Seminarisari "Kriitiline olukord"

2013. aasta sügisest 2014. aasta kevadeni korraldas Eesti Kirjanike Liit kriitikateemaliste seminaride sarja "Kriitiline olukord". Toimkonnas olid Maarja Kangro, Jan Kaus, Piret Viires ja mina. Kokku toimus neli üritust, oli plaan seda ka jätkata, aga siis sai tegijail ilmselt võhm otsa ja oli ka üha raskem leida kriitikuid, kes oleks nõus avalikult oma kriitikutegevusest kõnelema (nt jäi tegemata üks seminar, kuhu oleks kutsunud kriitikud, kes on omal ajal olnud aktiivsed ja olulised, kuid nüüdseks sellest loobunud, nagu nt Joel Sang, Udo Uibo, Mihkel Mutt jne).

Esimene seminar toimus 31. oktoobril 2013 ja oli sissejuhatav vestlus kriitika olukorrast ja võimalustest. Vestlejateks olid Tiit Hennoste, Johanna Ross ja Mart Velsker. See seminar oli väga huvitav ja tuumakas, paraku on selle salvestus ilmselt kaotsi läinud (seda salvestati Sirbi jaoks, et teha ülevaade, kuid kohe varsti järgnes too Sirbi ülevõtmise avantüür ja ilmselt sellesse segadusse tolle salvestise jäljed kaovadki).

Teine seminar toimus 6. detsembril, teemaks kriitikuks saamine, noored kriitikud ja kriitiku noorus. Vestlesid Carolina Pihelgas, Berk Vaher ja Rein Veidemann, modereeris Maarja Kangro. Selle ürituse salvestist on võimalik kuulata:







Kolmas seminar toimus 24. märtsil 2014, teemaks eri kunstivaldkondade kriitika erinevused ja ühisjooned. Vestlesid Virge Joamets, Alvar Loog ja Rebeka Põldsam, modereeris Aare Pilv, kuid vestlus läks elavamaks ja laiemasse ringi, sõna võtavad veel Jaanus Adamson, Märt-Matis Lill, Ave Mattheus, Indrek Mesikepp, Juhan Raud ja veel mõned, kelle nimesid tagantjärele ei oska kindlaks teha. Seda võib kuulata siit:







Neljas vestlus toimus kirjandusfestivali HeadRead raames 29. mail, teemaks "Kas kriitikul on vaja maailmavaadet?", esinesid Hasso Krull ja Mihkel Kunnus, modereeris Aare Pilv. Sellest on olemas lausa videosalvestis:

Rant

lugesin Karlova päevade Eharoosal kirjandusõhtul ette ühe hiljuti kirjutatud monoloogi. meetrumiks on jambiline trimeeter, mis oli antiiktragöödiate värsimõõt.

RANT

mu juukseid lõikas ema ise alguses.

ei meeldinud see mulle mitte põrmugi,

kui tungiti pea kallale, ma vingusin

ja väänutasin end - ja lõpuks juhtuski,

et kõrvalesta tekkis imeväike sälk,

küll täitsa kogemata, aga keeldusin

nüüd kategooriliselt kodujuuksurist.

nii algas uus ja paljulubav ajastu,

mind viidi linna, et mu nuppu töötleks proff,

kuid vihma käest ma räästa alla sattusin -

seal üle tooli käsipuude lauajupp

siis pandi, et ma oleks õigel kõrgusel,

ma pidin selle peale üles ronima,

nii eemal tuge andvast kindlast põrandast,

tool kõikus ähvardavalt, kartsin kukkuda

ning käärirünnak ise jäi ju endiseks.

nii et üks viletsus ja häda ikkagi.

see leevenes küll siis, kui olin kasvanud

nii pikaks juba, et too ohtlik kaadervärk

ei olnud enam vajalik ja peeglini

ma ise ulatusin. nõnda sündis mees.

üht küsimust mult juuksur küsis alati:

"kas tagant randiga või ilma?" - "randiga,"

ma vastasin. ei tea, kas õpetatud nii

mind oli või ehk mõtlesin, et mine tea,

mis asja nad mul võivad ära lõigata,

kui peaksin ütlema, et ilma randita.

sest ega ma ju aru saanud, täpselt mis

on selle väljenduse taga; arvata

ju võiks, et tolle salafraasi tähendus

on see, et kukalt paljaks juuksur mul ei pöa -

kuid samahästi saaks ju randi lõigata

ka täitsa paljaks pöetud kukla kohale.

ma tänini ei tea, mis nime kannab soeng,

kus palja kukla kohal juustepiir on järsk,

kuid tean, et enda pähe sellist jubedust

ei tahaks mingil juhul - see teeks kaitsetuks,

nii näib, ja samas mõjuks eputavana.

sees niisiis alati mul väike kõhelus,

kui ütlesin parooli "tagant randiga",

sest minu jaoks sel fraasil puudus ühesus,

mitmetimõistetavus jäi tas alale,

küll kuigi alati ta toimis kui signaal,

kus tallel adekvaatne informatsioon.

ta funktsioneeris. kirjeldusena ta ent

jäi ebapiisavaks mu jaoks - puudu jäi

sest tundest, nagu valdaksin ma tähendust,

mis minust jõuab teiseni, jäi suletuks

mu enda jaoks see anum, mille juuksur sai

mu käest ja ammutas ta ühe sõõmuga.

semantilis-esteetiline ebalus

sai ometigi vaigistuse alati,

kui minu sisesoov sai teoks ka praktikas.

siis millalgi täiskasvanuna hakkasin

uutmoodi juuksemoodi kultiveerima -

see nõndanimetatud viiuldaja-soeng.

ükskord barokikontserdil me nägime

üht Peterburi viiuldajat, juuksed kel

just nõnda, napilt mehelikuks lõigatud,

see meeldis meile väga. asjad lihtsamaks

nüüd läksid märgatavalt - masinlõikus vaid,

üks sentimeeter igalt poolt, ja ongi kõik.

ei mingit tüütult aeglast - ja mis peamine -

ka siiski pisut ohtlikuna tunduvat

pea ümber käärilõksutamist - juuksureil

ju on see komme teha käärilõginat

ka tühjalt, õhku, otsekui neil oleks ees

üks kujuteldav ideaalsoeng, mille sees

on muuseas ka reaalne pea. see platonism

- ei salga - kätkeb endas teatud veetlust, kuid -

nojah, ei hakka ennast üle kordama.

ent alati, kui oma soovi kirjeldan,

et masinaga kõikjalt sentimeetriseks,

siis ikka, igaks juhuks pean ma lisama:

"ja tagant randiga". ma kinni endiselt

nii ustavalt pean sellest kinnisvormelist.

mis sest, et ähmaseks on jäänud senini

ta põhjendatus, koostis ebapiisavaks -

mul pole aluspõhja muud, kust kindlamalt

saaks tuge juukseid puudutav identiteet.

ja ilmselt jäängi seda seni ütlema,

kui kauaks mul on juukseid, mida lõigata.

ja ikka samal ajal peas mul vilksatab

seesama mõte: "mida täpselt mõeldakse,

kui nõnda öeldakse, aru ma ei saa,

kuis küll saab sellest lühilausest piisata,

et minu kukal paljaks pügamata jääb."

kuid toimib - arusaamisvõimest väljaspool -

"ja tagant randiga". "ja tagant randiga".

nii juba aastaid, aastas umbes korda kuus.

Vestlusring Mati Undist

Von Krahlis toimus Viljandi Kultuuriakadeemia dessandi käigus vestlusring Mati Undist, mille salvestust võib vaadata siit.

Jäin seal vestluses miskipärast kimbatusse, kui pidin seletama, mis oli Undi "Laulatuses" nii erilist. Mõtlesin selle üle tagantjärele, ega midagi ammendavat või tuuma tabavat ikkagi ei mõista öelda - eelkõige oli see vist tunne, et lavastuse kõik kihid - struktuur, stiililine võti, teema, intellektuaalne ja emotsionaalne laetus - kõik olid omavahel tihedalt läbi põimunud vastavuses, kogu lavastus näis olevat elav organism. Ja muidugi ta kõnetas mu enda sees olevaid küsimusi selle kohta, mis on identiteet, endaks-olek, teine-olek jne. Mõistagi mängis rolli mu enda iga, 22-23, sellises vanuses kõnetavad taolised teemaasetused ehk rohkem kui vanemas eas. Mõni aasta hiljem oli Ojasoo-Semperi "Julia", mis on jäänud teiseks niivõrd sügavalt kõnetanud teatrikogemuseks (samasugune eri kihtide tihke vastavus, samad teemad). Need kaks lavastust on kõige muu kõrval ka metateatri suurepärased näited, luues noore minu jaoks arusaama sellest, mis teatris on kõige olulisem - et ta tungiks vaataja identiteedikiudude vahele, et näitleja rollis-olek hakkaks peegeldama vaataja rollis-olekuid, vaataja persona loomust. Kolmas lavastus, mis on minu jaoks jäänud väga oluliseks kogemuseks, on Kristjan Sarve aktsioon "99X", mis ju lõpuks samuti oli teatav endaks-oleku rituaalne lahtivõtt ja jälle kokkupanek.
Ma ei teagi, kas "Laulatusest" on videosalvestust, loodan, et mingil kujul ikkagi on.

*

Kui Unt suri, oli see minu jaoks ootamatult tugev vapustus. Ma ei tundnud teda isiklikult, kuid olin läbi lugenud kõik ta ilmunud teosed (miskipärast on "Doonori meelespea" jäänud ainsaks, mida ma senini pole lugenud) ning elanud innuga kaasa tema suurejoonelistele Tartu-lavastustele. Undi surm oli esimene kord, kui ma teadvustasin seda, et minu vanemate põlvkond pole igavene; et mingil hetkel pole enam keegi meid "ees ootamas", vaikselt hakkab meie põlvkonnale lähenema olukord, kus me ise üksi oleme "ees". Unt oli minu vanemate põlvkonna kõige elusam ja elujõulisem looja.
Mul on temalt üks "mälestis". Teatavasti on polüfoonia- ja karnevaliteooria isa ning intertekstuaalsuse teooria vanaisa Mihhail Bahtini 1987 eesti keeles ilmunud "Valitud töid" rariteet: ta ilmus oma aja kohta väga pisikese trükiarvuga - 1000 eksemplari - ning seda liigub antikvariaatides väga harva ning sageli kalli hinnaga. Kui käisin Undi matustel, siis ei hakanud ma Teatriliitu peielauda minema, sest ma polnud tema isiklik tuttav, ja tegin niisama linna peal aega parajaks need paar tundi, mis meie Tartu-bussini jäänud oli. Viru väravate juures antikvariaadi aknal märkasin Bahtini raamatut, imestasin, et ometi on ka seda raamatut kuskil näha, astusin sisse, raamat oli väga heas korras, nagu uus, ja hind oli raamatu haruldust arvestades ka täiesti taskukohane (250 krooni, st umbes 15 eurot). Nõnda siis saingi selle raamatu omanikuks - ja see oli sümboolne mälestusakt. Kui ma vestluses ütlesin, et Undi teater oli intellektuaalne karneval, oli mul kuklas meenutus sellestsamast raamatuostust.

Lauri Sommeriga Viljandist

Oma Viljandi-raamatut "Sealpool sood" kirjutades päris Lauri minult mõnesid asju üle, sellest arenes pisut pikemalt vestlust, seda enam, et rääkisime oktoobris 2013 ka ülikooli raamatukogus Viljandi-teemadel ning mais 2014 assisteerisin Laurit pisut ka raamatu esitlusel Tampere Majas. Nii et pisut kodulugu.

Viljandi, Maramaa 14 (Kingissepa 56), minu lapsepõlvemaja

*

26. VII 2013

hei,

kuule, juba mõnda päeva olen tahtnud Sult yht ajaloolist kysimust kysida. Sa elasid lapsena alul seal katusealuses korteris Kirsimäel, eks. A kuna te sinna Tallinna maanteega ristuvasse tänavasse kolisite, kas 80ndate alul? Mul on raamatus yks koht, kus meil on parasjagu pimendamine ja vaatan aknast välja tlna maantee ja muulinna poole, et kas seal on pime või valge (sest elektri ära minek oli tihti ainult kvartalite (st alajaamade) kaupa. aasta oli umbes 85. Ja näen siis, "vaimusilmas", et Ilmarise tänavas harjutab Ramo just esimest kidral õpitud lugu "Sirts sai suvehakul 16 täis" (elekter olemas) ja Sul ka elekter olemas. äkki lugesid sel õhtul mingit oma tolle aja lemmikraamatut näiteks? Mis see võis olla ja kus täpselt Sa seda lugesid? Või oli Sul õhtuti mõni hoopis teine lemmiktegevus tol ajal? Kui elektriga seoses midagi meenub, oleksin kaa tänulik.

hyvasuve

L.




Tere,

selle ajalooga on nii, et Kirsimäel mina pole elanud, seal elasid isa ja ema enne minu sündi, mina tean ainult müütilist "siis, kui me Tombi platsis elasime" ("siis pidasime üheskoos oma 25. sünnipäeva ja see oli ainus kord, kui kõik meie vanemad korraga koos olid, vanaisad olid lõpuks purjus, pikutasid köögi laua all ja pärisid teineteiselt ikka, et kuidas sõja ajal teil seal Võrumaa metsas oli ja kuidas teil seal laskurkorpuses oli") ja olen hiljem ainult üle tara maja näinud, ma pole isegi selle maja õues kunagi käinud, vist alateadlikult vältinud, et mitte oma eelajaloolist mütoloogiat konkretiseeringutega mitte ära segada (ja ma pole isegi kindel, kas katusealuses, see on ilmselt su enda kujutlus, sest mina ise olen kujutlenud, et nad olid esimesel korrusel - aga nüüd näen, et ma tegelikult ei teagi seda, peaks küsima).
Kingissepa/Maramaa tänavale kolisid nad siis, kui ema mind ootas, st 1975. aasta lõpus; ja oma majja üle hoovi (st Pärna tänava äärde) kolisime järk-järgult 87-88. Nii et 85 olin Kingissepa tänaval; võib-olla lugesin, aga ei mäleta, et tollal veel mingeid suuri lemmikuid oli, ma olin ju siis alles teises-kolmandas klassis, lemmikud tulid nõksu hiljem, kui puberteet peale hakkas. On väga tõenäoline, et vahtisin hoopis kas üksi või koos isaga telekat, sest telekat vaatasin palju (ema enamasti valmistas sel ajal tunde ette või parandas vihikuid); lugemine kuulus tollal pigem päeva juurde. Ja sealt telekast võis ju igat tulla, peamiselt vene mängufilme, reede õhtuti teater.
85. aastast meenub üks konkreetne õhtu, Gorba oli just võimule saanud ja oli mingi suur pressikonverents, isa-ema vahtisid seda suure huviga (noor mees pärast poolsurnud vanakesi), mina mängisin mööda tuba õhupalliga mingit võrkpalli moodi mängu ja isa-ema hakkasid ütlema, et mis sa müürad ringi, lase telekat vaadata. Teine lugu - olen põskkoopapõletikuga haige, seda tuleb mingi oranzhi lambiga soojendada, pirn keeratakse minu laualambi sisse ning ma loen oranzhis valguses vanadest Horisontidest ulmejärjejutte (Asimov ja kes seal olid).
Meil oli ka mõnikord pimendusi, mäletan üht korda, kui istusime emaga voodiserval ja vaatasime õue, Tallinna tänava poole, mõni üksik auto sõitis seal mööda pimedat tänavat (pidi olema talv, sest suviti varjas Tallinna tänavat naaberaia põõsastik). Ma veel mõtlesin, et vat kui nüüd oleks päris sõda, siis see põlevate tuledega auto saaks kohe pommiga pihta.
Elektriga meenub see, et ükskord olin seal vanas korteris õhtul üksi, ema-isa olid vist külla või teatrisse läinud, lugesin ema töölaua taga raamatut "Totu kuul", põrutasin kogemata vastu lauda ja märkasin, et valgus kõigis lampides läks heledamaks, põrutasin veel korra, läks veel valgemaks, põrutasin veel korra, kõik läks pimedaks. Kobasin läbi pimeda korteri esiku poole, aga seal oligi juba naabrimees tulnud vaatama (ta teadis, et ma olen üksi kodus), et mis nüüd on, neil ka kadus elekter ära; ju siis olin laualambi kaudu mingi lühise tekitanud. Kusjuures ma mäletan, et ma ei kartnud tookord pimedas korteris üldse, kuigi ma muidu pimedust kartsin (just seepärast hoidsingi üksi olles kõik võimalikud lambid põlemas).

Suvi on tõesti hüva olnud, sulle sama,
Aare




kingissepas oli see suur maja siis? no see oli ju eriti äge, vahin seda nyydki, kui möödun vahel..
mu yks emakeele õpetaja (Saar? igatahes lyhikest kasvu prillidega) elas seal vist.

suve edasi
L.




Jah, seesama suur maja. Saare Tiiu elas otse meie kõrval, meil kostsid vetsud läbi, mõnikord ajasin nende tütrega vetsus läbi seina juttu. See oligi haridusosakonna maja, kuhu õpetajatele kortereid jagati. Seal elas veel üks 3. kooli geograafiaõpetaja koos oma mehega, kes oli Raudna kooli direktor, siis üks vene kooli vene keele õpetaja, spordikooli direktor, üks Lahmuse kooli kasvataja, üks meie kooli ajalooõpetaja ja siis veel paar haridusosakonna raamatupidajat. Maja ise ehitati 20ndatel, selle pilt ja plaanid on ka Mart Kalmu suures arhitektuuriraamatus sees, oli alguses üürikorterite maja (plaani pealt vaatasin, et selles nurgas, kus minu voodi oli, oli enne sõda olnud teenijarahva välisuks); pärast sõda oli seal lastekodu, mis 70ndatel Narva kolis, ja siis muudeti maja jälle korteriteks (meie korteri koha peal oli lastekodu ajal olnud suur köök, isa ehitas sellele vaheseinad sisse, nii et sai kaks tuba ja köök).
Oh jah, see Kingissepa maja paneb mälestused pöörlema, võiks väga pikalt sellest rääkida, esmauniversum keldrist kõrge pööninguni, ja suur lahmakas hoov ja aed. Peaks kunagi sellest vist midagi kirjutama.

Aare




...aitäh, avitasid edasi, meenus muidki lugusid elektriga. aga mis korrusel te olite ja kuhu vanad köögiaknad vaatasid? see oli igaljuhul võimas ja kirjutamist väärt maja, vist juugend? või elementides vähemalt ka midagi sellist. sama fiiliga on yks maja raudteejaama juures yle raudtee minna ja paremale hoida nii 100 m - pommitamisest pääsend härrandlikum juugend, ovaalne marmorbassein, väravatulbad jne

L.



Me olime esimesel korrusel. Kõik aknad olid hoovi poole (nii et kui ma nüüd uues majas oma toa aknast vaatan, siis näen oma vanu aknaid), peale ühe magamistoa akna, mis oli külje poole, Tallinna tänava suunas. Ta vist mingi juugendijäänustega pisut on, või mingi heimatstiili värk, igal juhul ehitamise aegu oli ta pisut vanamoodne, sõjaeelses stiilis, nooremad arhitektid suhtusid pisut üleolevalt (sellest kirjutab Kalm). Praegu on tal eterniit katuse peal, aga enne sõda olid punased katusekivid, siis oli ta veel uhkem. Toda raudteejaama maja mul praegu ei tulegi ette, peaks vaatama minema. Aga samast ajast ja samalt arhitektilt (Artur Perna) on Viljandis veel mõned majad - sealsamas Endla tänava alguses, kui bussijaamast tulla, kaarja ärkliga maja, ja siis see suur valge maja, mis on raekoja kõrval päris nurgas (raekoja ja selle maja vahelt algab Trepimägi). Meie maja oli üks esimesi tol tänaval, Maramaa (tollal Lembitu) tänav tekkis ju alles 20ndate alguses. See tammeallee Maramaa tänaval on sama vana kui maja, Kalmu raamatu pildi peal on tammed veel väikesed istikud.
Ma millalgi uurisin seda Pernat pisut, Mulgimaa mees, Abja kandist pärit, on Tallinna kesklinna ka mitu maja teinud (nt see, mis on Sõpruse kino juures, kui kino eest vaadata, siis paremat kätt, suur kollakas maja, selle aknad on täpselt nagu Viljandi majalgi, ikka alati vaatan - Cernov on tolles majas üles kasvanud, nii et meil olid lapsepõlves samasugused aknad).

Aare



hei,

nagu Sa leidsid arhitekti, leidsin mina vanu tee kommunismileid lapates yhe fotograafi, Julius Mageri, kelle tööd olid mu jaoks hoopis paremad kui Veliste omad, kes mingil ajal pildistas ainult Männimäed sakala toimetuse juures, yks eriti laisa päeva klõps oli lausa toimetuse aknast linnavaate rubriiki susatud. Ehk leian tema töid ajalehe arhiivist, kui Killu või Haava Marx mind sinna peaks lubama. Paalalinna vaateid otsin mõnesid, Jämpsi omad juba on, aga Jäätisekohvikut paalaka ääres tahaks suuremana, kui on yhel lehepildil.

aga olgu, uitame oma peades edasi neid radu

L.




2. X 2013

Tere,

Ilona Runnel kutsus mu sinuga juttu ajama raamatukogus 23. oktoobril. Kuidas sa seda ette kujutad, on sul mingi oma plaan, mis seal toimuma hakkab, või lihtsalt tuleme kohale ja vaatame, mis juhtub?

Mis muidu?

Aare



tsauk,

lahe, et nõus olid. Minu jaoks oled Sa praegu kõige kongeniaalsem neis viljandi asjades. Ma ei tea, mu varasematest võib paar lauset rääkida, või kysida, aga äkki ma lihtsalt saadan Sulle natuke neid peatykke oma valmivast raamatust (selliseid, mis võiksid Sulle mõtlemiseks sobida) ja seal natuke räägime Viljandi kandist kui siuksest - täitsa subjektiivselt, linnajagude ja tänavate ja paikade tasandil kasvõi. Olen siin viljandi lehe 1956-90 läbi sirvinud, vist yks aasta jäi vahele kusagil, aga pilt, mis linna uuemast ajaloost ilmub, andis ka omi tõukeid. ja kesklinnast mu meelest ei annagi kirjutada paremini, kui Baturini Kartlikus Nikases.
Minu territoorium on rohkem Paalakas ja Uueveski, Valuojast on palju veel, no igatahes meie alad piirnesid (see vana pikk tuletõrje kuur võis olla yks yhine piirimärk) ja mul on peale Sinu tsitaadi juttu ka Su kõrvalmajast Härmide elamisest.
Baturin ytles yhes 70ndate intekas, et Viljandi on poeetiline alati ja see on nagu arhetyyp, mis ei sõltu linnastumise tempost. Mina saan sellest nii aru, et arhetyybi on andnud maastik, millest kõik muu (ehitused, asustuse meeleolud, puude kasvamine jne) nagu tuletub.
Pärast juttu on natuke lugemist sealt raamatust ja ehk 20 minti muusikat või vaatame, kuidas seame.
teenneid asju praegu, oktoobris loodan käsikirja toimetaja Liinale (Põhja puiestee kunagi, Uueveski Lina põik nyyd, nii et ka ysna lähedal sisuliseks toimetamiseks anda.
ma ei tea, kui tihe Sul yldse on, palju aega lugemiseks ja mõtlemiseks?
yks palake on sealt suvel vikerkaares ilmunud, Tarmust.
saadan mehe pildi kah.


3. X


Saada jah neid tükke, eks ma siis loen ja mõtlen.
Meie käimised vist eristas üsna selgelt Tallinna maantee, linnast väljas käies ma naljalt teispoole Tallinna teed ei läinud (kui, siis ainult rattaga Jämejala haiglate juurest läbi, selle tee peal oli kaks head langust, kus sai kiire hoo sisse, üks oli kohe pärast pööret suurelt maanteelt Jämejala suunas, teine oli suure haigla ja Kauge tänava vahel); minu ala jäi Tallinna tänava ja Uueveski oru vahele. Tuletõrje kuur oli muidugi mingi aeg põhikoht, seal mängisime jalkat ja hulkusime niisama; selle nimi oli meil aidakas.
Härmidega ma kokku ei puutunud, kuigi teadsin, et nad seal elavad.
Tarmu-juttu lugesin ja mõtlesin, et huvitav, kas mina olen teda näinud; pildi järgi küll tuttav ei tundu.
Eero Epner üks kord rääkis, et ta on lugenud minu ja Viivi Luige taevakirjeldusi ja need on talle meelde toonud mingid Konrad Mäe Viljandi lähikonnas maalitud pildid - et Viljandi ümbruses on vist mingi eriline taevas (mul endal on ka tunne, et Viljandis paistab taevas kuidagi paremini kätte või on rohkem rõhutatud kui mujal).

Aare




hei,

kaugel käisid päris rattaga siis. Uueveskil oli minu põhimaja Pähkli tänaval otse oru äärel. Tädi Silvi maja. Aga seal kandis sai pärast sõjaväge palju hulgutud. Ja nyyd on Lina põik, kus elavad mu toimetaja Liina ja Ökul lastega.
jah, taevast ja viljandi sygisese valguse erilisusest on ikka see mu tuttav maalimees (ateljee Jämejalal!) Peeter Ora rääkinud. Kui need asjad eri allikatest ilmnevad, siis peab midagi olema. ja "aidakas" on hea sõna, just selliseid proovin ka ise meelde tuletada.

[järgmiste nädalate jooksul saadab Lauri mitu korda lugeda lõike oma”Soo”-raamatust]

20. X

Tere,

olen noid tükke nüüd järjest lugenud, hea lugemine, paneb omad mälestused ka voolama. Kusta Toomi lõik on väga huvitav, hea, et sa temast kirjutad.
Too mängusõdurite pommitamine tuleb meelde, meie mängisime seda naabripoisiga tema maja vundamendiaugu ääres, sättisime sõdurid suurele savihunnikule positsioonidele ja hakkasime pommitama.
Kas sina mäletad toda kohvikukioskit Paala järve ääres, viadukti otsa juures? Mäletan, et millalgi käisid jutud, nagu tehtaks seal sööke kassilihast. Ega tal vist väga hea maine polnud, ükskord sattusime emaga sinna einet võtma ja üks joodik lämises naaberlauas ja hakkas meid kommenteerima, kuni me emaga ära läksime, natuke nagu põgenemise maiku oli selles, mäletan, et ema veel manitses, et ma ei vahiks seda joodikut.
Räägid tollest vanast filmist, mis on Paalalinnas filmitud - tegelikult ju ka uuem "Õnnelind flamingo" on osalt haiglas ja lähikonnas filmitud, üks stseen on selgelt sinu maja lähedal Kauge tänaval tehtud.
Muuseas, Paalalinnast, paisjärvest ja Valuoja oru ajaloost on omajagu juttu viimatises "Sakala kalendris", Ülo Stöör ise kirjutab.
See Paala järv ongi ilmselt meie varaste trajektooride suurim kokkupuutepunkt, me käisime seal lastekambaga omajagu, Maramaad/Kingissepat mööda ja siis enne järve pöörasime sellesse põiku, mis silla juurde jõudis, seal põigus olid aedades väiksed tuuleveskid ja mingid kivist loomakujud, mida ma alati vahtisin; ja silla peal vahtisime langevat koske alati. Tundub, et kuskilt meie kandist jooksis piir Paala järves ja Viljandi järves käijate vahel - mina lapsena käisin Viljandi järve ääres väga vähe, samas suurem osa koolikaaslasi kuulus juba Viljandi järve mõjupiirkonda. Kooliaknast ju suur järv paistis, aga minu jaoks oli ta kuidagi kauge ja ei kuulunud mu omailma. Ja siis olid muidugi veel Peetrimõisast pärit tegelased, kes kuulusid Uueveski bassukate mõjupiirkonda, mis mõjus kuidagi eksklusiivselt. Paala järve ikka natuke nagu põlastati mudaauguks võrreldes suure järvega.

Aare



hei,

aityma huvitava vastukaja eest. Ma seda Stööri lugu lugema ei hakka, sest tean, et yhest kohast ei saa nagunii kaks korda samamoodi kirjutada. Las olla kattumisedki, sest need toovad ilmsiks olulisi asju. See, et neid paiku sõnadega pyhitsetakse, on lahe, osa kollektiivsest tänust. Ja Stöörist on mu arvamine vanu lehti lugedes aina tõusnud. Ja mulle on alati olnud tähtsam see Valuoja metsikum osa, mis lasketiiruga läbi saab. Seal on umbes kaks kilti voolu, millest tunnen pea iga meetrit. Oli ka Õnnelinnus paalakat või? Film on mul arvutis, piilun seda. Mäletasin sealt nagu tallinna ja pärnut, moskva ees olid venno ja rott.. aga tiik, kus suitsu kysiti ja tikuke oli ugala tiik?... uurin. Aga sellega seoses meenus, et Jämpsis olid ju filmi ainult hulludele võtted, kus mu paps mängis iseennast:)
"Suvest" ja mõnest muust asjast rääkivaid lõike saadan selle kirjaga. (pildike ka, kuigi uuest kohast - yhe teise peal on vana paik, aga liiga väike... fotosid otsin ilmselt sakala arhiivist ja linnamuuseumist, ajalehe reprod on liiga rastris, kuigi vahel jätan, sest raster on omamoodi kift segment reaalsusest:))) Kui lubad, panen ka Sinu mälukillu sinna juurde, võtab idylli just hea grammikese vähemaks (viimases lugemises võib asju veel muutuda, see on ka tuulamine, et liiga palju fakte ei oleks trobikonnas, endnote´i olen juba hulga välja pildund ja selle asemele tekitan loetud allikate nimistu, mis nagunii pole täielik, sest olen paljud juba unustand). Jah, tuuleveskitega ja loomakestega aiad olid mingi aja ka mu kodutee bussikast (hiljem olen rohkem lasketiiru juurest käind, kui ilm ja veeseis lubavad). Jah, tegelt oleks see tore mõttemäng mõelda neid kohti, kus me võisime kohtuda ja kindlasti ka kohtusime, kuigi neid kordi palju olla ei saand.
Ja selle raamatu põhiline kese on ikkagi Jämps ja Pärsti vald ja Isa. (Räestu oli Ema raamat) Ta on lihtsalt niuke lohe, et enamus peatykke on veel kalevi all, sh mu on Uno Soomere lugu, Risti kabeli fantaasia, kummiliimi hingamine jne. Mis sest lugeja peas kokku saab, ei tea tegelikult keegi. Aga mul on kindel tunne, et praegu, kui see Kauge korter veel alles, Ema elus ja mõni sõbergi seal veel neil radadel toimetamas, on kõige õigem aeg oma tunnistus anda. Pärast olen juba selgelt teise kandi inimene, kes käib seal ainult yhe vana unistuse pärast. Ja kolmapäeval võimegi vabalt võtta, alul ma natuke loeks, siis udutaksime, siis vaataks, kas loeks veel või laulaks.. umbes nii...

mul tõmmati ka rõuges yks kiku oktoobris välja, loodan kyll, et see suurt häda ei tee

jaksu ja selget

L.




21. X


Õigus, just "Ainult hulludele" ma mõtlesingi, ajasin segi need filmid, "Flamingol" pole Viljandiga midagi pistmist - seal on peale Jämejala natuke Paalalinna ja Kauge tänavat ka sees.
"Suvi" oli tolle kohviku nimi, seda enam ei mäletanudki. Muuseas, sinna vanasse Paala poodi kolis millalgi "Meloodia", kus käisin vinüüle ostmas, mingil hetkel olid nad odavad (Friday's Deali ja Jim Arrow plaadid on kindlasti sealt saadud).
Seda Silvit olen ma võib-olla kohanud, kuigi ma ei tea, milline ta välja näeb - kui ta seal Tallinna tänava poes töötas - see oli ju meie "kodupood", või Lossi tänava jäätiseputkas, või bussijaamas. Ja 1991 sügisel võisime Endla või Maramaa peal vabalt ju üksteist samuti näha, neid mööda käisin ise kooli.

Aare




tsauk,

kas ambakoht tuikab ka?
jah, sealt plaadipoest ostsin kusagil 1990-91 akvariumit võssotskit vanamuusikat, eesti orelite sarja jne, kõik oli odav. ja need plaadid peaksid mängima, vähemalt aasta eest mõisas toimisid. mul on ikka veel see suur grammeri unistus ja kodus ootab Drake´i Pink Mooni audiofiilide vinyyl, aga ei saa poodi mindud, pere asjad, raamatu asjad. see kidra, millega piimashi tegin, on ka sealt poest, niiet kogu koli oma mikrorajoonist.
Filmi kohta kirjutas isa just täna: "Filmis olin Jämejala kollektiivi üksmeelsel soovitusel. Režissöör tuli Jämejalga ja palus kedagi psühhiaatrit iseennast mängima. Kogu võtteaeg sel päeval oli ca 8 tundi, kaadris sain hiilata ca 3 minutit. Vahepeal sain vestelda med õde mängiva Vene filmitähega (Terehhova?). Tegin omatahtsi stsenaariumit veidi ringi, sest konsultant dr Sergejev oli kasutanud ta šefi Jüri Saarma terminoloogiat, mida praktikas ei kasutanud keegi (nn sisemine pidurdus jt Pavlovi koerapsühhiaatria mõisted). Toompere juunior mängis oma osa nii sisseelanult, et kui ma teda hästi kõvasti poleks kinni hoidnud, oleks ta ehk tõepoolest aknast välja kukkunud. Sain ka ametlikult näitleja honorari (vist ca 30 krooni vms).Võtted toimusid Viljandi Haiglas."
terehhova on mileedina ja tarkovski emana ikka sellised rollid teinud, et... ja ilus nagunii...
mul on siin kusagil räestul selle stseraariumi raamat veel...peab yles otsima... kuigi vaatan, et rampsidest on selle koopia aint kolledzi omas... sinna ei pääse nii lihtsalt...
1990 viljandist nägin mingeid huvitavaid panoraame Ants Grossi Supper
kommandose filmis, mille Ökul kusagilt leidis. Papi meenutas Grossi: "Olen temaga korduvalt vestelnud, ta kodus käinud. Vahepeal lõi ta laineid nn ravipiltide valmistamisega. Tõmbekapis lasi ta sõnajalgadele vm taimedele piserdatud värve peale. Ka Irma (Isa õde) oli kuskilt ühe sellise ostnud. Kunstnikuannet tal oli, ka maja oli tema enda ehitatud. Ta kartis kosmosest tulevat suunitletud kiirgust. Selle vastu rohud ei aidanud ja ta püüdis kahju leevendada vene dessantmundri kandmisega."
Värvikas, andekas ja sellele 90ndate algusele väga iseloomulik kuju..

ead õhtut, kribin veel paar rida raamatut...

L.




22. X

Ei tõmmatudki hammast täna välja, hambakirurg tegi röntgenipildi ja arvas, et peaks päris hambaarsti juures käima, et äkki annab veel üles ehitada hamba.
Grossi mäletan küll, tema sõnajalapilte ka. Ma olen tal koos emaga korra isegi külas käinud, too aeg, kui ema suguvõsa uuris, Mulgimaa Grossid on ju meie sugulased, Ants Gross vist uuris ka; tal oli suur individuaalmaja seal kuskil Paalalinna sisemuses, mäletan vaid, et kuidagi hämar ja süngepoolne oli tal see elamine.

Aare



11. I 2014


Tere, head jätku,

Youtube'is on üleval üks video, mille mingid Soome kokad on filminud oma Eesti-reisil mais 1991 - http://www.youtube.com/watch?v=-Fpi2q5f34I&feature=youtu.be
Seal on umbes alates 11. minutist tervelt kolmveerand tundi Viljandit - võib-olla tahad näha; Paalalinnas nad küll ei käinud, aga tiirutasid Lossimägedes, Tartu tänava ja kaubamaja ümbruses, neile tehti ekskursioon Ugala majas, ja siis sõidavad nad Männimäe kaudu lõuna poole. Mulle küll mõjus täieliku mälukiirendina, ma isegi mäletan tolle kevade sooje päevi.

Ole terve, 

Aare




tsauk,

jah, see on tuttav ja väga põnevate elementidega asi, sest olen hulga lossimägede legende jne leidnud ja edasigi jutustand. oleks rohkem aega, paneks lausa kaadri seisma paljudes kohtades ja vaataks,
et mida putkat, nurka jne:)
ja see oli väga unistav kevad mul ka, 5. kk käimise ajast kahtlemata õnnelikem. Kuigi mäletan rohkem tolle aasta juuni algust, lõpupidu, seal peetud pikka vestlust nyydse suure viljandi kooli direktrissi Ylle Luisuga, esimest pikemat flower window lindistust.
Lossimägede lugude ja Kusta Toome Margareete majas käigu lugu peaks ilmuma
märtsi Loomingus.
Just kõpitsen siin Soo viimaseid laukakesi myyrilehe jaoks. Imelik asi kogu selle värgi juures on, et ajalugu nagu ei lõpegi ära. Võiks uurida igavesti, kysida inimestelt ja aina lisanduks asju. Aga õigem kui ensyklopeedia on vist olla mälu generaator. Asustatud maastik jääbki igavesti avatuks
Mainisin toda Tõrvalille, Villem sai viimaks ta asjad yhte kohta yles riputatud.
http://www.ounaviks.ee/kago/raamatukogu/t6rvalill.htm
Vananurm oletas, et see on Adamson-Eric.
Pole olnud aega kontrollida, aga praeguses raamis see polegi nii tähtis. Raamatus on ta episoodiline tegelane ja praegu ka yks tore varju jäänd inimene, nagu Andrellergi oli (temalt leidsin yhe jupi igavamat proosat ja päris vinge luuletuse Kaos, mida vist kogus ei olnud). Võib-olla ikkagi ajan ta jälgi.

hyvk.

L.

Jelena Glazova "Plasma"

kirjastus ;Paranoia Publishing Group Inc. avaldas Jelena Glazova tekstikogu "Plasma". ühtlasi ilmus valik Glazova tekste ajakirjas Ninniku (nr 14, mai 2014). Glazova heliteoseid võib kuulda Pilveraadiost:

Juuni 2014. Glazova ja Cage by Pilveraadio on Mixcloud

Kuidas õnn tabab

Ilmunud kunagiste õnnekonverentside kogumikus "Õnne kogum" (2014), algselt ette kantud esimesel õnnekonverentsil mais 2010. Ettekande juurde käisid ka illustratsioonid, neid ma siia enam ei pane, samuti mitte linke, kel huvi, võib ise guugeldada.

KUIDAS ÕNN TABAB

Eesti Entsüklopeedia 10. köite (1998) leheküljel 605 öeldakse: “õnn, oodatud, kuid vähetõenäoline meeldiv sündmus (“õnnestumine”, õnne leidmine”, õnne omamine”), seejärel ka täiuslikkuse-, naudingu- ja rahuloluseisund (“õnnelik olemine”). Mõiste “õnn” väljendab inimese välise olemisviisi ja tema olemusest johtuvate taotluste kooskõla, mille konkreetne vorm sõltub sellest, kuidas inimene oma olemust teadvustab. Olemuslike taotlustega kooskõla saavutamist (“õnne otsimist”) on alati käsitatud kui inimese elu põhieesmärki.”

Niisiis - see on määratlus, mis mu meelest võiks olla täiesti aktsepteeritav: õnn on kooskõla, harmoonia inimese loomusest tulenevate soovide ning välise maailma asjaolude vahel, kattuvus nende vahel.

Sõnal “õnn” on kolm tähenduspesa. 1) Õnnelik olemine, lihtne, tavaline õnn, rahulolu oma eluga, happiness. 2) Õnn kui vedamine, kellelgi on kõvasti õnne olnud, ta on loteriis võitnud, tal on õnnelik käsi, luck. 3) Õnnis-olek, õndsus - see on juba püsivam metafüüsiline seisund: isegi kui inimene parajasti ei pruugi end õnnelikuna tunda, võib ta end tunda õndsana, st ta teab, et tema mitte-õnn on juba ette niikuinii lunastatud. Või on see siis selline nauding, kus küsimus õnnelikkusest kaotab juba tähenduse. Bliss, blessedness. See on religioosne õnn.

Jeesuse mäejutluses on tuntud õndsakskuulutamiste rida “Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik” jne. Kreeka algupärandis on “õnnis” makarios, selles sõnas on tegelikult need kolm tähenduspesa korraga olemas, nii et tõlkida võiks ka “õnnelikud on need...” või hoopis “vedanud on neil...”.

Kui veel rääkida inglise sõnade etümoloogiast, siis luck on inglise keeles selgesti vedamise-õnn, oletatavasti laenatud hollandi sõna geluk lühenenud vormist luk õnnemänguterminina ja on seoses nt saksa sõnaga Glück - kuid nii hollandi kui saksa keeles on need sõnad tänapäeval pigem õnnelikkust kui vedamist tähistavad sõnad. Happy ja happiness on omakorda pärit sõnast hap ‘vedamine, hea õnn’, mille eelkäijaks vanainglise keeles oli gehp ’mugav, paslik’, samast juurest on ka happen ‘juhtuma, juhuslikult ilmnema’. Blissiga on lood keerulisemad - bliss ei ole tegelikult seotud sõnaga bless. Bliss tuleb germaani tüvest, mis tähendab meeldiv, helge, lahke, aga ka soosiv, samast juurest on pärit ka blithe ‘rõõmus, lahke, meeldiv‘; bless aga on seoses sõnaga blood/Blut, ja tuleb germaani tüvest, mis tähendab pühitsema, pühaks tegema, ehk - verega ära märkima (jätkem see meelde).

Niisiis, ma tahan jõuda selleni, et kui lähtuda sellest esialgsest määratlusest, et õnn on harmoonia inimese sisemiste taotluste ning väliste asjaolude vahel, siis on selline harmoonia alati vähemasti osaliselt n-ö õnneasi - sest väliseid asjaolusid täielikult kontrollida ja suunata ei ole kellelgi võimalik. Õnne n-ö koosseisu kuulub ikka see, et ta juhtub inimesega, langeb osaks, õnn tabab inimest (happiness happens); õnne juurde kuulub alati teatav passiivsus, õnn omandab oma õige olemuse just tänu sellele, et teda ei saa vallutada, omastada, teda saab ainult vastu võtta, kui pakutakse. On olemas väljend “õnnele anduma”. Aga enne, kui inimene saab õnnele anduda, peab õnn ise talle anduma - muidu pole ta õnn, vaid lihtsalt saavutus, töö resultaat. Õnne küll oodatakse kogu aeg, aga ta peab saabuma mingis mõttes ootamatult - ootamatul ajal, viisil, kujul või lihtsalt kergemini kui oodatud või saabuma “siis, kui teda enam oodatagi ei osanud”.

Niisiis, õnnele on iseloomulik, et ta tabab inimest - et välised asjaolud tabavad inimese sisemisi taotlusi otsekui nool tabab märki. Aga ükskõik kui hoolikalt ei sihita, tabab nool märki alati ootamatult - sellest kõneles juba Zenon oma apoorias.

On aga olemas selline asi, mida võiks nimetada õnne-ekstremismiks või õnne-äärmusluseks. See seisneb püüetes seda õnne-mõistesse sisse kirjutatud lahknevust sisemise ja välise vahel täiesti ületada, maha kustutada.

Üks õnne-äärmusluse viis on nt amor fati, saatusearmastus, mis tähendab lühidalt öeldes seda, et mis tahes inimese elus ka ei juhtuks, seda aktsepteeritakse, sest see on inimese enda isiklik saatus; seda ei lükata mingil juhul tagasi. Kõiki väliseid asjaolusid võetakse nende ilmnemise hetkel sellistena, nagu nad juba harmoneeruksid inimese sisemise saatusega - happinessiks piisab sellest, et miski happens. Selline inimene oleks nagu voolav vesi, mis võib võtta igasuguseid kujusid, jäädes ikka oma väliskujuga harmooniasse - kuid vett ei ole ka võimalik murda ega purustada, sellest tema õndsus. Selline murdmatu ja väljaspoolsusele anduv inimene oleks tõepoolest õnnis.

Aga on ka teisesuunaline õnne-ekstremism: muuta õnneks vajalik väline asjaolu sisemiseks. Mingis mõttes teeme seda ju iga päev - sööme midagi maitsvat, sisestame õnne allika oma tumedasse saladuslikku sisemusse (tasub lugeda Elias Canetti “Massidest ja võimust” söömise ja sisikonna kohta käivaid peatükke).

Mehis Heinsaarel ilmus 2001. aasta oktoobri Loomingus jutt “Ilus Armin”, mis sai Tuglase preemia ning üldse üheks nii Heinsaare kui ka viimase kümnendi eesti novellikirjanduse tunnustekstiks. Loo sisu on lihtne: kuskil Lõuna-Mulgimaal Läti piiri läheduses Penuja kandis (tuttav kant - mu enda vanaema vanaisa on Penuja kalmistule maetud) on üks Armin, pooleldi mustlane, eriliselt ilus, nii et kõik naised teda ihaldavad. Lõpuks antakse ta meheks sepa tütrele Maretile. Nende vahel on tohutu metsik ja loomalik kirg, mis lõpuks ilusa Armini nii ära kurnas, et suures kirevalus lõi Maret Arminil käe otsast ja sõi selle ära. Lõpuks kustub Armin täiesti ning Maret sööb Armini ära. Tsiteerin: “Ja ta sõi ja naeris, sõi ja naeris õnnest, tundes mehe kõuesiniseid silmi oma hammaste vahel purunemas, süljega segunemas, tundes neid oma söögitorust alla libisemas, sisikonna sooja ning pimedasse sügavikku kadumas.” Ja jutt lõpeb nii: “Alles siis, nonde nelja või viie päeva jooksul, mis kulusid ilusa Armini aeglasele ja naudingurikkale söömisele, tundis Maret, et on mehele viimaks järele jõudnud. Et ta on ometi kord jõudnud sinna, kus mets ja taevas saavad üheks, kus valitsevad õnnis rahu ja igavene, taevalik armastus...”

See on niisiis kunstjutt, kus kirjeldatakse Mareti õndsakssaamist - ta sööb Armini ilu endale sisse, saab sellega üheks. Ma ei tea, millal täpselt Mehis selle jutu kirjutas, igal juhul pisut üle aasta pärast selle jutu ilmumist, detsembris 2002, sai avalikuks üks juhtum, mis oli toimunud märtsis 2001 - võimalik, et “Ilusa Armini” kirjutamise ajal. Ainult et selles juhtumis polnud Armini-nimeline mees mitte söödav, vaid sööja: Armin Meiwes, saksa pervert, kellel oli lapsepõlvest saadik tekkinud fantaasia (ehk siis entsüklopeedia määratlusele toetudes “tema olemusest johtuvad taotlused”), et ta sööb kellegi ära ja saab seeläbi tolle teisega üheks. Kunagi lapsepõlves olid tema isa ja vend, keda ta väga armastas, pere juurest lahkunud, ning sellest ajast tekkis Armin Meiwesel (mitte päris spontaanselt, vaid ema loetud sadistlike Grimmi-muinasjuttude, eeskätt “Hansukese ja Gretekese” toel) fantaasia, et ta sööb oma venna ära - mitte vihast venna vastu, vaid just vastupidi, selleks, et jääda temaga püsivalt kokku. Täiskasvanuna, pärast oma ema surma, asus ta kannibalismiteemalistest foorumitest otsima inimest, kes oleks nõus end ära süüa laskma, ja ta leidis sellise inimese - teine saksa pervert Bernd Jürgen Brandes. Selle loo juures on eripärane, et Meiwes poleks Brandest ära söönud vastu tolle tahtmist - ja see oli asja tuum: ta tahtis süüa ära inimese, kes seda ise tahaks, kes tahaks talle ise anduda, nii et sööja ja söödava vahel oleks täielik harmoonia. Ma ei lasku detailidesse, neid võib internetist leida, ilmunud on ka intervjuuraamat, kus Meiwes sellest pikemalt räägib (ta kannab praegu Saksamaal eluaegset vanglakaristust).

Tolles raamatus räägitakse juhtunust ka õnne mõiste abil: Meiwes tunneb tänini, et ta saavutas oma õnne, ta on Brandesega üks. Ka Brandese kohta ütleb Meiwes, et Brandes suri õnnelikuna, talle langes osaks tema sisima iha täitumine. Brandese täielikust õnnest jäi muidugi puudu see, et Meiwes ei olnud nõus Brandest elusast peast sööma hakkama, nagu Brandes oleks soovinud - sest Meiwese taotlus polnud teise füüsilisi kannatusi nautida, tema perverssus oli metafüüsilisem: saada üheks teise inimese ihuga mitte ainult ajutiselt ja sümboolselt, vaid kogu täiega - süüa õnneks vajalik väljaspoolsus endale sisse ning saada õndsaks, ja tema õndsus on blessing selle sõna etümoloogilises tähenduses - verega märgitud, nii nagu muistsel ajal saavutati jumalate soosing vereohvri abil.

Ma usun, et nii mõnelgi teist on juba väike iiveldus peale tulnud, nagu mul, alati kui ma sellele loole pikemalt mõtlen. Aga idee sellest, et õndsuse tagab õnne väljaspoolse allika n-ö sissevõtmine, pole ju midagi erakordset, kui me mõtleme sellele, mis toimub pühapäeviti kirikutes - armulaud. Erinevates kirikutes küll tõlgendatakse seda akti erinevalt: katoliiklased usuvad transsubstantsiatsiooni, mille kohaselt leib ja vein muutuvad pühitsemise hetkel Jeesuse ihuks ja vereks substantsi poolest, kuigi mitte meeleliste kvaliteetide poolest, luterlased (vähemalt osad neist) usuvad konsubstantsiatsiooni, mille kohaselt leivas ja veinis säilib Kristuse ihu ja vere substantside kõrval ka leiva ja veini substants, mõned protestandid peavad leiba ja veini pelgalt sümboliteks Jeesuse ihust ja verest. Tai kunstnik Kittiwat Unarrom on asja travesteerinud, pakkudes turul müüa inimjäsemetega naturalistlikult sarnanevaid pagaritooteid. Algpõhimõte jääb ometi samaks - see on õnne-äärmuslus, õndsus kui täistabamus, kus õnneks vajalikud välised asjaolud tabavad alati sisemisi taotlusi, sest nende vahel pole enam piiri. Nool ei pea märklauda tabama, nool kasvab märklauast ise välja.

Muidugi, õnne väliseid asjaolusid saab sisse võtta ka teistmoodi - nt silikoonina, implantaatidena või mingite kiipidena (kiip, mis muudab su meeleseisundit, on juba ära katsetatud, ja ükski tehniline leiutis, mida on katsetatud, ei jää kasutamata).

Kujutagem ette Matrixi filmist tuttavat maailma, kus inimestesse oleks programmeeritud õnnetunne, kus nende õnn asuks juba algusest peale mingi kiibi poolt tekitatuna nende naha all? Tehnoloogia kui õnne väline asjaolu võetakse sisse ja õnn on üleüldine. Miks siis paradiis meis ikka vastumeelse ja perverssena tundub? Sest õnnelt oleks sel juhul võetud tema tabavus.