Vestlusring Mati Undist

Von Krahlis toimus Viljandi Kultuuriakadeemia dessandi käigus vestlusring Mati Undist, mille salvestust võib vaadata siit.

Jäin seal vestluses miskipärast kimbatusse, kui pidin seletama, mis oli Undi "Laulatuses" nii erilist. Mõtlesin selle üle tagantjärele, ega midagi ammendavat või tuuma tabavat ikkagi ei mõista öelda - eelkõige oli see vist tunne, et lavastuse kõik kihid - struktuur, stiililine võti, teema, intellektuaalne ja emotsionaalne laetus - kõik olid omavahel tihedalt läbi põimunud vastavuses, kogu lavastus näis olevat elav organism. Ja muidugi ta kõnetas mu enda sees olevaid küsimusi selle kohta, mis on identiteet, endaks-olek, teine-olek jne. Mõistagi mängis rolli mu enda iga, 22-23, sellises vanuses kõnetavad taolised teemaasetused ehk rohkem kui vanemas eas. Mõni aasta hiljem oli Ojasoo-Semperi "Julia", mis on jäänud teiseks niivõrd sügavalt kõnetanud teatrikogemuseks (samasugune eri kihtide tihke vastavus, samad teemad). Need kaks lavastust on kõige muu kõrval ka metateatri suurepärased näited, luues noore minu jaoks arusaama sellest, mis teatris on kõige olulisem - et ta tungiks vaataja identiteedikiudude vahele, et näitleja rollis-olek hakkaks peegeldama vaataja rollis-olekuid, vaataja persona loomust. Kolmas lavastus, mis on minu jaoks jäänud väga oluliseks kogemuseks, on Kristjan Sarve aktsioon "99X", mis ju lõpuks samuti oli teatav endaks-oleku rituaalne lahtivõtt ja jälle kokkupanek.
Ma ei teagi, kas "Laulatusest" on videosalvestust, loodan, et mingil kujul ikkagi on.

*

Kui Unt suri, oli see minu jaoks ootamatult tugev vapustus. Ma ei tundnud teda isiklikult, kuid olin läbi lugenud kõik ta ilmunud teosed (miskipärast on "Doonori meelespea" jäänud ainsaks, mida ma senini pole lugenud) ning elanud innuga kaasa tema suurejoonelistele Tartu-lavastustele. Undi surm oli esimene kord, kui ma teadvustasin seda, et minu vanemate põlvkond pole igavene; et mingil hetkel pole enam keegi meid "ees ootamas", vaikselt hakkab meie põlvkonnale lähenema olukord, kus me ise üksi oleme "ees". Unt oli minu vanemate põlvkonna kõige elusam ja elujõulisem looja.
Mul on temalt üks "mälestis". Teatavasti on polüfoonia- ja karnevaliteooria isa ning intertekstuaalsuse teooria vanaisa Mihhail Bahtini 1987 eesti keeles ilmunud "Valitud töid" rariteet: ta ilmus oma aja kohta väga pisikese trükiarvuga - 1000 eksemplari - ning seda liigub antikvariaatides väga harva ning sageli kalli hinnaga. Kui käisin Undi matustel, siis ei hakanud ma Teatriliitu peielauda minema, sest ma polnud tema isiklik tuttav, ja tegin niisama linna peal aega parajaks need paar tundi, mis meie Tartu-bussini jäänud oli. Viru väravate juures antikvariaadi aknal märkasin Bahtini raamatut, imestasin, et ometi on ka seda raamatut kuskil näha, astusin sisse, raamat oli väga heas korras, nagu uus, ja hind oli raamatu haruldust arvestades ka täiesti taskukohane (250 krooni, st umbes 15 eurot). Nõnda siis saingi selle raamatu omanikuks - ja see oli sümboolne mälestusakt. Kui ma vestluses ütlesin, et Undi teater oli intellektuaalne karneval, oli mul kuklas meenutus sellestsamast raamatuostust.