09/05/2014

Kuidas õnn tabab

Ilmunud kunagiste õnnekonverentside kogumikus "Õnne kogum" (2014), algselt ette kantud esimesel õnnekonverentsil mais 2010. Ettekande juurde käisid ka illustratsioonid, neid ma siia enam ei pane, samuti mitte linke, kel huvi, võib ise guugeldada.

KUIDAS ÕNN TABAB



Eesti Entsüklopeedia 10. köite (1998) leheküljel 605 öeldakse: õnn, oodatud, kuid vähetõenäoline meeldiv sündmus (õnnestumine, õnne leidmine, õnne omamine), seejärel ka täiuslikkuse-, naudingu- ja rahuloluseisund (õnnelik olemine). Mõiste õnn väljendab inimese välise olemisviisi ja tema olemusest johtuvate taotluste kooskõla, mille konkreetne vorm sõltub sellest, kuidas inimene oma olemust teadvustab. Olemuslike taotlustega kooskõla saavutamist (õnne otsimist) on alati käsitatud kui inimese elu põhieesmärki.

Niisiis - see on määratlus, mis mu meelest võiks olla täiesti aktsepteeritav: õnn on kooskõla, harmoonia inimese loomusest tulenevate soovide ning välise maailma asjaolude vahel, kattuvus nende vahel.

Sõnal õnn on kolm tähenduspesa. 1) Õnnelik olemine, lihtne, tavaline õnn, rahulolu oma eluga, happiness. 2) Õnn kui vedamine, kellelgi on kõvasti õnne olnud, ta on loteriis võitnud, tal on õnnelik käsi, luck. 3) Õnnis-olek, õndsus - see on juba püsivam metafüüsiline seisund: isegi kui inimene parajasti ei pruugi end õnnelikuna tunda, võib ta end tunda õndsana, st ta teab, et tema mitte-õnn on juba ette niikuinii lunastatud. Või on see siis selline nauding, kus küsimus õnnelikkusest kaotab juba tähenduse. Bliss, blessedness. See on religioosne õnn.

Jeesuse mäejutluses on tuntud õndsakskuulutamiste rida Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik jne. Kreeka algupärandis on “õnnis” makarios, selles sõnas on tegelikult need kolm tähenduspesa korraga olemas, nii et tõlkida võiks ka õnnelikud on need... või hoopis vedanud on neil....

Kui veel rääkida inglise sõnade etümoloogiast, siis luck on inglise keeles selgesti vedamise-õnn, oletatavasti laenatud hollandi sõna geluk lühenenud vormist luk õnnemänguterminina ja on seoses nt saksa sõnaga Glück - kuid nii hollandi kui saksa keeles on need sõnad tänapäeval pigem õnnelikkust kui vedamist tähistavad sõnad. Happy ja happiness on omakorda pärit sõnast hap vedamine, hea õnn’, mille eelkäijaks vanainglise keeles oli gehp ’mugav, paslik’, samast juurest on ka happen juhtuma, juhuslikult ilmnema. Blissiga on lood keerulisemad - bliss ei ole tegelikult seotud sõnaga bless. Bliss tuleb germaani tüvest, mis tähendab meeldiv, helge, lahke, aga ka soosiv, samast juurest on pärit ka blithe ‘rõõmus, lahke, meeldiv‘; bless aga on seoses sõnaga blood/Blut, ja tuleb germaani tüvest, mis tähendab pühitsema, pühaks tegema, ehk - verega ära märkima (jätkem see meelde).

Niisiis, ma tahan jõuda selleni, et kui lähtuda sellest esialgsest määratlusest, et õnn on harmoonia inimese sisemiste taotluste ning väliste asjaolude vahel, siis on selline harmoonia alati vähemasti osaliselt n-ö õnneasi - sest väliseid asjaolusid täielikult kontrollida ja suunata ei ole kellelgi võimalik. Õnne n-ö koosseisu kuulub ikka see, et ta juhtub inimesega, langeb osaks, õnn tabab inimest (happiness happens); õnne juurde kuulub alati teatav passiivsus, õnn omandab oma õige olemuse just tänu sellele, et teda ei saa vallutada, omastada, teda saab ainult vastu võtta, kui pakutakse. On olemas väljend õnnele anduma. Aga enne, kui inimene saab õnnele anduda, peab õnn ise talle anduma - muidu pole ta õnn, vaid lihtsalt saavutus, töö resultaat. Õnne küll oodatakse kogu aeg, aga ta peab saabuma mingis mõttes ootamatult - ootamatul ajal, viisil, kujul või lihtsalt kergemini kui oodatud või saabuma “siis, kui teda enam oodatagi ei osanud”.

Niisiis, õnnele on iseloomulik, et ta tabab inimest - et välised asjaolud tabavad inimese sisemisi taotlusi otsekui nool tabab märki. Aga ükskõik kui hoolikalt ei sihita, tabab nool märki alati ootamatult - sellest kõneles juba Zenon oma apoorias.

On aga olemas selline asi, mida võiks nimetada õnne-ekstremismiks või õnne-äärmusluseks. See seisneb püüetes seda õnne-mõistesse sisse kirjutatud lahknevust sisemise ja välise vahel täiesti ületada, maha kustutada.

Üks õnne-äärmusluse viis on nt amor fati, saatusearmastus, mis tähendab lühidalt öeldes seda, et mis tahes inimese elus ka ei juhtuks, seda aktsepteeritakse, sest see on inimese enda isiklik saatus; seda ei lükata mingil juhul tagasi. Kõiki väliseid asjaolusid võetakse nende ilmnemise hetkel sellistena, nagu nad juba harmoneeruksid inimese sisemise saatusega - happinessiks piisab sellest, et miski happens. Selline inimene oleks nagu voolav vesi, mis võib võtta igasuguseid kujusid, jäädes ikka oma väliskujuga harmooniasse - kuid vett ei ole ka võimalik murda ega purustada, sellest tema õndsus. Selline murdmatu ja väljaspoolsusele anduv inimene oleks tõepoolest õnnis.

Aga on ka teisesuunaline õnne-ekstremism: muuta õnneks vajalik väline asjaolu sisemiseks. Mingis mõttes teeme seda ju iga päev - sööme midagi maitsvat, sisestame õnne allika oma tumedasse saladuslikku sisemusse (tasub lugeda Elias Canetti “Massidest ja võimust” söömise ja sisikonna kohta käivaid peatükke).

Mehis Heinsaarel ilmus 2001. aasta oktoobri Loomingus jutt Ilus Armin, mis sai Tuglase preemia ning üldse üheks nii Heinsaare kui ka viimase kümnendi eesti novellikirjanduse tunnustekstiks. Loo sisu on lihtne: kuskil Lõuna-Mulgimaal Läti piiri läheduses Penuja kandis (tuttav kant - mu enda vanaema vanaisa on Penuja kalmistule maetud) on üks Armin, pooleldi mustlane, eriliselt ilus, nii et kõik naised teda ihaldavad. Lõpuks antakse ta meheks sepa tütrele Maretile. Nende vahel on tohutu metsik ja loomalik kirg, mis lõpuks ilusa Armini nii ära kurnas, et suures kirevalus lõi Maret Arminil käe otsast ja sõi selle ära. Lõpuks kustub Armin täiesti ning Maret sööb Armini ära. Tsiteerin: Ja ta sõi ja naeris, sõi ja naeris õnnest, tundes mehe kõuesiniseid silmi oma hammaste vahel purunemas, süljega segunemas, tundes neid oma söögitorust alla libisemas, sisikonna sooja ning pimedasse sügavikku kadumas. Ja jutt lõpeb nii: Alles siis, nonde nelja või viie päeva jooksul, mis kulusid ilusa Armini aeglasele ja naudingurikkale söömisele, tundis Maret, et on mehele viimaks järele jõudnud. Et ta on ometi kord jõudnud sinna, kus mets ja taevas saavad üheks, kus valitsevad õnnis rahu ja igavene, taevalik armastus...

See on niisiis kunstjutt, kus kirjeldatakse Mareti õndsakssaamist - ta sööb Armini ilu endale sisse, saab sellega üheks. Ma ei tea, millal täpselt Mehis selle jutu kirjutas, igal juhul pisut üle aasta pärast selle jutu ilmumist, detsembris 2002, sai avalikuks üks juhtum, mis oli toimunud märtsis 2001 - võimalik, et Ilusa Armini kirjutamise ajal. Ainult et selles juhtumis polnud Armini-nimeline mees mitte söödav, vaid sööja: Armin Meiwes, saksa pervert, kellel oli lapsepõlvest saadik tekkinud fantaasia (ehk siis entsüklopeedia määratlusele toetudes tema olemusest johtuvad taotlused), et ta sööb kellegi ära ja saab seeläbi tolle teisega üheks. Kunagi lapsepõlves olid tema isa ja vend, keda ta väga armastas, pere juurest lahkunud, ning sellest ajast tekkis Armin Meiwesel (mitte päris spontaanselt, vaid ema loetud sadistlike Grimmi-muinasjuttude, eeskätt Hansukese ja Gretekese toel) fantaasia, et ta sööb oma venna ära - mitte vihast venna vastu, vaid just vastupidi, selleks, et jääda temaga püsivalt kokku. Täiskasvanuna, pärast oma ema surma, asus ta kannibalismiteemalistest foorumitest otsima inimest, kes oleks nõus end ära süüa laskma, ja ta leidis sellise inimese - teine saksa pervert Bernd Jürgen Brandes. Selle loo juures on eripärane, et Meiwes poleks Brandest ära söönud vastu tolle tahtmist - ja see oli asja tuum: ta tahtis süüa ära inimese, kes seda ise tahaks, kes tahaks talle ise anduda, nii et sööja ja söödava vahel oleks täielik harmoonia. Ma ei lasku detailidesse, neid võib internetist leida, ilmunud on ka intervjuuraamat, kus Meiwes sellest pikemalt räägib (ta kannab praegu Saksamaal eluaegset vanglakaristust).

Tolles raamatus räägitakse juhtunust ka õnne mõiste abil: Meiwes tunneb tänini, et ta saavutas oma õnne, ta on Brandesega üks. Ka Brandese kohta ütleb Meiwes, et Brandes suri õnnelikuna, talle langes osaks tema sisima iha täitumine. Brandese täielikust õnnest jäi muidugi puudu see, et Meiwes ei olnud nõus Brandest elusast peast sööma hakkama, nagu Brandes oleks soovinud - sest Meiwese taotlus polnud teise füüsilisi kannatusi nautida, tema perverssus oli metafüüsilisem: saada üheks teise inimese ihuga mitte ainult ajutiselt ja sümboolselt, vaid kogu täiega - süüa õnneks vajalik väljaspoolsus endale sisse ning saada õndsaks, ja tema õndsus on blessing selle sõna etümoloogilises tähenduses - verega märgitud, nii nagu muistsel ajal saavutati jumalate soosing vereohvri abil.

Ma usun, et nii mõnelgi teist on juba väike iiveldus peale tulnud, nagu mul, alati kui ma sellele loole pikemalt mõtlen. Aga idee sellest, et õndsuse tagab õnne väljaspoolse allika n-ö sissevõtmine, pole ju midagi erakordset, kui me mõtleme sellele, mis toimub pühapäeviti kirikutes - armulaud. Erinevates kirikutes küll tõlgendatakse seda akti erinevalt: katoliiklased usuvad transsubstantsiatsiooni, mille kohaselt leib ja vein muutuvad pühitsemise hetkel Jeesuse ihuks ja vereks substantsi poolest, kuigi mitte meeleliste kvaliteetide poolest, luterlased (vähemalt osad neist) usuvad konsubstantsiatsiooni, mille kohaselt leivas ja veinis säilib Kristuse ihu ja vere substantside kõrval ka leiva ja veini substants, mõned protestandid peavad leiba ja veini pelgalt sümboliteks Jeesuse ihust ja verest. Tai kunstnik Kittiwat Unarrom on asja travesteerinud, pakkudes turul müüa inimjäsemetega naturalistlikult sarnanevaid pagaritooteid. Algpõhimõte jääb ometi samaks - see on õnne-äärmuslus, õndsus kui täistabamus, kus õnneks vajalikud välised asjaolud tabavad alati sisemisi taotlusi, sest nende vahel pole enam piiri. Nool ei pea märklauda tabama, nool kasvab märklauast ise välja.

Muidugi, õnne väliseid asjaolusid saab sisse võtta ka teistmoodi - nt silikoonina, implantaatidena või mingite kiipidena (kiip, mis muudab su meeleseisundit, on juba ära katsetatud, ja ükski tehniline leiutis, mida on katsetatud, ei jää kasutamata).

Kujutagem ette Matrixi filmist tuttavat maailma, kus inimestesse oleks programmeeritud õnnetunne, kus nende õnn asuks juba algusest peale mingi kiibi poolt tekitatuna nende naha all? Tehnoloogia kui õnne väline asjaolu võetakse sisse ja õnn on üleüldine. Miks siis paradiis meis ikka vastumeelse ja perverssena tundub? Sest õnnelt oleks sel juhul võetud tema tabavus.







No comments:

Post a comment