Mul läheb halvasti
Mul läheb halvasti, sest ainsa inimesena sel maal olen ma tänulik
selle eest, mida maailm mulle pakub. Jah, kuid samavõrra panen
ühtlasi tähele, mida kõike maailm mulle ei paku.
Ma elan Austrias. Rikkal maal, kus kõik on rahulolematud.
Alati on piisavalt raha, ja kui raha pole, on alati kuskil piisavalt
süüa. Aga mida peaksime söögiga tegema, kui meil pole nälga?
Sina, kes istud ikka seal üleval ja jagad ressursse: Palun, palun!
Mul pole enam sööki vaja! Mul on juba kõht täis! Rohkem täis,
kui täis võib üldse kõht saada!
Sellel maal on puudus näljast ja surmast! Seepärast hävitavadki
nii paljud inimesed ennast! „Kas tohib teile veel midagi pakkuda?“
Jah, tegelikult võiks küll veel midagi pakkuda! Tsüaniidikapsleid,
kui sobib! Aga palun suhkruvabu, ma olen nimelt diabeetik! Peale
selle on mul veel laktoositalumatus ja ma olen vegan. Ma tahaksin aga
seevastu elada maal, mis voolab piima ja mett. Ja kas te võiks palun
ka piima delaktosifitseerida ja lehmad taimedega asendada ja
mesilastele korralikult maksta, muidu korraldan ma siin veel
näljastreigi!
Minu kodus on üks lihasööja taim, aga kuna ma olen vegan, siis
peab ta ka minu elustiiliga sobituma, seega olen ma ta ümber
õpetanud veganist lihasööjataimeks.
Teadlased on välja selgitanud, et inimkeha rakud uuendavad end
täielikult iga seitsme aasta tagant. Kui seitse aastat ainult
taimedest toituda, siis koosneb inimene defakto ainult taimedest ja
võib lõpuks iseennast süüa, ilma et ta seejuures süümepiinu
peaks tundma. Aitäh, teadus!
Me oleme teadusele nii palju tänu võlgu! Nagu näiteks aatompommide
ja heaoludepressiooni eest! Progress viib meid edasi! Kui me tagasi
läheme, saab meist katk, kui seisma jääme, siis vähktõbi, ja kui
me edasi läheme, siis võib-olla mõlemad!
Farmatseudid otsivad aastate kaupa vahendit, mis vabastaks meid
kõigist elu hädadest ja täiesti ootamatult tuleb neil välja
surmav viirus.
Ma võiksin nii paljude asjade üle siin maailmas nördimust tunnda,
aga õnneks on selle vastu ju tabletid olemas. Ainult kahjuks mul
pole neid.
Mis tabletid need minu rahakotis siis on? Ahsoo, ei, ei, neid võtan
ma vaid kümme korda päevas oma tabletisõltuvuse vastu. Ja ma olen
ka suitsetamisest loobunud ja imen sestsaadik sulatatud plastikut ja
vestlen iga päev kolm tundi oma arstiga kiirguse kahjulike mõjude
vastasest vahendist! Mingil moel pean ma ju oma igapäevase vähidoosi
kätte saama.
Nii et andke mulle nüüd palun lõpuks mu delaktosifitseeritud piim,
minu mesilasvaba mesi ja minu suhkruvabad tsüaniidikapslid.
Sest ma lähen nüüd koju ja söödan end oma veganist
lihasööjataimele.
Roosad prillid
Ma ostsin endale roosad prillid. Sestsaadik tunnen end, nagu oleks ma
armunud. Mu äratuskell teeb nüüd linnusädinat ja et seda
tasakaalustada, olen linnud oma aias helisema dresseerinud.
Kuna kannan prille päeval ja öösel, olen oma seinad
komplementaarvärvidega värvinud, et nad jälle valgetena
paistaksid, muidu pööran ükspäev täitsa ära. Vastupidi
roostevabaks teraseks tugevdatud roosadele pleksiklaasprillidele ei
hoia armastust kahjuks igavesti alal. Ka siis mitte, kui kleeplindiga
kõvasti kinni panna. Et seda meeles pidada, olen lasknud endale
lõplikkusemärgi pahkluule tätoveerida. Selle saab vähemasti jälle
maha pesta.
Mõnikord vahin seda lõplikkusemärki ja mõtlen järele.
Mõnikord esitan endale nii raskeid küsimusi. Nii raskeid küsimusi,
et tunnen end äärmiselt lahedana, kui ma neid luuleprõmmul ette
loen.
Ma tean, et ühel päeval ma suren. Wow, näib mulle, ma olen niii
vinnge.
Ma olen Stepihunti lugenud, ma olin siis 11. Ja ma elan veel. Sest ma
ei saanud sellest raamatust aru.
Ma nägin Fightclubi, kui ma olin 12, ja ma elan ikka veel. Sest film
oli algkeeles ja ma ei saanud süžeest aru.
Ma arvasin, et film räägib kahest tüübist, kes teineteist
vastastikku klobivad ja üks neist muutub lõpus nähtamatuks.
Mõnikord näen sind unes. Ja unes pole sul midagi seljas. Kuid see
ei tule sellest, et ma peaks sind ihaldusväärseks, vaid sellest, et
ma ei suuda riietust ilmekalt ette kujutada. Ma usun, et see on
midagi legasteenia sarnast.
Alati, kui sind näen, läheb päike ära. Tõenäoliselt peaksime
seepärast lõpetama ainult loojangu ajal kohtumised, ma pean oma une
ja ärkvelolu rütmi jälle korda seadma, aga see on raske, kui
linnud ei lõpeta helisemist.
Kell 6 hommikul. Kell sädistab. Aeg tõusta. Ma oleks pidanud
lindudele lihtsalt unerežiimi implanteerima, nii raske poleks see ju
pidanud olema. Aga hea töömees pole ma niikuinii olnud. Ja ma pole
ka multitaskingu-võimeline. Aga vähemalt ei joo ma autot juhtides.
Sa oled alati minu jaoks olemas. Sa tead politsei numbrit peast ja
selle eest olen ma sulle väga tänulik. Mina ei pane numbreid
tähele, sellega on nagu ka riietuse ruumilise ettekujutamisega. Mina
ei tea, mis sellega on. Tõenäoliselt lapsepõlvetrauma, mille ma
olen alla surunud. Lapsena sain ühelt maalikunstnikult nõelata.
Sestsaadik on mul vastumeelsus kujutava kunsti suhtes. Aga ma ei
lükka kunstnikke tervikuna tagasi. Ma mõtlen, et kui ma kord
piisavalt suure korteri saan, lisan ma sellele ka ühe kunstniku.
Laulukirjutaja peaks ju päris hästi lastega sobima, olen ma
kuulnud. Ja vastupidiselt kujutavatele kunstnikele tunnevad nad end
ka kitsas ruumis hästi, nii et see ei tekita süümepiinu, kui ma
üht sellist linnas pean.
Kusjuures: kunstnikud, kes laulavad, ei nõela. Ja kunstnikud, kes
kirjutavad, ei löö sind näkku, igal juhul mitte sel ajal, kui nad
kirjutavad, siis on neil see käsi pliiatsiga kinni.
Kui nad just mõlemakäelised pole. Uuuuääh. Mõlemakäelised.
Kui väga ma neid vihkan, neid mõlemakäelisi poeete.
Nood virutavad sulle ühe käega ja kirjutavad samal ajal teisega
impressionistlikku armastusluuletust.
Vist peaksin pigem veel natukeseks pikali heitma. Linnud hakkasid ka
jälle helisema.
Päike loojub. Sajab vihma, aga ma olen kuulnud, et ilm muutub
paremaks, kui lihtsalt lõpetada sellest lugemine.
Kafka – isakompleksi-tekst
Minu suhe isaga on mõnevõrra komplitseeritud. Ühelt poolt
seepärast, et ta ei kuula mu probleeme päriselt ära ega ole mu
ebakonventsionaalsete mässuliste vaadetega nõus, ja teiselt poolt
seepärast, et ta lukustas ennast külmkappi.
Alguses ei pannud me seda üldse tähele. Me märkasime vaid, et ta
ikka jälle paariks tunniks ära kadus. Ükskord juhtusin ma just sel
ajal külmkappi lahti tegema ja leidsin oma isa sealt seest. Ta
tervitas sõbralikult ja ulatas mulle ühe õlle. Ma vaatasin pudelit
mõnevõrra segaduses näoga ja isa võttis selle tagasi, sest mul
polnud pudeliavajat kaasas.
Ta võttis õlle, avas selle teise pudeli abil ja ulatas jälle
mulle.
Ma olin ikka veel natuke tardunud. Ühest küljest seepärast, et mu
isa külmkapis istus, teisest küljest seepärast, et tal oli
tõepoolest õnnestunud üks pudel teise pudeliga avada, mis oli ikka
päris lahe, ja eelkõige seepärast, et ma olin alles 12-aastane ja
tahtsin tegelikult jogurtit.
Isa naeris jälle ja sulges ukse konksuga, mille ta külmkapiuksele
sissepoole oli keeranud.
See olukord oleks ju isegi pooleldi talutav olnud, kui ta polnuks
veel ka lukku uksele külge monteerinud. Külmkapp oli sestpeale
lihtsalt hõivatud ja esiteks ei saanud me seda kasutada ning teiseks
ei teadnud me, mida ta seal sees tegi.
Nädala pärast küsisime temalt lõpuks, ega tal külm pole.
Ta vastas: Ei, ta on sinna juba kütte paigaldanud. Ja lisaks veel
väikese lambi, kuna külmkapituli on kogu aeg kustus.
Me ei saanud seda viimast muidugi kuidagi järele kontrollida. Seda
ei tea ju lõpuks absoluutselt mitte keegi, kas tuli on külmkapis
kustunud, kui uks kinni on.
Mu isa oli end igal juhul päris kenasti külmkappi sisse seadnud.
Tal oli kõik nii, nagu öeldud: küte, lamp, uksekonks ja väike
tabalukk. Aga tal oli seal sees ka näiteks telekas. Ja üks päris
vinge stereokeskus. Jaa, tal oli seal külmkapis isegi üks külmkapp.
Umbes kuu pärast mõtlesime: Nii ei saa see enam edasi kesta!
Seepärast ostsime teise külmkapi, kuhu me lõpuks ometi jälle
saime sisse panna kogu rõdul seisnud söögi, sest vaikselt oli
kätte jõudnud suur suvi.
Millalgi tegi mu isa veel ühe käigu edasi ja kolis külmkapi sisu
teise külmkappi üle, kuna vana külmkapp oli talle liiga suur. Mõne
aja pärast oli ta juba unustanud, et ta oli juba teise külmkapi
hõivanud, ja kui ta ükskord kapist väljus, sattus ta täiesti
pöördesse sellest, et ta tegelikult kogu aeg külmkapis istub. Sel
moel kaotas ta aja jooksul täielikult reaalsustaju. Ta hakkas
külmkappi ainsaks eksisteerivaks maailmaks pidama ja uskus, et
väljaspool külmkappi seda enam pole. Või kui, siis tõenäoliselt
vaid veel üks suurem külmkapp. Ja selle ees, suuremasse külmkappi
sisenemise ees tundis ta ülemäära suurt hirmu. Tal oli
põhimõtteline hirm ruumilise avaruse ees ja ta soetas endale rohkem
külmkappe, mis ta üksteise sisse pani. Nõnda tõmbus ta aegamööda
külmkapist külmkappi, kuni ta ühel hetkel absoluutsesse nullpunkti
oli jõudnud, mis oli tõenäoliselt ka ainus koht kogu maailmas,
milles ta end kindlalt tunda võis.
Me pole teda enam näinud.
Millalgi viisime külmkapi lihtsalt toast välja.
Mu isa oli küll ära, kuid me leidsime ühed käsikirjad, mis ta oli
ilmselt vahepeal kirjutanud.
Nende nimed olid näiteks „Protsess“, „Otsus“ või
„Metamorfoos“, nad olid kõik päris pikad ja käsitlesid
läbivalt Ema Loodust ja Isa Kompleksi.
No comments:
Post a Comment