JELENA SKULSKAJA
ARMASTUS VENE KIRJANDUSES 7
ILJAL JA ZAHHARIL OLI IDEAALNE
PEREELU, KUID SEE LÕHUTI ÄRA
Vene kirjanduses kutsub
õnnelik pereelu alati esile sügavat vastumeelsust. Diagnoosi on
alatiseks paika pannud Lev Tolstoi: «Kõik õnnelikud perekonnad on
õnnelikud samamoodi.» Korrates lühikeses kohtuotsuses kaks korda
sõna «õnn», kattis Tolstoi selle otsekui vatitekiga, mille all
suudavad oleskleda vaid lollid ja putukad. Kuid õnnelik perekond on
suurim mõistatus, ükski õnnelik perekond ei sarnane teisega, sest
õnne kestvus, pikkus toob kaasa kõikvõimalikke varjundeid ja
toonide sulandumisi, temporütmi, mis ei lase suhetesse tungida
igavusel ja muutustejanul.
Vene kirjanduses on olemas
liigutav ning hästi läbi töötatud teema: andunud teener, amm või
kasvataja vaatab noorhärra järele ja on valmis tema eest oma elu
andma. Puškini
suhted oma reaalse ammega, «Jevgeni Onegini» Tatjana Larina suhted
väljamõeldud ammega; «Kapteni tütre» Petruša Grinjovi ja tema
kasvataja Saveljitši suhted; lahutamatu side Gribojedovi ja tema
teenri Gribovi vahel (viimane oli võib-olla isapoolne poolvend,
vallaslastele anti vahel isandate lühendatud nimed). Nimekirja võib
jätkata meie päevini, nüüdisaegsete poeetide luuleni, mida nad on
pühendanud oma hoidjatele, kuid me näeme selles nimekirjas alati
teenri ohvrimeelsust ja peremehe ähmast, sageli hilinenud
tänulikkust.
Kuid Ivan Gontšarovi
romaanis «Oblomov» (1859) näidatakse teenri ja isanda suhteid
õnnelike ja võrdõiguslikena — perekondliku dueti osalised ei
kujuta endale elu ilma teiseta ette, armukadetsevad, solvuvad,
korraldavad stseene, torisevad, karjuvad, rõõmustavad, kannatavad,
nutavad, naeravad, mõtlevad vahetpidamata teineteisele, häbenevad
oma tundeid ja kardavad neid kõrvalistele näidata.
Mulle näib, et pikk pereelu
viib vältimatult häbelikkuse kadumiseni, inimene lakkab häbenemast
oma veidrusi, nõrkusi, puudusi, ühesõnaga läheb teisele inimesele
liiga lähedale, lubades end vaadelda kõige ebameeldivamates
üksikasjades. Tavaliselt ületab üks kahest (aga vahel ka mõlemad)
lubatud piiri ja hiljutine õrnus ja kiindumus muutuvad alguses
ükskõiksuseks ning seejärel vastikustundeks. Õnnelikus peres aga
kõikvõimalikud paljastused, haigused, haisud armastust ei sega,
vastupidi, nad mõistatuslikul moel hoopis tugevdavad liitu.
KÕIGE PAREM
Ilja Oblomovi ja Zahhari
suhetes pole vähimatki vihjet erootilisele komponendile, kuid kas
see siis määratleb pereelu?!
Näiteks toob Zahhar oma
peremehele hommikueine. Ta asetab kõik, mis ette nähtud, kandikule,
siseneb tuppa, olles ukse jalaga lahti lükanud, ning püüab jalaga
ust ka enda tagant sulgeda, kuid jalg satub tühja kohta; kandik tema
käes kõigub, sai kukub põrandale.
Ilja jälgib seda stseeni
suure iroonia ja isegi kahjurõõmuga. Talle ei tule pähegi Zahharit
aidata, ei, ta annab parastades teenrile nõu kummarduda ja sai üles
tõsta. Zahhar kummardub, kuid näeb, et tema mõlemad käed on
kandikuga hõivatud ja saia üles tõsta on võimatu. Siis ajab ta
end sirgu, virutab kandiku laua peale, küünitab tolmus vedeleva
(tuba on räpane) saia järele, tõstab selle üles oma kätega, mis
sarnanevad pigem saapataldadega, puhub saia peale ja annab selle
Oblomovile. Too, tundmata vähimatki mustakartlikkust, hakkab
einestama.
Siin on tähtis see, et
aadlik, väikeste valgete käekestega hellik Oblomov poleks mingil
muul juhul hakanud sööma põrandalt võetud saia, kuid talle oli
tähtis võita perekondlik duett, pilgata Zahhari kohmakust, irvitada
tema üle (täiesti heatahtlikult), ja seejärel juba süüa tema
käest mida tahes... Kas ei ole nii just õnnelikus perekonnas, kus
käib pidev võitlus esikoha ja oskuste nimel?!
Ja mida räägib Zahhar oma
isandast väravas, kuhu kogunevad teised teenrid, köögitüdrukud ja
kojamehed? Kord mõtleb ta välja, et tema peremees joob hommikust
õhtuni ja jookseb mingisuguse lesknaise vahet, kuigi Oblomov ei
tõuse nädalate kaupa diivanilt, kord luiskab, et peremees on
kirglik kaardimängur, aga tarvitseb kellelgi tema isanda kohta
midagi ebameeldvat öelda, kui Zahhar on valmis solvaja lõhki
kiskuma. Siis selgub, et tema isand on kõige heldem, kõige targem,
kõige hoolitsevam, temast paremat pole terve ilma peal.
Nii käituvad truud
abielunaised: nad on valmis oma meeste peale kaebama, neid laimama,
kuid tarvitseb kellelgi sõbrannadest vestlusega kaasa minna ja
väljendada oma siirast kaastunnet, kui naine elavneb viivitamatult
ja hakkab tõestama vastupidist — tema mees on kõige suurepärasem,
targem ja väärikam!
Kuid kõige tähtsam vestlus
Oblomovi ja Zahhari vahel toimub siis, kui nad hakkavad «teiste»
üle arutama. Zahhar ütleb, et peab välja kolima, sest majas algab
remont. Oblomov vastab, et välja kolida pole sugugi võimalik, sest
kolimise ajal tuleb olla ilma katuseta, kõik asjad lähevad katki,
uues kohas võtab harjumuspärase olme tekkimine kaua aega, pole
küttepuid, küünlaid, harjumuspärast toitu ega harjumuspärast
vaadet aknast. Ei! Ära sõita pole kuidagi võimalik. Mõelgu Zahhar
midagi välja, rääkigu kuidagi läbi. Zahhar ei suuda läbi rääkida
ja teatab ühel hetkel vestluse jooksul, et «ega teised meist
halvemad põle», nad kolivad ka ja ei juhtu nendega midagi hirmsat!
««Teised pole halvemad?»
kordas Ilja Iljitš
kohkunud ilmel. «Näe, mis jutuga sa lõpuks välja tuled! Nüüd ma
siis tean, et mina olen sinu silmis niisama hea kui iga teine!»»
«Tükil ajal ei suutnud
Oblomov rahuneda; ta heitis pikali ja tõusis jälle üles, käis
mööda tuba ja heitis uuesti pikali. Selles, et Zahhar kiskus ta
alla, «teistega» ühele pulgale, nägi ta nende õiguste rikkumist,
mille järgi härra oma teenri silmis pidi olema võrreldamatult
parem kui üksi teine.
Ta süvenes sellesse võrdlusse
ja püüdis selgusele jõuda, kes on need «teised» ja kes on tema
ise, mis määral oleks selline kõrvutamine üldse võimalik ja
õigustatud ning kui rängalt Zahhar teda sellega haavas; lõpuks:
kas tegi Zahhar seda teadlikult, kas see on tema tõeline arvamus, et
Ilja Iljitš
on samasugune nagu iga «teine», või lipsasid need sõnad tal
kogemata suust, ilma et ta pea kaasa oleks mõelnud. See kõik riivas
Oblomovi enesearmastust ja ta otsustas Zahharile selgeks teha,
missugune vahe on tema ja nende vahel, keda Zahhar tähistab sõnaga
«teised», et ta tunneks, kui alatu on selline suhtumine tema
poolt.»
VALIKU PUUDUMINE
Oblomov muretseb asjata:
õnnelikus perekonnas peabki nii olema, Zahharile ei või pähegi
tulla mõte võrrelda teda kellegi teisega. Mõiste «teine»
eksisteerib valiku, mängu, armuseikluste ja vabaduse ruumis,
perekonnas aga käib jutt igavesti kinnistunud väärtustest.
Ivan Gontšarov
julges esimesena vene kirjanduses luua erilist laadi õnneliku
perekonna, tõsi, ise seda ilmselt märkamata. Ta kirjutas Zahhari
tegelaskujule mingi segase armusideme, seejärel naitis ta. Aga Ilja
Oblomovi sundis autor armuma võimatult ideaalsesse preilisse Olga
Iljinskajasse («ühed pidasid teda lihtsameelseks, piiratuks,
pealiskaudseks, sest ta ei pildunud aina tarku mõtteteri elu ja
armastuse kohta, tema suust ei tulnud nobedaid, ootamatuid ja julgeid
vastuseid ega kusagilt loetud või kuuldud arvamusi muusikast ja
kirjandusest; ta rääkis vähe ja siis ka omaenese tähtsusetuid
arvamusi — ning targad ja tarmukad kavalerid hoidusid temast
eemale, kuna pelglikud seevastu pidasid teda liiga targaks») ja
seejärel määras talle elu koos lesk Pšenitsõnaga:
«Ta oli umbes
kolmekümneaastane. Nägu oli tal väga valge ja priske, nii et
palgepuna ei suutnud nähtavasti läbi tungida. Kulmusid polnud
peaaegu olemaski, nende asemel oli kaks pisut kõrgemat läikivat
jutti, mille peal kasvas hõredalt valgeid karvu. Silmad olid hallid
ja lihtsameelsed nagu kogu ta näoilmegi; käed olid valged, kuid
kõvad ja naha alt paistsid siniste soonte mügarad.»
Sisuliselt kordasid suhted
lesknaisega suhteid Zahhariga, ainult et need osutusid igavamaks,
lihtsakoelisemaks, nukramaks. Aga suhted preili Olgaga kordasid
suhteid Oblomovi tegusa ja aktiivseima lapsepõlvesõbra Stolziga,
kes lõpude lõpuks abielluski Olgaga.
Maailma kriitika analüüsib
«oblomovluse» fenomeni, mis ennetab absurdismi esteetikat, kus
tegelaste elu elu tardub, muutub pidevaks uneks, klompjateks,
moonutatud katkenditeks, mis pretendeerivad olema täisväärtuslik
elu. Kooliõpikud analüüsivad Oblomovi ja Stolzi
tegelaskujusid, süüdistades Oblomovit tegevusetuses ja Stolzi
liigses pragmatismis.
Kuid kellelegi ei tule pähe
märgata, et romaan muutub igavaks ja venivaks niipea, kui lõpeb
Ilja ja Zahhari perekonnaelu kirjeldamine.
NAINE JA KODUMAA
«Väliselt ei avaldanud ta
isandale orjameelsust, ennemini oli ta jämedavõitu, kohtles teda
nagu omasugust, pahandas päris tõsiselt iga tühja asja pärast ja
rääkis teda koguni väravas taga, nagu enne öeldud; see varjas
küll ajuti, kuid ei kahandanud põrmugi sügavat sünnipärast
ustavust, mida ta ei tundnud üksnes Ilja Iljitši
isiku, vaid kõige vastu, mis kandis Oblomovi nime ning oli talle
lähedane, omane ja kallis.»
Tšehhovil
on kaks tähelepanekut perekonna ja kodumaa kohta. Mõlemad otsekui
iroonilised ja samas ka tõsised. Ühel puhul ütleb ta, et mees, kes
murrab truudust naisele, võib jõuda kodumaa reetmiseni. Teises
kohas ütleb ta, et mees, kes reedab kodumaa, võib jõuda ka naise
petmiseni.
Ma arvan, et võrdusmärgi
pani perekonna ja kodumaa vahele esmakordselt Ivan Gontšarov.
Tema kirjeldas esmakordselt seda ohvrimeelset, armastavat
patriotismi, mis tõukab inimese surema oma iidoli, oma kumiiri eest.
Jah, nagu šamaangi
võib täiesti omamehelikult suhtuda oma iidolisse, teda raputada,
lüüa, temaga arveid klaarida, nii võib ka mees needa oma naist või
kodumaad, naerda välja tema puudusi, irvitada tema vigade üle, kuid
seejuures meeles pidada, et midagi tähtsamat ja olulisemat tema elus
pole.
See on iidne naljakas,
liigutav, märkimisväärne, vananenud, helge ja armetu tunne
naise-pere-kodumaa vastu, mida inimene järk-järgult endast välja
juurib. Inimene muutub kosmopoliidiks, kellele kuulub kogu maailm ja
kes ei taha end mingi hinna eest siduda perekonna ahelatega ega lapsi
sünnitada.
Siin on teile määratu
patriotismi näide: Zahhar armastas Oblomovi kutsarit rohkem «kui
kokka, karjanaist Varvarat rohkem kui neid mõlemaid ja Ilja Iljitši
vähem kui neid kõiki; aga ometi
oli Oblomovite kokk tema meelest etem ja parem kui ükski teine kokk
maailmas ning Ilja Iljitš
parem kui teised mõisnikud.»
Inimene, kellel on selgelt
väljenduv kodumaatunne, vaatab nagu Zahhargi maailma ära kadunud
inimeste peale ülalt alla. Nõnda vaatab ka õnnelikult abielus mees
ülalt alla ühest kirest teise tormava vaba mehe peale, kel pole
juuri ega tulevikku.
… Juhtus nii, et prantslased
tõlkisid väga kiiresti ära «Oblomovi» esimese osa (Ilja ja
Zahhari perekond) ja andsid välja eraldi raamatuna nagu iseseisva
teose. Gontšarovi
nördimusel polnud piire. Kuid täna olen minagi prantslastega
solidaarne, kes säilitasid kõik nüansid uuest perekonna ja
patriotismi ideest ning lükkasid ükskõikselt kõrvale kõik need
peatükid, kus toimub Oblomovi tegelase areng ja kirjeldatakse tema
raskesti usutavat ajalikku muutumist.
Ivan Gontšarov
polnud kunagi abielus. Ka oma kirjandusteosed pühendas ta vana truu
teenri perekonnale.
Armastus leiab alati igaviku
juures mõne nurga, kuhu pesa teha. Me võime seda mitte märgata,
mitte seda tähele panna, kuid ta juhib kõiki loomingu ilminguid,
kuigi püüab sealgi vahel nähtamatuks jääda. Kuid meil on alati
võimalus ta ära tunda, lugedes geniaalsusest puudutatud lehekülgi:
sõrmitsedes «Oblomovi» esimese osa briljandipudemeid, andestame
klassikule tema haledad saladused, mille varjamisele pühendas ta oma
suurteose kõik ülejäänud peatükid.
Tekstis on kasutatud A. H.
Tammsaare «Oblomovi»-tõlget.
-------------------------
ARMASTUS VENE KIRJANDUSES 11
KUIDAS SURNUD ARMASTADA
OSKAVAD
Vene kirjanduses on terve
kohort krahv Tolstoisid, kõik nad on omavahel sugulased, igaühel on
oma staatus, oma roll. Mihhail Bulgakovi «Teatriromaanis» heidab
kuulus kirjastaja Rudolfi autorile ette, et too jäljendab Tolstoid.
««Jäljendate Tolstoid?»
küsis Rudolfi.
Mina sain vihaseks.
«Missugust Tolstoid?»
küsisin vastu. «Neid oli palju. Kas Aleksei Konstantinovitši,
tuntud kirjanikku, või Pjotr Andrejevitši,
kes võttis välismaal kinni tsareevitšAleksei,
või numismaatikut Ivan Ivanovitši
või Lev Nikolajevitši?»»
(tlk Vidrik Kivilo)
Meenutame meiegi mõnesid
nimekaid Tolstoisid: krahv Fjodor Tolstoi – Ameeriklane, kes sai
selle hüüdnime selle eest, et ta tõesti oli ümbermaailmareisi
käigus viibinud Ameerikas; temast tegi oma tegelase Puškin,
seejärel Gribojedov, seejärel Ameeriklase onu pojapoeg krahv Lev
Nikolajevitš
Tolstoi. Lev Tolstoid teame
kõige paremini: tema kirjutas «Anna Karenina» ning «Sõja ja
rahu». On ka kuulus krahv Aleksei Nikolajevitš
Tolstoi, kes kirjutas «Kuldvõtmekese», «Kannatuste raja»,
«Peeter I», kuid erilise kuulsuse pälvis sellega, et naasis
välismaalt Stalini kutsel Nõukogude Liitu (enne seda pages
revolutsiooniaegselt Venemaalt) ning harrastas kommunistlikus
ühiskonnas külluslikku krahvilikku eluviisi, teenides
suurejooneliselt võimu. Tema lapselaps Tatjana Tolstaja on üks
tänapäeva Venemaa tuntumaid kirjanikke.
Ühesõnaga, Tolstoisid on
vene kultuuris niivõrd palju, et neid tuleb nimetada ees- ja isanime
pidi. Meid huvitab täna Aleksei Konstantinovitš
Tolstoi (1817 – 1875), kes tõi vene kirjandusse tegelased, ilma
kelleta on tänapäeva kino võimatu ette kujutada. Tõsi, maailma
kinos nimetatakse neid tegelasi VAMPIIRIDEKS, kuid Aleksei
Konstantinovitš
kasutas vanaaegset vene sõna
УПЫРЬ (kooljas). Nii ta nimetaski oma tuntud jutustuse –
«Kooljas», mis on kirjutatud 1841. aastal. Selle teose ainulaadsus
seisneb selles, et raamatut sulgedes ei oskagi me kindlalt öelda,
kas kirjeldatigi vampiire või näis see vaid nii hulluks läinud
jutustajategelasele. Kõiki müstilisi nähtusi jutustuses võib
seletada realistlikult, kuid ka kõik lihtsad olmenähtused on
varjutatud mingi saladuslikkuse ja fantastilisusega.
Jutustus algab sellest, et
peategeasele Runevskile läheneb ballil kummaline noormees ja teatab
usaldusväärselt, et saalis viibib hulk kooljaid. Nad on hiljuti
surnud, nad on maha maetud, kuid neil on hirmsat jultumust ja
häbematust ilmuda uuesti seltskonda, kuigi siin ballil viibib ka
inimesi, kes käisid kooljate matustel. Nad tervitavad üksteist
kokkuleppelise märgiga — nad laksutavad keelega. Täpsemalt, isegi
mitte ei laksuta, vaid tekitavad heli, mis sarnaneb sellega, mis
tekib apelsiniviilu imemisel.
Nõustuge, see on väga maine
seletus. Ja mõned kriitikud arvasid isegi, et Aleksei
Konstantinovitš
ei kirjutanud üldse kooljatest, vaid lõi satiiri Venemaa
suurilmaseltskonnast, kus inimesed vaid teesklevad, nagu nad elaks,
kuigi tegelikult on nad juba ammu sisemiselt surnud. Satiire see
kirjanik kirjutada oskas — just tema lõi koos vendade
Žemtšužnikovidega
Kozma Prutkovi kuju ja kirjutas selle nime all väga naljakaid
värsikesi ja aforisme, mida me kordame tänini.
Näiteks: «Kui sinult
küsitakse: kumb on kasulikum, päike või kuu? - vasta, et kuu. Sest
päike paistab päeval, kui on niigi valge, aga kuu paistab öösel.
Kuid teisest küljest: päike on parem selle poolest, et ta helendab
ja soojendab; kuu ainult helendab, ja sedagi vaid kuupaistelistel
öödel!»
Kuid ometi arvan ma, et see
jutustus pole mitte surnute ühiskonnast — ei otseses ega ülekantud
tähenduses - , vaid armastuse eri liikidest.
ARMASTUSE TEED JA RAJAD
Jutustuse peamine armastusliin
pole üldse huvitav, s.t see on traditsiooniline. Runevski armub
Dašasse,
too vastab talle, nende vahel pole mingeid arusaamatusi, nad on
teineteisele truud ja kavatsevad koos elada päevade lõpuni. Nii
tavatseti kirjutada ülemöödunud sajandil, et vabaneda
peategelastest ja keskenduda teisejärgulistele tegelastele, kes
peegeldavad autorite salakahtlusi.
Ebatavaliselt huvitav on teine
paar — Daša
võistleja, tema onutütar Sofja, kes on kokku õmmeldud
armukadedusest, ärritusest, valest ja teesklusest, ning ohvitser
Frõškin.
Sofja segab Runevskil Dašaga
abiellumast,
sunnib oma venda, et see kutsuks Runevski duellile. Kuid tegelikult
on ta juba ammu teisesse armunud (kirjanik ei räägi sellest kuskil
otsesõnu, kuid seda võib aimata). Ta naerab kogu aeg väikest kasvu
ja naljaka nimega — Frõškin
— ohvitseri üle, kes teeb tantsides ebatavaliselt kõrgeid
hüppeid. ««Vaadake palun seda kuju,» ütles ta Runevskile. «Kas
võib veel olla midagi naljakamat ja kas võib talle välja mõelda
veel sobivama nime, kui see, mille üle ta nii uhke on: tema nimi on
Frõškin!
Ta on kõige talumatum inimene Moskvas, ja mis kõige tüütum, ta
peab ennast ilusaks meheks ja arvab, et kõik on temasse armunud.
Vaadake, vaadake, kuidas tema epoletid laperdavad õlgadel! Mulle
näib, et varsti murrab ta parketi sisse augu.»»
Siin on näha A. K. Tolstoi
imeväärset psühholoogilist taju, mis kulub väga ära edasises —
ja mitte ainult vene — kirjanduses. On inimesed, keda tõmbab kõik
ebatavaline, korrast ja üldtunnustatud normidest kõrvale kalduv.
Selliseid tõmbab talentide, loomupäraselt andekate, kangelaste,
esmaavastajate poole. See on eelkõige selliste naiste omadus, kes on
valmis järgnema tunnustamata kunstnikule, leiutajale või
professionaalsele kelmile maailma lõppu, vaesusse, häbisse...
kuulsusse ja raha juurde. Neid
on maailmakirjanduses korduvalt kirjeldatud, teistsugune elu on nende
jaoks mage, neist saavad narkomaanid, erilisuse himukad
degusteerijad. Kuid on ka paroodiline, karikatuurne kujutis sellest
tõmbest ebatavalise poole. Sofja püüab kogu aeg olla ebatavaline —
pillub pidevalt teravusi, peksab keelt, kuid teeb seda jämedalt,
kohatult, jäljendavalt, andetult ja ebaoriginaalselt. Ka tema
pilgete objekt Frõškin
on ebatavaline oma kohatuse, hüppamise, väikse kasvu,
kärarikkusega, tema ebatavalisus on karikatuurne. Kuid see on ikkagi
ebatavalisus, mida Sofja taga ajab. Ja sellised karikatuursed,
madalad, kurvad ebatavalisused armuvad meelsasti teineteisesse,
simuleerides juba koos (ja teineteist julgustades) ekstsentrilisust,
kummalisust, kohatust. Sellistele inimestele pole omased söakad
teod, vaid metsikud väljaastumised, nad šokeerivad
oma lodevusega, matslusega, mitte teravmeelsusega. Kuid seda piiri
tõelise ja mööduva, odava ebaordinaarsuse pole kaugeltki alati
võimalik näha, teistel inimestel läheb päris kaua aega, et
võltsingust aru saada ja sellest vastikusega ära pöörduda. Nii ka
jutustuses — Sofja vend kutsub alguses Runevski duellile, kuid
seejärel mõistab, kui valelikult ja eemaletõukavalt on tema õde
käitunud.
Too aga sõidab koos oma
Frõškiniga
pealinnast kaugele Simbirskisse, kus täiesti tõenäoliselt võib
saada seltskonna esidaamiks ja saavutada kuulsust oma
originaalsusega. Teda hakatakse kartma ja temaga ei taheta tülli
minna, ta hakkab keelt peksma ja laimu levitama oma mehe toetusel,
kadestama ja taga kiusama igaüht enda ümbruses on tõeliselt
originaalne. Arvan, et Sofja on üks meie päevade kõige tähtsamaid
tegelaskujusid!
VAMPIIRIDE KÜSIMUS
Daša
vanaema Marfa Sugrobina on vampiir. Ta on joonud oma lihase tütre
verd, nüüd kavatseb hukutada ka Daša.
Kuid tema varasem elulugu on samuti täis armastust. Hirmsat
kirglikku armastust. Legendi järgi laskis Marfa oma suguvõsalossi
sisse armukese, rüütel Amvrossi, soovides oma mehe surma. Kuid
rüütel Amvrossi, olles tapnud Marfa mehe, ei suuda peatuda: ta
käsib tappa ja põletada, hävitada ümberringi kõik elava, sest
kuriteoiha osutub tugevamaks armujanust. Kui armujanu võib
kustutada, siis verejanu ei vaiki, vaid nõuab üha uusi ohvreid.
Selle legendi on A. K. Tolstoi edasi andnud värssides, sellise
romantilise raevuga, mis mitte niivõrd ei mõista kuritegu hukka,
vaid pigem pisut imetleb seda. Suured kurjategijad meelitavad sageli
enda ligi ebakindlaid hingi, veendes neid selles, et süütu veri
võib voolata karistamatult, et võib veristada ja tappa ning
seejärel pidutseda ja lõbutseda laipade kõrval.
See barbarlik teadvus tõukab
inimesi tänapäevalgi mõttetutele kuritegudele; on inimesi, kes on
õnnelikud ainult tapatalgutel. Mingis ülekantud poeetilises mõttes
nad ongi ebasurnud, vampiirid, sortsid. Selle ülekantud mõtte autor
säilitab: keegi ei sega lugejal eemalduda kangelaste nägemustest ja
unenägudest, viirastustest ja vanadest tolmustest raamatutest ning
pidada Sugrobinat armsaks eidekeseks ja tema sõpra veidrikust
vanameheks.
Finaalis jõuavad Daša
ja Runevski järelduseni, et mingeid ebasurnuid pole olemas. Kuid
siis näeb Runevski Daša
kaelal väikest haava; selgub, et tol ööl, kui Marfa Sugrobina
suri, jäi Daša
kuidagi hirmus nõrgaks ja märkas seejärel, et tema padi on verine.
Ja siin naasevad mõtted ebasurnutest ja vampiiridest taas tegelaste
juurde. Kuid mingeid lõplikke tõendusi pole. Nõustuge, oleks ju
lausa igav elada veendumuses, et müstilised sündmused leiavad aset
ainult meie kujutluses, ja et armastus on ainult suhkrune: inimesed
nägid teineteist, armusid, elasid kaua ja õnnelikult ja surid samal
päeval.
Tegelane, kellel pole luukere
kapis, pole kunagi kirjandust ega lugejat huvitanud. Meile meeldib,
et unenägu vaidleks ilmsiolekuga, fantaasia tegelikkusega, müstika
olmega, et saladus tuleks ootamatult avalikuks, ja seda poleks saanud
ära aimata, kuid siis tuleb välja, et iga saladuse juurde leidub
muukraud.
A. K. Tolstoi kirjutas
edaspidi, pärast «Kooljat», palju ajaloolise teemaga teoseid: teda
hämmastas ajaloo puhul alati see, et inimesed oma enamikus,
hulkadena, lähevad nurisemata hukkamisele, ei pane vastu, hukkuvad
otsekui ükskõikselt, otsekui polekski tegu ainulaadse eluga, vaid
hingetu eseme eluga. Veel mõistatuslikum oli tema jaoks see, et
inimesed loobuvad leplikult mitte ainult elust, vaid ka armastusest.
Arusaamatus muutus raevuks ja raev satiiriks. Ta kirjutas terve
tsükli ajaloolisi näidendeid, ja ühega neist, «Tsaar Fjodor
Joannovitšiga»
avati 1898 Moskva Kunstiteater, millega oli nii tihedalt seotud
Mihhail Bulgakov, kes kirjutas just sellest kollektiivist oma
«Teatriromaani», kus mainitakse Aleksei Konstantinovitš
Tolstoid, nagu rääkisin siinse peatüki alguses. Võib-olla ei
valinud Bulgakov juhuslikult arvukate Tolstoide hulgast meie tänase
jutu kangelast, vaid just seepärast, et anda vihje sellele, et tema
romaanis räägitakse just nimelt Kunstiteatrist, mis algas Tolstoi
näidendiga?
Vene kirjanduses on väga
palju salajasi riime, salasidemeid; kirjanik mainib salaseoseid isegi
mitte niivõrd lugejale, kuivõrd iseenda jaoks, rõõmustades oma
kirjanduses ja kultuuris leiduvate asjade suguluse üle.
Teisalt, miks ainult oma
kultuuris? Jutustuse «Kooljas» kirjutas A. K. Tolstoi John William
Polidori suure mõju all. Polidori oli Byroni ihuarst, Byron
tutvustas teda Mary Shelleyga. Ükskord õhtul otsustas kogu
seltskond aega viita õudusjuttude väljamõtlemisega. Mary Shelley
mõtles siis välja oma kuulsa Frankensteini, Byron tegi vampiiriloo
visandi, mida ta hiljem edasi arendama ei hakanud. Polidori jättis
Byroni jutustuse meelde ja kirjutas selle motiividel «Vampiiri»
(esimene ingliskeelne teos vampiiridest), saavutades kärarikka menu,
«Vampiir» tõlgiti vene keelde, A. K. Tolstoi luges seda, ja
edasist te juba teate...
--------------------------
EESTI KAARDIPAKI „PADAEMAND”
Igal
maal leidub salapäraseid, võimukaid, suursuguseid vanamutte, kes
säilitavad traditsioone, mida mõistavad ja mäletavad vaid nad ise,
ja iga turist tardub sellise vanamuti ees austusest ja väriseb
eelaimusest, et talle võidakse avada mingi saladus. Need vanamutid
külastavad Hispaanias kindlasti veriseid corrida'sid,
nad on briljante täis riputatud ja peavad
rangelt silmas oma lapselapselapsi, et nood ei pööraks oma silmi
ära surevalt härjalt, just nemad viskavad taskurätikuid võidukale
matadoorile, kui too kannab areenil ringi ära lõigatud härjakõrva,
mis põleb verest nagu tõrvik. Itaalias kannavad need vanamutid
luksuslikke naaritsakasukaid, nende podagrahaigete jalgade otsa on
tõmmatud pitssukad ning
kontskingad viivad konstruktsiooni lõpule; vahel veetakse neid
ratastoolis mööda Colosseumi, kuid ka halvatuna mäletavad nad oma
tiitlite krahvlikke varemeid. Kunagi olid sellised suursugused
vanamutid olemas ka Venemaal: nad asusid 20-ndail aastail ümber
kojamehekorteritesse, kuid säilitasid oma kuningliku rühi ja
lihvitud kõne ka siis, kui neid saadeti laagritesse ja anti neile
süüa ainult heeringat ilma veeta. Tšekaa
– NKVD – KGB töötas raamatupidajaliku täpsusega: maha lasta
kõik Bestuževi kursuste [Peterburis 1878-1918 tegutsenud naistele mõeldud kõrgkooli tasemega kursused, mille asutaja ja esimene juhataja oli ajaloolane Konstantin Bestužev-Rjumin. Tlk.] lõpetajad, panna vangi nende kasvandikud, saata asumisele nonde
kasvandike lapsed ja lapselapsed...
Eestis
polnud pärilike intelligentide hävitamiseks piisavalt aega. Ma
mäletan neid säilinud eesti vanamutte 70-ndate algusest, kes
istusid „Pärli” kohvikus: nende sinakaks tõmbunud juuksed olid
seatud ideaalseteks lokkideks, nende lumivalged pluusid olid õrnalt
tärgeldatud, kurgu juurest oli pluus kinni pandud vanaaegse
hõbeprossiga, mis oli imekombel üle elanud kõik kurjad ajad ja mis
oli alles hoitud
võib-olla nälja hinnaga. Nad istusid
lauakeste taga
kolme-neljakesi, tellisid koorega kohvi ja piruka ning vestlesid
aeglaselt, nad ei kummardanud näoga tassi juurde, vaid tõstsid
selle huulte juurde, nad ei võtnud pirukatükke sõrmedega, vaid
murdsid väikseid tükikesi lusikaga, pudistamata seejuures midagi
maha. Nad ei tõstnud kunagi häält, nende põski ei katnud puna,
nad ei pungitanud ega pööritanud silmi, nad ei tundnud sõna
„seltsimees”, kuid reageerisid sõnale „proua”. Nad olid
haprad nagu lehekesed herbaariumist, nende jõud ei seisnenud
protestis nõukogude võimu vastu (nad ei saanud seda millegagi
ohustada!), kuid nad ei pannud seda võimu tähele. Ei pööranud
sellele tähelepanu, nii nagu intelligentsed inimesed ei pane tähele
lauakaaslase eksimust, kui too on soustikausi endale sülle tõmmanud.
Ja uskuge mind, need vanamutid määrasid elu tooni. Neil olid
koolitatud lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed, kes olid
korrektsed, jahedad, valdasid mitut keelt, oskasid lugeda noodikirja,
käisid teatris mitme keele ja noodikirja oskajad, teatriskäijad ja
tundsid ideaalselt etiketti.
Ma
olen sügavalt veendunud, et siia sõitnud inimese jaoks tundus
Tallinn välismaana mitte ainult ega isegi mitte niivõrd seepärast,
et siin olid kaunid kohvikud, vahukoor, vanaaegsed tornid, kitsad
tänavad ja väga (väga-väga) suhteline loominguvabadus. Ei,
loominguvabadus oli kogu Nõukogude Liidus enam-vähem samasugune, ja
tuttavaid dissidente oli mul Piiteris ja Moskvas palju rohkem kui
Tallinnas ja Tartus, keelatud kirjandus käis käest kätte seal
julgemini kui siin, ja ka raadios «Vabadus» ja BBC-s nõustusid
meelsamini esinema mu sealsed julged sõbrad. Asi oli selles, et kuni
olid elus nood vanamutid, seni ei kadunud tuulde endine elu, endine
demokraatia, kodanliku korra ja protestantluse vaim — ja
see kohustas paljuks. Nende juuresolekul oli piinlik olla veendunud
kommunist ja leninlane, oli häbi rääkida kroonukeelt, loomulikult
inimesed tegid seda, kuid kerge küünilise muigega, mingisuguse
andekspaluva irooniaga, ning tekkis eriline tingmärkide keel, mis
vihjas sellele, millest inimesed tegelikult unistasid.
PROTEST
POLE AINULT LÄBILÕIGATUD VEENID
Ükskord
ütles Jevgeni Rein mulle, et Jossif Brodski otsustas asumisel
viibides protestiks mitte hambaid pesta. Ma imestasin selle üle.
„Kas
sina oleks siis tahtnud, et ta oleks endal veenid läbi lõiganud?!”
hüüatas Rein.
Niisiis,
Eesti meelitas sellega, et oskas nõukogude võimust eemale hoida
argielu korralduses: siin polnud kombeks olla matslik, jõhkrutseda
ega vestluskaaslase peale karjuda. Siin polnud ametnikel kombeks end
isandatena ülal pidada, nagu see oli teistes liiduvabariikides. Siin
polnud kombeks kokku varastatud rikkust teistele näitamiseks välja
panna. Siin oli isegi ülemustel piinlik viimati ilmunud raamatud
läbi lugemata jätta, mitte olla kursis viimaste
kultuurisündmustega, olla võhikuks peetud. Siin oli häbi
korraldada protektsiooni oma sugulastele. Siin võis ministri poeg
minna tööle kelneriks ja ministri ema koristajaks, ja see oli
kõigest protestantlik austus igasuguse ausa töö vastu, see oli
horisontaalne väärikus, mis ei unistanud vertikaalist. See oli,
uskuge mind, võimas protest võimu vastu, mis uhkeldas oma
harimatuse ja jämedakoelisusega.
Ma
mäletan, kuidas isa saatis mind (ma olin 12-13-aastane) kuhugi oma
käsikirja ära viima. Ma koputasin, sisenesin, suures kabinetis
istus palju inimesi, nad vaatasid mind vaikides, mina panin samuti
vaikides mapi laua peale ja jooksin välja. Kümne minuti pärast
helistati isale:
„Grigori
Mihhailovitš, mis põhimõtete järgi te oma tütart kasvatate? Ta
tuli sisse ega tervitanud... poleks teist seda oodanud...”
„Mind
ei tervitanud ka keegi!” kaitsesin ma ennast.
„Sina
sisenesid, sina pead esimesena vanemaid inimesi tervitama, jäta see
kogu eluks meelde!!! Sa tegid mulle häbi!!!”
Ja
see õudus metsikust, jubedast, isa häbistanud teost on mulle
tõepoolest kogu eluks meelde jäänud.
Ma
mäletan, kuidas Lennart Meri jutustas oma säravast isast, kes oli
sunnitud metsas maasikaid korjama ja neid klaasikaupa turul müüma;
ta rääkis sellest ilma kurbuseta, tööd hindama harjunud inimese
uhkusega – isegi kui see töö ei vasta inimese seisusele. Me olime
presidendi juures Moskva võttegrupiga, pärast kohtumist tõusime ja
liikusime välisukse poole, Lennart tõusis laua tagant, nihutas kõik
meie toolid korralikult laua äärde ja alles seejärel tuli meid
ukse juurde saatma. Vaat see oli õppetund! See mõjus tugevamalt kui
see, kui Lennart mingil vastuvõtul peatas ühe ministri ja pani
tollel pintsakunööbi kinni!
Minu
kursuseõde ütles ühel peol mulle (me olime väga kõvasti joonud):
„Ma
lähen mehele ainult eestlasele.”
„Miks?”
„Sest
purjus eestlane on samamoodi härrasmees nagu kainegi.”
Noh,
tegelikult kirjutab sellest ka Sergei Dovlatov.
Intelligents
unistab vabadusest. Seda unistust täide viima hakkavad hoopis teised
inimesed – segaseisuslased, anarhistid, terroristid, inimesed, kel
pole kahju ei endast ega teistest. Ja esimene, mida võitjad teevad –
nad hävitavad intelligentsi, kes on oma vanamutijõuga alal hoidnud
vabaduseusku.
Nõukogude
võim ei suutnud eestlastest välja juurida ei sõltumatusejanu,
kultuurikirge, igapäevast kunstivajadust, korrektsust, ideaalset
kasvatust, austust vanemate vastu, oskust end valitseda kõige
keerulisemates ja riskantsemates olukordades ega ka põlevat soovi
säilitada ja hoida oma kaunist musikaalset keelt, oma laulukultuuri,
oma traditsioone ja tavasid. Kuid seda, mis on olemas Lutsiferil,
leidub kahekordselt Jumala juures. Selle, kes ei anna vaenlasele
alla, võib maha lüüa oma sõber. Ma katkestan oma arutluse poolelt
sõnalt. See on eesti intelligentsi enda otsustada, mil määral
vabadus ja sõltumatus on avaldanud mõju tema arvukusele, tema
traditsioonidele, kasvatusele, korrektsusele, isiklikule
väärikustundele, demokraatlikkusele... Ma ju mäletan neid
vanamutte, kes on mind etiketi asjus palju õpetanud...
TALLINN
OLI KÕIGE VÄLISMAISEM VÄLISMAA
...
1980. aastate alguses tuli Tallinna tollal väga kuulus luuletaja
Bella Ahmadulina ja tahtis minna kunstnike ja kirjanike „Kuku”
klubisse, mis asus tollalgi praeguse Vabaduse väljaku ääres. Nüüd
on see lihtsalt umbse suitsuruumiga keldrikõrts, aga siis lasti
sellesse väiksesse restorani ainult klubi liikmeid ning klubisse
võeti vastu peaaegu nagu vabamüürlaste looži – läbi keerulise
soovituste ja järelekatsumiste süsteemi. Arvati, et just seal,
„Kukus” võib kunstnik mitte ainult end täis juua (seda võib ju
kõikjal!), vaid ka karistamatult rääkida.
Bella
tundis end hetkega „Kukus” omainimesena: otsekui oleks väline,
näiv elu jäänud klubi uste taha ning saabunud oleks teistsugune,
tõeline elu, mis hoidis endas varjulisi ütlematajätmisi. Ja need
ütlematajätmised, see saladus, mis oli peidetud tubakasuitsu sisse,
tuntud kirjanike ja kunstnike joomisest pisut tursunud nägudesse,
luges Bella läbi. Meie lauas vahetati ümber juba mitmes karahvin;
järsku tõusis Bellapüsti, läks saali keskele, kummardas maani ja
hakkas lausa lauldes nutma: „Andestage mulle! Andestage, et ma pole
midagi teinud selle heaks, et teie kaunis maa saaks iseseisvaks!
Andestage, et ma pole midagi teinud teie vabaduse heaks, mis teile
kindlasti saabub!”
Stoppkaader.
Hääl on välja lülitatud. Keegi ei liigatanud. Bella seisis
hämmeldunult keset saali ja naasis noruspäi laua taha. Meie juurde
tuli üks klubi püsikundedest ja soovitas meil vaikselt, kuid
kategooriliselt lahkuda. Boriss Messerer hakkas närviliselt ja
väljakutsuvalt seletama: Bella on suur luuletaja, ta ise on
kunstnik, teda vapustab selline reaktsioon tema naise siiratele
sõnadele.
„Teil
on parem lahkuda! Uskuge mind, teil on parem lahkuda.” Ja juba
suruti meid uste poole ning meid saatsid jäigad ja külmad pilgud.
Ja
alles veerand sajandit hiljem sain ma teada, mis tollal juhtus. Ma
rääkisin sellest loost epateerivale ja häbematule
kirjanduskriitikule Vaapo Vaherile; ta noogutas süngelt, ohkas ja
ütles lõpuks:
„Mina
ju jõin samuti tol õhtul klubis. Saad aru, me olime kõik tollal
KGB-l kirbul, aga Bella Ahmadulina rääkis nii hingestatult ja
lahtiselt, et me arvasime: organid on korraldanud järjekordse
provokatsiooni...”
Sellega
tahan ma öelda, et jah, Tallinn tekitas mulje välismaast, aga ta
kuulus sama kupli alla, kuhu ka kogu Nõukogude riik.
Teatavasti
elas Tallinnas kolm aastat, 1972-1975, tulevane vene kirjanduse
klassik Sergei Dovlatov. Vene kirjanduse kaardile tekkis tänu temale
tollane Eesti. (Tuleb välja, et kirjanduses peetakse ka sellist –
territoriaalset – arvestust. Inglise Bookeri esindaja kiitis just
selle eest minu romaani „Marmorluik”: „Esmakordselt on vene
kirjanduse kaardile ilmunud sõjajärgse Eesti üksikasjalik elu,”
ütles ta.) Niisiis, kirjastuses Eesti Raamat pidi Aksel Tamme
jõupingutuste tulemusel ilmuma Sergei Dovlatovi raamat. Kuid ei
ilmunud. KGB keelas raamatu väljatuleku seepärast, et Dovlatovi
teise teose käsikiri leiti läbiotsimisel ühe dissidendi juurest.
Ja keegi ei saanud midagi teha – Dovlatov sunniti lahkuma
ajalehest, kus ta töötas, ta naasis Piiterisse, kus talle ei antud
asu ning lõpuks suruti välja Ameerikasse. Nii et sõnavabaduse
suhtes ei erinenud Eesti elu kuigivõrd muudest kohtadest; muidugi
mingeid hinnaalandusi siin tehti, kuid need ei läinud vastuollu
partei ja keskkomitee üldise püsiliiniga.
Kuid
elustiil, olme, kõik, millest ma enne rääkisin, üldine
intelligentsuse atmosfäär olid ebatavaliselt ligitõmbavad. Siin
elas oma elu viimased aastad David Samoilov, kelle juurde Pärnusse
tuli külla kogu Moskva luule- ja teatrieliit; ta tõlkis
suurepäraselt eesti luuletajaid. Siin, Tartus, luges luuletusi
Jossif Brodski, kes kirjutas pärast, et tema silm puhkab
Eesti tornikiivritel. Siin viibis sageli Jevgeni Rein, kes tõlkis
eesti luulet ja kirjutas palju luuletusi Eesti kohta. Siin vaimustus
elust Vassili Aksjonov, kes ülistas Tallinna tänavaid, supelranda,
blondiine, siin esines Bulat Okudžava...
Kuid
sellest on juba nii palju kirjutatud, et ei tahaks end enam korrata.
Raske on leida vene kirjanikku või luuletajat, kes poleks siin
viibides Eestisse armunud. Mulle aga, kes ma olen siin elanud kogu
elu, tuli tahtmine ülistada neid vanamutte, kellest pole vist veel
keegi kirjutanud.
Seda
enam, et mõne aja pärast kavatsen ma ise saada üheks neist.
No comments:
Post a Comment