Lõhnavad varemed Telliskivi loomelinnakus

 Postimehes ilmus arvustus näitusele "Kodu ja rahu".

Lõhnavad varemed Telliskivi loomelinnakus

Kas varemetes kodumaja on endiselt kodu? Kas meie siin elame rahuajal? Mismoodi kunst meid õieti puudutab? Neid ja paljusid teisi küsimusi tekitab üks näitus, mis on kokku pandud seebist ja fotodest.

Telliskivi Kvartalis Juhan Kuusi Dokfoto Keskuses on kuni veebruari lõpuni võimalik vaadata näitust „Kodu ja rahu”, kuhu kuraatorid Kristel Aimee Laur ja Toomas Järvet (assistent Liisa Kivimäe) on kokku pannud kaks teost: Prantsuse kunstniku Emmanuel Tussore’i installatsiooni „Study for a Soap” (assistent Ahmed Al-Sulaiman) ning Peterburi fotograafide Anton Ivanovi ja Alexander Vasilyevi fotod sarjast „Soovige meile rahu”. Neid ühendab see, et mõlemad portreteerivad Süüria sõja tagajärgi. Fotod kujutavad süürlasi, kes elavad sõjast purustatud linnaosades: lapsed, täiskasvanud, pered, püüdmas elada oma igapäevaelu varemete keskel, sest neil lihtsalt pole kuhugi mujale minna (kui nad just ei taha põgeniku ohtlikku teekonda ette võtta). Fotod on sageli lahendatud portreedena, kus taustaks on sõja jäljed: olukorrad on täiesti tavalised, nagu neid võiks siin Tallinnaski tabada, ainult et keskkond on purustatud, ja vahel ka inimkehad (nagu ühel fotoseerial neiust, kes on plahvatuses kaotanud jala, kuigi see selgub ainult saatetekstist). Pildid on pandud elama Tussore’i teose sisse ja taustale – see koosneb Aleppo seebist laotud auklikest müüridest ning seebist vestetud pisikestest majavaremetest (lisaks seeria suurendatud fotosid neist kujukestest). Teose kontseptsioon toetub tõsiasjale, et Aleppo seep on süürlaste ainelise kultuuri üks keskseid väljendusi, see loorberiõliga tehtud seep on vana ja kuulus, sealtkandi tsivilisatsiooni järjepidevuse märk (seda olevat hinnanud juba kuninganna Kleopatra), mis oli omal ajal levinud Euroopaski. Aleppo seepi ostvat süürlased aastase varu kaupa ning selle valmistamise pärimus on sügav.

Oma olulise (lausa kunstilise) nüansi lisab kogu näitusele see, et kui vaataja piilub seebist ehitatud varemete vahelt fotosid, peab ta silmas pidama hoiatussilti, et kunstiteost ei tohi puudutada, sest see on varisemisohtlik. See näitus ei võta mingit tugevat seisukohta, mis nõuaks nõustumist, ta osutab, laseb vaatajal endal näha ja tunda, laseb korraga kohal olla nii sealse olukorra trööstitusel ja jubedusel kui ka ühtlasi kannab siiski endas ka seda kadumatut elutahet (võib-olla isegi elurõõmu), mis võimaldab inimestel varemete vahel edasi elada ja loodetavasti kunagi normaalse elu üles ehitada. Lõhnav seep kannab endas loomulikult ka puhtaksaamise lootuse sümbolit. Kuid veelgi rohkem mängib siin ehk isegi see kujund, et seebist on tehtud varemed: see on kuidagi kohatu, isegi kuidagi vigurdav; aga kui jääda mõtlema, siis seebist tehtud varemetest veel kohatumad on ju päris varemed ise. Nende kujukestega saab põhimõtteliselt käsi pesta – ja see on loomulikum kui see, mida need kujud kehastavad. Seebi-keskkonna n-ö käegakatsutavus (ja lõhnavus) haakub sellega, et pildidki on käsitsi ilmutatud analoogfotod: siin pole mingit elektroonilist „tõlkefiltrit”, vaid otsene Süüria varemete valgusjälg filmilindil, mis on omakorda jätnud jälje meie ees olevale fotopaberile. Ja see ongi selle näituse puhul oluline – lihtsalt võimaldada vaatajale kohalolu Süüria varemete juures, võimaldada katsuda seda lohutut, totrat ja elutahtelist inimolu. Pidades ühtlasi meeles, et Süüria pole ainus koht, kus niimoodi elatakse, varemete keskele sünnitakse ja kasvatatakse oma lapsi üles igas maailma nurgas. Pidades silmas, et need võiksime olla me ise – kolmveerand sajandit tagasi olemegi olnud.

Kogu see näitus on ses mõttes väga õigesti tempereeritud kunstiline tervik, kusjuures kunst on siin pieteeditundeliselt vaid elu enda väljafokuseerija, mitte selle pinnal parasiteeriv enda leidlikkuse eksponeerimine (nagu sageli nn sotsiaalse kontseptuaalse kunsti puhul võib juhtuda). Kaks teost täiendavad teineteist, ilma et nad kitsendaksid teineteise iseseisvat tähendust (pigem just võimendavad), kogu tervik on napp, delikaatne ja täpne. Selle kohta saab kindlasti öelda: väga õnnestunud kuraatoritöö. Aga kunstielamusest veelgi olulisem on, et see näitus puudutab, mitte lihtsalt ei „võta teemaks” ega „käsitle”. Või mida muud hea kunst siis teebki.

Jan Kaus "Homme tuntud avarus"

 

Oli rõõm osaleda Jan Kausi raamatu "Homme tuntud avarus. Väike lausete konstellatsioon" valmimises. Raamat koosneb 11 esseest, mis lähtuvad erinevatest lausetest, mis on pärit Kausi jaoks olulistest raamatutest. Ka kogu raamat moodustab ühtse terviku, kusjuures kompositsioonil on minu meelest lausa ilukirjanduslik väärtus. 

Kui käsikirja esimene ring sai loetud, kirjutasin Janile: "Vaatasin nüüd ka n-ö "maastikulise" pilguga, mitte üksikasjadesse kinni jäädes, ja näen, et kogu värgil tervikuna on orgaaniline kuju, kuni selle lõpulahvatuseni välja; ühes kohas tekkivad küsimused saavad teisal vastuse. See on terviktekst, mitte eraldi üksikosade kogum. Teatav elliptilisus kuulubki asja juurde, tekst kutsub lugejat astuma endaga kontakti, looma enda ja lugeja vahel n-ö sünaptilist aktiivsust, peatükid ise on nagu tähed, ja lugeja peab nägema neist moodustuvat tähtkuju. Ses mõttes ma rohkem teda ei torgikski, selle teksti kompositsiooniline poeetika on ise juba teatav n-ö väide, kooskõlas teksti enda põhiivaga."

Rein Raud nimetab seda tagakaanel reisikirjaks läbi raamatute - ja see on hea iseloomustus. Minu arvates on tegu raamatuga, kus Jan Kaus on võtnud esseistlik-kujundlikul viisil kokku oma eluhoiaku ja vaated tema jaoks tähtsatele kirjanduslikele ja filosoofilistele küsimustele. Seda võiks nimetada Kausi kui mõtleja seni kõige esinduslikumaks teoseks - just ses mõttes, et ta esindab omamoodi breviaarina seda, miks Kaus on meie kultuuris oluline. Usutavasti jääb see tema loomeloos üheks oluliseks tähiseks. 

Raamat on alguse saanud Tallinna Ülikooli lugemisseminarist, mida Kaus pidas, ja on ilmunud TLÜ kirjastuse "Bibliotheca controversiarumi" sarjas, mis tähendab, et see läbis akadeemilisele publikatsioonile kohaselt ka eelretsenseerimise ringid - ja see avaldas raamatu lõplikule kujunemisele oma mõju. Oli väga huvitav raamatu valmimiskäiguga toimetajana kaasas olla algsest käsikirjast kuni lõpuni, näha Jani lugupidamist tekitavat kannatlikkust ja hoolikust teksti viimistleja ja selitajana.

Raamat nomineeriti ka Kultuurkapitali esseistika aastaauhinnale (kas ta selle saab, see veel selgub).

Larissa Joonas "Arütmia või ööbikud"

 Ilmunud on Larissa Joonase luulekogu "Arütmia või ööbikud" (kirjastus Tuum, kujundaja Lilli-Krõõt Repnau, sisaldab ka ühe tõlke Ingrid Velbaum-Staubilt ja ühe Katrin Välilt). Seda on esitletud kahel korral: kõigepealt detsembris 2020 netis toimunud festivalil Baltiiskoje koltso (selle salvestust võib näha siit) ning septembris 2021 Tartus festivalil Prima Vista, mõlemal puhul autori ja tõlkija vestlusena ning ühise luulelugemisena.

Raamatu kohta on ilmunud kaks arvustust: Loomingus 2021/8 Eda Ahi ning Areenis Katrin Väli. Retseptsioonina võib võtta ka seda, et tõlge luuletusest "Igal öösel ilmub brigaadikindral" nomineeriti August Sanga luuletõlke preemiale.

Lisan siia raamatu järelsõna (mis on edasi arendatud versioon ühest arvustusest). Lisada võib, et pärast "Arütmia või ööbikute" ilmumist on Larissa Joonaselt ilmunud veel kaks raamatut: Moskva kirjastuselt Argo-Risk ajakirja Vozduh luulekogude sarjas "Пустоши флайтрадара", mis on uuemate tekstide raamat koos mõnede varasemate luuletustega; ning Peterburi Borease (Borei) kunstikeskuse sarjas Borey Books digi- ja audioraamat "Человеческое кино", mis sisaldab suuremalt jaolt varem ilmunut. Ilmumisootel on ka soomekeelne raamat, mille on tõlkinud Jukka Mallinen.

JÄRELSÕNA

Larissa Joonas on Eestis elavatest venekeelsetest luuletajatest üks huvitavamaid ja andekamaid, kuid eestikeelsele lugejale on ta seni olnud üsna tundmatu. Trükis on üksikuid tõlkeid tema tekstidest varem ilmunud Vikerkaartes 2007/9 ja 2020/4-5 (kõik nad on ka siinses kogumikus). Ka tema venekeelseid raamatuid pole eesti raamatupoodidest ega raamatukogudest saada (mõned neist küll on netist digitaalsel kujul kättesaadavad, nagu ka suur osa üksikluuletustest, mis on erinevates luuleportaalides ilmunud). Tema luulet on tõlgitud poola, soome, leedu jm keeltesse, itaalia keeles on raamatuna 2019. aastal Bolognas ilmunud Paolo Galvagni tõlgitud „Un quanto perso in strada” („Teel kaotatud kinnas”). Nii et siinse raamatu ilmumiseks on juba viimane aeg. Tõlkija lootus on, et eestikeelses kirjandusruumis pole pärast selle raamatu ilmumist võimalik enam Eesti venekeelsest kirjandusest kõnelda ilma Joonaseta.

Larissa Joonas tuli oma luulega laiema avalikkuse ette alles 2006. aastal, kui Moskvas ilmus tema debüüt „Самый белый свет” („Kõige valgem valgus”), kuigi luulet on ta kirjutanud oma sõnul juba lapsepõlvest saadik. 1960. aastal Tatarimaal sündinud Larissa Joonas suunati pärast Moskva energeetikainstituudi lõpetamist 1983 tööle Kohtla-Järvele, kus ta elab tänini ja on Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa Kolledži informaatikaõppejõud. Peale debüütkogu on tal ilmunud „Младенцы безумного града” („Imikud meeletus linnas”) ja „Кодумаа” (mõlemad 2017, osalt kattuvad) ning „Мировое словесное электричество” („Üleilmne sõnaelekter”, 2019), mis on välja antud Tšuvaššias Tšeboksarõs väikekirjastuses Free Poetry, mida peab ülal kunstnik Igor Ulangin, kes on varem teinud raamatuid näiteks koos vene-tšuvaši modernismiklassiku Gennadi Aigiga (kellelt on eesti keeles 2017. aastal ilmunud “Tihnikud metsas” Katrin Väli tõlkes). Viimatine raamat nomineeriti 2020. aasta kevadel ka Eesti Kultuurkapitali venekeelse kirjanduse aastapreemiale – nii et Joonase piiripealsus ja eksootilisus kahe kultuuri serval väljendub selle raamatuga seotud asjaoludes väga hästi. Lisaks luulele on Joonas avaldanud ka novelle ja draamat. Joonas tegutseb ka netiportaalides kirjutava filmikriitikuna.

Kuigi Joonas on tihedalt seotud eestivene kirjandusväljaga, ta osaleb siinsete kirjandusfestivalide korraldamises ja teda avaldatakse siinsetes väljaannetes, on kõik tema neli raamatut ilmunud Venemaa kirjastustes, samuti on teda üsna hulgaliselt avaldatud Venemaa kirjanduslikes portaalides. Ise on ta Igor Kotjuhile antud intervjuus tunnistanud, et puhtalt Eesti venekeelse lugejaskonna najal ta retseptsioonilises mõttes ära ei elaks ja just Venemaa luulepubliku huvi on andnud põhjust end ikka edasi avaldada. [Лариса Йоонас: художник должен служить миру! - Понедельник, nr 2, 6. november 2006]

Venemaal kirjutatud arvustuste põhjal võib öelda, et Joonase luule mõjub sealses kontekstis üsna ebavenelikuna, eriti tema vabavärsiline looming, sest vabavärss pole Venemaal endiselt vabanenud teatavast eksootilisest aurast. Õigupoolest on Larissa Joonase viimatine kogu „Üleilmne sõnaelekter” alles esimene tema raamatutest, mis on läbinisti vabavärsiline. Varem on ta kirjutanud ka traditsioonilisemat meetrilis-riimilist luulet, ja selle puhul on kriitikud tõmmanud paralleele Pasternaki, Tsvetajeva, Mandelštami, Bloki, Brodskiga; Mihhail Trunin on kõnelnud kogu vene viiejalalise jambi traditsioonist Lermontovist kuni Pasternakini, millesse Joonase riimluule asetub – kuigi Joonas kasutab ka teisi värsimõõte [Михаил Трунин, Чьи стихи хороши? - Плуг, nr 41, 2017]. Samas ütleb kriitik Polina Kopõlova, et Joonas ei asu selle traditsiooni „sees”, vaid pigem „kõrvuti” sellega. [Полина Копылова, Что говорит тобой, когда ты говоришь на своем языке? - Новые oблака, 2019, nr 1-2] Larissa Joonas on ise intervjuus Nikolai Karajevile tunnistanud, et kasutab otseseid intertekstuaalseid viiteid oma luules harva, sest need on enamasti seotud iroonilise häälestusega, aga iroonia ei ole tema luules sage. [Николай Караев, Лариса Йоонас: «Мне хорошо, что я творю миры...», Postimees, 17. detsember 2017]

Nagu näha, on siinsesse raamatusse jõudnud valdavalt Joonase vabavärsiline looming – see sõltub muidugi eelkõige tõlkija eelistustest. Rangemavormiliste tekstide puhul on enamasti (kuid mitte alati) loobutud riimide taasloomisest, sest nii tõlkija kui autor on ühiselt seda meelt, et luuletuse kujundite ja sisu võimalikult täpne edasiandmine on olulisem kõlalis-vormilisest ekvivalentsusest; rütmid ja meetrumid on siiski ka tõlkes säilitatud.

Vabavärsi puhul aga oletavad mitmed kriitikud Joonase mõjutatust eesti või eestivene (või ka soome) luuletraditsioonist. Võrreldakse ka Jaan Kaplinski venekeelse luulega, mis samuti on vene lugeja jaoks midagi uut ja omapärast. Eesti lugeja võib küll aimata teatavaid häälestuse sarnasusi näiteks Ene Mihkelsoniga (kuigi stiililt on nende luule üsna erinev), kuid ilmselt mingit väga teadlikku ja selget mõjusuhet eesti luulega Joonasel ei ole (ta on küll tõlkinud Doris Karevat, kuid sellest ei saa kaugueleulatuvaid järeldusi teha). Pigem toetub Joonase luule laiemale modernistliku luule laadistikule, mis on pigem lihtsalt „läänelik” ja mingis mõttes ka „kaug-idalik” (kriitikas on tõmmatud paralleele ka jaapanliku mono-no-aware ehk teatava kaduvuse nukra ilu esteetikaga [Андрей Пермяков, Утешать глаза. - Волга, 2019, nr 5]). Ise on Joonas enda jaoks oluliste autoritena nimetanud Ameerikas elavat vene poeeti Aleksei Tsvetkovi (kelle luulest on eesti keeles vaid kaks näidet Ivan Makarovi tõlkes Loomingus 2008/1) ning nii tai kui inglise keeles kirjutanud Montri Umavijanit (1941- 2006), keda Joonas on ka ise vene keelde tõlkinud, aga keda eesti keeles polegi. Polina Kopõlova sõnul on Joonase vabavärss vene lugeja jaoks ilma otsese poeetilise kontekstita, nii et lugejal jääb üle toetuda vaid puhtale „poeetilisele kuulmisele”. Kopõlova järeldab, et Joonase luule on näide sellest, kuidas vene luulekeel pole enam seotud rahvuskultuuriliste raamidega, s.t toimib maailmakeelena nagu inglise, prantsuse, hispaania või araabia keel, mida kasutavad loominguks väga erinevate kultuuriliste kontekstide esindajad. Ka Olga Balla on osutanud Joonase luules ilmnevale tundlikkusele ja plastilisusele, mis on vaba vene luulekeele inertsustest. [Ольга Балла, Хроники библиофага #1. - Парадигма, 2019, nr 1] Siinkirjutajal tekivad selle mõttekäigu puhul paralleelid nt saksakeelse luule uuendajate, Austria keisririigi eri servadest pärit Rilke ja Celaniga, kes kasvasid üles mitmekeelses keskkonnas ja kelle keeleline pinnas oli n-ö perifeerne, ühel spetsiifiline Praha saksa kõnepruuk, teisel Bukoviina juutide saksa keel.

Kriitik Andrei Permjakov on aga arvanud, et Joonase vabavärsiline looming teeb tarbetuks edasise vajaduse põhjendada venekeelse vabavärsi võimalikkust; Joonas näitab üht vene luulekeele orgaanilise arengu teed. [Андрей Пермяков, Утешать глаза.]

Milliseid muid märksõnu on senine Larissa Joonase retseptsioon esile toonud? Deniss Solovjov on „Kõige valgema valguse” eessõnas kõnelnud muusika ja vaikuse olulisusest Joonase luules – nii väljenduse kui sisu plaanis. Ka Joonas ise on kõnelnud muusikalise mõtlemise tähtsusest oma loomingus, mainides ka oma meelisheliloojaid – Bachi, Pärti, Silvestrovit, Kantšelit [Лариса Йоонас: художник должен служить миру!]. Laiemas plaanis on see seotud teatava sünesteetilise tajuga, mis Joonase luules kaasneb tähelepanelikkusega reaalsuse meeleliste nüansside vastu.

Raamatuga „Кодумаа” seoses on mitu kriitikut (Gennadi Kalašnikov [Геннадий Калашников, Когда я говорю на моем языке… - Дружба народов, 2018, nr 6], Viktoria Saifudtinova [Виктория Сайфутдинова, Кто мы и откуда? - Знамя, 2019, nr 1 [http://znamlit.ru/publication. php?id=7153]) rääkinud kodumaa-otsingu teemast. Seda on muidugi tinginud raamatu pealkiri (mis ei pärine tegelikult autorilt, vaid kirjastajalt Vadim Mesjatsilt). Nõnda tõlgendataksegi seda raamatut vene emigrantide luule kontekstis, paigutades Joonase nn kolmanda laine emigrantide luule konteksti, kelle jaoks kodumaa-nostalgia pole enam nii ühemõtteline. Samas ollakse sunnitud tunnistama, et tegelikult on konkreetseid markereid nii Vene/Nõukogude minevikule kui Eesti olevikule Joonase luules üsna vähe ning need on integreeritud pigem üldinimliku identiteedi ja mälu problemaatikaga. Larissa Joonase luule puhul ongi tegelikult väga meeldiv, et see ei anna põhjust mingiks kultuuripoliitiliselt motiveeritud hinnaalanduseks, ja ta ka ei otsi seda. Eesti-markerid puudutavad eelkõige inimese sidet oma elamise pinnasega – kõiksugused ideoloogilised momendid, nagu ka nende trotsimine, on sellest pinnase-kirjeldusest kõrvale jäetud.

Üksikuid ilmekaid tähelepanekuid veel. Gennadi Kalašnikovi sõnul iseloomustab Joonast mehine elule näkku vaatamine; Andrei Permjakov kõneleb teatavast platonismieelsesse ja religioonieelsesse nukrusse pöördumisest, kus asjad on võrdsustunud inimestega; Olga Balla iseloomustab Joonase „Кодумаа’d” teadetena postapokalüptilisest maailmast [Воздух, 2018, nr 36]. Darja Suhhovei on „Üleilmse sõnaelektri” kohta öelnud, et see on üks parimaid raamatuid üksinduse vaatleja üksindusest ja et selle põhivõtteks on tajude kummastamine, otsekui pildistataks igapäevaelu pinhole-kaameraga [Воздух, 2019, nr 39].

Kõige põhjalikumalt ja minu meelest adekvaatsemalt on Larissa Joonase luulet tõlgendanud Moskva kriitik Olga Balla, kes on kirjutanud ka „Üleilmse sõnaelektri” saatesõna. Järgnevalt refereeringi mõnesid punkte sealt. Balla järgi jätab Joonas oma luules kõrvale sotsiaalsed ja elukorralduslikud registrid. Eestiga seotu on talle küll oluline, kuid mitte vaatluse objektina, vaid pigem vahendi, viisi ja vormina. Balla ütleb, et see, mis on sügavalt omane (ja „eestilik”, „эстонское”, on Balla arvates Joonasele sügavalt oma), pole see, mida nähakse, vaid see, mille abil nähakse. Oluline aga on Joonase luules see, mis jääb sellest „keskmisest” aktuaalse argisuse tasandist nii „allapoole” kui „ülespoole” – Joonas ühendab „kaks äärmist poolust: aistiline esemelisus ja metafüüsika. Ta töötab olemise enda substantsiga, mis on soe, karune ja liikuv – ja see kõik on samas kohe ka metafüüsika, mis on aistitav kõigi meeleorganitega.” Joonase luule allikad on samad, mis toidavad ka müüte ja unenägusid, kus inimene ja mitteinimlik, konkreetne ja üleüldine on vahetus kontaktis ja vastastikuses üleminekuprotsessis. Mis puudutab Joonase luule intonatsioone, siis hoolimata sellest, et teinekord on teemaks valusad ja kibedad asjad, on selle toon üsna vaba eufooriast ja meeleheitest, see luule ei romantiseeri ega dramatiseeri, ta pigem puudutab kaastundlikult, aga kainelt. See tuleneb ilmselt asjaolust, et, nagu Balla ütleb, see luule on üsna ligidal sisekõnele – see tähendab, ta ei taotle kommunikatiivse mõjuvuse huvides retoorilisi efekte. Siin ei ole sentimentaalsust ega pihtimuslikkust, kuigi see luule on isiklik ja intiimne. Balla kirjutab: „Kui Joonas ütleb „mina”, siis pole see biograafiline „mina”, vaid pigem eksistentsiaalne. Oma tähelepanelikult läbi elatud, ainuliselt isiklike asjaolude seest, nende abil kõneleb ta inimese kui sellise, inimese kui maailma osa nimel.” Selle tõenduseks toob Balla luuletuse „Mina kui inimene” (siinses raamatus lk 99). Minu enda jaoks on Larissa Joonase luule üks esindusnäiteid luuletus südame rütmihäiretest ja ööbikutest, kust tuleb ka siinse raamatu pealkiri. See ei ole rafineeritult keeruline, küll aga väga tihkelt n-ö kokku pakitud.

Проблемы со сном аритмия соловьи не дают уснуть

сквозь закрытые глаза просачиваются миры

то ли совсем плохо то ли чудесно сладко

вот и вся жизнь не определиться аритмия это или соловьи.

Probleemid unega südame rütmihäired ööbikud ei lase uinuda

läbi suletud silmade imbuvad maailmad

on kas päris halb või imeliselt sulnis

ongi kogu elu ei saa aru on see arütmia või ööbikud.

See luuletus on peaaegu haikulik, üles ehitatud lihtsatele vastandustele: vananev haige keha – igal kevadel naasev kaunis linnulaul, halvaendelisus – trööstiv ilu, diagnostiline keel – poeetiline keel jne. See tähendab, väga selge skaala oma äärmiste punktidega. Huvitav on veel see, et – vähemalt minu tajus – teine värss toimib kogu konstruktsioonis teatava „pingelõdvendajana”, et see napp metafooriehitis liiga trammi ei tõmbuks – see värss n-ö ei mahu süsteemi. Seegi on midagi Joonase luulele iseloomulikku: ta ei ole viimseni välja mõõdetud, ja sellest tuleb teatava vaba loomulikkuse mulje. Viimases värsis viiakse metafoor lõpule, aga lähemalt vaadates on see metafoor mitmetähenduslik, meile öeldakse tegelikult korraga mitut asja: nii seda, et elu on unetus, võimatus magama jääda, kui ka hoopis seda, et elu on võimatus otsustada, kas ta on halb või kaunis – umbes ses tähenduses, et seni, kui ei saa selle üle otsustada, ollakse päriselt elus. See вот и вся жизнь / ongi kogu elu mõjub korraga väga definitiivselt, aga samas jäetakse otsad lahti, mida siin õigupoolest eluga võrreldakse. Ja vähe sellest, metafooril on veel teine korrus, mis võrsub arütmia ja ööbikute vastandusest: kontrast seob arütmia ja ööbikud mingis mõttes teineteise asetäitjateks. Metafoor, nagu teada, on kahesuunaline võrdlus: arütmia on nagu ööbikud (halvaendelisuses on oma sulnidus), ööbikud on nagu arütmia (ilus on teatav ähvardus), võrdlusaluseks võimatus uinuda. See metafoor paneb meid küsima, kumbapidi pidi siis õieti, ja vastus on: kuigi see on võimatu (kui arütmia, siis mitte ööbikud, ja vastupidi), siis ometi mõlemad korraga. Ja siit sünnib kolmas määratlus elu kohta: elu on see, kui on mõlemad korraga ja nende mõlema korragaoleku võimatus. See on tunnetus, mida ongi võimalik edasi anda ainult mitmekorruselise metafooriga.

Ja nii toimibki metafüüsiline luule.

Fjodor Dostojevski "Kuritöö ja karistus"

 

Kirjastus Helios andis välja Dostojevski "Kuritöö ja karistuse". Tõlge on A. H. Tammsaarelt, kuid Kadrioru Tammsaare muusemi juhi Maarja Vaino nõuandel võttis kirjastus ette tõlke redigeerimise ja see huvitav töö langes osaks mulle. Töö oli tõesti põnev. Esiteks võimaldas see lähedalt jälgida Tammsaare tõlkijatööd. Teiseks - kuna valmimas on ka Mihhail Bahtini "Dostojevski poeetika probleemide" tõlge, mille veerge olin just enne üle lugenud, oli võimalus Bahtini najal ka lähilugeda, kuidas Dostojevski oma teksti on ehitanud. See veenis veel kord, kuivõrd läbinägelik on Dostojevski lugejana Bahtin ja kuivõrd orgaaniline anne on Dostojevski ise. 

Redaktsiooni valmimisel olid abiks ka korrektori Lii Tõnismanni märkused ja kirjastuse toimetaja Triinu Lepa tähelepanekud. Maarja Vaino järelsõna valgustab Dostojevski ning romaani seoseid Tallinnaga (tuleb välja, et mõned tegelaste prototüübid on ilmselt just Tallinnas kohatud, kus Dostojevski käis külas oma vennal) ning Tammsaare tõlke tagamaid, samuti "Kuritöö ja karistuse" mõju "Tõele ja õigusele".

Muuhulgas sain teada, et Dostojevski on oma romaanis teinud ühe eksimuse (see on muidugi uurijatele ammu teada, kuid viga on säilitatud ka romaanide taastrükkides, ka siin): Sonja üks õdedest, episoodiline ja mittekõnelev tegelane, kannab romaanis esimesel ilmumisel nime Lida, kuid edaspidi saab temast Lenja. Leidsin netist isegi ühe uurimuse, kus sellest eksitusest tehakse kaugeleulatuvaid järeldusi ning otsitakse vastavate häälikute esinemisi muudes olulistes märksõnades. Seejuures on see üks asi, mis läks redigeerimisele: Tammsaare oli selle nime eestindanud kui Leena, nüüd on see viidud Dostojevski algkujule tagasi. 

Algupärandi järgi on eesti keeles läbipaistvaks tehtud ka näiteks Dostojevski põgus viide Raskolnikovi nime seosele raskolnikutega, nagu kutsuti vanausulisi. 6. osa II peatükis räägib uurija Porfiri Petrovitš Raskolnikovile Mikolkast, kes end valetunnistusega tunnistas süüdi kuriteos, mille tegelikult pani toime Raskolnikov - Mikolka kuulub raskolnikute hulka (из раскольников), samas "mitte päris"; see mängib romaani tekstilises koes oma rolli, Porfiri Petrovitš, kes juba teab päris süüdlast, mängib aga veel kassi ja hiirt, ütleks otsekui välja, et Mikolka pole "mitte päris" mõrvar, vaid mõrvar on "päris" Raskolnikov. (Siin viidatakse ka Raskolnikovi enda nime tähendusele 'lahkusuline, usust lahkulööja, kiriku lõhestaja', aga see viitab ka tema tapatöö viisile, sest раскольник tähendab sõnasõnaliselt ka lõhkiraijujat. Dostojevski nimed on sageli tähenduslikud, nt vürst Lev Mõškin on "lõvi-hiir", Karamazovid on ühendus turgi keelte sõnast kara 'must' ja vene sõnast мазать 'määrima' jne). Originaalis on kõnealune tekstikoht nii: "А известно ли вам, что он из раскольников, да и не то чтоб из раскольников, а просто сектант; у него в роде бегуны бывали, и сам он еще недавно, целых два года, в деревне, у некоего старца под духовным началом был." Tammsaare tõlkes on see nii: "Aga kas teate, et ta on vanausuline, mitte ka päris vanausuline, vaid lihtsalt lahkusuline; tema sugukonnas olid rändavad vanausulised, ja ka tema ise oli hiljuti tervelt kaks aastat külas kellegi vanakese juures vaimuliku karistuse all." Redigeeritud tekstis on see koht viidud algupärandile lähemale: "Aga kas teate, et ta on raskolnik, mitte ka päris raskolnik, vaid lihtsalt sektant; tema sugukonnas olid jooksikutest vanausulised, ja ka tema ise oli hiljuti tervelt kaks aastat külas kellegi staaretsi juures vaimulikku õpetust saamas." 

Paraku ei võtnud ma ette põhjalikumat varasemate redaktsioonide võrdlust, nii on raamatu alguses olevas redigeerija kommentaaris juttu sellest, nagu oleksin tööd teinud ligi 100 aasta vanuse alustekstiga - lasin end eksitada seigast, et 1939 ei saanud Tammsaare oma tõlget uuendada ja arvasin, et nõnda jäigi tema tõlge hilisemates trükkides samaks. Tegelikult on Tammsaare tõlge käinud enne nüüdset läbi ühest põhjalikumast ja kahest põgusamast redigeerimisringist. Lisan siia selle kommentaari nii, nagu ta tegelikult pidanuks olema.

 „Kuritöö ja karistuse” redigeerimisest

Katkendid „Kuritööst ja karistusest” jõudsid eesti keelde esimest korda hoopis pealkirjaga „Roim ja karistus”: Johannes Aavik andis oma keeleuuenduse populariseerimiseks välja raamatusarja „Hirmu ja õuduse jutud”, mille 23. numbrina ilmuski 1928. aastal vihik, mis sisaldab kolme lõiku romaanist: „Vene toorus. Raskolnikovi unenägu” (I osa 5. ptk), „Mõrv” (I osa 6. ptk) ja „Salapärane väisur” (III osa 6. ptk), tõlkijateks Johannes Aavik ja keskmise lõigu puhul ka Vladimir Paivel. Raamatut alustab tarvitatud keeleuuenduste loetelu ning lõpetab Aaviku kirjutatud saatesõna, mis tutvustab Dostojevski elu- ja loomelugu, ning märkused nii sisuliste kui keeleliste küsimuste kohta. 

Romaani eestikeelse tõlke tegi A. H. Tammsaare juba 1923. aastal, esmakordselt ilmus see 1929 Looduse kirjastuselt kolmes köites. Raamatul on Ernst Raudsepa eessõna „Feodor Dostojevski”.

Kui Looduse kirjastus sellest 1939. aastal uustrüki tegi, ei antud Tammsaarele võimalust tõlke keelt ajakohastada, kuid ometi oli teksti pisut redigeeritud: raamatu korrektoriks on märgitud Helmut Pürkop. Kohendatud oli vene nimede õigekirja ja pisut üksikuid sõnavorme.

1958. aastal Eesti Riiklikus Kirjastuses ilmunud uustrükk oli juba põhjalikumalt redigeeritud, tiitli pöördel on märgitud, et redaktsiooni aluseks on võetud romaani venekeelse algupärandi 1957. aasta väljaanne, kust on ilmselt pärit ka raamatu lõppu lisatud seletavad märkused. Võib arvata, et selle redaktsiooni tegi raamatu toimetajaks märgitud Vello Tarnaste (eluaastad 1929-1999, tõlkis vene keelest ja kirjutas tõlkeraamatutele saatesõnasid 1960.-80. aastail). Raamatu korrektorid olid A. Kiho ja E. Järve. Raamatule on lisatud põhjalikum järelsõna tollases nõukogude kirjanduselus autoriteetselt kriitikult ja kirjandusfunktsionärilt Boriss Rjurikovilt.

1987. aasta Eesti Raamatu väljaande redaktsiooni aluseks on märgitud 1970. aasta venekeelne väljaanne (sealt ilmselt ka täiendatud seletavate märkuste osa) ja raamatu toimetajaks Elvi Lehiste (1930-1990), korrektoriteks R. Turu ja U. Ojango. Võrdlus näitab, et keelt on veelgi kohendatud, kuid üsna delikaatsel määral. Seda raamatut saadab Peeter Toropi järelsõna „Armastus ja halastus”.

Võrdlus näitab ka, et 2007. aastal „Eesti Päevalehe romaaniklassika” sarjas ilmunud trüki aluseks on 1958. aasta redaktsioon ilma 1987. aasta muudatusteta (ainult et saatesõna ja kommentaarid on ära jäetud).

1987. aasta väljaande tekst aga oli aluspõhjaks nüüdse redaktsiooni tegemisel (venekeelne originaaltekst, mida redigeerimisel kasutati, pärineb 1989. aasta kirjastuse Nauka väljaandest).

Nõnda siis oli tänini Tammsaare tõlkest olemas neli versiooni: algne tõlge, Pürkopi kohendatud tekst ning Tarnaste ja Lehiste redaktsioonid, mis kõik põhinesid järjest eelmistel.

Mihkel Samarüütel on oma raamatublogis „Loterii” teinud põhjaliku võrdluse algse tõlke ja 1987. aasta redaktsiooni vahel, sealt saab hea pildi tõlke muutumisest (aadressil https://loterii.blogspot.com/2009/08/feodor-fjodor-dostojevski-kuritoo-ja.html on selle võrdlustöö esimene osa ja lingid ülejäänud kolmele osale).

Keel areneb aga pidevalt; eelmiste redaktsioonide ajaline vahe oli keskeltläbi 30 aastat, seega oli nüüd aeg uuesti tõlke keel üle vaadata.

Käesolevas väljaandes on tänapäevasemaks muudetud sõnavara ja lausestust, samuti kohati parandatud mõned juhuslikud tõlkevead. Mõnel pool on lisatud üksikuid sõnu, mis on Tammsaare tõlkest võrreldes originaaliga välja jäänud; mõnede lausete puhul on ligilähedast tõlget muudetud täpsemaks. Muutmata on jäetud mõned sõnad ja konstruktsioonid, mis küll pole enam aktiivses käibes, kuid mis väärivad meeldetuletamist ja säilitamist (nt kuna, mis Tammsaarel tähendab ’samal ajal kui, samas kui’, aga mida tänapäeval kastutakse sageli sest’i sünonüümina).

Vene nimede õigekiri on viidud vastavusse tänapäeva eesti keele transkriptsioonireeglitega, mõnede venepäraselt kirjutatud mittevene nimede puhul on taastatud nende õige kuju. Ajalehtede nimed, samuti mõned kohanimed, mis Tammsaarel olid eesti keelde tõlgitud, on tagasi muudetud venekeelseks, nagu on praegu käibiv tava.

Dostojevski ja tema järel Tammsaare on mõnes kohas kasutanud sellist tegelase sisekõne esitamise viisi, kus tekst esitatakse otsekõnena (eesti keeles jutumärkidega), kuid tegelast tähistatakse tema-vormis; see tekitaks tänapäeva lugejas segadust ning tema-vorm on neil juhtudel asendatud mina-vormiga.

Piiblitsitaadid, mis Tammsaare algses tõlkes on võetud tollal käibel olnud piiblitõlke redaktsioonist, on nüüd asendatud 1997. aasta eestikeelse piiblitõlke omadega; lisaks paremale arusaadavusele õigustab seda otsust ka asjaolu, et Dostojevski algtekstis kasutatakse 19. sajandi jooksul valminud nn sinodaalset piiblitõlget, mis romaani kirjutamisajal oli veel suhteliselt värske ja millel polnud tollase vene keele kontekstis märkimisväärset arhailist värvingut.

Redigeerimise peamiseks põhimõtteks on olnud arusaadavus tänapäeva lugejale, kuid samas on püütud mitte sekkuda Tammsaare üldisesse tõlkijastiili, sest tegu on kõige muu kõrval ka eesti tõlkeloo olulise tähisega.

Aija Sakova "Isa suudlus"

 

Aija Sakoval on ilmunud esimene luulekogu "Isa suudlus". Oli meeldiv võimalus olla selle raamatu toimetaja. Raamatu esitlust, kus Aija vestleb raamatu kaanemaali autori Mara Ljutjuki ning minuga, on võimalik vaadata allpool, ütlen seal ära ka põhilise, mis ma selle raamatu saateks tahan öelda.

Paul Celan "Tema seljas ratsutas öö"

 

Kirjastuselt Salv on ilmunud Paul Celani luule valikkogu "Tema seljas ratsutas öö", tõlkijateks Rein Raud ja Aare Pilv, kokku 59 luuletust kõigist Celani loominguperioodidest. Me ei hakanud eristama, kes on tõlkinud millised tekstid, sest vastastikuse toimetamise käigus sekkusime teineteise tõlgetesse omajagu, nii et enamikku neist luuletustest võib lugeda ühiselt tõlgituks. Mõnest tekstist oli olemas tõlge meil mõlemal, sel juhul sulatasime need ühte. Ehk ainult "Surmafuuga" on luuletus, mille puhul võib selgemini öelda, et see on Rein Raua tõlge, mille puhul ma tegin mõned väiksemad kohendusettepanekud. Kui raamat oli valmis, ei mäletanud me isegi enam peast kõigi tekstide puhul, kellelt pärines algne tõlge.

Selle raamatu puhul said kokku kaks ideed. Minul on olnud juba ammu mõte, et võiks kokku koguda kõik senised Celani eesti-tõlked ning pisut juurde tõlkida. Kui Rein Raual ilmus 2015 "Surmafuuga" tõlge, siis uurisin, kas tal on veel Celani tõlkeid, ning sain teada, et tal on plaanis neid tõlkida väike raamatutäis. See arenes edasi mõtteks teha raamat meie mõlema tõlgetest, kuni lõpuks kujunes asi ühistõlkimiseks.

Rein Raua algtõlgetest ongi varem ilmunud "Surmafuuga" (Sirbis 3. juulil 2015) ja kimp luuletusi Loomingus 2020/11; minu tõlgete algversioonid on ilmunud Ninnikus nr 4 (2002) ja Vikerkaares 2004/1 (valikud kattuvad). Minu tõlgete puhul on enne Rein Raua osalust olnud tegelikult veel kaks toimetavat filtrit. Esimest korda pakkusin oma Celani-tõlkeid sajandivahetuse paiku ajakirjale Akadeemia, mille peatoimetaja oli tollal veel Ain Kaalep. Kaalep lükkas mu tõlked küll tagasi, kuid tänuväärselt oli need varustanud rohkete parandavate ja seletavate märkustega, mida sain hiljem tõlkeid viimistledes arvesse võtta. Võimalik, et see andis Kaalepile endale tõuke võtta Celani tõlkimine uuesti käsile, sest suurem valik Kaalepi tõlkeid ilmus Vikerkaares 2001/8-9 (varem oli ilmunud üks Celani luuletus Kaalepi "Peegelmaastikes" 1976). Enne Ninnikus avaldamist toimetas mu tõlkeid Hasso Krull. Nii et Pilve ja Raua nimedele võib nüüdse raamatu puhul tegelikult mõtteliselt lisada ka Kaalepi ja Krulli.

Varasemad Paul Celani luule tõlked (lisaks eelmainituile):

Ilmar Laaban: viis luuletust ajakirjas Mana 1957/1-2

Ülle Rannut: TPedI ajalehes 1988/4 kolm luuletust, sealhulgas „Surmafuuga”

Aadu Hurt: Vikerkaar 1989/9, Looming 1991/6, Hurda luulekogu „Kivi leiva asemel” (1997), Looming 1998/3

Rainer Kattel: üks luuletus Vikerkaares 2000/7

Andres Ehin: kimp kogumikus „Kaksainus” (2004)

Hasso Krull: üks luuletus blogis "Luuletõlgendus" 

Tõnis Tatar: suurem valik Ninnikus nr 14, 2014

Maarja Kangro: kaks luuletust kogumikus „Varietee” (2019) 

Loodetavasti Celani tõlkimine eesti keelde jätkub, sest see on luule, mis täielikumaks avanemiseks teises keeles vajab mitut vaatepunkti.

Raamatu esitluse video:

Lõpetuseks üks lugu. Celan elas aastail 1948-70 Pariisis. Pariisis elas 1938. aastast kuni oma surmani 1989 ka Samuel Beckett. Nad ei kohtunud kunagi, kuigi neil olid ühised tuttavad. Beckett küll luges Celanit, kuid tema ainus teadaolev kommentaar olevat olnud "il me dépasse", st "see käib mul üle pea". 1970. aastal oli Celani sõber, Prahast pärit ja hiljem Šveitsis elanud luuletaja ja tõlkija Franz Wurm Pariisis ning kutsus Celanit kaasa Becketti juurde külla. Celan keeldus, osutades, et nii lühikese etteteatamisega külla minna on talle ebamugav. Beckett saatis talle Wurmi kaudu tervisi, mispeale Celan olevat öelnud, et Beckett on võib-olla ainus inimene Pariisis, kellega ta saaks siiralt vestelda. Varsti tegi Celan enesetapu. Kui ta surnukeha Seine'i jõest leiti, oli tema taskus vaid üks asi - piletid Becketti tüki "Godot'd oodates" etendusele.

*

Lisandus aprillis 2021: Pilveraadio Celani-eri