07/11/2015

69 küsimärki

Kirjastuselt Lugemik on ilmunud Tõnis Saadoja "Tööd 2008-2014". See sisaldab täismahus kuut Saadoja maali- või fotoseeriat ning iga sarja juurde ka selle kohta kirjutatud teksti, autoriteks Andres Kurg, Aare Pilv, Eero Epner, Niels van Tomme, Anu Allas ja Maria-Kristiina Soomre. Kirjutasin saatva-küsitleva teksti teose "Tagasi aeda" kohta.


69 KÜSIMÄRKI

See pildisari tekitab küsimusi, sest ta on mingis mõttes niivõrd triviaalne. Kunstnik on kulutanud mitu kuud, et maalida fotorealistlikud maalid esemetest, mida ta kunagi teismelisena ekspressiivses stiilis juba maalis, ja on raske ette kujutada, et selle kõige mõte on lihtsalt neid esemeid kahes erinevas stiilis ja tehnikas näidata. Ei saa ju olla, et kunstnik on tahtnud lihtsalt kujutada noid esemeid, mis on oma praktilisest eluilmast välja tõstetud ja teenivad koolis vaikelude modellidena, abstraktsete vormide mannekeenidena. Või saab? Kas vaataja peaks otsima piltide kaudu selle konkreetse kunstniku intentsiooni, mingit kunstniku poolset aimatavat kontseptsiooni, liiati kui pildisarjale on pandud eksegeesi nõudev pealkiri, mis ei kirjelda pilte, vaid viitab mingile tõlgendatavale tähendusele? Kui vaatajale piisaks lihtsalt puhtast vaatamise elamusest, kui ta soovibki sisse elada valguse käes olelevate esemete nii-olekusse, vaikelu tardunud elus-olekusse, natüürmordi varjusurma – kui sellest piisab, siis pole küsimusi rohkem vaja. Siis on nii, nagu Canterbury peapiiskop Rowan Williams kirjeldas oma usku – "vaikiv tõe ootamine, puhas istumine ja hingamine küsimärgi kohalolekus" (silent waiting on the truth, pure sitting and breathing in the presence of the question mark, lause mida ateist Dawkins on kasutanud religioosse nonsensi õpikunäitena, kuid mille poeetiline täpsus on vaieldamatu).
Kuid küsimärgi kohalolu hakkab siiski vaikusesse küsimusi endid sigitama. Alustuseks sunnib näiteks küsima, mida selle pealkirjaga meile öeldakse – "Tagasi aeda"? On see viide "kunstniku lapsepõlvele", millest ollakse õnneks välja kasvanud nagu lasteaiast, kuid ihatakse kummati ka tagasi nagu paradiisiaeda? Küsin kunstnikult endalt ja saan kinnitust: "No see pealkiri on jah selline Arkaadiast lasteaiani"; ja lisaks veel paar konkreetsemat viidet, mis on ajenditeks olnud, muuhulgas Ristikivi "Rohtaed". Stopp, ütlen ma endale, kas ma tahan pildi taandada mõtetele kunstniku peas? Sest vaataja olen ju mina; miks peaksin ma piltidele lähenema kaudteed pidi, kui ma võin pilte oma silmaga vaadata?
Silm aga on juba küsitleva mõistuse endale külge haakinud ja usub, et vaatav silm saab piltidele ligi just küsiva pilgu kaudu. Kas on siin piltidel midagi näha, st mis nimelt peaks siin piltidel nähtud, ära nähtud saama? Mida näidatakse? Esemeid, selge see; erinevatel aegadel, erinevates tehnikates, selge see – ja siit erinevusest uurduvadki triviaalse pinna alla uued küsimused.
Küsimine tahab pääseda pinna alla. Küsija usub, et pinna all on sügavus (ja ta usub, et selle kunstniku puhul on kujutise pind kriitiline fookus, kui meenutada kas või tema tehtud teatri fotorealistlikku laemaali, mille pinna peale on kohe pärast valmimist tõmmatud kulumisjäljed). Kas pind ise annab sügavuse sisu kohta märke? Kuidas on pildi pind kaetud? Vanadel piltidel (ma nimetan lühiduse huvides kunstikooli aegseid guaššmaale "vanadeks" ja nüüdseid õlimaale "uuteks" piltideks) on pintslijäljed selgelt nähtavad, kujutatavasse on ilmselgelt sekkutud, ma näen subjektiivset värvi-iha, mille suhtes esemed saavad vaid vahendiks. Kas saab öelda, et siin on midagi kinni kaetud, teismeline iseduse-iha on laotatud üle reaalsuse enda? Võimalik. Uutel piltidel on pintslijälg põhimõtteliselt kadunud, kujutis ise ei anna mingit märki subjektiivsest sekkumisest; ma saan pilte võrreldes aru, et vanade piltide vormid on pisut välja venitatud, otsekui tahaks nad ülespoole kasvada; samuti on esemed vanadel piltidel pisut lähemal, esemed ei taha kohati pildile ära mahtuda. Ma näen uute piltide taustal (kas saab nii öelda – ühed pildid on teiste taustaks?), et vanadel toimub otsekui pealetung silma ette pandud esemetele, siin mitte lihtsalt ei nähta, vaid tahetakse midagi näha ja näidata, tahetakse midagi ise näha, kaetakse oma näitamistungiga nähtav kinni.
Kuid on siis uued pildid läbipaistvad? Kas asjade sügavus on mulle siin avali? On vaid nähtavus ise ning sügavus on teisale nihkunud. Pintslijäljed on kadunud, kujutamisest kättpidi kinni hoidev isikupära on kuhugi taandunud, iha näha ja näidata on varjule läinud asjade endi endastmõistetava nähtavuse taha. Läbipaistvuse pinna all on nüüd üks teine sügavus, mis kisub küsimusi katvast kestast läbi tungima. Pind tingib sügavuse järele küsiva hoiaku, pind osutab sellele, mis on tema all; kuid ühtlasi on ta kokkupuutepind – varjamise viis loob ühtlasi ka viisi, kuidas varjatava sügavusega kokku puututakse. Kas need pildipaarid on teinetese sügavuse vastastikuse küsitlemise stereo? Kas nad püüavad vastastikku teineteise katvat pinda kõrvale nihutada? Kas nad siis ei tea, et maal ongi puhas pind, mis on paberi või lõuendi pinnale kantud, kas nad on unustanud, et nad on Marsyased? Jah, nad ei tea, nad on unustanud, sest muidu vaataja ei usuks neid.
Kuid vahepindu on ju veelgi. Uued pildid püüavad mind uskuma panna, et nad kujutavad esemeid, kuigi tegelikult kujutavad nad fotosid. See lisab veel ühe katva vahemembraani. Uued pildid kujutavad neid esemeid ühel konkreetsel hetkel – sellist pilti poleks kunagi võimalik maalida otse natuurist, sest maalimine on ajaline tegevus, kuid need valgused ja varjud, kumad ja peegeldused on ühe kindla hetke omad. Siit on kõrvaldatud maalikunstile üldiselt omane abstraktsioon, mis tuleneb maalimise ajalisusest – siin pole midagi üle ega puudu, kujutis on täis konkreetse hetke ei-tihkust-ega-hõredust. Neis uutes piltides puudub aeg, ja kas nende maalide teatav kummituslikkus (kummituslikkus just nimelt maalidena) ei tule just sellest, et kuigi maal ise on ajaline jälg juba oma füüsilise tekkimismehhanismi poolest, siis kujutatavas ei kajastu see kuidagi? Kas ei kujutata siin mingis mõttes olukorda, mida inimlikus tajus mitte kunagi ei eksisteeri, kas pole see tegelikult miinusmärgiline abstraktsioon – digitaalne tõlge läbi ebaisikulise objektiivi (samas kui vanad pildid on analoog-ülekanded tegelikkusest lõuendile koos selle ülekande enda jäädvustumisega, nii et mingis mõttes on vanad pildid uutest "realistlikumad")? Uute piltide fotorealism ei ole inimsilma realism, vaid realism, mis asub inimsilmast väljaspool. See on peatatud tegelikkus. Kas ei sisalda need uued vaikelud teatavat transtsendentset vaikimist, mis on üle kantud värviga kaetud lõuendi ajalisusse, ometi nii, et see aeg on kujutise eksaktsusse ära peidetud? Neil piltidel (neis piltides?) on näha hetk, kuid mitte silmapilk, see pole silma pilkumisega liigendatud, vaid jäädavalt lahti oleva silma vaade, mis ületab inimliku abstraheeriva ja libiseva vaatamisvõime. Kas on need uued maalid üldse vaatamiseks mõeldud?
Selles valguses – kummad pildid on rohkem fiktsioon? Kas vanad oma ebarealistliku värvimölluga, mida võib näha vaid vaimusilmas, või uued oma silmavälisusega? Kummas on rohkem transtsendentsi? Kas transtsendentsusse kuulub rohkem subjektiivne efemeerne kujutlusvõime või pelk reaalsuse objektiivne hetk? Küsi aga küsi!
Kui vanades piltides liigub maalija subjektiivsus, kas siis uutes tõesti ei liigu midagi? Kas ei liigu nad ometi kuhugi tagasi, nagu pealkirjaga püütakse öelda?
Kui uued pildid lähevad tagasi, siis mida otsima? Kas nad otsivad samade esemete kaudu endist nägijat, toonast silma? Tookordset kätt? Või otsivad nad sama silma ja sama käe kaudu esemeid, mis tookord jäid selle käe ja silma ihade varju? Kust tuleb üldse mulje, et uued pildid lähevad tagasi? Kas siis vanad pildid on omaaegne "edasi"? Või on vanades piltides mingi paigalolek, paik, kuhu uued tagasi lähevad? Või liiguvad hoopis vanad pildid uute paigaloleku poole? Miks on vaja teineteise kaudu kaudteed minna, kas ühes või teises eraldi pole seda, kuhu tagasi tahetakse minna? Võib-olla üritavad uued pildid midagi korrata, korrata vanade piltide püüet kuhugi õndsasse aeda tagasi minna? Vaevalt et vastus mind kuhugi sügavamale juhiks, või kui juhibki, siis vanade ja uute piltide vahelisse vaikusse, sellesse tõelisse, mille kohta piltide endi vaikelud on vaid sümbolid.
Või kui liikuda pealkirja teise sõna juurde, siis kas võib öelda, et kumbki pildipoolus esindab kaht erinevat paradiisikontseptsiooni: vanad pildid lapselikku süütult loovat suhet tegelikkusesse ning uued pildid subjekti-eelset esemete ise-oleku tühjust enne head ja kurja?
Kuid kui ma püüan noid uusi pilte foto-membraani kaudu komplitseerida, kas ei tegele ma siiski lihtsustava taandamisega? Sest need pole ju siiski pelgalt fotode jäädvustused, siin on siiski miski, mis neid radikaalselt fotost eristab – kui foto on pelk valguse jälg vastavalt töödeldud materjalil, on maalimine sellesama valguse silmaline ja käeline kirjutamine. Siin on käsi mängus. Kas pole nende uute maalide eesmärgiks olla jälg – mitte valgusest, vaid – sellest, kuidas oma isikliku subjektse käe kiri on allutatud valguse neutraalsusele? On see valgus ikka neutraalne? Kas ei kuma siit mingit nõrka melanhooliat? Kui jah, siis kas see tuleb kujutisest endast, ükskõikse valguse käes vaikivate esemete kokkupuutest elava ja kõnetuda püüdva silmaga, või kunstniku subjektiivsest ajalikkuse-kontekstist, mis on juba pealkirjasse sisse programmeeritud? Või on see, mida mu püsitu silm melanhooliaks tõlgib, hoopis teatav paratamatuse atmosfäär – aja kulgemise ja esemete nii-olu paratamatus, millele kujutav käsi – ja käe kaudu kogu ajalik ihulikkus – end allutab? See allutamine toimub uutel piltidel kujutise täieliku valitsemise kaudu, see aga omakorda seisneb täielikus alistumises kujutisele. Alistuv valitsemine – enesevalitsus kui allumine neutraalsusele; täielik kohalolu, et end siis sellest kohast kõrvaldada, astuda samm tagasi – täielikku kohaollu puudujana. Olla võimalikult aktiivselt kohal passiivsena, olla tegusalt kannatlik nagu Laozi kirjeldatud tühi rattarumm kodarate keskel või anuma tühi õõnsus, mis teeb nad kasutatavaks. Kas pole pildipindade taguses sügavikus peidus just see küsimärgi kohalolu, milles istutakse ja täidetakse aeg sellega, et viia oma pintslitõmbed taandumiseni, tagasiastumiseni?
On see pildisari autori enesekohane kommentaar oma arengule kunstnikuna või kommentaar nähtava maailma olemusele, esemete ja aja transtsendentsile, mis eri hetkedel end erineval viisil varjab? Või ühinevad need kommentaarid siin?
Miks ikkagi on vanade piltide juurde uusi vaja? Milline on nende omavaheline suhe? Kas uued pildid peaksid vanu asendama? Võib-olla isegi tühistama? Aga milleks siis vanu näidata? Kas uued peaks vanu täiendama? Võib-olla isegi lõpule viima? Kuid kas sel juhul ei peaks piisama uutest piltidest? Nad peavad mõlemad olemas olema, kas või juba selle pärast, et oleks näha, et vahepeal on kunstikoolist mõned esemed kaotsi läinud, aeg on oma töö teinud (mida on aeg nendega teinud?). Kumbki pool poleks teiseta täielik – isegi nüüd maalitud perfektne fotorealism on perfektne vaid formaalses mõttes, sest kui need uued pildid ei osutaks vanadele, siis poleks seda sihti tagasi, millest pealkiri räägib. Vanad ja uued pildid osutavad vastastikku just teineteise poolikusele – kas pole nad täielikud just oma vastastikuses, jagatud, ühises poolikuses?
Kas ei ole selles poolikuste üksteisele osutavas täielikkuses kujutatud aega ennast – aeg kui poolikustest koosnev täielikkus, mis lakkaks olemast täielik niipea, kui koonduks üheks, jagamatuks tervikuks, sest kaotaks siis kohe oma sisemise dünaamika ja liikuvuse, kaotaks oma sügavuse, jääks pelgaks pinnaks, kestaks? Vastastikku teineteisele osutavad "tookord" ning objektiivi hetkes vilgatav igavik; üks oma loomupärases mööduvuses ikka tagantkäe transtsendentsi libisev, teine loomuldasa teispool silma; mõlemad siin silma ja käe juurde tagasi toodud.
Kas ma müstifitseerin? Või vaatan pärani otsa asjade ja aja pelgale reaalsusele, mis on oma liig-ilmsuses müstilisem mis tahes tooniga sõnastusest? Kas ma romantiseerin, olles silmitsi käe ja aja poolt valmis meisterdatud kujutise lummusega, maalimise igivana saladusega? Võimalik. On ju lõpuks tegemist väga kaine teosega, ja just see kainus paneb pea pööritama.

*

Kui ma sellest maaliseeriast paaril korral tuttavatele rääkisin, siis pärast teose kirjeldamist täpsustasid nad alati üle: "Mis see pealkiri oli, "Tagasi aega"?"
Ma lõpetan lõiguga Thomas Manni "Võlumäe" 6. peatüki algusest (nii nagu selle on tõlkinud ja tihendanud oma dramatiseeringus Madis Kõiv, mööda minnes Marta Sillaotsa kanoonilisest tõlkest):
"Mis on aeg? Saladus – olemuseta ja kõikvõimas. Nähtustemaailma tingimus, liikumine seotuna ja segatuna kehade olemasolu ja liikumisega ruumis. Kas polekski siis aega, kui poleks liikumist? Ei mingit liikumist, ilma ajata? Küsi vaid! Aeg toimib, tal on verbaalne koosseis, ta “aegab”... Mida ta siis aegab? Muutust? Nüüd ei ole tookord, siin ei ole seal, nende vahel on liikumine. Kuna aga liikumine, mis aega mõõdab, on tiirlev, iseendas suletud, siis sedasama on ka liikumine ja muutus, mida peaaegu rahuks ja paigalseisuks võiks nimetada; sest tookord kordab end alatasa nüüd'is, seal-olemine siin-viibimises. Ja kuna lisaks ei ole lõplik aeg ja piiratud ruum ka kõige meeleheitlikuma pingutusega kujutletav, siis on otsustatud ruumi ja aega mõtelda lõputuks – arvates, et seda on veidigi lihtsam teha. Kas on aga igaveses võimalik järgnevus, lõpmatuses kõrvalseis?
Küsi aga küsi, lõpmatuseni."

No comments:

Post a comment