Lavastuse lõpukaader
Lavastust "Divide et impera" mängiti Kopli rahvamajas 18.-30. mail 2022 üheksa etendust. Siin on selle tekst.
JARMO
REHA, AARE PILV
DIVIDE
ET IMPERA
Scriptum
spectaculi
Fuajee
seinal on silt „GNOTHI SEAUTON”.
Jarmo
& Aare on publikul ukse peal vastas ja suruvad kõigil tulijail
kätt ja ütlevad neile „Carpe diem”. Mõnus-veider atmosfäär.
Hämaras saalis taustaks „Bella Ciao” motiiv. Laval punasest
sametist eesriie, vasakul kõnepult (Jarmo koht), paremal
kirjutuslaud rohelise laualambiga (Aare koht). Saali seinu katavad
mõlemalt poolt tellingud, mis on osalt kaetud poolläbipaistva
kilega, tellingute tipus on võlvkaared nagu kirikus. Saali ja lava
vahel on kõlaritest koosnev „monoliit”, kust hakkab peamiselt
tulema Aare hääl. Ülejäänud kõlarid on saali nurkades,
tellingutel ja saali taga ülal rõdul. Kui rahvas saalis, tulevad
Aare ja Jarmo lavale.
AVAMONOLOOG
(„Bella
Ciao” motiiv jätkub, kuid madalamalt)
Jarmo:
Miks
te siin olete?? Et teada saada, miks te siin olete. Meie teame.
Sest
te kardate puudutust.
Inimene
ei
karda midagi rohkem kui tundmatu puudutust. Me tahame näha,
kes meist kinni haarab, me tahame, et suudaksime seda ära tunda või
vähemalt millegagi ühte viia. Kõikjal väldib inimene võõra
puudutust.
Teiegi
istute võõrastega külg külje kõrval…
Ja
isegi teie rõivad ei anna teile küllaldast kindlust..: kui kerge on
neid puruks rebida, kui kerge on jõuda kallaletungiohvri palja,
sileda, kaitsetu ihuni.
Kõiki
distantse, mida inimesed enda ümber loonud, dikteerib see
puudutusehirm. Me sulgeme end kodadesse, kuhu keegi astuda ei tohi..
Hirm sünnib pimedusest, et äkitselt haarab meid sealt üks konksjas
käsi. Mis meid puudutab…
Ja
selle puudutuse vastumeelsus ei jäta meid ka inimeste sekka minnes..
See hirm dikteerib viisi, kuidas me liigume tänavatel,
rahvamassides, sööklates, rongides, bussides, trammides..
Isegi
seal, kus me istume teistega päris lähestikku, kus võime teisi
täpselt silmitseda ja uurida.. väldime.. kui vähegi võimalik,
kokkupuudet nendega.
Ainult
mass
– ainult
mass – võib lunastada inimese sellest puudutusehirmust. Mass on
ainus vorm, kus too hirm muutub oma vastandiks. Selleks on tarvis
tihedat
massi,
kus keha surub keha vastu… tihedat ka oma hingeseisundilt, nii et
sa ei pane tähelegi, kes see on, kes sind “surub”. Niipea kui
oled andnud end massi meelevalda, ei karda sa enam tema puudutust.
Ideaalsel juhul on kõik võrdsed.
Näotud,
nimetud, sootud, rollitud..
Kes
sind ei litsukski, ta on seesama, mis sina ise. See sama sina, kes
tahab nii palju kui võimalik vabaneda üksikinimese
puudutusehirmust.
Ja
seetõttu toimibki mass – neelavalt, et iga indiviid saaks
päästetud sellest hirmust.
Sest
see sama hirm paneb meid endid samamoodi konksjalt haarama.. Sest me
otsime kaitset, kindlust, turvatunnet.. See on meie loomulik
sättumus.. Ja selles hirmus me haarame
kinni esimesest kõige olulisemast asjast, mida me ebajumalaks
peame..
Kes
seostab oma eksistentsi heaoluga, see veab viimsepäeva tulekahjust
kaasa viimse kui sendi ja rahatähe.. sest selleta ta elada ei saa..
Kes
on klammerdunud pühaduse külge, see haarab kaasa kõige olulisema
piibli või püharisti või Buddha kuju või joogamati.. Et oleks
miski, mille najal oma eluviisi jätkata. Eluviisi, mis endale selge
on.. Mis on selge ja küsimusteta.. Miski mis ei vaja arutlust ega
ümberveenmist.
Kes
on klammerdunud inimsuhete külge, see haarab kaasa oma uhkemad
riided ja mukkimisvahendid.. Et oleks võimalik end näidata
paabulinnuna kohevile lööduna, et komplimendid taaskord kataksid me
meele..
Kes
on mõistuslike vajaduste manu läinud, nende käsi haarab viimaste
värskete ahjusoojade teatmike järele.. et paberitele pressitud
märksüsteemid saaksid asuda uuele hingusele.. Et leekides ei sureks
me viimne loogiline arutluskäik.
Kes
aheldanud end tõekspidamiste külge.. see lohistab keldrist välja
viimse kui eseme, mille nimeks “kord ja kohus”. Rübliku kombel
kantakse kaenlas järgmisse punkrisse kõige puhtamad lipud ja
seeklid ja vapid. Et oleks midagi, mille nimel täristada..
Meil
kõigil on olemas need konksjad käed.. Jarmo
näitab oma lahtisi käsi. Need
hirmsad 2 pihku ja 10 sõrme. Millega täristada. Teeb
liigutuse, nagu tulistaks. Me
peame neist loobuma.. ja saama üheks.
Selleks
me peame loobuma. Loobuma kõige nähtavamast. Kõige
käegakatsutavamast. Kõige lähedasemast.
Me
peame loobuma oma näost.
Silmakoopad,
mis meile asu annavad, meile toekat asumist pakuvad.. peavad taaskord
õõnsaks saama.
Me
nägemine saab jälle olema tühine.
Kuis
teisiti loobuda endast ja sulada ühte.. kui mitte asetada põsk põse
vastu, keerates ette nii kolmandagi palge, et omaks võtta Meile
pakutav lunastus.
Me
ju otsime lunastust. Me otsime pagemisteed.
Suurimad
juhid on alati pakkunud massidele oopiumit, tahavad nad seda või
mitte.
Seda
pakume meiegi Teile.
Meie
Teile.
Meie
Meile.
Meie
Meile Endile.
Kas
viibib siin keegi, kes jätab tõstmata rusika tähtede külma pilgu
poole?
Kas
viibib siin keegi, kes ei kiika Itta, et näha Lootusekiiri loitmas?
Kas
viibib siin keegi, kes ei ihka paremat homset? Endale? Ise-Endale??
Jarmo
tõstab püstoli ja teeb sellega ilma pauguta tühilasu. Valgus
muutub hämaramaks ja fokuseerub Jarmole.
PATUTUNNISTUS
Jarmo:
Meie
Isesus peitub meie .. teadvustamatus, mõtlematus teguviisis.. Kuis
me hambaid peseme.. Kuis me juukseid kammime, habet trimmime. Kuis me
suppi keedame või kuidas me kedagi kiigel lükkame.. Kuidas me pükse
jalga tõmbame.. Kumma käega me perset pühime ja millisel viisil me
vilistame. Kuidas me nuga käes hoiame, kuidas me köhimiseks käe
suule paneme, kuidas me pliiatsile survet avaldame, kuidas me oma
rahatähti voldime, et nad tasku ära mahuks. Kuidas me läbiloetud
raamatu sulgeme. Mitme sõrmega me risti ette lööme ja mis viisil
me tähtsal päeval lippu heiskame. Sellistest banaalsetest asjadest
ehitame oma Ise-kesta. Selleks, et hoida alal oma erinevust teistest,
erinevust, mis kaitseb meid üksteise eest, ohu eest, et me võiksime
üksteist haarata.
Meie
puudutusehirm on neisse banaalsustesse sisse kirjutatud. Meie hirm
rautab meid meie olemise endasmõistetavasse viisi, mida me peeglisse
vaadates ära ei tunne. See on meie loomulik sättumus. Ja meil on
vaja sellest pääseda, pääseda neist kestadest, mis meid
killustavad, eraldavad ja takistavad koonduda ühtseks massiks,
takistavad meil julgelt üksteist puudutada. Meil tuleb neist
kestadest kooruda.
Jarmo
avab eesriide. VIDEO „Juuste mahaajamine”: Pääru on just
lõpetanud habeme mahaajamise, seejärel ajab juuksed maha, kogub
need kaussi, paneb põlema, seejärel paneb lõuale ja pähe
habemeajamisvahtu ning raseerib end täiesti kiilaks.
PATUKUSTUTUS
Aare
vaatab
pisut aega Päärut ja hakkab rääkima:
Nendest
kestadest vabanemine nõuab julgust – sest kuigi need kestad
eraldavad meid, nad ka piiritlevad meid, hoiavad meid laiali
valgumast, nad on anumad, mis annavad meile kuju. Nende kaotamise
hirm on tegelikult surmahirm. Niisiis, me vajame julgust. Me vajame
kedagi, kes näitaks meile ette, kuidas julgemine käib. Ühesõnaga
– me vajame kangelast. Mitte, et kangelane ise ei kardaks –
loomulikult ta kardab. Aga julgus pole mitte-kartmine. Julgus on
otsustavus teha seda, mida kardetakse. Õigupoolest inimene, kes ei
julge, ei olegi veel päriselt kartmiseni jõudnud, ta veel viivitab
hirmu läve ees. Kangelane näitab meile, et sealpool läve on
vabadus.
Kangelase
teeb kangelaseks see, et ta teeb midagi erandlikku. Ta võtab riski,
mis näib ülemäärane – ta ei arvuta kulusid ja tulusid läbi, ta
lihtsalt teeb selle kulutuse, ohverduse. Ta sureb, et elada vabana.
Miks ori kardab vabaks saada – sest ta kardab hävida. Kangelane
julgeb võtta selle riski. Ta näitab meile, et kui ta loobub
sellest, mis teda endana hoiab, ta mitte ei sure, vaid talle antakse
elu juurde.
Kangelane
on kange, paindumatu, kõva. Ta ei allu voolule. Ta on üksi nii kõva
ja kange, nagu oleks ta ise tihke kimp inimesi.
Ja
kuna mass mõtleb piltlikult, siis tuleb ka kangelane tuleb hulkadele
esitada piltlikult, kujutistena. Ainult kujutised kas kohutavad massi
või siis haaravad kaasa ja kutsuvad tegutsema. Juba Vana-Rooma
aegadest on massi õnneideaaliks olnud leib ja vaatemängud. Miski ei
haara rohkem rahva kujutlust kui üks õige teatritükk – selge
elav pilt. Kogu saal tunneb samal ajal sama meeleliigutust, ja kui
need meeleliigutused ei muutu kohe tegudeks, siis ainult seepärast,
vaatajad teavad, et tegu on vaid illusiooniga. Või kas on? Jarmo on
Jarmo, Aare on Aare, Pääru on Pääru. Me ju oleme päriselt
olemas?
Mis
veel kangelast iseloomustab – temas on kõike liialdatult.
Kangelase omadused ja voorused peavad alati olema suurendatud
mõõtkavas. Teatris nõuab rahvamass tüki kangelaselt selliseid
voorusi, julgust ja kõlblust, mida elus iialgi ei esine. Kangelane
on lubadus millestki, mis on suurem kui elu – kui me nimetame eluks
seda igapäevast oma kookonisse sulgunud endaks-olemist, mis kardab
tõelist puudutust.
Niisiis,
kui tahta massi mõjutada, siis peab ohtralt liialdama, kinnitama,
kordama ja mitte iialgi püüdma midagi mõistuse abil tõestada! Ja
peab näitama pilte, kujutist, midagi, mis mõjub tervikuna ja kohe,
mitte nagu arutlevate sõnade pikaldane rida. Pilt viib meid kohe
pärale – näete, siin ta on, meie kangelane.
Hetkest,
kui Pääru paneb kaussi kokku kogutud juuksed põlema, Jarmo laulab
(„Partisan”; kõik laulusõnad jooksevad originaalis ja tõlkes
ka ekraanil karaokena); mööda lavapõrandat voolab saali tossu.
When
they poured across the border
I
was cautioned to surrender
This
I could not do
I
took my gun and vanished.
I
have changed my name so often
I've
lost my wife and children
But
I have many friends
And
some of them are with me
An
old woman gave us shelter
Kept
us hidden in the garret
Then
the soldiers came
She
died without a whisper
There
were three of us this morning
I'm
the only one this evening
But
I must go on
The
frontiers are my prison
Oh,
the wind, the wind is blowing
Through
the graves the wind is blowing
Freedom
soon will come
Then
we'll come from the shadows
Les
Allemands étaient chez moi
Ils
me dirent, "résigne toi"
Mais
je n'ai pas peur
J'ai
repris mon âme
J'ai
changé cent fois de nom
J'ai
perdu femme et enfants
Mais
j'ai tant d'amis
J'ai
la France entière
Un
vieil homme dans un grenier
Pour
la nuit nous a caché
Les
Allemands l'ont pris
Il
est mort sans surprise
Oh,
the wind, the wind is blowing
Through
the graves the wind is blowing
Freedom
soon will come
Then
we'll come from the shadows
Tõlge:
Kui
nad tulid üle piiri
mulle
öeldi „anna alla”
seda
teha ma ei võind
võtsin
püssi, läksin peitu
tihti
olen muutnud nime
olen
kaotand naise, lapsed
kuid
on palju sõpru mul
ja
mõned neist on siin
Vana
naine pakkus varju
hoidis
pööningul meid peidus
siis
tulid sõdurid
ta
suri hääletult
meid
kolm oli hommikul
õhtuks
jäin vaid mina üksi
kuid
edasi pean liikuma
need
piirid on mu vangla
oh,
see tuul muudkui puhub
läbi
haudade tuul puhub
varsti
tuleb vabadus
tuleme
siis varjudest
Sakslased
minu maal
ütlesid
„anna alla”
kuid
mul polnud hirm
võtsin
rindu oma hinge
sada
korda muutsin nime
olen
kaotand naise, lapsed
kuid
on palju sõpru mul
mul
on terve Prantsusmaa
vana
mees pööningule
ööseks
ära peitis meid
sakslased
ta võtsid kinni
ta
suri üllatuseta
oh,
see tuul muudkui puhub
läbi
haudade tuul puhub
varsti
tuleb vabadus
tuleme
siis varjudest
KIHUTUSKÕNE
Video
veel kestab, lõpeb järgneva monoloogi ajal.
Jarmo:
Noh,
meie kallid näotud. Kes te siin siis olete, kes ühte takti sammute?
Kes asute vaatama tõtt Ise-Endaga..
Teie
südamete peale on endiselt kirjutatud teie nimed.
Teie
südamed tuleb puhtaks teha.
Te
olete siin kojas. Teie südamed on siin kojas.. siin kojas kus lagi
on lagi.. seinad on seinad.. põrand on põrand. Lagi.. on lagi..
Seinad.. on seinad.. Põrand.. on põrand. Jarmo
teeb seda lausudes ruumile osutava liigutuse, mis meenutab seda,
kuidas preester teeb kogudusele ristimärgi.
Siin
kojas meelalt viibides – te sisemine leek asub helkima. See koda
hoiab teid, et Teie Süda saaks vabalt tuksuda.
Sest
lagi on lagi.
Seinad
on seinad.
Põrand
on põrand.
Süda
on süda.
Teiegi
olete siin, et tõusta oma seesmise Heeroseni. Kuid selleks tuleb
millestki loobuda.
Miski
millegi vastu.
Te
tahate saada üheks. Üheks endaga. Üheks teistega. Üheks
kangelastega, kes siin maailmas sammuvad.
Te
tahate.
Te
vajate.
Te
loodate.
Te
usute.
Te
ei ole siin niisama. Te olete siin selleks, et miskit saada. Et leida
MIDAGI.. Te olete siin.. et enda eest seista! Te isegi ei taju seda.
Te ei mõtle sellele. Teile ei tule see isegi.. pähe.
Lagi..
on lagi.. Seinad.. on seinad.. Põrand.. on põrand.
Lagi..
on lagi.. Seinad.. on seinad.. Põrand.. on põrand.
Igaüks
meist tahab kulgeda enda küntut vagu pidi, sest nii on mugav. Kuid
aeg mugavusteks on möödas. Kätte on jõudnud teine tund, mil
trummid põrisevad ja lipud lehvivad! Te võite öelda, et see pole
nii.. Kuid kui teie ei ole barrikaadidele tormamas, siis keegi on.
Keegi.. on sirutamas oma konksjat kätt, et krabada seda, mis on OMA.
Aare:
Nii…???
Jarmo:
Meil
on vaja vabaneda neist eneseks-oleku triviaalsustest, mis meid
üksteisest eristavad ja lahutavad. Need on kõigest harjumused,
harjumused, mis meid piiritlevad, eristavad, üksteisest eraldavad.
See on see OMA, mis meie südant pigistab.
Aare:
Nii…???
Jarmo:
Miks
meil seda vaja on? Sest igaüks tahab olla puudutatud – seda ihkame
kõige rohkem. Aga see on ka see, mida me kõige rohkem kardame. Sest
me ei tea, kas see puudutus on hoidev, silitav, omaks võttev,
naudingut pakkuv, või on see löök, torge, vägivaldne haaramine.
Ja läheme iseenesse peitu, lukku oma pealuusse, illusiooniga,
otsekui võiksime niimoodi hõlmata kogu ilmaruumi – tegelikult aga
loobume ainsast, milleks me siin oleme: elavast osadusest, elus
puudutusest.
Aare:
Nii…???
Jarmo:
Niisiis
– meil on vaja vabaneda hirmust, et olla vaba puudutatud olemiseks
ja puudutamiseks. Julgus on hirmust läbi kõndimine – nagu tulest
läbi kõndimine. Tuleb lihtsalt õppida julgema, julgema end avada
sellele, mida kardame. Puudutuse võimalikkusele. Haavatavusele - et
saada haavamatuks, üheskoos, tihedalt koondudes.
ISIKUTUNNISTUS
Saal
läheb pooleldi valgeks.
Aare:
Kui
mitmel teist on taskus isikut tõendav dokument – pass,
isikutunnistus, juhiload? Umbes
neljandast etendusest saadik hakkas publik siinkohal käsi tõstma.
See
tõendab, et ma olen just see konkreetne inimene. See on tõend, et
ma olen isik, piiritletud üksus, kellel on kindlad load ja keelud.
See on tõend, mis ütleb, et mina ei ole sina ja sina ei ole mina ja
meie pole nemad. Isikutunnistuse taga on teatav umbusk – oled sa
ikka inimene, oled sa üldse keegi? Või oled sa Mitte-keegi? Näita
tõend ette! On sind üle kontrollitud, et sul on just seda värvi
silmad ja just selline sõrmejälg? Oled sa ikka iseenda nägu? Ilma
isikutunnistuseta inimesel otsekui polekski nägu, on ainult pilk ja
ilmed, mille ees me tunneme hirmu, sest neid pole keegi
autoriseerinud. Tunneme hirmu, sest just seda paljast pilku ihkame
tegelikult kõige rohkem. Pilku, mis ei vasta küsimusele „Kes sa
oled?”, vaid mis on lihtsalt siin kohal, eikellenagi.
Isikutunnistuse
kättesaamiseks tuleb meil teha endast pilt, anda allkiri -
omakäeline ornament, mis peaks meenutama minu nime -, anda
sõrmejäljed: see isikutunnistus on kõige elementaarsem asi, mis
meie eristatust tähistab. See kinnitab, et mul ei saa olla mitte
kellegi teise sõrmed. See on tõestus sellest, et meil kõigil on
omad käed, mis saavad teiste jaoks muutuda konksjaks, haaravaks,
haavavaks, ohtlikuks ähvardavaks, krabavaks, muljuvaks...
Kunagi
olid ajad, mil sõrmejälgi ja dokumendifotosid tehti ainult
kurjategijaist – et neid eristada, eraldada. Siis hakati seda
tegema immigrantide, pagulastega – et piiritleda, eristada,
eraldada võõras ja potentsiaalselt ohtlik keha. Tänapäeval oleme
kõik kahtlusalused, võõrad, pagulased iseenda ühiskonnas.
Algab
VIDEO “Passi põletamine”: Pääru ees laual põleb zippo, ta
paneb selle juurde oma passi ning seejärel põletab selle kuni
lõpuni.
Aare
loeb
paberilt:
“Minu
sõrmed ei ole sinu sõrmed”.
Minu
sõrmejäljed pole sinu sõrmejäljed.
Kuid
meil on vaja, et meie sõrmeotsad saaks üksteist puudutada ilma, et
keegi kuskil neid juba ette kahtlustaks.
Pass
ise on võõras sõrm, mis meie suunas osutab, puurib meie ribide
vahele, öeldes “Sa oled süüdi!”
Milles?
Oma
olemasolus. Me paneme sellele süüdistusele vastukaaluks oma
sõrmeotsad, mida ei mõõda keegi ja kuhu meie vastastikune puudutus
saab puhkama jääda nagu padjale.
Kas
pole see õnnis väljavaade?
Jarmo
laulab video saateks
We
Shall Overcome, we shall overcome We shall overcome someday.
Oh,
deep in my heart, I do believe,
We
shall overcome someday.
We
are not afraid, we are not afraid, We are not afraid today.
Oh,
deep in my heart, I do believe, We shall overcome someday.
We
are not alone, we are not alone We are not alone today
Oh,
deep in my heart, I do believe, We are not alone today.
The
truth will make us free, the truth will make us free, The truth will
make us free someday.
Oh,
deep in my heart, I do believe,
We
shall overcome someday.
We’ll
walk hand in hand, we’ll walk hand in hand, We’ll walk hand in
hand someday.
Oh,
deep in my heart, I do believe,
We
shall overcome someday.
The
Lord will see us through, the Lord will see us through, The Lord will
see us through someday.
Oh,
deep in my heart, I do believe,
We
shall overcome someday.
Black
and white together, Black and white together, Black and white
together someday.
Oh,
deep in my heart, I do believe,
We
shall overcome someday.
We
shall all be free, we shall all be free, We shall all be free
someday.
Oh,
deep in my heart, I do believe,
We
shall overcome someday.
Tõlge:
Ükskord
võidame, ükskord võidame, ükskord võidame niikuinii
sügaval
südames usun ma seda
ükskord
võidame niikuinii
meil
pole hirmu, meil pole hirmu, meil pole hirmu täna
sügaval
südames usun ma seda
ükskord
võidame niikuinii
me
pole üksi, me pole üksi, me pole üksi täna
sügaval
südames usun ma seda
ükskord
võidame niikuinii
tõde
teeb meid vabaks, tõde teeb meid vabaks, tõde teeb meid vabaks
ükspäev
sügaval
südames usun ma seda
ükskord
võidame niikuinii
lähme
käsikäes, lähme käsikäes, lähme käsikäes ükspäev
sügaval
südames usun ma seda
ükskord
võidame niikuinii
Issand
näeb meid läbi, Issand näeb meid läbi, Issand näeb meid läbi
ükspäev
sügaval
südames usun ma seda
ükskord
võidame niikuinii
must
ja valge koos, must ja valge koos, must ja valge koos ükspäev
sügaval
südames usun ma seda
ükskord
võidame niikuinii
kõik
me saame vabaks, kõik me saame vabaks, kõik me saame vabaks ükspäev
sügaval
südames usun ma seda
ükskord
võidame niikuinii
EVANGEELIUM
Viimaste
salmide ajal laeb Jarmo revolvri ja tulistab prožektorisse. Ruum
läheb üleni punaseks, korraks ärev muusika (Markus Robami
„orsini”), siis taustaks William Basinski töötlus.
Jarmo
näitab
endale zippoga tuld ning jutlustab intensiivselt:
Te
olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: Sa ei tohi tappa! ja
igaüks, kes tapab, peab minema kohtu alla. Aga mina ütlen teile:
Igaüks, kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla, kes
aga oma vennale ütleb: „Tola!, tobu, ohmu, ohmakas, ohmus,
turakas, loll, idioot, puupea, tuhajuhan, tahmapea, lollpea, jahupea,
tainapea, kõlupea, kõlkapea, tohupea, tummhammas, pudrupea, tohman,
toojan, tohlakas, tohmus, tohlapea, tohmakas, tohm, kummipea, tolvan,
rumalpea, ajukääbus, tola, out, tolavanka, tobujuss, jobu, jobusk,
tolgus, tuivanka, lambapea, togu, topski, molu, lammas, oinas,
vasikas, eesel, töllmokk, persevest, saabas, tölplane, kilplane,
tölbard, tössard, juhkam, juhmard, juhmpea, kretiin, mälupea,
tubakas, kibutäis leili, Pätsiga pähe saanud, juustunägu,
juhmakas, nüripea, tainanägu, vesipea, oinapea, pastel, pastal,
tolajüri, tolamats, tolavasikas, tumba, umba, tuhmuke, tolapea,
töntspea, tühipea, vahepea, põrundpea, põrunu, saripea, muts,
loomloll, ullike, tuimuke, narrikannikas, lollike, narr, tobuke”,
peab minema ülemkohtu alla, kes aga ütleb: „Sina jäle!”, peab
minema tulepõrgusse.
Kui
sa nüüd oma ohvriandi altarile tood ja sulle tuleb meelde, et su
vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and altari ette ja mine
lepi esmalt ära oma vennaga ja alles siis tule ja too oma and!
Aga
kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, siis ta
istub oma kirkuse troonile ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta
eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest. Ja
ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule käele.
Siis
ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: „Tulge siia, minu Isa
õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma
rajamisest peale! Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul
oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu
vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te
tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.”
Siis
vastavad õiged talle: „Issand, millal me nägime sind näljasena
ja toitsime sind, või janusena ja jootsime sind? Millal me nägime
sind kodutuna ja võtsime su vastu, või alasti ja riietasime sind?
Millal me nägime sind haigena või vangis ja tulime su juurde?”
Ja
kuningas vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes
olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te
olete teinud mulle.”
Siis
ta ütleb ka vasakul käel olijatele: „Minge ära minu juurest, te
äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema
inglitele! Sest mul oli nälg ja te ei andnud mulle süüa, mul oli
janu ja te ei andnud mulle juua, ma olin kodutu ja te ei võtnud mind
vastu, ma olin alasti ja te ei riietanud mind, ma olin haige ja
vangis ja te ei tulnud mind vaatama.”
Siis
vastavad ka need: „Issand, millal me nägime sind näljasena või
janusena või kodutuna või alasti või haigena või vangis ja ei ole
sind teeninud?”
Siis
ta vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete
jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda
te olete jätnud tegemata minulegi.”
Ja
need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse Ellu.
RAHA
Aare
esitab
seda laval ringi liikudes nagu TED-talker:
Mida
raha eest saab? Mida me saame osta? Aega? Jaa. Tervist? Endastmõista.
Isegi mingit liiki armastust saab osta – kui selle all mõista
füüsilist lähedust või lojaalsust – seda on võimalik raha eest
osta. Pooled abieludest on sellised tehingud. Raha eest saab osta
endale lapse. Raha eest saab osta maapinda, millel su jalad seisavad.
Puhast vett saab osta. Küsimus on vaid hinnas.
Millise
raha eest oled sa valmis sünnitama lapse teisele inimesele? Millise
raha eest oled sa valmis kulutama oma päevi leivatööle, mis ei ole
su kutsumus? Millise raha eest saab sind vaikima panna, kui sa tead
kellegi kuriteost? Kui kallilt müüksid sa oma keha? Kas on olemas
mingi summa, mille eest sa oled nõus tapma? Või siis laskma maha
raiuda oma sõrme (koos sõrmejäljega), või käe, silmad välja
torgata? Millise raha eest saab su panna enda tõekspidamisi salgama?
Kui kallist või odavat hinda küsiksid selle eest, et oleksid kõigi
vastu kuni elu lõpuni lahke ja sõbralik?
Mis
oli viimane asi, millest sa loobusid, sest see oli liiga kallis? Mis
oli viimane asi, mis sa ostsid ja mida sul tegelikult vaja pole? Kui
sa tulid siia seda lavastust vaatama, järelikult oli sul piisavalt
raha, et pilet osta? Kui sa oled tallinlane, hoidsid selle võrra
trammipileti raha kokku. Kui tulid autoga või taksiga, oled sa
rikkam kui see, kes tuli trammiga. Kui sa oleksid nii vaene, et sul
poleks raha teatrisse tulla, siis poleks sind siin. Kui sind pole
siin, siis pole sind olemaski. See on muidugi nali:
on
palju inimesi, kes on olemas, aga kellega me ei satu kunagi ühte
ruumi, sest neil pole selleks piisavalt raha.
Raha
maksab midagi ainult seetõttu, et teda pole kõigil piisavalt,
ainult selle pärast, et minul on teda rohkem või vähem kui sul.
Kui kõigil oleks raha võrdselt või lõputult, siis ei oleks rahal
mingit väärtust.
Ainus
asi, mida inimestel on võrdselt, on see, et nad on olemas, elus,
paljas elusolemine ise. Raha, rahaliseks väärtuseks arvutatavus on
see, mis selle võrdsuse kõrvale lükkab.
Kui
see seadusega lubatud oleks ja kui sul oleks piisavalt raha, kas sa
ostaksid endale teise inimese? Mis sa arvad, mis see maksta võib?
ISIS müüs kurdi naisi 150 dollari eest. Euroopa naise eest maksaks
sama ostja 10 000 dollarit. Inimese hinda võib arvutada mitmel moel
– võib kokku arvutada, kui palju kulub keskmiselt inimese
elushoidmiseks tema elu jooksul, või kui tahame priisata, siis kui
palju kulub kvaliteetse elu kinnimaksmiseks, võime sinna valemisse
lisada selle, kui palju rahaliselt mõõdetavaid väärtusi ta elu
jooksul loob – tulemused on miljonites eurodes, aga see on ikkagi
kindel loendatav summa, see pole mõõtmatu. Me võime uurida
relvapoest, mis maksab üks püssikuul, millega inimese elu saab
lõpetada. Igal juhul – see number on välja arvutatav.
On
väga vähe asju, mida EI saa osta – sest neid ei saa müügile
panna. Mitte keegi ei saa osta ehedat inimlikku puudutust, pilku,
sõna. Sest niipea, kui keegi seda müüa püüaks, seda enam poleks.
Puudutus on puhas, inimlik, siiras ainult niikaua, kui seda ei müüda,
kuni see on puhas kingitus, mis ei nõua tasu, mis lihtsalt on
olemas. See, mida me kõige rohkem ihaldame ja kardame – ja mõlemat
seetõttu, et sellel pole hinda. See on nagu tuli, mis soojendab,
valgustab, hävitab, puhastab – aga millel endal pole mateeriat,
mis on ainult puhas reaktsioon kahe mateeria vahel.
Algab
VIDEO “Raha põletamine”: Pääru võtab rahakotist rahatähed ja
põletab nad järjest zippoleegi kohal, lõpuks jääb näha vaid
hõõguv tuhk ja Pääru käed.
Aare:
Niisiis
hävitagem see ostetavus ja müüdavus eneste vahelt, et anda ruumi
puudutusele.
Meie
kasutame selleks tuld. Me kasutame tuld kõigi ohtude vastu, mis meid
ähvardavad. Me teeme seda, et meil oleks üheskoos mõnus ja hea ja
soe ja turvaline. Ärge muretsege, me põletame kõik, mis ähvardab
meid eraldada, jagada ja valitseda. Tuli on konkreetne, füüsiline,
lõplik. Tuli on kirgas, tuli on puhas. Tuli on igavene liikumine.
Tuli vabastab ruttu ja kindlalt, ei mingeid mädanevaid jäänuseid.
Antibiootiline, esteetiline ja praktiline! Tulest jääb järele
tuhk, tahm, süsi - süsiniku erinevad kujud, mida on võimalik
kõrgel kuumusel kokku pressida, nii et sellest saab teemant.
Teemant, mida õnnelikult kanname oma sõrmes.
Video
jätkub, selle taustaks Markus Robami „12 korrust”, mille bassid
kasvavad nii, et kogu ruum vibreerib kaasa. Lõpuks läheb Jarmo ja
sulgeb kardinad.
MUSTA
TEE PAUS
Saal
läheb valgeks, Jarmo tuleb külguksest ja pakub publikule teed,
lükates ratastega alust läbi keskmise vahekäigu. Aeg-ajalt hoiatab
ka publikut, et „nüüd on viimane aeg lahkuda, kes veel soovib”,
Aare kinnitab takka. Samal ajal istub Aare kaksiratsi toolil keset
lava ja jutustab pingevabal toonil:
No
mis on tuli. Tuli on kõige lihtsamalt ja kuivemalt öeldes üks
oksüdatsiooni liik. Oksüdeerumine on see, kui mingi aine osakesed
ühinevad hapniku osakestega, ja tuli on kõige intensiivsem ja
kiirem oksüdatsiooni liik. Oksüdatsioon on ka näiteks
roostetamine, aga ka inimese organismis toimub oksüdatsioon, kui
raku tasandil organism omastab hapnikku – seda nimetatakse
„rakuhingamiseks”. Nii et põlemine, roostetamine, hingamine –
füüsikalis-keemilises mõttes on nad sugulaslikud asjad. Me võiks
öelda, et roostetamine ja inimese hingamine on põlemine väga
aeglaselt – see oleks muidugi liialdus, aga miks mitte. Me võime
öelda, et inimest seob tulega see, et mõlemad vajavad hapnikku, et
elus olla. Aga tule elu on muidugi hoopis midagi muud kui inimese
elu.
„Tuli”
ise on väga vana sõna, kuulub uurali keelte algtüvede hulka, mis
pole oma tähendust muutnud, see on meil ühine ka nganassaanidega
(tui) ja ungarlastega (tűz), rääkimata lähematest keeltest. Ka
indoeuroopa keeltes on tuld tähistavad sõnad väga vanadest
algtüvedest pärit: sanskriti agni (mis on säilinud tänapäeva
bengali keeles muutumatuna), ladina ignis, vene ogon, ukraina vohon,
(üleüldse slaavi keeltes: poola ogień, tšehhi oheň jne), leedu
ugenis, läti uguns; teine väga vana indoeuroopa tüvi on see,
millest tulevad inglise fire, saksa Feuer, kreeka πυρ (pür).
Mõnes
keeles muidugi on tule-sõna kaudsemalt tuletatud, nt ladina focus
tähendas kõige muu kõrval ka tuleaset (see, mille ümber kõik
koonduvad), sealt on pärit itaalia fuoco, hispaania fuego, prantsuse
feu.
Sõnadest
võiks pikalt rääkida, mina eriti, sest ma olen hariduselt
filoloog. Otsekui meisterdan talle sõnadest õdusa aseme, mõnusa
fookuse. Tuld saab kodustada. Mõned arvavad, et inimese eellased
kodustasid tule umbes miljon aastat tagasi. Ilmselt on just tule
kodustamine see, mis inimest teistest loomadest eristab, ehk rohkemgi
kui võime keelt kasutada, sest mingeid keelelisi algeid on ka teiste
loomade juures. Me ilmselt oleme kuulnud, et näiteks varestel on oma
keel. Kuigi tänapäeva biosemiootika on seisukohal, et elu kui
selline, algloomadest saadik, on keeleline – kus on olemas mingid
tähenduslikud signaalid, seal on juba keel. Aga ükski teine loom ei
suuda tuld taltsutada, teda piirata, teda sihipäraselt ära
kasutada. Kõik teised loomad kardavad tuld, sest see on stiihia,
mida nad ei suuda kontrollida. Ja inimeste jaoks on tuli peale sooja
ja valguse andja, peale selle, et tulega saab kergemini seeditavat
süüa valmistada – peale kõige selle on tuli kaitsja teiste
loomade eest; kui oled tule ligi, siis oled eraldi, tulekuma on
inimtsivilisatsiooni piir, kust hunt üle ei astu. Kuigi samas –
homo homini lupus est, selle kuma sees peavad inimesed ise hundi
rolli üle võtma. Kui päris metsahunt tuleb sellest piirist üle,
saab temast koer.
Tuli
on ju ka traditsiooniliselt üks neist algelementidest – tuli,
vesi, maa, õhk (hiinlastel on õhu asemel puu ja metall), aga ta on
nende hulgas spetsiifiline, sest kui teiste kohta saab tõesti öelda,
et nad on aine, mateeria, siis tuli pole aine, vaid keemiline
protsess. Teadusajastu alguses küll oli olemas teooria, et on olemas
omaette aine nimega flogiston, mis on tule n-ö materiaalne alus: kui
miski põleb, siis toimub flogistoni vabanemine sellest asjast; ka
roostetamise käigus vabaneb flogiston – nii et see teooria oli
tegelikult mõnes mõttes oksüdatsiooniteooria eelkäija. Tuhk ja
rooste olid selle teooria järgi täiesti flogistonivabad – tuhk on
ainus asi, mis ei põle.
Mütoloogiad
esitavad tuld kui midagi, mis on inimeste jaoks jumalatelt või
mingilt kõrgemalt vaimult varastatud. Me kõik teame Prometheuse
müüti, kes varastas tule ja andis selle inimestele, kuid see motiiv
on levinud kogu maailma mütoloogias, Ameerika põliselanikest
Polüneesiani, rääkimata Euraasiast ja Aafrikast. Tuli – see, mis
teeb inimloomast inimese – on varastatud kraam, tule kasutamisega
on seotud hämar ohutunne ja teatav süü. Tule kodustamine on ju
midagi loodusevastast, see on looduse enda vangipüüdmine, selles on
alati mingit üleastumise kuma.
Kas
kõik on saanud teed, kes soovivad? Kas kõik on saanud lahkuda, kes
on soovinud? Siis läheme edasi.
Aare
avab kardina. Algab laul „It’s Coming, It’s Real”, esimese
salmi laulavad Jarmo ja Aare koos puldi taga, seejärel Aare piirab
publiku kollamusta ohutuslindiga, samal ajal tuleb Jarmo saali
keskele publiku keskele ja laulab, lõpuks lavale tagasi. Laulab nagu
rokkstaar.
In
the place where you lay, in the shimmer above
In
the rust and the oil with your mouth full of mud
You
run like a child through curtains of rain
In
a room made of stone your future was made
There's
nowhere to run to, you forget where you've been
Your
shadow is shrinking in the tightening lens
How
many more years? How much time is there left?
All
the rivers reversed while you counted each step
In
the veins of the tree, in the strata beneath
In
the polished chrome sheen, in the rebar and conrete
Reach
up for the hand of the glowing half-man
Stand
still on the edge of the greased precipice
Reach
out in a tunnel of steel
Fall
through, it's coming, it's real
Breathe
in the glittering dust
Exhale,
mindless
Rage
on, helpless, reach out, sightless
Kneel
down, fearless, rise up, righteous
Save
us, formless, reach out, mindless
Save
us, lightless, leave us, soundless
Rise
up, righteous, save us, formless
Reach
out, mindless, save us, lightless
Rage
on, fearless, leave us, soundless
Leave
us, soundless, save us, lightless
Reach
out, mindless, save us, formless
Rise
up, righteous, kneel down, fearless
Reach
out, sightless, rage on, soundless
Tõlge:
seal,
kus lebad sa maas, ülalpool helendus
keset
roostet ja õli pori täis on su suu
sa
jooksed kui laps läbi vihmakardina
toas,
mis tehtud on kivist, tehtud on su tulevik
pole
kuhugi joosta, unustad, kus oled olnud
su
vari tõmbub kokku, kui tiheneb lääts
kui
palju aastaid veel? kui palju aega on jäänd?
ümber
pöördusid jõed, kui lugesid samme
puu
mahlasoontes, kivimilademeis
seal,
kus kilgendab kroom, sarrusbetoonis
sirutu
leegitseva poolinimese käeni
seisa
paigal libedal kaljunukil
sirutu
terasest tunnelis
kuku
läbi, see tuleb, see on päris
hinga
sisse säravat tolmu
hinga
välja, arutu
marutse,
abitu, sirutu, silmitu
põlvita,
kartmatu, tõuse üles, õiglane
päästa
meid, kujutu, sirutu, arutu
päästa
meid, pilkane, jäta meid, kõlatu
tõuse
üles, õiglane, päästa meid, kujutu
sirutu,
arutu, päästa meid, pilkane
marutse,
kartmatu, jäta meid, kõlatu
jäta
meid, kõlatu, päästa meid, pilkane
sirutu,
arutu, päästa meid, kujutu
tõuse
üles, õiglane, põlvita, kartmatu
sirutu,
silmitu, marutse, kõlatu
MUSSOLINI
Jarmo
põrutab puldile, järsk valgusemuudatus, fookus Jarmole. Jutu
taustale naaseb alguses kuuldud „Bella Ciao” motiiv. (Aare jääb
lava ette toolile istuma ja kuulama. Jarmo jutt muutus etenduste ajal
kirglikumatel kohtadel improvisatsiooniliseks.)
Jarmo:
Me
oleme kimpu seotud. Te teate seda mõistujuttu, et üksik oks murdub
kergesti, kuid kimpu seotud oksad ei murdu. Me oleme nüüd kimpu
seotud, me oleme eraldatud nagu lambad sikkudest.
SEE
TULEB, SEE ON PÄRIS. See on juba siin, meie hulgas, meie keskel,
meie sees.
Me
sirutume selle leegitseva poolinimese käeni, mis kõiki puudutab ja
juhib.
SEE
TULEB, SEE ON PÄRIS. See on juba siin, meie hulgas, meie keskel,
meie sees.
Me
läheme üheskoos läbi sellest väravast, tulekaose väravast, sest
kord pole midagi muud kui üha korduv kildkondade vastandumise
muster, kaos aga on: meie, siin, üheskoos, silmitsi avatud
tulevikuga. TULEvikuga. Meid pole vaja petta muinasjutuga
utoopilisest õnnest, mis kumendab kuskil kauges tulevikus – ei,
elu voolab ja muutub pidevalt ja kaootiliselt, ja meil tuleb olla
sellega silmitsi – see on päris, see tuleb ja on kohe siin. Me
oleme realistid, me siseneme reaalsuse igimuutuvasse kaootilisse
protsessi ja liigume koos praegu tegelikult tegutsevate
jõuhoovustega.
SEE
TULEB, SEE ON PÄRIS.
Kunagi
võis uueks seaduseks või reegliks või eeskirjaks saada igagi mõte,
mis suutis oma kaaskondseid veenda. Poliitika toetus sõnale ja need
sõnad võisid suult suule lenneldes muuta enda kuju ja sisu ja
tähendust.
Küll
oli sihiks see samagi, mis nüüd.. kuidagi meie vahed ära jagada.
Kuidagi tingida ja piiritleda meie erisused. Meie praod ja lõhed ja
haavad.
Poliitika
vormus seal, kus meist üks lõppes ja teine algas.
Seega
poliitikal on piirid. Ja eesmärk. Olla meie vahel. Olla meie
vahendaja.
Kuid
meie vahelised suhted ei ole kivisse raiutud. Meie koondumised ja
hajumised on sama muutuvad kui pilved. Me peame seda vaid nägema.
Seda vaatama. Ja selle järele haarama!
Me
oleme jõudnud punkti, kus me oleme lukkseisu kangestanud oma nõtkelt
hoidvad käed.
Ma
ei usu, et ükski poliitiline seisukoht on miski kui ta ei hoia kinni
sellest ühest üllast tõest:
Puuduvad
kivisse raiutud ideed, mis, nagu meiegi, ei muutuks.
Me
muundume nõndasamuti nagu meie ees flikerdav tuli.
SEE
TULEB, SEE ON PÄRIS.
Ja
sellepärast ütlen ma üht:
Põlegu
4-aastased Plaanid. Sest mis mõtet on hoida kinni plaanidest, mida
te truult lõpuni ei teosta.
Põlegu
101 kivisse raiutud Buddha, kelle kramplik sõrm langeb liisuna
rohelisele või punasele nupukesele nagu Jumal aga juhatab.
Põlegu
Tagatubade Miitingud. Sest madu läheb alati mädanema peast. Ja kui
te vingerdate pimedas Ouroborost mängides – siis kui teile lõpuks
valgus peale lastakse, ei ole seal muud kui üks suur loiguke rooja.
Põlegu
Kokkuköidetud Valimislubadused. Pole vahet kas poliitiline tühjus
teie selja taga on roheline, kollane, sinine, punane. Ühe puuga on
need kõik teil lõigatud, mis mõõdetud meie maa parimate
statistikute järgi.
Põlegu
Suured Avamised, kus meie silme ette veetakse taaskordne helendav
lindike, mille uljalt vehkides saate läbi lõigata – et meil
kõigil oleks tunne, et EDASI ON MINDUD ja homme koidab parem päev!
Põlegu
Märjad Unistused, et rohi on rohelisem teisel pool, kui vaid selle
TEISE saaks kord tee pealt eest ära koristatud.
Põlegu
Pikapäevarühmade Taolised Leerid. Keegi teist ei paku midagi uut,
mida me juba ammu ei ihkaks. Nad vaid värvivad seda porgandit võidu
– et kelle kord küll nüüd on seda porgandikest meietaolise
eeslikamba ees vehkida.
Põlegu
Piirid, Kvoodid, Normid ja Määrad. Mitte keegi ei taha elada selles
lahtilõigutud maailmas, mille te olete oma roojaste kätega ühes
kuseses liivakastis Babeli Torniks voolinud.
Põlegu
Teie Süsteem – milles meil on ainult koht mõnd “ROLLI MÄNGIDA”.
Kus me saame omaks võtta vaid liisuna tõmmatud tühisuse, et
saaksime MEIE ISANDATE tallaalust kaamelt koogutades lakkuda!
Põlegu
Teie poolt pakutud ERIPALGELISUS! Te üksnes lõigute ja jagate meid!
Te liidate ja lahutate meid! Korrutate ja jagate meid! Teie olete
need, kes ei julge lasta Indiviidi südamel põleda! Põlegu See
Indiviid, kes teie taktisammul kaasa marsib! Sest nüüd on KÜLL ja
me ei karda ELU!
SEE
TULEB, SEE ON PÄRIS.
Me
astume tundmatusse, aga me oleme koos. Meie tulevik pole ette
arvutatav, aga me oleme koos. See tuleb ja see on päris, see on
siin.
Me
aktsepteerime elu ja armastame seda, me põlgame enesetappu: elu on
püha kohus ja võitlus ja kaose vallutamine.
SEE
TULEB, SEE ON PÄRIS.
Meie
oleme kangelased. Meie oleme kangelaNE. Tihke, terviklik ja tugev.
Meil on julgust.
Põlegu
jutud inimtsivilisatsiooni ajaloost kui tootmisvahendite arengust ja
majanduslike huvide ja klasside konfliktist. Meie usume pühadusse ja
kangelaslikkusse, millel pole vähimatki majanduslikku tagamõtet. Me
pole nukud, kelle liikmeid nööride otsas teiste tahtmise järgi
liikuma pannakse, me oleme kimpu köidetud jõud - fascio. Põlegu
meie väikesed üksildased mõnud, et taastuks ajast ja ruumist vaba
elu, mis on kõigile üks: elu, kus igaüks läbi oma erahuvide
ohverduse, läbi surma enese teeb teoks selle, mis ainsana on midagi
väärt.
Suured
sõnadest ehitatud katedraalid ja labürindid on meid eksitanud.
Põlegu ajalooraamatud, et me ei peaks vaidlema, kes on nats - me
lihtsalt näeksime, et keegi vägistab lapsi, ja me teaksime kohe,
millega on tegu, pole mingit vahet, kas me nimetame teda natsiks või
kellekski muuks. Talle pole vaja uut Nürnbergi, mingit ajaloolise
kujundi taaskordamist. Ta tuleb lihtsalt kohitseda.
Sõnad
on alati kellegi teise omad, juba kellegi poolt läbi näritud ja
meile nätsutamiseks edasi antud, milleks vaielda selle üle, milline
oli kord nende tõeline maitse? Põlegu!
Me
ju kõik tahame olla õnnelikud ja tunda rõõmu. Me ju kõik elame
selle nimel. Põlegu siis kõik, mis seda õndsat rahu häirib.
Ühtedele ei meeldi neegrikuningas Kurrunurruvuti saarel - põletame
selle “Pipi” raamatu ära. Teistele ei meeldi tugevad naised -
selge, põletame selle “Pipi” raamatu ära. Mõnele ei meeldi
obstsöönsused - põlema see “Kaka ja kevad”! Mõned ei suuda
taluda maailma ennastkordavat traagilist palet – Põlema see
Aristotelese “Poetica”! Mõni ei adu inimhingede vahelist
vendlust – põlema see Toora, Piibel ja Koraan! Siis on rahu maa
peal. SEE TULEB, SEE ON PÄRIS.
Põlegu
meie seljast need sõnadest ja ideedest rüüd, millega me oleme end
rõivastanud, tihkelt end neisse sisse mässinud nagu kubujussid, nii
et me ei saa isegi korralikult käsi tõsta, et üksteist emmata.
Põlegu!
OKS
Aare
läheb istub lava trepile ja loeb raamatut. Valgus on õdus ja vilgub
nagu elav tuli. Samal ajal on välja valgustatud ka „monoliit”,
kust Aare hääl kõlab nagu raadiost. Samal ajal süütab Jarmo
ladaani ning kõnnib viirukilõhna levitades vaikselt saalis ringi.
Sõda,
katk ja nälja-aastad on ainult muinasjuttudeks saanud. Nooremad ei
usu enam neid, ka vanemad inimesed kahtlevad. Ei tunta pomme ega
barrikaade. Vabrikuvile ei kutsu töölisi ega luba neid puhkusele.
Inimesed kõnelevad, et ükskord inimesed üksteist vastastikku
elukutsetele ära olid tähendanud, et kord kahetunnine tööpäev
oli olnud, enne veel, nagu muinasjutt räägib - kaheksatunnine. Nüüd
ei tunta seda ammugi enam - naerdakse ainult selle madala mineviku ja
selle aja laste üle. Nüüd on kõik inimeste-pikkused ja neil on
tõesti ka inimese mõistus, tundmused, inimlik moraal ja inimese
hingeelu, mehemõttetarkus. Enne ju seda ei olnud - räägib
muinasjutt. See on taevas.
Üksikult
ja hulgikaupa jalutavad inimesed paradiisiaia puude keskel, nende
kasv on kõrge kui pikematel puudel: ei ole ju enam nälga... Sellega
on kõik öeldud! Kõik petlikud pildid armastusest, lootusest ja
inimese õnnest on kadunud. Niisugused unistused tõusevad ainult
siis, kui elu kannatus on, kui inimlikke tundmusi veel ei ole. Nüüd
on aga inimeste tundmused täiskasvanud, ja mis kasul. Mõistus ei
kannata enam puudulikkude aatomite koosseisu juures. Peale pea on
inimesel mõistust ka kätes ja jalgades ja üle keha. Nüüd ei ole
ju enam elukutset, see oli ainult toores mäng ja alatu teotus
inimsoole, kui ta liikmed teiste meeste takti järele liikuma pandi.
Mööda on see pupelik inimese eluaste, mööda see lollakas
ülespidamine ja loodusevägede reostus.
Nüüd
ei ole tööd, ei ole ka nälga, sest töö on nälja sünnitaja
olnud, nagu muinasjutt kõnelda teab. Kõik on unustatud, mis enne
kunstlikust söömisest ja joomisest, naerust ja nutust kõnelda
teab. Ei ole enam isasid ega emasid - kõik on inimesed. Ei ole ka
lapsi. Ükskord olla isade-emade ajajärk olnud, see oli siis, kui
jumalad inimesi petsid, neid oma tahtmise järele valgustasid ja
pimestasid, armastama ja vihkama sundisid.
Ei
ole enam raamatutevirnu, lugemist ega kirjutamist.See avaldaks
kinnikaetud põlvede vaimuvaesust. Õppida pole midagi ja õpetada
pole kedagi, kõik teavad juba iseenesest, kuidas elada tarvis, nad
on elamiseoskamisega kaugel.
Ei
testamenti, katekismust: inimesed said jumalate pettusest aru ja
heitsid nad enesest ära. Neid mälestatakse ainult kui kahjulikke
batsille inimese hingeelus.
Õhk
ja päikene on kõik: isa ja ema, ristimine, laulatamine ja suremine.
Maa on nälg, küllus, leivakannikas. Kuued on ammu kadunud ja särgid
ka - häbeneda pole midagi. Kui kahjutegevad jumalad ära heideti,
siis kadusid ihad ja tungid, mis inimest kannatama panid, siis kadus
kõigi kurjade alus - tahtmine, kõige alatum enesepettus - armastus
ja teised niisugused asjad. Siis kadus ka kuri ettekujutamishaigus,
ja eelarvamuste pimestav võim, kus üks inimene ennast teise isaks
ja emaks julges pidada-hilisemate teadmiste järele pole seda enam
ammugi. Tahtmine suretab ja teeb elavaks. Mälestus kirjutab ja loeb
ja teadus kui ilmaaegne tõbi ja hingekoorem on kui udu - selle oma
aja nimetusega, mida mõistuseks peeti, - kadunud. Ammu juba loeti
kõiki vaimuavaldusi haiglasteks ja kes tohiks nende hingeelu
haigustega teise vaimu paigates rikkuda.
Eluvaim
on juhatajaks ka oma muinasjutuliste jumalate üle. Inimene, selle
sõna õiges tähenduses, on sündinud õhust ja tahtmisest.---
Ümber
mäe on salk noori inimesi kogunenud. Inimesed on nagu ennevanasti
noored neiud ja peiud, kes naisi võtsid ja mehele läksid, oma
nõrkustest mitte võitu saades. Kõik inimesed on elujõulised,
niisugused, nagu nemad peavad olema.
Suremist
ei tunta, sellepärast pole ka sündimist vaja. Pole aastaaegade
arvamist, tunde ega päevi, ööd. Keegi ei kõnele, sest see oleks
kannatamine. Mõtlemisest saab juba küll - avaldamine igal kujul on
ju andeksandmatu nõrkus. Kellelgi pole kaastundmust, haledusetunnet,
nutta ei osata, nagu naermine ilmaaegne igaühe mõttekäigu järele
on.
Nemad,
need tulevikuinimesed, kes pikas olevikus - selle sõna õiges mõttes
- elavad. See on esimene samm olevikus, kui kusagile enam püüda ei
ole. Nüüd nemad ainult asuvad hingemägede ääres. Siin on terve
kogu inimesi hommikust õhtuni - kui meil niisuguseid mõõte oleks -
mitte nutmas, sest see oleks nõrkus, vaid mälestamas. Nad laulavad
siin. Laul on alale jäänud, kui ka mitte endises tühises kujus,
sest laul on kunst. Kõik kunstid on alles. Siin lauldakse
vabadusviise.
Miks
need noored inimesed - kõik inimesed on ju tulevikus noored - nii
laulavad ja pidutsevad, selle kohta räägib muinasjutt, kuna teised
muinaslood kõik ära ununenud on, tumedalt ja lühikeselt
hingemägede sündimise loo.
Jutt
hingemäe saamisest, kus ei ole sõja, katku ega nälja mälestusi,
on umbes niisugune:
Järgneb
VIDEO: “Kafka põletamine”: Pääru paneb põlema Kafka
romaaniraamatu, seejärel lisab lahtirebitud lehti teistest
raamatutest. Video taustaks koorilauluna Goethe “Heideröslein”
Schuberti viisiga:
Sah
ein Knab' ein Röslein stehn,
Röslein
auf der Heiden,
War
so jung und morgenschön,
Lief
er schnell es nah zu sehn,
Sah's
mit vielen Freuden.
Röslein,
Röslein, Röslein rot,
Röslein
auf der Heiden.
Knabe
sprach: "Ich breche dich,
Röslein
auf der Heiden."
Röslein
sprach: "Ich steche dich,
Dass
du ewig denkst an mich,
Und
ich will's nicht leiden."
Röslein,
Röslein, Röslein rot,
Röslein
auf der Heiden.
Und
der wilde Knabe brach
's
Röslein auf der Heiden;
Röslein
wehrte sich und stach,
Half
ihr doch kein Weh und Ach,
Musste
es eben leiden.
Röslein,
Röslein, Röslein rot,
Röslein
auf der Heiden.
Tõlge:
Nägi
roosi poisike,
kaunist
roosi nõmmel.
Hommikvärskelt
õitses see.
Jooksis
poiss ta juurde teelt,
vaatles
teda õnnel.
Roosikene,
punav roos,
roosikene
nõmmel.
Ütles
poiss: ma murran sind,
roosikene
nõmmel!
Vastas
roos: ma torkan sind,
et
sa meeles peaksid mind,
ei
sa too mull’ õnne.
Roosikene,
punav roos,
roosikene
nõmmel!
Ja
siis julmalt murdis poiss
roosikese
nõmmelt.
Kaitses
end ja torkas õis,
kuid
ei ennast päästa võind,
poiss
ta katkus varrelt.
Roosikene,
punav roos,
roosikene
nõmmel!
KIRIK
Orel
„harjutab” Mart Saare „Leelo” motiive, kogu saal veikleb
tuledes. Aare
avab tellingud (esimestel etendustel tegid seda Jarmo ja Aare
mõlemad) ja toob nähtavale põlenud pingid, millest tõuseb suitsu.
Seejärel läheb saal hämaraks, ainult tellingud ise jäävad
nähtavale, ekraanile
ilmub videopilt kangelase ruumist, kuhu on improviseeritud altar
suure risti ja paljude põlevate kirikuküünaldega. Kui Jarmo hakkab
rääkima, jääb taustaks ainult vaiksem orelidroon.
Jarmo
puldi
tagant:
Püha!
Püha! Püha! Püha! Püha! Püha! Püha! Püha! Püha! Püha! Püha!
Püha! Püha! Püha! Püha! Püha!
Vaadake
enda ümber.
Kes
on Teie ees.
Kes
on Teie ümber.
Kes
on Teie taga.
Kes
on Teie ümber.
Kes
on Teie kõrval.
Kas
te näete – Teda?
Kas
te näete Ta pead?
Kas
te näete Ta juukseid?
Kas
te näete Ta laupa?
Kas
te näete Ta nina?
Kas
te näete Ta palgeid?
Kas
te näete Ta suud?
Kas
te näete Ta huuli?
Kas
te näete Ta teravaid hambaid?
Kas
te näete Ta silmi???
Püha!
Püha! Püha! Püha! Püha! Püha! Püha! Püha! Püha! Püha! Püha!
Püha! Püha! Püha! Püha! Püha!
Maailm
on püha! Hing on püha! Nahk on püha! Keel ja hambad ja käsi ja
rusikas pühad!
Kõik
on püha! kõik on pühad! igal pool on püha! iga päev on püha!
igaüks on püha! Üks ja ainus püha!
Vasak
on sama püha kui parem! Iga hull on püha nagu Sina mu naaber oled
püha!
Karjed
on pühad! Sõnad on pühad! Hääl on püha! Kuulajad on pühad!
Ekstaas on püha!
Püha
Usk püha Lootus püha Armastus! püha Võim püha Vaen püha Viha!
püha Jarmo püha Aare püha Pääru! pühad tundmatud läbitõmmatud
ja kannatavad murjamid! pühad inetud iniminglid! Pühad kogunenud
lambad ja pühad eraldatud sikud! Pühad Teised Meie ees!
Pühad
mässulised hullumeelsed karjased! Kes istub siin ONGI püha! Kes
saavad üheks teistega ONGI pühad!
Püha
Lagi! Pühad Seinad! Püha põrand! Püha lagi! Pühad Seinad! Püha
põrand!
Püha
koda, milles meie südamed on loitmas! Püha kirkus meie rinnus!
Püha
andestus! arm! halastus! usk! Pühad! Meie! kehad! kannatamine!
suuremeelsus! Püha andmine ja püha saamine!
Püha
üleloomulik ülisärav arukas hea hing!
Püha
koljumõra teeperves. Püha veri soontes voolamas. Püha veri
tänavatel.
Püha
põsk ja kand ja varvas! Püha rõhk südames!
Püha
taht mis läigib! Püha säde mis loidab!
Püha
käsi mis tikku tõmbab!
Püha
püha püha püha püha püha!
Selle
teksti ajal ilmub videosse Pääru, haarab risti ning kannab selle
läbi uste ja Kopli rahvamaja saali õue – selgub, et kangelase
ruum on olnud kohe siinsamas lava taga. Hetkel, kui Pääru läheb
ristiga läbi saali, hakkab Aare publikule tikke jagama, seejärel
läheb istub küljele ühele põlenud toolidest. Pääru paneb risti
õues püsti, istub ise toolile ja süütab muru, tuli roomab
aeglaselt risti poole. Helitausta sigineb koorilaul.
Video
peale tuleb Marxi tekst (Jarmo seisab sel ajal tardunult kõnepuldi
taga):
Religioon
on selle maailma üldine teooria, selle entsüklopeediline
kompendium, selle rahvaliku vormiga loogika, selle spirituaalne
tulipunkt, selle vaimustus, selle moraalne hõivatus, selle pidulik
täiekssaamine, selle üleüldine tröösti ja õigusemõistmise
aluspõhi. Ta on inimolemise fantastiline realiseerumine, kuna
inimolemisel endal pole mingit tõelist reaalsust. Võitlus
religiooni vastu on ka vahend võitluseks sellise maailma vastu,
mille vaimseks hõnguks on religioon.
Religioosne
kannatus on korraga nii tegeliku kannatuse väljendus kui ka protest
tegeliku kannatuse vastu. Religioon on rõhutud olendi ohe, südametu
maailma süda, hingetu olukorra hing. Ta on rahvahulkade heroiin.
Religiooni
kui rahva illusoorse õnne kaotamine on nõue nende tegeliku õnne
järele. Üleskutse loobuda illusioonidest oma olukorra suhtes on
üleskutse loobuda olukorrast, mis neid illusioone vajab. Religiooni
kriitika on eos kriitika selle pisarate oru suhtes, millele religioon
annab pühapaiste.
YETZER
HARA
Videos
läheb Pääru lõpuks ja pistab risti tulle, rist hakkab põlema.
Helitaust muutub valjemaks ja intensiivsemaks, korduma hakkab selge
„Leelo” motiiv, millele Jarmo kaasa laulab.
Jarmo:
Meis
kõigis pesitseb Yetzer Hara.
MIS
NEED OHJAD MEIDA HOIDVAD MEIDA HOIDVAD
MEIDA
HOIDVAD MEIDA KÖITVAD – MEIDA, KÖITVAD MEIDA!
LEELO
LEELO LEE-LOOO
LEELO
LEELO LEE-LOOO
Meis
kõigis on see Sütitaja.
Meis
kõigis on see.. kes on nõus loobuma.. millestki päriselt..
Millestki loobuda lõplikult!
VIIMAKS!
LÕPUKS
OMETI! LÕPUKS O-ME-TI!
Nii
et isegi ahmida seda enestesse enam ei saa.
Meis
kõigis ON see Säde.
Meie
südametes pesitseb kustutamatu janu vabaduse järele!
Meie
kujutlused kõigest võimalikust käänavad meie südamed valele
teele!
Hävigu
TULES see kõik!
Meis
kõigis elab see püromaan, kes pistab oma saba lõkkese ja jookseb
mööda kuiva preeriat ringi!
Ka
ÜKS SÄDE VÕIB SÜÜDATA PREERIA!
Teie
kätes on see VÄGI! TÕMMAKE TULD!
TÕMMAKE
TULD!!
LEELO
LEELO LEE-LOO
LEELO
LEELO LEE-LOO
IHKAME
JU IKKEST LAHTI, IKKEST LAHTI
ORJUSEST
JU PÄÄSTA TAHAKS – PÄÄSTA, PÄÄSTA TAHAKS!
Osa
publikust süütab üleskutse peale tikud. Orelimuusika väändub
ära, video lõppeb, valgusfookus läheb „monoliidile”, kust
hakkab kostma laul “Surm ootab mind”. Jarmo läheb ja lükkab
laulva monoliidi mööda üht saalikülge saali tahaotsa, seejärel
ronib üles tellingule punaste toolidega „looži”.
rinnus
põleb kirg
surm
ootab mind
vaibund
mu meel
loobun
enda imedest
langen
uinudes
mis
te otsite
silmades
peitub igavik
kustund
pilgud
DOMENICO
Jarmo:
Milline
esivanem kõneleb minus? Ma ei saa elada korraga nii oma peas kui oma
kehas. Sellepärast ei saa ma olla ainult üks inimene. Ma suudan
tunda endas korraga lõputut hulka asju. Meie ajastu tõeline pahe on
selles, et enam pole suuri meistreid.
Antonin
Artaud on kirjutanud:
loeb
Artaud’ raamatust „Esseid ja kirju”
„Ilma
julmuse elemendita, mis on igasuguse etenduse alus, ei ole võimalik
teatrit teha. Praeguse mandumise olukorras, kuhu me oleme jõudnud,
tuleb inimestele metafüüsikat naha kaudu pähe taguda.”
Südame
tee on kaetud varjuga. Me peame kuulama hääli, mis näivad
tarbetud. Ajudesse, mis on hõivatud tüütute argiste toimetuste ja
ebaoluliste pisiasjadega, peavad tungima sumisevad tulimardikad. Me
kõik peame täitma oma silmad ja kõrvad asjadega, mis on suure
unistuse alguses.
Keegi
peab hüüdma, et me peame ehitama püramiide! Pole tähtis, kui me
neid ei ehitagi. Me peame seda soovi toitma, peame oma hinge igast
otsast laiali laotama nagu lõputu kanga.
Kui
tahate, et maailm läheks edasi, peame üksteisel käest kinni
hoidma, me peame segunema, niinimetatud terved ja niinimetatud
haiged.
Hei,
teie, terved! Mida tähendab teie tervis? Kogu inimkonna silmad
vaatavad kuristiku poole, millesse me kõik kihutame. Vabadusest pole
abi, kui teil pole julgust meile silma vaadata, süüa koos meiega,
juua koos meiega, magada meiega! Just need niinimetatud terved on
viinud maailma katastroofi äärele. Inimene, kuula! Sinus on vesi,
tuli, ja seejärel tuhk, ja kondid keset tuhka.
Kondid
ja tuhk!
Kus
ma olen, kui ma pole reaalsuses ega oma kujutluses? Ma teen uue
lepingu maailmaga: päike peab paistma öösel ja lund sadama suvel.
Suured asjad lõppevad, ainult väikesed asjad kestavad. Ühiskond
peab ühinema ja mitte olema niimoodi killustunud. Teil tuleb vaadata
loodust, et mõista, et elu on lihtne ja et me peame tagasi
alguspunkti pöörduma, punkti, kust me oleme eksiteele läinud. Me
peame naasma elu põhiprintsiipide juurde, ilma vett saastamata. Mis
maailm see küll selline on, kui hullumeelne peab teile ütlema, et
te peaksite iseennast häbenema?
Hingake..
Hingake süttinud õhku.
Teie
hing loidab iga Hingetõmbega.
Me
ju peame..
Peame
lämmatama kõik, mis tules ei põle.
Peame
lämmatama vaimu.
Lämmatama
Rõõmu & Kurbuse.
Inimlikkus
meis peab hävitatud saama.
Läbi
Tule.
Tõstkem
Käed ja põrisegu trumm.
Sähvatus
ilma tähenduseta.
Laske
see välja ja Hingake see sisse.
Mitte
keegi Meist.. ei oma ju tähtsust.
Tõuske
üksi ja Hingake ühes.
Me
peame põletama
Tühimikud
meie vahel.
Emmakem
seda Äkilist Sähvatust eneste palgeil.
Osutab
käega ekraani poole.
VIDEO
“Lipu põletamine”. Kõlab „Kaunimad laulud”, Pääru seisab
tõrvikuga Jaani kiriku kõrval ja hakkab liikuma. Vabaduse väljakul
on 24. veebruari tõrvikurongkäigu lõpukogunemine. Kui
Pääru jalutab läbi rahvamassi, räägib Aare:
No
mis on indiviid? See sõna tuleb ladina keelest, eks, dividere
tähendab eraldama, eristama, lahutama, jagama, jaotama. Divide et
impera, eksju, jaga ja valitse. Ja eesliide "in" tähendab
eitust. Individuum tähendab midagi, mida ei saa jagada. Sama
tähendusega on kreeka sõna atomos - aatom. Tomos tähendab lõiget
(samast tüvest tuleb näiteks anatoomia - lahti lõikamine), ja a on
eitus - a-tomos: miski, mida ei saa enam tükkideks lõigata,
jaotada, eraldada.
Jagada
indiviide ei saa, küll aga saab neid korrutada ja liita, ja alles
seejärel saab neid jagada ja lahutada - mitte enam indiviididena,
vaid diviididena, diviisidena, divisjonidena, hulkadena. Nii et kui
tahad jagada ja valitseda, siis kõigepealt korruta ja liida. Muudkui
korruta, ükskõik millist juttu, kui tahes absurdne see ka poleks,
peaasi, et rütmiliselt, sest kordumine koondab. Marsisamm või
laulutakt, see korrutab indiviidid hulgaks, ja siis juba saad seda
hulka jagada.Indiviid ISE on jagamatu. Ma võin ennast jagada oma
rollideks, identiteetideks, aga miski jääb alati alles, kui need
küljest ära lõigata: indiviid ise, mis ei allu anatoomiale.
Indiviid mis ei allu hulkade
anonüümsele tahtele..
vaid sammub Isepäiselt, et... et...
Pääru
liigub rahvahulgast läbi, kõnnib üles Harjumäele, läheb
pargipingile, võtab taskust lipu ja paneb selle põlema.
Pärast
video lõppu süütab Jarmo lava kõrval tulealusel leegi.
KÜSIMUSED
Aare
oma
toolilt:
Kas
te olete veel meiega?
Kas
nüüd on küll?
Miks
te siin olete?
Mis
te otsite?
Kas
näete nüüd?
Kumma
käega sa tagumikku pühid?
Kas
sa pead ennast ilusaks inimeseks?
Kas
sa oled tark?
Kas
sa oskad mõelda?
Kas
sa suudad uskuda?
Kas
ma võin sind kallistada?
Kas
ma võin sulle haiget teha?
Kas
sa oled õnnelik?
Kes
sa oled?
Oled
sa üldse keegi?
Kas
sa oled olemas?
Jarmo
lavalt:
Küsimine
on sissetung. Küsimine annab küsijale võimupositsiooni, ta sunnib
teisi vastama. Mida rohkem sa vastad, seda rohkem sa allud. Kõige
ohtlikum on see, kui nõutakse kiiresti lühikesi vastuseid.
Maskeerumine või kõrvalepõiklemine on sel juhul väga raske.
Robustne tõrjumisviis on tumma või mõistmatut mängida - kuid see
töötab ainult võrdsete vahel. Sa võid vaikida, see on kindlaim
kaitse. Kuid sel juhul võib küsimus võtta füüsilise kuju, sind
võidakse piinata, su keha väänata, et vastus kätte saada. Ja kui
sa oled vastuse andnud, oledki sa seotud, kimpu sattunud, kokku
köidetud - fascio.
Aare
liigub
lava ette:
Kas
sa tõmbaksid tikku, kui kõik teised seda samuti teeks?
Kas
sa ohverdaksid enda maailma nimel?
Kas
sa ohverdaksid minu maailma nimel?
Kas
sa ohverdaksid maailma minu nimel?
Kas
sa oled puudutatud?
Kuidas
sa maitsed?
Kuidas
sa lõhnad?
Kas
sa oled päris?
Jarmo
oma
jutu ajal revolvrit laadides:
Kangelane
on see, kes lõpetab küsija küsimuste rea. Ta keeldub võtmast
küsimuste kuju, sest ta teab, et nende taga on vaid küsimus "kes
sa oled?", ja sellel pole lõplikku vastust, sest selles
pesitseb lõpmatus. Kangelane muutub ise vastuseks: "Ma olen
see, kes ma olen, näe, vaata mulle silma", ja ta teeb selle
vastuse teoks, viib selle täide. Aare?
Aare:
Jarmo?
Aare
ja Jarmo lähevad lava kõrvaluksest välja, ilmuvad ekraanile: nad
sisenevad kangelase ruumi, kuhu on kogunenud erinevat kraami –
palju põlevaid küünlaid, põlenud rist, lipp, lademes raamatuid.
Järgnevate küsimuste jooksul vaatavad nad ruumis ringi, seejärel
teineteisele otsa, seejärel vaatajate poole.
Aare:
Millal
ma nägin sind näljasena ega toitnud sind?
Kas
sa oled maailma naba?
Kas
on siin üldse miski päris?
Kas
inimene võib teiselt inimeselt võtta elu?
Kas
inimene võib teisele inimesele anda elu?
Kas
inimese elu eest saab midagi osta?
Kas
inimene on püha?
Kas
inimene on piisavalt püha, et tema ohverdamine lunastaks teised?
Kas
sa usud, et ülim ohverdus on surra millegi nimel?
Jarmo:
Ei,
ma usun, et ülim ohverdus on elada millegi nimel.
Jarmo
laseb Aare maha. Blackout.
FINAAL
VIDEO
„Pääru monoloog”
PÄÄRU:
Alguses
pimeduses, ainult hääl. On
kaks noort kala, kes ujuvad ringi, ja neile ujub vastu üks vanem
kala, kes noogutab ja küsib: „Noh, poisid! Kuidas vesi on?”
Noored kalad ujuvad mõnda aega vaikides edasi, kuni üks neist jääb
seisma, vaatab teisele otsa ja küsib: „Kuule, mis asi see vesi
veel on?”
Pääru
süütab zippoga küünla, tema nägu suures plaanis ekraanil. Aare
ja Jarmo ilmuvad vaikselt lavale, Aare võtab maha lindid publiku
ümbert, Jarmo ootab natuke ja hakkab süütama küünlaid lava
servas oleval redelil, lõpuks süütavad nad koos küünlad lava ees
oleval trepil ja liiguvad vaikselt saali uste juurde publiku selja
taha Päärut kuulama.
Teatris
on ikka kombeks jutustada sellised lihtsaid allegoorilisi
mõistujutte, ja tuleb välja, et see komme ei ole sugugi rumal. Aga
kui te arvate, et ma esitlen ennast siin nagu vana tark kala, kes
räägib teile, noortele kaladele, mis asi vesi on, siis ärge
muretsege. Ma ei ole kindlasti vana tark kala. Selle kala mõistujutu
mõte on lihtsalt see, et tihti on kõige ilmselgemad ja olulisemad
asjad need, mida on raske näha ja millest on raske rääkida. Ma
mõistan, et see kõlab lihtsalt, banaalselt, aga uskuge: kõige
lihtsamatel tõdedel on argipäeva kaevikutes elu ja surma tähtsus.
Või vähemasti nii ma üritan teile väita.
Kõige
tüütum klišee, mida ma oma koolipõlvest mäletan, on, et haritud
inimene ei ole mitte see, kes teab palju, vaid see, kes on õppinud
mõtlema. Ja kui sa oled nagu mina, siis sulle ei meeldinud seda
kuulda, ja see on isegi natuke solvav, et keegi peab sulle õpetama,
kuidas mõelda. Aga ma väidan teile, et see klišee ei ole sugugi
solvav, sest päriselt tähenduslik osa mõtlemisest ei ole mitte
sinu võimekus ja osavus, kuidas sa mõtled, vaid valik, millest sa
mõtled.
On
veel üks teine mõistulugu. Kuskil Lõuna-Eesti pärapõrgus istuvad
kõrtsis kaks meest. Üks on usklik, teine ateist, ja nad vaidlevad
Jumala olemasolu üle. Vaidlus on jõudnud sellesse uljasse faasi,
mis tekib umbes pärast neljandat õlut, ja ateist ütleb: „Tead,
tegelikult ma olen ka ju proovinud seda usu-asja ja ma olen proovinud
palvetada. Kuu aega tagasi näiteks sattusin ma tuisu ajal külast
eemale, ma olin eksinud, ma ei näinud midagi, oli kohutavalt külm
ja mul tekkis oma elu pärast hirm, ja siis ma laskusin põlvili
lumme ja ma hüüdsin: „Jumal, oh jumal, kui sa oled olemas, ma
suren siia külma kätte, kui sa mind ei päästa.”” Usklik mees
vaatab talle nõutult otsa: „Aga sa pääsesid, nüüd sa peaksid
ju ometi Jumalat uskuma.” Ateist vaatab talle omakorda hämmastunult
otsa: „Ei, lihtsalt juhuslikult läksid kaks setut must mööda –
nad näitasid mulle õige teeotsa kätte.”
Seda
saab mõtestada umbes nii: täpselt samal kogemusel võib olla kahe
erineva inimese täiesti erinev tähendus, arvestades nende inimeste
erinevaid sisemisi uskumusi ja seda, millise tähenduse nad ise
omakogemustele annavad. Me hindame tolerantsust ja uskumuste
mitmekesisust. Kindlasti ei taha me väita, et ühe mehe tõlgendus
on õige ja teise oma vale ja halb. Ja see kõik on väga õige. Aga
– me ei räägi ka kunagi sellest, kust need isiklikud mõttemallid
tulevad. Tähendab, kust ja kuidas need on tekkinud nende kahe mehe
sees. Nagu meie suhe meid ümbritsevasse ja see, kuidas me oma
kogemusi tõlgendame, oleks meile ette määratud nagu meie pikkus ja
jalanumber, või nagu see imbuks meisse kuidagi automaatselt
kultuurist, ja nagu see ei olekski meie enda isiklik ja tahtlik
valik. Ja loomulikult ülbus. See mitteusklik mees on täiesti
kindel, et nendel setudel ei ole mitte mingit pistmist tema palvega
abi järele. Ja tõsi – on palju usklikke, kes on sama ülbed ja
sama kindlad enda tõlgenduste suhtes. Ja nad on ilmselt veel
tülgastavamad kui see ateist, vähemasti meie jaoks, siin. Aga
religioosse dogmaatiku probleem on täpselt seesama, mis selle loo
mitteuskliku mehe probleem. Pime usk. Kitsarinnaline eelarvamus, mis
on nii vangistav, et vang ise ei saa arugi, et ta istub kinni.
Mida
ma tahan öelda, on, et minu meelest on see – see, mida "mõtlema
õppimine" tegelikult tähendab. Olla lihtsalt natukene vähem
ülbe. Et oleks natuke kriitilist taju ja tähelepanu enda sisemiste
veendumuste suhtes. Sest suur hulk sellest, milles ma olen iseenesest
ja automaatselt kindel, tuleb välja, on totaalselt vale ja väär.
Siin
on üks näide sellest, mis on täiesti vale ja väär, aga mis
tundub mulle vääramatu tõena. Minu vahetu kogemus kõige mind
ümbritsevaga toetab minu sügavat usku, et mina olen universumi
keskpunkt. Ma olen kõige elusam, kõige erksam ja kõige tähtsam
inimene. Me ei räägi tihti sellisest loomulikust enesekesksusest,
sest see on sotsiaalselt vastik. Aga see on meie kõigi jaoks
enam-vähem sama. See on meie loomulik sättumus. Sünnist saadik
kontides. Mõelge. Mitte keegi meist ei ole kogenud maailma muud
moodi kui olles selle kese. Maailm – see on minu ees, see on minu
taga, maailm minust paremal ja minust vasakul. Teiste mõtteid ja
tundeid peab mulle kuidagi vahendama ja selgitama, aga minu enda omad
on nii vahetud, pakilised ja päris.
Ja
ma ei pea praegu siin loengut kaastundest või isetusest ja teistest
voorustest. Küsimus ei ole voorustes. Küsimus on selles, et mul on
võimalus vabaks saada sellest loomulikust sättumusest, mis on nii
sügavalt enesekeskne ja mis sunnib mind kõike kogu aeg tõlgendama
läbi ainult ühe prisma. Läbi enda.
On
väga raske olla ärkvel ja tähelepanelik ja mitte alluda sellele
hüpnootilisele sisemonoloogile enda sees. (Mis võib-olla toimub ka
praegu.) "Mõtlema õppimise" klišee taga on palju sügavam
ja olulisem idee: kuidas õppida kontollima seda, kuidas ja millest
ma mõtlen. Kuidas olla piisavalt teadlik ja ärkvel, et märgata, et
mul on valik, millele ma tähelepanu pööran ja kuidas ma enda
kogemusi tõlgendan.
"Mõistus
on suurepärane teener, aga kohutav isand". Pealtnäha veel üks
tüütu klišee, aga tegelikult on see kohutav tõde. See ei ole
juhus, et väga suur osa inimestest, kes sooritavad tulirelvaga
enesetapu, tulistavad endale pähe. Nad tulistavad kohutavat isandat.
Aga tõde on, et enamus neist on surnud juba ammu enne, kui nad
päästikut vajutavad. Kuidas hoiduda sellest, et me läheme läbi
oma mugava, küllusliku, lugupeetud elu surnuna, teadvusetuna,
orjastatuna oma loomulikku sättumusse olla oma peas päevast päeva
täiesti üksi.
Näide.
Sa ärkad hommikul, lähed tööle, töötad kaheksa või kümme
tundi, ja õhtuks oled sa nii väsinud ja tüdinud, et sa ei taha
muud kui minna koju, süüa kõht täis ja natuke siis logeleda, et
siis vara magama minna, sest homme pead sa loomulikult vara ärkama,
et uuesti siis tööle jõuda. Aga siis tuleb sulle meelde, et kodus
ei ole süüa, ja nüüd pead sa pärast tööd poest läbi käima.
Loomulikult on tipptund, liiklus on umbes. Kui sa lõpuks poodi
jõuad, on see paksult inimesi täis, sest neil ka ei olnud aega töö
ajal poodi minna. Poes on vastik valgus ja mingi ilge okseleajav
ostumuusika. Sa ei taha seal olla, aga sa ei pääse sealt ka
kiiresti minema; sa pead ekslema seal ülevalgustatud kaubamajas
tohutute riiulite vahel, et oma asjad üles leida, ja siis pead sa
oma suure ostukäruga manööverdama kõigi nende teiste väsinud ja
kiirustavate inimeste ostukärude vahel, ja siis tuleb välja, et
kuigi on tipptund, ei ole piisavalt kassasid lahti ja järjekorrad
venivad, ja see kõik on ebaõiglane ja rumal. Aga sa ei saa seda
viha välja elada naise peale, kes töötab kassas nagu orav rattas,
kes on üle töötanud ja kelle töö igapäevast tähendusetust ja
mõttetust ei suuda keegi meist isegi ette kujutada. Lõpuks jõuad
sa kassani, sa maksad oma toidu eest ja sulle öeldakse „Ilusat
õhtut” sellise häälega, mis on täielik surma korin. Sa paned
oma närused, rebenevad kilekotid kärusse, mille üks ratas on katki
ja mis kisub lootusetult vasakule, sa lähed sellega läbi rahvarohke
parkla, ja siis pead sa läbi aeglase, veniva, limaja
tipptunniliikluse koju jõudma.
Ja
see on su elurutiin. Ja peale selle on veel igasugu palju tüütuid
ja tähendusetuid argielu rituaale. Aga selles ei ole iva. Iva on, et
just seal, muserdavas ja ärritavas olukorras on sul võimalik
valida. Sest liiklusummikud ja rahvast täis riiulivahed ja pikad
järjekorrad annavad mulle aega mõelda, ja kui ma ei tee teadlikku
valikut, kuidas mõelda ja millele tähelepanu pöörata, siis olen
ma vihane ja õnnetu iga kord, kui ma poes käin. See on mu loomulik
sättumus: mõelda, et kogu see olukord on kuidagi just minu vastu
suunatud, et siin on tegemist ainult minu tühja kõhuga ja minu
väsimusega ja minu tahtmisega kiiresti koju jõuda, ja tundub, et
kogu maailm on just minul tee peal ees, ja kui eemaletõukavad need
inimesed on, kui lollid ja kui kustunud pilkudega ja ebainimlikud, ja
kui tüütu see on, et nad järjekorras seistes valjusti telefoniga
räägivad. Ja see kõik on nii sügavalt ja isiklikult just minu
suhtes ebaõiglane, ja kui vastikud on need tohutu suured tobedad
sõiduradu blokeerivad maasturid, mis põletavad hiiglakoguses
kütust, ja et sinimustvalged lipud ja Georgi lindid on tavaliselt
just kõige suurematel ja kõige isekamatel autodel, mille roolis on
kõige inetumad ja kõige ülbemad juhid, ja ma mõtlen, kuidas meie
lapselapsed hakkavad meid põlgama, me kliima perse keerasime, jne
jne.
Kui
ma mõtlen nii poes ja liikluses, hästi, paljud meist nii teevad,
aga niimoodi mõtlemine on lihtne ja see ei ole meie valik. See on mu
loomulik sättumus. See on mu automaatne viis kogeda seda tüütut ja
ärritavat argielu, kui ma järgin alateadliku uskumust, et mina olen
maailma keskpunkt ja minu vajadused ja tunded on need, mis on
maailmas kõige olulisemad.
Aga
mul on valik mõelda, et mõni inimene neis maasturites on võib-olla
üle elanud kohutava autoõnnetuse ja nüüd kardab ta autoga
sõitmist nii väga, et ainult selles maasturis tunneb ta ennast
turvaliselt. Või et seda Jeepi, mis praegu minu eest lõikas, juhib
võib-olla isa, kelle laps on väga haige ja kes istub praegu tema
kõrval ja nad püüavad haiglasse jõuda, ja et tegelikult olen mina
tema tee peal ees. Mul on võimalus valida, sundida ennast teadlikult
mõtlema, et kõik teised seal järjekorras on sama tüdinud ja
väsinud kui mina ja et nii mõnegi elu on kindlasti veel palju
raskem ja valusam kui minu elu.
Ma
ei loe moraali, ma ei ütle, et nii peab mõtlema. See ei ole kerge.
See on raske. Selleks on vaja tahet ja teadlikku pingutust, ja kui te
olete nagu mina, siis teil ei ole selleks iga päev jõudu ja mõni
päev te ka lihtsalt ei taha seda teha.
Aga
parematel päevadel, kui me oleme piisavalt ärkvel ja teadlikud, on
meil võimalus valida, et me vaatame teistmoodi seda tüsedat
kustunud pilguga üle mukitud naist, kes just järjekorras oma lapse
peale karjuma hakkas. Võib-olla ta tavaliselt ei ole selline.
Võib-olla ta on kolm ööd järjest üleval olnud, hoidnud kätt oma
luuvähki sureval mehel. Võib-olla on just see naine see
väiksepalgaline ametnik, kes eile aitas su elukaaslasel lahendada
ühe tobeda bürokraatliku probleemi. Muidugi, kõik see ei pruugi
nii olla, see ei ole väga tõenäoline, aga see ei ole ka võimatu.
Kui sa oled alateadlikult kindel, et sa tead, mis reaalsus on, ja sa
järgid oma loomulikku sättumust, siis sa ilmselt ei kaalu neid
võimalusi. Aga kui sa tõesti õpid kontrollima, millele sa
tähelepanu pöörad, siis see on sinu võimuses: kogeda seda umbset,
palavat, aeglast tarbimispõrgut mitte ainult tähendusrikkana, vaid
pühana, nii et selle taga on sama vägi, mis sünnitas tähed:
armastus, ja sügav müstiline ühtsus, mis seob kõike ja kõiki.
Mitte
et see müstiline värk oleks kindlasti tõsi. Ainus, mis on tõsi,
on see, et sul on võimalik valida: millel on tähendus ja millel ei
ole. Sa saad otsustada, millist jumalat sa kummardad. On veel üks
asi, mis on kummaline, aga tõsi. Igapäeva argielu kaevikutes ei ole
olemas sellist asja nagu ateism. Kõik kummardavad. Ainus, mida me
saame valida, on, mida me kummardame. Ja mõjuv põhjus, miks
valitakse midagi spirituaalset, nagu Jahve või Jeesus Kristus või
Allah või Maa-Ema või Neli Õilsat Tõde, on see, et kõik muu,
mida teenida ja kummardada, sööb sul hinge seest. See on tõsi. Kui
sa jumaldad raha ja asju, siis ei ole sul neid kunagi piisavalt, sul
ei ole kunagi tunnet, et nüüd on küllalt. Jumalda oma keha ja ilu
ja seksikust, ja sa tunned ennast kogu aeg inetuna. Ja kui aeg läheb
ja vanadus hakkab ennast näitama, sured sa sada surma, enne kui sind
lõpuks mulda maetakse. Ja mingil tasandil me kõik teame, et see on
tõsi. Sellest räägivad meile müüdid, vanasõnad, klišeed,
epigrammid, mõistujutud. Aga kogu nipp seisneb selles, kuidas seda
tõde iga päev kogu aeg meeles pidada. Jumalda võimu, ja lõpuks
tunned sa ennast nõrgana ja sa kardad. Jumalda oma intellekti, oma
tarkust, ja lõpuks tunned sa end rumalana, petisena, kes kohe vahele
jääb. Ja salakaval asi nende asjade jumaldamise puhul ei ole mitte
see, et nad on kurjad või pahelised, vaid see, et nad on
alateadlikud. See on meie loomulik sättumus.
Päevast
päeva libised sa neisse vaikselt sisse, valid üha samu kindlaid
valikuid, ja sa isegi ei märka, et sa seda teed. Ja see niinimetatud
päris maailm, see meeste ja raha ja võimu maailm ümiseb rõõmsalt
kaasa oma viha ja kibestumise viisi ja januneb selle eneseimetluse ja
enesejumaldamise järele. Meie praegune kultuur on rakmestanud selle
väe viisil, mis on toonud meile enneolematu jõukuse, mugavuse ja
isikliku vabaduse. Vabaduse olla valitseja kuningriigis, mis mahub
ära mu väiksesse pealuusse, ja seal ma olen – üksi kogu enda
loodu keskel. Aga muidugi on ka olemas teistsugune vabadus, vabadus,
millest ei räägita palju selles tahtmise ja saavutamise maailmas,
selline vabadus, kus kõige tähtsam on tähelepanu ja teadlikkus ja
oskus teistest inimestest päriselt hoolida ja ohverdada ennast
teiste nimel lugematuid kordi kõige ebaseksikamatel viisidel.
See
on tõeline vabadus. See tähendab olla haritud, osata mõelda.
Alternatiiv on teadvustamatus, automaatkäik, loomulik sättumus,
rotijooks, pidev näriv tunne, et on kinni püütud, aga siis käest
lastud midagi lõpmatut.
Ma
ei pea jutlust, ma ei räägi moraalist või usust või elust pärast
surma. Ma räägin elust enne surma. Sellest, mis on nii oluline ja
päris, kogu aeg igal pool meie ümber, et me ei pane seda isegi
tähele ja me peame endale kogu aeg meelde tuletama (endale
vett peale käega peale piserdades):
see
on vesi
see
on vesi
see
on vesi
Siseneb
muusika (Markus Robami „atomo”). Pääru süütab enda ning
kõnnib põledes meist eemale. On näha, et ta on samas kangelase
ruumis, mis nüüd on täiesti lage, ta on ise ainus valgusallikas
ruumis. Ta laskub põlvili, aeglane fadeout.
Pärast
video lõppu avavad Jarmo ja Aare saaliuksed ning ootavad publiku
väljumist. Lõpumuusika jääb vaikselt kestma. Uksel antakse
kõigile kätte pamflett:
INDIVIID
EI PÕLE
Uus
inimene on ise, kes on teiste isedega ümber lõkke. Nad istuvad
ümber tule ning vaatavad üksteisele otsa – ümber sellesama tule,
mis on põletanud kõik, mida saab põletada, kõik kuuluvused,
identiteedid, omandused. Aga kuna indiviid ei põle, Ise ise ei põle,
siis on see tuli nüüd see, mille ümber nad saavad vabalt koguneda.
Mis on selle uue inimese, iseks saanud indiviidi peamine tunnus? See,
et ta on vaba. Ta ei ole teistsugune kui „vana inimene” – nagu
see Scholemi-Benjamini lugu tulevasest messiaanlikust rahuriigist,
kus kõik on samuti nagu siingi: me elame samasuguses toas ja kanname
samu riideid, kõik on sama, ainult et natuke teisiti; tass laual on
pisut teisiti – aga see on lunastatud maailm. Mida tähendab
„lunastatud”? Vabaks ostetud, tasuta, free.
Sa liigud oma toas ringi ja sa pole selle eest kellelegi võlgu. Sa
liigud iseendana ringi ja sa pole selle eest kellelegi võlgu – ei
oma vanematele, oma kodumaale, oma isandatele. Sa pole ennast ostnud,
sa pole pidanud selleks kelleltki luba küsima, et olemas olla.
Võib-olla pole olemas tingimusteta armastust; aga kindlasti on
olemas tingimusteta õigus olla vabalt ise.
Suzuki
kirjutab ühest valgustunud buddha mungast, kes ütles: „Nüüd,
kui ma olen valgustunud, olen ma sama õnnetu kui ennegi.” Uus
inimene ei ole tingimata õnnelik. Jossif Brodski on ühes intervjuus
öelnud: „Vabadus on indiviidi autonoomia teadvustatud seisund.
inimolendil on kaks võimalust: olla vaba või olla õnnelik. Vabadus
pole õnne sünonüüm, vastupidi, sageli on see õnnetu-olemise
sünonüüm. kui oled vaba, võid sa olla kohati ja ajuti õnnelik.
Õnn on ajutine seisund nagu iga seisund. Õnnetu olemine on hind,
mida makstakse vabaduse eest.” Nii et see uus inimene, see ise pole
õnnelik, aga ta on vaba. Või kes teab, poeedid räägivad tihti
endale vastu, teisal on Brodski öelnud: „Õnn on hetk, kui sa
puutud kokku oma isikliku koostise elementidega vabas
kombinatsioonis” – siin määratleb ta õnne just vabadusega. Aga
jah – õnn on siiski vaid juhtumus, mitte selle uue ise siht ega
määratleja. Uus inimene pole olnud teel õnne või õndsuse poole,
ta on olnud teel iseenda poole.
Roheline
Rüütel esitas rüütel Gawainile väljakutse – Gawain saab endale
tema võimsa kirve, kui too suudab teda haavata; kuid Gawain peab
aasta pärast võtma vastu samasuguse haava. Võitlemise asemel aga
laseb Roheline Rüütel endal pea maha raiuda. Gawain peab täitma
oma lubaduse – muidu pole ta enam ta ise –, aga oma ise saab ta
säilitada vaid olles valmis loobuma oma peast, olles valmis ületama
oma hirmu. See pole õnn, mida ta otsib, vaid ta ise, vaba hirmust
kaotada oma pea. Roheline Rüütel näeb seda valmidust ning kingib
talle elu.
Need
isenenud indiviidid istuvad ümber lõkke – koos, mitte üksi. Sest
tõeline vabadus on vastastikune, ühine. Muidu oleks see lihtsalt
sõltumatu üksindus, eraldatus, pelk eneseküllasus. Nad pole sinna
koondunud mingi ühe asja nimel, vaid igaüks iseendana, avatuna
teise jaoks, ise, samastumata üksteisega. Nad paljastavad üksteisele
oma kaela ning jätavad kirvelöögi tegemata – sest nad on vabad
seda mitte tegema, vabad hirmust ja õnneihast (mis on ühe mündi
kaks külge). See pole mobiliseerumine, vaid kohtumine.
Nad
on vabanenud sellest, mida omatakse ja mis omab neid, nad on
põletanud enda küljest kõik, mis põhineb omamise ja kuulumise
loogikal – sest enda iset ei omata, minu ise ei kuulu mulle; ma
olen ma ise.
Mis
põleb? Kodumaa, rahvus, seisus, majanduslik positsioon, kultuur ja
kunst, religioosne kuuluvus, perekond ja abielu, põlvkondlik
kuuluvus, ajastu moraal, sugu, igasugused arvamuskogukonnad,
poliitiline kuuluvus, jalgpalli fänniklubid, kehalised sõltuvused
(kanepist ja alkoholist suhkru ja seksini). Kõigest sellest ei pea
vabanema, kuid peab jõudma arusaamiseni, et minu ise ei kao, kui ma
neist asjadest ilma jään. Lipp, pass, piibel, raha, raamatud,
sigaretid, riided, juuksed – kõik tulle!
Ma
seisan keset rahvamassi, mis tõstab käe ja hüüab „Elagu Juht”,
ja ma jätan käe tõstmata. Kooliaulasse tuuakse sisse lipp ja
tõustakse hümniks – ja ma jään istuma. Ma näen, kuidas mu
sõbrad kedagi sotsiaalmeedias mõnitavad, ja ma ütlen neile, et nad
on nõmedad. Kogudus kummardab preestri ja tema viirukipanni ees,
kuid mina jään püsti ja vaatan preestrile silma nagu võrdne
võrdsele. Keegi läidab lõkke ja ma otsustan aidata hagu juurde
korjata.
Idast
tõuseb päike ja ma lihtsalt naeratan.
MEMENTO
MORI!
Järelmärkusi
Kasutatud
on lõike ja motiive Elias Canetti teosest „Massid ja võim” (tlk
Mati Sirkel), Gustave Le Boni teosest „Hulkade psühholoogia”
(tlk K. Martinson), Giorgio Agambeni artiklist „Ei biomeetriale!”,
Matteuse evangeeliumist (1998. aasta piiblitõlge), Asta Õimu
„Sünonüümisõnastikust”, Ray Bradbury romaanist „Fahrenheit
451”, Benito Mussolini ja Giovanni Gentile esseest „Fašismi
doktriin”, Allen Ginsbergi poeemist „Ulg”, Karl Marxi teosest
„Hegeli õigusfilosoofia kriitika”, Mao Zedongi kirjutisest „Ka
üks säde võib süüdata preeria” ja Antonin Artaud’ esseest
„Julmuse teater. Esimene manifest” (tlk Ott Ojamaa).
Stseenis
„Oks” loetakse ette Jaan Oksa tekst „Hingemägede ääres”.
Stseenis
„Domenico” on kasutatud Domenico kõnet Andrei Tarkovski filmist
„Nostalghia” (stsenaristid Tarkovski ja Tonino Guerra).
Pääru
lõpumonoloog on David Foster Wallace’i kõne „It Is Water”
kärbitud ja kohandatud versioon. Selle monoloogi kaasdramaturg on
Pääru Oja.
Kui
pole teisiti märgitud, on (uus)tõlked teinud Aare Pilv (Jarmo ja
Pääru assisteerimisel).
Laulud
„Partisan”
– muusika Anna Marly, sõnad Emmanuel d’Astier de la Vigerie,
ingliskeelsed sõnad Hy Zaret
„We
Shall Overcome” – Ameerika gospellaul, mis muutus hiljem
kodanikuõiguste eest võitlejate hümniks, tuntuks lauldud Pete
Seegeri, Joan Baezi jt poolt
„It’s
Coming, It’s Real” – autor Michael Gira, pärit Swansi albumilt
„leaving meaning” (2019)
„Heideröslein”
– muusika Franz Schubert, sõnad Johann Wolfgang von Goethe,
eestikeelne versioon – anonüümne tõlge, mis oli 1950.-80.
aastail koolilaulikutes
„Leelo
/ Mis need ohjad meida hoidvad?” – muusika Mart Saar, sõnad
rahvalaulust
„Surm
ootab mind” – autorid Markus Robam ja Jarmo Reha
Laulusõnade
tõlked/mugandused eesti keelde – Aare Pilv (Jarmo
assisteerimisel).