Räpparist võrsub poeet. Eesti räpptekstide kogumik II

Ilmus Postimehes.

RÄPPARIST VÕRSUB POEET

Vinüülplaat „Eesti räpptekstide kogumik. Osa II”. Produtsendid Tommyboy ja Toomas F. Aru

Alustuseks isiklik positsioneering. Minu lähem kursisolek Eesti hiphopiga jääb tegelikult laias laastus nullindatesse ja on vist seotud eelkõige Chalice'i ehk Jarek Kasari tihedama tegevusega. Mäletan, et tema debüütalbum „Ühendatud inimesed” (2003) vaimustas mind millegi uue ja värskena Eesti popmuusikas. Chalice oli algupärane looja, ta polnud taandatav välismaiste hiphopparite jäljenduseks, rääkimata sellest, et ka hiphop ja räpp on tema jaoks tegelikult liiga kitsas raamistik. Tema kaudu hakkasin huvi tundma ka teiste Eesti räpparite vastu ja avastasin, et Eesti räpil on ees oma nägu, siin on kõike gängsteritest lüürikuteni, diletantidest maestroteni. Chalice'i viimane plaat jääb juba viie aasta taha ja sellega sünkroonis on ka minu tõsisem huvi Eesti hiphopi vastu muutunud lünklikumaks. Muidugi ma tean, et skeene on täies elujõus ja uusi tegijaid lisandub üha juurde, aga ma pole asjaga n-ö jooksvalt kursis. Ses mõttes on Eesti räpptekstide kogumikplaat hea teejuht, et maastikuga uuesti tuttavamaks saada.

Saatesõna suhestab plaadi kahe varasema asjaga. Esiteks 1970. aastate alguses ilmunud väikeste luuleplaatide sarjaga (luulevinüüle ilmus muidugi hiljemgi, esimesena meenuvad näiteks Juhan Viidingu LP 1986 ja Paul-Eerik Rummo „Unistadt” 1988. aastast, mõlemad live-ettekannete salvestised). Teiseks 2006. aastal ilmunud raamatuga „Eesti räpptekstide kogumik”, mille koostajateks, nagu nüüdsel plaadilgi, Tommyboy ja Toomas F. Aru. Mõlemad viited püüavad tegelikult ühes suunas: esitada räpptekste luulena, paigutada nad samasse ruumi sellega, mida ma nimetan mugavuse huvides eesti kirjanduslikuks luuleks. See taotlus jääb muidugi alati probleemseks, sest esiteks on nende kahe traditsiooni aluspõhjad erinevad juba n-ö genealoogiliselt. Räpi aluspõhi on ikkagi afroameerika kultuuris ja tegelikult läheb see liin välja isegi Lääne-Aafrika loojutustajate sõnakäsituseni, see on edasi elanud usukuulutajate eksalteeritud kõnes, räpitud on kajuba blues'i algsetes vormides. Ühesõnaga, see on pärimus, millega eesti kirjanduslik luule pole kunagi erilises kontaktis olnud (hoolimata sellestki, et näiteks Hasso Krull on kunagi Kaplinskit just mustade tseremooniameistritega võrrelnud). Üks oluline erinevus on sõna ja tähenduse vahekorra tiheduses, sõnu tundub räpis alati olevat natuke üleküllaselt, aga see-eest on muidugi kõlaline nauding jõuline. Räpptekst on mõeldud kuulajasse jõuga tungima, kuulaja enda häält pigem vaigistades (siit ka battle'id, kus räpitakse võidu peale). Räpp vallutab. Kirjanduslik luule on reeglina intiimsem.

2006. aastaga võrreldes on tegelikult räpi ja kirjandusliku luule seostamine nüüd pisut lihtsam, sest vahepeal on Eestis jõuliselt kanda kinnitatud slam poetry ehk prõmmuluule nähtus. See on samuti algselt pärit Ameerikast ning hiphopist mõjutatud, kuid identifitseerub rohkem luulena. Prõmmuluule ühendab endas kirjandusliku luule poeetikaid ja räpile omast performatiivsuse-kesksust. Sel taustal tundubki nüüdne plaat eelkõige ühe tummise slämmiõhtuna ning selle nurga alt vaadates polegi asi ehk enam nii probleemne ja eksootiline. Tundub, et esinejategi hulgas on inimesi, kes liiguvad ka päriselt slämmi ja hiphopi vahet, näiteks EIK oma keskmisest lüürilisema sisu ning poeetilisema intonatsiooniga.

Teine näitaja, et räpi poeetika on end Eesti luuleväljal mugavamalt sisse seadnud, on see, et räpist on saanud see luuletamise laad, mille järele haaravad esimese eeskujuna päris verinoored luuletajad, kellel polegi endal mingeid räppimise ambitsioone. Kui mingi ajani oli stereotüüpseks noore algaja luulelaadiks midagi liivilikku, üdilikku või kaplinskilikku, siis nüüd olen mitmel puhul kokku puutunud mõne noore luuletaja loominguga, mis esialgu näib mingi iselaadse kergelt rütmilise ja ebasüsteemselt riimilise vabavärsina, aga kõik nihkub paika, kui saada aru, et eeskujuks on olnud räpptekstid.

Nii et nüüdne räpivinüül õigustab oma kirjanduslikkusetaotlusi ilmselt paremini kui toonane paberkogumik, sest kontekst on vahepeal tahenenud. Muidugi on nüüd ikkagi ka see lepitav asjaolu, et räpptekstidele on tagasi antud hääl, mis minu arvamust mööda on ikkagi räpi hapnik. Peale kunagiste luuleplaatide kontekstiga suhtlemise on vinüüliformaadil seegi eelis, et soovi korral võib neid tekste kokku miksida mis tahes muusikalise taustaga, nii et peale luulesõprade riiuli võiks plaat vabalt kuuluda ka DJ-de kohvrisse.

See, et luule kuulub kokku häälega, pole ju tegelikult midagi erakorralist. Tegelikult on kirjandusliku luule ihalus olla häälega esitatud ja kuuldud sama pingeline kui räpi tung kirjandusliku luule kui millegi „kõrgkultuurse” poole. Luule on ikkagi pärit laulust ja loitsust, isegi kõige ökonoomsemalt sõnastatud vabavärss. Ka räpp on loitsulise juurega, ainult et kasvanud teises pinnases. Nii et käepigistus Genka ja Rummo vahel on päris reaalne.

Plaati kuulates ongi ehk kõige huvitavam jälgida, kuidas iga räppar eraldi lahendab selle räppimise ja luulelugemise vahelise pinge. Siin on esindatud kogu skaala. Mõned, nagu Ain Nufin, Pok, Põhjamaade Hirm, ROM, Grinks ja Hädapäda, on valinud üsna ühemõttelise räppmise, see tähendab, see mõjub nagu ilma biidita hiphop, tarvitseb vaid muusika taustale panna. Muidugi on meeste flow nauditav, eriti meeldib mulle sellelt skaala otsalt osav Põhjamaade Hirm. Mõned esitajad on valinud midagi räppimise ja luulelugemise vahepealset, mis sageli meenutabki just slämmiluule esituslaadi. Sellised on näiteks Tommyboy ise, EIK ja Beebilõust. Erijuhtumitena kuuluvad siia ka Nublu, kelle tekst meenutab pigem vanamoodsat vemmalvärssi (aga valitud pala ongi algselt kirjutatud Curly Stringsi hiti viisile), ja Jarek Kasar, kelle tekstid ei olegi ranges mõttes räpp (ega ta räppideski alati ranges mõttes ei räpi, vaid pigem lobiseb), vaid lihtsalt lühikesed vaimukad vabavärsid. Ja siis on esitajad, kes loevad oma tekste nii, nagu need oleks pigem kirjanduslik luule: Ingmar Gailit, Karl Kivistik, vanameistrid J.O.C., Okym ja Genka. See tingib, et kuulaja fookus nihkub tekstide sisule, ja see on kõla ning rütmi stiihias sündinud räpitekstidele muidugi alati riskantne valik. Aga enamasti tullakse selle alastiolekuga häbisse sattumata toime. Minu lemmikuks sellel plaadil ongi tegelikult Genka kaks teksti. Tema tehniline meisterlikkus räpparina on väljaspool kahtlust, aga siin on ta loobunud seda tõestamast ning esitab oma räpina sündinud tekste tõsises jõuliselt lüürilises laadis, ilma laskumata paroodiasse (või siis on tegu väga meisterliku paroodiaga). Ja need tekstid töötavad iseväärtuslike sõnakunstiteostena. Genka loojavabadust näitab seegi, et luuletuse „Nagu Jörpa Estrit” tekst erineb täiesti samanimelisest loost Genka ja Paul Oja „Mixtape'il nr 1”. Selle teksti lõpurida „Vaata, me oleme koos Kroonikas, näe” kõlab tänu esitusele väga poeetiliselt ja peaaegu traagiliselt. Ainuüksi juba see põhjendab plaadi olemasolu.

Mõned lood, mille tekste loetakse sellel plaadil.

Orbita luulet: Hanin, Punte, Svetlov, Timofejev (Hullunud Tartu 2019)

2019. aasta novembris toimus kümnes Hullunud Tartu festival, kus muuhulgas esines ka Riia luulerühmitus Orbita. 2016 ilmus eesti keeles nende kogumik "Eesti keeles sa lobise, tibuke". (Kuula ka minu kunagist helimiksi.) Nüüd tõlkisin nende esinemise jaoks uue valiku tekste.

Punte, Hanin, Timofejev, Svetlov

*

SEMJON HANIN

***

sõitsin rattaga, mis pärast pihta pandi

koos pruudiga, kellest aasta pärast lahku läksin

tänaval, mis on üleni ümber ehitatud

kohvikusse — see pandi hiljem lihtsalt kinni

me lobisesime ja kõlgutasime muretult jalgu

selle kohviku kohal on nüüd pizzakoht

ma isegi käin seal

tellin endale nelja juustu pizzat

mulle tuuakse see ja pizza lõikekohad

meenutavad mulle jalgrattakodaraid

niiviisi, lõikekohad – kodarad

kuid nüüd, kui sõitsin rattaga

koos oma armsa pruudiga

kõigile teada tänaval

meie lemmikkohvikusse

ei mõelnud ma ju üldse, et iga pedaalivajutusega

tõukasin ka mina seda maailma entroopia ja kaose poole

kuigi pizza on siin täitsa okei

*

tõstame hüpnoosiseansi teisipäevale, seal on mul vaba kuni lõunani

kas saate? kõik saavad?

ei näe käsi. üks, kaks. niisiis tõstame ümber

kodune ülesanne: treenime pilgu pokuseerimist

mesmeriseerime hingetuid esemeid

langeme reflektoorselt raevu

ja ärme unusta ohutut seljale kukkumist

järgmine kord võtke kaasa midagi

sooja ja nöör, et oleks midagi närida

*

bussijaama peale joonistatakse

vat sihukese habemega anekdoot

vat sellise suhu tükkiva täishabemega

elasid kord tšuktš, eestlane ja vana juut

sakslane, prantslane ja venelane ühes isikus

kohtusid süda, maks ja põrn

jäi rahast ilma aga ise on tulnud linnadevahelisest ruumist

jäi bussist maha kuhugi pole minna

piletiraha pole täpselt nii palju on vaja

kuid kui saate rohkem siis muidugi

naine ütleb sõida sugulasi vaatama

noh sõitsingi aga neilt juba mitu päeva

ootan kaasasündinud võlga

tühjade ootuste saalis ööbid ühe euro eest

rongid teevad müra eriti magada ei saa

kanal uhub altpoolt tugisambaid

klaashoones dispetšeriputka kohal istud

kohe on jõgi sada grammi paremini näha

on paremini kuulda kes sõidab äkki teatavad sugulaste tulekust

lendavad kajakad turuangaaride pealt

nuusutavad võileiba puhvetisügavuses

leitud rahatasku kaotajat palutakse

tulla infoleti juurde

haarab südamest, portmoneest

dokumendi peale ära kulunud autoportreest

pass on kaardiga tihkelt kokku kleepunud

kaotatud kukkur leidjat palutakse

sulab kuuenda kassa järjekord

trammipeatuses jälle rahvahulk

kus on kastrul? tühja põleb tabloo

valjuhääldi lõikab lausa hinge

kaheksandal platvormil algab pealeminek

roni pakiruumi kohvrite juurde

suundu oma kallisse linnadevahesse

kohtuma tollega kes sind saatnud on

tema laul voolab kaevust

*

rahvaluulepraktika saarel

kuhu on jäänud veel paar barbarit

juba täiesti sea

seisundis, metsistumise staadium

on muutunud loomastumiseks, konkreetselt

surevad välja. kummardavad sebrat

ja valgusfoore. hüüavad „bar-bar!”

kui baari näevad. šnitslit söövad kätega, ja tihti

pilgutavad oma väikseid silmi.

otse praktikajuhendajate nina all

põgenesid mõned barbarid

saarelt koos linalakast

kolmanda kursuse tudengineiuga, kaldalt on näha

kuidas too seisab praami ahtris

käes diktofon ja kari

vandaalilapsi jahvatab talle anekdoote

veepladin katab barbarite

murraku helid. hindamatu

materjal ujus minema, pomiseb professor vuntsidesse

*

aja ta aedadesse

siis aja ta vee, jõe juurde

siis aja arust ära

vii ta arsti juurde

ja mine ise arust ära

ja mine ise arsti juurde

talv, käi jala

algul sinna, siis tänna

ja loobu võisaiadest

mine nüüd nende järel

kes on arust ära

saa nende hulgas omaks

siis täitsa omaks

siis tagahoovid, õued

alkoovid

käi temaga

marmorkäikude all

vett, vett

siis otsi vabadust

siis vilista ta enda juurde

*

professoril on oma kärbsed peas

teooria kohta, mida ta meile loengutes esitas

minevik olevik ja tulevik

on niiske, keedetud ja küpsetatud

tulevik on niiske, siis see keedetakse

olevikus ja siis seda küpsetatakse

aeglasel tulel ja temast jäävad aja jooksul

järele kõrned. küpsetatud tükkide põhjal

püüame mõista, mis roog see olnud on

ja millest see tehtud oli

professorit pole enam ammu, nüüd on teised ajad

on saabunud mikrolaineahjude sajand, on tulnud tefloni

epohh, induktsioonipliitide ajastu, vaakumküpsetuse

ja juustusöömise kultuur. smuutit imedes

on meie aru ähmane. meenus kuidas professor

võtab kantserogeense söetüki, lutsutab

närib seda, sülitab ja vannub

*

kuidagi rumal on ette hüvasti jätta

see väikeste vaheaegadega igavik

tõeliste pragudega tehismarmoris

ja vaevalt keegi on palunud kõnelda tõsistest lünkadest

kuid ka neis piirides on ruumi kahtlustele

kas maksab praegu või pärast või üldse hiljem

märja puu poosis kahtlaselt valge tühja kurdi seina taustal

instinktiivselt helindada pilku mis on ära libisenud

veel ilmutamata polaroidlagedelt

isetehtud paisunud peeglitelt

suutmata vastu pidada ebaühtlases marmorvalguses

ARTŪRS PUNTE

***

Teerada tema kivi juurde kõrgel düünil
läheb läbi läbipaistva männiku
mis on kõrge, sirge, latvades vilkuva päikesega
otsekui tähistaks mere taandumise tuhandendat aastapäeva
kuid „meie siin läheme otsekui kobamisi
öösel korteri koridore pidi
liimipüstol käes, püüdes mitte astuda
maha visatud mänguasja peale,
mis kujutab tolmuimeja filtrit”
mida see küll meenutab, ütled sa
aga mul pole öeldagi midagi
mingi aja seisame kivi kohal koos fotoga
kuni sa leiad taas vajalikud sõnad
„Aga kunagi me ju suudlesime temaga
pärast kontserti”. Mida siia lisada?
„Võin su tagasi sõidutada”
Kaua vaikides autot juhtida, see on see, mida ma oskan.






Pole hooaeg



Ruumala, mille hõivab maastikust
külakiriku hoone, võrdub
Selle päevaga, kui me andsime tuttavatele
ära tarbetu lapseistme
Päevaga, kui mõistsin, et lõhki kuivanud oreli helid
ei ülenda enam mu vaimu
See-eest keset madala kasvuga metsa
turbalodul võin kaua
hajameelselt jälgida
kuidas saapad sõtkuvad kergelt maapinda.




***



Täna sain aru
et mitte kunagi elu jooksul
pole ma arvutisse löönud sõna kederluu

ega käsitsi kirjutanud

mitte kordagi niivõrd kui mäletan
pole ette tulnud
kuidas see on juhtuda saanud
kederluu kederluu kederluu
kas on veel palju selliseid sõnu
kuidas teada saada
kas lööd mulle sisse iga märgi
või lihtsalt kopeerid oma
hüvasti hüvasti hüvasti hüvasti
hüvasti hüvasti hüvasti hüvasti




Saar talvel



Kätt silmile varjuks pannes saadad ära viimase praami
nendega, kes on teeninud poole aasta peale ette
ja lahkuvad saarelt. On talveks maha jäetud
maja, viljad aias, ühel tuulevarjulisel
tänaval, mis meenutab soolaga üle puistatud,
nagu kõik, tühja basseini põhja. On kriiditahvel
ukse juures, kui su pikkade äraolekute ajal peaks külalisi juhtuma,
ja kriiditükk väljakaevamistest kaugel maal. Muuseas, tuul,
mida kujutatakse juustes ja okstes puhuvat kõigil esemeil
kuni hooaja tulekuni suletud muuseumis, puhuks niikuinii
paari minutiga ära iga kirjutise, isegi kui see võiks
tekkida, ja šabloon „KES, MILLAL, TEADE”
on alati sama tühi kui kaldapealne, kus mingi kibestunud
vanamees lõputult korrutab: kuidas siis nii, kuidas siis nii, kuidas siis nii...
Mis on sulle arusaadav ühtviisi nii uus- kui vanakreeka keeles.
Ladina ja itaalia keeles. Kura ja liivi keeles.
Ei. Sa oled veel vastupidav kujuke, kaugelt vaadates elutruu,
paadisillal horisontaalse õhurõhu all.
Sul on juuksed, mis on ainult neil, kes elavad
niivõrd soolase mere surve all, ja käänuline oks,

mis on promenaadilt korjatud, kus vaid vanamees

elatanud peniga korrutab: kuidas küll nii juhtus?

Võiks arvata, et see on kuskilt laulust, kuid muusikat pole

kogu talv, nii et märtsiks ajab nutma

isegi telefonikutsungi viis, üksainus laevavile,

läheneva praami akord.

VLADIMIR SVETLOV

klassivend

Head ajad olid,

Kuid kommunikatsioon oli keeruline

Facebooki asemel kanti kaasas fotode patakat

Oma elu intiimsete hetkedega

Kõrvus pleier,

seda anti üksteisele kuulata

Kui meeldis, paluti lindistamiseks

Nüüd arutame baarmenide üle

Ja

Kas kelnerid olid ikka viisakad?

Või needsamused

noored,

kes kulutavad imidži peale rohkem kui elamise peale

kolavad kaua soid mööda

et teha üks ülesvõte

puhastes kostüümides

Siis olid kino ja staarid reaalsed,

kui läbi põlesid, siis keegi ei teadnud

peale lähedaste

nüüd teavad kõik,

see tähendab mitte keegi

ütleb

Geid tahtsid siis veel, et neid võtaks oma tütreks

kas Madonna või Tory Amos

Nii ongi ajalugu lõppenud

Ilma lasteta esimeses klassis

adapteeritud vanematega

lootusega hilisema peale ja elu jätkumisele

Tundub, et Pariislasedki mäletavad nüüd

kuidas Benjamin Clementine laulis metroos ja tänaval.

Aga muuseas kus on see noormees nüüd

Mäletad?

kes ujus üle jõgede,

ületas piire,

et jalgsi Pariisi jõuda

et ta jälle deporteeritaks

öösel võtmega kinni pandud skväärid,

nüüd on arusaadav miks,

tundub et meilgi on varsti nii

ja mis on nüüd piirideks?

veel üks neiu jutustas

elu jubedusest paljulapselises peres

hommikul ei leia oma asju üles

juba on keegi

eksikombel

enda omaks

pidanud.

Kas oled tähele pannud,

et me kasutame sõna jutustama

FB-postituste puhul?

/

Nad tõusid vara

Peaaegu polnud maganud

Olid veel purjus

Unistasid millestki muust

Halvasti riides

Kondised

Vaikisid,

kui nende peale karjuti

Kes sa selline oled!?

Ja kes sina selline oled!?

/

sellest meie õrnusest

kõik ragiseb õmblustest ja pudeneb laiali

rätsep on teenistusvalmis

hoiab käes siidi ja kääre

kord õmbled kinni, kord lõikad sisse

sõrmed on üleni katki

rabeled, ropendad, suurustled

valetad-oled-jõhkralt-aus

ja nöökad taas

pilgutad vandeseltslaslikult silma

naeratad ei tea kellele

pärast pikka ärevat und

ei maga end välja, ei ärka end välja

SERGEI TIMOFEJEV

Siin algab mets

Mets algab pärast linna.

Siin on prügikonteinerid

hoiatustega

„Hoidke metsa!”

Sinna tuleb visata prügi,

kui sisened metsa,

kogu see taskutes olev pudi-padi,

ja seejärel reipal sammul liikuda

mööda rada,

tungides ruumi,

kus pole magistraale,

kus on tumedad põõsad

ja kuivanud oksad.

Siin varjavad end vägistajad

ja partisanide varjud.

Siin lubad endale

rääkida vähem

ja räägid vähe.

Sa sammud monotoonselt,

rõõmustades ühtlase hapniku üle

kopsudes, rõõmustades, et

asjad ei ahista, ja pole erilisi

võlgu, ja et sul on pass kaasas,

isikutunnistus,

autojuhiload.

Sulle on teada, kes sa oled,

ja on meeldiv see unustada,

sammudes tihenevasse pimedusse,

kaotades suuna, reipalt

kursist kõrvale kaldudes.

Optika

Provintslik on õhk,

provintslik on vesi.

Provintslik on klaas,

mis peab vastu õhu ja vee survele.

Provintslik on olukord klaasi taga,

mis peab vastu õhu ja vee voolule.

Provintslik on inimene, kes elutseb

olukorras klaasi taga,

mis paneb vastu õhu ja vee voolule.

Kõige selle võimalik ettemääratus.

Hommikukohvi ja raadiouudiste tseremoonia.

Väike sedel laual: „Keegi ei tea siin midagi.

Võib-olla lihtsalt pole kursis. Ära rutta sündmustest ette.”

Hääl, millega süttib gaas boileris:

enesekindel, asjalik, oma tähendust

ja missiooni mastaapi teadvustav.

Protsess

Lülituvad sisse stimulaatorid,

efektid kasvavad.

Tagajärjed ei lase end oodata.

Tulemused kinnistavad harjumuspärasuse piirjoonte muutumist.

Sirelivärvi prožektorid, oranžid prožektorid.

Me näeme reaalsuse välja valgustatud fragmente

nagu väljendatud tendentside kinnitusi.

Uued argumendid lähevad käiku häbenematult,

nad langevad vastuoluliste järelduste poolt maha lööduna.

Ja siiski leegitseb diskussiooni loogika otsekui üles purskuv naftatõrvik,

milles halastuseta põletatakse kõik lausutu,

kuni tõe vilgukivi pole veel lõplikult jahtunud.

Kuid ka tema ei veena kedagi.

Esimene foto mustast august

See on esimene fotokujutis

mustast august.

Sellel on selgelt nähtav

must auk.

Miljonid inimesed rõõmustavad,

arutavad sündmuse üle,

jagavad fotot

sotsiaalvõrgustikes.

Valge on valge.

Must on must.

Auk on auk.

Rõdul suitsetav naaber

on rõdul suitsetav naaber.

Seda teksti loete praegu teie.

Eile oli eile.

Paneme kellad õigeks selles

määratusepunktis.

Lehvitame üksteisele akendesse.

Vahetame pilke.

Ja liigume edasi.

Hommik introvertide maal

Vaikselt haugub koer

mööduva jalgratturi peale.

Väljapeetult läheb ilm halvaks

ja laguneb kuur.

Öölinnud on kergelt kriitilised

hommiku imede suhtes.

Päike ei suuda meenutada,

millise punktini ta eile tõusis,

ja püüab võtta natuke madalamalt.

Lapsed ärkavad teistest varem

ja loevad oma raamatuid,

et täiskasvanuid mitte äratada.

Vesi voolab kraanist tagasihoidlikult,

ei pritsi ja kaob peaaegu kohe äravooluavasse.

Vaevu liiguvad kuuskede ja mändide varjud.

Keegi määrib leiva peale õhukese kihi võid.

Klassikaraadios annab intervjuud pianist,

kes vastab kõige peale „jah” või „ei”.

See-eest mängib ta väga täpselt,

väikeste veendunud pausidega.

Sadam

Kümnendat ööd järjest ehitatakse naabertänaval sadamat,

kuuldub lõbusaid hääli, kraana mürinat, metalli kolksumist

metalli vastu, midagi lastakse alla, tõstetakse üles, pillatakse maha.

Kusjuures see tuleb ilmselgelt prantsuse, kreeka või

itaalia sadam, see on täiesti kindel, kui

otsustada lõhnade järgi, mis meie ööaknast sisse imbuvad.

Kuid iga kord, kui lähen hommikul välja

ja keeran ümber nurga, näen, et seal pole midagi muutunud:

pole sadamat, lõbusaid töölisi, vetikate ja kala lõhna.

Seepärast teen üha sagedamini tööd öösel, avades aknad pärani,

ja juba teist päeva järjest lähen magama koiduvalgel.

Huvitav, et seda ei kuule ega näe rohkem mitte keegi.

Kõik, kellelt küsin, vahetavad kohe teemat.