Lühiintervjuu Sergei Zavjaloviga

Ajalehes Raamat ilmus lühike intervjuu Sergei Zavjaloviga, et tutvustada tema hiljuti eesti keeles ilmunud raamatut "Ars poetica" (vt ka siia). Kolmest küsimusest-vastusest mahtus lehte kaks; aga me ise suhtusime sellesse kui loodetava pikema vestluse seemnesse.

*

Millised on sinu suhted Eestiga (peale selle, et siin on välja antud kaks Su raamatut)? Paljudel Piiteri kultuuritegelastel eriti nõukogude ajal oli siin tutvusi ja Eesti oli nende jaoks „peaaegu välismaa”. Kuidas on lood Sinuga?
Eesti on tõesti mitu korda minu ellu „tunginud”.
Esimest korda juhtus see 1980. aastate algul, kui ma veetsin umbes kuu aega Tallinnas. Kuigi olin juba üle kahekümne, oli see minu esimene kogemus linnast, kus kõik ei rääkinud vene keeles (ainult pooled) ja kus Euroopa keskaega oli võimalik peoga silitada.
Nõukogude tsivilisatsioon tarastas tavainimese kogemuse eest, mis võinuks tema jaoks saada traumaatiliseks, kuid ta tahtis nii väga kas või pilukese kaudu näha „euroopalikku” pidu, mida ta kujutas endale ette nagu lastemuinasjutu tegelane.
Tallinn sobis sellesse rolli hästi: inimestes, kes teadlikult ei rääkinud vene keeles, oli tunda kuhugi väga sügavale peitu läinud vaenu režiimi vastu, mida nad kogesid koloniaalsena. Mind samuti ei vaimustanud ei režiim ega kolonialism. Selle tulemusena tekkis mingil hetkel tunne, et asun vaenlase leeris. Ja see oli minu vaenlase vaenlane: tugev elamus! Mäletan, et kirjutasin tollal kirgliku ja naiivse nõukogudevastase luuletuse.
Teine kord puutusin Eestiga kokku umbes kahekümne aasta pärast, kui kuulsin Arvo Pärdi „Tabula rasat”. Mulje oli sedavõrd tugev, et mingiks ajaks sai Eesti helilooja minu jaoks kaasaegse muusika kui sellise kehastuseks.
Ja lõpuks kolmandat korda tuli Eesti minu juurde Jaan Kaplinski venekeelsete luuletuste kaudu, mida mul oli au toimetada. Jällegi, kunagi varem polnud veel elav luuletaja, minu vanem kaasaegne, minus tekitanud sellist sügavat elamust. Tundus, et pärast tema raamatut peaks kõik luuletajad vait jääma. Kauaks: nädalateks, kuudeks, et kuulata seda vaikust, mida Kaplinskil on õnnestunud kõlama panna.

Milline on Sinu esseede retseptsioon Venemaal? Ma tean, et näiteks artikkel Krivulinist tekitas vastakaid reaktsioone erinevatest suundadest — milles seisneb probleem?

Jah, äratõukamine nende poolt, keda ma nimetasin «retromodernistideks», oli raevukas. Mind süüdistati üheaegselt nii trotskismis kui stalinismis.

Asi oli selles, et ma rikkusin nõukogude intelligentide üldist reeglit: identifitseerida end revolutsioonieelse eliidiga, s.t vaadata asjadele «aristokraatide» pilguga. Pole oluline, mis mõttes: genealoogilises, vaimses, intellektuaalses või nonkonformistlikus. Ma teadvustasin järsku, et inimestel, kes kuuluvad erinevatesse sotsiaalsetesse klassidesse, on ka «tõde» erinev. Ja see, mis on ühe klassi jaoks pääsemine, on teise jaoks hukkumine. Sellega panin ma toime andestamatu «reetmise».

Aga asuda enda klassist erineval positsioonil on põhimõtteliselt võimatu. Artikkel Tvardovskist on näiliselt täiesti apologeetiline, kuid kutsus omakorda raevu esile nendes, kelle jaoks on talumatu katse leida «nõukogudelikule» koht üldises Euroopa vasakpoolses kunstilises kontekstis, sest nende jaoks pole «vasakpoolseid» ja «parempoolseid», vaid on «omad» ja «võõrad». Sisuliselt tundsid nad minus õigesti ära klassivaenlase: selle asemel, et sotsiaalse surve tekitatud haavu säästa, ei anna ma neile rahu, traumeerin neid.

Sa nimetad end marksistiks, kuid sa pole poliitiline aktivist. Milles sinu marksism seisneb?

Minu marksism on postmarksism. Ma elan sügavalt läbi ideed, et ajalugu on klasside võitlus ja et iga uue ühiskondliku ja majandusliku formatsiooniga muutub inimese ekspluateerimine teise inimese poolt üha efektiivsemaks.

Seal, kus Marx liigub klassideta ühiskonna postuleerimise juurde, näen ma vaid romantismiajastu «suure stiili» jälge. Romantismile olid üldiselt omased religioossete ideede moderniseeritud transkriptsioonid (antud juhul lunastuse eshatoloogiline idee). Oma ajastu inimesena ei suutnud Marx neist meeleoludest mitte mõjutatud olla.

Ma suhtun sümpaatiaga ühtedesse poliitilistesse aktivistidesse ja antipaatiaga teistesse (see sõltub nende isiklikest omadustest, mitte nende programmidest), kuid probleem on mujal: ei tööstusajastu proletariaadis ega postindustriaalse ajastu prekariaadis ei näe ma Marxi «revolutsioonilist klassi». Ühest küljest pole miljarditel rõhututel jõudu millekski peale iseenda taastootmise: majandussuhted, milles nad asuvad, kulutavad nende jõu viimseni ära. Teisalt on rõhutud korrumpeeritud esiteks nende tühiste palukestega peremehe laualt, mis nende kerjusliku silmaringi juures tunduvad «vajadustena», teiseks hierarhia kaudu, mis on selles õiglusetus maailmas kehtestatud ja mis teeb ühe paaria teise samasuguse silmis kröösuseks. Selles seisnebki kapitalismi tõhusus, mis on arenenud viimase sajandi jooksul vähem rentaablist imperialismist rentaablimaks globalismiks.

Mingis mõttes ütleks ma, et peremehed on need, kes üksteist hävitavad (kodanlus aadli, plutokraatia kodanluse), samas kui orjad, alludes ajaloolisele paratamatusele, vaid vahetavad oma peremehi.

Poeetilisest mõõtmest

Ilmunud on EKL tõlkijate sektsiooni aastaraamatu "Tõlkija hääl" 4. number. Aina mahukamaks ja sisukamaks läheb, tõsine humanitaarne kõrgtase, mida ei varjuta akadeemilised kuivusnõuded. Ülevaade sisust on loetav nt siin.
Mõtisklen seal poeetilise mõõtme ja selle tõlkimise võimaluste üle.


*

Poeetilisest mõõtmest

Paar aastat tagasi toimus tõlkijate listis vaidlus ühe luuletõlke puhul. Arutelus avanes luuletõlke adekvaatsuse probleem üsna mitme tahu alt ning põhilised vaidlusküsimused (listipoleemikale otseselt viitamata) on leidnud sisuka käsitluse Märt Väljataga artiklis eelmises „Tõlkija hääles" [Märt Väljataga, Tõlkida värssi. - Tõlkija hääl III. Tln, 2015, lk 47-63]. Mulle jäi tollest kirjavahetusest silma üks mõiste, mida põhjalikumalt lahti ei harutatud, vaid võeti vist pigem endastmõistetavana. See on „poeetiline mõõde/dimensioon”: kas tõlge hoiab alal, taasloob algteksti poeetilist mõõdet või mitte. See on natuke kitsam nähtus kui tõlke üleüldine adekvaatsus (mida tõlge peab tingimata algtekstist säilitama, et teda adekvaatseks saaks nimetada?), sest kui oluliseks peetakse algteksti poeetilise mõõtme edastamist, siis on juba tehtud teatav valik adekvaatsuse mõõdupuu osas. Aga mis see poeetiline mõõde on?

Listivestluses tuli ta esile seisukohana, et kui luuletõlge loobub jäljendamast luuleteksti kõlalist kuju ja struktuuri, siis läheb poeetiline mõõde kaotsi. See väide on kindlasti vaieldav, kuid sama kindlasti ei saa seda pidada valeks. See on üks kindel arusaam sellest, mis on luuleteksti poeetiline mõõde – see on teksti meetriline ja riimiline kuju, vabavärsi puhul siis ilmselt teatav kindel rütmiimpulss või intonatsioon või kõlamängud. See aspekt on tavaliselt see, mis kinnistab teksti kõige rohkem oma keele külge, st muudab ta n-ö tõlkimatuks – teeb öeldava ja keele suhte teatud mõttes paratamatuks. Teatud sõnu riimi kaudu siduda on võimalik vaid selles keeles, väga harva, kui seda on võimalik tõlkida (nt Jugend-Tugend ja noorus-voorus – minu teada ongi sõna voorus välmitud selle riimilise analoogia põhimõttel). Harva on ka võimalik väljendada täpselt sama propositsiooni samal rõhulis-rütmilisel kujul. Kuid see vaade poeetilisele mõõtmele lähtub sellest, et luule on algselt olnud laul. Pidada luuletuse tõlkimisel kõige olulisemaks tema vormi säilitamist tähendab seda, et tõlget peaks saama samamoodi tarvitada – laulda samal viisil või deklameerida nii, et kõlaline kogemus oleks võimalikult sarnane. See on niisiis vaade, mis näeb poeetilist mõõdet ilmnevana eelkõige selles, mis eristab lauldavat-deklameeritavat teksti „kõneldavast” proosatekstist. Ja see väljendub ka nt selles, kui nii eba-laululisena näiv vorm nagu haiku tõlgitakse täpset mooralist skeemi pidi – sest haiku on pärit waka-luulest, mis omakorda on pärit Jaapani rahvalauludest. Silp, rütm, rõhk, riim – need on ju eelkõige kuuldavad kvaliteedid, see tähendab, et neis kvaliteetides poeetilist mõõdet näha tähendab pidada luuleteksti puhul olemuslikuks eelkõige tema põhimõttelist taandatavust laululisusele, aga ka keele prosoodilisele ja fonotaktilisele eripärale. Nõnda mõistetud poeetiline mõõde puudutab niisiis eelkõige seda, kuidas mingi keel konkreetse looja kujundatuna kõlab – ja kahtlemata on see täiesti pädev lähenemine, seda näitab kas või see, millise naudinguga kuulatakse nt luulefestivalidel luulet keeltes, millest aru ei saada, piisab kõlast ja autori häälelisest kohalolekust, et me saaks seda kuulata luulena, saaks osa teksti poeetilisest mõõtmest.

Kuid ma usun, et see poeetiline mõõde saab pesitseda ka muudes teksti komponentides. Vabavärsilise luule puhul tuleb hästi esile, et kõlalise korrastatuse asemel võib poeetilise mõõtme enda kanda võtta luuletuse troobiline struktuur, kujundiloogika. Kui nt meetrum ja riimiskeem on pigem „pealisstruktuur”, siis selline troobilise sisu poolt loodav abstraktne „pilt”, mis tuleb tekstist välja lugeda, on pigem teksti „süvastruktuur”. Nõnda nähtud poeetiline mõõde puudutab pigem luulet kui teatavat mõtlemisviisi, spetsiifilist mõtte ülesehitamise ja edastamise tehnikat. [ Sellele viitab nt noor Paul-Eerik Rummo 1966. aastal kirjutatud arvustuses Viivi Luigele: „Luule – või vähemalt üks osa luulest – on erilaadne mõtlemine, eesmärgiga tabada nähtuste esialgne jaotamatus. Mitte süntees pärast analüüsi, vaid süntees ilma analüüsita.” (Paul-Eerik Rummo, Staccato „Taevaste tuulte” ajel. – Paul-Eerik Rummo, Kuldnokk kõnnib.Jooksvast kirjandusest 1964–2009. Trt, 2010, lk 361.)]

Mõistagi on ka siin tegu keele paratamatu eripäraga, kuid see ei puuduta enam nii väga suulise lausumise tasandit, vaid pigem keelt kui mõtlemisvahendit ning üldisemas mõttes retoorilist instrumenti.

Poeetiline mõõde võib peituda ka hoopis teatavas kontekstuaalses suhtes. Näiteks teksti suhestumine teatavate konventsioonidega, nende teisendamise, ründamise või kommenteerimise eesmärgil. Siia kuuluvad kõiksugu pastišid, paroodiad, hommage'id jms. Siin saab poeetilise mõõtme loojaks mitte enam suhe keele kõlasse või keelde kirjutatud mõtlemisstrateegiatesse, vaid suhe mõne stiili või traditsiooniga. Selle vaate järgi on poeetiline eelkõige teatav tajude problematiseerimine, sest siin on peamiseks, mida poeetiliselt korda saadetakse, juba harjumuslikuks muutunud väljendusviiside muukimine ja ümberprogrammeerimine.

Ja loomulikult on olemas ka hoiak, mille kohaselt teksti poeetiline mõõde on seotud eelkõige teksti autori ja adressaadi seisunditega – luuleteksti põhiline väärtus luulena on see, et ta esitab teatavaid tundeseisundeid, tajusid või idiosünkraatilist maailmanägemist. Sellise vaate järgi peaks lugeja saama jälile eelkõige autori hinge- või vaimuseisundile (ning kui ta on kriitik või tõlkija või töötlev luuletaja, siis püüdma seda teiste vahenditega taasesitada). Poeetiline mõõde ei peitu selle vaate järgi üldse mitte tekstis (mis on vaid vahend), vaid mingis kogemuse erilises seadistuses. See kõlab pisut võõrikult, aga ma usun, et tegelikult on see intuitiivselt palju levinum hoiak, kui arvata võib (kuigi nagu allpool näha, võib selleni jõuda ka väga rafineeritud teed pidi).

Kindlasti võib neid fookusi veelgi olla, loetlesin vaid kõige ilmsemat ja jämedamat jaotust. Tõlkimise puhul saab see küsimuseks, mis on see komponent tekstis, mille suhtes ei tohi teha järeleandmisi, kui tahta edasi anda teksti poeetilist mõõdet. Sellele saab vastata eelmainitud lõikes (kõla, mõte, suhe konventsioonidesse, suhe autori või lugeja sisemaailmaga). Teises lõikes saab sellele vastata kas tõlkija ja sihtkultuuri kontekstis või algteksti kontekstis. Mida ma sellega silmas pean?

Eesti luuletõlkekultuuris on pikalt olnud valdav traditsioon, mida võiks nimetada Kaalepi-Sanga-Orase-Annisti-jne koolkonnaks, nimetagem seda lühiduse huvides kaaleplikuks traditsiooniks. Selle järgi on luuletõlge eeskätt algteksti kõlaliselt jäljendades võimalikult samasisulise luuletuse kirjutamine. Ühest küljest oleks see otsekui algteksti-keskne lähenemine, mis püüab luua kõlaliselt äratuntava ekvivalendi, algtekst jääb oma kujuga tõlget oluliselt kujundama. Teisalt aga – kas polnud see oma hiilgeaegadel (kui tegeldi jõuliselt õhtumaise luuleklassika põhivaramu eestindamisega) hoopiski midagi väga sihtkultuuri keskset? Eesti kultuurkeel oli noor ja õhuke (on seda praegugi, aga oli seda sada ja poolsada aastat tagasi veel rohkem), ning tema arendamiseks oli üks oluline viis proovida eesti keeles läbi võimalikult täpselt kõik õhtumaise luuleloo vormilised võimalused, et nad oleks eesti luulekeele substraadis olemas. See on ilmselt üks oluline põhjus, miks selle koolkonna tõlkepõhimõtted meile nii olulised ja armsad on – see mitte ainult ei teinud meile suurt hulka väärtkirjandust emakeelseks, vaid tegelikult lõi juurde terve hulga eestikeelseid luulevõtteid, lasi eesti keele läbi hulgalistest klassikalistest vormilistest filtritest. Neid ei anna sageli uudisluule loomiseks kasutada, sest need on ajaloolised vormid (Kaalep ise küll mängis neid aktiivselt ka oma algupärases luules läbi), kuid sellega otsekui loodi tagantjärele eesti luulekeelde teatav pinnas, millest uus luule võiks orgaanilisemalt välja kasvada. Ma ei taha sellega sugugi öelda, et see tõlkepõhimõte on nüüd midagi anakronistlikku, ei, sel printsiibil on endiselt palju anda, see ei ole moeküsimus (kuigi mulle samas näib, et eesti kultuurkeel on küll juba piisavalt küps, et tõlkimine ei peaks järgima ainult seda ülesannet, ta võib endale lubada ka midagi muud, nt meetrilise luule vabavärsilisi või proosatõlkeid). Kuid ma tahan sellega öelda, et selline „kaaleplik” originaalitruuduse kontseptsioon pole sugugi nii ühemõtteline, sest selle kõrval, et taasluuakse midagi varemolnut eesti keeles, luuakse sihtkultuuri midagi, mida seal varem polnud, ja sel moel vaadates on nende tõlgete olulisim poeetiline mõõde mitte algteksti vormi taastamises, vaid nende vormide loomine eesti keeles. Annisti Homerose-tõlgete olulisim tegu poeetilise mõõtme seisukohalt on see, mis ta tegi eesti luulekeele võimalikkuste välja laiendajana.

Ühesõnaga, tõlge ühendab kaht erinevat kultuurikonteksti ja aega ning kui tõlkija püüab seda poeetilist mõõdet edasi anda, siis saab ta valida, kummas kontekstis ta poeetilise mõõtme dominantseid tunnuseid otsib. Sest poeetilise mõõtme fookuspunkt võib aja jooksul kohta vahetada. See on ju ilmselge, kui me vaatame näiteks seda, kuidas mõnede vanade tekstide (nt vana piiblitõlke või Koidula luuletuste) puhul on meie jaoks poeetiliseks kvaliteediks kujunenud hoopis nende omaaegne stiil, mis nende kaasajal oli läbipaistev kiht, millest omaette elamust ei saadud. Nõnda võib tõlkida luulet nii, et püütakse tuua esile algupärandi eksootilisus meie jaoks, sel juhul tegeldakse just sihtkultuuri kontekstis toimiva poeetilise mõõtmega. Algteksti omaaegses kontekstis võis poeetiline mõõde seisneda hoopis milleski muus, kui see on harjumuspäraselt meie enda praeguses kontekstis. Tõlge, eriti luuletõlge on ju alati vaid tinglik vaste, ta jääb ikkagi „justnagu originaaliks”, signaaliks algteksti enda kohta, ja meie ülesanne on valida, mida me tõlkega selle lugejate teadvuses tahame korda saata.

Nõnda siis peabki luuletõlkija küsima kaht põhiküsimust. Esiteks, kas ma püüan taastada algteksti tema algses kontekstis, algses tähenduslikkuses algse publiku jaoks või püüan ma välja tuua selle, mis teeb selle teksti tähenduslikuks praeguses kultuurikontekstis. Ja teiseks, kus on selle poeetilise tähenduslikkuse fookus?

Põhimõte, et ilukirjandusliku teksti tõlge peaks edasi andma poeetilist mõõdet, on raske vaidlustada. Kuid ikkagi tundub, et see mõiste ise – „poeetiline mõõde” – pole saanud ühemõttelist seletust. Ilmselgelt ebapiisav oleks öelda, et luuletõlge peaks säilitama luuleteksti luulelisuse, peaks säilitama tunnused, mille põhjal me saame teksti luulena määratleda – sest absoluutselt võttes luulel selliseid tunnuseid pole, peale selle, et ta on tavakeelekasutusega võrreldes kuidagi tihendatult organiseeritud (ta ei pea isegi ridadeks murtud olema, sest nt Jaapani tankad ja haikud on algupäraselt ühes pikas reas).

Ometi saame rääkida, et tekstil on poeetiline mõõde. Kas pidada selle all silmas teksti poeetikat? Laias tähenduses jah. Poeetika lai tähendus läheb tagasi selle mõiste algse sisu juurde. Kreeka poiesis tähendab millegi loomist, kujundamist, vormimist. Poiees on millegi ellukutsumine. Luuletekstid on meile olulised ja huvitavad selle poolest, et nad loovad midagi sellist või sellisel viisil, mis teisiti pole võimalik. Poeetiline tekst loob, ehitab keelde või maailma kontseptualiseerimise viisidesse (mis lõppkokkuvõttes on ükssama asi) uusi unikaalseid struktuure. See on põhjus, miks kirjanduse analüüsija ning tõlkija peavad alatasa küsima, miks see tekst on just sellisena kirjutatud: mis on selles tekstis sellist, mille see tekst on olemisse toonud; milles seisneb antud teksti poiees? Mille poolest on ta poieetilises mõttes asendamatu või paratamatu? Tõlkepraktilises mõttes viib see jällegi juba mainitud küsimuse juurde tagasi: mis on see, mille suhtes ei tohi teha järeleandmisi, mille unustamine tähendaks selle või teise teksti loomuse eiramist?

Loomulikult on see alati tõlgenduse küsimus, st pole objektiivse tõena lõplikult fikseeritav. Ja loomulikult ei ole see poeetiline mõõde või poieetiline fookuspunkt mingis ühes teksti komponendis, vaid on kõigi teksti tasandite ja komponentide peale laiali laotunud, kui tegu on ikka korraliku läbikirjutatud ja läbitunnetatud kunstiteosega. Lugemine ja sellele järgnev taasloomine (analüüsi või tõlke näol) on paratamatult frontaalne (fenomenoloogilises mõttes), st peab valima, mis suunast ta mitmedimensioonilisele tekstile läheneb, ja see valikuparatamatus loobki küsimused ja vaidlused.

Isiklikult arvan ma aja jooksul üha enam, et kunstilise loomingu ning selle taasloomise sügavam mõte on luua sellesse maailma juurde rõõmu – olla loojate loomisrõõmu ning lugejate/analüüsijate/tõlkijate taipamisrõõmu põhjuseks ja viljaks, isegi kui see rõõm seisneb ainult võimes vormida väljendatavaks vaeva ja häda, et tröösti leida või heal juhul neist läbi murda. Tõlkimine on iselaadselt rõõmus tegevus, nagu luuletuste (ka kurbade) kirjutaminegi, ja just selle loova rõõmu kaudu saame ligi sellele, mida võiksime nimetada kunstiteose poeetiliseks mõõtmeks – sest poiees on eelkõige loomiselevus.

*

Tegelikult, niipea kui tolles listipoleemikas tuli esile poeetilise mõõtme mõiste ning seda seostati eelkõige luuletuse kõlalise struktuuriga, meenus mulle näide teisest äärmusest. Vene luuletaja Sergei Zavjalov on kirjutanud tsükli „Tõlked vene keelest” (Переводы с русского), kus ta on kirjutanud uusversioonid vene luuleklassika olulistest tekstidest (Lermontov, Puškin, Tjuttšev, Mandelštam, Pasternak jt). See 2000-2001 kirjutatud tsükkel oli Zavjalovi loomingus talle endale pöördelise tähendusega. Ta seletab seda nii: „Tõlkija seab tavaliselt endale ülesandeks esitada teksti, mis tõlgitud teisest keelest, nagu „oma”; mina aga tahtsin näha, mis saab, kui lugeda „oma” teksti nagu tõlgitut võõrast keelest.

Edasi, tõlkijal tuleb tõlkida tekst (millal see ka poleks kirjutatud) oma kaasaegsesse keelde, kasutada (milline see ka poleks originaalis) oma keelele vastuvõetavat luulesüsteemi. Pahatihti ta moderniseerib ka niinimetatud lüürilist kangelast.

Ja just kõike seda ma tegingi mõnede vene krestomaatiliste tekstidega. Mulle tundub, et katse tulemused näitasid – poeesia ei põhine mitte välistel võtetel, millised need ka ei oleks, vaid mingitel sügavatel psüühilistel seisunditel, mis säilivad isegi nende võtete täieliku asendamise või isegi hävitamise korral. Mulle sai see avastuseks, mis viis mu luulemaneeri täieliku muutuseni, loobumiseni meelikast (keerulise rütmiga vabavärss) kõne kasuks (proosaluuletused).” [Sergei Zavjalov, Dialoog. Vastused Igor Kotjuhi küsimustele (2009). Tlk Katrin Väli. - S. Zavjalov, Meelika. Kõned. Tln, 2015, lk 116.]

See ongi see juhtum, millele ma ülalpool viitasin – teksti poeetiline mõõde on seotud eelkõige hinge- või vaimuseisunditega, mida tekst kannab ja vahendab; aga selle tavaintuitiivse hoiakuni on siin jõutud komplitseeritud poeetiliste otsingute käigus. Selline hoiak annaks tõlkijale väga suure vabaduse, nii et piir tavamõistes tõlke ning töötluse vahel hakkab ähmastuma.

Üks tekst sellest tsüklist on tõlge (või „tõlge”) Puškini kuulsast Anna Kernile pühendatud armastusluuletusest. Puškini luuletus on neljajalalises jambis ning kasutab tegelikult üsna lihtsaid riime ses mõttes, et enamasti ei riimi ta üldse sõnatüvesid, vaid ainult muutelõppe (olles seejuures osav ses mõttes, et kasutab samu riime läbi mitme stroofi). Riimsõnade puhul on märgilised ilmselt kaks asja: et üks mitmekordsetest riimidest algab sõnast ты 'sina' ja et ainus riimipaar, kus riimitakse tõesti sõnatüvesid, on lõpustroofis вновь/любовь 'uuesti/armastus'. Selle luuletuse „reaalune” oleks selline:

Ma mäletan imelist hetke: / minu ette ilmusid sina, / nagu põgus nägemus, / nagu puhta ilu geenius. // Lootusetu nukruse vaevades, / kärarikka sekelduse ärevustes, / kõlas mulle kaua õrn hääl, / ja nägin unes armsaid piirjooni (näojooni?). // Läksid aastad. Tormide mässuline puhang / puhus laiali endised unistused, / ja ma unustasin su õrna hääle, / su taevalikud piirjooned. // Padrikus, vangistuse pimeduses / venisid vaikselt mu päevad. / Ilma jumaluseta, ilma vaimustuseta, / pisarateta, eluta, armastuseta. // Hingele saabus äratus: / ja näe, jälle ilmusid sina, / nagu põgus nägemus, / nagu puhta ilu geenius. // Ja süda lööb joobumuses, / ja tema jaoks on taas ellu ärganud / nii jumalus kui vaimustus, / nii elu, pisarad kui armastus.

Eesti keeles on see eelkõige tuntud August Sanga tõlkes:

Kui ime jäi see tund mul meele:

just nagu põgus nägemus

sa, kaunis, ilmusid mu teele,

kui puhta ilu kehastus.

Kui süda mures tröösti vajas,

kui elulärm mu ümber kees,

õrn hääl veel kaua kõrvus kajas,

hell pilk veel seisis silme ees.

Aeg möödus. Elu marus ruttu

kõik unistused hajusid

ja paksu unustuse-uttu

su hääl ja pilgud vajusid.

Ja keset halli oleskelu

siis õhtusse mu päevad said.

Mul polnud armastust ja elu

ja vaimustust ja pisaraid.

Ent lõppes öö, mis lasus hingel:

just nagu põgus nägemus

sa jälle ilmusid, mu ingel,

kui puhta ilu kehastus.

Ja valgus sügav rõõm mu rindu

ja süda täis on joobumust

ja jälle tunneb eluindu

ja pisaraid ja armastust.

Sanga tõlge on asjalik, sisu mõttes üsnagi originaalitruu (ainus liialdus on ehk „ingel”, 

mida Puškinil pole, aga seda võib seletada kui puuduva „geeniuse” kompensatsiooni). 

Sanga riimid on originaalist sisukamad. Samas, kui me kujutaksime seda teksti ette
algupäraselt eesti keeles kirjutatuna, siis ma ei usu hästi, et ta kuuluks eesti luule klassikasse. 

Selle tõlke poeetiline mõõde tekstiga üsna sarnane, aga – kas siis sõnavaliku tõttu (nagu teada,

on Sang üsna kaine leksikaga poeet) või puhtalt seisneb just eelkõige suhte loomises vene 

luule klassikaga – ta loob meile kujutise, mis sisuliselt ja kõlaliselt on Puškini 

kontekstuaalsetel põhjustel – on see tõlge (hea tõlge, selles pole kahtlust) ikkagi eelkõige vaid

illustratsioon, repro originaalist.

On olemas ka teine tõlge, Ants Orase oma (võrdlusvõimalus on hea selle poolest, et mõlemad 

tõlked kuuluvad arbujalikku luulekoolkonda):

Too imeviiv on hinge vajund,

mil ilmusid kui ilmutus,

oo nägemus, liig kiirelt hajund,

oo puhta ilu geenius!

Kui vali saatus lootust keelas,

kui raskus pää, kui süngus kulm,

siis meenus hääl, nii hell ja meelas,

ja õrna ilme hurmav ulm.

Ent aastad läksid. Uned neelas

mu eluuhang, karm ja julm,

ning unus hääl, nii hell ja meelas,

ja taevailme hurmav ulm.

Mu elu närbus, hall ja vindund,

ning oli varemeina maas

mu rõõm, mis jumalustest indund,

ja arm ja iha ja ekstaas.

Ent nüüd mu süda taas sind tajub:

sa ilmud taas kui ilmutus,

kui nägemus, mis kiirelt hajub,

kui puhta ilu geenius.

Ning jälle rõõm mul mühab rindu,

ning uude ellu tõusnud taas

on jumalus ja ulm täis indu

ja arm ja iha ja ekstaas.

Orase tõlge on mõnevõrra lopsakam ja intensiivsem. Kõlalis-vormiliselt on ta Sangaga üsna võrdne (kuigi ta on riimivalikus agressiivsem kui Sang ja ammugi Puškin, ), aga sisulises mõttes lisab ta asju, mida Puškinil pole: kulm süngub (ilmselge riimisund ulm-kulm), hääl on meelas, ilme taevalik, elu on varemeina maas, rõõm on „jumalustest indund”. Pluss on kindlasti see, et ta on säilitanud originaali romantismi-spetsiifilise ja aja möödudes üha müstilisemalt mõjuva „geeniuse”. Orase tekst on pisut hõlpsamini kujutletav algupärase eestikeelse mõjuva luuletusena. Nii ongi Sang mingis mõttes täpsem, jättes kogu au ja ilu Puškini originaalile ning andes edasi vaid tõmmise; Orase versioon aga püüab uuesti luua seda poeetilist mõõdet, mis oleks tajutav just eesti luulekeele kontekstis uudse ja ainulaadsena. Orase puhul tekib minu arvates rohkem tunne, et see tekst on kuidagi paratamatult selline nagu ta on. Ta on pisut vähem Puškin kui Sanga tõlge, aga ta kehastab pisut rohkem seda poeetilist uudsust, mis Puškini tekstil võis oma kaasajas olla. Paradoksaalne on, et Oras, kes ise luulet ei kirjutanud, mõjub tõlkides rohkem algupärase poeedina kui Sang. Orast muidugi on kõigeks selleks sundinud nood kõlaekvivalentsi nõudvad reeglid, aga samas näib, et ta on just seetõttu lubanud endale rohkem subjektiivset eneseväljendust, on lähtunud poeetilisusest kui teatavast hingeseisundist ning tõlkinud subliimsema algupärandi, mis ehk 20. sajandi lugejale ei mõju nii eredana, pingestatumaks ja sensuaalsemaks. Märgiline on nt see, kuidas ta „vaimustuse” asemel kasutab sõna „ekstaas”.

Mida teeb Zavjalov oma „tõlkes”? Esitan oma tõlke sellest, mis, julgen arvata, on sisuliselt üsna adekvaatne:

2. Aleksandr Puškin

Noorus möödub, lootused purunevad;
lohutus tuleb esimesele armastusele mõeldes.

üha sagedamini meenutan seda tundi
meie esimese läheduse tundi
sinu pimestavat alastust
sinu juhuslikke sõnu

kui kaua seisid nad mu silme ees
keset armetut argielu
keset rõhuvat väsimust
keset teisi meelelisi ahvatlusi

aeg pühib ära mälestused
kustuvad kujutised
ununevad hääleintonatsioonid
nõrgeneb kiindumus

kuid armastus jääb ka muutudes iseendaks
süvenevates kortsudes
valulikus südamepekslemises keset ööd
kibedates unenägudes möödunud imelistest hetkedest

Zavjalov on teksti kaasajastanud, kujutanud ette, kuidas võiks sama hingeseisundit ja samu kujutluspilte esitada tänapäeva luuletaja – ta on teinud sellest vabavärsi ning kasutab suhteliselt kainet keelt, „puhta ilu geeniusest” on saanud otsene „pimestav alastus”, Puškini peaaegu triumfeerivast lõpust on saanud rohkem maadligi öine valus nostalgia. Tuleb lisada, et Zavjalov ei ole ise Puškinist nii kõrgel arvamusel, kui see Venemaal üldiselt tavaks on – ta peab Puškinit Euroopa romantikute epigooniks (umbes nii nagu Eestis peab Hennoste arbujaid Euroopa sümbolismi ja Vene akmeismi hilinenud epigoonideks), st põhimõtteliselt tõlkeliseks nähtuseks, mis lihtsalt aitas vene kirjandustraditsiooni kuigivõrd Euroopa omaga sünkroniseerida. Seda mõistetavam on ka tema vabadus sellise keelesisese tõlke puhul. Zavjalov on ka tõlkijana tegutsenud, klassikalise filoloogina on ta Horatiust tõlkinud – ja just nimelt vabavärssi, lähtudes samast veendumusest, et poeetiline mõõde on just nimelt inimese mentaalse seisundi omadus, millele tuleb igal ajahetkel leida adekvaatne tekstiline väljendus.

Aga nagu näha, pole ka Zavjalovi teksti puhul asi nii lihtne, sest väga oluline poeetiline pinge tema tekstis tekib ka kontekstuaalsel tasandil – vabavärsistatud Puškin on vene luule kontekstis üsnagi agressiivne ning luulekeelt problematiseeriv akt. Tekst on tihe võrgustik, kus ühe niidi tõmbamine paneb võnkuma kogu põimingu.

Loomulikult pole ka Zavjalovi luuletuse tõlkimine eesti keelde probleemitu. Näiteks kas peaksin kuidagi viitama käibel olevale Sanga tõlkele ja Zavjalovi lõpurida tõlkides (mis otseselt kasutab Puškini algusrea sõnastust) kasutama „hetke” asemel „tundi”? Kuidas edasi anda vabavärsi erilist markeeritust Puškini luuletuse edasiandmisel vene kirjandustraditsiooni kontekstis – sest see pinge on Zavjalovi teksti poeetilise mõõtme juures eriti oluline? Või oleks adekvaatsem hoopis kirjutada ümber mõni eesti klassikaline luuletekst? Aga sellest meil on näited juba olemas, viimati Hasso Krulli ja Carolina Pihelgase koostatud Underi „Sonettide” ümberkirjutuste kogumik.

Või siis oleks adekvaatne proovida hoopis ise Puškini luuletuse uusversioon kirjutada, valides vene luules palju erilisema tähendusega vabavärsi asemele midagi, mis võiks eesti luules samamoodi probleemsena mõjuda? Näiteks pseudohaikude nelik? Esitada endale ülesanne mahutada 17 silpi ära Puškini luuletuse põhiline iva, neljas versioonis: lüüriline, irooniline, sofistikeeritult Puškini ajalist distantsi hõlmav ja lõpuks lihtsalt naljatlev? Miks mitte:

1

kadunud ilu

vilgub kortsunud palgel

põgusaim on jääv

2

imeline hetk

uppus päevade sohu

mumifitseerus

3 (featuring Goethe & Nietzsche)

imeline viiv,

sa ei viibinud veel, vaid

tulid tagasi

4

A. P. Kernile –

Vana arm ei roosteta!

A. S. Puškinilt

LISA. Venekeelsed originaalid

Я помню чудное мгновенье:

Передо мной явилась ты,

Как мимолетное виденье,

Как гений чистой красоты.

В томленьях грусти безнадежной

В тревогах шумной суеты,

Звучал мне долго голос нежный,

И снились милые черты.

Шли годы.  Бурь порыв мятежный

Рассеял прежние мечты,

И я забыл твой голос нежный,

Твои небесные черты.

В глуши, во мраке заточенья

Тянулись тихо дни мои

Без божества, без вдохновенья,

Без слез, без жизни, без любви.

Душе настало пробужденье:

И вот опять явилась ты,

Как мимолетное виденье,

Как гений чистой красоты.

И сердце бьется в упоенье,

И для него воскресли вновь

И божество, и вдохновенье,

И жизнь, и слезы, и любовь.

2. Александр Пушкин

Молодость уходит, надежды рушатся;

утешение приходит в мыслях о первой любви.

я все чаще и чаще вспоминаю этот час

час нашей первой близости

твою ослепительную наготу

твои случайные слова

как долго стояли они перед моими глазами

среди убогого быта

среди подавляющей усталости

среди других чувственных соблазнов

время смывает воспомонания

угасают образы

забываются интонации голоса

слабеет влечение

но любовь и меняясь остается собой

в углюбляющихся морщинах

в болезненных сердцебиениях среди ночи

в горьких снах об ушедших чудных мгновениях

Riigimehelikkusest ehk Neljakümne kiri ja kuuekümne kiri

Kutsuti esinema Põlva maavalitsuse korraldatud palvushommikusöögile, mis on selline omapärane ürituse formaat, et maavanem kutsub kokku maakonna omavalitsustegelased ja aktiivsemad kodanikud, pakub neile hommikusöögi, seda raamistavad vaimulike palved (kohal oli ilmselt enamus Põlvamaa vaimulikest, kolm luteri pastorit pluss praost, kolm õigeusu preestrit, karismaatikute preester ning nelipühilaste ja baptistide pastorid) ning keskel on ettekanne või kõne päevakohasel teemal (möödunud aastal kõneles Rein Veidemann pagulusest).
Ilmus lühendatud kujul ka ajalehes Eesti Kirik.


*

Riigimehelikkusest

ehk

Neljakümne kiri ja kuuekümne kiri

Kõne Põlva maavalitsuse palvushommikusöögil 
ja president Kersti Kaljulaidi ametisseastumise puhul 
10. oktoobril 2016

Tänase jutu pealkiri on välja pakutud kaks nädalat tagasi päevakajalises tuhinas, kui äsja oli selgunud, et valimiskogus kukkus presidendivalimine läbi 60 tühja või rikutud sedeli pärast. Ja kuna viimastel aastatel ning eriti viimastel kuudel on Eestis esile kerkinud erinevaid rühmaviisilisi avalikke kirju, nii et tekib tunne, et kas selline avalike kirjade formaat ei hakka juba devalveeruma, siis tekkiski kujutelm ühest kaarest, mis algab 40 kirjast, kus oma rahva tuleviku pärast tõsises mures olevad inimesed riskivad oma nime all tõsiselt oma heaoluga ja vabadusega, ja lõpeb 60 anonüümseks jäänud inimese valgete lehtedega, mille sõnum on, et meie era- ja kildkondlikud huvid on olulisemad kui riigipea valimisel riigimehelikult käituda. Muidugi kõik sõltub olukorrast ja kontekstist – on täiesti võimalik olukord, kus selline käitumine oleks just nimelt riigimehelik, et ära hoida tõsine oht ning võita aega viimseks paranduseks. Kuid antud juhul tundub tõenäoline, et tegu oli ikkagi pigem millegi vastupidisega – et esmatähtsad ja teisejärgulised asjad aeti omavahel sassi, aeti presidendi valimiste kaudi mingeid väiksema mastaabiga või lausa väiklasemaid huvisid taga. Üks viiendik valimiskogu liikmetest laskis põhja pika ja sisuka poliitilise protsessi – minu mulje järgi oli see kõige sisukam ja ühiskonda puudutavam presidendikampaania alates 1992. aastast. Selles ju võikski seisneda ühiskondliku kokkuleppe olemus, et lepitakse milleski kokku olemasolevate võimaluste raames, mitte lihtsalt ei öelda, et mängureegleid järgides me kaotaksime ja järelikult me loobume mängust. See ei kõla aumehelikult, see ei kõla riigimehelikult.

Ma juba olen siin kasutanud mitmel korral riigimehe sõna. Õigupoolest sellest ma pidingi rääkima, kui mind siia lahkesti kõnelema kutsuti.

Paradoksaalne ongi see, et lõpptulemusena on meil nüüd president, kelle puhul on alust uskuda, et temast võiks kujuneda riigimehelik (riiginaiselik) riigipea. Ma aga ei tahaks siin rääkida konkreetselt Kersti Kaljulaidist (lõpupoole pisut siiski), sest meil on temaga seoses veel vaid lootused (või võib-olla kartused). Räägiksin üldisemalt.

Loomulik on see, et kui presidenti otsitakse, siis otsitakse riigimeest. Muidugi neid 60 valget lehte võib tõlgendada märguandena, et lõppvalikus ei nähtud riigimehi. Kuid mu meelest on siin oht unustada teatav sümmeetria, mis on kogupildil. Sellel on mitu nüanssi. Esiteks, loomulikult vääristab konkreetne inimene oma omadustega riigipea positsiooni, kuid ühtlasi on see positsioon ise konstrueeritud nii, et ta sunnib ja piirab inimest käituma riigimehelikult. Presidendi amet on loodud selliseks, et kui selle täitja ei püüa käituda riigimehelikult, siis see amet lihtsalt ei toimi. S.t kui me räägime ainult sellest, kas mõni inimene on piisavalt hea presidendiks, ja mitte sellest, mida presidendi positsioon teeb inimesega, kes sinna satub, siis on meil oht unustada presidendi funktsiooni tähendus kui selline. President ei saa põhimõtteliselt teostada kitsaid erakondlikke huvisid. Võiks isegi öelda, et mingis mõttes selle ameti piirangud õilistavad ka seda, kes ise oma omadustelt ehk nii riigimehelik polekski. Riigipea amet kehastab seda, mis on Eesti riigi näol kõigi jaoks ühine, erinevatest oahuvidest kõrgemal.

Teiseks, siit tuleneb järgnev. Mulle sai nonde presidendivalimiste käigus selgemaks üks asi: päris paljud inimesed käsitavad presidenti sellena, kes kehastaks Eesti riiki ja kellega saaks ühtlasi samastuda. Ehk siis - presidenti tajutakse sellena, kes annaks inimestele võimaluse samastuda Eesti riigiga. Ja seda võetakse väga kirglikult ja isiklikult, ka seda valimiskogu läbikukkumist ja hilisemat skepsist Kaljulaidi suhtes saab sellele taandada: igaüks tahab sellist presidenti, kellega ta saaks samastuda, aga ükski kandidaat otsekui pole selline, kelles piisavalt palju inimesi tunneks ära selle Eesti riigi, kellega nad saaks end identifitseerida. Aga siit tekibki mul järgmine küsimus: kui asi on nii, kuhu jääb siis inimeste isiklik samastumine Eesti riigiga? Kas see on tõesti nii kaotsi läinud, et me otsime meeleheitlikult kedagi, kes meie eest, meie asemel kehastaks Eesti riiki? Teoloogias on olemas selline mõiste nagu „üldine preesterlus” - st et iga usklik on preester, tal on otsesuhe Jumalaga, ning vaimulik on üksnes teatavas ametis töötegija. Kui nüüd lubatakse seda võrdlevat metafoori – kui käsitleda meie usku oma riigi vajalikkusse teatava tsiviilreligioonina, kas ei anna see kirglik rahulolematus iga konkreetse kandidaadiga tunnistust sellest, et meie demokraatlikus "tsiviilreligioonis" on see nn "üleüldise preesterluse" kontseptsioon nõrk? Otsekui oleks president see, kes võtab enda kanda riigi rolli ja meie pealtvaatajatena saame siis selle osatäitjaga omakorda samastuda; otsekui saaksime me riigiga suhestuda vaid selle ühe isiku kaudu. Kas pole siis nii, et riik peaks kehastuma kõigis oma kodanikes? Kõik kodanikud vastutavad oma riigi ja seda riiki moodustava ühiskonna edenemise ja hea käekäigu eest, riik ei saa koonduda ju vaid ühte kõrges ametis olevasse kodanikku. See on küsimus sellest, kas me ise kodanikena oleme piisavalt riigimehed? Kui jah, siis oleks meil lihtsam võtta presidenti kui üht meie hulgast, üht kodanikku, kellega me ühiselt koos seda riiki kehastame.

Kui otsida riigimehelikkuse definitsiooni leksikonitasandil, leiame tavaliselt midagi sellist: poliitik, kes peab erakondlike ja kildkondlike huvide kõrval või asemel silmas ühist hüve. Me võime riigi asemel ütelda ka ühine hüve, see on hüve, mida ühiskond tervikuna taotleb. On ilmselge, et ükski inimene ei saa kehastada seda tervikuna, ei saa seda tervikuna vallata. Ja see on oluline iva, kui tahame riigimehelikkust mõista. Riigimees on teadlik, et tema võimed ja maailmavaade, mida ta ühise hüve nimel rakendada saab, on vaid partikulaarsed, osalised, vaid üks tahk sellest ühisele hüvele lähenemisest. Aga samas, see ei peaks tähendama mingisse lõtvusse või relativismi kukkumist või muutumist marionetiks, järele andmist minnalaskmishoiakule. See tähendab just nimelt oma võimete ja vaadete rakendamist ühise hüve nimel, ehk siis „anda oma parim”, „anda OMA parim”, tegutseda „enda parima äranägemise järgi”, anda endast see, mida ainult sina saad anda. See on arusaamine, et hoolimata asjaolust, et sa ei valda kogu tõde, sa oled inmlikult piiratud oma võimete ja maailma mõistmise vinkliga, on sul ometi vastutus. Seepärast on hea, kui presidendi ametis olijal on selge maailmavaade – see tähendab, et ta pole ujuvate vaadetega konjunkturist ja oportunist. Olla teadlik oma piiratusest, kuid täita oma kohust teadmisega, et teistsugused vaated, isegi kui need on sinu omadele vastandlikud, on – kui tegu pole just otsese destruktsiooni ja nihilismiga – teised aspektid, alternatiivsed tahud selle ühise hüve saavutamisel.

Nende kahe pooluse üheaegsus ongi riigimehelikkus – pidada meeles, et ükski inimene pole täiuslik ega valda kogu tõde, kuid seejuures anda endast parim, et teostada seda, mis on just minu võimuses, teostada oma piiratud osa selles maailmas võimalikult täielikult. Ja tagasi alguse poole pöördudes – see pole asi, mida oodata ainult presidendilt, see peaks olema iga kodaniku püüe. Sest kui president on üks kodanikest, siis on ka iga kodanik potentsiaalne president.

Eelräägitu pärast on ka sõnavabaduse põhimõtet järgiv demokraatlik vaba ühiskond parim vorm ühise hüve teostamiseks – sest piltlikult öeldes, see loob võimaluse, aga mingis mõttes ka moraalse kohuse (niivõrd kui me tahame olla kodanikud) olla võimalikult vääriline võimalik president. Sest president ei ole rahva isa või ema (ta võib seda olla, aga sattumuslikult, mitte põhimõtte poolest), vaid esimene võrdsete hulgas, üks kodanikest. Ainult ühiskonnas, kus oma vaateid ja ideid saab vabalt levitada, kus nende üle saab diskuteerida ja polemiseerida, neid omaks võtta ning kõrvale lükata, ning kus seda sisemiselt vastuolulist polüfooniat peetakse paratamatuks (sest ainult nii, aktsepteerides, et tõde või ühine hüve on meile antud vaid hulga peale paljude tahkudena), on meil kõige suurem võimalus, et me ei jäta mingit olulist osa sellest ühishüvest tähelepanuta. Nõnda esindab ka presidendi positsioon mitte riiki kui tervikut, vaid kodanikku. Kui soovite, võib seda võtta vaba ühiskonna ühe n-ö metafüüsilise postulaadina – riiki ei kehasta riigipea, vaid iga selle kodanik, ja riigipea on üks kodanikest. See ei tähenda, et n-ö iga köögitüdruk võiks riiki juhtida, vaid seda, et iga kodanik peaks ennast arendama selles suunas, et ta oleks see kodanik, kes võiks saada ka presidendiks.

Kui nüüd siiski jälle konkreetseks minna, siis mõnes mõttes teeb täna pärastlõunal ametivannet andev president Kaljulaid selle hästi nähtavaks: ta pole mõni poliitiline „superstaar” (nagu seda ilmselgelt on olnud eelmised presidendid), vaid ta on mingis mõttes „igamees”, „iganaine”, vastutustundlik kodanik oma selge silmavaate ja hoiakutega, kuid ühtlasi ka (loodetavasti) piisavalt avar, et mitte olla ühe kildkonna esindaja riigitüüri juures. Ja isegi kui me nuriseme selle üle, kuidas president seekord lõpuks „tehti” (on näiteks öeldud, et valimise asemel heideti täringut), siis meenutagem, et muistses Ateena demokraatias valiti üksvahe rahvajuhte liisuheitmise teel kõigi vabade kodanike hulgast – iga kodanik pidi olema valmis mõnda aega rahvajuhi positsiooni täitma. Kaljulaidi puhul, kes on avalikkuse jaoks mõneti just selline „juhuslik” inimene, peaks hakkama tööle just see – ta on üks meist, ta on üks riigimehelikest kodanikest.

Niisiis, olen kõnelnud mitmesugusest sümmeetriast – konkreetne isik ja institutsioon kui selline, mis üheskoos alles loovad selle ühist hüve kaitsva positsiooni; president kui kodanik ja kodanik kui potentsiaalne president; oma piiratuse teadmine ning seejuures enda panuse andmine selgepiiriliste võimete ja vaadete ulatuses. Nendele sümmeetriatele orienteerumine võiks olla niisiis demokraatliku vaba ühiskonna kontekstis riigimehelikkuse lühimääratlus.

Aga see on poliitika ja riigijuhtimise sfäär. Kindlasti saab seda omaduste ja väärtushoiakute kogumit üle kanda ka muudesse sfääridesse. Loomulikult eeldab see teatavat suhet ühise hüve sfääriga, ühiskonnaga, sooviga anda midagi ühiskonnale, kaaskodanikele, ligimestele. Teha oma tööd vastutustundlikult, kuid alati meeles pidada, et ükski inimene pole tõe ega hüvede ainuvaldaja. Õpetaja, kes avaldab õpilastele suurt mõju, kuid võimaldab õpilastel kujuneda omaette isiksusteks; teadlane, kes isikliku uudishimu rahuldamise kõrval püüab oma uurimistööga anda midagi ühiskasulikku (mitte ainult rakenduslikus mõttes, vaid ka ühiskonna parema enesekirjelduse, enesemõistmise jaoks – see viimane on humanitaarteaduste ülesanne); ametnik, kes ei muutu mugavaks bürokraadiks ega arenda avalikus ametis erahuve, vaid peab silmas avalikku edenemist ning lahendab küsimusi inimlikult; kunstnik, kirjanik jne, st looja, kes pakub inimestele keele, mille abil nad saavad endast ja ühiskonnast rohkem aru või suudavad ennast ja maailma paremaks ja vabamaks muuta; ärimees, kes oma kasumi kõrval peab oluliseks ka oma tegevuse mõju keskkonnale ja ühiskonnale; arst – kes on võib-olla riigimehelikkuse kvaliteetide parim näide poliitilisest sfäärist väljaspool; sõdur, kes on oma ameti valinud selleks, et olla kaitsja, mitte ründaja. Ühesõnaga, vastutustundlik ja oma töösse loovalt suhtuv inimene, kes teab oma piire, kuid püüdleb oma võimete ja annete teostamisele kuni oma piirideni – mitte vähem.

Selline äratundmine on ilmselt ajaga, eaga tulev. Pole juhuslik, et presidendiks saamiseks peab olema vähemalt 40-aastane (35 või 40 aasta lävi on olemas enamikus riikides, kus riigipead valitakse; ja juba vanas Rooma vabariigis oli konsulite – kõrgeimate riigiametnike – ealiseks alampiiriks 40 aastat). See on iga, kus inimene hakkab väljuma noore inimese hoiakust „kes olla? kelleks saada?”, sest ta hakkab selgeks saama, kes ta õigupoolest on, kes ta üldse olla saab, ning tekib uus küsimus „mida teha? mida saan mina (veel) ära teha? mida on mõtet teha?”. Riigimees ongi see, kes ei taha riigimees olla, vaid teha tegusid, mille tagajärjel – kõrvalefektina – ta osutub riigimeheks.

Aga on veel üks taust. Sest riik või üks kindel ühiskond pole veel see kõige olulisem. Olulisim on see, et me oleme inimesed, ühiskond on alati viimses instantsis inim-kond. Olla riigimees või samade kvaliteetidega muul alal tegutseja tähendab olla inimene selle mõiste parimas tähenduses ja täiel määral. Teada, mis on inimene – teada, et inimene on mõistatus, et ta pole kunagi valmis, ta on pidevalt tõe poole teel, hüve poole teel, ja mitte keegi pole lõplikult päral, kuid me oleme selles seisundis kõik ühiselt, igaüks isepidi ja isemoodi. Viia ennast täide võimalikult täiel määral, kuid ühtlasi tegutseda selle nimel, et teised saaks sedasama teha. Kirjutada enda tegudele vastutusvõime märgiks alla oma nimi.