Aegsusest

Ilmunud Eesti Ekspressi Areenis.

AEGSUSEST

Hiljuti juhtus piinlik lugu. Ma osutusin ülekohtuse valeinfo levitajaks – olin oma info võtnud ühest võrguajalehest, kus teatavasti uudise avalikustamine eelneb selle kontrollimisele ja toimetamisele, ning paisanud selle oma Facebooki-seinale, ilma et oleksin ka ise hetkeks mõtlema jäänud, kas äkki ei peaks seda mujalt netist üle kontrollima. Kukkus inetult välja, noomitused ja parastamine, mis järgnesid, olid täiesti ausalt välja teenitud.

Siis mõtlesin – näed nüüd, Aare, järgi ikka seda, mida õigeks pead, ära mine kaasa informaatilise kiirtoiduga. Alles mõni kuu varem olin oma sõpradega Facebookis arutlenud selle üle, kas võiks olemas olla selline asi nagu „uusaeglus” - mingi sihilik aegluse viljelemine, mis ei püüdleks asjade võimalikult kiire ärategemise, valmimise ja lõpulesaamise suunas. Selge, et selle eesmärgiks oleks eelkõige kvaliteet. Arutelu käigus kujunesid välja „koolkonnad” - ühtede meelest on oluline pigem tulemuse kvaliteet, aeglasemalt tehtud asjad on hoolikamalt tehtud; teiste meelest võiks keskenduda aga lausa kogemuse enda kvaliteedile, kus oluline pole eesmärk, vaid rikas ja võimalikult sügavalt läbi tunnetatud maailm ise.

Kuigi Facebook on ise kiire infoajastu vili, on ta tegelikult kasutatav ka aegluse tekitamiseks – kui sul on piisavalt selleks sobilikke sõpru võrgustikus, võib mõne arutlemise või vaidluse, mida muidu peaks ajama ühe õhtu jooksul, pikendada päevade ja isegi nädalateni. Uue meediaga kaasnenud kirjalik spontaanne keeleregister võib küll kaasa tuua pealiskaudsema ja suvalisema suhtlusstiili ja keeleoskuse, kuid samahästi võib selle registri kirjalikkust kasutada põhjalikumalt läbi mõeldud ning teistele pikemat mõlgutuseaga võimaldavate vestlusvoorude pidamiseks. Kõik oleneb ju lõppkokkuvõttes ikkagi inimeste endi hoiakust – uued tehnoloogiad ei pea tingimata olema inimese isandad. Ikka seesama igivana tõde – ole kõigepealt iseenda valitseja.

*

Nonde arutluste käigus sain ka teada, et mu uusaegluse-jutt pole midagi põhimõtteliselt uut. Juba mitu aastakümmet on kiire tehnologiseeritud progressitsivilisatsiooni vastukaaluna toiminud aegluse-liikumine (Slow Movement). See sai alguse 1986, mil Roomas Hispaania treppide juures avati fast foodi restoran McDonalds. Carlo Petrini eestvõttel algas reaktsioonina liikumine, mis on tuntuks saanud Aeglase Toidu (Slow Food) nime all ja mis paneb rõhku sellele, et toidukohtades pakutav oleks kooskõlas kohalike toidutavadega ning toormaterjal pärineks kohalikust ökosüsteemist; ühtlasi ollakse intensiivse põllumajanduse vastu, mis on küsitav nii eetilisest kui keskkonnakaitselisest aspektist.

Toiduliikumisest on aga omakorda välja arenenud terve hulk „aeglase” toimimise programme.

Tarbimist puudutab „aeglane elamine” (Slow Living), mis tähtsustab nii kaupade kui tarbijavalikute kvaliteeti (sealhulgas autentsust ning ökoloogilist ja sotsiaalset vastutustunnet). Sellega seotud „aeglase kauba” ja „aeglase moe” ideed vastustavad mõttetut raiskamist, mis uudsusetuultes sunnib üha uusi asju ostma. „Aeglase raha” liikumine püüab leida investoreid kohaliku loodushoidliku väiketootmise edendamiseks, Slow Startup on hoiak, mis püüab tolle uuelaadse ettevõtlusmudeli fookuse suunata kiirelt läbilöögilt pärisprobleemide lahendamisele.

Cittaslow püüab liiklust ja linnaelu tempot aeglustades parandada elu ja keskkonna kvaliteeti ning pidurdada linnade paisumise ning globaliseerumisega kaasnevat üheülbastumist. Sellega on seotud „aeglase arhitektuuri” kontseptsioon, mis vastandub kiire masshoonestuse tendentsile.

„Aeglase hariduse” ideaaliks on standardiseerituse asemel arutlev ja isiku õppimisvõime kiirust arvestav õpetamisviis. Sellele sekundeerib „aeglane lastekasvatamine”, kus vanemad püüavad oma laste aega võimalikult vähe kõikvõimalike ringide ja hobidega organiseerida, lastes neil seeasemel ise maailma avastada ning olles neile seejuures kaaslaseks.

Mulle südamelähedane on „aeglase teaduse” kontseptsioon, mis vastandub tänapäeval üldlevinud „avalda või hävi” (publish-or-perish) ideoloogiale ning peab oluliseks, et tulemusekesksuse asemel oleks teadus huvi- või uudishimukeskne. Uued teadmised sünnivad uurimise, lugemise ja mõtlemise teel ja kõik need tegevused vajavad aega; uusi teadmisi ei saa ette planeerida – sest siis nad poleks ju uued.

„Aeglase aiapidamise” eesmärgid on peaaegu filosoofilised või elutunnetuslikud, pidades aiapidamise juures oluliseks eelkõige looduse kulgemise tähelepanemist ning enda seotuse tajumist sellega.

„Aeglane kunst” tähendab nii loomise kui kunsti vastuvõtu eemaldumist kunstiilma võistlevatest trendidest. „Aeglane meedia” püüab pakkuda alternatiivi kiirele uudistevoole ning keskendub pigem „mittesündmuste” reaalajas kajastamisele – Eestissegi jõudsid teated sellest, kuidas Norras kanti televisioonis üle 12 tundi põlevat kaminat. Selline meedia piirneb juba kunstiga, pärinedes ideeliselt Andy Warholi kuuetunnisest filmist „Sleep”. Norras on tehtud ka teleülekandeid rongi- või liinilaevamarsruutidelt või ühe kampsuni valmiskudumisest. Mõistagi kuuluvad siia alla ka kõikvõimalikud looma- ja ilmakaamerad; Eestis on aeglast televisiooni viljelnud nt Alo-TV, pakkudes kohalikke spordiüritusi üle kandes reaalajas vaatepunkti, mis oleks kohapeal (finišijoone juures või publiku hulgast) sündmust jälgival pealtvaatajal.

Midagi sarnast on ka „aeglane reisimine”, mis püüab turismi asemel edendada varasemate aegade rännumehe hoiakut, kes reisides ka osaleb nende kohtade elus, kuhu satub, ning kogeb maailma seekaudu autentsemal ja osalevamal moel.

„Aeglane vananemine” ignoreerib läänemaailmas levinud vanaduse eest põgenemise ja nooruse pikendamise hoiakuid, pakkudes ühtlasi viise, kuidas vanadus oleks tervislik ja elamisväärne.

On olemas veel „aeglane tehnoloogia”, „aeglane disain”, „aeglane programmeerimine” - kõigi eesmärgiks efektiivsuse asemel pigem tulemuse kvaliteet ning hoidlikkus tarbija ning keskkonna suhtes. Ameerikas on olemas isegi Aeglase Kiriku algatus, mis püüab seda mõtteviisi kristliku aluspõhjaga ühendada.

On loodud Aegluse Maailmainstituut (kuigi kogu aegluse-liikumisel pole ühtset keskset organisatsiooni). Aegluse kui maailmavaate olulisimaks teoseks peetakse Carl Honoré „Aegluse kiituseks” (In Praise of Slowness, 2004). Oma sotsiaalsete ja ökoloogiliste eesmärkide poolest on need ideed muidugi sugulased nn kasvuvastase mõtteviisiga, mis vastandub majanduskasvu-ideoloogiale: pidevalt kiirenev kasv pole lihtsalt võimalik, see peab kuskil lõppema, ja see saab lõppeda kas katastroofiga või ennetava aeglustuse teel. Pidevalt kasvavad ainult vähirakud. Eestis on selles suunas ehk enim mõelnud Kaupo Vipp.

*

Maailm hakkas kiireks muutuma siis, kui oluliseks muutus minuti täpsusega kella vaadata. Selle vajaduse tekitas tööstusajastu oluline leiutis – raudtee. Rongid pidid liikuma kiiresti ja täpselt, mis tähendas, et minut muutus senisest palju tähenduslikumaks ajaühikuks, ning ühtlasi eeldas see ka erinevate jaamade kellaaegade ühtlustamist – tekkis ühtne vööndiaeg. Loodusliku päevakulgemise ning inimeste subjektiivse ajataju asemele astus välisele rangele mõõtmisele alluv objektiivne aeg. Kui tekkisid suured tehased, siis organiseeriti nende tööaeg juba täpsete tundidena, üha rohkem eluvaldkondi hakkas alluma täpsele kellaajale. Pilt, kus inimene vaatab oma taskus või randme peal olevat kella ja lausub „Mul on ainult viis minutit aega”, on ajalooliselt suhteliselt äsjane nähtus. Meie ajatajus on muutunud väga oluliseks kriteeriumiks kuhugi täpseks ajaks jõudmine, õigeaegsus.

Kummati on ka tegelikult tolle „aegluse” keskne kriteerium õigeaegsus. Aga selle kriteeriumi hindamisalus on kummalgi juhul erinev.

Ühel puhul on see mõõdetav välise mõõduga, „õige aeg” on sentimeetri täpsusega maha märgitud kuskil abstraktses ajavoolus. „Aegluse” puhul aga on asjadel ja protsessidel oma sisemine „õige aeg”. Võib-olla olekski „aegluse” asemel parem öelda „aegsus” - asjad sünnivad aegsasti, ja kui neil lasta niimoodi tekkida, saavad nad valmis „omal ajal”. Loometööga, näiteks kirjutamisega kokku puutunuil on sellest kindlasti kogemus olemas. Minul on lausa mitu erinevat kirjutamisrežiimi. Üks (nagu näiteks siinset teksti kirjutades) on selline, kus suund ja tähtaeg on ette antud, see on rongisõit, kus lihtsalt tuleb kellaajaks jaama jõuda – loomulikult on võimalik ka niimoodi loov olla, planeerides „reisi” sisse piisavalt „munemise” ja mõlgutamise aega. Nii saab kirjutada asju, mille sisu üldjoontes on juba teada. Teine lugu on aga tekstidega, mis kohuvad esile kuskilt endalegi teadmata hämarikust ning üllatavad ennastki, näiteks luuletused, mis luuletuse nime väärivad. Enamik luuletajaid teab kas või aimamisi, et „luuletus on alati targem kui luuletaja”, see tähendab, luuletus sisaldab rohkem, kui luuletaja sinna sisse on mõelnud panna. Ja et selline asi saaks juhtuda, on vaja, et tekst tuleks oma aja järgi – sellise teksti valmimise aega ei saa ette planeerida, vaid tuleb tema kujunemist jälgida ning varitseda, kuni lõpuks on selge, et nüüd on õige aeg, nüüd on ta valmis, nüüd on tal selline kuju, et ta saab ütelda seda, mida ta tegelikult tahab ütelda. Aeglus on loov, sest ta laseb esile tulla senitundmatul.

*

Üks viis aeglust praktiseerida on näiteks mitte lugeda raamatuid või vaadata filme puhtalt seepärast, et neist parajasti palju räägitakse. Teisisõnu – mitte püüda olla iga hinna eest kursis. „Kursis olemine” pärineb ladina sõnast cursus, mis tähendab algselt jooksmist. Aga millal on jooksmisel mõtet? Siis, kui peetakse jahti või kui põgenetakse. Ja veel siis, kui joostakse võidu. Aga sport sellisel kujul, nagu ta praegu on, on ka alles raudteejärgse ajastu nähtus – inimvõimed võistlevad stopperiga. Sport on puhas aja ületamise valdkond, „õige aja” edestamise kunst, ja sellisena võib-olla kogu ajastu sümptomaatilisim kultuurinähtus.

Võib-olla tulekski siis küsida: kas ma pean millelegi jahti, kas ma põgenen millegi eest, kas ma teen sporti? Ja kui ma ei tee ühtki neist, miks ma siis jooksen, miks ma ”olen kursis”, miks ma olen jooksus?

Afanasjevi kommunikatiivne blues

Loomingus ilmus arvustus Vahur Afanasjevi luulekogule "Kuidas peab elama".

AFANASJEVI KOMMUNIKATIIVNE BLUES

Vahur Afanasjev: „Kuidas peab elama”.

„Näo Kirik”, Tallinn, 2014. 80 lk.

Vahur Afanasjevi nime all on 14 aasta jooksul ilmunud viis luulekogu ja viis proosaraamatut. Tähelepanu äratab, et tegu on suhteliselt erilaadiliste raamatutega — Afanasjev ei ole ühe-meetodi-mees, vaid proovib erinevaid registreid ja võtmeid, säilitades ometi teatava kindla afanasjevliku tuuma, milleks on… Jah, see on omaette küsimus, ja sellele küsimusele vastuse leidmine on olnud üks asi, mis mind tema raamatuid lugemas hoiab. Kui vaadata üldpilti, siis näib, et Afanasjevi kaks viimast raamatut (mullune „Eesti vaarao” ja nüüdne „Kuidas peab elama”) moodustavad paari, sisaldades tekste, kus ühinevad nn. sotsiaalne närv ja teatav depressiiv-nostalgiline elutunnetus. Tundub, et sellega on üks ring täis saanud, sest Afanasjevi varasemast loomingust sarnaneb nendega kõige rohkem esikkogu „Kandiline maailm” (2000). Debüüdile järgnes järsem pööre, kaks krüptilisemat ja psühhedeelsemat raamatut (jutukogu „Kanepi kirik” 2002 ja luulekogu „kaantega viin” 2004), seejärel liikus Afanasjev puhtama sotsiaal-eksistentsiaalse groteski juurde: romaan „Kastraat Ontariost” (2005) ja proosateos „Kaadrid otsustavad” (2007, kirjutatud 2005). 2006 ilmus poeem „Katedraal Emajões”, mis oli eelnevast kultiveerituma ja väljapeetuma joonega teos, kus love-hate Tartu suhtes muutus elutundeliseks tervikmetafooriks — minu isikliku maitse jaoks on see ehk Afanasjevi seni toitvaim raamat. Neile järgnesid lihtsamalt loetavad proosateosed — teekonnaromaan „Kosmos” (2008) ja autobiograafiline ning formaati sobitatud „Minu Brüssel” (2011). Viimatised luulekogud näivad seega olevat kui algsete impulsside juurde tagasipöördumine, ent vahepealne kirjutamiskogemus on lisanud sünteesi ja vabadust.

Just see viimane ongi mind nii „Eesti vaarao” kui ka „Kuidas peab elama” puhul huvitanud ja rõõmustanud. Ma pean silmas seda, et Afanasjevi luule võimaluste ruum näib olevat üsna paindlik, sisaldades nii rämedamat roppkoomikat (mis teinekord pole isegi koomiline, vaid pigem traagiliselt sarkastiline, nagu näiteks koos Aapo Ilvesega kirjutatud „Leegionäri itk bussijaama peldikus”, lk. 28), teravat ühiskondlikku irooniat, pehmemat melanhoolset kaastunnet rataste vahele jäänute suhtes, nostalgilisi kambavaimu ja sõpruse kujutusi kui ka täiesti siirast lüürilisust. Kusjuures need registrid segunevad tekstide tasandil üsna sujuvalt. Ühesõnaga, Afanasjevi luule pole rolliluule, ta pole ka vormi- ega registrikeskne, vaid sõnumikeskne. Ja see on igasuguse sisuka kommunikatsiooni eeldus: et „mida öelda?” eelneb küsimusele „kuidas öelda?” ja põhjendab seda. Ses mõttes mõjub Afanasjevi autorihoiak elusama ja elastsemana kui mõne karmi poeetilise ühiskonnakriitiku või mõne eskapistlikumat sorti metafüüsilise luuletaja oma. Kui ma eespool mainisin afanasjevlikku tuuma, jättes lahtiseks selle kirjelduse, siis ma arvan, et põhiliselt ongi tuumaks pigem see tunne, mis lugedes tekib — et luuletuste autor ei ole lugeja poole mitte maski, vaid näoga. On tunda, et Afanasjev ei piira end mingite kindlate ampluaadega, ei raamista oma luuletajahoiakut kindlatesse teemadesse ega helistikesse.

Mõlema viimatise raamatu puhul on näha samasugust kompositsioonilist kaart — „sotsiaalkriitilistest” toonidest isikliku tundeelu ja harmooniakujutelmadeni — ja niimoodi avaneb see lehvik oma täies ulatuses. „Kuidas peab elama” puhul on kompositsioon selline: esimeses osas on fookuses kadunud/kaotatud minevik ja selle armetud riismed, teine osa koondab lähikonna ja ligimestega seotud kord iroonilist, kord tundelist luulet ning kolmas osa on teatav väljumine „ühiskonnast” isiklikku sfääri või pigem sisenemine mõningasse mitteisiklikkusse. Jah, Afanasjev kirjutab kolmandas osas lausa loodusmetafüüsilist poeesiat (näiteks „linnud ehitavad pesa” lk. 66). Samas jääb mitmehäälsus alles, kas või eelviimane luuletus „kallis võtame kärbsed” (lk. 75) on küll oma olemuselt pigem hell idüllipoees, kuid kärbeste-motiiv annab sellele tumedalt eneseiroonilise maigu; liiati „riimub” see luulekogu algupoole luuletusega „õnnelind kärbes” (lk. 12), mis kujutab allakäivat maaelu, nii et erinevad registrid on ka kompositsiooniliselt kokku sõlmitud.

Selle eespool nimetatud „oma näo” all ei pea ma silmas mingit poeedihääle unikaalset algupära, sest see tähendaks pigem mingit idiosünkraatilist monoloogi. Kõige muu kõrval on Afanasjev ka elavalt dialoogiline autor, mis tähendab, et see nägu on orienteeritud suhtlusele. Peale kohati läbilööva otseselt küsiva või lugeja poole pöörduva tooni on Afanasjev pidevas dialoogis ka teiste luuletajate ja luuleregist­ritega. „Kuidas peab elama” puhul aimasin intonatsioone nii Traadilt, fs-ilt (kumuleeruvate loetelude võte on kindlasti asi, mis Afanasjevit fs-iga seob, rääkimata tundetoonidest), (:)kivisildnikult, Juhan Liivilt (ka otsese parafraasina lk. 19), rääkimata erinevatest pop- ja rahvakultuuri intonatsioonidest. Mulle näib ka, et kui otsida Johnny B. Isotamme või Pentti Saarikoski häälele järglast tänapäeva eesti luulest, siis oleks Afanasjev ilmselt lähim pakkumine.

Iseäranis külluslik oli selles suhtes muidugi „Katedraal Emajões”, kus parafraasipildumine muutus juba omaette sõgedaks kujundiks, see lõi mulje „võõra sõna” kihtide kihisevast kompostihunnikust, mis oli osa „Tartust” kui elutundest. Mujal on see mõõdukam, just niipalju, kui parajasti kommunikatsiooniks vaja läheb. Afanasjevi tsitaadilisus pole metaluuleline, vaid ta kasutab viiteid nii, nagu kasutatakse tavasuhtluses lendväljendeid.

Niisiis, Afanasjevi „oma nägu” ilmneb eelkõige asjaolus, et ta lähtub sellest, mida tal on öelda, ilma et sooviks järgida mingeid kindlaid konventsioone. Tema luule ei seisne „poeetilistes sooritustes”, vaid suhtlusaktides.

Kui ma ennist kasutasin määratlust, et Afanasjev on sõnumikeskne, siis sellegagi ei pea ma silmas, et ta esitaks teatavaid kindlapiirilisi steitmente või deklareeriks oma maailmavaadet. Pigem on ta oma elutundeliste kildude kompileerija ning kujundistaja, tajudes seejuures väga hästi sisu ja vormi ühtsust. Kui tema tekste lähemalt vaadata, siis on näha, et vastupidi sellele, mida niisuguse temaatikaga tekstidelt võiks oodata, ei ole need üles ehitatud puänteeritud löökidena. Afanasjevi luuletused on enamasti ilma teritatud lõputa, luuletuse sisuline raskus on kogu teksti peale üsna ühtlaselt jaotatud ning puändi asemel kujuneb sisuline teravik pigem kumuleerumise kaudu. Ja kui teinekord ongi mõni luuletus puändiga, siis mõjub see pigem mingi efektse tagasi- või kõrvaleastumisena, mitte-puändina. Näiteks „Ühistu koosoleku itk” (lk. 53), mis koosneb tüütu naabri virisemisest koosolekul, lõpeb ridadega „vanamutt piiksub / ja tuul puhub / pilved sõuavad perse”. Minu meelest on see väga hea näide, kuidas halli argisusse tuuakse napilt sisse nii robustselt otsene hinnang kui ka täielik väljaastumine sellest argisusest ja vulgaarsusest — tuul ja pilved on siin korraga nii tolle tüütuse väljendused kui ka selle vastandid. Puändis on mingit ülevust, mis tuleb just sellest, et pilk pöördub vanamutilt hoopis teisale. Ja selles pole midagi tarbetult üle rafineeritud. Just sellise paindliku mitmetisuse pärast tahan ma Afanasjevit lugeda.

Mulle näib, et niisugune suhe puänti on lausa mingi poeetiline meetod (kas teadlik või mitte, pole oluline) — ka luulekogu tervikkompositsioon näib seda järgivat (pisut hägusemalt ka „Eesti vaarao”): alustatakse valulise sotsiaalkriitikaga, mis võiks lubada, et lõpuks jõutakse mingi kulminatsioonini, kuid selle asemel suubuvad need kogud intiimsesse ja isiklikku tonaalsusse. Seejuures pole tegu mingi pagemisega isiklikku koopasse, sest alguses kehtestatud noodid säilivad pinna all kuni lõpuni. Kompositsioon esitab lugejale teatava tõlgendusliku ülesande, ja vastus on minu meelest see, et isiklik sfäär pole mitte pelgupaik, vaid alglähe ja põhjus, miks on toda alguses esitatud otsesemat sotsiaalkriitikat vaja. Afanasjevlik sotsiaalkriitiline register pole heroilise rollina omaksvõetav „aeg liigestest on lahti, neetud rist, et minult nõuab paikapanemist”, vaid lähtub äratundmisest, et ühiskond on isikliku olemise paratamatu kontekst ning saab jutu- ja luuleaineks vaid seetõttu, et sellest sõltub intiimseima ringi elu. Loomulik süntees, inimnägu, millel on midagi öelda.

Mulle tundub, et „Kuidas peab elama” on ka Afanasjevi kõige melanhoolsem raamat. See viis mõttele, et tegelikult on eespool kirjeldatud afanasjevliku luulelaadi taga üks ammune traditsioon. Kas pole Afanasjevi kahe viimatise luulekogu puhul tegu teatavat laadi blues’iga? Ka blues on muusika, mis pole teravalt deklaratiivne, vaid pigem depressiivsepoolselt mõlgutav ja korrutav, see võtab ühesuguse tõsidusega teemaks nii isiklikku hingeelu kui sotsiaalseid probleeme, vürtsitades seda nukra irooniaga. Aeg-ajalt kasvab ka Afanasjevi luule rokkimiseks, aga ka blues’i üks vektoreid on viinud rock’n’roll’ini. Afanasjevi märgatav vormivõte on pidev tagasipöördumine luuletuse alguses antud motiivi juurde, kumuleerimine, parallelismide ehitamine — kas ei meenuta see vabavärssi tõlgituna blues’i meloodilist struktuuri? Võimalik.

Esimene lugemine: Savisaare kõne rahvale

Toimus aktsioon NO46,5 "Esimene lugemine: Savisaare kõne rahvale", mille tekstis oli ka Sten Tamkivi essee "Mis oleks kui..." värsistus. Siin on selle täisversioon.

On luuletaja kirjutanud muiste:

„Kui suudad unistada, ilma et

sa unistuste orjaks muutuksid,

kui suudad mõelda sihist, ilma et

su mõtted ise sihiks muutuksid,

siis sinu päralt ongi kogu maailm,

ja tähtsam veel – sust inimene saab.”

See meenub mulle, mõlgutan kui nukralt,

kas on meil mõni ilus eesmärk,

mis haaraks kaasa, inspireeriks meid,

kui mõni erakond meilt toetust otsib,

kui tema tüürida on kogu riik?

Me teame, eesmärk olema peab suurem

kui elu, aga parasjagu vaid -

nii et ta nimel vaeva näha tuleks,

kuid et ka oleks teada, kus on tipp.

Mäetipp – peaaegu pääsematult kõrgel,

kuid siiski on see kõrgus mõõdetav:

ühtaegu kutsuv, igatsusi toitev

ja ometi, sa seda rehkendada saad,

mil moel, kust kaudu unelm leiab raja.

Kuid pahatihti jääb vaid rehkendus

ning ideaal – see ununeb meil sootuks.

Reaalsust käsutada sa ei saa,

vaid ainult võrgutada, meelitada -

ja selleks kõlbmatu on realism.

Sest vaevalt jõuab Nobelini see,

kel eesmärk saada koolis mates viis,

maailma vaevalt muudab ettevõte,

mil eesmärk saada pelgalt kasumit.

Nüüd käsi püsti need, kes pärast seda,

kui teada said, et meie eesmärk on:

„Viieteist aastaga viie rikkaima riigi hulka!^"

- kes teist läks tööle eilsest innukamalt,

kes hakkas õhinaga rabama?

Me jaoks on sõna „eesmärk” liiga lame,

sest selle tagant kadunud on mõiste „siht”.

Peab hullumeelsenagi näival sihil

ju olema ka mingi nähtav mõõt,

ja igal mõõdetaval sammuseadel

on vaja midagi, mis tõstaks jala lahti maast.

Kui sinu eesmärk täitub täiel määral,

siis sinu latt on liiga madalal,

sul pole sihti, on vaid päevaplaanid:

mis tehtav on, mis „Tehtud!” - ja ongi kõik.

Kuid kus on ülejääk, see „tahaks rohkem”,

mis tegudele tähenduse loob?

On olemas üks unistamisvormel:

„Mis oleks, kui...?” See küsimus ei sunni,

paar sõna vaid, mis pinged maha laeks,

ei oleks range lubadus, vaid kutse,

mis lahti lööks me kujutlemisjõu.

Mis oleks, kui hulljulge lõtku jätaks

me sisse oma plaanimistele,

üksteisele nii annaksime ruumi,

kus eksida ja proovida me võiks,

peaasi, et on kokku lepitud,

mis üldse on me liikumise suund.

Et selgus oleks, mis on millest tähtsam -

ees see, mis on me unistus ja soov,

ja selle teenistuses rehkendus.

On suva sest, mis näitab edetabel,

kas õnneindeks või siis SKP -

kui puudub kontekst, küsimus, et „miks?”

„Mis oleks, kui...?” - see küsimus teeks vabaks,

sest vaba on vaid see, kes oma sihti näeb.

Mis oleks, kui me oleksime vabad?

Mälestusi lagendikust

Ilmunud algselt ajakirjas Estonian Art, 2006, nr 1 (18), kui õigesti mäletan, siis Eero Epneri tellimusel, taasilmunud Annelinna portaalis. 

Tulin Annelinna 1994. aasta sügisel, kui astusin ülikooli ja sain päris Annelinna lôppu, Mõisavahe tänavasse ühe toa kolmetoalisse korterisse. Tulin Viljandist, kus olin eelnevad 18 aastat elanud “bussijaama taguses” kvartalis kesklinna ja Uueveski piiril – kohas, kuhu linn oli laienenud 20. aastate alguses ning lôpliku kuju saanud 60. aastate individuaalelamute-ajastul. Minu senise elu keskmeks oli Artur Perna projekteeritud kôrge viilkatusega kolmekorruseline üürikorterite maja suure hoovi ja aiaga, milles alguses ise elasin ning mis pärast, kui elasime samas kvartalis oma majas, paistis mulle aknasse.

Ja siis äkki Annelinn – midagi hoopis teistsugust. Pikalt Emajôe luha ääres laiuv viiekorruseliste karpmajade rägastik, mille struktuur ei ole maapinnal liikudes adutav ja kus majade individuaalsus on esmapilgu eest varjatud. Ma mäletan, et ma olin Annelinnast vaimustatud, ja võib-olla oli see vaimustus sarnane nt kunagise 60. aastate Mustamäe-vaimustusega, vaimustusega linna anonüümse üleelusuuruse funktsionaalsuse idee üle. Annelinn avas minus linliku modernisti. Võimalik, et sellele aitasid kaasa ka nt 60.-70. aastatest pärit suur jalgadega raadio toanurgas või samast ajast pärinevad pildialbumid Tartust, mis perenaisel riiulis olid ja mida vaatasin, et linna vaimu sisse elada.

Paar mälestuspilti. Ma olen kolmetoalise korteri elutoas, vaatan aknast välja, kuum augustipäev, tuba ise on aga jahe. Mu pilk liigub majadelabürindi sügavikku: majad on üksteise suhtes täisnurga all, aga nurkade vahelt paistab veel kaugemaid maju, ja need tunduvad samuti olevat üksteise suhtes kuidagi organiseeritud. Tunne, et Annelinn on midagi põhimõtteliselt lõpmatut, mingi endasse keerduv süsteem, kuhu võib ära eksida, kuid eksimisest pole tegelikult midagi, sest iga koht selles süsteemis sarnaneb iga teise kohaga – sa oled alati “kohal”. Ja sellega teisalt liituv tunne, et sul on siiski üks individuaalne koht, see konkreetne aken, mille aknalauale sa võid panna oma isikliku kohvitassi. Tuba ise on vaikne, ka väljas tundub vaikne olevat, aga ometi aimdub sellest labürindist mingit visuaalset mühinat (mitte müra), mingit süstemaatilise dünaamika ülevat muusikat. Selles oli mingit erilist vabadust, “kõik on lahti”-tunnet.

Teine pilt. September, väga tuuline ilm, aga päike paistab. Mul on kõht tühi, olen ostnud mingi krõpsupaki, millest söön, kõndides Kalda teelt (Annelinna põhitänav) eemale majade vahele, istun majade vahele veetud suurele kivile – ja hoolimata sellest, et ma olen majademüürist ümbritsetud, on mul tunne, et tegelikult istun ma lagendikul, sest majad ei peata kõikjale tungivat tuult, ja majad ise on tummad – nende fassaadid ei “kõnele” mulle midagi, nad on puhas nurkadest ja sirgetest koosnev maastik. Ma olen keset Annelinna lagendikku juhuslikku toitu sööv rändur, kuskil selles maastikus asub mu koobas, aga teed sinna ei juhata mulle see maastik ise, vaid mingi liikumislogistiline teadmine majanurkadest, kus on vaja pöörata, ja majanurkadest, kus pole vaja pöörata. Ma ei liigu ruumis, ma liigun teadmises ruumi kohta. Annelinn on füüsiliselt üles ehitatud ruumiabstraktsioon, ja selles on midagi ülevat, subliimset.

Ja muidugi nood majade akendeta otsaseinad, mille lähedale saab minna ja otse üles vaadata – ehitatud tühjus, lage sein siledalt kõrgusse suundumas. Ja majade esiküljed oma kümnete akendega, mille taga sadu tundmatuid elusid: et elusid on su ümber nii palju, ja nad jäävad samas kõik tundmatuks, selles on midagi, mis vabastab sind elusolemise tõsiasja raskusest.

Veel üks täiesti uus kogemus seoses Annelinnaga on igapäevane linnaliinibuss. Kõigepealt bussipeatused, kohad, mis pole olemise kohad, neis ei püsita, vaid oodatakse, et kohe ära minna – ja ometi veedetakse sellises kohas iga päev vähemalt veerand tundi. Mina suhtusin bussipeatusse oma senise kogemuse põhjalt – et igas kohas ollakse kohal -, samuti suhtusin bussi endasse, mis minu jaoks polnud lihtsalt ajutisus kodu ja linna vahel, vaid omaette ruum koos liikuva ja uudse aknatagusega, mis iga päev kordus. Just bussisõit oma korduvuses oli Annelinna-ekstaasi kõrgpunkt, sest oma korduvuses lausa rituaalne. Ma olin bussis kohal, avatud tema ajutisusele ja efemeersusele, ma ei olnud endale välja kujundanud seda tähelepanematust, millega enamik annelinlasi bussisõidusse suhtus – nende jaoks oli see mingi lünk päevas, mida ei mäletata ja kus ollakse oma mõtetega kuskil eelnevas või tulevas. Mina aga olin siin, ja nägin kogu seda Annelinna püsivat ajutisust, virtuaalsust. Mu vaimustus oli tõepärase arvutimängu küüsi sattunud poisikese vaimustus.

Loomulikult see hajus nelja aastaga, mis ma seal elasin – sest ega virtuaalsus saa väga kaua toita. Annelinn muutus minugi jaoks mingiks tähelepandamatuks lüngaks kesklinna ja kodukorteri vahel. Seejärel elasin aga veel kaks aastat Hiinalinnas, nõukogude sõjaväelaste poolt ehitatud paneellinnakus Annelinna külje all, mis oli hoopis midagi muud – reis ajas ja ruumis, kuigi Hiinalinnast Annelinna labürintidesse võis kõndida 5-10 minutiga. Hiinalinnas võis tajuda, mis on nõukogude paneellinnaosa algupärane olemus. Annelinn oli Hiinalinnaga võrreldes põhjamaine individualistlik “töövälise elu” funktsionaalne asupaik, Hiinalinn aga jättis mulje kohast, kus tõesti ka elatakse, ollakse kohal, antakse oma kohalolekust märku akna peale pandud makkide või igahommikuse rõdul suitsetamise kaudu, istutakse majaukse ees pinkidel või kogunetakse majade vahele ehitatud putkakeste ümber õlut jooma. Seejuures pole see mingi “õdus” elukeskkond, kõiges on ikkagi tunda seda korterite kui “elamise karbikeste” üksteise otsa laotusest tulenevat ajutisuse või anonüümsuse tunnet, kuid erinevalt Annelinnast polnud see midagi, mis jäetakse sulgudesse (ja mis just seetõttu säilitab teatava võluva masinliku ja sundimatu steriilsuse), vaid miski, millesse ollaksegi mõistetud ja milles ollaksegi kohal. Hiinalinn oli tervik, ajutise elamise tihke klomp, mis püüdis kasvada püsivaks koduks; Annelinn oli diskreetsetest süsteemi komponentidest koosnev hõredus, mille ajutisus jäeti majamüüride vahele tühja tuulena puhuma, et ise varjuda oma kodukoopasse. Erinevus ei tulene puhtalt elanike rahvusest, sest mõlemas elab nii venelasi kui eestlasi; erinevus tuleb pigem sellest, et Annelinn oli ehitatud linna “lisataskuna”, kuhu majutada uusi elanikke, kes päeviti valguvad mujale linna peale laiali; Hiinalinn aga oli ehitatud suletud sõjaväelinnakuna, mis oli ülejäänud linnast eraldatud. Annelinn ehitati, et sinna inimesi “ööseks ära paigutada” (diskreetsus, hõredus inimeste elumustris), Hiinalinn aga selleks, et sinna inimesi “asustada”, “istutada” (tihkus, terviklikkus).

Tulime naisega tulema, otsisime endale 50. aastail ehitatud poststalinistlikku majja korteri, vaatega puudele ja kirikule ning kauguses paistvale tähetornile; see oli peaaegu nagu teise linna kolimine. See oligi kolimine ASULAST LINNA, “majadevahelisest ruumist” tänavasse.