Černov (Katkend "Aeglaste" I osast)

"Acta Semiotica Estica" X numbris ilmus katkend Igor Černovist, mille olin varem oma blogisse üles riputanud. Ajakirjanumbri sisukorda ja artiklite resümeesid võib lugeda siit.

Zhuangzi ja Huizi uitasid Hao sillal

8. novembril lugesin festivalil "Hullunud Tartu" ette oma nimetu poeemi. Täisteksti saab loodetavasti varsti trükist lugeda, kuid selle alguses on moto Zhuangzi raamatu 17. peatükist. Poeemi algusse otsustasin ta panna sellisel kujul:

Tõlke kujunemisel aitas mind Facebooki-arutlus Rein Raua, Margus Oti, Mart Kanguri ja Eik Hermanniga (vt kommentaare):

Postita by Aare Pilv.

Presidendivalimised otse valimiskokku

Äripäev avaldas mu Facebooki postituse arvamusloona

"Tagasi lätetele" aktsioon

"Tagasi lätetele" aktsioon sai teoks tehtud, lähemalt vt blogi ja Facebooki lehte

Kaasaegse vene dramaturgia laboratoorium

Sel nädalal toimus Vene Teatri kunstilise juhi Marat Gatsalovi eestvedamisel ettevõtmine, kus kolm Vene ja üks Eesti lavastaja tegid eskiisid tänapäeva vene näidendite põhjal lavastuseskiise. Tööd olid tehtud viie päeva jooksul ning kujutasid endast kavandeid võimalikest lavastustest. Nagu lõpuks välja tuli, on kõigil neljal potentsiaali saada lõpetatud repertuaaritükkideks.

Siin on ka lingid tõlgitud näidenditele, sestap pole põhjust neid ümber jutustada, kõik väärivad lugemist, on huvitavad tekstid, soovitan soojalt.

Esimene oli Ivan Võrõpajevi "Illusioonid". Selle lavastas Pavel Zobnin, kes on GITISe lõpetanud juba 2006 ning lavastanud mitmel pool Venemaal. Mängisid Tartu Uue Teatri näitlejad. Oluline oli ruumiline kontseptsioon - seda mängiti Vene teatri kammersaalis, mille seisas oli suur barokse raamiga peegel (ruumi loomulik sisekujunduselement). Publik oli paigutatud tõusvates ridades vastu peeglit, mis astus niimoodi lava rolli. Näitlejad istusid publiku sees, nii et neid peeglist vaadates pidi paratamatult ka teisi vaatajaid vaatama, samas muutusid ka näitlejad, kes parajasti fookuses polnud, publikuks ning reageerisid nagu tavavaatajad. Väga tore etendus, kõigist neljast kõige lõpetatum eskiis.

Teine oli Pavel Prjažko "Alukad", mis pakkus mulle erilist huvi, sest olen selle ise tõlkinud ning sai võrrelda hiljutise TÜTi lavastusega. Lavastaja oli 30-aastane Anton Malikov, kes lõpetas GITISe tänavu ning seni lavastanud ainult klassikat. Mängisid Vene teatri näitlejad, peaosa Niinat aga mängis Inga Salurand NO-st; valmimisprotsessis osales ka NO dramaturg Laur Kaunissaare. See oli neljast eskiisist kõige visandlikum, samas kõige jõulisem. Ilma näidendit lugemata ilmselt polnud loost võimalik aru saada, pigem oli tegu fragmentaarse popurriiga lavastuse võtmekohtadest. Põrpivat ja nihestatut oli seal omajagu - naiste saunastseenid olid üle viidud pornokinno, saali tagaseina publiku selja taha näidatigi pornofilmi, naised ise olid Vene teatri teenekad diivad, kelle julguseproov leidis konteksti tundjate poolt vaimustunud vastuvõttu. Seneca, Niina chatisõber, oli erinevalt Kudu lavastusest muudetud keskealiseks naiste pesu kandvaks perverdiks (Vladimir Antipp). Mendi ja Niina duettide puhul mängis kaasa nääpsukese neiu ning suurt kasvu ja ähvardava ilmega vanamehe (Oleg Rogatšov) füüsiline suurusesuhe. Huvitav oli ka, et Niina alastusestseen oli lahendatud täiesti vastupidiselt - kui TÜTi lavastuse puhul oli erakordne, nagu Marite Butkaite kirjutas, et "see on omaette saavutus, kui laval on alasti naine, kelle hingestatud monoloogi ajal märkad end vaatavat näitlejanna silmi", siis siin riietus Niina tolles stseenis hoopis meesteülikonda ja kaabusse ning tõmbas punased alukad ülikonnapükste peale; sellest hetkest esitas tema tegelasteksti lava tagant lavastaja ise, otsekui oleks Niina kaudu rääkinud keegi teine. Niina tegelaskuju erilisust rõhutab muidugi see, et ta rääkis ainsana eesti keelt ning, nagu ka pärast arutelul mainiti, oli Inga Saluranna näitlejakoolkonna erinevus vene näitlejate omast märgatav. Kokkuvõttes - esialgu ehk rabe, aga kindlasti energeetiline ja iseseisva kontseptsiooniga töö.

Kolmas eskiis oli samuti Prjažko näidend "Põld", lavastas Ivar Põllu Taavet Janseni assisteerimisel, mängisid Vene teatri noored näitlejad, mängiti Vene teatri blackboxis. Vormiliselt range ja distsiplineeritud, lahendatud esialgu lugemisteatrina, tunkedes ja kuldsetes kingades näitlejad istusid toolidel ning esitasid vaimuka võõrituse ja irooniaga repliike ning remarke. Lavastusele andis telje tagaseinale moodustuv visuaal - projektoriga näidati erinevaid piktogramme, mis seostusid stseeni sisuga, näitlejad joonistasid neid šabloonidena kasutades kriidiga seinale, kuni lõpuks moodustus terve märgistik; natuke meenutas see Põllu "IDentiteedi" visuaali põhimõtet. Taustaks Bach ja koduloomade häältest monteeritud ambient. Üsna minimalistlik ja väljapeetud tükk.

Neljas tükk oli Mihhail Durnenkovi "Kõige lihtsam meetod suitsetamisest loobumiseks", lavastaja Ivan Strelkin, kes lõpetas Peterburi teatriakadeemia 2010 ning on lavastanud Peterburis, Kaliningradis ja Petroskois ning on tänavu sügisest Tallinnas Vene teatri lavastaja. Mängisid Vene teatri näitlejad ning kolm inimest Von Krahli poolt. Mängiti Krahli proovisaalis, kus vaatajad olid paigutatud ratastega toolidesse üle ruumi läbisegi, mäng toimus vaatajate keskel, nii et oli võimalus näitlejaid väga lähedalt jälgida, samas nihutati vaatajaid etenduse vältel ka ringi nagu mööblit. Siin oli mitme keele kasutamine tehtud samuti lavastuse osaks - mängiti kahes keeles läbisegi, kusjuures Katja Novosjolova mängis eesti keeles, ühel stseenis aga tehti sünkroontõlkes taotluslik nõks, kus kõrvaklappidest tuli tekst samas keeles, milles mängis näitleja. Nii et vaataja tähelepanu hõivamise mõttes üsna tihe eskiis. Siin oli ka neljast eskiisist kõige rohkem näha valmivaid psühholoogilisi rolle, eriti põhipaari Novosjolova ja Dmitri Kosjakovi puhul.

Nii et üks väga väärt ettevõtmine, mina olen rahul.

Rudolf Sirge ajalooromaanidest

Keele ja Kirjanduse ajalooromaani erinumbris ilmus mu artikkel Rudolf Sirge ajalooromaanidest. riputan üles teksti, milles mõni pisiasi on võrreldes lõppversiooniga teisiti, nii et kui keegi soovib tsiteerida, tehku seda igaks juhuks ajakirja järgi. tekstile saab ligi siit.

lisan siia igaks juhuks ühe Rancière'i mõisteid selgitava joonealuse, mille toimetamise käigus lisamiseks pakkusin, aga mis siiski enam sisse ei mahtunud.

Rancière'i inglise tõlkija Gabriel Rockhill on Rancière'i mõistete glossaariumis defineerinud tajutava (ümber)jaotamist järgneval viisil: "le partage du sensible viitab implitsiitsele seadusele, mis juhib tajutavat korda, mille järgi jagunevad ühises maailmas osalemise vormid ja kohad, ning mis kehtestab selleks esmalt tajumise viisid, millesse nood vormid ja kohad on sisse kirjutatud. Tajutava jaotamine loob seega endastmõistetavate tajufaktide süsteemi, mis põhineb paika pandud horisontidel ja modaalsustel, mis piiritlevad nii selle, mis on nähtav ja kuuldav, kui ka selle, mida võib öelda, mõelda või teha. Rangelt võttes viitab 'jaotamine' seega nii inklusiooni kui eksklusiooni vormidele. 'Tajutav' [...] viitab aisthetōn'ile ehk meelte poolt aistitavale." Dissensus on "poliitiline protsess, mis osutab vastupanu juriidilisele menetlusele ning loob tajutavas korras lõhe, astudes tajumise, mõtlemise ja tegutsemise kehtivale raamistikule vastu 'lubamatu' [inadmissible], st poliitilise subjekti kaudu." Rancière eristab poliitika kaht tähendust, police ja politique: esimene on "teatav tajutava jaotus, mis ennetab poliitika [politique] esiletulekut", teine aga "seisneb subjektivisatsiooniaktides, mis eraldavad ühiskonda iseendast, kujundades poleemiliselt ümber tajutava jaotust." (Ranciére 2004: 85, 89, 90; minu tõlge - AP).

Põgusalt üle õla vaadates

kirjutasin Eesti Teatri Festivali Sihtasutuse juubeliraamatusse väikse tagasivaatelise teksti. raamatus on info Tartu teatrifestivalide kohta viimase 10 aasta jooksul, koos piltidega, iga festivali kommenteerib üks selle korraldamisega seotud inimene; ning raamatu lõpus on viis ülevaatlikumat juttu Luule Epnerilt, Ildikó Sziratólt, Raivi Põldmaalt, Merilyn Merisalult ja minult. 

*

PÕGUSALT ÜLE ÕLA VAADATES

Õigupoolest on draamafestivalil ju mitu punkti, millest algust lugeda. Festivali sihtasutuse sünnipäeva kõrval võime tähistada ka 45 aasta möödumist esimesest vabariiklikust teatrifestivalist (neid peeti üheksa aasta jooksul erinevates linnades kokku viis). Teine alguspunkt on 1996, mil festivali taastades pandi paika kaks tänini säilinud asja - nimi "Draama" ning toimumispaik Tartu. Nagu nii mõnigi asi Eesti teatrielus, on ka see siiani katkematult jooksnud festivalitraditsioon Jaak Alliku kultuuriministri-aja pärand. "Draama" on silma paistnud pidevate eneseotsingutega, eristada võib laias laastus kolme perioodi. Kui kolm 90ndate festivali olid koostatud spetsiaalse valikukomisjoni poolt, siis uuel sajandil on proovitud teisi variante: 2001 oli Madis Kolgi kuraatorifestival, 2003. aastal aga, kui üritust hakkas korraldama vastav sihtasutus, hakkasid põhifestivalid vahelduma teemafestivalidega ning põhifestivalide lavastustevaliku tegemine anti teatrite endi kätte. Kuni lõpuks 2011 otsustati praeguse kuraatorifestivali kasuks. Ma mäletan küll selle eelmise formaadiga kaasas käinud kasvavat rahulolematust - lavastustekogumi tase oli väga kõikuv, mistõttu saadi ikka noomida eriti välismaalastest koosnevalt žüriilt. Samas oli selles poolautomaatses põhimõttes ka midagi veetlevat, sest ta toimis tõesti teatava adekvaatse läbilõikena, näitas kogu püramiidi, mitte ainult tippu ning oli sellisena väga demokraatlik. Kuid et see demokraatia oli siiski vaid formaal-protseduuriline ega toitnud sisuliselt, näitas kas või 2009. aasta auhindamistseremoonia, kus osalenud teatrite esindajaid oli märkimisväärselt vähe. Oli tunda, et Eesti teatri esindusüritusena on festival teatavas kriisis - välishindajad olid ikka mõnevõrra hämmingus festivali tasemegarantii puudumise üle, siinseid teatriinimesi aga nende antavate auhindade kaudu väljendatud hinnangud ei huvitanud. Kuskil oli mingi kommunikatiivne ja kontseptuaalne nihestus. Seejärel tehtud kannapööre, kus iga festival kannab ühe konkreetse isiksuse pitserit ning auhindamisi ei toimu, on minu meelest mõjunud väga tervistavalt. Nüüd, kui uues formaadis on peetud kolm festivali ja algamas on neljas, on selle eelised üsna selgelt näha. Esiteks on festival saanud vabaks teatavast poolkohustusliku väljanäituse atmosfäärist, kus igaüks toob oma kapsapea ja ootab mõnetise õpilaslikkusega hinnet, liiati kui see hinne pole kunagi päris adekvaatne. Viimasega pean silmas seda, et teatrikunsti on üsna tundlik kultuurikonteksti suhtes, millesse ta adresseeritud on (kui tegu pole just "festivalilavastusega", mis on teatav spetsiifiline žanr), ja tagantjärele paneb mind isegi imestama, mida tolle korduva valele adressaadile orienteerumisega saavutada taheti - sageli saavutati vaid teatav mõru järelmaik. Siingi on festival olnud otsija: on proovitud nt seda, et väliseksperdid kohtuvad lavastuse tegijatega - mis polnud väga viljakas -, kui ka seda, et festival pakub neile lihtsalt mitteavalikku mitmekesist tutvustavat kõrvalprogrammi - mis ilmselt on nende endi jaoks päris viljakas. Võib-olla olen ses suhtes idealist, aga üks mu seni päriselt täitumata kujutlus on, et festival oleks ka teatriretseptsiooniline sündmus, kus välis- ja kodumaised kriitikud omavahel tihedalt kohtuvad ja nähtava üle diskuteerivad; see hõlbustaks külalistel lavastuste tagamaade tajumist ning ühtlasi pakuks ideeimpulsse meie oma teatrimõtestajatele. (Mäletan, kuidas kuidas Leedu tudengite religioosne-ekspressionistlik "Dekaloog" tekitas risti vastupidiseid hoiakuid eestlastest ja venelastest kriitikute hulgas ning tõi ootamatult esile nende kultuuride põhjas asuvad erinevad religiossuselaadid; või kuidas Andres Keili eheda "Elude" arutelu pani mõtlema, kas jutustamisteater pole mitte spetsiifiliselt eestilik nähtus.) Selleks on aga vaja, et Eesti teatrikriitikud tuleks suuremal hulgal festivalile kokku ja istuksid välisekspertidega ninapidi koos. Ilmselt peaks mu üleskutse olema suunatud eelkõige teatrikriitikute ühenduse poole.

Teiseks võimaldab praegune formaat ühendada varasemate põhi- ja teemafestivalide jooned, sest kuraatoriisiksuste valikud erinevad põhimõtteliselt aastapreemiates väljenduvaist keskmistatud hinnangutest, need on alati mingite kindlate teemade, vaatenurkade ja tõekspidamiste esitlused (isegi kui kuraator neid ei peaks väga eksplitsiitselt sõnastama). See tähendab, et olles küll teatrimaastiku tippteoste kogum, saab iga uus festival olla teatav loominguline seisukohavõtt, mis nõuab suhestumist ja järelemõtlemist. Põhimõtteliselt võimaldab see formaat kujundada igast üksikust festivalist omaette kontseptuaalse kunstiteose, mille fookus võib soovi korral olla ka üsna spetsiifiline (sarnaselt nt 2008. aasta Undi-festivaliga). Igal juhul on sel moel tehtavasse festivali programmeeritud üsna suur paindlikkus, mis osavalt ära kasutatuna hoiab asja kindlasti värske ja põnevana. See vastab ka paremini Eesti teatripildi praegusele "postnovaatorlikule" olukorrale, mis on suhteliselt mitmeharuline ega ole allutatav väga ühestele hinnangu- ja maitsehierarhiatele.

Aga kui nimetada subjektiivselt olulisemaid asju, mis festivalide ajaloost meenuvad, siis: Jaanus Rohumaa kõrgaegade mammutlavastus "Ainus ja igavene elu"; Aleksandr Ivaškevitš vürst Mõškini osas; Peeter Kardi monoloog "Küüni täitmises"; Mati Undi ja Riho Kütsari non plus ultra "Laulatus"; Undi laadi parimaid hetki meenutanud Kristian Smedsi "Kajakas"; Kütsari ja Margus Jaanovitsi duett "Ellingus"; Tiit Ojasoo ja Tambet Tuisu koostöö tipphetkede hulka kuuluvad "Roberto Zucco" ja "Padjamees" ning Ojasoo-Semperi suurejooneline seeria "Juliast" "Surnud jäneseni" (ning viimase korduval vaatamisel tekkinud arusaam sellest, kuidas NO trupp on õppinud olulisemate etenduste jaoks oma "vormi ajastama"); haruldane võimalus vaadata ühel ja samal päeval Adolf Šapiro "Isasid ja poegi" ülitäpse Lembit Petersoniga ning Kaarin Raidi "Onu Vanjat" Maria Soometsa ja Peeter Tammearuga (ning see, kuidas Raidi puhas psühholoogilisus puudutas tervikuna pisut sügavamalt kui Šapiro metafooridega vooderdatud teater); Nüganeni lavastuste Tammsaare-duetid Hele Kõre-Indrek Sammul ("Karin ja Indrek") ja Külli Teetamm-Priit Võigemast ("Ma armastasin sakslast"); VAT-Teatri vaimustavalt mängulised "Lend üle ookeani", "Kalevipoeg" ja "Pal-tänava poisid"; Marika Vaarik monotükis "Klammi sõda" ja intensiivses partnerluses Hendrik Toomperega lavastuses "Kes kardab Virginia Woolfi?"; Ain Lutsepp Pedajase "Finis nihilis"; Andres Noormetsa eriliselt pehme lavastajalaadi tippnäiteid "Janu"; Toompere-Õunapuu-Laansalu lavastusmeeskonna üks kõige terviklikumaid saavutisi "Kirsiaed"; Katariina Undi "Nisa" ning tema lühike, aga väga nägelik näitlejaaktsioon; Uku Uusbergi uuele astmele jõudmine "Karjääriga" ning Ott Aardami loomingus samasugust rolli mängiv "Mee hind"; Ingomar Vihmari "Õitseng", mis toimis minu jaoks täiesti tundmatuid vastuvõtukanaleid pidi, salakaval, aga väga õrn lavastus; Alvis Hermanise "Pikk elu" - ilma kommentaarideta.

Tagasi lätetele!

Müürileht ja Delfi avaldasid mu üleskutse aktsioonile "Tagasi lätetele!"

Teatrielu 2012

käisin kõnelemas Hedi-Liis Toome ja Liina Undi koostatud "Teatrielu 2012" esitlusel ja sattusin esitluse järel ka Kuku raadio jaoks intervjuud andma (ajan küll seal natuke sellist ümmargust juttu, aga noh, põhieesmärk oli head raamatut tutvustada).
esitlusel aga rääkisin sellest, et
- mulle meeldis Katrin Maimiku artikkel kultuuriturundusest, see on hea kirjeldus tundlikust, paindlikust ja mõistlikust kultuuriturundusest;
- pean oluliseks Andreas W ülevaadet Eesti tehnoloogilise teatri arenguloost, see on hea lähtepunkt tulevastele tehnoloogilise teatri kriitikutele ja uurijatele;
- mulle pakkus huvi Madis Kolgi artikkel religioossest teatrist, mis pani mõtlema pisut üldisemalt selle üle, et tegelikult nii kunsti tegijad kui sellest kirjutajad võiksid natuke pingevabamalt suhtuda sellesse, et neil on oma maailmavaade - see pole asi, mis tuleks kindlasti sulgudesse võtta ja kuidagi häbeneda - aga
- see on peen küsimus, sest otsest agiteerivat kunsti ju keegi ei taha näha; kunsti üks olulisi pingeid ongi see, kuidas hoida õiget balanssi kahe asja vahel: esiteks, kunsti tehakse mitte pelga meelelahutuse või esteetilise mängu pärast, vaid ikkagi sihiga mõjutada reaalset elu, aga, teiseks, kunst peab alati säilitama oma autonoomsuse, peab jääma teatavaks mängu-ruumiks, kus saab tundmise, käitumise, mõtlemise, kõnelemise viise läbi proovida ilma, et sellega kaasneks otsene "vastutus" reaalsete tagajärgede eest; õige balansi tunnetus loob tõeliselt kõnetavat kunsti;
- ja sellest räägib Luule Epneri käsitlus fiktsiooni ja reaalsuse suhte erinevatest teooriatest, väga põhjalik ja tark artikkel, mis on mu meelest selle raamatu raskuskese, mille ümber tiirlevad ka teised artiklid (nt Pille-Riin Purje jutt elulooteatrist või Madli Pesti jutt tegevusteatrist, aga ka mitu teist artiklit);
- ja et kokkuvõttes on see huvitavalt koostatud raamat, kus ajalik-kroonikalik ülevaade on suudetud organiseerida mingite ülejalisemate ja põhimõttelisemate probleemide ümber (seesama fiktsiooni ja reaalsuse suhe ning kunsti ja tema vastuvõtja suhe).

Ao äia õe uue oa-õie-aia õue-aua öö-au vol. 3

3. juunil oli Tartu Uues Õues Jaan Malini õhtu, kus ta luges oma tekste koos Karl Laanekase kitarrimänguga ning ma vestlesin temaga pisut. Pärast mängisime koos Mart Velskriga muusikat. 

Tegin oma valikust ühe Pilveraadio seti, kohapeal jõudsin mängida umbes pooli lugusid sellest valikust. Siin on muusikat põhiliselt araabia maadest, mõni lugu ka Türgist ja Iraanist.

Esimene lugu "Hüseyni İlahi" on türgi sufide pala, mille esitab Saksamaal asuv ansambel Sarband. Sarbandi juht Vladimir Ivanoff on bulgaarlane, ansambel on aga väga rahvusvaheline: seitse türklast (sealhulgas üks derviš ), kuus sakslast (nende hulgas üks Transilvaania sakslane), kaks poolakat, kaks liibanonlast, kaks iraaklast, jordaanlane, rootslane, hollandlane, kreeklane ja taani päritoluga ameeriklane.

Shahram Nazeri on kurdi päritoluga Iraani laulja, kes on loonud kaasaegse sufi muusika traditsiooni Iraanis; eriti tuntud on ta pärsia müstilise poeedi Rumi tekstide viisistajana - ka siinne laul "Bi to be sar nemishavad" ("Ilma sinuta ei saa keegi olemas olla") on Rumi kirjutatud luuletus.

DAM ehk Da Arabian MC's on Iisraeli keskosas asuvas Lodi linnas resideeruv palestiinlaste hiphopi-kamp, mis tegutseb juba 1990. aastatest; käis hiljuti ka Eestis esinemas. Esimene lugu "Bahriyya" on pärit Palestiina režissööri Annemarie Jaciri filmi "Milh Hadha al-Bahr" ("Selle mere sool") soundtrackist ning siin teevad kaasa kaks iraani päritolu muusikut USAst - räppar K-Salaam ja filmi helilooja Kamran Rastegar.

Zein al-Jundi on Süüriast pärit; lapse ja teismelisena oli ta üle riigi tuntud imelaps, hiljem on ümber asunud Texasesse, kuid side Süüria, Liibanoni ja Egiptusega on säilinud - siinsedki lood (mis kuuluvad Süüria traditsioonilise muusika klassikasse) on salvestatud koos Kairo tippmuusikutega, eesotsas Lääneski tuntud Hossam Ramzyga. Lugude pealkirjad tähendavad "Õnnetus on juhtunud", "Aeglasel uhkel sammul" ning "Hinge väljavalamine".

Hussein El Masry on Kairos sündinud ning hiljem Prantsusmaale asunud oud'i-mängija. Loo nimi "Andalousie" viitab sellele, et üks oluline araabia muusika traditsioon pärineb omaaegsest muhamedlikust Ibeeriast, al-Andalusist ehk Lõuna-Hispaaniast, kust see levis Magribi ehk Põhja-Aafrikasse, püsides seal elujõulisena tänini. "Abydos" aga on muistse Ülem-Egiptuse linna nimi.

Seif, Araben, Najhe ja Karim on, niipalju kui aru saan, Tuneesia muusikud.

Vivienne Doğan-Corringham on ilmselt Türgisse abiellunud inglanna (või äkki ameeriklanna? - ma ei suutnudki seda kindlaks teha), kes on varem tegelnud ka kreeka rahvamuusikaga. George Hadjineophytou on Küprose muusik, kes on tegelnud nii kreeka kui türgi muusikaga (tema perekonnanimi kõlab üsna kummaliselt - Hadji on islamimaades nimele lisatav tiitel, kui inimene on teinud palverännaku Mekasse, "neophytos" aga tähendab värskelt usku pöördunut; võib see olla moslemiusku astunud kreeklase nimi?). Türgi traditsiooniline pala "Sevin gayrı" tähendab "ole nüüd õnnelik".

Itaaliast pärit, kuid praegu Indoneesias Bali saarel elav Anello Capuano on laia haardega muusik, teinud jazzi, õppinud muusikat Marokos ja Indias. Bruno Assenmacher on samalaadne muusik Saksamaalt, õppinud muusikat Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Iisraelis. Nende siinne lugu on pärit Marokost.

Jamshied Sharifi on iraani päritolu ameeriklane, kes on üles kasvanud jazzi, Iraani muusika ning Euroopa klassikalise ja kirikumuusika keskel - see kajastub ka tema heliloomingus. Hassan Hakmoun on Marokos sündinud ja hiljem USAsse läinud muusik; tema ema oli ravitseja ning kurjade vaimude väljaajaja, ning nende rituaalide ekstaatiline muusika saigi Hakmouni muusikutee juhatajaks. Ta on gnawa muusika peamisi arendajaid ja populariseerijaid tänapäeval - gnawad on Lõuna-Marokos elav etniline rühm, mis on juba sajandeid tagasi moodustunud lõunapoolsete mustanahaliste rahvaste ning marokolaste segunemisel ning mis järgib sufistlikku õpetust (segades seda ka Musta Aafrika islamieelsete tavade ja uskumustega). Siinne lugu on nende kahe mehe uuslooming.

Chalf Hassani "Tzawaj Magalhalia" on näide Maroko kõhutantsu-muusikast.

Rabih Abou-Khalil on Liibanonist pärit oud'i-mängija ja helilooja, kes praegu elab vaheldumisi Saksamaal ja Prantsusmaal. Temagi seob oma loomingus araabia muusikat euroopalike stiilidega. Siin mängib ta endaloodud muusikat koos Londonis resideeruva Balanescu keelpillikvartetiga (selle juht Alexander Bălănescu on pärit Rumeeniast), Prantsuse tuuba- ja serpentimängija Michel Godard'i ja liibanonlasest trummimängija Nabil Khaiatiga.

Babou, Bhatie ja Ibrahim peaks olema Maroko muusikud.

Viimane lugu on Juan Carlos Carmonalt, kes laulab hispaania keeles ühe sufistliku sisuga laulu, meenutades omaaegset multikultuurilist islamiajastut Pürenee poolsaarel, eriti selle lõunaosas Andaluusias, mis tekitas muuhulgas ka flamenco ja tänapäeva Hispaania rahvamuusika ning oli omalaadne sulam araablaste, juutide, mustlaste ning erinevate romaani ja germaani rahvaste kultuuridest. 

Andaluusiast Pärsiani, läbi Magribi ja Türgi by Pilveraadio on Mixcloud

Allegooriad; hommik vara-

Juunikuu Vikerkaares ilmus kimp luuletusi - "Allegooriad", "Tookord ja teinekord" ja "*hommik vara-".

ALLEGOORIAD

vööni tiigis seisan,

varbad peidus sügaval,

ma liigutan neid,

ma tean, et liigutan,

ma tunnen seda,

kuid mitte keegi

– mitte keegi –

neid ei näe.

kõne kui tiik,

kus tähendused

ennast iseteadlikuna

– ainult-ise-endast-teadlikuna –

keelemudas liigutavad,

pinnal virvendavad vesikirbud.

*

kes usutab meid,

kui oleme oma raske hinge

nagu parve jõepõhja uputanud,

kes ei jäta meid rahule ega järele,

kes hoiab meid rahutuses ja järje peal,

kuni lõpuks kellamees pootshaagiga

kevadel on kivid pealt roobitsenud,

et saksapoisid saaks taas selle peal

jõge mööda oma antsakaid laule laulda?

*

see saab tähendatud

üles paberi peale

mis on me peal

nagu tekk

magava keha vähkrused

sirgeldavad sõnu

higine magaja

pillub jalgadega tekki

enda pealt ära

et õhku saada

hommikuks

on luuletus valmis

kuni tuleb hotelliteenija

ning vahetab linad

*

meel põksub ja tuksub ja väreleb,

kui vaatab mu silma taga

neid juhuslikke pilvi metsas puude vahel,

tal on selleks oma stiil,

peenike nõeljas mäletamine tikib

selle sõnastused erkudesse.

loom mõlgutab pilvede ees seistes

hämmastunult, loomjalt, paratamatult,

meelsalt ja südamlikult, siis teeb

paar sammu ja piilub mu silma tagant välja,

näeb – tee, võileivad, kirjutamine –

pilvjas juhuslikkus siingi. veider,

mõtleb ta, mul on oma stiil.

hommik vara-

sügis päike

kirikukellade puhas kumin

akende taga

minut aega

koer haugub

naaberaias otse seina taga

summutatult:

hea - möödub

halb - möödub

möödub

möödu-

mine-

gi

mina möödun

kõik see naaseb

oma möödumisse

naine kes ilmsi on kurb

naerab unes

ma kuulen seda

naasen muud-

kui

koer jääb vait

päiksevalgus jätkab

oma mööduvat naasmist

piki varavaikset

hommikut

hääletuses settivad

möödunud hääled:

kellakuma

koera sõnad

unenägijanaer

nagu kruusi põhja

vajuv tõmmu tee

parkjas suitsune

leebe ja tõsine

kohv

must

tee

tubakas

kirjamärgid

tumedad purud

päevade kaupa

sisenemas minusse

mina-

gi

tume puru

kange ja ilmne

kübemekogum

savi soojas sügavikus

paberi jahedas embuses

päevade kaup

joo mind

suitseta mind

nüüd

oma isiklikus

möödumishääletuses

– sõnade kume naer –

settigem ühes-

koos

oma elu põhja

kuhu päike vara

heidab

oma imeliku pilgu

olgem üks

ja teine

ja siis

veel

Püüdetult ulbib laia jõe laisal voolul roheline konn...

Juunis mängis Tartu Üliõpilasteater taas kyogenisid ehk vanu jaapani naljalugusid (vt ka siit). Lood on tõlgitud ühest venekeelsest kogumikust, osalt minu, osalt Kalev Kudu poolt. 2013. aasta lavastuses oli nii uusi näitlejaid kui uusi kyogene. Allpool kaks kyogeni (kuna tegu on tõlgetega vene keele vahendusel, siis ei saa ma pead anda, et jaapani nimed ja sõnad on korrektses kirjapildis.)

KAIGAS

TEGELASED:

Taro — kannab kamisuod, sitahambakamat, vööl kitsas vöö.

Taro naine—kannab binani, hakukosoded, sageobit.

Isand — kannab nagabakamat koos lühikese mõõgaga.

Teener — kannab kitsa vööga seotud hambakamat.

Vennaskonna liikmed— kannavad nagabakamat koos lühikese mõõgaga.

Ichiske.

Bunshichi.

Isand. Mina olen siinne elanik. Täna koguneb meie Ise templi vennaskond¹ ja on minu järjekord olla juhiks. On aeg kõik kokku kutsuda. Hei, teener!

Teener. Olen siin.

Isand. Täna koguneb meie vennaskond. Mine ja kutsu kõik siia.

Teener. Kuulen. Kellest ma alustama peaksin? Olgu, alustan tollest. Kas olete kodus, auväärseim?

Üks vennaskonna liige. Kes seal on? Kas see oled sina, teener?

Teener. Just nii. Mul on kästud edasi öelda, et teid oodatakse.

Üks vennaskonna liige. Aga minu omad on juba kogunenud. Ütle edasi, et me tuleme.

Teener. Tulge ruttu.

Üks vennaskonna liige. Hästi... [Tuleb koos teiste vennaskonna liikmetega isanda juurde.] Ma kutsusin juba kõik kokku. Asjata saatsite oma teenri.

Isand. Te olete kõik koos? See on väga hea. Tulge edasi!

Üks vennaskonna liige [oma kaaslastele]. Tulge, tulge siia.

Isand. Aga seda närukaela Tarot ma ei kutsunud, nii et olge rahulik. Muidu topib igale poole oma nina, tekitab ainult ebameeldivusi.

[Ilmub Taro.]

Taro [publikule]. Ma olen kohalik elanik ja minu nimi on Taro. Täna koguneb Ise templi vennaskond, kes seal juhiks on? Miskipärast ei tuldud mulle järele. Lähen ise. Ja miks minu järele ei saadetud? Unustati või? Või äkki unustas teener? Räägitakse, et ma topin oma nina igale poole, kuhu vaja pole.

Isand. Teener, ütle Tarole edasi, et me kutsume teda, kui hakkab söömaaeg, aga seni koristagu end siit.

Teener. Kuulen. Hei, Taro!

Taro. Milles asi?

Teener. Sind kutsutakse, kui algab söömaaeg, aga seni korista end siit.

Taro. Ma ei taha sind tundagi. Korista end! Hmm... Lillekimp pandi välja. Huvitav, kelle kätetöö see on? Lilled on lihtsalt kuidagi kokku torgatud. Ja kes siis niimoodi lilli valib! Kõik selle pärast, et tahavad ilma minuta läbi saada.

Isand. Kas see oled sina Taro?

Taro. Milles asi?

Isand. Sa segad meid. Sinu kuuldes ei taha keegi rääkidagi. Tuled pärastpoole, kui algab söömaaeg.

Taro. Ilma minuta pole veel ükski koosolek läbi saanud. Ei lähe ma kuhugi.

Vennaskonna liikmed. Me ei taha sind tundagi. Mine siit ära. Me oleme kõik otsustanud: kui Taro tuleb, tõstame nattipidi välja, ajame jalahoopidega minema.

Ülejäänud. Jaa, jaa, tõstame välja.

Taro. Ja millega ma teie vaenulikkuse olen välja kutsunud?

Vennaskonna liikmed. Ahhaa, sa veel pruugid suud! [Lükkavad Tarot ja löövad teda jalaga.]

Taro. Oo häda mulle, häda! Halastage! Ma ei tule enam kunagi.

Vennaskonna liikmed. Me veel näitame sulle!...

Taro. Heitke armu, heitke armu!

[Ilmub Taro naine.]

Taro naine. Mida ma kuulen? Minu meest on jalgadega taotud, läbi pekstud! No hoidke oma nahk! Mehekene, milline sa küll välja näed!

Taro. Oi, häda mulle, häda! Ma ei tule enam kunagi siia. Oi, päästke, halastage!

Taro naine. Taro, see olen ju mina, mina tulin!

Taro. Oi, naine, miks sa siia tulid?

Taro naine. Kuidas siis nii, nad ju trampisid jalgadega su peal...

Taro. Päris ära ei tallanud. Ainult sandaalidega tabasid näe siia, kus on vapp...

Taro naine. Ah nii! Tapa siis nad!

Taro. Sul, armas abikaasa, on hea öelda: tapa. Sa oled ise nii tugev. Aga mina ei saa. Palun sind, tapa nad ise ära.

Taro naine. Mida? Sa keeldud? Siis ära tule ka koju. Kus seda enne kuuldud on, et naine saadetakse kätte maksma!

Taro. Siis läheme kahekesi, aga üksi ma ei saa.

Taro naine. Olgu, kui kahekesi, siis kahekesi.

Taro. Oo, koos teeme neile ühekorraga lõpu peale.

Taro naine. Võta mõõk välja, haara kaigas ja edasi!

Taro. Kellest me alustame? See on Ichiske maja.

Taro naine. Tungi sisse ja tapa!

Taro. Isand Ichiske, kas olete kodus?

Taro naine. Mis isand ta sulle on, ütle talle "närukael"!

Taro. Oi, ta on äkiline inimene, tihti tujukas...

Ichiske. Teda pole kodus.

Taro. Ah nii? Noh, kui pole, siis pole. Aga kui ta mulle pihku satuks, murraksin tal selle kaikaga jalad ja siis roniksin talle kõhu peale ja virutaksin jalaga nii, et ta heidaks hetkega hinge. Hoidku end!

Taro naine. Oh kui vahvalt sul see välja kukub! Aga nüüd läki Bunshichi juurde.

Taro. Läki. Siin ongi tema maja.

Taro naine. Tee talle ots peale!

Taro. Isand Bunshichi, kas olete kodus? Kas olete kodus?

Taro naine. Ära räägi niimoodi. Sa räägid liiga aupaklikult. Hüüa talle: "Närukael Bunshichi, kas oled kodus? Tule välja, teen sulle otsa peale!"

Taro. Oota, kas sa siis ei tea, kui ohtlik mees ta on?

Bunsichi. Teda pole kodus.

Taro. Teda pole ka kodus. Aga kui ma selle närukaela kätte saaksin, lööksin tal selle mõõgaga käed ja jalad otsast.

Taro naine. Oh kui vahvasti sul see välja kukub!

Taro. Ainult et me pole kedagi kätte saanud. Kas peame laulu lüües tagasi koju minema...

Taro naine. Näib nii.

Taro. Käisime ringi küll, aga kedagi kätte ei saanud ja kaigast käiku ei lasknudki, säh sulle siis kogu tüli.

Taro naine. Sa mu kullake! Istu mulle selga, ma kannan sind.

1 Vennaskonnad tegelesid oma templite juures pidustuste korraldamisega.

LÖÖK RINDU

TEGELASED

Shichibei — kannab hambakamat.

Hachibei — kannab nagabakamat, lühikese mõõgaga.

Hachibei. Lubage esitleda, mina olen kohalik elanik. Siin läheduses elab mees nimega Shichibei. Juba ammu on ta mulle võlgu, olen palju kordi talle sõna saatnud, aga kasu pole sellest olnud mingit. Täna otsustasin ise minna ja sundida teda võlga ära maksma. On alles ilma südametunnistuseta inimene!... Kui temal on sinult midagi vaja, saab ta selle mis tahes moel kätte, aga nüüd pole teda kuskil näha. Oleks ta ainult kodus, seal ma õiendaksin temaga arved. Hmm... Ei märganudki, kuidas juba kohale jõudsin. Ainult et hääle järgi tunneb ta mu kohe ära ja hakkab muidugi teesklema, et teda pole kodus. Aga ma moonutan häält. Hei, isand Shichibei, kas te olete kodus?

Shichibei. Namu sambo¹. Hachibei ise on välja ilmunud. Ütlen, et mind pole. Kes küsib?

Hachibei. See olen ju mina, Hachibei, mul oleks vaja kohtuda isand Shichibeiga.

Shichibei. Täna ei ole teda kodus.

Hachibei. Aga kes suvatseb minuga rääkida?

Shichibei. Ah, mina olen tema naaber, jäin tema maja valvama.

Hachibei. Pole midagi parata. Öelge talle edasi, et ma tulin tema juurde ühe asja pärast, aga ei jõudnud ära oodata ja läksin ära.

Shichibei. Olgu, ütlen edasi... [Enda ette.] Hea, et majja sisse ei tulnud.

Hachibei. Nii, nii! See oli ju Shichibei ise! Teeskleb, nagu teda poleks kodus... Kuid selle narri trikid on mulle juba tuttavad. Alati jookseb ta tagaõue ja püüab sealtkaudu minema lipsata. Aga mind ta ei peta, ma lähen talle vastu.

Shichibei [publikule]. Näe kus, nüüd tuli juba ise võlga nõudma. Pole midagi, mingu oma teed, aga mina lähen tagaõue ja kaon nagu vits vette.

Hachibei. Ahhaa, vaat kus sa oled!

Shichibei. Ah, õnn ja õnnetus! Oo, keda ma näen!

Hachibei. Tunnen mitmesuguseid tervitusi, kuid pole veel varem kuulnud, et keegi ütleks kohtumisel "õnn ja õnnetus". Mida tähendavad su sõnad?

Shichibei. Ah, isand Hachibei, ma jõudsin just koju, aga ei jõudnud lävestki üle astuda, kui mulle teatatakse, et te olite käinud ja soovisite mind näha. Mina tulin välja, teile järele, aga näen, et ei jõua järele, mõtlesin, et jooksen tagaõuede kaudu ja proovin teid kätte saada. Aga õnnetuseks ma komistasin, mõtlesin, et milline õnnetus, aga siis järsku seisategi minu ees, siis mõtlesin, et milline õnn: ikkagi saime kokku! Nõnda kukkuski välja selline õnn ja õnnetus.

Hachibei. Tõepoolest, öeldakse ju, et "ilma õnnetuseta poleks õnne". Ma käisin asja pärast sinu juures. Meil on vaja ju lõpuks võlad sirgeks ajada.

Shichibei. Oo, suvatsege mitte muretseda. Võlgu ei unusta ma kunagi ja lähipäevil plaanin teiega kõik võlad ära lahendada.

Hachibei. Tean, tean ma sinu "lähipäevi". Aitab. Et oleks täna kõik ära makstud.

Shichibei. Ah, isand Hachibei. Nõuda te ju võite, aga maksta pole mul teile niikuinii millegagi.

Hachibei. Mulle aitab! Sinuga rääkimisest pole mingit kasu. Pane end valmis, tuled minuga kaasa.

Shichibei. Aga milleks? Raha võtsin teilt võlgu küll, see on tõsi, aga milleks ma teiega kaasa pean tulema?

Hachibei. Ah või niimoodi? Nii et sa ei taha kaasa tulla?

Shichibei. Mis hea pärast?

Hachibei. Siis ma viin su ise kaasa.

Shichibei. Proovi, kas suudad!

Hachibei. Tähendab, sa ei tule?

Shichibei. Oi, valus, valus! Appi! Tapetakse! Päästke, aidake!

Hachibei. Olgu peale, Shichibei! Mis sul viga on?

Shichibei. Vaat kus! Lõi mu jalust maha, murdis ribiluud katki ja veel küsib. Appi! Aidake!

Hachibei. Oota Shichibei! Rahune nüüd maha. Olgu nii, jätan võla pealt protsendid võtmata, ainult ära kisa niimoodi.

Shichibei. Ehh, Hachibei! Kas sa tõesti arvad, et inimese elu saab osta mingi kahe-kolmesaja eest. Appi! Tapetakse! Tulge appi!

Hachibei. Olgu, olgu, Shichibei! Tühistan mitte ainult protsendid, vaid kogu võla, ainult ära kisa palun.

Shichibei. Usun ma jah, et tühistad, või veel!

Hachibei. Vannun sõjajumal Hachimani² nimel, et tühistan kogu võla.

Shichibei. Kas tõesti räägite tõtt?

Hachibei. Muidugi!

Shichibei. Oh, mul hakkas natuke kergem.

Hachibei. Tänu jumalale! Kas on juba parem olla?

Shichibei. Oleks nagu parem küll. Kuigi ainult natukene parem. Oi, oi... Tapetakse, tapetakse!

Hachibei. Ahah, sain aru. Näe, võta. Nüüd on vist juba päris hea?

Shichibei. Mis see on?

Hachibei. See on sinu võlakiri.

Shichibei. Andke ma vaatan. Tõepoolest. Suvatsega see katki rebida selle koha pealt, kus on pitsat minu nimega.

Hachibei. Olgu, kuidas soovid, näe, näe. (Rebib.)

Shichibei. Vaat nüüd on tõesti olemine paremaks läinud.

Hachibei. No tänu jumalale!

Shichibei. Nii et rahadega oleme ühel pool, eks?

Hachibei. Muidugi.

Shichibei. Ainult et meil on veel üks lõpetamata väike tehing.

Hachibei. Mis siis veel?

Shichibei. Mõtle ise, mis mees ma oleksin, kui ma ei õiendaks arveid sellega, kes mul võlgade eest ribikondid katki murrab? Ma pean sulle võla tasuma.

Hachibei.Mis sa nüüd, Shichibei! Kuidas sul üldse keel paindub midagi sellist rääkima?

Shichibei. Mida rääkima, nüüd sa saad, säh sulle, säh sulle!

Hachibei. Halasta, heida armu!

Shichibei. Säh sulle, säh sulle!

1"Namu sambo" tähendab umbes 'andku kolm aaret mulle varju' (kolmeks aardeks nimetatakse budismis Buddhat, dharmat ehk õpetust ja sanghat ehk kogudust); käibefraasina umbes midagi sarnast nagu meil "jumal hoidku" või "tule taevas appi". 

2 Hachiman —sõjajumal jaapani mütoloogias. "Vannun Hachimani nimel" vastab väljendile "jumala eest", "jumala tõsi".

Siin on näide ühest kyogenist (ka TÜTi lavastus järgis algupärast mängustiili). Lugu on lihtne: peremees läheb kodunt ja seob oma teenrid kinni, et nood ei saaks saket ära juua; teenritel läheb siiski korda end purju juua, aga kui peremees tuleb tagasi ja tema nägu peegeldub sakekausist vastu, arvavad teenrid, et nad näevad purjuspäi nägemusi, kuni lõpuks selgub, et peremees on siiski reaalne.