90ndad. Pisut loba
kirjandusest
Kunagi, kui
üheksakümnendad olid läbi, kirjutasin ühe mõtiskluse
„Olevikumälestusi üheksakümnendatest. Unetusest ja kriitikast”
(Vikerkaar 2001/2-3). Tagantjärele vaadates on sel jutul pigem
isikulooline kui sisuline ajastut tõlgendav väärtus, aga ühest
hoian endiselt kinni: 90ndad olid unetuse aeg – ses mõttes, et see
oli aeg, mis püüdis iseennast juba ette kirjanduslooks kirjutada,
ei uskunud tarkust „aeg annab arutust”, ei mallanud settida. See
oli postmodernistlik aeg ses mõttes, et postmodernism kultuuri
enesetõlgendusena ongi selline Münchhausen, mis püüab iseend juba
ette kaduvuse soost välja tõmmata. Ühesõnaga, pole und, mingi
ärevus on sees, mingi sõlm ei lase magada, mingi mõte sunnib end
peale ja sunnib end selgeks mõtlema, kuigi on öö ja pea läheb
järjest rohkem pulki täis, pole maldamist targemat hommikut ära
oodata. Mõistagi on see kõik reklaamist küllastatud ühiskonna
eripära – nüüd! parim! uusim! kohe! Selle ehk ilmekaim väljendus
oli NAKi „noorte geeniuste sarja” nimetus, mis oli ju küll
naljavõtmes, kuid tekitas siiski oma suuresõnalisuses õlakehitusi
– igal juhul oli see märk sellest, et sõna „geenius” oli
devalveerunud. See ongi mu meelest jätkuvalt 90ndate eesti kultuuri
üks põhilisi olemusjooni – hierarhiate devalveerumine, kultuuri
karnevaliseerumine; ja kuigi ajuti absoluutselt naeruväärne, oli
see lõppkokkuvõttes ikkagi hea ja vabastav. Mina kirjutajana ja
lugejana olen 90ndaist pärit ja see skepsis hierarhiate ja
edetabelite suhtes on mulle sisse kasvanud – seepärast on mul
imelik ja naljakas vaadata nt Mikita kanoniseerimist rahvusliku
utopistina; 90ndail poleks Mikita lingvistika-triloogiat selline
retseptsioon tabanud. Ometi on Mikitagi 90ndate karnevalist pärit.
Ajuti tundub, et
pärast meeldivalt rahulikke (isegi natuke igavaid, aga samas
viljakaid) nullindaid on 90ndad tagasi, kuid seekord farsina: tollane
radikaalne kontseptualist Kivisildnik on muutunud lihtsalt
poliitiliseks hüsteerikuks, tollane furoori tekitanud Kender on
pärast nullindate suhtelist vaikust teinud comeback'i
vabakutselise aferistina. Kõik
on nii rahutukstegevalt tõsine, erinevalt mängulistest 90ndatest.
Mis
tundus 90ndail olulisena?
-
Ülikoolis räägiti tollal, et kümnendi (tollal öeldi, et eesti
postmodernismi) häälestasid proosas sisse kolm olulist teost: Mati
Undi „Doonori meelespea”, Jaan Unduski „Kuum” ja Peeter
Sauteri „Indigo”. Unt oli 90ndail ülioluline lavastajana, kuid
kirjanikuna taandunud, Undusk
on ilukirjanikuna esinenud harva (kuid temalt pärineb üks 90ndate
kirjandusteooria tähtteoseid „Maagiline müstiline keel”),
Sauter on end järjepidevalt ja kindlalt kehtestanud olulisimate
hulka. Sauterilt novell „Kõhuvalu”, naturalistlik sünnituse
kirjeldus, lõi tollal
palju laineid.
-
Kümnendi algupoolel oli oluline
rühmitus Hirohall:
Karl
Martin Sinijärv,
Kivisildnik, Kauksi Ülle, Jüri Ehlvest ja Valeria Ränik. Nende
toodud uutmoodi eneseesitluspraktikatest räägiti 90ndatel kui
millestki väga erilisest, nüüdsel ajal on need muutunud
iseendastmõistetavuseks. Hirohalli autorid tõid käibele
etnofuturismi mõiste, mille kaudu Kajar Pruul konstrueeris
etnosümbolismi, nimetades nõnda toda rahvuskirjanduse
kontseptsiooni, mis oli 80ndate lõpuks oma ammendumiseni jõudnud.
-
Jüri Ehlvesti surmast saab tänavu juba kümme (!) aastat. Võimalik,
et tema surmaga saidki 90ndad lõplikult läbi, igal juhul esindab ta
jõulisimalt seda, milline ümberkeetmine eesti kirjandust tollal
tabas – Ehlvesti ei kujuta ette varasemas kirjanduses, samas ilma
temata ei kujuta nüüd enam eesti kirjandust ette.
Ehlvesti peaks jätkuvalt esiplaanil hoidma, keegi võiks võtta ja
välja anda tema kogutud teosed: kolm romaani, kuus novellikogu,
lisaks veel kamaluga kriitikat ja esseid (sest neilgi on eripärane
ehlvestilik kunstiline kvaliteet). [Toimetaja märkus: Müürilehele teadaolevalt on minimaalselt kolmeköiteline Ehlvesti teoste valimik Jumalike Ilmutuste kirjastuses ka valmimisel, täpset ilmumisaega ei julge siin aga veel prognoosida.]
- 80ndate keskel
kaplinskiliku-luigeliku loodusluuletajana debüteerinud Tõnu
Õnnepalu tulek prosaist Emil Todena – „Piiririik” oli see
kinnistäht, eesti kirjanduse uuenemise Nokia, mida ikka esile
tõsteti: ilmselt enim tõlgitud eesti kirjandusteos tollest ajast,
rafineeritud dekadents ja postmodernism üheskoos, gay-teema
sisenemine eesti kirjandusse, eurokirjandus ja mida kõike veel.
Mäletan, et juttu „Piiririigi” üle oli nii palju, et see
tekitas tõrke romaani enda suhtes, nii et lugesin seda alles
neli-viis aastat pärast ilmumist.
-
Juhan Viidingu surm 1995. aasta kevadel, viimseks tekstiks
marurahvuslaste valimisplakatist saadud vapustus. On
küll kahtlane kellegi surma millegi sümboliks pidada, kuid ometi on
tunne, et see lahkumine märkis mingit üleüldisemat loojumist
– irooniline ja kõrgeetiline vaim, mis oli vastu pannud
stagnaajale, jäi alla uue ajastu tuultele. Seegi allajäämine
on 90ndad.
-
Palju räägiti sellest, et 80ndate hierarhiad olid ümber pööratud
– kui ennist oli ühiskonnas mainekaim valdkond kultuur, selle sees
kirjandus, selle sees luule, siis nüüd pöördus tipp allapoole.
Luulekogude 300-seid tiraaže, mis tänapäeval on tavaline, tajuti
suure tagasilöögina.
-
90ndad olid kindlasti Hasso Krulli kümnend, vähemalt minuvanuste
jaoks – tema kriitika ja esseistika ning välismaiste teooriate
tutvustused (poststrukturalismi-loengud Vikerkaares) avasid terve uue
perspektiivi kirjandusliku ja kunstilise valdkonna nägemiseks,
lisaks tema üha muutuv ja rafineeritud luule, mis tuli kuskilt
teisest traditsiooniruumist. Mäletan, et 90ndate keskel rohelise
tudengina unistasin, et minust saaks „Tartu Krull” (just nii ma
seda sõnastasingi). Nüüd on Krull ise Tartus.
-
Kodumaisele kirjandusloole lisas uue põneva perspektiivi Tiit
Hennoste oma „Hüpetega modernismi poole” (mis on kauaoodatud
raamatuks saanud alles nüüd). Krulli ja Hennoste loengusarjadele
lisandus Vikerkaares Vahingu ja Jüriloo psühhoanalüüsi ajalugu.
Tegeldi enese järeleaitamisega, kraamiti välja kõiksugu teooriaid,
eneseanalüüsi vajadus oli suur.
-
Pärale jõudis naiste
emantsipatsioon: tulid Elo
Vee/Viiding ja Triin Soomets, esimene
neist mu meelest alahinnatuim eesti luuletaja viimase paarikümne
aasta jooksul (ometi oleks raske ette kujutada Maarja Kangro
võidukäiku ilma Viidingu poolt sillutatud teeta). Noor Soomets
tekitas elevust oma erootilise
provokatiivsusega (ja provokatiivseks on ta jäänud senini, küll
laiemalt eksistentsiaalses mõttes).
-
Palju räägiti Kaur Kenderi „Iseseisvuspäevast”, mäletan,
et mulle jäi see tollal arusaamatuks kriitikute unetuks
haibiks – temaatika ja
keelekasutus olid loomulikult eesti
kirjanduses uudsed, aga
ikkagi kuidagi tühjavõitu ja vähe toitev tundus see värk. Pole
hiljem üle lugenud, ei tea, kuidas nüüd mõjuks. Millalgi
nullindatel koostasime koos lätlaste ja leedukatega Balti kirjanike
leksikoni, igalt maalt 100 kirjanikku, ja vaidlesime eestlastega
isekeskis, kas Kender on ikka kirjanduslooliselt oluline või põgusa
furoori mees; lõpuks pääses ikka saja hulka.
-
Ja kümnendi lõpul
räägiti palju Hirami romaanist „Mõru maik” kui millestki, mis
lööb uusi uksi lahti. Kas peaks nüüd uuesti üle lugema?
-
90ndad on ka Madis Kõivu võimsa tuleku aeg, kuigi Kõivu tollase
kirjandusliku ajavaimuga siduda on raske – ta tuli kõrvalt,
väljaspoolt, autonoomse suurusena. Kõiv
ja 90ndad ei defineeri teineteist.
*
Kümnendit poolitab
Kivisildniku skandaal 1996. aasta suvel. Kivisildniku kuulus
kirjanike nimekiri ilmus internetis [toimetaja märkus: 1990. aastal kirjutatud tekst „Eesti Nõukogude Kirjanike Liit – 1981. aasta seisuga, olulist”, ilmus internetti 1996. aastal], Aivo Lõhmus ja Hando Runnel
kaebasid asja politseisse kirjanike au ja väärikuse solvamise eest.
Politsei konfiskeeris Kivisildniku arvuti (püha lihtsameelsust,
ütleb tänapäeva inimene, kes teab, et internetti pole võimalik
konfiskeerida), mitu kirjandusteadlast kirjutas põhjendavaid tekste,
mispoolest on tegu ilukirjandusega ega kuulu paragrahvi alla, lõpuks
asi suleti. Skandaal oli tegelikult teravaim väljendus ühele
tollasele pikemale kirjanduspoliitilisele vastasseisule (mis küll
oli Tartu-keskne). Tartu osakonna tollane esimees oli Heino Puhvel,
kuid tema mängis nois konfliktides pigem passiivset rolli. Lõhmus,
kes oli osakonna majandusjuhataja, ning Runnel, kes oli osakonna
juhatuse liikme ning Ilmamaa juhina majas mõjuvõimas tegelane, olid
hakanud piirama nooremate kirjandustegelaste osalust osakonna
tegevuses (nt Kivisildnikule keelati pärast nimekirja ilmumist lausa
ametlikult sissepääs majja). Asi läks koomiliseks, meediasse
jõudis, kuidas Tallinnas suurel kirjanike üldkogul räägiti
kõnetoolis sellest, et Tartu maja sauna võti on Runneli käes ja
Ehlvest peab sauna pääsemiseks vahendajaid kasutama. Vastasseis
lõpetati oktoobris, mil osakonna uueks esimeheks valiti
diplomaatiline Janika Kronberg.
Ma meenutan seda
tegelikult seetõttu, et mu enda „kirjandusellu sisenemine” (kui
krõbisev väljend) sattus tolle vastasseisu varju. Seltskond, kes
kohe varsti koondus Erakkonna nime alla, esines esimest korda 1996.
aasta aprillis üritusel, mille korraldasid Lõhmus, Ele Süvalep ja
Vaino Vahing – otsiti kokku seltskond noori kirjanikke (õed
Kristiina ja Piret Ehin, Heinsaar, Kruusa, Mikita, Pilv, Sommer,
Janek Kraavi vahendusel postuumselt ka Jim Ollinovski) ja korraldati
salongiõhtu. Meie olime muidugi rõõmsad esinemisvõimaluse üle,
teadmata, et üritus oli vastus Tartu osakonna juhatuse pihta tehtud
kriitikale, et noori kaasatakse vähe. Nii et me olime näidiseks,
millised on õiged noored kirjanikud. Pärast üritust oli istumine
esimehe toas, lugesin seal ette veel paar oma teksti, Ehlvest
kommenteeris trotslikult, et üks hea kujund, aga muidu igav.
Meie seltskond
hakkas koos käima ja laienes. Mäletan, et millalgi oli mul vestlus
Aivo Lõhmusega, kes julgustas meid organiseeruma ja pakkus toetust
ühisraamatu avaldamisel. Võtsime toe hea meelega vastu, Lõhmus
kirjutas meile Kulka jaoks soovituse (kes oli teine, ei mäleta
kahjuks, igal juhul keegi Lõhmuse-Runneli n-ö vastasleerist;
küsisin Mart Velskrilt, kas see võis olla tema – ta vastas, et
võimalik, kuid pole kindel). Alles tagantjärele olen aru saanud, et
ilmselt oli tegu ebaõnnestunud katsega taaselustada erakkondlaste
põhjal NAK. Olime aga ettevaatlikud, et tolles vastasseisus mitte
pooli valida, sest meile näis idealistlikult, et kirjanduspoliitika
asemel on kirjanike kutsumuseks kirjutada tekste ning igasugune
organiseerumine peab olema omaalgatuslik. Kui 1997. aasta algul
Kivisildniku (omaaegse NAKi viimatine esimees) eestvõttel kutsuti
Tartu Kirjanduse Majja kokku NAKi taasasutamiskoosolek, istus
Erakkond skeptiliste nägudega tagumises reas (sellest on foto
alles!) ja otsustas jääda eraldi. Ei salga, et me olime endist ikka
ju kõrgel arvamusel, Kivisildniku ja Kauksi Ülle kantseldamise alla
minek tundus kuidagi mõttetu. Ainult vaba hing Mehis astus meist
NAKi liikmeks. Eks püüti neid seltskondi ka mõnevõrra vastandada,
kuigi me ise seda ei kultiveerinud, isiklikul pinnal sõbrustati ju
küll ja isegi esineti paaril korral ühisüritustel. Nii et Erakkond
ja NAK olid tegelikult Runneli-Kivisildniku konflikti poolt
viljastatud, leeride „noortetöö” tulemus.
1998. aasta
varasuvel, kui mul oli ilmunud teine luulekogu, värbas Kronberg mind
Kirjanike Liidu liikmeks. Ta kirjutas ise ühe soovituse, teise küsis
just tuppa astunud Indrek Hirvelt. Tol oli ilmselt ebamugav ära
öelda, kui niimoodi otse küsitakse, ja nii ta kirjutaski, et Pilv
pole „luuletajana just eriti andekas”, aga oma mõistuse ja
püsivuse abil jääb ta kirjandusellu niikuinii tegutsema, nii et
võetagu ta siis parem vastu. Selline õnnistuse taskus,
etableerusingi. 90ndad olid head aastad, kahju, et nad läbi on.
No comments:
Post a Comment