Riigimehelikkusest ehk Neljakümne kiri ja kuuekümne kiri

Kutsuti esinema Põlva maavalitsuse korraldatud palvushommikusöögile, mis on selline omapärane ürituse formaat, et maavanem kutsub kokku maakonna omavalitsustegelased ja aktiivsemad kodanikud, pakub neile hommikusöögi, seda raamistavad vaimulike palved (kohal oli ilmselt enamus Põlvamaa vaimulikest, kolm luteri pastorit pluss praost, kolm õigeusu preestrit, karismaatikute preester ning nelipühilaste ja baptistide pastorid) ning keskel on ettekanne või kõne päevakohasel teemal (möödunud aastal kõneles Rein Veidemann pagulusest).
Ilmus lühendatud kujul ka ajalehes Eesti Kirik.


*

Riigimehelikkusest

ehk

Neljakümne kiri ja kuuekümne kiri

Kõne Põlva maavalitsuse palvushommikusöögil 
ja president Kersti Kaljulaidi ametisseastumise puhul 
10. oktoobril 2016

Tänase jutu pealkiri on välja pakutud kaks nädalat tagasi päevakajalises tuhinas, kui äsja oli selgunud, et valimiskogus kukkus presidendivalimine läbi 60 tühja või rikutud sedeli pärast. Ja kuna viimastel aastatel ning eriti viimastel kuudel on Eestis esile kerkinud erinevaid rühmaviisilisi avalikke kirju, nii et tekib tunne, et kas selline avalike kirjade formaat ei hakka juba devalveeruma, siis tekkiski kujutelm ühest kaarest, mis algab 40 kirjast, kus oma rahva tuleviku pärast tõsises mures olevad inimesed riskivad oma nime all tõsiselt oma heaoluga ja vabadusega, ja lõpeb 60 anonüümseks jäänud inimese valgete lehtedega, mille sõnum on, et meie era- ja kildkondlikud huvid on olulisemad kui riigipea valimisel riigimehelikult käituda. Muidugi kõik sõltub olukorrast ja kontekstist – on täiesti võimalik olukord, kus selline käitumine oleks just nimelt riigimehelik, et ära hoida tõsine oht ning võita aega viimseks paranduseks. Kuid antud juhul tundub tõenäoline, et tegu oli ikkagi pigem millegi vastupidisega – et esmatähtsad ja teisejärgulised asjad aeti omavahel sassi, aeti presidendi valimiste kaudi mingeid väiksema mastaabiga või lausa väiklasemaid huvisid taga. Üks viiendik valimiskogu liikmetest laskis põhja pika ja sisuka poliitilise protsessi – minu mulje järgi oli see kõige sisukam ja ühiskonda puudutavam presidendikampaania alates 1992. aastast. Selles ju võikski seisneda ühiskondliku kokkuleppe olemus, et lepitakse milleski kokku olemasolevate võimaluste raames, mitte lihtsalt ei öelda, et mängureegleid järgides me kaotaksime ja järelikult me loobume mängust. See ei kõla aumehelikult, see ei kõla riigimehelikult.

Ma juba olen siin kasutanud mitmel korral riigimehe sõna. Õigupoolest sellest ma pidingi rääkima, kui mind siia lahkesti kõnelema kutsuti.

Paradoksaalne ongi see, et lõpptulemusena on meil nüüd president, kelle puhul on alust uskuda, et temast võiks kujuneda riigimehelik (riiginaiselik) riigipea. Ma aga ei tahaks siin rääkida konkreetselt Kersti Kaljulaidist (lõpupoole pisut siiski), sest meil on temaga seoses veel vaid lootused (või võib-olla kartused). Räägiksin üldisemalt.

Loomulik on see, et kui presidenti otsitakse, siis otsitakse riigimeest. Muidugi neid 60 valget lehte võib tõlgendada märguandena, et lõppvalikus ei nähtud riigimehi. Kuid mu meelest on siin oht unustada teatav sümmeetria, mis on kogupildil. Sellel on mitu nüanssi. Esiteks, loomulikult vääristab konkreetne inimene oma omadustega riigipea positsiooni, kuid ühtlasi on see positsioon ise konstrueeritud nii, et ta sunnib ja piirab inimest käituma riigimehelikult. Presidendi amet on loodud selliseks, et kui selle täitja ei püüa käituda riigimehelikult, siis see amet lihtsalt ei toimi. S.t kui me räägime ainult sellest, kas mõni inimene on piisavalt hea presidendiks, ja mitte sellest, mida presidendi positsioon teeb inimesega, kes sinna satub, siis on meil oht unustada presidendi funktsiooni tähendus kui selline. President ei saa põhimõtteliselt teostada kitsaid erakondlikke huvisid. Võiks isegi öelda, et mingis mõttes selle ameti piirangud õilistavad ka seda, kes ise oma omadustelt ehk nii riigimehelik polekski. Riigipea amet kehastab seda, mis on Eesti riigi näol kõigi jaoks ühine, erinevatest oahuvidest kõrgemal.

Teiseks, siit tuleneb järgnev. Mulle sai nonde presidendivalimiste käigus selgemaks üks asi: päris paljud inimesed käsitavad presidenti sellena, kes kehastaks Eesti riiki ja kellega saaks ühtlasi samastuda. Ehk siis - presidenti tajutakse sellena, kes annaks inimestele võimaluse samastuda Eesti riigiga. Ja seda võetakse väga kirglikult ja isiklikult, ka seda valimiskogu läbikukkumist ja hilisemat skepsist Kaljulaidi suhtes saab sellele taandada: igaüks tahab sellist presidenti, kellega ta saaks samastuda, aga ükski kandidaat otsekui pole selline, kelles piisavalt palju inimesi tunneks ära selle Eesti riigi, kellega nad saaks end identifitseerida. Aga siit tekibki mul järgmine küsimus: kui asi on nii, kuhu jääb siis inimeste isiklik samastumine Eesti riigiga? Kas see on tõesti nii kaotsi läinud, et me otsime meeleheitlikult kedagi, kes meie eest, meie asemel kehastaks Eesti riiki? Teoloogias on olemas selline mõiste nagu „üldine preesterlus” - st et iga usklik on preester, tal on otsesuhe Jumalaga, ning vaimulik on üksnes teatavas ametis töötegija. Kui nüüd lubatakse seda võrdlevat metafoori – kui käsitleda meie usku oma riigi vajalikkusse teatava tsiviilreligioonina, kas ei anna see kirglik rahulolematus iga konkreetse kandidaadiga tunnistust sellest, et meie demokraatlikus "tsiviilreligioonis" on see nn "üleüldise preesterluse" kontseptsioon nõrk? Otsekui oleks president see, kes võtab enda kanda riigi rolli ja meie pealtvaatajatena saame siis selle osatäitjaga omakorda samastuda; otsekui saaksime me riigiga suhestuda vaid selle ühe isiku kaudu. Kas pole siis nii, et riik peaks kehastuma kõigis oma kodanikes? Kõik kodanikud vastutavad oma riigi ja seda riiki moodustava ühiskonna edenemise ja hea käekäigu eest, riik ei saa koonduda ju vaid ühte kõrges ametis olevasse kodanikku. See on küsimus sellest, kas me ise kodanikena oleme piisavalt riigimehed? Kui jah, siis oleks meil lihtsam võtta presidenti kui üht meie hulgast, üht kodanikku, kellega me ühiselt koos seda riiki kehastame.

Kui otsida riigimehelikkuse definitsiooni leksikonitasandil, leiame tavaliselt midagi sellist: poliitik, kes peab erakondlike ja kildkondlike huvide kõrval või asemel silmas ühist hüve. Me võime riigi asemel ütelda ka ühine hüve, see on hüve, mida ühiskond tervikuna taotleb. On ilmselge, et ükski inimene ei saa kehastada seda tervikuna, ei saa seda tervikuna vallata. Ja see on oluline iva, kui tahame riigimehelikkust mõista. Riigimees on teadlik, et tema võimed ja maailmavaade, mida ta ühise hüve nimel rakendada saab, on vaid partikulaarsed, osalised, vaid üks tahk sellest ühisele hüvele lähenemisest. Aga samas, see ei peaks tähendama mingisse lõtvusse või relativismi kukkumist või muutumist marionetiks, järele andmist minnalaskmishoiakule. See tähendab just nimelt oma võimete ja vaadete rakendamist ühise hüve nimel, ehk siis „anda oma parim”, „anda OMA parim”, tegutseda „enda parima äranägemise järgi”, anda endast see, mida ainult sina saad anda. See on arusaamine, et hoolimata asjaolust, et sa ei valda kogu tõde, sa oled inmlikult piiratud oma võimete ja maailma mõistmise vinkliga, on sul ometi vastutus. Seepärast on hea, kui presidendi ametis olijal on selge maailmavaade – see tähendab, et ta pole ujuvate vaadetega konjunkturist ja oportunist. Olla teadlik oma piiratusest, kuid täita oma kohust teadmisega, et teistsugused vaated, isegi kui need on sinu omadele vastandlikud, on – kui tegu pole just otsese destruktsiooni ja nihilismiga – teised aspektid, alternatiivsed tahud selle ühise hüve saavutamisel.

Nende kahe pooluse üheaegsus ongi riigimehelikkus – pidada meeles, et ükski inimene pole täiuslik ega valda kogu tõde, kuid seejuures anda endast parim, et teostada seda, mis on just minu võimuses, teostada oma piiratud osa selles maailmas võimalikult täielikult. Ja tagasi alguse poole pöördudes – see pole asi, mida oodata ainult presidendilt, see peaks olema iga kodaniku püüe. Sest kui president on üks kodanikest, siis on ka iga kodanik potentsiaalne president.

Eelräägitu pärast on ka sõnavabaduse põhimõtet järgiv demokraatlik vaba ühiskond parim vorm ühise hüve teostamiseks – sest piltlikult öeldes, see loob võimaluse, aga mingis mõttes ka moraalse kohuse (niivõrd kui me tahame olla kodanikud) olla võimalikult vääriline võimalik president. Sest president ei ole rahva isa või ema (ta võib seda olla, aga sattumuslikult, mitte põhimõtte poolest), vaid esimene võrdsete hulgas, üks kodanikest. Ainult ühiskonnas, kus oma vaateid ja ideid saab vabalt levitada, kus nende üle saab diskuteerida ja polemiseerida, neid omaks võtta ning kõrvale lükata, ning kus seda sisemiselt vastuolulist polüfooniat peetakse paratamatuks (sest ainult nii, aktsepteerides, et tõde või ühine hüve on meile antud vaid hulga peale paljude tahkudena), on meil kõige suurem võimalus, et me ei jäta mingit olulist osa sellest ühishüvest tähelepanuta. Nõnda esindab ka presidendi positsioon mitte riiki kui tervikut, vaid kodanikku. Kui soovite, võib seda võtta vaba ühiskonna ühe n-ö metafüüsilise postulaadina – riiki ei kehasta riigipea, vaid iga selle kodanik, ja riigipea on üks kodanikest. See ei tähenda, et n-ö iga köögitüdruk võiks riiki juhtida, vaid seda, et iga kodanik peaks ennast arendama selles suunas, et ta oleks see kodanik, kes võiks saada ka presidendiks.

Kui nüüd siiski jälle konkreetseks minna, siis mõnes mõttes teeb täna pärastlõunal ametivannet andev president Kaljulaid selle hästi nähtavaks: ta pole mõni poliitiline „superstaar” (nagu seda ilmselgelt on olnud eelmised presidendid), vaid ta on mingis mõttes „igamees”, „iganaine”, vastutustundlik kodanik oma selge silmavaate ja hoiakutega, kuid ühtlasi ka (loodetavasti) piisavalt avar, et mitte olla ühe kildkonna esindaja riigitüüri juures. Ja isegi kui me nuriseme selle üle, kuidas president seekord lõpuks „tehti” (on näiteks öeldud, et valimise asemel heideti täringut), siis meenutagem, et muistses Ateena demokraatias valiti üksvahe rahvajuhte liisuheitmise teel kõigi vabade kodanike hulgast – iga kodanik pidi olema valmis mõnda aega rahvajuhi positsiooni täitma. Kaljulaidi puhul, kes on avalikkuse jaoks mõneti just selline „juhuslik” inimene, peaks hakkama tööle just see – ta on üks meist, ta on üks riigimehelikest kodanikest.

Niisiis, olen kõnelnud mitmesugusest sümmeetriast – konkreetne isik ja institutsioon kui selline, mis üheskoos alles loovad selle ühist hüve kaitsva positsiooni; president kui kodanik ja kodanik kui potentsiaalne president; oma piiratuse teadmine ning seejuures enda panuse andmine selgepiiriliste võimete ja vaadete ulatuses. Nendele sümmeetriatele orienteerumine võiks olla niisiis demokraatliku vaba ühiskonna kontekstis riigimehelikkuse lühimääratlus.

Aga see on poliitika ja riigijuhtimise sfäär. Kindlasti saab seda omaduste ja väärtushoiakute kogumit üle kanda ka muudesse sfääridesse. Loomulikult eeldab see teatavat suhet ühise hüve sfääriga, ühiskonnaga, sooviga anda midagi ühiskonnale, kaaskodanikele, ligimestele. Teha oma tööd vastutustundlikult, kuid alati meeles pidada, et ükski inimene pole tõe ega hüvede ainuvaldaja. Õpetaja, kes avaldab õpilastele suurt mõju, kuid võimaldab õpilastel kujuneda omaette isiksusteks; teadlane, kes isikliku uudishimu rahuldamise kõrval püüab oma uurimistööga anda midagi ühiskasulikku (mitte ainult rakenduslikus mõttes, vaid ka ühiskonna parema enesekirjelduse, enesemõistmise jaoks – see viimane on humanitaarteaduste ülesanne); ametnik, kes ei muutu mugavaks bürokraadiks ega arenda avalikus ametis erahuve, vaid peab silmas avalikku edenemist ning lahendab küsimusi inimlikult; kunstnik, kirjanik jne, st looja, kes pakub inimestele keele, mille abil nad saavad endast ja ühiskonnast rohkem aru või suudavad ennast ja maailma paremaks ja vabamaks muuta; ärimees, kes oma kasumi kõrval peab oluliseks ka oma tegevuse mõju keskkonnale ja ühiskonnale; arst – kes on võib-olla riigimehelikkuse kvaliteetide parim näide poliitilisest sfäärist väljaspool; sõdur, kes on oma ameti valinud selleks, et olla kaitsja, mitte ründaja. Ühesõnaga, vastutustundlik ja oma töösse loovalt suhtuv inimene, kes teab oma piire, kuid püüdleb oma võimete ja annete teostamisele kuni oma piirideni – mitte vähem.

Selline äratundmine on ilmselt ajaga, eaga tulev. Pole juhuslik, et presidendiks saamiseks peab olema vähemalt 40-aastane (35 või 40 aasta lävi on olemas enamikus riikides, kus riigipead valitakse; ja juba vanas Rooma vabariigis oli konsulite – kõrgeimate riigiametnike – ealiseks alampiiriks 40 aastat). See on iga, kus inimene hakkab väljuma noore inimese hoiakust „kes olla? kelleks saada?”, sest ta hakkab selgeks saama, kes ta õigupoolest on, kes ta üldse olla saab, ning tekib uus küsimus „mida teha? mida saan mina (veel) ära teha? mida on mõtet teha?”. Riigimees ongi see, kes ei taha riigimees olla, vaid teha tegusid, mille tagajärjel – kõrvalefektina – ta osutub riigimeheks.

Aga on veel üks taust. Sest riik või üks kindel ühiskond pole veel see kõige olulisem. Olulisim on see, et me oleme inimesed, ühiskond on alati viimses instantsis inim-kond. Olla riigimees või samade kvaliteetidega muul alal tegutseja tähendab olla inimene selle mõiste parimas tähenduses ja täiel määral. Teada, mis on inimene – teada, et inimene on mõistatus, et ta pole kunagi valmis, ta on pidevalt tõe poole teel, hüve poole teel, ja mitte keegi pole lõplikult päral, kuid me oleme selles seisundis kõik ühiselt, igaüks isepidi ja isemoodi. Viia ennast täide võimalikult täiel määral, kuid ühtlasi tegutseda selle nimel, et teised saaks sedasama teha. Kirjutada enda tegudele vastutusvõime märgiks alla oma nimi.