikumat kui subjektiivsemat. Üldküsimuseasetus umbes, et kuhu oleme oma kirjandusega jõudnud viimase 10, 20 või 30 aasta jooksul; ühesõnaga mingit perspektiivi panekut. Autoreid ei mõista nii kohe öelda, esimese hooga tulevad suvaliselt pähe Velsker ja Kraavi, aga seda peaks mõtlema. Nooremaid peaks nooremate käest uurima, kes neil seal helgemad pead on – Susi, Ross, aga kes veel. Ise ma end kirjutajaks ei söanda pakkuda, sest mu kursisolek jooksva kirjandusega (eriti proosaga) on üsna lünklik, eriti just viimase 10 aasta jooksul.” Ja sealt see asi siis arenes.

Õigupoolest oligi mu igatsus selliste kokkuvõtete järele tingitud sellest, et olen ise jooksvast kirjanduspildi jälgimisest võõrdunud ja avastasin juba luuleülevaadet kirjutades, et ma pole kindel, kuivõrd pädevalt ja adekvaatselt ma ilmunud teoseid konteksti paigutada oskan. Eks seal ülevaates oligi mingeid liiga lõdva randmega üldistusi (kas või see mitmelt poolt ninakrimpsutusi saanud „nais-Roostete” jutt – kriitika on põhjendatud ja hea oleks, kui see märksõna edasisse käibesse ei läheks).

Ja ma sain, mis tahtsin: mõttevahetuses ilmunud artiklid on olnud harivad ja huvitavad. Siin on olnud põhjalikke ülevaateid, nagu näiteks Janek Kraavi süsteemne ja ammendav õppematerjal proosast, Joosep Susi söakalt prognoosiv jutt luulepildist ja Andrus Oru käsitlus praegu õitsvast, kuigi ehk omaette ruumis toimetavast noorsookirjandusest. Johanna Ross kõneleb väga valgustavalt naiste rolli muutumisest uuemas kirjanduses, Hasso Krull pakub välja oma autonoomse ja sisuka raamistiku, mille kaudu uuema luule protsesse mõtestada. On väga tänuväärne, et Piret Viires toob mängu kirjandusprotsessi institutsionaalse külje, et Mart Velsker aktualiseerib stabiilsuse ja ohutunde üheaegse kohalolu praeguse kirjanduse enesetajus ja et Jürgen Rooste, kes on kogu selle protsessi luuletajana kaasa teinud, pakub oma spontaanse ja elusa hoiaku. Ja mõistagi on kogu senine mõttevahetus käinud Märt Väljataga tuules, kes oma alustavas tekstis käis välja nii mõnedki intrigeerivad teesid. Neist ehk olulisim – millega paljud sõnavõtjad on ka suhestunud – on väide, et eesti kirjandus enam ei arene selles mõttes, et temas ei ole enam suundumusi.

See arenemise-küsimus on mu meelest olemuslik mitmes plaanis: nii otsese küsimusena (kas on arengut ja kui, siis milline see on, või kui mitte, siis mida sellest järeldada?) kui ka sümptomina (mida sellise küsimuse esitamise vajadus näitab meie kirjandusetaju kohta?).

Väljataga intrigeerib isiklikult mind küll kohe ka oma teesi laiendusega, öeldes, et noored kriitikud on juba paarkümmend aastat (sealhulgas omaaegsed erakkondlased, s.t sealhulgas ka mina, kuid Väljataga haarab kuni Susini välja) „püüdnud arenematust kujutada erilise arenguhüppena”.

See torge näib esindavat mingit üheksakümnendatelikku paatost, tundub hüüatusena kuskilt möödaniku poleemikatest. Aga kui sellega ometi kaasa minna (ja ma lähen, sest olen minagi juba keskealine, kes toitub oma noorusinnustuse varudest), siis on see väide mu meelest probleemne mõlemast otsast, otsekui oleks tegu mingi oksüümoroniga. Kuid oksüümoron on see ainult sellelt vaatepunktilt, kus kirjanduselt oodatakse permanentset revolutsiooni ja tajutakse sellest taotlusest loobumist mingi erilise provokatsioonina. Kui aga vaadata sellest vaatepunktist, kust mina olen võrsunud (üheksakümnendate lõpp ja sajandivahetus), pole siin mingit paradoksi ega oksüümoroni, on lihtsalt soov mitte olla eelmise põlvkonna epigoon (sest ka neile otsene vastandumine oleks epigoonlus), mitte olla revolutsiooni matkija, vaid kehtestada end sellest sõltumatult. Loomulikult on see revolutsioonilisuse seisukohalt platoolikkus ja stagnatsioon – kuid teisalt on see eitusest loobumine, et teostada oma positiivset vabadust (erinevalt progressistlikust negatiivsest vabadusest). Nii et Väljataga loeb eituse sisse sinna, kus sellest just loobuti. Aga see kõik kehtib minuvanuste kohta (võib-olla ainult minu kohta). Kas see on laiendatav praegusele nooremale põlvkonnale, on üsna kaheldav, mulle tundub, et need on vanad liistud (mitte et mul endal uuemaid oleks välja pakkuda) ja käigus on ehk juba hoopis teised toimimisloogikad.

Nii et mul on tegelikult kahtlus, et küsimus arengust (kui selle all mõista mingit lineaarset mineviku pärandi pinnaselt tuleviku poole suunatust) võib olla vanamoodne. Aga ta on meil ometi sügaval kontides ja nõuab vastust. Mingi liikumine toimub ju kogu aeg ja tahaks teada, kuhu me oleme liikunud. Kas on toimunud äkki mingi murrang, mida me pole tähele pannud? Iseendast kõnekas on juba seegi asjaolu, et 2010-ndad on juba mitu aastat möödas ning enne siinset mõttevahetust polnud kirjanduse mõtestajate hulgas suurt kihku mingeid kokkuvõtteid teha, kuidagi korraks „meelemärkusele tulla”. Ollakse ühtpidi äraootavad ja teistpidi rahul. Kirjanduselu mühiseb, vanad on vormis, noori tuleb nagu rahet – ja edasi?

Ma arvan, et see on seotud tegelikult üldise ühiskondliku kliimaga. Eesti kirjanduse murrangud on tegelikult olnud tihedalt seotud ühiskondlike piiripostidega ja meie „hüpped” on tegelikult kõik mingi ühiskondliku surutise paisu tagant valla pääsemised (nii „Noor-Eesti“, kuuekümnendad kui ka üheksakümnendad). Võib-olla ainult 1930-ndate küps kõrgaeg on midagi muud – aga see polnud ka tavamõttes murranguaeg, vaid kristalliseerunud meie kirjandusloolises tajus pigem paisu taha kinni jäämisena. Meil polegi nii pikka stabiilset ja vaba aega varem olnud kui praegu (ehk olnuks XIX sajandil, kui olnuksime baltisakslased).

Mart Velskri osutus sellele, et elame võib-olla stabiilsuse viimaseid hetki ja et seda stabiilsust kummitab teatav ennustamatus, vastab ka minu tajule. Meie kirjanduse konteksti võiks ehk kirjeldada sõnaühendiga „ärev heaoluühiskond” – elujärg on enam-vähem inimväärne, mõtte-, sõna- ja tegutsemisvabadus on samuti olemas, kuid me ei tea, mis saab. Nagu Väljataga ütleb – meil pole utoopiaid. Muidugi mängib oma osa see, et ajalugu siiski ei ole otsa saanud (kirjutan sedagi siin päeval, mil pole veel selge, kelle raketid Poolas plahvatasid), aga laiemas plaanis – ja see on jõudnud teemana ka kirjandusse – elame juba mõnda aega, teadvustades ohtu: meie maakera keskkonna- ja rahvastikuprobleemid on nii suured, et võib-olla ootab tsivilisatsiooni selle praegusel kujul üsna pea ees mingi suurem kollaps. Ma arvan, et see kontekst tõotab kaht paralleelset arengut kirjanduses: stabiilsuse säilitamise püüdeid, s.t alalhoidlik püüe säilitada keskkonda kandub üle ka kultuurivaldkonda, ja teisalt kerkib esile kirjanduse senisest suurem angažeeritus, kas siis ideoloogiliselt võitlev või laiemalt elu säilitamise nimel kõnelev kirjandus (siia alla võib käia ka see, millele osutab Krull oma kirjutises – kirjandus kui teatav koondaja, tihendaja, afektidest tunneteni juhtija, inimeseks-olemise õpetaja). Ma arvan, et „kunst kunsti pärast” ajad, mängimise ajad hakkavad mööda saama, üha rohkem tahab kirjandus midagi reaalselt öelda ja mõjutada. Enam ei piisa „kodanluse epateerimisest”, mis kirjanduse progressi on ligi 200 aastat kandnud, on vaja reaalset kommunikatsiooni, mis jõuaks kunstiinimeste kõlakojast välja. Dekonstruktsiooni ajad on möödas, on konstruktsiooni aegade algus.

Aga seejuures arvan ma ka, et paralleelselt hakkab „kirjandus” kui mingi ühtne ja ühe traditsiooniga seotud väli (või isegi kui autonoomne kunstiliik) üha rohkem hajuma. See juba käib, ja seegi on ilmselt üks põhjus, miks kümnendi- või kahekümnendikokkuvõtted erilist indu ei tekita – sest neid ei eksisteeri enam orgaanilise kirjandusloolise konstruktsioonina. Võib-olla ma liialdan hoogsalt. Aga ma tahan osutada selle abil nähtusele, mis vilksab selles mõttevahetuses pidevalt – digitaliseerumine. Mulle paistab, et see, kuidas me digitaalmaailma mõju kirjandusele näeme, on liiga vagur. See mõju ei seisne ainult selles, et on ilmunud Facebooki- ja Instagrami-luule, hüpertekstuaalsed kirjutamistehnikad või näiteks see, et Robert Kurvitza & co „Disco Elysiumit” on nimetatud maailma kõige loetumaks eesti kirjandusteoseks. Ma arvan, et digitaliseerumine, internet, sotsiaalmeedia kui suhtlusformaat on kujundanud ümber meie tajusid ka üldisemalt. Just siit tuleb otsida põhjusi, miks areng selle harjumuspärases mõttes enam ei toimu või siis ei asu enam seal, kust me teda otsime. Arengu kontseptsioon selle väljatagalikus tähenduses eeldab ühemõttelist traditsiooni, millest lähtudes ja millele vastandudes toimub edasiminek – ühesõnaga, suundumus edasi eeldab ka selget tagasivaate suunda. Digitaliseerumise kujundatud taju- ja toimimisviisid on teistsugused, siin ei ole enam lineaarsust, on risoomsus, pihustumine, mis kandub ka kirjanduspilti, nii et kriitikalgi on seda raske hõlmata (nagu siinsestki mõttevahetusest on tunda). See väljendub kas või sellises lihtsas asjas, et kui nooremad inimesed hakkavad kirjutama, siis nende toetuspind, millelt nad lähtuvad, nende n-ö traditsiooni-huumus ei pruugi olla seesama mis teistel: kogu maailma kirjanduspärand (ja mitte ainult kirjandus) on nende ees lahti ja nende looming suhestub näiteks hoopis mingi olulise hoovusega ingliskeelses kirjanduses (või hoopis muusikas või mõnes maailmavaatelises netifoorumis). Ühesõnaga, me ei liigu enam ühemõõtmelisel kiirteel, aga ka mitte kahemõõtmelisel platool – me asume kolmemõõtmelises võrgustikus. Selle nähtuse teine aspekt on meile sotsiaalmeediast tuttav – nn kõlakojastumine, kus ma võin küll intensiivselt suhestuda oma mõttekaaslastega tuhandete kilomeetrite taga, aga ei tea midagi sellest, mida mõtleb minu naaber. Risoomsus ja mittelineaarsus pole enam lihtsalt põnevad mudelid (nagu nad näisid veel üheksakümnendail), nad on meie igapäevane tegelikkus, mida ongi raske harjumuspärase kriitilise pilguga haarata.

Sellel digitaliseerumisel on veel teine aspekt: blogilisus (mis on vist juba eilne päev), avalik intiimsus, pidev kommunikatiivsus. See, et vahetu suhtlus on üha enam kirjalik, on kaasa toonud teisalt selle, et kirjakultuur keskendub üha enam vahetule filtriteta suhtlusele. See puudutab ka näiteks seda, et fiktsioon ei ole enam ilukirjanduse ainus või peamine modaalsus, üha tavalisem on oma elukogemuse kunstiline esitlus (markantseim näide eesti kirjanduses muidugi Maarja Kangro „Klaaslaps”, aga omaette nähtus on Õnnepalu, kes juba kakskümmend aastat muud ei kirjutagi kui autobiograafiat). Selle nähtuse teine tendents on see, et kirjandus, eriti luule, püüab üha rohkem olla vahetus kontaktis oma adressaadiga, teda vahetult kõnetada nagu performatiivne sõna – selle markantseim näide on slämmiluule populaarsus, aga ka üldisemalt noores luules näha olev räpipoeetika mõju (räpi olulisusele viitab huvitava nurga alt Krull oma artiklis). Kirjandus pole enam tekstiliste teemantide lihvimise valdkond või sisekõne, see on üha rohkem vahetu kontakti otsimise viis. Sõnakunstis suureneb poeetilise mõõtme kõrval pragmaatiline mõõde.

Nii et ma arvan, digitaliseerumisel on väga ulatuslikud tagajärjed sellele, kuidas me maailma tajume ja selles toimime, ning see on võib-olla kõige olulisem „areng”, mis on toimunud. Meie tajuruum on teisenenud.

See toob meelde Jacques Rancière’i teooria sellest, kuidas sotsiaalseid praktikaid saab kirjeldada kui teatavat „tajutava jaotuskorda”, s.t alati on kuidagi korraldatud see, mida ja keda on näha, kes saab kuidas kõnelda ja kuuldav olla. Ses mõttes on digiajastu seda tajutava jaotuskorda tugevasti muutnud, just seekaudu, et kirjandus kui kultuuriline praktika on mitmes mõttes demokratiseerunud, intiimsemaks ja samal ajal kollektiivsemaks muutunud. Senised hierarhiad ei toimi enam, seetõttu on toimuvat ka keerulisem kaardistada ja tõlgendada. Rancière aga keskendub oma esteetikafilosoofias eelkõige sellele, kuidas esteetiline sfäär ise reaalsust, s.t kehtivat tajutava jaotuskorda teisendab ja nihestab – kuidas esteetika on poliitiline. On keeruline öelda, kas selle digitaliseerumisjärgse taju puhul on kirjanduslikud praktikad olnud muutuste järgijad või nende kaasloojad. Ilmselt on küsimus ka selles, et koos nende muutustega on ka kirjanduse enese staatus ühiskondlikes praktikates muutunud, ta on vähem puhas kunst ja rohkem suhtlusakt – nii et see hierarhia esteetilise ja praktilise sfääri vahel ongi ähmastumas. Aga võime ometi küsida, kas viimase kahekümne aasta kirjandus ise on toonud mingeid muutusi meie ühiskondlikku tajutava jaotuskorda. Usun, et seda saab päriselt öelda alles tagantjärele, sest suurimad muutused toimuvad alati lõigetes, mis pole toimumise hetkel teadvustatud, kuskil pinna all. Kuid midagi saab ometi oletada.

Ma arvan, et lisaks neile nähtustele, millest juba on juttu olnud, võib osutada paarile asjale, mida me tajume kindlasti teisiti kui kakskümmend aastat tagasi. Üks on see, et eesti kirjandus ei ole enam eksklusiivselt eestikeelne. Meil on nüüd olemas kirjandus, mis ei pruugi olla originaalis eestikeelne, kuid mida ometi tajutakse eesti kirjandusena. Ma pean siin esmajoones silmas eestivene kirjandust, mis on sellisena kehtestunud just uuel sajandil; kõige teravam murrang oli umbes 10 aastat tagasi seoses poleemikaga selle üle, kas Andrei Ivanovi tekstid on eesti kirjandus; kuid enamjaolt on see kehtestumine toimunud üsna sujuvalt. On küll võimalik, et selle eestivene kirjanduse lainehari on juba möödas ning see jääb põlvkondlikuks nähtuseks, kuivõrd järelkasvu enam ei tule või on see juba läbinisti eestikeelne. Kuid peale eestivene kirjanduse kuulub siia ka nähtus, mida olen täheldanud kõige noorema kirjandusliku põlvkonna juures: et eestlaste eestikeelsed luuletused võivad olla algupäraselt kirjutatud muus keeles muukeelsele publikule ning seejärel eesti keelde tõlgitud. Või siis on tekstid küll eestikeelsed, kuid nende viiteväljad ei asu eesti keeles, nii et tekstid mõjuvad kergelt tõlkelistena. See on osa tollestsamast „traditsioonivabadusest” ja demokraatlikust risoomsusest. Ühesõnaga, „etnosümbolism” (nagu Kajar Pruul kunagi iseloomustas seda traditsiooni, mis ulatus nooreestlastest kuni üheksakümnendate murranguni) pole enam eilne päev, vaid midagi antiikmütoloogilist.

Teine asi, mis on kindlasti muutunud: kirjutavad naised ei pea enam mahtuma teatavatesse kindlatesse rollidesse, et olla aktsepteeritud, nad võivad olla millised tahes. Kindlasti ma liialdan, sest alles hiljuti oli poleemika selle üle, miks naised proportsionaalselt võttes nii vähe auhindu saavad. Aga viimase 20 aasta jooksul on normaliseerunud sellised naiskirjanike positsioonid, mida varem nii hõlpsalt ette ei kujutanud, eriti just nooremas luules. Naisautorid ise ei tsenseeri enam ennast meheliku traditsiooni kohaselt, ja see on juba oluline nihe. (Muidugi on siin olulised teerajajad, eelkõige Ene Mihkelson ja Elo Viiding – viimane on mu meelest üks institutsionaalselt alahinnatumaid eesti kirjanikke.)

Neid kolme – laialdane digiühiskonnaga tulnud tajude ja kommunikatsiooniviiside muutus, rahvuskirjanduse tähenduse teisenemine, teoks saanud sooline emantsipatsioon – saab ju küll täitsa arenguks nimetada. Eesti kirjanduslugu ei pruugi enam olla tüvi, mille külge arengu oksad kasvavad – aga see ei tähenda, et kirjandus on kaotanud kaanoni, mille suhtes areneda. See kaanon on lihtsalt mujal ja ta on paljune.

Kui lülituda ümber pisut kodusemale arutlusviisile, võib küsida lihtsalt: kuidas võimalikult lühidalt iseloomustada seda, mis uue sajandi kirjandust varasemast eristab? Äkki nii: üheksakümnendate kirjanduse kõige revolutsioonilisemad jõud – Kivisildnik ja Kender – on jõudnud nüüdseks krahhini; üheksakümnendad said lõplikult läbi 2006, kui suri Jüri Ehlvest; meie praegune kirjandus on „kirjandus ilma Ehlvestita”; et Ehlvesti varju on edasises kirjanduses (kahjuks) vähe tunda, on sümptomaatiline. Kes aga on jätkuvalt ja pidevalt kohal, on Hasso Krull – nii luuletaja, kriitiku kui utopistliku mõtlejana. Kui üheksakümnendail oli ta uuendaja, siis nüüd on ta lihtsalt antus. Ta pole paavst ega hall kardinal – aga ilma temata ei oleks uusimast eesti kirjandusest võimalik kõnelda. Ma ei tea, kas see lühikokkuvõte ütleb midagi näiteks 50 aasta pärast.

Lõpetuseks. Kui olevik ei ole minu minevikus loodetud või ette nähtud tulevik, siis tundub ta suvalisena, ei tea kust tulnuna, otsekui väljaspool arengut olevana. Aga samas võib olla, et just see ettenähtamatus ongi arenemise tõeline nägu. Näiteks 2010. aastatel oli eesti kirjanduses isiklikult minu jaoks kaks kõige olulisemat sündmust see, et Urmas Vadi kirjutas stabiilselt ainult puhast kulda ja et eesti luules kinnistus olulise kirjutajana Tõnis Vilu. Et Vadi omas laadis tipptaseme saavutab, oli ennustatav ja väga oodatud, Vilu tulek aga oli täiesti ette arvutamatu, seda ei osanud loota. Need ongi kaks erinevat viisi, kuidas areng toimub.

Mihhail Trunin: Vene ühiskonna põhivektor on apaatia

 Sirbis ilmus Valle-Sten Maiste intervjuu Mihhail Truniniga.

Tammsaare "Ma armastasin sakslast"

 Kirjastuses Helios on ilmunud Tammsaare romaani "Ma armastasin sakslast" uustrükk. Raamatule on järelsõna kirjutanud Maarja Vaino - sealt saab näiteks teada, et päris noorena kirjutas Tammsaare ajalehe järjeloona jutustuse "Ärakadunud poeg", kus on tegemist mõisnikupoja ja talutüdruku armastusega (ja et selle jutustuse lõpu kirjutas Jaan Tõnisson).

Kuna tegu on juba ligi 90 aastat tagasi kirjutatud tekstiga, arvas kirjastus, et tänapäeva noorele lugejale kuluksid ära seletused vanaaegsete keelendite ja nähtuste kohta. Tegin niisiis raamatu kommentaaride osa ning tagakaanele läinud lühikokkuvõtte.

(Disclaimer: autori nimekuju eest ma vastutust ei võta, kuigi olen raamatus kirjas korrektorina - tegelesin vaid tekstist näpuvigade eemaldamisega ega näinud raamatu lõppfaili.)

*

Tammsaare romaan „Ma armastasin sakslast” on talupojapäritoluga poolharitlase Oskari ning baltisaksa vaesunud parunisoost pärineva Erika armastuse lugu, kirja panduna Oskari pilgu läbi. Ilmumise ajal puudutas see teos vahetult tollast sotsiaalset elu, demokraatlikus Eestis veel edasi toimivaid seisuslikke suhteid, kuid loomulikult on romaan mitmeplaanilisem. Tänapäeval on endiselt kõnekas tõusiklikkuse teema, aga siin antakse ka sügav sissevaade armastuse sisemistesse seadustesse. Oskari ja Erika ebavõrdsust, mis nende suhtele saatuslikuks saab, võib tõlgendada ka puht psühholoogiliselt hingelise alaväärsustundena oma armastatu suhtes.

Mõnes mõttes võib romaani lugeda ka kui kurbkoomilist paroodiat kunagisele kurtuaassele traditsioonile, kus rüütel tõstis oma südamedaami kättesaamatusse kõrgusse, et tema nimel kangelastegusid teha. Siin on tegu rüütliga, kes pole veel päriselt rüütel, ja südamedaamiga, kes sooviks oma kõrgelt positsioonilt alla päris armastuse juurde laskuda.

*

 Sõnaseletusi ja kommentaare

Alljärgnevalt on seletatud sõnu ja väljendeid, mis ei pruugi olla tänapäeva lugejale enam mõistetavad. Ka mõned keelendid on aja jooksul pisut oma tähendust muutnud, nt „eks” tähendas romaani kirjutamise ajal „kas mitte” (nt „Eks ma ei lõõritaks”) ja „kuigi” võis vahel (kuid mitte alati) esineda tähenduses „kui ka” (nt „Ja ma otsustasin, et kui ei saa heaga, siis kurjaga ometi, kuigi see peaks maksma minu teenistuskoha” või „Ossaks poleks võinud ma teda kunagi hüüda, kuigi me mõlemad oleksime elanud”). Muud ajastuomased ja murdelised keeleiseärasused on loodetavasti tänapäevalgi arusaadavad.

aganane leib – leib, mille jahus on viljateradega koos ka aganad, s.t ka vilja õlepuru, lehed jms

asunik – talunik, kes rajas talu maareformiga mõisatelt ära võetud maale

cantus – ladina keeles „laul”, siinses kontekstis üliõpilaskorporatsioonides lauldavad laulud

eine, zweie – üks, kaks (saksa keeles)

esteks – esiteks

hallparun – suurtalunik

herkulo – kaerahelbed

hundipassi andmine – töölt vallandamine või koondamine

härjavärss – noor härg

inestama – inetuks tegema

jatkama – jätkama

jõutama – edendama, hoogu andma

Kaananimaa – piiblis Jumala poolt tõotatud maa, kuhu iisraellased Moosese juhtimisel Egiptusest läksid

kantnik – talupoeg, kes rentis mõisalt väikest talukoht ehk kandikohta ja tasus renti peamiselt tööga mõisa heaks

keeritesed (keeritised) – kokku riisutud või heinasaadudest laiali laotatud poolkuiv hein

keskpaik on hele – kõht on tühi

kintspüksid – kitsad põlvpüksid, traditsiooniliselt kõrgemast seisusest meeste riietusese

kompromiteerimine – romaanis kõneldakse spetsiifiliselt naisterahva kompromiteerimisest, s.t talle seltskonna silmis ebapuhta, korralikuks abieluks sobimatu naise maine tekitamisest

kraavilõikaja – kraavikaevaja

kuna – samas kui, samal ajal kui (mitte „selle pärast”, nagu seda tänapäeva keeles sageli kasutatakse)

kõditama – siin sageli tähenduses „erutama”

kõlbline – moraalne, eetiline

kõrvaspuud – tooli käetoed

käetark – käejoonte järgi ennustaja

lauakirik – armulauateenistus

liigkasu, liiakasu – kõrgest laenuprotsendist saadav tulu

lobima – lobisema

loksuja kana – hauduv või hauduma kippuv kana

läätseleem – miski vähetähtis, mille eest loobutakse millestki tähtsast; pärit piibliloost, kus Eesav müüb oma vennale Jaakobile läätseleeme eest maha oma esmasünniõiguse ehk vanima poja õigused pärida perekonnapea seisus ja olulisim osa isa varast

läbi viie vaatama – läbi viie sõrme vaatama, ükskõikselt suhtuma

magasiait – vallakogukonna ühine viljaait, kust talupojad said vilja laenata

mesallianss (Tammsaarel „mesallians”) – varanduse või seisuse poolest ebavõrdne abielu

mullikas – noorveis

muru-tõnis – tennis

määrdinud – määrdunud

„Narva taha ja Pihkva ette, aga mitte Võnnu alla ...” – viide sellele, et baltisakslased enamasti ei sõdinud Vabadussõjas Eesti vägedega koos (mis jõudsid sõjas Narva taha ja Pihkvani), vaid Balti Hertsogiriigi eest sõdinud Landeswehr’is, mida Eesti väed võitsid Võnnu lahingus

Nikolai – viimane Venemaa keiser Nikolai II

obligatsioon – pikaajaline võlakohustus

paljas pea (lauses „„Teie äratate inimestes tähelpanu,“ ütles ta mulle nukra naeratusega, tuletades meele mulle mu paljast pead”) – romaani tegevusajal oli üldiseks kombeks, et mehed kannavad väljas liikudes peakatet, tänaval paljapäi liikumine mõjus ebatavaliselt

passija – teenija

peagu – peaaegu

pipstükk – biifsteek

pops – maata või väikese maaga vaene talupoeg, kes elatus juhuteenistustest

Pontsiuse juurest Piilatuse juurde... – saksa päritoluga väljend, mis tähendab mingi asja nimel tühjade käikude tegemist; Pontius Pilatus on ühesama piiblitegelase kaks nime

pöör (pükstel) – pulgakujuline kinnitusnööp

rammu minema – kaalus juurde võtma

„Rebasenaha ajasin seljast maha ja värvid sain külge ...” – üliõpilaskorporatsioonide noorliikmeid nimetatakse rebasteks; kui neist saavad täisliikmed, on neil õigus kanda organisatsiooni värvidega teklit ja paelu

rippumatus – sõltumatus

Saalomon – piiblis Iisraeli kuningas; romaanis mainitakse teda seoses „võõra naise armastusega”, mis viitab sellele, et Saalomonil oli palju võõramaiseid naisi, kes kallutasid ta ebajumalateenimisele

saunik – suurema talu maal majakest (mida nimetati ka saunaks) ja väikest maad rentiv talupoeg

sibi – käimlate puhastaja, fekaalivedaja

staraitama – püüdma (toorlaen vene keelest)

studioosus – üliõpilane

suud mööda – riivamisi, mokaotsast

tallukas – kalts, räbal

task – tasku

tullitanud – riknenud

tunaeile, tunahomme – üleeile, ülehomme

tänavaprügitaja – tänavale teekatte panija

vald – siin romaanis kasutatuna tähistab vald vastandatuna mõisale talusid ja talurahva kogukonda

veene – veendumus

veksel – võlakiri, dokument, mille võlgnik annab võlausaldajale ja millega ta kohustub võla tasuma kas teatud kuupäevaks või veksli ettenäitamisel

veksli diskontimine (diskonteerimine) – veksli ostmine või edasiandmine enne tähtaega, teisendades tulevase tulu selle hetkeväärtusele

veksli protestimine – veksli lunastamata jätmise tõestamine notari juures

von – aadliseisuse tunnus nimes, eraldi sõnana aadliku sünonüüm

Weib, Wein und Gesang – naised, vein ja laul (saksa keeles), levinud lendväljend lõbusa elu kohta

õhkamismärk – hüüumärk

Maria Krugovaya tekstid - Diana Harteni lavastus "Behind My Skin"

 Septembri lõpupoole esitati Sakala 3 teatrimajas Diana Harteni lavastust "Behind My Skin", mis oli katse kasutada postitantsu esteetikat kunstiteose loomiseks (ja minu arvates õnnestunud katse). Lavastuses kasutati Peterburi fotograafi Maria Krugovaya tekste (siin pildil ongi tema, see on foto Ksenia Kuleshova seeriast "Tavalised inimesed"). Lavastuses kõlasid need vene keeles Krugovaya enda esituses ja eesti keeles Risto Kübara esituses (nii et võib öelda, et see oli Kübara taasilmumine Eesti lavale pärast üheksat aastat, olgugi vaid hääle kujul).

Siit võib lugeda Iris Viirpalu arvustust ja siit Diana Harteni harivat sissejuhatust postitantsu valdkonda.

Tekstid olid sellised:

Me oleme kasvatatud nii, et enda eest hoolitsemine pole loomulik harjumus, vaid piinarikas ettekirjutus. Me justkui ei tunneks enam südametunnistusevaevu spaas käimise pärast, kuid siiski lööme end kergelt munniga vastu põski pannitäie praetud kukeseente pärast, mida kraanikausi kohal oleme õginud. Armastus enda vastu on meil samasugune nagu teistegi vastu: puhanguline, meelitav, nõudlik, skandaal ja seks kokku pakitud kohvritel. Mis ma öelda tahan. Mu tüdruk. Armasta ennast minu jaoks, ja mina, mina armastan ennast sinu jaoks. Ära luba, et sa hoolitsed minu eest, lootes, et mina hoolitsen sinu eest. Ei. Luba mulle, et sa hoolitsed enda eest – samas kui kui mina hoolitsen enda eest. Ja mina luban sedasama. Süüdake juba roheline selles pagana valgusfooris, muidu hakkame punase alt sõitma, jumala eest, varem või hiljem. Ja siis – kata ikoonid kinni, vii kristall välja, sulge peeglipooled, läheb veriseks. Nii et süüdake roheline, eks? Algul üheks tunniks. Siis kogu õhtuks. Siis ööpäevaks. Sööme koos sõbraga croissant’i, lesime vannis, vaatame katusel taevast, saadame munni selle, kes teenimatult pole seal veel kunagi käinud. Toogu sealt külmkapimagneteid. Magame. Sügame jalga. Anname sisemisele põngerjale mõned mänguasjad. Unustame, et oleme patustanud ja kassi sabast tirinud eelmises elus. Unustame, et naabrid on meie tulevased tunnismehed selles elus. Jalutame üksinda. Kujutleme, et jumal on meile seda lubanud. Eks?

*

Selline tunne, et on tekkinud uued normid „sa võid seda”. Otsekui me lubaksime endale rohkem (pluti-pluti, istu maha, ma pole lõpetanud) ja kordame sagedamini, et „see on ok, et sul pole nii nagu teistel”, aga tegelikult oleks šeimingut nagu rohkemgi. Ja mõnikord tahaksin pisarsilmi emmata igaüht ja ütelda „inimese moodi” (nagu väljendis „kuule, sõber, räägi nüüd inimese moodi”): „sinuga on kõik korras”. Sa võid seda. Praktiliselt kõike. Normaalne, kui sa pole meheliku heakskiidu nõela otsast ümber istunud kellegi näole. Sul on selleks õigus. Sul on õigus oma keha vihata. Sul on õigus kade olla. Sul on õigus teraapiasse minemata jätta. Ennast näljutada, endaga pahandada, halvad asjad ilma neid läbi töötamata maha matta. Orgasmi teeselda. Läbi sõimata oma sisemine laps. Jätta tegemata see, mida tahaksid kahetseda. Sest ma tean, millised hirmud ja milline endaga võitlemine on kogu selle jama taga. Ja nõnda austamegi kõike peale nende hirmude, me ei anna endale õigust neid tunda. Sa pead ju aru saama, et sa oled kaunis sellisena, nagu oled. Sa pead ju aru saama, et sa võid seksi igal hetkel katkestada. Sa pole terapeudi juurde registreerunud? Sa ju tead, et sellised asjad on vaja partneriga läbi arutada? See on nüüd nagu uus rasv. Selline uus fašism kõige hea poolt, kõige halva vastu. Ja me kõik roomame oma küünarnukid katki selle enesearmastuse ja omaksvõtu pasa poole, aga me roomame sinna vanade suuskadega, põlvedel, hammastega, üleni rakku roomame end, nutame, ei kuku välja ja me pole ikka veel „õiges hetkes”, vaid hetkes „raisk, sa pole õiges hetkes”. Sinuga on kõik korras. Sul on õigus jääda endaga, paigaltammuvaga, hirmunuga, meeleheitlikult ja valesti armastust nõudvaga, kõigi oma häirete ja haavumistega, õigus lausa patustada selle uue koordinaatsüsteemi vastu. Ära sikuta seda rakendit, sõbrake. Sul on selleks õigus, päriselt, mingu kõik munni.

*

Ma ei tea, miks nii on kujunenud ja kuidas (võib-olla on vaja) sellega võidelda, aga mul on uskumatu, liiga terav kaastunne teie kõige rohkem haavatud osa vastu. Ma tunnen seda ja see, raisk, mõjub mulle, nagu oleks see mu enda oma. Selle osa vastu, keda on sõimatud paksuks, selle osa vastu, kes on mööda vahtimist saanud, selle osa vastu, keda on narritud, alandatud, ükskõiksusega kurnatud, sunnitud tegema midagi vastumeelset, välja naerdud, kellel on vägivaldselt meik maha pestud, keda on petetud, kellel on kästud juuksed pikaks kasvatada, keda on keelitatud aborti tegema, blokeeritud, keda on unustatud. Selle osa vastu, kellele on öeldud, et ta pole piisavalt meeldiv (sagedamini väliselt). Ma ei käi kogu aeg ringi ega mõtle selle peale, ei, ma pole haige, aga iga kord saabub fotosessioonil see viiv, kui ma seda osa näen, ja mind haarab pisarate ja valuni soov teda lohutada ja kaitsta, ma näen seda väikest tüdrukut enda ees toolil või seda nurgelist noorukit, kes kõigest väest tahab, et ta lihtsalt, raisk, omaks võetaks. Lihtsalt omaks võetaks. Et ei tehtaks liiga ega lastaks liiga teha, sekundi jooksul ma näen järsku tüdrukut, kes 24/7 tahaks endale kuuli faking pähe kihutada selle pärast, et tal on vaja, just praegu, nii väga on vaja, et teda korraga nii armastataks kui ka rahule jäetaks. Et temaga koos lihtsalt mängitaks tema enda mänguasjadega. Ja kui saaks kuidagi anda seda valuvaigistit, noh, näiteks armastust, rahu ja teadmist, et sa oled üldiselt vinge tüdruk, jumal, kuidas ma seda teha tahaks. Iga kord selle kahe tunni jooksul püüan ma seda siiralt teha, ei saa teistmoodi. Ma ütlen: „Kui ilusad mänguasjad, aga kuidas nendega mängitakse? Näe, siin on minu omad, ma tõin ka kaasa”. Iga kord, kui ma sellele lihtsalt mõtlen, hakkavad mu silmad kipitama. Iga kord, kui ma sellest kirjutan, on mul miskipärast häbi.

Sest tundub, et see on liiga väljakutsuv. Sest kõik saavad aru, et sellel stuudiotoolil istub tegelikult kammitud, häbelik ja pestud Maša oma mänguasjadega. Liiga vaene, vilets ja tedretähniline, et temaga keegi mängida tahaks.

*

Ma andestan endale.

Iga piinliku purjuspäi peetud tüli. Iga korra, kui vaikisin.

Iga kaotuse, mille pärast ma ei nutnud.

Iga kaotuse, mille pärast nutsin liiga kõvasti. Ma andestan endale iga projekti, mille olen ära sittunud. Ja mille olen lõpuni viinud. Iga inetu sõna, mis olen öelnud. Ja ütlemata jätnud. Ma andestan endale iga kibeda tühja õhtu, iga kuriteo oma keha vastu, iga õppetunni, mille olen ära õppinud. Ja mida pole ära õppinud. Iga verise võidu, iga kaotuse. Iga välja öeldud vale ja iga välja öeldud tõe. Ma andestan endale.

Aga sulle, näru, ma ei andesta.

Isamaa ja emakeele vahel. Etüüde Eesti venekeelsest nüüdiskirjandusest

 

Ilmunud on 10. köide sarjast "Etüüde nüüdiskultuurist", seekord teemaks Eesti venekeelne (või eestivene - kuidas keegi eelistab) kirjandus viimasel veerandsajandil. Koostajad ja toimetajad Igor Kotjuh, Aare Pilv ja Piret Viires, keeletoimetajaks suurepärane Tiina Hallik, kujundanud Piia Ruber.

Siia on kokku kogutud hulk tekste, mille varal võiks saada hea ettekujutuse Eesti venekeelse kirjanduse põhiprobleemidest, peamisest suundumustest ja tähtsamatest autoritest. Osa tekste lähtuvad 2017. aastal toimunud samasisulise konverentsi ettekannetest, osa tekste on ilmunud varem.

Raamat algab selle olukorra kaardistamisega, kust 1990ndail hakkas võrsuma tänapäevane Eesti venekeelne kirjandus. Siin on Sergei Issakovi kirjutis, kus ta 1996. aastal püüab visandada võimaliku eestivene kultuuri kujunemise, seejärel Igor Kotjuhi intervjuu Issakoviga, mis teeb tagasivaateid ka Teise maailmasõja eelsesse aega, Boriss Baljasnõi 2001. aasta essee vajadusest luua omaette Eesti venekeelne subkultuur ning Kotjuhi põhjalik ülevaade Baljasnõi kui noorema eestivene kirjadusliku põlvkonna mentori tegevusest.

Järgnevad laiemad analüütilised ülevaated: Irina Belobrovtseva käsitlus aastast 2007, kus ta vaatleb eestivene kirjandust kultuuritrauma väljendusena, kaks artiklit Kotjuhilt, mis puudutavad Eesti venekeelse kirjanduse eneseidentiteedi küsimust ning selle kirjanduse retseptsiooni, Darja Suhhovei ülevaate nullindate uuemast venekeelsest luulest Eestis, lõpuks Madli Pesti käsitlus eesti- ja venekeelsete teatritegijate koostööst.

Kolmas osa koosneb üksikautorite loomingu käsitlustest. Siin kirjutavad Ingrid Velbaum-Staub Jelena Skulskajast, Irina Belobrovtseva Gohar Markosjan-Käsperist, Aija Sakova Kotjuhist, Mihhail Trunin P. I. Filimonovist (muuseas, selle jätkuharuna ilmub kohe "Tõlkija hääles" Trunini ja minu ühisartikkel Sergei Gandlevski ühest luuletusest ja selle tõlkimisest), Anti Saar vestleb Filimonoviga, Irina Belobrovtseva, Aurika Meimre, Eneken Laanes ja Daniele Monticelli kirjutavad Andrei Ivanovist, Aare Pilv Larissa Joonasest ja Jan Kaplinskist ning Saara Lotta Linno vaatleb lõpetuseks Kotjuhi ja Kaplinski retseptsiooni. 

Kogumiku lõpetab mahukas sekundaarkirjanduse bibliograafia, mille on koostanud Tiina Ritson Rahvusraamatukogust. 

Loodetavasti loob see selgema raamistiku Eesti venekeelse kirjanduse mõistmiseks ja edasiseks lõimimiseks eestikeelse kirjandusruumiga. Kuigi - nagu Igori ja minu saatesõna pisut pessimistlikult tunnistab, võib eestivene kirjandus osutuda laineks, mille haripunkt on juba möödas. Võimalik, et see kogumik aitab muuta selle pessimismi põhjendamatuks.

Vaim vardas. Aare Pilv: millise raha eest oled sa valmis sünnitama lapse teisele inimesele?

 Vilja Kiisler kutsus oma taskuhäälingusaatesse "Vaim vardas". Jutt tõukus kevadisest "Divide et impera" lavastusest ja äsja ilmunud Littelli "Eumeniidide" tõlkest.