Punte, Hanin, Timofejev, Svetlov
*
SEMJON HANIN
***
sõitsin
rattaga, mis pärast pihta pandi
koos
pruudiga, kellest aasta pärast lahku läksin
tänaval,
mis on üleni ümber ehitatud
kohvikusse
— see pandi hiljem lihtsalt kinni
me
lobisesime ja kõlgutasime muretult jalgu
selle
kohviku kohal on nüüd pizzakoht
ma
isegi käin seal
tellin
endale nelja juustu pizzat
mulle
tuuakse see ja pizza lõikekohad
meenutavad
mulle jalgrattakodaraid
niiviisi,
lõikekohad – kodarad
kuid
nüüd, kui sõitsin rattaga
koos
oma armsa pruudiga
kõigile
teada tänaval
meie
lemmikkohvikusse
ei
mõelnud ma ju üldse, et iga pedaalivajutusega
tõukasin
ka mina seda maailma entroopia ja kaose poole
kuigi
pizza on siin täitsa okei
*
tõstame
hüpnoosiseansi teisipäevale, seal on mul vaba kuni lõunani
kas
saate? kõik saavad?
ei
näe käsi. üks, kaks. niisiis tõstame ümber
kodune
ülesanne: treenime pilgu pokuseerimist
mesmeriseerime
hingetuid esemeid
langeme
reflektoorselt raevu
ja
ärme unusta ohutut seljale kukkumist
järgmine
kord võtke kaasa midagi
sooja
ja nöör, et oleks midagi närida
*
bussijaama
peale joonistatakse
vat
sihukese habemega anekdoot
vat
sellise suhu
tükkiva täishabemega
elasid
kord tšuktš, eestlane ja vana juut
sakslane,
prantslane ja venelane ühes isikus
kohtusid
süda, maks ja põrn
jäi
rahast ilma aga ise on tulnud
linnadevahelisest
ruumist
jäi
bussist maha kuhugi pole minna
piletiraha
pole täpselt nii palju on vaja
kuid
kui saate rohkem siis muidugi
naine
ütleb sõida sugulasi vaatama
noh
sõitsingi
aga neilt
juba mitu päeva
ootan
kaasasündinud võlga
tühjade
ootuste saalis ööbid ühe euro eest
rongid
teevad müra eriti magada ei saa
kanal
uhub altpoolt tugisambaid
klaashoones
dispetšeriputka kohal istud
kohe
on jõgi sada grammi paremini näha
on
paremini kuulda kes sõidab äkki teatavad sugulaste tulekust
lendavad
kajakad turuangaaride pealt
nuusutavad
võileiba puhvetisügavuses
leitud rahatasku kaotajat palutakse
tulla
infoleti juurde
haarab
südamest, portmoneest
dokumendi peale ära kulunud autoportreest
pass
on kaardiga tihkelt kokku kleepunud
kaotatud
kukkur leidjat palutakse
sulab
kuuenda kassa järjekord
trammipeatuses
jälle rahvahulk
kus
on kastrul? tühja põleb tabloo
valjuhääldi
lõikab lausa hinge
kaheksandal
platvormil algab pealeminek
roni
pakiruumi kohvrite juurde
suundu
oma kallisse linnadevahesse
kohtuma
tollega kes sind saatnud on
tema
laul voolab kaevust
*
rahvaluulepraktika
saarel
kuhu
on jäänud veel paar barbarit
juba
täiesti sea
seisundis,
metsistumise staadium
on
muutunud loomastumiseks, konkreetselt
surevad
välja. kummardavad sebrat
ja
valgusfoore. hüüavad „bar-bar!”
kui
baari näevad. šnitslit söövad kätega, ja tihti
pilgutavad
oma väikseid silmi.
otse
praktikajuhendajate nina all
põgenesid
mõned barbarid
saarelt
koos linalakast
kolmanda
kursuse tudengineiuga, kaldalt on näha
kuidas
too seisab praami ahtris
käes
diktofon ja kari
vandaalilapsi
jahvatab talle anekdoote
veepladin
katab barbarite
murraku
helid. hindamatu
materjal
ujus minema, pomiseb professor vuntsidesse
*
aja
ta aedadesse
siis
aja ta vee, jõe juurde
siis
aja arust ära
vii
ta arsti juurde
ja
mine ise arust ära
ja
mine ise arsti juurde
talv,
käi jala
algul
sinna, siis tänna
ja
loobu võisaiadest
mine
nüüd nende järel
kes
on arust ära
saa
nende hulgas omaks
siis
täitsa omaks
siis
tagahoovid, õued
alkoovid
käi
temaga
marmorkäikude
all
vett,
vett
siis
otsi vabadust
siis
vilista ta enda juurde
*
professoril
on oma kärbsed peas
teooria
kohta, mida ta meile loengutes esitas
minevik
olevik ja tulevik
on
niiske, keedetud ja küpsetatud
tulevik
on niiske, siis see keedetakse
olevikus
ja siis seda küpsetatakse
aeglasel
tulel ja temast jäävad aja jooksul
järele
kõrned. küpsetatud tükkide põhjal
püüame
mõista, mis roog see olnud on
ja
millest see tehtud oli
professorit
pole enam ammu, nüüd on teised ajad
on
saabunud mikrolaineahjude sajand, on tulnud tefloni
epohh,
induktsioonipliitide ajastu, vaakumküpsetuse
ja
juustusöömise kultuur. smuutit imedes
on
meie aru ähmane. meenus kuidas professor
võtab
kantserogeense söetüki, lutsutab
närib
seda, sülitab ja vannub
*
kuidagi
rumal on ette hüvasti jätta
see
väikeste vaheaegadega igavik
tõeliste
pragudega tehismarmoris
ja
vaevalt keegi on palunud kõnelda tõsistest lünkadest
kuid
ka neis piirides on ruumi kahtlustele
kas
maksab praegu või pärast või üldse hiljem
märja
puu poosis kahtlaselt valge tühja kurdi seina taustal
instinktiivselt
helindada pilku mis on ära libisenud
veel
ilmutamata polaroidlagedelt
isetehtud
paisunud peeglitelt
suutmata
vastu pidada ebaühtlases marmorvalguses
ARTŪRS PUNTE
Teerada tema kivi juurde kõrgel düünil
läheb läbi läbipaistva männiku
mis on kõrge, sirge, latvades vilkuva päikesega
otsekui tähistaks mere taandumise tuhandendat aastapäeva
kuid „meie siin läheme otsekui kobamisi
öösel korteri koridore pidi
liimipüstol käes, püüdes mitte astuda
maha visatud mänguasja peale,
mis kujutab tolmuimeja filtrit”
mida see küll meenutab, ütled sa
aga mul pole öeldagi midagi
mingi aja seisame kivi kohal koos fotoga
kuni sa leiad taas vajalikud sõnad
„Aga kunagi me ju suudlesime temaga
pärast kontserti”. Mida siia lisada?
„Võin su tagasi sõidutada”
Kaua vaikides autot juhtida, see on see, mida ma oskan.
Pole hooaeg
Ruumala, mille hõivab maastikust
külakiriku hoone, võrdub
Selle päevaga, kui me andsime tuttavatele
ära tarbetu lapseistme
Päevaga, kui mõistsin, et lõhki kuivanud oreli helid
ei ülenda enam mu vaimu
See-eest keset madala kasvuga metsa
turbalodul võin kaua
hajameelselt jälgida
kuidas saapad sõtkuvad kergelt maapinda.
***
Täna sain aru
et mitte kunagi elu jooksul
pole ma arvutisse löönud sõna kederluu
ega käsitsi kirjutanud
mitte kordagi niivõrd kui mäletanpole ette tulnud
kuidas see on juhtuda saanud
kederluu kederluu kederluu
kas on veel palju selliseid sõnu
kuidas teada saada
kas lööd mulle sisse iga märgi
või lihtsalt kopeerid oma
hüvasti hüvasti hüvasti hüvasti
hüvasti hüvasti hüvasti hüvasti
Saar talvel
Kätt silmile varjuks pannes saadad ära viimase praami
nendega, kes on teeninud poole aasta peale ette
ja lahkuvad saarelt. On talveks maha jäetud
maja, viljad aias, ühel tuulevarjulisel
tänaval, mis meenutab soolaga üle puistatud,
nagu kõik, tühja basseini põhja. On kriiditahvel
ukse juures, kui su pikkade äraolekute ajal peaks külalisi juhtuma,
ja kriiditükk väljakaevamistest kaugel maal. Muuseas, tuul,
mida kujutatakse juustes ja okstes puhuvat kõigil esemeil
kuni hooaja tulekuni suletud muuseumis, puhuks niikuinii
paari minutiga ära iga kirjutise, isegi kui see võiks
tekkida, ja šabloon „KES, MILLAL, TEADE”
on alati sama tühi kui kaldapealne, kus mingi kibestunud
vanamees lõputult korrutab: kuidas siis nii, kuidas siis nii, kuidas siis nii...
Mis on sulle arusaadav ühtviisi nii uus- kui vanakreeka keeles.
Ladina ja itaalia keeles. Kura ja liivi keeles.
Ei. Sa oled veel vastupidav kujuke, kaugelt vaadates elutruu,
paadisillal horisontaalse õhurõhu all.
Sul on juuksed, mis on ainult neil, kes elavad
niivõrd soolase mere surve all, ja käänuline oks,
mis on promenaadilt korjatud, kus
vaid vanamees
elatanud peniga korrutab: kuidas
küll nii juhtus?
Võiks arvata, et see on kuskilt
laulust, kuid muusikat pole
kogu talv, nii et märtsiks ajab
nutma
isegi telefonikutsungi viis,
üksainus laevavile,
läheneva praami akord.
VLADIMIR SVETLOV
klassivend
Head
ajad olid,
Kuid
kommunikatsioon oli keeruline
Facebooki
asemel kanti kaasas fotode patakat
Oma
elu intiimsete hetkedega
Kõrvus
pleier,
seda
anti üksteisele kuulata
Kui
meeldis, paluti lindistamiseks
Nüüd
arutame baarmenide üle
Ja
Kas
kelnerid olid ikka viisakad?
Või
needsamused
noored,
kes
kulutavad imidži peale rohkem kui elamise peale
kolavad
kaua soid mööda
et
teha üks ülesvõte
puhastes
kostüümides
Siis
olid kino ja staarid reaalsed,
kui
läbi põlesid, siis keegi ei teadnud
peale
lähedaste
nüüd
teavad kõik,
see
tähendab mitte keegi
ütleb
Geid
tahtsid siis veel, et neid võtaks oma tütreks
kas
Madonna või Tory Amos
Nii
ongi ajalugu lõppenud
Ilma
lasteta esimeses klassis
adapteeritud
vanematega
lootusega
hilisema peale ja elu jätkumisele
Tundub,
et Pariislasedki mäletavad nüüd
kuidas
Benjamin Clementine laulis metroos ja tänaval.
Aga
muuseas kus on see noormees nüüd
Mäletad?
kes
ujus üle jõgede,
ületas
piire,
et
jalgsi Pariisi jõuda
et
ta jälle deporteeritaks
öösel
võtmega kinni pandud skväärid,
nüüd
on arusaadav miks,
tundub
et meilgi on varsti nii
ja
mis on nüüd piirideks?
veel
üks neiu jutustas
elu
jubedusest paljulapselises peres
hommikul
ei leia oma asju üles
juba
on keegi
eksikombel
enda
omaks
pidanud.
Kas
oled tähele pannud,
et
me kasutame sõna jutustama
FB-postituste
puhul?
/
Nad
tõusid vara
Peaaegu
polnud maganud
Olid
veel purjus
Unistasid
millestki muust
Halvasti
riides
Kondised
Vaikisid,
kui
nende peale karjuti
Kes
sa selline oled!?
Ja
kes sina selline oled!?
/
sellest
meie õrnusest
kõik
ragiseb õmblustest ja pudeneb laiali
rätsep
on teenistusvalmis
hoiab
käes siidi ja kääre
kord
õmbled kinni, kord lõikad sisse
sõrmed
on üleni katki
rabeled,
ropendad, suurustled
valetad-oled-jõhkralt-aus
ja
nöökad taas
pilgutad
vandeseltslaslikult silma
naeratad
ei tea kellele
pärast
pikka ärevat und
ei
maga end välja, ei ärka end välja
SERGEI TIMOFEJEV
Siin algab mets
Mets algab pärast
linna.
Siin on
prügikonteinerid
hoiatustega
„Hoidke metsa!”
Sinna tuleb visata
prügi,
kui sisened metsa,
kogu see taskutes
olev pudi-padi,
ja seejärel reipal
sammul liikuda
mööda rada,
tungides ruumi,
kus pole
magistraale,
kus on tumedad
põõsad
ja kuivanud oksad.
Siin varjavad end
vägistajad
ja partisanide
varjud.
Siin lubad endale
rääkida vähem
ja räägid vähe.
Sa sammud
monotoonselt,
rõõmustades
ühtlase hapniku üle
kopsudes,
rõõmustades, et
asjad ei ahista, ja
pole erilisi
võlgu, ja et sul on
pass kaasas,
isikutunnistus,
autojuhiload.
Sulle on teada, kes
sa oled,
ja on meeldiv see
unustada,
sammudes tihenevasse
pimedusse,
kaotades suuna,
reipalt
kursist kõrvale
kaldudes.
Optika
Provintslik on õhk,
provintslik on vesi.
Provintslik on
klaas,
mis peab vastu õhu
ja vee survele.
Provintslik on
olukord klaasi taga,
mis peab vastu õhu
ja vee voolule.
Provintslik on
inimene, kes elutseb
olukorras klaasi
taga,
mis paneb vastu õhu
ja vee voolule.
Kõige selle
võimalik ettemääratus.
Hommikukohvi ja
raadiouudiste tseremoonia.
Väike sedel laual:
„Keegi ei tea siin midagi.
Võib-olla lihtsalt
pole kursis. Ära rutta sündmustest ette.”
Hääl, millega
süttib gaas boileris:
enesekindel,
asjalik, oma tähendust
ja missiooni
mastaapi teadvustav.
Protsess
Lülituvad sisse
stimulaatorid,
efektid kasvavad.
Tagajärjed ei lase
end oodata.
Tulemused
kinnistavad harjumuspärasuse piirjoonte muutumist.
Sirelivärvi
prožektorid, oranžid prožektorid.
Me näeme reaalsuse
välja valgustatud fragmente
nagu väljendatud
tendentside kinnitusi.
Uued argumendid
lähevad käiku häbenematult,
nad langevad
vastuoluliste järelduste poolt maha lööduna.
Ja siiski leegitseb
diskussiooni loogika otsekui üles purskuv naftatõrvik,
milles halastuseta
põletatakse kõik lausutu,
kuni tõe vilgukivi
pole veel lõplikult jahtunud.
Kuid ka tema ei
veena kedagi.
Esimene foto mustast august
See on esimene
fotokujutis
mustast august.
Sellel on selgelt
nähtav
must auk.
Miljonid inimesed
rõõmustavad,
arutavad sündmuse
üle,
jagavad fotot
sotsiaalvõrgustikes.
Valge on valge.
Must on must.
Auk on auk.
Rõdul suitsetav
naaber
on rõdul suitsetav
naaber.
Seda teksti loete
praegu teie.
Eile oli eile.
Paneme kellad õigeks
selles
määratusepunktis.
Lehvitame üksteisele
akendesse.
Vahetame pilke.
Ja liigume edasi.
Hommik introvertide maal
Vaikselt haugub koer
mööduva
jalgratturi peale.
Väljapeetult läheb
ilm halvaks
ja laguneb kuur.
Öölinnud on
kergelt kriitilised
hommiku imede
suhtes.
Päike ei suuda
meenutada,
millise punktini ta
eile tõusis,
ja püüab võtta
natuke madalamalt.
Lapsed ärkavad
teistest varem
ja loevad oma
raamatuid,
et täiskasvanuid
mitte äratada.
Vesi voolab kraanist
tagasihoidlikult,
ei pritsi ja kaob
peaaegu kohe äravooluavasse.
Vaevu liiguvad
kuuskede ja mändide varjud.
Keegi määrib leiva
peale õhukese kihi võid.
Klassikaraadios
annab intervjuud pianist,
kes vastab kõige
peale „jah” või „ei”.
See-eest mängib ta
väga täpselt,
väikeste veendunud
pausidega.
Sadam
Kümnendat ööd
järjest ehitatakse naabertänaval sadamat,
kuuldub lõbusaid
hääli, kraana mürinat, metalli kolksumist
metalli vastu,
midagi lastakse alla, tõstetakse üles, pillatakse maha.
Kusjuures see tuleb
ilmselgelt prantsuse, kreeka või
itaalia sadam, see
on täiesti kindel, kui
otsustada lõhnade
järgi, mis meie ööaknast sisse imbuvad.
Kuid iga kord, kui
lähen hommikul välja
ja keeran ümber
nurga, näen, et seal pole midagi muutunud:
pole sadamat,
lõbusaid töölisi, vetikate ja kala lõhna.
Seepärast teen üha
sagedamini tööd öösel, avades aknad pärani,
ja juba teist päeva
järjest lähen magama koiduvalgel.
Huvitav, et seda ei
kuule ega näe rohkem mitte keegi.
Kõik, kellelt
küsin, vahetavad kohe teemat.