Zappai

Sirbis ilmus kimp lühiluuletusi.

Zappai

uustigeduse tihnik
püha pahuruse padrik
sihikindlaid ekslejaid täis
mina vaene nende seas

seal nurgas hapneb
üks sõda. ei raatsi ka
välja visata

kui puud lehtivad,
miks tülitsete surnud
nelkide pärast?

eestlane olla
on lihtne – muudkui ole,
kui ainult tahad

ära solva kodanikke sigu
nemad solvuvad ju kogu rahva eest

suu laulab süda muretseb
mis iial ette võtad sa

mis muud on luulel
öelda: „mind on nii vähe,
maailm jääb poole-
li“ – paratamatuse
põhjatu harjumatus

millest on vara
rääkida, sellest on ka
hilja vaikida

kuidas jääda inimeseks
kui su tuppa paistab puu
kuidas mitte jääda

vihmane laupäev.
sügis maandub, jääb seisma:
mis nüüd edasi?

jahe september,
kolmapäev, pärastlõuna,
uinak tühjas toas

ganjaaroomid
hõljuvad Karu pargis.
kool on alanud

hõõguvad võrad
rongiakende taga.
„olen olnud noor“

tuul mu sõnade
alt paberi viib, tahab
rahu ja vaikust