13/05/2014

Lauri Sommeriga Viljandist

Oma Viljandi-raamatut "Sealpool sood" kirjutades päris Lauri minult mõnesid asju üle, sellest arenes pisut pikemalt vestlust, seda enam, et rääkisime oktoobris 2013 ka ülikooli raamatukogus Viljandi-teemadel ning mais 2014 assisteerisin Laurit pisut ka raamatu esitlusel Tampere Majas. Nii et pisut kodulugu.


Viljandi, Maramaa 14 (Kingissepa 56), minu lapsepõlvemaja

*

26. VII 2013

hei,

kuule, juba mõnda päeva olen tahtnud Sult yht ajaloolist kysimust kysida. Sa elasid lapsena alul seal katusealuses korteris Kirsimäel, eks. A kuna te sinna Tallinna maanteega ristuvasse tänavasse kolisite, kas 80ndate alul? Mul on raamatus yks koht, kus meil on parasjagu pimendamine ja vaatan aknast välja tlna maantee ja muulinna poole, et kas seal on pime või valge (sest elektri ära minek oli tihti ainult kvartalite (st alajaamade) kaupa. aasta oli umbes 85. Ja näen siis, "vaimusilmas", et Ilmarise tänavas harjutab Ramo just esimest kidral õpitud lugu "Sirts sai suvehakul 16 täis" (elekter olemas) ja Sul ka elekter olemas. äkki lugesid sel õhtul mingit oma tolle aja lemmikraamatut näiteks? Mis see võis olla ja kus täpselt Sa seda lugesid? Või oli Sul õhtuti mõni hoopis teine lemmiktegevus tol ajal? Kui elektriga seoses midagi meenub, oleksin kaa tänulik.

hyvasuve

L.




Tere,

selle ajalooga on nii, et Kirsimäel mina pole elanud, seal elasid isa ja ema enne minu sündi, mina tean ainult müütilist "siis, kui me Tombi platsis elasime" ("siis pidasime üheskoos oma 25. sünnipäeva ja see oli ainus kord, kui kõik meie vanemad korraga koos olid, vanaisad olid lõpuks purjus, pikutasid köögi laua all ja pärisid teineteiselt ikka, et kuidas sõja ajal teil seal Võrumaa metsas oli ja kuidas teil seal laskurkorpuses oli") ja olen hiljem ainult üle tara maja näinud, ma pole isegi selle maja õues kunagi käinud, vist alateadlikult vältinud, et mitte oma eelajaloolist mütoloogiat konkretiseeringutega mitte ära segada (ja ma pole isegi kindel, kas katusealuses, see on ilmselt su enda kujutlus, sest mina ise olen kujutlenud, et nad olid esimesel korrusel - aga nüüd näen, et ma tegelikult ei teagi seda, peaks küsima).
Kingissepa/Maramaa tänavale kolisid nad siis, kui ema mind ootas, st 1975. aasta lõpus; ja oma majja üle hoovi (st Pärna tänava äärde) kolisime järk-järgult 87-88. Nii et 85 olin Kingissepa tänaval; võib-olla lugesin, aga ei mäleta, et tollal veel mingeid suuri lemmikuid oli, ma olin ju siis alles teises-kolmandas klassis, lemmikud tulid nõksu hiljem, kui puberteet peale hakkas. On väga tõenäoline, et vahtisin hoopis kas üksi või koos isaga telekat, sest telekat vaatasin palju (ema enamasti valmistas sel ajal tunde ette või parandas vihikuid); lugemine kuulus tollal pigem päeva juurde. Ja sealt telekast võis ju igat tulla, peamiselt vene mängufilme, reede õhtuti teater.
85. aastast meenub üks konkreetne õhtu, Gorba oli just võimule saanud ja oli mingi suur pressikonverents, isa-ema vahtisid seda suure huviga (noor mees pärast poolsurnud vanakesi), mina mängisin mööda tuba õhupalliga mingit võrkpalli moodi mängu ja isa-ema hakkasid ütlema, et mis sa müürad ringi, lase telekat vaadata. Teine lugu - olen põskkoopapõletikuga haige, seda tuleb mingi oranzhi lambiga soojendada, pirn keeratakse minu laualambi sisse ning ma loen oranzhis valguses vanadest Horisontidest ulmejärjejutte (Asimov ja kes seal olid).
Meil oli ka mõnikord pimendusi, mäletan üht korda, kui istusime emaga voodiserval ja vaatasime õue, Tallinna tänava poole, mõni üksik auto sõitis seal mööda pimedat tänavat (pidi olema talv, sest suviti varjas Tallinna tänavat naaberaia põõsastik). Ma veel mõtlesin, et vat kui nüüd oleks päris sõda, siis see põlevate tuledega auto saaks kohe pommiga pihta.
Elektriga meenub see, et ükskord olin seal vanas korteris õhtul üksi, ema-isa olid vist külla või teatrisse läinud, lugesin ema töölaua taga raamatut "Totu kuul", põrutasin kogemata vastu lauda ja märkasin, et valgus kõigis lampides läks heledamaks, põrutasin veel korra, läks veel valgemaks, põrutasin veel korra, kõik läks pimedaks. Kobasin läbi pimeda korteri esiku poole, aga seal oligi juba naabrimees tulnud vaatama (ta teadis, et ma olen üksi kodus), et mis nüüd on, neil ka kadus elekter ära; ju siis olin laualambi kaudu mingi lühise tekitanud. Kusjuures ma mäletan, et ma ei kartnud tookord pimedas korteris üldse, kuigi ma muidu pimedust kartsin (just seepärast hoidsingi üksi olles kõik võimalikud lambid põlemas).

Suvi on tõesti hüva olnud, sulle sama,
Aare




kingissepas oli see suur maja siis? no see oli ju eriti äge, vahin seda nyydki, kui möödun vahel..
mu yks emakeele õpetaja (Saar? igatahes lyhikest kasvu prillidega) elas seal vist.

suve edasi
L.




Jah, seesama suur maja. Saare Tiiu elas otse meie kõrval, meil kostsid vetsud läbi, mõnikord ajasin nende tütrega vetsus läbi seina juttu. See oligi haridusosakonna maja, kuhu õpetajatele kortereid jagati. Seal elas veel üks 3. kooli geograafiaõpetaja koos oma mehega, kes oli Raudna kooli direktor, siis üks vene kooli vene keele õpetaja, spordikooli direktor, üks Lahmuse kooli kasvataja, üks meie kooli ajalooõpetaja ja siis veel paar haridusosakonna raamatupidajat. Maja ise ehitati 20ndatel, selle pilt ja plaanid on ka Mart Kalmu suures arhitektuuriraamatus sees, oli alguses üürikorterite maja (plaani pealt vaatasin, et selles nurgas, kus minu voodi oli, oli enne sõda olnud teenijarahva välisuks); pärast sõda oli seal lastekodu, mis 70ndatel Narva kolis, ja siis muudeti maja jälle korteriteks (meie korteri koha peal oli lastekodu ajal olnud suur köök, isa ehitas sellele vaheseinad sisse, nii et sai kaks tuba ja köök).
Oh jah, see Kingissepa maja paneb mälestused pöörlema, võiks väga pikalt sellest rääkida, esmauniversum keldrist kõrge pööninguni, ja suur lahmakas hoov ja aed. Peaks kunagi sellest vist midagi kirjutama.
Aare




...aitäh, avitasid edasi, meenus muidki lugusid elektriga. aga mis korrusel te olite ja kuhu vanad köögiaknad vaatasid? see oli igaljuhul võimas ja kirjutamist väärt maja, vist juugend? või elementides vähemalt ka midagi sellist. sama fiiliga on yks maja raudteejaama juures yle raudtee minna ja paremale hoida nii 100 m - pommitamisest pääsend härrandlikum juugend, ovaalne marmorbassein, väravatulbad jne

L.



Me olime esimesel korrusel. Kõik aknad olid hoovi poole (nii et kui ma nüüd uues majas oma toa aknast vaatan, siis näen oma vanu aknaid), peale ühe magamistoa akna, mis oli külje poole, Tallinna tänava suunas. Ta vist mingi juugendijäänustega pisut on, või mingi heimatstiili värk, igal juhul ehitamise aegu oli ta pisut vanamoodne, sõjaeelses stiilis, nooremad arhitektid suhtusid pisut üleolevalt (sellest kirjutab Kalm). Praegu on tal eterniit katuse peal, aga enne sõda olid punased katusekivid, siis oli ta veel uhkem. Toda raudteejaama maja mul praegu ei tulegi ette, peaks vaatama minema. Aga samast ajast ja samalt arhitektilt (Artur Perna) on Viljandis veel mõned majad - sealsamas Endla tänava alguses, kui bussijaamast tulla, kaarja ärkliga maja, ja siis see suur valge maja, mis on raekoja kõrval päris nurgas (raekoja ja selle maja vahelt algab Trepimägi). Meie maja oli üks esimesi tol tänaval, Maramaa (tollal Lembitu) tänav tekkis ju alles 20ndate alguses. See tammeallee Maramaa tänaval on sama vana kui maja, Kalmu raamatu pildi peal on tammed veel väikesed istikud.
Ma millalgi uurisin seda Pernat pisut, Mulgimaa mees, Abja kandist pärit, on Tallinna kesklinna ka mitu maja teinud (nt see, mis on Sõpruse kino juures, kui kino eest vaadata, siis paremat kätt, suur kollakas maja, selle aknad on täpselt nagu Viljandi majalgi, ikka alati vaatan - Cernov on tolles majas üles kasvanud, nii et meil olid lapsepõlves samasugused aknad).
Aare



hei,

nagu Sa leidsid arhitekti, leidsin mina vanu tee kommunismileid lapates yhe fotograafi, Julius Mageri, kelle tööd olid mu jaoks hoopis paremad kui Veliste omad, kes mingil ajal pildistas ainult Männimäed sakala toimetuse juures, yks eriti laisa päeva klõps oli lausa toimetuse aknast linnavaate rubriiki susatud. Ehk leian tema töid ajalehe arhiivist, kui Killu või Haava Marx mind sinna peaks lubama. Paalalinna vaateid otsin mõnesid, Jämpsi omad juba on, aga Jäätisekohvikut paalaka ääres tahaks suuremana, kui on yhel lehepildil.

aga olgu, uitame oma peades edasi neid radu

L.




2. X 2013

Tere,

Ilona Runnel kutsus mu sinuga juttu ajama raamatukogus 23. oktoobril. Kuidas sa seda ette kujutad, on sul mingi oma plaan, mis seal toimuma hakkab, või lihtsalt tuleme kohale ja vaatame, mis juhtub?

Mis muidu?

Aare



tsauk,

lahe, et nõus olid. Minu jaoks oled Sa praegu kõige kongeniaalsem neis viljandi asjades. Ma ei tea, mu varasematest võib paar lauset rääkida, või kysida, aga äkki ma lihtsalt saadan Sulle natuke neid peatykke oma valmivast raamatust (selliseid, mis võiksid Sulle mõtlemiseks sobida) ja seal natuke räägime Viljandi kandist kui siuksest - täitsa subjektiivselt, linnajagude ja tänavate ja paikade tasandil kasvõi. Olen siin viljandi lehe 1956-90 läbi sirvinud, vist yks aasta jäi vahele kusagil, aga pilt, mis linna uuemast ajaloost ilmub, andis ka omi tõukeid. ja kesklinnast mu meelest ei annagi kirjutada paremini, kui Baturini Kartlikus Nikases.
Minu territoorium on rohkem Paalakas ja Uueveski, Valuojast on palju veel, no igatahes meie alad piirnesid (see vana pikk tuletõrje kuur võis olla yks yhine piirimärk) ja mul on peale Sinu tsitaadi juttu ka Su kõrvalmajast Härmide elamisest.
Baturin ytles yhes 70ndate intekas, et Viljandi on poeetiline alati ja see on nagu arhetyyp, mis ei sõltu linnastumise tempost. Mina saan sellest nii aru, et arhetyybi on andnud maastik, millest kõik muu (ehitused, asustuse meeleolud, puude kasvamine jne) nagu tuletub.
Pärast juttu on natuke lugemist sealt raamatust ja ehk 20 minti muusikat või vaatame, kuidas seame.
teenneid asju praegu, oktoobris loodan käsikirja toimetaja Liinale (Põhja puiestee kunagi, Uueveski Lina põik nyyd, nii et ka ysna lähedal sisuliseks toimetamiseks anda.
ma ei tea, kui tihe Sul yldse on, palju aega lugemiseks ja mõtlemiseks?
yks palake on sealt suvel vikerkaares ilmunud, Tarmust.
saadan mehe pildi kah.


3. X


Saada jah neid tükke, eks ma siis loen ja mõtlen.
Meie käimised vist eristas üsna selgelt Tallinna maantee, linnast väljas käies ma naljalt teispoole Tallinna teed ei läinud (kui, siis ainult rattaga Jämejala haiglate juurest läbi, selle tee peal oli kaks head langust, kus sai kiire hoo sisse, üks oli kohe pärast pööret suurelt maanteelt Jämejala suunas, teine oli suure haigla ja Kauge tänava vahel); minu ala jäi Tallinna tänava ja Uueveski oru vahele. Tuletõrje kuur oli muidugi mingi aeg põhikoht, seal mängisime jalkat ja hulkusime niisama; selle nimi oli meil aidakas.
Härmidega ma kokku ei puutunud, kuigi teadsin, et nad seal elavad.
Tarmu-juttu lugesin ja mõtlesin, et huvitav, kas mina olen teda näinud; pildi järgi küll tuttav ei tundu.
Eero Epner üks kord rääkis, et ta on lugenud minu ja Viivi Luige taevakirjeldusi ja need on talle meelde toonud mingid Konrad Mäe Viljandi lähikonnas maalitud pildid - et Viljandi ümbruses on vist mingi eriline taevas (mul endal on ka tunne, et Viljandis paistab taevas kuidagi paremini kätte või on rohkem rõhutatud kui mujal).

Aare




hei,

kaugel käisid päris rattaga siis. Uueveskil oli minu põhimaja Pähkli tänaval otse oru äärel. Tädi Silvi maja. Aga seal kandis sai pärast sõjaväge palju hulgutud. Ja nyyd on Lina põik, kus elavad mu toimetaja Liina ja Ökul lastega.
jah, taevast ja viljandi sygisese valguse erilisusest on ikka see mu tuttav maalimees (ateljee Jämejalal!) Peeter Ora rääkinud. Kui need asjad eri allikatest ilmnevad, siis peab midagi olema. ja "aidakas" on hea sõna, just selliseid proovin ka ise meelde tuletada.



[järgmiste nädalate jooksul saadab Lauri mitu korda lugeda lõike oma”Soo”-raamatust]

20. X

Tere,

olen noid tükke nüüd järjest lugenud, hea lugemine, paneb omad mälestused ka voolama. Kusta Toomi lõik on väga huvitav, hea, et sa temast kirjutad.
Too mängusõdurite pommitamine tuleb meelde, meie mängisime seda naabripoisiga tema maja vundamendiaugu ääres, sättisime sõdurid suurele savihunnikule positsioonidele ja hakkasime pommitama.
Kas sina mäletad toda kohvikukioskit Paala järve ääres, viadukti otsa juures? Mäletan, et millalgi käisid jutud, nagu tehtaks seal sööke kassilihast. Ega tal vist väga hea maine polnud, ükskord sattusime emaga sinna einet võtma ja üks joodik lämises naaberlauas ja hakkas meid kommenteerima, kuni me emaga ära läksime, natuke nagu põgenemise maiku oli selles, mäletan, et ema veel manitses, et ma ei vahiks seda joodikut.
Räägid tollest vanast filmist, mis on Paalalinnas filmitud - tegelikult ju ka uuem "Õnnelind flamingo" on osalt haiglas ja lähikonnas filmitud, üks stseen on selgelt sinu maja lähedal Kauge tänaval tehtud.
Muuseas, Paalalinnast, paisjärvest ja Valuoja oru ajaloost on omajagu juttu viimatises "Sakala kalendris", Ülo Stöör ise kirjutab.
See Paala järv ongi ilmselt meie varaste trajektooride suurim kokkupuutepunkt, me käisime seal lastekambaga omajagu, Maramaad/Kingissepat mööda ja siis enne järve pöörasime sellesse põiku, mis silla juurde jõudis, seal põigus olid aedades väiksed tuuleveskid ja mingid kivist loomakujud, mida ma alati vahtisin; ja silla peal vahtisime langevat koske alati. Tundub, et kuskilt meie kandist jooksis piir Paala järves ja Viljandi järves käijate vahel - mina lapsena käisin Viljandi järve ääres väga vähe, samas suurem osa koolikaaslasi kuulus juba Viljandi järve mõjupiirkonda. Kooliaknast ju suur järv paistis, aga minu jaoks oli ta kuidagi kauge ja ei kuulunud mu omailma. Ja siis olid muidugi veel Peetrimõisast pärit tegelased, kes kuulusid Uueveski bassukate mõjupiirkonda, mis mõjus kuidagi eksklusiivselt. Paala järve ikka natuke nagu põlastati mudaauguks võrreldes suure järvega.

Aare



hei,

aityma huvitava vastukaja eest. Ma seda Stööri lugu lugema ei hakka, sest tean, et yhest kohast ei saa nagunii kaks korda samamoodi kirjutada. Las olla kattumisedki, sest need toovad ilmsiks olulisi asju. See, et neid paiku sõnadega pyhitsetakse, on lahe, osa kollektiivsest tänust. Ja Stöörist on mu arvamine vanu lehti lugedes aina tõusnud. Ja mulle on alati olnud tähtsam see Valuoja metsikum osa, mis lasketiiruga läbi saab. Seal on umbes kaks kilti voolu, millest tunnen pea iga meetrit. Oli ka Õnnelinnus paalakat või? Film on mul arvutis, piilun seda. Mäletasin sealt nagu tallinna ja pärnut, moskva ees olid venno ja rott.. aga tiik, kus suitsu kysiti ja tikuke oli ugala tiik?... uurin. Aga sellega seoses meenus, et Jämpsis olid ju filmi ainult hulludele võtted, kus mu paps mängis iseennast:)
"Suvest" ja mõnest muust asjast rääkivaid lõike saadan selle kirjaga. (pildike ka, kuigi uuest kohast - yhe teise peal on vana paik, aga liiga väike... fotosid otsin ilmselt sakala arhiivist ja linnamuuseumist, ajalehe reprod on liiga rastris, kuigi vahel jätan, sest raster on omamoodi kift segment reaalsusest:))) Kui lubad, panen ka Sinu mälukillu sinna juurde, võtab idylli just hea grammikese vähemaks (viimases lugemises võib asju veel muutuda, see on ka tuulamine, et liiga palju fakte ei oleks trobikonnas, endnote´i olen juba hulga välja pildund ja selle asemele tekitan loetud allikate nimistu, mis nagunii pole täielik, sest olen paljud juba unustand). Jah, tuuleveskitega ja loomakestega aiad olid mingi aja ka mu kodutee bussikast (hiljem olen rohkem lasketiiru juurest käind, kui ilm ja veeseis lubavad). Jah, tegelt oleks see tore mõttemäng mõelda neid kohti, kus me võisime kohtuda ja kindlasti ka kohtusime, kuigi neid kordi palju olla ei saand.
Ja selle raamatu põhiline kese on ikkagi Jämps ja Pärsti vald ja Isa. (Räestu oli Ema raamat) Ta on lihtsalt niuke lohe, et enamus peatykke on veel kalevi all, sh mu on Uno Soomere lugu, Risti kabeli fantaasia, kummiliimi hingamine jne. Mis sest lugeja peas kokku saab, ei tea tegelikult keegi. Aga mul on kindel tunne, et praegu, kui see Kauge korter veel alles, Ema elus ja mõni sõbergi seal veel neil radadel toimetamas, on kõige õigem aeg oma tunnistus anda. Pärast olen juba selgelt teise kandi inimene, kes käib seal ainult yhe vana unistuse pärast. Ja kolmapäeval võimegi vabalt võtta, alul ma natuke loeks, siis udutaksime, siis vaataks, kas loeks veel või laulaks.. umbes nii...

mul tõmmati ka rõuges yks kiku oktoobris välja, loodan kyll, et see suurt häda ei tee

jaksu ja selget

L.




21. X


Õigus, just "Ainult hulludele" ma mõtlesingi, ajasin segi need filmid, "Flamingol" pole Viljandiga midagi pistmist - seal on peale Jämejala natuke Paalalinna ja Kauge tänavat ka sees.
"Suvi" oli tolle kohviku nimi, seda enam ei mäletanudki. Muuseas, sinna vanasse Paala poodi kolis millalgi "Meloodia", kus käisin vinüüle ostmas, mingil hetkel olid nad odavad (Friday's Deali ja Jim Arrow plaadid on kindlasti sealt saadud).
Seda Silvit olen ma võib-olla kohanud, kuigi ma ei tea, milline ta välja näeb - kui ta seal Tallinna tänava poes töötas - see oli ju meie "kodupood", või Lossi tänava jäätiseputkas, või bussijaamas. Ja 1991 sügisel võisime Endla või Maramaa peal vabalt ju üksteist samuti näha, neid mööda käisin ise kooli.

Aare




tsauk,

kas ambakoht tuikab ka?
jah, sealt plaadipoest ostsin kusagil 1990-91 akvariumit võssotskit vanamuusikat, eesti orelite sarja jne, kõik oli odav. ja need plaadid peaksid mängima, vähemalt aasta eest mõisas toimisid. mul on ikka veel see suur grammeri unistus ja kodus ootab Drake´i Pink Mooni audiofiilide vinyyl, aga ei saa poodi mindud, pere asjad, raamatu asjad. see kidra, millega piimashi tegin, on ka sealt poest, niiet kogu koli oma mikrorajoonist.
Filmi kohta kirjutas isa just täna: "Filmis olin Jämejala kollektiivi üksmeelsel soovitusel. Režissöör tuli Jämejalga ja palus kedagi psühhiaatrit iseennast mängima. Kogu võtteaeg sel päeval oli ca 8 tundi, kaadris sain hiilata ca 3 minutit. Vahepeal sain vestelda med õde mängiva Vene filmitähega (Terehhova?). Tegin omatahtsi stsenaariumit veidi ringi, sest konsultant dr Sergejev oli kasutanud ta šefi Jüri Saarma terminoloogiat, mida praktikas ei kasutanud keegi (nn sisemine pidurdus jt Pavlovi koerapsühhiaatria mõisted). Toompere juunior mängis oma osa nii sisseelanult, et kui ma teda hästi kõvasti poleks kinni hoidnud, oleks ta ehk tõepoolest aknast välja kukkunud. Sain ka ametlikult näitleja honorari (vist ca 30 krooni vms).Võtted toimusid Viljandi Haiglas."
terehhova on mileedina ja tarkovski emana ikka sellised rollid teinud, et... ja ilus nagunii...
mul on siin kusagil räestul selle stseraariumi raamat veel...peab yles otsima... kuigi vaatan, et rampsidest on selle koopia aint kolledzi omas... sinna ei pääse nii lihtsalt...
1990 viljandist nägin mingeid huvitavaid panoraame Ants Grossi Supper
kommandose filmis, mille Ökul kusagilt leidis. Papi meenutas Grossi: "Olen temaga korduvalt vestelnud, ta kodus käinud. Vahepeal lõi ta laineid nn ravipiltide valmistamisega. Tõmbekapis lasi ta sõnajalgadele vm taimedele piserdatud värve peale. Ka Irma (Isa õde) oli kuskilt ühe sellise ostnud. Kunstnikuannet tal oli, ka maja oli tema enda ehitatud. Ta kartis kosmosest tulevat suunitletud kiirgust. Selle vastu rohud ei aidanud ja ta püüdis kahju leevendada vene dessantmundri kandmisega."
Värvikas, andekas ja sellele 90ndate algusele väga iseloomulik kuju..

ead õhtut, kribin veel paar rida raamatut...

L.




22. X

Ei tõmmatudki hammast täna välja, hambakirurg tegi röntgenipildi ja arvas, et peaks päris hambaarsti juures käima, et äkki annab veel üles ehitada hamba.
Grossi mäletan küll, tema sõnajalapilte ka. Ma olen tal koos emaga korra isegi külas käinud, too aeg, kui ema suguvõsa uuris, Mulgimaa Grossid on ju meie sugulased, Ants Gross vist uuris ka; tal oli suur individuaalmaja seal kuskil Paalalinna sisemuses, mäletan vaid, et kuidagi hämar ja süngepoolne oli tal see elamine.

Aare



11. I 2014


Tere, head jätku,

Youtube'is on üleval üks video, mille mingid Soome kokad on filminud oma Eesti-reisil mais 1991 - http://www.youtube.com/watch?v=-Fpi2q5f34I&feature=youtu.be
Seal on umbes alates 11. minutist tervelt kolmveerand tundi Viljandit - võib-olla tahad näha; Paalalinnas nad küll ei käinud, aga tiirutasid Lossimägedes, Tartu tänava ja kaubamaja ümbruses, neile tehti ekskursioon Ugala majas, ja siis sõidavad nad Männimäe kaudu lõuna poole. Mulle küll mõjus täieliku mälukiirendina, ma isegi mäletan tolle kevade sooje päevi.

Ole terve, 

Aare




tsauk,

jah, see on tuttav ja väga põnevate elementidega asi, sest olen hulga lossimägede legende jne leidnud ja edasigi jutustand. oleks rohkem aega, paneks lausa kaadri seisma paljudes kohtades ja vaataks,
et mida putkat, nurka jne:)
ja see oli väga unistav kevad mul ka, 5. kk käimise ajast kahtlemata õnnelikem. Kuigi mäletan rohkem tolle aasta juuni algust, lõpupidu, seal peetud pikka vestlust nyydse suure viljandi kooli direktrissi Ylle Luisuga, esimest pikemat flower window lindistust.
Lossimägede lugude ja Kusta Toome Margareete majas käigu lugu peaks ilmuma
märtsi Loomingus.
Just kõpitsen siin Soo viimaseid laukakesi myyrilehe jaoks. Imelik asi kogu selle värgi juures on, et ajalugu nagu ei lõpegi ära. Võiks uurida igavesti, kysida inimestelt ja aina lisanduks asju. Aga õigem kui ensyklopeedia on vist olla mälu generaator. Asustatud maastik jääbki igavesti avatuks
Mainisin toda Tõrvalille, Villem sai viimaks ta asjad yhte kohta yles riputatud.
http://www.ounaviks.ee/kago/raamatukogu/t6rvalill.htm
Vananurm oletas, et see on Adamson-Eric.
Pole olnud aega kontrollida, aga praeguses raamis see polegi nii tähtis. Raamatus on ta episoodiline tegelane ja praegu ka yks tore varju jäänd inimene, nagu Andrellergi oli (temalt leidsin yhe jupi igavamat proosat ja päris vinge luuletuse Kaos, mida vist kogus ei olnud). Võib-olla ikkagi ajan ta jälgi.

hyvk.

L.


No comments:

Post a Comment